Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Valikuliselt tõlgitud raamatust: Learning how to ask. A sociolinguistic"osa appraisal of the role of the interview in social science research. Cambridge University Press 1986.
Intervjuudest on tänapäeva ühiskonnas saanud võimas jõud. Pea sünnist saati tuleb meil vastata kõikvõimalikele küsimustele, mida esitavad õpetajad, psühholoogid, statistiliste küsitluste läbiviijad, arstid, tööandjad. Me kuulame näitlikke intervjuusid raadiost ja televiisorist. Meie oskused intervjueeritavana määravad meie edukuse haridusteel ja karjääris. Meie vastuste järgi tehakse kindlaks, kas meile üldse tasub osutada selliseid elementaarseid teenuseid, nagu pangalaenu või invaliidsuspensioni andmine.
Hinnanguliselt kasutatakse 90%-l kõigist sotsiaalteaduste uuringuist kõikvõimalike intervjuude andmeid (vt Brenner 1981b: 115). Intervjuusid kasutatakse väga avaras sotsiaalses kontekstis. Antropoloogiliste töövahendite keskse osisena on intervjuude abil saadud oluline osa kaasaegsete mitte-lääne ühiskondade informatsioonist. Samas on intervjuu uurimuste tähtsaim tugi ka tänapäeva industriaalühiskonnas. Intervjueerimist kasutatakse nii inimeste tuleviku-uskumusi kui minevikumeenutusi uurides.
Meie usk intervjuusse pole sugugi täielikult läbi uurimata ala. Tohutu hulk kirjandust psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia, lingvistika, poliitikateaduste, rahvaluule, suulise pärimuse alal ja muudes valdkondades on keskendunud intervjueerimistehnikatele. Paljud taolised tööd on kokaraamatu stiilis kirjutised, mille sihiks on õpetada, kuidas intervjuusid paremini kasutada, jättes seejuures arvestamata intervjuu loomuse ja selle varjatud puudused. Teised tööd analüüsivad tegureid, mis mõjustavad intervjuusid ja kallutavad tulemusi mingisse konkreetsesse suunda. Viimati mainitud on olulisel määral kasvatanud teadlikkust intervjueeritava soo, rassi, poliitiliste uskumuste, lingvistiliste eripärade ja muude taoliste karakteristikute mõjust tulemustele.
Kuna intervjuu on igapäevane kõnesündmus meie omakeelses kõnekeskkonnas, siis kipume arvama, et teame, mida see endast kujutab ja mida esile kutsub. Kommunikatsiooniviisina on intervjuu siiski ebaharilik. Uurijad tuginevad oma intervjueerimisstrateegiates ja andmete tõlgendamisel mitmetele vääreeldustele.
Intervjuu müstifitseerimine ilmneb peamiselt kolmel erineval viisil. Esiteks pakuvad intervjuud näiteid metakommunikatsioonist, hõlmates väiteid, mis annavad teada, kirjeldavad, tõlgendavad ja hindavad kommunikatsiooniakte ja -protsesse. Kõigis kõnekeskkondades on olemas metakommunikatiivsete sündmuste repertuaar, mida kasutatakse jagatud teadmiste loomiseks enda ja teiste kogemuste põhjal. Neis grupiomastes metakommunikatiivsetes sündmustes on rohkesti pragmaatilisi jooni, mis kinnitavad kõnesündmused konkreetsesse sotsiaalsesse situatsiooni ja annavad neile mõju ja tähenduse. Kahjuks saavutavad uurijad harva kompetentsuse nendes repertuaarides, tuginedes pigem enese kõnekeskkonna metakommunikatiivsetele tavadele, mis väljendub ka intervjuus. See lähenemine võtab uurijalt adekvaatse tunnetuse selle suhtes, kuidas tema poolt saadav teave sobitub laiemasse mõtlemise, tunnete ja kõne mudelisse.
Veelgi tõsisemaks probleemiks on intervjuu struktuur. Intervjuus osaledes lepivad mõlemad osapooled varjatult kokku jääda teatavate kommunikatiivsete tavade juurde. Intervjuu kujundab kummagi osapoole tavaelu rollid vastavaks intervjueerija ning intervjueeritava olukorra tausta ja struktuuriga. Tähelepanu keskendub teemadele, mille tõstatab uurija. Siinkohal on probleem selles, et liikumine intervjuust kui kõnesündmusest eemale eksitab uurijaid sel määral, et nad üldiselt säilitavad oma algse fookuse kogu analüüsi vältel. Kogu öeldut vaadeldakse pigem kui refleksiooni millestki kusagil toimuvast, mitte kui intervjueerija ning vastaja ühiselt loodud interpretatsiooni. Kuna taolise vestluse kontekstitundlikud osad on selgemalt seotud intervjuu kontekstiga kui olukorraga, mida tegelikult kirjeldatakse, siis võib uurija vastuste tähendust valesti tõlgendada.
Kolmas raskus seisneb selles, et alati ei suudeta jätta kõrvale norme, mis juhivad muud laadi kommunikatsioonisündmusi. Mõned vastajad on pärit kogukondadest, mille sotsiolingvistilised normid on vastuolus intervjuus sisalduvate normidega. Mida kaugemale me kodunt kultuuriliselt ja lingvistiliselt liigume, seda suurem on see probleem. Kui see lünk jäetakse välitöödel arvesse võtmata, siis ei osata näha, kuidas päritoluomased kommunikatsioonimudelid vastuseid on kujundanud, see viib aga vastuste vale tõlgendamiseni.
Käesolev arutelu ei saa aga piirduda üksnes intervjuu-meetodite kriitikaga, kuna nende metodoloogiliste küsimuste kõne alla võtmine tõstatab palju avaramaid küsimusi. Miks on intervjuu osatähtsus humanitaarteadustes nii suur? Miks saadakse nii kehvasti aru intervjuu kui protsessi olemusest ja miks pole seda asjakohaselt uuritud? Meie siiras usk intervjuusse ja tõrksus rakendada materjali uurimisel keerukamaid analüüsimisviise johtuvad tõsiasjast, et intervjuu sisaldab meile enesele omaseid kommunikatsiooni- ja realiteediteooriaid. Jättes intervjuuolukorra analüüsist kõrvale, hiilime nutikalt mööda vajadusest uurida meie enese rolli uurimisprotsessis. Selgem arusaamine intervjuust mitte üksnes suurendaks selle kasulikkust uurimisvahendina, vaid avardaks ka teadlikkust selle kohta, mida kujutab endast kaasinimeste uurimine. Kindlasti ei ürita ma siinkohal veenda uurijaid loobuma intervjuust täielikult. Minu ülesanne on selgitada intervjuu olemust kommunikatsioonisündmusena ning aidata mõista põhilisi metodoloogilisi ja teoreetilisi probleeme.
Üheks olulisemaks ülesandeks on uurida väga üksikasjalikult intervjuude kirjapanekuid ja salvestusi. Käsitlen neid kui tervikut, et saada täpselt teada, mida just öeldi, mida tähendas iga üksikküsimus intervjueerija ning vastaja jaoks, mida saab uurija neist andmeist järeldada. See tehnika toob päevavalgele need kohad, kus intervjueerija ning küsitletav on üksteist vääriti mõistnud või kus uurija neist üht või mõlemat on valesti tõlgendanud, isegi kui taoline vääritimõistmine intervjuu käigus pole selgunud. Kahjuks on äärmiselt raske publitseeritud materjali hulgast leida sõna-sõnalt üles tähendatud intervjuusid. Seetõttu keskendusin oma analüüsis intervjuudele, mis said läbi viidud kolmeteistkümne aasta vältel hispaaniakeelses kogukonnas Uus-Mehhiko põhjaosas. Põhjus, miks valisin nimelt need andmed, peitub selles, et mul on olemas lindistused intervjuudest, mis ulatuvad esimestest päevadest kuni kõige hilisema uurimistööni. Intervjuud ise on erinevat liiki, täiesti mittesuunavatest informaalsetest kuni kvantitatiivse suunitlusega, küsimustikke järgivate formaalsete intervjuudeni. Intervjuuandmeid aitab mul seega tõlgendada sotsiolingvistiliste mudelite ja sotsiaalsete suhete süstemaatiline uurimine.
Teine minu analüüsi alustala on intervjuu kommunikatiivse olemuse uurimine. See lähenemine tuleneb põhiliselt minu sotsiolingvistika ja vestluse (diskursuse) analüüsi alasest väljaõppest. Need valdkonnad kasutavad mõisteid, mis pärinevad teist tüüpi lingvistilise analüüsi, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia ja kirjanduskriitika uurimustest selle kohta, kuidas keelt kasutatakse erinevas ümbruskonnas. Kõneanalüüs keskendab tähelepanu seni üsna hooletusse jäetud vestluseuurimisele. Minu eesmärgiks on vaadata, millist laadi lingvistilisi ja sotsiaalseid norme intervjuu eeldab, ning kõrvutada neid muud laadi kõnesündmustele iseloomulike normidega. See ülesanne peaks esile tooma põhilised kommunikatiivsed iseärasused, mis võivad intervjuus probleemseiks osutuda.
Kolmandaks näitan, mida on võimalik ette võtta, et ületada noid kommunikatiivseid tõkkeid. Visandan põhilised sammud, kuidas kavandada, läbi viia ja tõlgendada intervjuusid analüüsivat uurimistööd, näitamaks, kuidas uurijad saaksid intervjuud kõige paremini kasutada. Minu soovitused on suunatud intervjueerimisele nii sotsiaalteadustes tervikuna kui lingvistikas, rahvaluules ja suulises pärimuses.
Intervjuutehnikate olemuse ja piirangute kriitiline uurimine hõlmab lisaks veel üht sammu. Vaid vähesed uurijad on seni oluliselt tööd teinud selle nimel, et meil oleks võimalik paremini mõista intervjuu kasutamist uurimustes. Taolised kirjutised on süvendanud intervjueerijate teadmisi tegelemisel näidete probleemiga, eelmõjutuste, küsimuste sõnastamise ja muuga. Kahjuks pole aga just palju uurimusi, mis aitaksid meil mõista intervjuu kui kommunikatsioonisündmuse olemust ning metakommunikatiivseid norme, mida intervjuu eeldab. Seetõttu on meil raske saada selget pilti probleemidest, mis tulenevad lünkadest intervjuu metakommunikatiivsete normide ja nende normide vahel, mis on seotud muud laadi kõnesündmustega. Intervjuusid käsitlev kirjandus on seega samuti pigem kaasa aidanud intervjuu müstifitseerimisele.
Minu eesmärgiks käesolevas raamatus on analüüsida intervjueerimise seni uurimata aspekte. Interdistsiplinaarse segaduse vältimiseks toon ära mõned definitsioonid. Kasutan mõistet “intervjuu” üsna mitmesuguse uurimistegevuse kohta, alates kõige informaalsematest, lahtise lõpuga intervjuudest kuni formaalsete vahendite kasutamiseni ülevaateuurimustes. Minu enda definitsiooni kohaselt on intervjuu andmete kogumine, mis toimub silmast-silma olukorras. Ka interaktsioon toimub uurimuse läbiviimise kontekstis ja hõlmab uurija poolt küsimuste esitamist. Seega jätan kõrvale telefonitsi küsitlemise, kirjalike küsimustike kasutamise ja tööalased intervjuud. Olgugi, et mitmed minu analüüsi seisukohad käivad ka nende kohta, esineb nende puhul ka spetsiifilisi probleeme. Samuti kasutan mõistet “välitöö” selle antropoloogilises mõttes, viitamaks uurimusele, mille korral uurija ning elanikkonna teatava rühma vahel toimub olulise perioodi vältel intensiivne interaktsioon. Siinkohal kaasub “välitöö” mõistega pigem vaatlemine ja muud toimimisviisid kui intervjueerimine.
Klassikaliselt on antropoloogid kasutanud välitööde läbiviimisel vaatlemise ja avatud küsimuste kombinatsiooni. Klassikalise paradigma esitab Kluckhohn oma artiklis The Participant-Observation Technique in Small Communities (1940). Ta julgustab välitööl olijaid võtma enesele konkreetse rolli, näiteks perenaise, õpetaja või muu, mis võimaldaks ulatuslikku kontakti kogukonna liikmetega käsiloleva uurimuse huvivaldkonnas. Kluckhohni ja enamike antropoloogide silmis pole osalusvaatlus vastandatud informaalsele intervjueerimisele, pigem annab esimene võimaluse teiseks.
Etnoloogid tuginevad üldiselt pigem avatud lõpuga küsimustele kui vaatlusele või küsimustikele. Avatud lõpuga küsimusi kasutatakse kahel peamisel viisil. Esimest tüüpi on hästi kirjeldanud Powdermaker (1966: 156–157):
Ma ei kasutanud mingit kava, aga pidasin meeles probleemid, mis vajasid arutamist. Intervjuud toimusid üldiselt tavapärase mudeli järgi. Need olid alati kokku lepitud ja viidi tavaliselt läbi informandi kodus. Häälestatus oli nagu tavalise külaskäigu korral. Pärast viisakustervituste vahetamist tegi perenaine sageli tunnustava komplimendi mu rõivastuse kohta. Mina omakorda märkasin näiteks fotot kaminasimsil. Informant osutas uhkusega pereliikmeile ja see viis sageli jutu neile. Mu küsimused olid avatud lõpuga, suunatud mingile konkreetsele teemavaldkonnale nii faktilise teabe kui hoiakute teadasaamiseks.
Paljud etnoloogid korraldavad intervjuusid informaalsemalt, kokku leppimata. Võidakse kasutada etnoloogi peatuspaika, et intervjueeritavat teistest eraldada ja tagada privaatsus.
Teine põhitüüp on võtme-informandi intervjueerimine. Mitmete informaalsete intervjuude läbiviimise käigus kujuneb etnoloogidel sageli mõne nõuandjaga lähedane töine või isiklik suhe. Need isikud valitakse välja põhjalikumate intervjuude tarvis, nagu Edgerton ja Langness (1974: 33) märkisid: “Enamik antropolooge hakkab tuginema teatud isikutele suuresti nende poolt antava üksikasjaliku või spetsiifilise info tõttu.” Sageli on kirjeldatud võimalikke ohte, mis kaasnevad liiga suure sõltumisega vähestest üksikisikutest, eriti näidete ja vaatluse osas (vt Young & Young 1961). Miks siis võtme-informante nii laialt kasutatakse? Selgituse leiame Pelto & Pelto (1978: 72) väitest: “Inimesed erinevad kultuurilise informatsiooni verbaalse väljendamise valmisolekult ja võimetelt. Niisiis märkab antropoloog tavaliselt, et igas kogukonnas on üldjuhul üksnes väike hulk inimesi, kes on head võtme-informandid.”
Lõpuks on välitöödel piiratud ulatuses kasutatud ka formaalset intervjueerimist.
Rahvastikuandmete kogumine koos põhiliste demograafiliste ja majanduslike näitajatega on olnud üldine. Väikestes kogukondades on selliseid andmeid saadud ukselt-uksele käies, kasutades nii avatud lõpuga küsimusi kui valikvastustega küsimusi. Viimasel ajal juhinduvad etnoloogid siiski järjest rohkem konkreetsetest teemadest. Sellegipoolest on sotsioloogid ja kvantitatiivsusele orienteeritud antropoloogid hakanud kritiseerima antropoloogilist välitööd, väites, et see usaldab liiga kergekäeliselt „subjektiivset“ ja mittekvantitatiivset vaatlust ja informaalseid intervjuusid.
Üheks tavalisemaks töövormiks antud vallas on antropoloogi kogemuste esitamine seoses ühe või enamate kogukondadega, oma uurimisplaani visandamine, andmete kogumise meetodite ja andmete esitamisviisi tutvustamine. Selles kirjandusliigis kirjeldatakse antropoloogi isiklikke kogemusi välitöödel (Belmonte 1979; Dwyer 1982; Rabinow 1977 jne).
Folkloristika valdkond ilmutab metodoloogia osas peaaegu skisofreenilist loomust. Ühelt poolt on põlvkonnad amatööre ja professionaale kogunud tohutu hulga suulist materjali kõige lihtsamate vahendite abil. Kogujad on reisinud folklooritraditsioonidega kogukondadesse väga lühikesteks ajavahemikeks, sageli vaid mõneks päevaks või nädalaks. Kohal olles uuritakse möödakäijaid, küsitledes “kes teab kõige rohkem” ballaade, jutte vm. Saades salvestamise või üleskirjutamise loa, palutakse informandil esitada (jutustada või laulda) kõik palad, mida ta kõnealuses žanris teab. Koguja paneb kirja andmed esitaja ning sotsiaalse keskkonna kohta. Tulemusena saadakse suhteliselt lühikese perioodi vältel tohutu hulk materjali. Olgugi, et see pole praegusajal enam nii domineeriv lähenemine, rakendab seda ometi märkimisväärne hulk folkloriste. Kahe viimase kümnendi vältel on uus põlvkond folkloristika ja sellega seotud distsipliinide eriteadlasi seda orientatsiooni arvustanud. Neist mitmeid on mõjutanud keeleteaduslikud õpingud, mille tulemusena on kujunenud suurem huvi esituse formaalsete karakteristikute vastu. Bauman (1975) ja Hymes (1981) on osutanud, et tehnika “räägi mulle kõik, mida iganes üldse tead” annab pigem folklooritraditsiooni sisuülevaate või kokkuvõtte kui konkreetse esituse. Teisisõnu, taolises kunstlikus olukorras esitatud materjal muudab pärimuse üldist struktuuri ja stilistilisi üksikasju. Veelgi hullem on koguja teadmatus selles osas, et taoline muutus üldse aset leiab, ning seega tekivad moonutused tõlgendamise protsessis.
Goldstein rõhutab oma raamatus A Guide for Field Workers in Folklore (1964) mitmekesiste tehnikate süstemaatilise kasutamise tähtsust samavõrra kui kogumissituatsiooni arvessevõtmist materjali analüüsimisel. Nagu etnoloogid, saavad ka folkloristid tugineda peamiselt vaatlusele ja informaalsele intervjueerimisele folkloorinimetuste/ühikute ja sellega seonduva materjali kogumisel.
Poolehoidu on võitnud ka Goldsteini arendatud loomuliku konteksti loomise tehnika. Selle käigus selgitatakse esmaselt välja, millistes olukordades huvialust žanri harilikult esitatakse. Siis kasutatakse “abilisi”, kes kutsuvad teisi esitajaid kogunemisele, mille tegelikku eesmärki teada ei anta. Koguja saabub “ootamatult” seeläbi teoreetiliselt vähendades oma kohaloleku mõju. Goldsteini arvates aitab taoline tehnika saada tulemusi, mis on lähemal rahvaluule esitamise loomulikule kontekstile kui välitöö-tegija ilmselgelt korraldatud situatsioonidele (“tehislikud kontekstid”).
Säilivad kaks põhilist metodoloogilist puudust. Esiteks on Goldstein jt edukalt määratlenud mõningaid intervjuu puudujääke. Tajutakse uurija kohaloleku mõju kogutava vormile ja sisule, ükskõik kas “loomulikus” või “tehislikus” olukorras. Nagu etnoloogid, jõuavad ka folkloristid vaid harva kaugemale lihtsustatud lähenemisest intervjuule. See paneb nad vääralt tõlgendama intervjuu kui kõnesündmuse olemust ja seega ka andmeid, mida selle kaudu avaldatakse. See ajendab Goldsteini väitma, et “intervjuu varustab kogujat seesmise pilguga inimese, tema kultuuri ja rahvaluule suhtes” ja palju sõltub viisist, kuidas informant mõtestab ja korrastab seda teadmist. Intervjuudest tekkinud vestlus on struktureeritud seda liiki kõnesündmuse kommunikatiivsetest normidest ja intervjueerija rollist lähtuvalt.
Veel üks oluline probleem on seotud “konteksti” mõistega. Kuigi folkloristide uus põlvkond on juba osutanud asjaolule, kui olulised on sotsiaalsed ja lingvistilised olud, milles materjal on kogutud, pole see kujundanud läbimõtestatumat vaatenurka kontekstiliste komponentide olemuse kohta. Nagu Cook-Gumperz ja Gumperz arutavad, pole kõnesündmuse kontekst lihtsalt kõigi sündmuste hetkel olemasolevate elementide kogusumma. Kontekst pole antud a priori, enne sündmuse algust. Kontekstid on tõlgenduslikud raamid, mis ehitatakse vestluse käigus osaliste poolt. Sotsiaalsete ja füüsiliste tingimuste loetelu esitamine “kontekstina” on seega teoreetiliselt valesti suunatud, nagu ka arusaam, et “kogujal lasub selge kohus salvestada olukord sellisena, nagu ta seda vaatleb” (MacDonald 1972: 410). Analüüsijail soovitaksin pigem vaadelda esitatu vormi, nägemaks, kuidas osalised annavad üksteisele signaale vastavalt öeldavaga seostuvatele situatsioonilistele elementidele. Tavapärane “konteksti” jälgimise praktika “loomulike” esituste puhul ja tekstide salvestamine intervjuudena loob seega ohtliku lõhe teksti ja konteksti vahele (vt Briggs 1985a).
Pöördudes suulise ajaloo teemalise intervjueerimise poole, kohtame samasugust metodoloogilist skisofreeniat. Ühelt poolt leiame hulgaliselt käsikirju, mis kirjeldavad, kuidas suulise ajaloo uurijad üldiselt kujundavad ja rakendavad intervjuud ning tõlgendavad tulemusi. Autorid lisavad reeglina ka mõningaid näpunäiteid, kuidas intervjuusid kõige paremini korraldada. Siia kuuluvad tehnikad, kuidas saada kontakti, väljendada huvi küsitletava mälestuste suhtes, vältides “raskeid” küsimusi, lisaks sellele soovitused, mis puudutavad lindistamise ja intervjuude kirjapaneku tehnikaid (Baum 1971; Davis; Back ja MacLean 1977 jne).
Samas need arutlused lihtsalt eeldavad, et nii autorid kui lugejad teavad, mis on intervjuu, kuidas see toimib, kuidas sobitada seda kellegi kogemuste selge väljendamise protsessiga. Sarnaselt hoidutakse tõsiselt muretsemast selle üle, et intervjuu tulemuseks on dialoogi vormis tekstid, mille on suuresti struktureerinud intervjueerija. Mitmed autorid on näiteks arvanud, et suulise ajaloo uurijad peaksid parandama kas intervjueerija või vastaja poolsed “kõrvalekalded”, mis kahandavad intervjuuandmete usaldusväärsust või paikapidavust. Nagu ma osutan sotsioloogilist lähenemist käsitlevas alalõigus, võib intervjuuprotsessi mõtestamine ses suhtes, kuidas teatavad “kõrvalekalded” andmeid “moonutavad”, lõppkokkuvõttes jätkuvalt varjutada tegelikku probleemi – kogu vestluse, kaasa arvatud intervjuu, dialoogilist kontekstualiseeritud olemust.
Mitmed hiljuti ilmunud tööd tõstatavad mõningaid neist küsimusist (vt Allen ja Montell 1981; Thompson 1978 jt). Need autorid aitavad hajutada arusaama, et suulise ajaloo uurijad koguvad isegi ideaaljuhul vaid refleksioone ajaloolistest sündmustest. Rääkides sotsiaalstatistikast, dokumentaalsetest kirjapanekutest, publitseeritud allikatest ja suulise ajaloo intervjuudest, märgib Thompson: “Need kõik väljendavad faktide sotsiaalset tajumist ja neid kõiki mõjutab selle konteksti sotsiaalne surve, milles need on saadud“ (1978: 96; rõhutus originaalis). Samalaadseid mõtteid esineb teistelgi autoritel.
Kõigele vaatamata pole konteksti olemust ja tähendust kirjaliku ajaloo uurimises piisavalt hinnatud. Konteksti uurimine on võrdsustatud intervjuu füüsiliste ja sotsiaalsete tingimuste/olude kirjeldusega. Nagu on osutanud Cook-Gumperz ja Gumperz ei koosne kontekst sugugi pelgalt mittelingvistilistest tingimustest, mis ümbritsevad kõneilma. Kontekst pigem siseneb vestlusesse “tajumusliku vihjena, mida tuleks aktiivselt ja pidevalt jälgida kogu suhtluse vältel“ (1976: 8). Seega tuleks verbaalsest ja mitteverbaalsest väljenduste vahetamisest otsida juhiseid selles suhtes, kuidas osalised lähtuvad üksteise märkuste tõlgendamisel ümbrusest. Ühed märkimisväärseimad näitajad konteksti kohta on nn täite- ja tugisõnad. Ometi õhutavad peaaegu kõik kirjutajad uurijaid neid sõnu lihtsalt ära kustutama. Ives ja Thompson isegi arvavad, et küsitletav peaks hoiduma vastamast “mhmh” või “jah”, et mitte risustada linti või kirjapanekut.
Suulise ajaloo eesmärgiks on esile tuua minevikusündmusi. Uurijad on täheldanud mälu selektiivsust. Ilmselgelt aga kiputakse jätma endale teadvustamata fakt, et suulise ajaloo intervjuud loovad dialoogi mineviku ja oleviku vahel. Intervjueeritavad tõlgendavad seega nii minevikku kui olevikku. Iga küsimustik nõuab neilt nende mälestuste läbitöötamist, et teha kindlaks, millised neist seostuvad antud küsimustikus olevate küsimustega, ja seejärel sobitatakse need sellisesse vormi, mida saab pidada küsimustele vastamiseks. Suulise ajaloo intervjuud on seega olevikuga seotud samavõrra süsteemselt kui minevikuga.
Kasutan mõistet “sotsiolingvistika” laiemas mõttes, viitamaks kommunikatsiooni etnoloogia uurimisele (Gumpez, Hymes), lingvistiliste varjatsioonide/kõrvalekallete kvantitatiivuuringule (Labov, Sankoff) ja keele makrosotsioloogiale (Fishman). Nende valdkondadega seonduvad sildistamised ja piiritlemised on problemaatilised, kuna kõik juhtivad erialaspetsialistid on väljendanud mõnevõrra vastuolulist suhtumist terminisse “sotsiolingvistika”. Spetsialistid tegelevad keelekasutuse analüüsi ja kirjeldamisega ning sellega, mil viisil keelekasutus on seotud kultuuriliste ja sotsiaalsete mudelitega. Välitingimustes on lähenemine neile küsimustele üsnagi erinev ja need erimeelsused tingivad vastandlikke vaatenurki metodoloogia küsimustes.
Takistusena nimetatakse intervjuu käsitlemist justkui möödaminnes, mitte uurimise põhiobjektina. Alberti uurimus barundi kõnemudelitest on siinkohal sobiv näide. Alberti andmed olid saadud informantide jutuvadast, spontaansest või esile kutsutust ja mitmete informantide intervjuude protokollide võrdlemisest. Kokkuvõtteks märkis Albert, et barundi ja võimalik, et paljude sarnaste ühiskondade puhul Aafrikas ja Vahemeremaades peaksid andmete kogumise protseduurid hõlmama tervet rida reegleid, nagu näiteks otseste küsimuste vältimine. Albert kaasab “süstemaatilise küsitlemise” oma soovitavate meetodite nimistusse; selle eesmärk on saada põhjalik pilt kõnekäitumisest (1972: 104).
See pole mingi erandlik näide. Grimshaw on võtnud kokku kõige tavalisemad andmete kogumise viisid, jagades need neljaks:
1) “loomuliku” kõne jälgimine “loomulikus” olukorras,
2) “loomuliku” kõne jälgimine konstrueeritud olukorras,
3) kõne esile kutsumine otseste küsimuste abil ja
4) ajalooliste ja/või kirjanduslike materjalide kasutamine.
Lindistamine ja videosalvestamine on suuresti parandanud andmete kogumise täpsust, suurt tähelepanu omistatakse erinevatele kontekstidele, milles salvestus tehakse. Paraku pole vaatlemine ja intervjueerimine ometi saanud sotsiolingvistiliste uurimuste sügavamaks eesmärgiks. Erandiks on Labovi töö kõnevariatsioonidest New York City's. Labov pühendab märkimisväärset tähelepanu metodoloogilistele küsimustele. Tema keskseks metodoloogiliseks uuenduseks on püüe suurendada kõnesündmuste mitmekesisust intervjuu oludes.
Intervjuud jaotati saadavate andmete alusel viide rühma, millest siinkohal toome ära kaks. Esiteks, argikõne – igapäevane kõne, mida räägitakse informaalsetes olukordades, kus keelele ei pöörata tähelepanu; ilmneb “spontaanselt” enne ja pärast intervjuud ning katkestuste ja kõrvalekaldumiste ajal. Teine tüüp koosneb “hoolikast kõnest”, Labov väidab, et intervjuuolukorra formaalsus sunnib intervjueeritavat koondama suuremat tähelepanu oma kõnele. Labovi töö on hinnatav tõsiduse poolest, millega ta suhtub metodoloogilistesse küsimustesse, kuid esineb ka mõningaid olulisi puudujääke. Labov keskendub peamiselt sellele, „kuidas formaalne intervjuu ise piiritleb kõnekonteksti, milles harilikult rakendatakse vaid ühte kõnestiili, mida meie nimetame hoolikaks kõneks“ (1966: 91; rõhutus originaalis). Siinkohal ilmnevad mitmed probleemid. Intervjuud on üsnagi keerukad ja mitmetahulised kõnesündmused. Nad peegeldavad suuresti konkreetset intervjuutüüpi ja suhet, mis on loodud osapoolte vahel. Samuti osutavad kõneanalüütikud, et Labovi defineeritud “argikõne” on formaalselt ja funktsionaalselt keerukam, kui Labovi määratlusest ilmneb. Wolfson toob esile, et Labov ilmutab vähest arusaamist viisist, milles intervjueerimise ainukordsed tunnusjooned kujundavad kõikide lausungite vormi ja sisu, millest intervjuu koosneb, seda isegi “spontaansete”, emotsionaalsete vastuste korral. Labov arvab, et vastuste sisu võib tõlgendada tõsisemalt arvesse võtmata intervjueerija rolli, situatsiooni, küsimuse formaalseid tunnuseid. Küsitavusi tuleneb sellestki, et Labov paneb suurt rõhku subjektiivsele hindamisele ja lingvistilistele hoiakutele. Ometi pole mingeid tõendeid, et taolised andmed oleksid kontekstilistele variatsioonidele vähem tundlikud kui fonoloogilised tunnused.
Osalusvaatlust rakendati välitöödel ulatuslikult II maailmasõja eelsel perioodil. Pärast pikka mõõnaperioodi on vaatlus viimasel ajal taas hakanud esile tõusma (Brogdan & Taylor; Johnson jt). Riley ja Nelsoni (1974: 6) järgi hõlmab mõiste “vaatlemine” sotsioloogilises kõnepruugis mitmeid tegevusi, mis keerlevad ümber grupi käitumise vaatlemise, selle liikmete kuulamise ja füüsiliste karakteristikute ülesmärkimise. Samal ajal eristatakse uurimusi, mis sisaldavad intervjuusid, ja uurimusi, mis ei sisalda intervjuusid. Mõned sotsioloogid on püüdnud intervjueerimise probleemidest mööda hiilida, töötada välja tehnika, mida nimetatakse “mittepealetükkivaks”, mille korral subjektid ei näe vaatlejat. Intervjuu puhul eristavad sotsioloogid standardiseeritud ja mittestandardiseeritud intervjuusid. Esimene kasutab kõigi küsitletavate jaoks sama küsimustikku, teine ei kasuta. Järgnevalt kategoriseeritakse standardiseeritud intervjuud kavandatud ja kavandamata intervjuudeks. Viimase puhul on intervjueerija vaba esitama küsimusi nii, nagu talle iga intervjueeritava puhul kõige sobivam näib. Kavandatud intervjuude käigus saadud andmed on seega statistiliste analüüside jaoks hinnatavamad kui kavandamata või standardiseerimata intervjuude andmed. Kavandatud intervjuud võivad olla alternatiivsete vastustega ehk suletud lõpuga, mispuhul vastaja valib vastuse etteantud vastuste hulgast, või avatud lõpuga küsimused, kus valikuvariandid pole ette antud. Intervjuu käigus kasutatav küsimuste loetelu on piiratud ajakavaga. Seega erineb see küsimustikust, küsimuste jadast, mida subjekt ise loeb ja millele vastab uurija abita.
Gorden soovitab intervjuusid klassifitseerida vastavalt sellele, kas need keskenduvad vastaja või intervjueerija tüübile. Esimesel juhul keskendutakse eakatele, lapsevanematele, lastele, eliidile, potentsiaalsetele palgatöötajatele jt. Allikad, mis käsitlevad teatavaid intervjueerijate tüüpe, tegelevad sageli intervjuude kasutamisega taoliste elukutsete puhul, nagu õed, arstid, psühhiaatrid, ajakirjanikud, sotsiaaltöötajad. Kirjapanijad eeldavad, et lugeja juba teab kõike intervjuuga seonduvat. Puudub kriitiline vaatenurk.
Mööda ei pääse muidugi ka intervjuuga seotud probleemidest. Uurimise egiidi all võib juhtuda, et intervjueerija poolne mõjutamine saab tulemuse kehtivust ja usaldusväärsust kahandavaks. Paraku lähtuvad diskussioonid “mõju” üle vägagi problemaatiliselt teoreetiliselt pinnalt. Väite kohaselt võib üks või rohkem sõltumatut muutujat, nagu vanus, sugu, rass, poliitilised tõekspidamised, isikupära ja intervjueeritava ning intervjueerija vastastikune suhtlemisstiil mõjutada küsimustele antavaid vastuseid. Oletatakse, et kui vabastada intervjuusituatsioon kõigist neist tegureist, siis saadaks “õige” või “tõene” ehk “erapooletu” vastus. Sellele ideaalvastusele viidatakse mõnikord kui “individuaalsele tõeväärtusele”. Seega peaks uurija püüdma niivõrd kui võimalik tagada, et ükski noist tegureist ei mõjutaks oluliselt andmeid. Vastuseid analüüsides tuleks taolised moonutused välja selekteerida. Taoliste tegurite märkamine iseenesest on muidugi kiiduväärne, kaks sellest johtuvat seletuskäiku aga mitte enam samavõrd. Esiteks, see lähenemisviis paneb enamiku uurijaid uskuma, et kui pole mingit konkreetset “mõjutavat” allikat või kui taolised ilmsed “moonutused” on ära seletatud, võib uurija neid andmeid käsitleda, nagu need peegeldaksid otseselt intervjueeritava mõtteid. Teisisõnu, kui “mõjutusi” on kord juba sel viisil käsitletud, võidakse unustada, et ütlused on tehtud siiski konkreetse intervjuu käigus. See hõlbustab erinevate intervjuude andmete võrdlemist, erinevate inimestega läbiviidud intervjuude kõrvutamist, „osaleva vaatluse” ja intervjuu käigus saadud andmete võrdlemist.
Teine tähendus hõlmab üldisi vaikimisi eeldusi, millele intervjueerimine põhineb. “Mõju” teooria kajastab Durkheimi väidet, et sotsiaalsed tegurid eksisteerivad vaatlejast sõltumatult ja on olemas ka vaatlejata. Informandi öeldu tõeväärtust mõõdetakse suhtlemise käigus vastavuses tegeliku objektiga “kusagil seal väljas” kui mingil viisil “objektiivselt” kogetut, sõltumata sellest, kuidas see on edastatud uurijale. Taoline lähenemine asetab uurija lõpliku kohtuniku rolli, otsustama, mis on “õige” ja mis “objektiivne”. Öeldut, mille tähendus on selgelt mõjustatud situatsioonist, milles see on lausutud, peetakse vähem usaldusväärseks. Sellise lähenemise puhul on probleemiks see, et indiviidi teadmised ja hoiakud tulenevad komplekssest suhtevõrgust teiste inimestega. Isegi ideaaljuhul ei lähtu intervjueeritav küsimusele vastates mingist üheselt kindlaksmääratud mõttest või tundest, vaid seob küsimuse mõne elemendi või elementidega tohutust ja dünaamilisest vastuste hulgast. Et intervjuu iseenesest on sotsiaalne suhtlemine, annab see tõuke uute reaktsioonide tekkimiseks. Deani ja Whyte'i järgi pole intervjueerija ülesandeks jahtida õiget hoiakut või tunnet, vaid tõlgendada peent ja keerukat tegurite lõikumist, mis koos moodustavadki konkreetse intervjuu. Intervjuu tulemusel tekkinud sotsiaalne situatsioon ei takista vastajat oma uskumusi väljendamast.
“Usaldusväärsus” viitab tõenäolisusele, et sama toimingu kordamisel kas sama uurija või mõne teise poolt on tulemused samasugused. “Kehtivus” viitab konkreetse kasutatud tehnika täpsusele, st mil määral tulemused on kooskõlas kõnealuste nähtuste karakteristikutega. Hyman jt märgivad, et kehtivuse küsimust on käsitletud vaid vähestes metodoloogiat puudutavates uurimustes. Pigem on rõhk asetatud sellele, kuidas vähendada variatsioone ühe intervjueerija töös, st vähendada erinevuste mõju andmete usaldusväärsusele. Cicourel tõstatab ökoloogilise kehtivuse küsimuse. See mõiste puudutab ulatust, mil määral uurija loodud tingimused vastavad subjekti igapäevastele tingimustele. Standardiseerimise nõue sunnib usaldusväärsuse tagamiseks esitama kõikidele küsitletavatele küsimusi täpselt ühel viisil. Bailey (1978: 171) soovituse kohaselt peaks isegi intervjueerija häälevarjund ja intonatsioon olema iga vastaja puhul samasugune. See tekitab kaks küsimust. Esiteks, õige standardiseerimine saavutatakse siis, kui küsimuse tähendus on iga küsitletava puhul sama. Gorden (1969: 61) arvab siit tulenevat, et sotsiaalse tausta erinevused sunnivad intervjueerijat muutma küsimuse sõnastust, et säilitada kvantitatiivsete võtete paikapidavus. Probleem on sügavam, kuna intervjueeritavad vastavad mitte üksnes esitatud küsimuste sõnastusele, vaid intervjuusituatsioonile tervikuna.
Teine küsimus kerkib tõsiasjast, et iga intervjuu on ainukordne sotsiaalne vastastikune toimimine, milles peetakse läbirääkimisi sotsiaalsete rollide ja suhtumiste raamide üle võõraste inimeste vahel.
Kui ajagraafik on tihe, küsimusi korratakse või on materjal sotsiaalselt tundlik – on vastuseid raskem saada. Läbirääkimise protsess muutub selles staadiumis kriitilisemaks, intervjueerija peab kasutama paljusid vestlusabinõusid, et vähendada lõhet standardiseeritud küsimuste ja eelteadmiste ning intervjueeritava kommunikatiivsete normide vahel. Huvitaval kombel on uurijad küsimuses, kas on hea seda lõhet vähendada või mitte, erinevatel seisukohtadel. Cicoureli järgi tulenevad taolised eriarvamused tõsiasjast, et usaldusväärsus ja kehtivus pole ühitatavad eesmärgid.
Nagu eespool öeldud, kujutlevad paljud uurijad “konteksti” kui vastastikuse mõjutamise käigus toimivate füüsiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste stiimulite kogusummat. Niisugune definitsioon võimaldab analüüsijal mugavalt isetahtsi otsustada, mida pidada situatsiooni “kontekstiks“. Samuti lahutab see üksteisest “kontekstiliste muutujate” ja vestluse verbaalsete komponentide analüüsimise. Arvestades fakti, et vastused puudutavad situatsiooni tervikuna, on taoline jaotamine metodoloogiliselt problemaatiline.
Brenner, Cicourel, Dexter ja Mehan kritiseerivad sellist eraldamist. Nad väidavad, et kontekst on fenomenoloogiline ehitis, mis luuakse osaliste poolt ühiselt. Kontekstid pole seega lihtsalt ettemääratud situatsioonid, interaktsiooni vältel määratletakse need üha uuesti. Intervjueerija ja vastaja sõnad pole lihtsalt selles raamistikus, vaid ongi koos mitteverbaalsete komponentidega just selleks aineseks, millest kontekst on kokku seatud. Iga sõnaline väljendus peegeldab seega toimuvat protsessi sellele oma osa juurde andes. Nagu märgib Cicourel: „Näitleja märkused intervjuus, isegi kui need näivad spontaanselt välja öeldud, on sageli hoolikalt kontrollitud esitus.” See seab kohe küsimuse alla naiivse arusaamise intervjueerijast kui meediumist, kelle kaudu vastaja suhtumised ja uskumised tuuakse lugejani. Pigem on intervjueerija kaasosaline vestluse ülesehitamisel. Sama vaatenurk kritiseerib ka intervjuuandmete tõlgendamist. Uurijad kasutavad üldiselt a priori kainemõistuselist arusaamist küsimuste tähendusest, mis võetakse vastuste tõlgendamisel raamistikuks. Kui aga küsimused ja vastused kujutavad endast intervjueerija-intervjueeritava interaktsiooni väikesemastaabilisi mudeleid, moonutab sellelaadne analüüs radikaalselt nende tähendust.
Cicourel märgib, et intervjueeritava lingvistiline ja sotsiolingvistiline taust võib erineda uurija omast. See tekitab küsimuse, kas küsimused-vastused tähendavad intervjueerija ja intervjueeritava jaoks üht ja sama.
3. peatükk. Intervjuutehnikad vis-à-vis kohalike elanike metakommunikatiivsete repertuaaridega
Üleskasvamine mingis keelekeskkonnas annab keeleõppijale arvukalt võimalusi avastada vormi, konteksti ja tähendusega seotud reegleid. Kui uurija lahkub omakeelsest keskkonnast ja loob kontakti mingi teise inimgrupiga, pole tal kasutada taolist ühiskogemuste pagasit, mis kergendaks esmaseid kokkupuuteid. Sama kehtib ka juhul, kui uurija töötab oma ühiskonnast erineva sotsiaalse klassi või etnilise grupiga. Selle lünga täitmiseks kasutavad uurijad kommunikatiivseid vahendeid, mida nende kõnekogukonnas peetakse kõige tõhusamaks suure infohulga saamise võimaluseks lühikese ajavahemiku jooksul – s.o intervjuud. Vaikimisi paistab kehtivat arvamus, nagu laseks intervjuud uurijal kontrollida omandatava info liiki ja hulka, võimaldades samal ajal vältida tavalisi kitsendusi teabe edasiandmisel (nt hõimlus, vanus, lähedusmäär, sugu, asjasse pühendamine jne). Tegelikkuses see protsess kindlasti nii lihtne ei ole. Kohalike vestlusreegleil on isevärki viis intervjuusse sisse imbuda.
Tulemuseks on suhtlemisummik – uurija arvab, et teeb intervjuud, intervjueeritavad usuvad, et osalevad mingis iseliiki kõnesündmuses. See ummik takistab suuresti kommunikatiivset protsessi, katkestades intervjuusid ja muutes andmete analüüsi juhusest sõltuvaks ettevõtmiseks. Kuna tulenevad vead on pigem süstemaatilised kui juhuslikud, ei õnnestu neid kõrvale jätta küsimustike standardiseerimise või valiktehnika rakendamise abil.
Ühe kasutuskõlbliku liigendusvõimaluse esitab Jakobson kommunikatsioonisündmuse osiseid analüüsides. Kuna see pole seotud ühegi konkreetse keelega ega kõnesündmuse liigiga, võivad teisedki välitöö-tegijad seda kasutada heuristilise vahendina, arvestades tegureid, mis on olulised intervjuude planeerimiseks, juhtimiseks ja analüüsimiseks.
Põhiosalised: intervjueerija ning vastaja(d). Sõnumi vorm sisaldab signaale, nii kuuldelisi kui visuaalseid, mis on märkide kandjad intervjueerija-vastaja(te) kommunikatsioonis. Kommunikatsioon sõltub samuti ühe või enama kanali avamisest, füüsilisest (üldjuhul visuaalne ja akustiline) ja psühholoogilisest sidemest osaliste vahel. Nagu kõikide kommunikatsioonivormide puhul, on hulk reeglite kogumeid, nii lingvistilisi kui mitteverbaalseid (füüsiline lähedus, žestid jms), mida intervjueerija ning vastaja peavad jagama, et saaks võimalikuks sõnumite kodeerimine ja tõlgendamine.
Intervjueerija ja vastaja(te) poolt enesele võetud sotsiaalsed rollid osutuvad intervjuu edukuse jaoks eriti oluliseks. Interaktsiooni eesmärgid – iga osalise motivatsioon intervjuus osaleda – on sageli erinevad. Sotsiaalne situatsioon viitab kontekstile, milles suhtlus aset leiab, muu hulgas ajale (päev, nädal, aastaaeg jne) ja asukohale, kus intervjuu aset leiab. Need asjaolud võivad olla tähtsad, kuna intervjuu kulgeb erinevalt, kui see on põhitegevus ja kõrvalisi isikuid pole juures, või kui see toimub taimede istutamise, mõne kombetalituse vms ajal.
Ka intervjuu ise kuulub ühte või enamasse kommunikatsioonisündmuste kategooriasse. Konkreetsete sotsiaalsete rollide tähtsus, üldine sotsiaalne olukord ja konkreetse intervjuu kommunikatsioonisündmuse tüüp tingivad koos interaktsiooni normid. Taolised normid määravad ära, kes saavad osaleda, mis laadi teavet saab edastada, palju võib öelda, milliseid lingvistilisi vorme saab kasutada jne.
Jakobsoni (1960: 353) järgi võib ükskõik milline põhikomponent mängida domineerivat osa sõnumi verbaalse struktuuri iseloomustamisel ja sündmuse peamise kommunikatiivse funktsiooni määratlemisel. Samuti väidab Jakobson, et teisejärgulised tegurid täidavad olulist rolli öeldu mõtte edasiandmisel. Eriti oluline on neid tegureid meeles pidada kommunikatiivseid probleeme analüüsides, kuna ebaõnnestumine võib tuleneda ükskõik millise komponendi “väärtalitlusest”.
Keele osutav funktsioon seisneb keele võimes osutada inimestele, objektidele, sündmustele ja protsessidele. Teade põhineb täielikult tajutud vastavusel väljendite “sisu” ja “tegeliku maailma” asjade seisu vahel. Vastupidiselt sellele sõltub indeksiline (indexical) tähendus konteksti mõningatest tunnusjoontest, milles väljendus kuuldavale tuuakse. Mõned märgid on varjatult indeksilised, kuna nende tähendust ei saa taibata ilma tõlgendamata nende suhet situatsiooniga. Näiteks esimese isiku asesõna on sõltuv identsusest seda kasutava isikuga. Indeksilist tähendust saab edasi anda süntaksi, prosoodia, žestide vahendusel.
Intervjuu kui vestlus on väga indeksiline, kuna vastuste tähendus sõltub neile eelnevatest küsimus-vastus paaridest, sotsiaalsest situatsioonist, intervjueerija ning vastaja omavahelistest suhetest ja paljudest teistest teguritest. Uurijad töötavad paraku sageli tõestamata usus, et intervjuu tähendust saab tõlgendada üksnes või vähemalt peamiselt selle osutava sisalduse põhjal. Nagu juba eespool väidetud, on küsitluses esinevate küsimuste standardiseerimine katse vähendada või kõrvaldada üksikintervjuude konteksti kui tähenduse määraja mõju või vähemalt standardiseerida indeksilisi tähendusi.
Osutava-indeksilise eristamine on tihedalt seotud teise võtmemõistega, nimelt kommunikatiivse pädevusega.
Nimetan intervjuu edukust takistavaid probleeme “protseduurilisteks probleemideks”. Churchill (1978: 89) kasutab seda väljendust, osutades tehnilistele probleemidele, mis kaasnevad küsimuste esitamisel, kui tahetakse, et kõneleja ja kuulaja saaksid mõlemad öeldust selgelt aru. Mina kasutan mõistet mõnevõrra laiemas tähenduses, kirjeldamaks raskusi, mille on tekitanud uurija küsimused, mis takistavad vastajat vastamast. Olgugi, et enamik protseduurilisi probleeme tuleneb intervjueeritava suutmatusest asjakohaselt vastata, kasutan käesolevalt seda väljendit viitamaks juhtudele, mil vastaja küll mõistab uurija küsimusi, aga kas ei saa vastata või eelistab jätta vastamata. Mõningad protseduurilised probleemid mõjutavad kõiki vestlussituatsioone. Ebapiisav keeleoskus on asjaolu, mis võib oluliselt piirata välitöö-tegija suutlikkust igasugustes kõnesituatsioonides andmeid koguda. Sarnaselt võib sõnumi edasiandmist katkestada valesti kuulmine või psühholoogiline vastuolu intervjueerija ning vastaja vahel.
On sõnumeid, mida saab edastada üksnes mitteverbaalselt, samal ajal kui teised moodustavad kombinatsiooni väheolulisest mitteverbaalsest komponendist ja verbaalsest üksikasjalikkusest. Kummalgi juhul ei piisa üksnes kõnesse süvenemisest. Näiteks ebaõnnestus katse intervjueerida nikerdamiskunstiga tegelevaid mulle lähedaseks saanud Lopezeid seni, kuni hakkasin ise koos abielupaariga nikerdama, saades nii kommentaare oma töö kohta ja puunikerduskunsti kohta üldse. Selle juhtumi puhul osutusid väljaspool konteksti esitatud küsimused materjali kättesaamise koha pealt üsnagi tulemusetuks. Relevantne metakommunikatiivne informatsioon saadi vastusena puhtvisuaalsetele märkidele või visuaalsetele märkidele verbaalse osutamise abil. Püüe teistes samalaadsetes kontekstides omandada üksikasjalikult väljendatud verbaalset tekstiseletust ei suuda kajastada semiootilist rikkust ja keerukust, millega inimesed tegelikult sääraseid olukordi käsitlevad.
Teatud mõttes on välitöö-tegijate üheks tavaliseks mureks see, millal on küsimused asjakohased, isegi kui üleastumine taolistest käitumisnormidest võib olla samavõrd levinud. Intervjueeritavad on eriti tundlikud soovitava teabe andmise sotsiaalsete ja poliitiliste tagamõtete suhtes, kuna intervjueerimine toob esile keele osutava või kognitiivse funktsiooni. Mõnes olukorras on küsimuste esitamine täielikult keelatud (vt Goody 1978: 21), samal ajal kui teistes olukordades on hulgaliselt kitsendusi paljude sõnavaraliste väljenduste osas, mida võib kasutada, või teemade osas, mida pole kohane tõstatada. Näiteks võib koguja olla sunnitud asetama end spetsiifilistesse olukordadesse, et saaks karistamatult kõne alla võtta nilbeid või delikaatseid teemasid.
Kommunikatsiooni võib takistada ka võimalike pealtkuulajate lähedalolek. Mõni koguja toimetab oma informandi intervjuu ajaks teise paika.
Taktitundeline ja tõhus intervjueerimine eeldab teadlikkust eri ühiskonnaklasside kõne ja sotsiaalsete situatsioonide ning nendega seotud reeglite osas.
Kontekst, milles küsimus esitatakse, mõjutab sageli vastajapoolset küsimuse tõlgendust. Saadud andmete tulemused varieeruvad, ulatudes intervjueeritava kavatsuslikust küsimuste vahelejätmisest või materjali võltsimisest kuni peente erinevusteni pragmaatilises ja indeksilises tähenduses.
Isegi kui osutav või kognitiivne funktsioon on intervjuus üldiselt valitsevaks, ei tähenda see, et teised kommunikatiivsed funktsioonid poleks olulised. Austini sõnul ei anna keel meile sugugi üksnes vahendit mitteverbaalsete sündmuste kirjeldamiseks. Kõnel on ka täideviiv võime selles mõttes, et sõnad on samuti olemasolevate toimingute esilekutsumise ja ümberkujundamise vahendiks. Öeldu täideviiv jõud võib hõlmata suhete ümberkujundamist intervjueerija ning vastaja või vastajate ja teiste kohalviibivate inimeste vahel. Näiteks osutus peaaegu võimatuks koguda andmeid eelseisvatest sündmustest, mis olid seotud minu lähimate sõpradega Gordovas.
Intervjuutehnikate kasutamine seab eelduseks sotsiaalse interaktsiooni mudeli. Küsitleja täpsustab, millist küsimust käsitletakse, samal ajal kui vastaja annab infot. Osaliste tähelepanu keskendub vajaliku teabe edasiandmisele nii tõhusalt, selgesõnaliselt, täielikult ja täpselt kui võimalik. Muidugi ei pruugi vastajate kõnerepertuaari kuuluda samalaadsed kategooriad või ei pruugi olla kõnealuse sündmuse taust ühesugune.
“Võti” viitab valitsevale vaimsusele, käsitlusviisile või meelsusele, mille raamistuses mingi tegevus aset leiab. Asja olemus on selles, et sõnu, millel on üks ja seesama semantiline sisu, võidakse rääkida täiesti erineva mõjuga: humoorikalt, sarkastiliselt või kahemõtteliselt. Tõsiasja, et öeldut ei tohi võtta sõna-sõnalt, märgitakse sageli äärmiselt nõrgalt, tavaline on mitteverbaalsete märkide kasutamine (ilmekate pilkude vahetamine, kehahoiak, vahemaa osalejate vahel jne). Arvestades taoliste signaalide olemust ja kontekstiliste parameetrite kultuurilisi erinevusi, võib välitöö-tegija kergesti üles märkida väidete otsetähenduse, kuigi tegelikkuses on need hoopis teise tähendusega.
Eelöeldu vähendab ka intervjueerija suutlikkust eristada žanrimuutusi. Uurija jaoks tekitab suutmatus eristada žanrimuutusi kaht liiki probleeme. Esmalt näitab see uurija teadmatust, et öeldu tõlgendamiseks tuleks rakendada kindlaid reegleid. Sõnade osutava sisu tähttäheline lugemine tekitab üldiselt tõlgendusvigu, nagu omakeelsete kirjandusžanride puhulgi. Teiseks, intervjuuolukorras kasutatava laialivalguva, märgistamata kõne ületähtsustamise korral on palju raskem näha, et oluline ehe metakommunikatiivne sündmus on aset leidnud. Piiblivihjed, suuline pärimus, poliitiline retoorika, peast ülesöeldavate väljendusvormide esitamine ja muud kindlakskujunenud tavad avaldavad samaaegselt nii traditsioonilisi väärtusi kui iseloomustavad käimasoleva interaktsiooni iseärasusi. Taolised väljendused ühendavad normatiivse ning juhusliku, üldise ja konkreetse, andes seega mõlema valdkonna hinnatava tekstitõlgitsuse. Kui välitöö-tegijad pole tundlikud signaalide suhtes, mis taolisi esitusi märgistavad, lähevad need kaotsi.
Selge on see, et öeldava tähendus tuleb ilmsiks mingis konkreetses paigas konkreetses kontekstis. Eriti käib see vastuste – “teise osapoole” kohta, mille vastavuse määrab eelnev “esimene osapool”. Goffmani (1981: 40–48) sõnutsi võivad vastused käia täielikult või osaliselt esimese osapoole kohta ja/või konteksti mõne teise elemendi kohta. Intervjuude korral võib vastaja orienteeritus interaktsioonile kui sellisele anda teavet tema vastuste kohta. Tuleb märkida, et intervjueerija ja intervjueeritava motivatsioon interaktsioonis osalemiseks on erinev. Kui välitöötegija lihtsalt lähtub oma eesmärkide (sh eelkõige info edasiandmine) ja vastaja eesmärkide samasusest intervjuus, siis ei pruugi ta tabada viimase suhtumist vastuste tähendustesse.
Kui intervjuul pole küsitleja ja vastaja jaoks ühesugune tähendus või kui viimane ei kasuta interaktsiooni määratlemisel sama raamistikku, siis võib ta rakendada suhtlemisnorme ja tõlgendamiskaanoneid, mis erinevad intervjueerija omadest. Teisisõnu, intervjuu käigus saadud andmeid mõjutavad erinevused osaliste suhtlemiseesmärkides. Isegi kui välitöö-tegija võib määratleda situatsiooni kui andmete edasiandmist, võib vastaja näha selles hoopis meelelahutust, pedagoogikat, rahateenimisvõimalust jne.
Esmalt mõjutab interaktsiooni kategoriseerimine intervjueeritava poolt seda, milliseid teemasid võib puudutada, kui palju infot saab anda, kui palju isiklikke või kollektiivseid “saladusi” tohib paljastada, mis liiki kõnet kasutada ja muud taolist. Nagu nägime interaktsiooni normide puhul, mõjutab raam, mille vastaja sündmusele annab, oluliselt temapoolset küsimuste tõlgendamist ja seega ka vastuseid. Minimaalseltki adekvaatne intervjuuandmete analüüs nõuab kogujapoolset teadlikkust. Teada tuleb: 1) ühiskonna (inimrühma) kommunikatsioonisündmuste kategooriaid, 2) signaale, mis võimaldavad osalistel eristada mingis olukorras rakendatavat kategooriat või kategooriaid.
Teiseks, vestluse uurimine on näidanud, et kõnelusest osavõtjad peavad tähendusest arusaamiseks läbi töötama rohkem kui üksnes kõneluse semantilise sisu. Grice'i järgi kujundab öeldut vajadus peegeldada “vestlusreegleid”, see takistab kõnelejaid andmast oma panust asjakohaselt, faktide põhjal, arusaadavalt. Cicourel ja Garfinkel rõhutavad “sotsiaalsete struktuuride praktilist tundmist” ja osaliste taustateadmisi, millest nad juhinduvad vestluse tõlgendamisel. Ciourel rõhutab eriti etnoloogilist ja organisatsioonilist infot inimeste, asutuste, sündmuste, protsesside ja muu säärase kohta, mis saab oluliseks interaktsiooni käigus.
Erinevate liikidena avalduvad vestluse tagamõtted ja tavateadmised saavad relevantseks vastandlikes kommunikatiivsetes oludes. Nihe ühest kõnesündmusest teise ajendab seega osalisi tuginema uutele eeldustele. Kui osalistel pole ühist suhtlusraamistikku, tugineb nende tõlgendus öeldu tähenduse kohta lahkuminevatele eeldustele. Uurijad paistavad eeldavat, et vastuvõetavad küsimused on semantiliselt läbipaistvad ja et vastajate eeldused on vastavuses küsitleja omadega. Ühes oma probleemianalüüsis osutab Cicourel, et taoline oletus on ekslik.
Kolmandaks on vestlusreeglid kontekstitundlikud. Tuimus vastaja situatsioonimääratluse suhtes võib panna uurija rikkuma vastaja kehtestatud kõnenorme. Taolised normid takistavad nii mitmesuguste interaktsioonistrateegiate rakendamist andmete saamisel kui ka mitmete teemade käsitlemist. Ometi on nende “ebamugavuste” tähelepanuta jätmine kahjulik vastastikuse sideme loomisele, on mitmeid näiteid sellest, et taolised takistused on viinud uurimisprojekti enneaegse lõppemiseni.
Nii intervjueerija kui vastaja võivad tõlgendada öeldu osutavat tähendust ühtmoodi ja ometi tõlgendada vägagi erinevalt indeksilist tähendust. See tekitab probleeme uurijatele, kes on selgeks saanud küll teise keele semantika ja süntaksi, kuid pole saanud piisavalt asjatundlikuks indeksilise funktsiooni alal.
Isegi kui intervjueeritav suudab määratleda mingi kõnealuse küsimuse sõnade semantilist konteksti, võib ta olla võimetu eristama vihjeid. Isegi fakt, et konkreetsele küsimusele järgneb vastus, ei tähenda tingimata, et see sisaldaks vastust sellele küsimusele. Intervjueeritav võib olla valesti mõistnud seda, millele küsimus viitab, või nihutada sihilikult viite raamistikku. Mõlemal juhul on oht, et uurija jätab kahe silma vahele viitelünga (referential hiatus) ja seega tõlgendab vastust valesti. Taolisi probleeme parandatakse mõnikord kõrvalküsimuste abiga.
Intervjueerija ja/või vastaja pole sugugi alati teadlikud, et viimane pole viitest aru saanud. Niisugune vastus võib osutuda eksitavaks, kui seda tõlgendatakse vastusena esitatud küsimusele. Kui uurijal äpardub korduvalt viidetele vastaja jaoks arusaadava raami loomine, võib see tõsiselt õõnestada kogu intervjueerimisprotsessi.
Viitamine on ühtaegu nii loov kui võimas tegevus, kuna see loob sideme kõneleja ja kuulaja vahel. Kõneleja valib lõpmatute viitamisvõimaluste hulgast ühe (või rohkem) objekti, protsessi või kujuteldava konstruktsiooni ja taasloob selle kuulaja meeltes. Siiski saadakse kasutuskõlblik vastus üksnes siis, kui esitatakse (ükskõik millises vormis) küsimus, mis on piisavalt spetsiifiline, et võimaldada vastajal eristada, mida küsija täpselt teada tahab.
Õige viite määratlemine on aga siiski üksnes esimene samm. Kui minult küsitaks: “Räägi mulle oma emast”, oleks mul üsna raske vastata. Küsimusele vastamine eeldab mitte üksnes teadlikkust viitest, vaid ka seda, milline on viite kohta soovitava teabe laad ja hulk. Eriti oluline on see sellistes intervjueerimisoludes, kus tahetakse kuulda väga ulatuslikku laadi infot ja mitmeid üksikasju. Seega, küsimus peab mitte üksnes esitama viite, vaid asetama selle viite laiemasse vestluslikku konteksti. Iga objekti, kohta, isikut, sündmust saab määratleda paljude lekseemidega või suuremate ühikutega. Kui küsimuse esitamine peab toimima samaaegselt signaalina teema muutmiseks, peab see küsimuses ka väljenduma.
Üldjuhul saavad välitöötegijad aimu mingi kogukonna maailmavaate kohta selle liikmeid vaadeldes. Uurijad saavad algatada vestlust konkreetsete asjade kohta vaid siis, kui nad on õppinud asjakohaseid määratlusi ja suudavad identifitseerida mõisteid, mis toimivad vestluslike metasignaalidena. Üksnes analüüsi kaudu saab õppida, kuidas mingi informant kas teadlikult või ebateadlikult kasutab oma kõnes viitavaid väljendeid. Kuna intervjuuküsimuste tõhusus sõltub vestluslike metasignaalide arvessevõtmisest, jäädakse intervjueerimisel senikaua hätta, kuni kogujad saavad ses suhtes kompetentseks.
Vastused võivad puudutada mingit ainest mitmest eri vaatenurgast ja esitada rohkem või vähem üksikasju. Viitava raami andmine küsimuse abil (või eelneva vestluse käigus) aitab vastajal hinnata, mis laadi ja kui palju infot tahetakse. Viitava raamistiku loomine piiritleb info laadi ja hulka, mida antud teema kohta esitatavate küsimustega saab välja tuua.
Alus, mille põhjal otsustada, kas tegemist on “hea” vastusega, muutub vastavalt viitavale raamistikule. Kaasaja sündmuste ja vahekordade iseloomustamisel püüeldakse pelgalt detailikülluse ja kirjelduste täpsuse suunas. Detailirikkust hinnatakse ka isikute, kohtade ja sündmuste kirjeldustes. Minevikku käsitlevate avalduste juures on oluline inimese võime taibata sündmuste tähendust – asetades need avaramasse eetiliste väärtuste skeemi ja vastandades neid olevikule.
Muidu hästikoostatud küsimuse puhul võib tekkida sisulisi küsitavusi, kui see on vastaja silmis rajatud ühele või rohkemale väärale eeldusele. Mõnel juhul on tegemist semantilise veaga. Vildakas eeldus võib kajastada lihtsaid faktilisi vigu. Kui küsimus seab eelduseks ontoloogilise oletuse, mis vastandub teravalt kohalike elanike kultuuriliste eeldustega, on olukord veelgi keerulisem. Vildakate eelduste esinemine sundis reeglina informante: 1) andma vastuse, mis tundus küsimusega mitte seotud olevat, 2) paluma küsimust korrata, 3) andma märku küsimuse ebasobivusest, vastates lihtsalt: “kes teab”. Vildakate eelduste esinemine muudab võimatuks küsimuste abil adekvaatse viiteraamistiku loomise ja kutsub sageli esile pigem kommentaari uurija eelduse kohta kui vastuse küsimusele.
Intervjuu struktuur dikteerib üldiselt mitmeid nüansse osalistevahelistes suhetes. Tüüpiline intervjuuolukord annab intervjueerijale õiguse küsimuste esitamise kaudu valida teema. Pärast otsustab intervjueerija, kas öeldut saab pidada vastuseks, tehes otsuse, kas küsimust korrata või mitte. Uue küsimuse esitamine vabastab intervjueeritava kohustusest vastata eelnevale, seega annab intervjueerija märku vastajale vastuse asjakohasusest sellega, et ta kas esitab uue küsimuse või viivitab järgmise küsimusega (seda muidugi muude vahendite hulgas). Samuti on uurija see, kes esitab järgnevalt intervjuu tulemuse tekstina. Kokkuvõttes on intervjuul oluline kontroll interaktsiooni üle, vastaja põhiliseks vahendiks selle mõjuvõimu kukutamisel on lõhkuda intervjuu raamistik.
Kui süsteem korralikult töötab, võtavad osalised intervjuu struktuuri poolt neile määratud rollid omaks. Intervjueerijad esitavad selgeid ja huvitavaid küsimusi, mis võimaldavad vastajal esitada oma teadmisi. Need rollid saavad eelisõiguse kriteeriumide ees, mis harilikult määratlevad isikute rolle ühiskonnas (vanus, sugu, amet jne). Viimased tegurid tulevad intervjuus esile üksnes siis, kui üks või enam osalistest ei suuda kohanduda intervjuuolukorra nõuetele.
Kui informandid pole harjunud mängima taolist mängu, siis tõenäoliselt ei nõustu nad tavapäraste sotsiaalsete kriteeriumide allasurumisega. Vastaja võib võtta intervjuud mingit teist tüüpi kommunikatiivse sündmusena. Selle võimalusega tuleb arvestada, kuna teistel sündmuste kategooriatel on jälle oma sotsiaalsete rollide struktuur. See uus rollide rühm võib omakorda tekitada selged interaktsiooninormid ja -kaanonid märkide/signaalide loomiseks ja tõlgendamiseks. Intervjueerija ja intervjueeritava erinev rollide tajumine mõjutab oluliselt esitatava teksti laadi ja sellest arusaamist.
Sotsiaalsete rollide ja kommunikatiivsete sündmuste omavahelist seotust ilmestab järgmine näide: Cordovasse minnes olin 19-aastane, vallaline, mind ei peetud täiskasvanuks. Samuti olin võhik kohalikus kultuuris ja sealsetes käitumisnormides. Olgugi et rääkisin hispaania keelt, alustasin alles kohaliku dialekti õppimist ega taibanud kuigivõrd kõnestruktuuri. Vestlusetikett on korralikus käitumises selgelt kesksel kohal, eriti kultuuris, mis peab oluliseks retoorilist võimekust. Arvestades tõsiasja, et ma polnud isegi noormehe staatusesse jõudnud, olnuks kultuuriliselt kohane veeta aega vanemate inimeste läheduses, pannes tähele, mida räägitakse, ise rääkida üldjuhul vaid siis, kui minult vastust tahetakse. Õigus esitada algupäraseid küsimusi või midagi väita tuli selles kõnekogukonnas välja teenida retoorilist asjatundlikkust demonstreerides. Seega oli valdav osa minule suunatud kõnest pedagoogilist laadi. Vanemad inimesed pidasid kohaseks ise teema valida, tehes valiku oma metakommunikatiivsete harjumuste hulgast. Mina klassifitseerisin need kommunikatiivsed sündmused intervjuu alla käivaks, mitte pedagoogika valda kuuluvaks. Püüdsin korduvalt seletada oma eesmärki viia läbi antropoloogiline uuring. Vastavalt situatsiooni omapoolsele definitsioonile esitasin põhiküsimusi nikerdatud pühakujukeste kohta, kunagi elanud puunikerdajate kohta jne. Vastuseks sain peamiselt vaid “Oh kes seda teab!” või ühelauselised vastused, mis lõppesid konstateeringuga “seep see on” või “nihuke see lugu on”. Viimaks taipasin, et ei suudetud leppida minu püüuga pöörata ümber viisikohased sotsiaalsed rollid. Kui vanemad lasknuksid end peibutada traditsioonilisse intervjuusse, tähendanuks see nende nõustumist teisejärgulise rolliga vestluses. Arvestades vanemate austamise mudelit ühiskonnas ja demonstreerimaks oma retoorilist kompetentsust, pidid puunikerdajad säilitama kontrolli teemavaliku üle ja suhtlemisstrateegiate üle. Sotsiaalsete rollide ümberpööramine õõnestanuks nende kui juhtivate õpetajate positsiooni kogukonnas, pealegi oleks see sundinud neid tagaplaanile jätma.
Minu katse sundida küsitletavatele peale minu enda metakommunikatiivseid strateegiaid ei lasknud mul näha, et nad esitavad mulle äärmiselt hinnatavat materjali. Nende vastupanu minu uurimisstrateegiatele mitte ainult et tõi ilmseks palju informatsiooni nende endi ja kunsti kohta, vaid andis informatsiooni ka nende ettevõtte asupaiga kohta laiemas semiootilises raamistikus. Õnneks soodustas minu huvi sotsiolingvistilise kompetentsuse vastu vestlusnormide omandamist. Seega õppisin muidki metakommunikatiivseid strateegiaid, olgugi et püüdsin endiselt jõuda nähtuste lahtiseletamiseni intervjuusid rakendades.
1. Uurijad peaksid intervjuud kasutama retrospektiivse töövahendina, nt intervjuuandmete analüüsi täpsemaks muutmiseks. Metodoloogia arendamine peaks andma võimaluse ette näha, kus satub intervjueerimistehnika vastuollu kohalike metakommunikatiivse repertuaariga. See aitaks kogujal vältida kommunikatsiooni vusserdisi.
2. Edaspidi keskendusin levinumate intervjueerimisprobleemide kirjeldamisele ja analüüsimisele. Metodoloogilised edusammud saavad võimalikuks alles siis, kui saadakse aru metodoloogiliste probleemide juurtest.
Kõikidel erinevate kõnekogukondade liikmetel on oma metakommunikatiivsete harjumuste repertuaar, mida kasutatakse õpetamaks ülejäänud liikmetele, kuidas kirjeldada, hinnata ja tõlgendada kommunikatiivseid sündmusi. Õige arusaamine intervjuuga seotud probleemide allikast peaks tulema võrreldes omavahel intervjuusid, kohalike elanike metakommunikatiivseid harjumusi tervikuna ja nende rolli sotsiaal-kultuurilise ja lingvistilise kompetentsuse omandamisel.
Tõlkis Anu Korb