Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
(The Theory of Personal Experience Narrative. Papers III. The 8th Congress for the International Society for Folk Narrative Research. Bergen, June 12th-17th 1984. Edited by Reimund Kvideland & Torunn Selberg. Bergen 1985, pp. 233-242)
Enne isikukogemuse narratiivide teooriast rääkima asumist tuleb mõelda nende definitsiooni peale. See pole kerge, kuna praktiliselt puudub definitsioon, klassifitseerimisprintsiip või spetsiifika, mis laieneks kogu folkloorile või selle põhiosadele. Ei ole teada ühtegi seadust, mis seletaks folkloori tekkimist, püsimist ja kadumist ega tekitaks kahtlusi, kuna temast leidub suur hulk erandeid. Üha suurema hulga erandite tekkimine võib panna kahtlema sellise seaduse eksisteerimise võimalikkuses. Seda on märganud teisedki teadlased, eriti need, kes mõistavad zharnriterminoloogiat, mida loovad teadlased ja mitte rahvas ise, ja mida rakendatakse vabalt erinevate analüüsi- ja interpretatsioonivajaduste rahuldamiseks.
Ükski definitsiooni ei tundu olevat täiesti rahuldav, isegi kõige austatumad ja üldisemalt viidatumad neist ei saa hakkama ilma hoiatava märkuseta nagu üldiselt või tihti. Need, kellele meeldivad küünilised sõnamängud ja paradoksid võiksid öelda, et ainuke folkloristikas kehtiv seadus on, et selle kohta ei kehti ükski seadus, millele saaks toetuda. Võibolla ainuke viis leida kompromissi terminites ja definitsioonides on luua nii avar sõnastus, et sinna alla mahuksid ära kõik sellega seotud konseptsioonid ja sünonüümid, ja millest võiks eemaldada kõik aegunud, kasutud või ka eksitavad. Teisisõnu, kitsendamise asemel tuleks kategooriaid laiendada. Selline puhastus on vajalik, sest teemad, perspektiivid, eksistensi tingimused ja eelkõige folkloori kandjad muutuvad radikaalselt peaaegu iga päevaga ja viivad meid uutele avastustele.
Kui millestki räägitakse folkloristide seas palju, siis peab selleks ka põhjus olema. Lõppude lõpuks on akadeemilised moed nagu muudki kultuurilised fenomenid käesolevate sotsiaalsete tingimuste viljad. Isikujutu juures seisame silmitsi suurte definitsiooni, kirjelduse ja muude piirangutega seotud probleemidega. Lähemalt vaadeldavad on ainult temaatilised kategooriad ja täpsemaks põhitõdede uurimiseks ei ole peaaegu midagi muud. Isikujutu vastu tuntav suur huvi ja selle iseloom näitab rahvajutu uurimise arengufaase ja samuti folkloristide järjest kasvavat valmidust adapteerida teistel erialadel narratiivi käsitlemiseks kasutatavid meetodeid ja teooriaid.
Narratiivi teooria arengu algastmetel 1920. aastate lõpus ja 1930- tel vaatlesid folkloorist huvitunud kirjandusteadlased väljendamise lihtsaid ehk simpleksvorme jälgimaks keeruliste suulise ja kirjalike narratiivide arengut. Vesselski, Paukert ja Sydov jälgisid üldist tausta ja määrasid traditsioonilised zhanrid: muinasjutt (Märchen), nali (Schwank), muistend (Sage). Nad identifitseerisid sellised elementaarsed kommunikatsiooni vormid nagu teade (Bericht), memoraat (Memorat), kronikaat (Kronikat), jutt (Geschichte, Mitteilung), mille kaudu Geschehen muutub jutuks (Geschichte). Jollese morfoloogilis-biheivioristlik zhanri hierarhia jättis Memorabile ja Kasuse kui sarnased faktilised teated kõrvale. Jollese teose Lihtsad vormid (Einfache Formen) uued interpretatsioonid ja täpsustused kulmineerusid Bausingeri Kolmekordses skeemis igapäevasest jutustamisest kui rõõmu, nalja mis viib muinasjutu, naljandi ja muistendi põhistruktuurini. Samal ajal Kurt Ranke interpretatsioon Jollese Geistesbeschäfigungi kontseptsiooni kohta viis homo narransi üldistamiseni. Ranke zhanriseoste võrdlev analüüs on näidanud, et puhaste zhanride eraldamine on võimatu ja et tegelikus elus hästi defineeritud zhanri omadused segunevad ja kattuvad: igapäevased asjad ja isiklik iseloom võivad olla kõigi fiktiivsete jutuvormide olulised komponendid. Ranke osutab teemade üleminekutele ühest zhanrist teise kultuuriliste ja ühiskonnamuutuste tõttu. Teoreetikute poolt, keda häirivad uue põlvkonna välitöödel käivate teadlaste poolt kogutud mitteklassifitseeritavate lugude akumuleerimine, tuuakse sisse segunenud või üleminekuvormide mõiste. Zhanripiiride haprus ja olemasoleva terminoloogia piiridesse mittemahtuvate narratiivide suur hulk dokumenteeriti Liblice'i konverentsil. Sellest hoolimata jäid mõõdupuuks muinasjutt, nali ja muistend. Vaatamata sellele, kas need olid analüütiliselt kindlaks tehtud zhanride undecetendid või hoopis agraarühiskonna analoogide asendajad ja nendega võrdsed lood, mis näitasid uue industriaalse ühiskonna tingimusi.
Polnud iial kahtlust, et isiklike või isikustatud faktiliste kogemuste vahetus toimus. Seda kinnitavad päevikud, mälestused, isiklikud kirjad, kroonikad, jutlused ja ajalehed. Aeg-ajalt on neid igapäevaseid ja trivaalseid rahva meelsuse peegeldusi märganud isegi folkloori kogujad, pidamata neid sealjuures nii väärtuslikeks, et neid koos klassikaliste vormidega avaldada.
Sõjajärgsel periooodil toimus teatud asjaolude tulemusena muutus: 1. Uuel ajajärgul ei leidnud kogujad moderniseeruvates külades enam arhailisi lugusid, vaid avastati, et "tõestisündinud lood", nagu neid informandid nimetasid, võivad omada sotsiaalset tähtsust.
2. Uus huvi jutustamise sotsiaalsete funktsioonide vastu avastas jutustamise kui jutustajate ja kuulajate vahelise foorumi, mis tõi suure vahelduse zhanrites.
3. Isikujuttude kui isikute ja ühiskonna elu, töö ja maailmavaate kohta informatsiooni sisaldava etnograafilise väärtuse tunnustamine pani välitöölised süstemaatiliselt autobiograafilisi lugusid üles kirjutama.
Kokkuvõtlikult - loobudes jutule orienteeritusest avasid kogujad uusi teid ja avastasid uue suulise traditsiooni varamu koos potensiaalselt piiramatu hulga temaatiliste kategooriatega. Lood elukogemustest, inimeste enda mõtted ja arvamused kogetud reaalsusest said tuntuks folkloori ammendumatu allikana.
Suhteliselt hiljutine sotsiaalteaduste huvi igapäevakultuuri vastu laiendab zhanri uurimise ulatust. Samal ajal komplitseerib see isikujutu täpse definitsiooni leidmist. Mõiste pühapäev on defineeritud kui argipäeva vastand. Harilikule, monotoonsele, igavale, rutiinsele äripäeva tööle ja elule vastandub ebatavaline, erinev, rõõmus, pidulik, puhkuseaegne, seikluslik elu ja töö. Sellises vastanduses puudub argipäeval kultuur, loovus, kunstilisus või tähistamine traditsioonilises tähenduses. Sellest hoolimata vaadeldakse jutustamist kui igapäevast tegevust. Konrad Ehrlichi järgi on argipäevane jutustamine tõeline jutustamine vastandina professionaalsele, kirjanduslikule passiivse kuulajaskonnale jutustamisele. H. Bausinger vastandab muistendi-naljandi-muistendi kõrgendatud kunstilisust muudele juttudele samamoodi nagu pühade riietus vastandub argipäevasetele rõivastele.
Nüüd on aeg küsida, mis on isikujutule, mida nimetatakse Alltägliches Erzählen, Alltages Gespräch, Alltagsgeschichte, Bericht, Kronikat, Eigene Erlebnis im Alltag, Erinnerungsgeschichte, Folk Talk, Gegenwärtiges Erzahlen, Geschichten aus eigenes Leben, Geschichte, Geschehen, informal narrative, life history narrative, memorate, memorabile, Mitteilung, Parole..., true story tüüpilised tunnused. Sellesse loetelusse võiks lisada veel muid termineid, mis rõhutavad selle suure ja laiendatava kategooria spetsiifiliste alamklasside funktsionaalseid, formaalseid, stilistilisi ja sisu eriomadusi. S. Stahli lühike definitsioon võtab kokku põhilised ühisjooned: Personaalne narratiiv ehk isikujutt on proosajutustus, mis põhineb isiklikul kogemusel. Harilikult esitatakse seda esimeses isikus ja selle sisu on ebatraditsiooniline. Siia võib lisada veel täienduseks, et zhanr on ebakunstipärane, käsitleb fakte faktidena. Piirdun oma arutelus definitsioonis nimetatud personaalse, proosa ja ebatraditsioonilisega, et vaadelda nende kehtivust.
Isiklik esineb definitsioonis kaks korda. Kes on see isik, kes jutustab ja miks on narratiiv isiklik? Memoraadi uurijad läksid selle mõiste liberaalsema tõlgendamise teed. Vastavalt sellele ei tähenda isiklik ilmtingimata jutustaja enese kogemusi, vaid sisaldab teise, kolmanda või traditsiooni kandjate ahela veelgi kaugemate lülide kogemusi. Sõnasõnalt ma kuulsin seda sõbra sõbralt-jutt säilitab personaalsuse samal määral kui siis, kui jutustaja oleks öelnud - see juhtus minuga. Selline vabadus on teretulnud. Ent see narratiiv ei pruugi olla kolmanda, neljanda, vaid tont teab mitmenda astme seoses esimese isiku räägitud narratiiviga, mis võib olla mingil põhjusel muudetud kolmandas isikus räägitud jutuks. Kunagi võib see jutt muutuda jälle esimese isiku jutuks, kui jutustaja otsustab ise selle juhtumiga identifitseeruda. Seega ei saa olla jutustaja kui kogeja definitsiooni kindel osa. Ka S. Stahl ise hoiatab, et jutustamine on tavaliselt, mitte harilikult, esimeses isikus.
Isikujutt on proosanarratiiv. Suurel osal, kuid mitte kõigil juhtudel on see nii. Tehes uurimust Ameerika maaelanike etnilistest rühmadest olen kuulnud pikki värsivormis isikujutte. Üks informant retsiteeris puhtalt isiklikus vormis omaloodud luuletust oma naise üleaisa löömistest ja valulikust lahutusest. Üks teine informant rääkis oma saavutustest hobona ballaadi vormis. Kolmas mees jutustas unenäos nähtud nägemusest jällegi värsivormis. Mis põhjusel peaks isikujuttude hulgast kõrvale jätma need üsna veidrad luuletused, mis on sama detailsed ja banaalsed, n.-ö proosalised, kui igapäevasündmused.
Selle sisu on ebatraditsiooniline. See on definitsiooni kõige problemaatilisem väide, mille käsitlemine on nagu herilasepesa torkimine. Kas selles maailmas on midagi ebatraditsioonilist? Definitsiooni järgi ei saa mittetraditsioonilisi asju kellegagi juhtuda. Kas immigratsioon Ameerikasse on mittetraditsiooniline? Immigrant tegi läbi immigratsiooni protseduuri: tavakohaselt kontrolliti tema pabereid ja uuriti ta tervist. Aga kas see kõik oli tema jaoks uus? Ei mingil juhul. Ta oli seda kuulnud oma kodus varasemate immigrandi põlvkondade sugulastelt. Kas tema jutt on siis isiklik või traditsiooniline? Selle isiklikku osa saab vaevalt pidada zhanri indikaatoriks. Aga seal laevas oli paks naine, kelle kamm kukkus supi sisse...
Kui me vaatleme ainult varem mitteesinenud juhtumeid isikujuttudena, eeldades, et nende sisu pole traditsiooniline, siis tuleb isikujutu kontseptsioon piirata väga väikese arvu eranditeni, mida oleks raske tunnustada iseseisva zhanrina. Et õigustada määrangut ebatraditsiooniline, ei peaks mitte ainult sisu, vaid ka selle jutustamise viisi vaatlema kui ennekuulmatut. Aga kuidas me saame sellist tulemust folklooriks nimetada? Võibolla saame, sest on veel kaks folkloori atribuuti - suuline jutustamine ja jutustaja ebaprofessionaalsus.
Aga sageli räägivad isikujutte professionaalsed autorid, meelelahutajad ja poliitikud, kasutades vaheldumisi kommunikatsiooniks suulist, kirjalikku või mõnda muud meediumi. Lõppkokkuvõttes tundub, et isikujutu definitsioon peab loobuma mõistest mittetraditsiooniline.
Aga isegi kui sisu saaks olla mittetraditsiooniline, siis selle tekstiline, situatsiooniline ja sotsiaalne kontekst ei saa seda olla. Isikujutu jutustamine on sotsiaalne akt nagu iga teinegi jutustamine. Tal on oma reeglid ja strateegiad. Jutustajad jõuavad endale sobiva kuulajaskonnani kasutades eesmärgini jõudmiseks kommunaalseid vahendeid: isiklik rahuldus, identiteedi esitamine, staatuse tõstmine vms. Samal ajal rahuldatakse kuulaja ootused. See tähendab, et jutustamise viis, sõnade valik, fraseoloogia, stiililised pöörded ja rõhud peavad jälgima kohalikku etiketti mahtudes traditsiooni poolt kujundatud vormi.
Mis on sellisel juhul mittetraditsioonilisus? Lehmann arvab, et edukas igapäevajutt peab endas kombineerima traditsioonilisi ja individuaalseid elemente. Samal ajal Sirovatka vähendab isikujutu unikaalsust, öeldes, et indiviidid jutustavad üldistest ühiselu puudutavatest asjadest ning väljendavad üldisi vaateid, kasutades üldisi meetodeid. Nende juttude külgetõmbavus on see, et nad rõhutavad keskmise inimese elu episoode, seda, mis oleks võinud igaühega juhtuda. Võib minna veelgi edasi ja öelda, et traditsioon täiendab aktiivselt inimeste elulugusid ja et inimesed ise muudavad oma elusid, et need mahuksid traditsiooni poolt määratud raamidesse.
Bausinger on hiljuti pannud tähele, et puhtalt isiklikud, unikaalsed motiivid on alati olnud traditsioonilise jutustamise osa ja selle tähtsus sõltub sisu funktsioonist. Isiklike kogemusjuttude puhul on esmaoluline nende sotsiaalne kontekst.
Ei ole mingit viisi selliste kogemusjuttude temaatiliseks klassifitseerimiseks. Iga osa eluloost hällist hauani, kaasa arvatud tähtsad pöördepunktid ja pisiasjad pereelust, tööst, meelelahutustest, pidustustest, usust, haigustest, reisimistest võivad pakkuda materjali narratiivi loomiseks. On märgitud, et traditsioonilises patriarhaalses ühiskonnas fokuseerisid meeste jutud end eemaloleku kogemustele: sõjaväeteenistus, rännakud tööotsingutel, samal ajal kui naiste jutud olid rohkem kodukesksed: armastus, abielu, pereelu. Tänapäevases linnaühiskonnas on teateid spetsiifilistest teemavahetustest: töö-, usu- ja poliitilistest abigruppidest. Nende ühingute kõrvalproduktidena on kogutud väga varieeruvat materjali: usuvahetusjutud, lapseootajate sünnituseelsed jutud, lillade jutud, naiste teadvust tõstvate räpisessioonide, kuriteo- ja linnavägivallajutud, interaktiivse uurimise all olevate inimeste terapeutilised ülestunnistused jne.
Liigi avatuse kohta on kirjutanud Charles Keil: Siin on mängus akadeemiline imperialistlik suund, mis muudab iga rühma ja iga isiku isiklikust kogemusest rääkiva jutustuse veeks folkloristi veskile. Isegi kui me oletame, et igal isikul on ainult üks isikliku kogemuse jutt, on planeedil tõestatavalt olemasolevate juttude reservid põlvist nõrgaks võtvad ja folklooriimpeerium ei pea iial kannatama ressursside vähesuse käes.
Nagu ma olen juba märkinud, rõhutavad argipäeva uurijad, et juba oma iseloomu tõttu on isikujutud faktilised, ebatähelepanuväärsed, mittekunstilised ja keskpärased - täpselt nagu nende jutustajate talent.
Aga tõestusmaterjal näitab vastupidist. Avaldatud materjal osutab suurele hulgale juttudele napist pääsemisest, häbist, uskumatust, saatuslikust kokkusattumisest, absurdsetest ja naljakatest juhtumustest, mis lähenevad fiktsiooni maailmale.
Tavainimese elu kõrghetked kerkivad otsekui pöördepuntid monotoonsuse taustal. Neid hinnatakse kui vääriskive, mis aitavad inimesel hetkeks saavutada üldist tähelepanu ning tunda ennast tähtsana. Tõepoolest - nende autorid vaatavad oma loomingut uhkusega. Isikujutu juures ei ole jutustaja ainult autoriks, vaid ta on ka osavõtja ja lõpuks veel keskne kangelane. Selgesti sõltub palju igapäevajutustaja oskusest. Paljudes kultuurides on väljapeetud jutustamine õpitud oskus - osa kultuursusest. Aga mitte igaüks ei ole hästi artikuleeritud ega võimeline rääkima isegi oma elu kõige meeldejäävamast sündmusest. Teised võivad luua isegi tähtsusetust juhtumist kütkestava narratiivi. Inimest võidakse kaaslaste poolt hinnata vaid üheainsa jutu pärast, mis pideva kordamise tõttu teeb läbi individuaalse lihvimise sootsiumi soovituste abil. Aga on ka isikujuttude tõelisi meistreid ja nende esitatud lood on sama populaarsed kui spetsialistide lood, kes jutustavad Aarne-Thompsoni jutukataloogi jututüüpe. Tundub, et see kontingent on lahutamatult olemas individuaalsetes ja sootsiumi repertuaarides.
Julia Tothist sai isikujuttude jutustaja kui ta kolis külast tööstuslinna. Kuulajaskond ei hinnanud tema esitatud muinasjutte. Sellest hoolimata meeldisid kõigile hingeminevad lood ta enda elust, mis sarnanesid kuulajate omadele ja mida hinnati, kuna neid räägiti veenvalt. Transilvaaniast pärit Klara Györi pälvis sootsiumi kõrge hinnangu enam kui 400 tema enda ja teiste külajuhtumustega seotud humoristliku jutu kaudu. Immigrandid, kes suutsid rääkida oma autobiograafiaid ja lihvisid oma jutte korduva esitamise abil, nagu näiteks pensioneerunud farmer Joe Darr, töötasid välja keskse vormeliga struktuuri, mida ümbritses eduka elu kontseptsionaalne projektsioon. Pierre Grepeaux on väitnud, et immigrandi elulugu järgib sisu kultuurilist transformatsiooni.
Ei ole mingit põhjust, et eraldada isikujutte teistest suulise jutustamise vormidest, millega nad on sümbiootiliselt seotud, orienteerides ennast grupielu ja mitte eraldatud üksiklugude suunas. Isikujutu funktsiooniks ja tähenduseks võib lugeda, et nad on nagu tunnistused. Need lood sisaldavad suhteliselt kindlaid, mitte vältimatult esimese isiku ja mitte tingimata otseste pealtnägijate poolseid tunnistusi ja informatsiooni. Struktuur ja kujundus määratakse ära ühiskonna seaduste, tavade ja kultuurilise teadvuse poolt (kellegi oma elu - kellegi teise elu). Me kõik oleme kuulnud inimesi ütlemas, et minu elu on nagu raamat, mõeldes, et nende kogemustest võiks tõesti saada raamatu toormaterjali. Aga tegelikult ei pea erakordset elulugu kirja panema. Seda võib ka jutustada või näidelda.
Need, kes on tuttavad Goffmani või ostensiooniteooriaga teavad, et elu ja selle osad on kunstiteos. Jutt on iseenesest kunstiteos, jutt-draama või imitatsioon. See on traditsiooniline. Mitte ainult bioloogilise pärimisreegli järgi, vaid ka selle tõttu, mis toimus, mida jutustaja-looja-imitaator tegi. Mis oli võimalik ainult olemasoleva ja folkloristlikult sanktsioneeritud sotsiaalsete konventsioonide süsteemi tõttu.
Tõlkis Sander Vesik