Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Fabula, Bd 42, 2001, 64-89
Paljude inimeste jaoks on arvutivahendatud kommunikatsioon muutunud reaalsemaks kui argireaalsus. See täiendab ja mõnikord asendab sõprust, ümbruskonna keelepeksu ja vahel ka armastust ja seksi. Nagu Frankenstein või robotid ulmekirjanduses, nii on ka virtuaalne reaalsus ja internet muutunud liiga võimsaks, et nende loojad saaksid neid kontrollida, nad on iseseisva eksistentsi ja arenguga. Piiramatu temaatika, mida ei seo geograafia, vanus, etniline taust ega maailmavaade, on muutnud arvutivahendatud kommunikatsiooni 1990. aastate esperantoks.
Arvutivahendatud kommunikatsioon on muutunud interdistsiplinaarseks aineks. Sest ajast peale kui pangandus, kommerts, reklaam, kirjastamine ja muud äritegevuse liigid on “vallutanud” elektroonilised piirid, on uurijad arvutivahendatud kommunikatsiooni legaalsuse, turvalisuse ja organisatsioonilised küsimused aina enam tulipunkti seadnud. Kübermaailma uuringud pole siiski täielikud, kui vaatluse alt jääb välja küberkultuur, mis on suuteline ümber kujundama inimese isiklikku elu, looma uusi kogukondi ja uut esteetikat ning mõjutama keelt. Miljonite kasutajate jaoks on internet muutunud vastupandamatuks allikaks, meediumiks ja meelelahutusvahendiks. Virtuaalsed rahvakogunemised oma vestluste, sõbralike või sugugi mitte sõbralike sõnavahetuste, flirdi ja mängudega konkureerivad silmast silma kommunikatsiooniga ja on paljude, eriti noorte jaoks atraktiivne võimalus.
Meie huvi arvutivahendatud kommunikatsiooni vastu on tingitud internetifolkloorist. Folkloorilehekülgede esilekerkimine internetis ei ole juhuslik ja on juba pälvinud arvukate uurijate tähelepanu (vt nt I. Schneideri (1996), H. Bar-Itzhaki & L. Fialkova (1996), R. G. Howardi (1997) artikleid, 1995. aastal toimunud B. Kirshenblatt-Gimbleti avalikke loenguid Beer-Shevas folkloristika aastakonverentsil, mida Iisraeli ülikoolid kordamööda korraldavad ja B. Dannetti samal aastal peetud külalisloenguid Haifa Ülikooli heebrea ja võrdleva kirjanduse õppetoolis).
Folkloor on üks vanemaid kultuuritraditsioonide ja poeetilise kogemuse konserveerimise vorme, see on tõeline kollektiivse mälu reservuaar. Internet on järk-järgult samuti hakanud viimatimainitud rolli omandama. Kommunikatsioonitehnoloogia ajaloo uurija Steven G. Jones osutab sellele kui “järjekordsele vahendile mälu välispidiseks muutmise püüete seerias, mis pakub veel üht meediumi, millele saame välja laadida ja hoiustada kogemuse” (Jones 1997: 31). Teine sarnasus nende kahe vahel väljendub selles, et ei folkloor ega internet ole staatilised kogemuste hoidlad. Folkloor on aktiivne loometegevus, mis on mõeldamatu ilma sellest huvitatud osavõtjateta, kes vahelduvalt on jutustajate ja kuulajate rollis. Internet on samuti andnud hoogu kasutajate loomingulisusele, võimaldades ja julgustades teadmiste ja kogemuste vahetamist ning samuti nende otsimist, kellel on sarnaseid muresid, huvisid ja hobisid. Spontaanse esituse traditsiooni sünergeetiline efekt ja meediumi avatus on faktorid, mis soodustavad folkloorilehekülgede jõudsat kasvu internetis.
Käesolev artikkel on pühendatud tänapäeva muistendite alaliigi, nimelt kummitusjuttude tunnusjoontele. Meil on kolm sihti: uurida interneti uudisgrupi alt.folklore.ghost-stories (AFGS) struktuuri ja sealseid tegevusviise; analüüsida arvutivahendatud folkloori jutustamist ja diskussiooni kui kommunikatsiooni liiki; ja vaadelda eletroonilise folkloori tekstilisi karakteristikuid ja võrrelda neid traditsiooniliste suuliste vastetega. Selle raames on analüüs fokusseeritud järgmistele küsimustele:
Selle uurimuse jaoks kogusid materjali 1993. a Bar-Itzhak ja Fialkova (Bar-Itzhak & Fialkova 1996) ja see sisaldab rühma liikmete poolt üksteisele saadetud kirju ja 30 respondendi vastuseid (25% kõigist liikmetest, kellele see lähetati) Fialkova küsimustikule. Teine materjalivaru salvestati selle projekti jaoks netist 1998-1999. Ajavahemik mõlema materjalikogu vahel võimaldas meil hoiduda saitide statistilisest uurimisest ja jälgida elektroonilise meediumi ja analüüsitud diskussioonirühma arengut. Olime huvitatud sellest, missugused muutused on ilmnenud selle perioodi jooksul nii rühma organisatsioonis, osavõtjate hulgas, nende kommunikatsiooniviisis ja kirjutamisstiilis. Kõige tähtsam oli see, et kaks suuruselt ja ajaliselt erinevat e-meilide arhiivi andis meile võimaluse verifitseerida rühma meelisteemade stabiilsust.
Suulist folklooripärimust iseloomustavad kaks erinevat moodi: spontaanne jutustamine, mida algatavad assotsiatiivsed ühendused, ja jutustamise sessioonid, mis on osa pidulikust rituaalist või ühistegevust, nagu kangakudumist, kudumist, tikkimist ja muud monotoonset tööd saatev meelelahutus. Folkloorsete istumiste viimatimainitud juhtudel toimub jutustamine kindlal ajal, seda eriti suhteliselt pikema kestvusega festivalide perioodil, või siis on see piiratud kindla osaga tööpäevast, mis on pühendatud ühele spetsiifilisele ülesandele. Traditsioonilise folkloorse jutustamise assotsiatiivsest loomusest tuleneb teemade järkjärguline ja aeglane areng ja temaatilise mitmekesisuse puudumine ühe istungi jooksul. Moodsatel linnamuistenditel, isikujuttudel ja naljadel on märkimisväärne osa ühisel sotsiaalse kogemuse interpreteerimisel ja sotsiaalsete suhete reguleerimisel (Galindo 1994: 78), mis on päritud spontaansest assotsiatiivsest kestvast jutuvestmisest.
Pilt, mis avaneb internetis, on märkimisväärselt erinev. Esimene erisus on neti ajaline piiramatus: võib ise valida aja jutustamiseks, lugemiseks ning loo, mille üle arutleda. Need tegevusmoodid on lisaks veel fragmenteeritud ja leiavad aset sama uudisterühma eri osades. Iga kasutaja võib ise vabalt valida aja, millal ta võtab osa rühma tegevusest. Kui traditsioonilises suulises folklooris on individuaalne ja kollektiivne aeg sünkroniseeritud ja teineteisega võrdsed, siis elektroonilises folklooris on nad eraldatud ja individuaalselt kontrollitavad. Kui keegi jätab suulisele istungile tulemata, siis tekitab see augu, mida saab taastada üksnes kaudselt. Elektroonilisse rühma registreerunu seevastu saab tagantjärgi ammutada kogu info, mis on kogunenud sel ajal, kui ta võrgust eemal oli.
Aja ja ruumi ühitamise vajaduse puudumine loob uudisterühmas uudiste laviini, mis meie tähelepanekute järgi on viimase viie aastaga arvestatavalt kasvanud. Meililisti registreerunud saavad päevas kuni 80 kirja, kuigi mõnikord vaibub liiklus 5-10 kirjani. Päevaportsjon sisaldab “päeva lugu” ja varasemate kirjade kommentaare. Mitmed neist on “niidiotsad” – arutlus keskendub ühele loole või kommentaarile ja võib hõlmata arvukalt osavõtjaid ja kesta mitmeid päevi. Tekkiva materjali hulk on nii suur, et on ebatõenäoline, et grupi liikmed kõiki jutulõngu jälgivad. Huvitav kiri nopitakse välja päise põhjal või tekste lapates.
Nagu juba märgitud, viis kasvav infohulk uudisgrupi erinevatesse listidesse jagunemiseni. Meililisti, mis oli mõeldud kummitusjuttude levitamiseks, registreerunud saavad üksnes lugusid, mida valib rühma moderaator või tema assistent. Neil, kes on liitunud arutluslistiga, on ligipääs laiemale paranormaalsete teemade ringile. Arutluslisti registreerunute vahelist suhtlust saab jälgida igaüks, kes uudisgruppi vaadata viitsib. Külalisteraamat on varutud juttude jaoks, mida saadavad juhukülalised. Tegevuse fragmenteeritus muudab vajalikuks olemasoleva info katalogiseerimise ja ristviidete sissetoomise. Rühmal on veeb linkidega oma ressurssidele ja FTP-aadress, mis sisaldab KKKd, mille koostas rühma mediaator 1997. aastal. Faili suurus (61 Kb) on muljetavaldav, arhiiv sisaldab mediaatori kopeeritud varasemaid (1993-1998. a) jutte ja valiku GIF-illustratsioone kummitusjuttude juurde.
Nagu teistegi uudisgruppide puhul, ei piirdu KKK küsimuste ja vastustega, vaid pakub valiku juhendeid postitamiseks ja rühma materjalide kasutamiseks (Watson 1997: 117). See sisaldab ka nimekirja kõige aktiivsematest rühmaliikmetest, keda tunnustatakse KKK faili oluliste kaastöölistena, ja viiteid teistele samasugustele internetiressurssidele, nagu paranormaalsetele nähtustele ja folkloorile pühendatud lehed, paranähtusi uurivate ühingute ja organisatsioonide aadresse. KKKd täiendatakse regulaarselt, ent harvemini kui lubatud – lubadus igakuisest ülevaatest on ilmselgelt osutunud ebarealistlikuks.
Rühma mediaator, kes on ka listiomanik ja arhivaar, on L. Krause, keda rühmaliikmed tunnevad rohkem nime all obiwan@netcom.com*1. Mediaatori roll on lähedane mänedzheri ja toimetaja omale. Listiomanik tervitab uusi registreerujaid ja selgitab töökorda. “Uuekesi” julgustatakse jutte saatma, kuid teavitatakse, et mitte kõiki lugusid ei postitata ja et intervall loo saatmise ja rühmale esitamise vahel võib olla kuni kuus kuud – see meenutab konventsionaalse publikatsiooni retsenseerimise protseduuri. Ametlik retsenseerimisprotseduur või toimetus praegu puudub, kuid seda luuakse. Esimene märk sellest on asjaolu, et saadetud lugu võidakse tagasi lükata. Rühmal on ka oma juhtkond: mediaatori assistent, raamatukoguhoidja ja uurija. Teisisõnu, me näeme tendentsi oma tegevuse reguleerimiseks. Kasutajad on aegamööda ületamas internetikommunikatsiooni “anarhiat”, mida uurijad on sageli kritiseerinud. Veel enam, toimetaja, arhivaari, uurija ja “aktivistide” esilekerkimine viib analüütilise elemendi tugevnemisele arutelus, mida 1993. aastal esines kirjavahetuses üksnes sporaadiliselt.
Rühma FTP-arhiiv annab ülevaate tüüpjuttude sagedamini esinevatest variantidest. Loo arhiivi lisamiseks annab loa selle postitaja ja paljusid tekste on mediaator toimetanud. Sel juhul on neil järgmine sissejuhatus.
ARHIVAARI MÄRKUS: See fail on ümber kujundatud ja selle õigekiri kontrollitud. Mõnel juhul on sisu loetavuse huvides kergelt toimetatud. Originaali autorile (leiad ta loo päisest From: real) kuulub siiski selle jutu copyright. Palun kuula soovitust ja küsi ALGSELT autorilt luba, kui sa levitad faili mistahes vormis, kas elektrooniliselt või muul kombel.*2
Kuna meie sõber huvitus kummitusjuttudest ja saatis rühmale oma jutu, siis me nägime pealt ka tegelikku lisamiskäiku. Vestlusrühmale saadetud läkitus kujutas endast La Llorona loo varianti ja küsimust osavõtjatele just selle versiooni kohta. Viis nädalat pärast saatmist sai ta mediaatorilt vastuse, milles see juhatas meie sõbra oma veebilehel oleva La Lloronat puudutava informatsiooni juurde, mis pidi aitama teemat selgitada. Möödus veel kolm nädalat, kui mediaator pöördus uuesti meie sõbra poole, küsides luba lisada see variant legendist jutuarhiivi. Luba anti meeleldi, kuid järgneva kahe kuu jooksul see fail arhiivi ei ilmunud.
Autoriõiguse arvestamist mainitakse KKKs kui rühma üht peamist käitumisnormi. Neil, kes soovivad kasutada teiste jutte tulu teenimise eesmärgil, soovitatakse hankida autorilt kirjalik luba ja/või tasuda talle mingil viisil. Kena kõrvalekalle “väljaspool-internetti” normidest teiste vaimse omandi kasutamisel on soovitus saata loo autorile, keda tsiteeritakse, vastutasuks uus jutt.
Autotiõiguse kontseptsioon on rahvajuttude suulisele levikule võõras ja hõlmab loomulikult autorsuse kontseptsiooni, mis traditsioonilise jutuvestja rolliga ei ühti. Seda on paljud folkloristid märkinud. L. Dégh ja A. Vázsonyi kirjutasid, et “[---] muistendi jutustaja, erinevalt naljajuttude jutustajast, ei pretendeeri loo autorsusele, vaid viitab teistele, kellelt ta informatsiooni sai” (Dégh & Vázsonyi 1976: 102). Vaadeldava folkloorirühma puhul näeme konventsioonide segunemist: folklooriteksti tajutakse nagu kirjanduslikku autoriteksti, ehkki see erineb olemuslikult kirjandusteosest, kuna ta põhineb spetsiifilise folkloorizhanri traditsioonilisel poeetikal.*3
Autorsus on enamikul juhtudest müstifikatsioon ja suurendab pineva ootuse õhkkonda, mis on rühma teemale kohane. Suulisel folklooril autorit pole ja selle tõttu pole tarvis ka varjunime. Nagu kõigi internetikasutajate puhul, nii on ka rühma liikmete läkitused varustatud saatja nime ja aadressiga. Paljud siiski varjavad oma identiteeti võõra nime ja kaunistatud allkirjaga. Anonüümsus lubab osavõtjail end emotsionaalselt häirivaid kogemusi jagades vabalt tunda. See on ka element, mis aitab kasutajail välja mõelda uus identiteet ja võimaldab neil läbi uurida iseenda selliseid versioone, mis reaalses elus harva, kui üldse kunagi, pinnale kerkivad. Interneti 'isiksuse' roll on interneti uurijate jätkuv arutlusteema (vt nt Byam 1995; Turkle 1995; Watson 1997).
Rühma liikmete kasutatavatest hüüdnimedest on vaid vähesed juhuslikult valitud. Väga levinud on loomanimed: Kiil, Jääkaru, Poni, Ronk, Reptiil, samuti liitnimed, milles looma nimetus moodustab ühe osa: Ingel Rebane, Will Hunt, Uduhunt, Kuu Shaakal, Koaala Pea, Max Sisalik. Ülejäänud hüüdnimed peegeldavad müstitsismi vaimu, mis paelub selle uudisgrupi liikmeid: Punane Luukere, Varju Maitsja..., Hall Isand, Miss Jää Laeng, Unistja, Unistussiid, Darkchyld, Varjuilm, Maagiline Pilv jne. Puhuti näitavad hüüdnimed autori keelenaljasoont nagu näiteks Aritut Mats, Anno Nüüm.
Varjunimede kasutamine on osa kirjanduslikust traditsioonist ja valitud nimede all on oma teoseid avaldanud erinevate perioodide ja maade autorid, nimetagem neist siinkohal üksnes mõnda – Mark Twain, Georges Sand, Lewis Carroll, O. Henry. Autorid on erineval põhjusel kasutanud oma teose avaldamisel varjunime või on loonud jutustaja, kellele nad on omistanud mitte üksnes nime, vaid loonud ka eluloo ja isiksuse, mis manifesteerub kõnemaneeri, psühholoogiliste joonte, ideoloogia jne. kaudu. Selle näiteks on Ivan Petrovitsh Belkin Pushkini lühiromaanides, Rudi Panko Gogoli Ukraina lugudes, Kozma Prutkov, kes on nelja kirjaniku – vendade Aleksander, Vladimir ja Aleksei Zhemtshuzhnikovide ja nende nõo Aleksei Tolstoi – ühislooming. Kirjanduses ei asenda varjunimi ja väljamõeldud jutustaja reaalset autorit täiel määral, vaid loob täiendava sideme temaga.
Elektroonilise folkloori püüded kirjanduse tavasid järgida jäävad poolikuteks. Lood, mida rühm postitab ja millel väidetakse olevat autoriõigus, on tegelikult versioonid paljudest tüüpjuttudest. Neil puudub individuaalne poeetika. Ükskõik, kas nad on anonüümsed või allkirjastatud reaalse nime või varjunimega, ei kuulu enamik tekste kirjanduse valdkonda.
Folkloristid räägivad palju folkloorse rühma suurusest ja sotsiaalsest koosseisust (Dégh 1972; Robe 1984). Aga üksnes hiljuti on hakatud seda kirjeldama kui sotsiaalselt homogeenset, väikest ja intiimset. Ja tõesti, kuulujutte ja isikukogemuslikke jutte räägivad näostnäkku sagedamini inimesed, kes kohtuvad küllaltki regulaarselt ja kes tunnevad üksteist küllalt hästi, ehkki aeg-ajalt on kergem rääkida oma lugu võõrale taksojuhile, haigla palatikaaslasele või kaasreisijale. Jutustaja lähedust kuulajatega on D. Ben-Amos pidanud folkloorile loomuomaseks tunnuseks: “Folkloorse akti toimumiseks on hädavajalikud kaks sotsiaalset tingimust: nii esitaja kui kuulajaskond peavad olema samas aegruumilises situatsioonis ja sama referentgrupi osa. Sellest tingituna toimub folkloorne kommunikatsioon situatsioonis, kus inimesed kohtuvad silmast silma ja suhtlevad üksteisega vahetult” (Ben-Amos 1971: 12 jj). Rühma suurust tunnetab Ben-Amos kui sotsiaalset limiteeringut ja folkloori levitamise konteksti (Ben-Amos 1971: 12). Ometi ei ole folkloor, ja eriti linnamuistendid, muutunud kivistunud anakronismiks, vaid on jäänud kestma tänu nende omadusele kohaneda uute sotsiaalsete ja kultuuriliste oludega ja adapteeruda uue levikumeediaga.
Folkloorirühmade liikumine internetti toob kokku inimesi, kes pole varem kohtunud ja tõenäoliselt ei kohtugi kunagi. Veelgi enam, osavõtjad muutuvad pidevalt ja nad ületavad tunduvalt inimeste arvu, kes tulevad kokku omavahel keelt peksma või hirmujutte rääkima, olgu siis unisel peol, lapsehoidjate kogunemisel pargis või üliõpilaste vestlustel ühiselamus.
Teiste Usenet'i rühmadega võrreldes on alt.folklore.ghost-stories väike: 1999 aasta jaanuaris-veebruaris saatis regulaarselt kaastööd ja/või osales nende arutamises regulaarselt 58 inimest (vrd näiteks rec.arts.tv.soap, mis sisaldab mõnisada osavõtjat. Byam 1995:148). Kõik registreerunud pole võrdselt aktiivsed, mõned vaikivad nädalaid, teised postitavad pea iga päev sõnumeid ja logivad end mitu korda päevas sisse. Pole sugugi haruldane, et samalt isikult tulevad eriteemalised kirjad kolm või neli korda päevas. Oletatavasti on lisaks veel suur hulk 'varitsejaid', kes loevad rühma materjale ennast iialgi identifitseerimata. M. L. McLaughlini jt (1995: 91) järgi on tegelikult suurem osa Useneti kasutajatest 'varitsejad'. Mitmed kaastöölised tunnistavad, et nad jälgisid rühma üsna pikka aega, enne kui otsustasid saata oma lood või kommentaarid rühmale lugemiseks.*4 Sellise käitumise sümbolina valis üks osavõtja koguni hüüdnime “De-lurker”, et identifitseerida ja märgistada enda ja rühma kommunikatsiooni. Samas pole sugugi harv, et aktiivne ollakse ühel korral ja siis ei ilmuta enam:
“(delurk peale mitmeid nädalaid enda lõbustamist ja hirmutamist kella 11.30 peale tööaja lõppu kuni kella 3.30 hommikul)... (Uhh!!!! Tagasi varitsema) =).”*5
“Keegi teist ei teadnud, et ma siin üldse olin, sest seekord olen ma esimest korda mitte-varitsemas, kuid ma olin ja ma tõesti nautisin siinsete lugude lugemist. Niisiis... enne kui ma kooli lõpetan ja ütlen nägemist... siin on minu panused.”
E-meili aadresside ja kirjades peituva kaudse informatsiooni põhjal otsustades on enamik osavõtjaid pärit USAst. Väiksem, kuid arvestatav osa rühmaliikmeid on Inglismaalt ja üksnes juhuslikult kohtab kummitusjuttude postitajaid mandri-Euroopast, Aasiast, Uus-Meremaalt või Austraaliast.
Rühma kuulub mehi ja naisi. Kommunikatsiooni anonüümsuse tõttu on tegelikult võimatu määrata naiste ja meeste osakaalu postitajate hulgas, ehkki tekstimaterjali analüüs võib osaliselt seda selgitada. Seejuures on märkimisväärne juhtum rühma mediaatoriga obiwan@netcom.com. Alguses olime veendunud, et 'Obiwan' on mees. Meessoost varjunimi, enesekindel stiil suhtlemisel, juhipositsioon saidi korraldamisel – kõik need faktorid mobiliseerisid meie tajutud stereotüüpi. Pikapeale sai kõrvaliste märkuste põhjal rühma kirjades selgeks, et 'Obiwan' on naine ja kahe väikelapse ema. Saladuslikkus, millega varjatakse internetikasutajate sugu, sarnaneb pigem kirjaliku kui suulise pärimusega. Kirjanikele on mehena esinemine alati tähendanud suuremat vabadust ja iseseisvust. See on ka väljakutse sotsiaalsetele konventsioonidele ja püüab ületada stigmat – mis kõik kehtib näiteks prantsuse autori Georges Sandi kohta (Aurore Dudevant).
Aktiivsetest osalejatest, keda loetletakse kui arhiivi viljakamaid kaastöölisi, on kaks kolmandikku mehed. Teisalt on N. Byami arvates rahumeelne arutlus ja vähesed tülid tunnistuseks, et naistel on rühmas aktiivne roll (Byam 1995: 148). Seda seisukohta toetab ka fakt, et suur osa rühma postitatud isiklikke narratiive on perekonnalood, mis kirjeldavad perekonnasuhete detaile – iseloomulik joon, mis on tüüpilisem naisjutustajatele (Holmes 1997: 273).
Kõik osavõtjad on inglise keelt emakeelena kõnelejad või väga hea inglise keele oskusega. Neil on juurdepääs arvutile, mis nõuab teatud tehniliste oskuste taset ja raha või ametikohta institutsioonis, kus töötatakse arvutitega. Rühmaliikmete kirjadest ja Bar-Itzhaki ja Fialkova küsitlusest (1996) selgub, et paljudel osavõtjatel on akadeemiline kraad või on nad üliõpilased, mis sobib Z. Sardari tähelepanekutega internetikasutajate sotsiaalse koosseisu kohta (Sardar 1996: 25).
Viited ametikohale on harvad, erandiks on vastused juhuküsimustele, nagu näiteks: “Tegelikult, mida selle ug (uudisgrupi) liikmed sel ajal teevad, kui nad ei täida oma elu tööga Pingil?”*6 Muidu mainitakse ametit siis, kui see sobib jutublokiga või kui kasutatakse professionaalseid teadmisi autoriteedi loomiseks paranormaalsete nähtuste ratsionaalse seletamise juures. Perekonnaseisu mainitakse otseselt üksnes siis, kui abikaasa ja lapsed on jutus olulised, see tähendab, et vaimu näeb naine, abikaasa aga mitte, jutustaja laps hirmub kummitusest jne.
Kuigi Sardar väidab, et enamik internetikasutajatest on valged, puuduvad meil igasugused andmed antud rühma etnilisest ja rassilisest koosseisust. Eetilistest kaalutlustest lähtuvalt puudus see informatsioon küsimustikust ja ei peegeldu ka kirjadest.
Rühmas on suhteliselt kõrge voolavus. 85 osavõtjast, kes olid aktiivsed 1998. aasta aprillis-juunis, oli 1999. aasta jaanuaris-veebruaris regulaarsete postitajate seas ainult 12. Siiski on osa 1993. ja 1994. aasta aktiivsetest liikmetest siiani AFGSi lugejad. Kolm nendest, keda Krause 1997. aasta KKK ülevaates nimetas viljakamateks kaastöölisteks (L. Krause, L. Korneluk, P. Nandy), olid aktiivsed 1993. aastal ja kaks viimatimainitut vastasid Fialkova küsimustikule samal aastal. Ka vaikselt passijate hulgas võib olla veterane: “Ma sattusin võrku 1994. a alguses.... Ja, jah, ma olen endiselt siin. Lihtsalt loen ja vaatlen. ;)” *7
Kauaaegne tutvus rühmaga ilmneb mõnikord kirjades, kui liikmed kiidavad AFGSi sõbraliku õhustiku eest, mis lubab neil vabalt väljendada mõtteid ja ühist huvi ning häbenemata jagada kogemusi asjadest, millele sageli viidatakse kui “kummalisele”.
“Ma olen seda uudisgruppi (afgs) jälginud viis aastat või umbes nii. Olen nautinud kõigi postitatud lugusid, olgu nad teemakohased või uited. Tunnistan, et ma ei lugenud kõiki kirju (enamasti sellepärast, et pole slleks aega), kuid nautisin neid, millele peale sattusin. Kui mul oli tõeliselt vana masin..., veetsin tunde surfides läbi lõppematu kirjamere. mõnikord võttis pool tundi, et leida tõeliselt “hea” kummitusjutt. Teate ka, et ma ei hoolinud sellest, et see nii kaua võttis. Ma lihtsalt nautisin seika, et mul oli koht, kus sain lugeda teiste kogemustest ja loota, et ühel päeval saan ma vastata samaga. ... mida ma olen näinud siin kogunevat, pole võrreldav ühegi muu ug'ga. Olen kindel, et see on seda väärt, kui suudame seda elus hoida. Isegi kui see peaks liikuma 'vingele' veebilehele, on see tulemus, me aitame ikkagi inimesi rasketel aegadel nõu, kaastundega või isegi sellega, etpakume seisukoha inimestele mõtisklemiseks.”
See väljavõte pärineb kirjast, mis kirjutati ajal, kui rühm kogus ennast pärast lühikest kuid ägedat leegitsevat sõnavahetust. See vastab osaliselt küsimusele, mida arutame järgmises osas: mis tõmbab internetikasutajaid elektroonilise folkloori poole?
Paljud osavõtjad näivad põdevat linnaelu atomismi, mis jätab vähe võimalusi pärssimatuks eneseväljenduseks ja verbaalseks rühmasuhtluseks. Osa selliseid inimesi liitub meelelahutuslike ja puhkerühmadega pikkade töötundide ajal; teised möönavad, et nad häbenevad oma lähema tutvuskonnaga paranormaalsete nähtuste üle arutleda, kartusest, et lugusid üleloomulikest juhtumistest ei võeta tõsiselt ja nende jutustajaid mõnitatakse. Need kahtlused pole alusetud, sest, nagu osutab C. Lindahl, on tänapäeva muistendite populariseerijad viimasel kümnendil rõhutanud koomilist elementi neis narratiivides ja “[---] muistendite käsitlemine valejuttudena, mida ükski hästiinformeeritud isik ei usu, on tugevdanud folkloristide ja nende lugejate kalduvust suhtuda üleolevalt neisse, kes usuvad muistenditekste” (Lindahl 1996: IV).
Väljakutsuvad ja kummutavad küsimused ning kommentaarid postitatud lugude arutelus praktiliselt puuduvad. Vastupidi, kirjasaatjad on üksteise suhtes selgelt toetavad ja teevad julgustavaid märkusi, nagu: “Tere ja tänu, et saatsid selle...” – “Charles, kui hämmastav lugu! Tõesti üks paremaid, mis olen lugenud!!” – “See on üks paremaid seletusi igiliikuvale rattale, mida olen iial lugenud. Aitäh, Vince...”
Arvukates muudes kirjades leiame “peegeldusi”, s.t sarnaseid lugusid. J. Holmes, kes uuris seda tüüpi reaktsioone juttudele, peab neid sarnasuse ja empaatia väljendusvahenditeks (Holmes 1997: 273). Analüüsitava materjali puhul on eriti oluline, et peegeldamine annab jutustajale enesekindlust tema kogemusele tõepärasust lisades.
Kirjad sisaldavad sageli kirjeldusi juhtumitest, mis leidsid aset jutustaja lapsepõlves või noorukieas. Mõnede jaoks oli tegemist traumaatilise kogemusega, mis seostus hirmu, frustratsiooni ja esmakordse surmaga silmitsi seismisega. Tihti märgivad jutustajad, et neile on oluline meelejäävatest sündmustest uuesti rääkida ja teatud mõttes neid uuesti läbi elada olukorras, mida nad tajuvad kui sotsiaalset ja positiivset:
“Selles uudisgrupis on midagi, mis meid kõiki siia tõmbab. Meil on minevikus juhtunud midagi, mis teeb selles rühmas viibimise meile mõnusaks. Kirja saates teame, et keegi ei naera selle üle... Ma tunnen end siin mugavalt ja kui see on imelik, siis olgu pealegi nii.”
“Inimesed on olnud haiged ja suremas, teised on hirmunud või segiaetud kummituselamustest! Nad tulevad siia tuge ja informatsiooni ja mõnikord ka palveid saama. Jumal teab, et me kõik vajame seda, mina kaasa arvatud.”
“Tere... Nii väsinud kui ma täna öösel ka olen, otsutasin sõnastada selle, mida tunnen nende imeliste inimeste vastu, keda olen kohanud selles Uudisgrupis. Mina, nagu mõned teisedki siinolijaist, mõnda aega vaatlesin, enne kui kirja saatsin, ja kirjutasin enamasti selleks, et südant kergendada mõnedest asjadest, mis minuga juhtunud on... .”
Mitmed rühma liikmed osutavad otsesõnu sellele kui sõprade ühendusele. Neid ühendav solidaarsustunne tuleneb asjaolust, et liitumise aluseks on sarnased huvid ja sarnased kogemused. Kuigi kirjeldatavad sündmused on erinevad, valitseb üksteisemõistmine, mille kohaselt tähendab huvi paranormaalse vastu ka ühist teadmistekogu ja mingil määral ka sarnaseid vaateid. Kirjade keel on rikas solidaarsuse keelelistest markeritest, sh kasutatakse rühmast rääkides inklusiivseid asesõnu (meie, meil, meid): “Te olete siin üks SUUREPÄRANE inimpunt. Ma armastan selliseid jutte ja “koosolemise” tunnet, mida me kõik jagame. Suurepärane, et Sa oled meiega, Vince.” – “Kas me laseme ühel trollil purustada oma armastatud uudisgrupi?”
Asesõnadel on tähtis osa segarühma/düaadilises kommunikatsioonis. Nad võivad aidata rühma võimu indiviidi üle demonstreerida või olla vahendiks koalitsiooni loomisel. Välja arvatud üksikutel “leegitsemise” juhtumitel aitab esimese ja teise isiku asesõnade kasutamine (eriti kui viimatimainitut rõhutab inklusiivne determinaator “kõik”) tasakaalustada rühma kommunikatsiooni ja vahendada konflikte ning luua alliansse.
Modaalsete verbide ja adverbide kasutamine, mis kannavad tingimuslikku tähendust (nt peaks, võiks, võib ja arvatavasti, võibolla, ilmselt), toetab samuti rühma kommunikatsiooni rahumeelset õhkkonda:
“Ma kuulaksin meeleldi rohkem sinu lugusid. Saada veel. Kui kardad rikkuda mingeid reegleid, siis võib-olla tahad lugeda kkk-d...” – “Kas kellelgi teist seal on kogemusi selle looga või on kuulnud samasuguseid muistendeid?... igasugused mõtted isiklikest kogemustest oleksid mulle uskumatult hinnalised, tänan teid väga!!!!!” – “mina ka... tahaksin teada, kuidas saab elutu objekt olla kummitus...” – “Näib et mulle tuleb meelde lugu doktor Faustist (sp.?) Räägitakse, et selle näidendi esimeses variandis oli “väljakutsumise” stseenis natuke liiga palju deemoneid ja trupp oli hirmust kange. Ilmselt oli autor (ei suuda meenutada, kes ta oli) okultismist huvitunud...”
Kõik need näited osutavad, et osavõtjad käituvad nagu võrdsed ja ei ürita luua hegemooniat - see on selle uudisgrupi diskursusele iseloomulik. Lisaks viitavad need katkendid veel ühele rühma tunnuslikule joonele: diskuteerijad ei väida, et nad on eriliste teadmiste või üleloomuliku mõistmise osalised; nende sihiks on pigem kooperatiivses diskursuses paranormaalsete juhtumite vastuvõetavad seletused välja töötada.
Rühma liikmed kasutavad informatsiooni paludes ja sõnumitele vastates sageli viisakusvormeleid:
“...vabanda mu vastust sinu meilile...” – “Kas keegi teab mõnda kummitavat kohta Philadelphias? Palun teatage mulle!!” – “Palun püüa leida rohkem üksikasju kummitusest oma vanavanemate majas.” – “Tänan väga! Kas saaksite juhtunust rohkem rääkida??” – “Tänan huvi eest ja soojalt tere tulemast!”
Sotsiaalsete vihjete puududes, mis on silmast silma kommunikatsiooni puhul vähemärgatavad, saavutavad viisakusvormelid erilise tähenduse. Neid kasutatakse tänumeele väljendamiseks ja julgustamiseks, mida diskussandid, eriti uustulnukad, kõrgelt hindavad.
Sõnastuse valik on AFGSi liikmetele ülioluline, sest see moodustab identiteedi loomise olemusliku komponendi. Andrew Feenberg kinnitab, et “Kus eneseesitlus toimub isikliku teksti loomise kujul, seal on võimalik tooni ja keele valikuga mõjuda viisil, mida vaid üksikud suudavad saavutada kõne, riietuse ja zhestidega” (Feenberg 1989: 272). Rühma liikmed võivad luua endale illusiooni kirjeldades AFGSi kui “meie kodu” ja elektroonilisi vestluskaaslasi kui “sõpru”, kuid neisse ütlustesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda, eriti arvestades paljudes teistes uudisgruppides marutsevaid arvukaid verbaalseid kaklusi ja tõelisi sõnasõdu. Nimelt võib “virtuaalne kodu” olla ainuke koht, kus kummitused on loomulikud, etteennustatavad, seetõttu ka mitte-hirmuäratav osa keskkonnast – katarsis, mis vabastab pingest ja ängist reaalse elu ees.
Selle tunnistamine, et uudisgrupi diskussioonis osalemine on meeldiv suhtlemisviis, on korduv teema. Selles võib näha kommunikatiivset situatsiooni, mille kohta J. Walther lõi termini “hüperpersonaalne kommunikatsioon”, s.t interaktsioon, mis on kasutajate poolt ihaldatum kui silmast silma kommunikatsioon (Walther 1996: 17).
Pikka aega assotsieerus folkloori elujõud peamiselt suulise traditsiooniga. J. H. Brunvand nimetab seda autentsuse indikaatoriks ja järjepidevuse allikaks: “Kogu ehtne folkloor sõltub lõppkokkuvõttes jätkuvast suulisest levikust, mis harilikult toimub üsna homogeensetes “rahvarühmades”, ja läbi aja nende seesmiste mustrite ja motiivide säilitamisest, mis suulises edastamises traditsiooniliseks muutuvad” (Brunvand 1981: 3)*8. R. M. Dorson vaatles seda kui üheselt esteetilist stabiilsuse ja variatiivsuse kooskõla (Dorson 1962: 79). Ja D. Braid toonitas teist aspekti folkloori suulises levikus, nimelt selle potentsiaali kohandada traditsioonilisi narratiive kuulajate vajadustega (Braid 1993). Järelikult, väidab E. Oring, oli suulisus kogu folkloori nagu ka muistendite käsitlemise proovikivi (Oring 1990: 165). Ometi ei saanud folkloristid eirata muu meedia – trükiste, magnetilise ja elektroonilise meedia – kasvavat osa folkloori edasikandumisel. Juba 1971. aastal kirjutas D. Ben-Amos, et folkloori suulist levimist ei saa enam vaadelda dominantse trendina (Ben-Amos 1971: 8 jj). Samasuguseid vaateid folkloori leviku kohta, eriti aga tänapäeva muistendite kohta, leiame I. Schneideri (1996), P. Smithi (1996) ja M. Wilsoni (1998) uurimustest.
Internetis folkloori uurides peame vastama küsimusele, kumba valda me siseneme – kas suulise või kirjaliku kultuuri alale? Elektrooniline kultuur, mida sageli nimetatakse “teiseks suulisuseks”, esindab keerulist segu mõlemast. Huvitaval kombel on interneti kommunikatsiooni duaalsust märganud mitte ainult analüüsijad, vaid ka kasutajad ise, ja see on jälgitav elektroonilisi sõnavahetusi kirjeldavas metakeeles. Ehkki see kommunikatsioonitüüp koosneb lugemisest ja kirjutamisest, osutatakse sellele terminitega, mis assotsieeruvad suulise kultuuriga – kuulama, kuulma, rääkima, kõnelema, jutustama – sama sageli kui terminitega, mis kirjeldavad kirjalikku kommunikatsiooni – lugema, kirjutama, postitama, kirja panema. Eriti huvitavad on järnevatest näidetest juhtumid, kus kasutatakse mõlema rühma sõnu:
“Ma ei räägi sellel teemal uuesti…” – “Ma usun, et sa kõneled varjunditest.” – “Artiklis… Rashid1116… kirjutasid oma mõtteid sõbralikul moel…” – “Ma olen seda listi juba mõnda aega lugenud, kuid sain alles eelmisel nädalal selgeks, kuidas kirju saata, nii et see on mu esimene kiri siin… Tänks, et kuulasite mu lugu.” – “Kallid Kõik, olen tagasi vormis. Uus lugu teile lugemiseks. Üks mu kirjasõpradest soovis seda kuulda ja ma mõtlesin, et panen selle teile pikselitesse.”*9
Olulisem tõendusmaterjal selle kohta, et elektrooniline folkloor moodustab suulise ja kirjaliku narratiivi ühenduskoha, ilmneb elektroonilise rühma diskursuse analüüsimisel.
Suuline jutustus on sündmus, mida ei saa vormilt kinnistada ega ajas külmutada. Isegi kui jutustaja kordab sama juttu, on alati mõni muudatus, olgu selleks siis uus käänak sündmustikus, täiendused/lisandused detailides või muutused intonatsioonimustris (Braid 1993; Dorson 1962; Oring 1986). Kirjalik narratiiv on objekt, mis muutub saatja või saaja suhtes iseseisvaks (Ong 1996: 13) ja mida saab reprodutseerida täpselt samal kujul. Internetti postitatud jutud võidakse säilitada originaalkujul, kuid neile saavad sellegipoolest osaks adressaatide poolsed muudatused, kes sageli saadavad originaali uuesti laiali, kuid on sealt osi välja lõiganud, täiendanud seda oma kommentaaridega või muutnud läkituse kvaasidialoogiks, nagu seda on tehtud allpool esitatud näite puhul. Üks osavõtjaist postitas loo oma perekonna kummitamisest. Vaim järgnes perekonnale, kui see elukohta muutis, kuid vanas majas kummitamine jätkus, kui uued omanikud sisse kolisid. See lugu vallandas arutelu. Kummitamisele pakuti mitmesuguseid seletusi ja anti nõu selle kohta, kuidas vaimuga kontakti luua, et tema pahateod lõpeksid. Järgnevad sõnumid esindavad algse loo lahtiseletamist ja selle interpretatsioonide läbiarutamist. Neile kirjadele vastates lülitas jutustaja “vestluse teise poole” osi oma kirjutisse. Segaduste vältimiseks on neil puhkudel uus tekst märgistatud sidekriipsuga ning tsiteerivad lõigud jutumärkidega.
“Haia James!”
- Tervist. Em, kui keegi veel vestlusega liituda soovib, siis tore on. :-)
“Tänan ettepanku eest! Tasub üritada. Tookord keegi...”
“Tere tulemast! Ära unusta kirjutada, mis Su tulemused on!”
- Olgu!
“Kui sa paaril esimesel korral midagi ei saa, siis ära kaota lootust.”
“Su vaimust sõber pole võibolla valmis praegu kõnelema.”
- Ma püüan mõnda aega ja vaatan, mis juhtub...
Kirja esimene rida (pole siin tsiteeritud) on lugejale orienteerumiseks mõeldud ja seal esitatakse peamise adressaadi nimi, aeg ja aadress. Peamine, kuid mitte ainuke adressaat: kiri on ühtaegu adresseeritud rühmale ja on kättesaadav igaühele, kes viitsib faili avada. Kirjas endas, tagasitervituse juures, kutsub autor otsesõnu kõiki aruteluga liituma. Kutse verbaalset osa toetab emotikon (:-)), mis tähendab 'rõõmus'. Üleskutsuja ei muuda siiski 'vestluse' teemat läbinähtavaks: jutu tuum on lõigatud välja ja ainult osa sellest ilmub edaspidi. Niiet kui polda tuttav looga, mis jutuniidi algatas, on raske arutluskäiku täielikult taastada. Selline väljalõikeline stiil ja manipuleerimine “välja redigeeritud” tekstiga on elektroonilise diskursuse tüüpiline erijoon. Üks põhjuseid selleks on netiketi*10 säästlikkuse põhimõte.
Arvutitehnoloogia areng muudab tulevikus võimalikuks selle, et elektrooniliste rühmade liikmed saavad oma lugusid rääkida ja levitada multimeedia failidena, mida publik saab kuulata ja vaadata. Kuid sellised tehnoloogilised ettekanded kuuluvad siiski nende asjade hulka, mida taaskasutuseks alles hoitakse ja mis järelikult pakuvad võimalust originaali või ilustatud versiooni taasesitamiseks. Uudisgrupi arhiivi loomist ja pidamist võib samuti pidada suunaks elektroonilise jutustamise objektiveerimisele.
Rühma poolt saadetud lugude üheks eristavaks jooneks on kompromiss suuliste juttude informaalsuse ja trükitud teksti formaalsuse vahel. Nagu kõik keelekasutajad, on ka internetijutustajad valivad lingvistiliste koodide ja retooriliste stiilide osas. Valikuid suunavad sotsiaalsed faktorid on perspektiivi ja ideoloogia seisukohast olulised (Lee 1992: 12).
Kommunikatsioon kui lühike andmine-võtmine, kui asünkroonne jutlemine, on osa internetikasutajate (erandiks institutsioonilised teabevahetused) standardsest käitumisest. Keeleliselt manifesteeritakse seda sagedaste asesõnade väljajätete, lühendatud vormide, elliptiliste konstruktsioonide, lühendite ja akronüümide kasutamisega seal, kus vähegi võimalik (American Heritage Book 1996: 261). Hooletus ja sarnasus jutustatud lugudega tõuseb, kui kasutatakse kõnekeelele lähedast 6keelt ja foneetilist kirjaviisi:
Tervitus kõigile, See tuleb nüüd suht pikk, vabandan ette. [---] Ühel juuni esimese nädala ööl olin puutri taga nagu öösiti ikka, rääkisin mõne sõbraga #vaimude allvõrgus. Oli hiline aeg, kuskil peale 11 õhtul. Kõik 4 last ja meheke magasid ja raadio ega tv ei mängind.” – “Tõsiselt, mille järgi tunneb vaim, et see laul on kutse? Oleneb nagu selle indiviidi meelestusest, kes laulab, või kuidas?” – “Tere kõigile, Mul on aeg lõpetada varjus passimine ja rääkida teile midagi oma kogemustest,... Täna küll aint üks... (tahan hiljem magama minna) maitea, aga kui keski teist on kuulnud midagi sarnast..., andke teada.” – “luuad on maagia maailmas tugevad... nõiad kasutavad neid ferrari asemel (mitte valikust... kuid ilmselt kuna meie oleme jopskid!)”
Hoolimata saadetud kirjade kõnekeele vürtsist on neil mitmeid ühistunnuseid kirjutatud narratiividega. Esiteks ei valmi nad kunagi mitme osavõtja koostööna ja nad on alati sooloesitused, mida ei kinnitata silmapilkse kuulajaskonna tagasisidemega. Vahetu rühmaliikmete reaktsiooni puududes on jutustaja sunnitud olema selgesõnaline ja laskuma definitsioonidesse ja seletustesse seal, kus suuliselt jutustaja teeb seda üksnes juhul, kui kuulajate reaktsioon seda nõuab. A. Feenberg märgib õigesti, et interneti kommunikaatorid seisavad silmitsi dilemmaga, kas leppida kirja kahetähenduslikkusega või selgitada, loobudes lühidusest (Feenberg 1989: 264). Enamikul juhtudel valivad jutustajad viimatimainitud võimaluse, mis seletab sünonüümide ja kahemõttelisust vähendavate parafraseeringute kasutamise sageduse.
Teiseks, saadetud juttude süntaktiline organiseeritus on lähedasem kirjakeelele kui suulistele narratiividele. Kiillaused, absoluutkonstruktsioonid, parallelism ja sidesõnade ekstensiivne kasutamine – kõigi nende vahenditega luuakse detailirikas tühimiketa koherentne jutt. See on eriti tähtis muistendi puhul, mis peaks olema usutav, ükskõik kui mitteusutavad esitatud sündmused ka poleks. On märkimisväärne, et suulisele narratiivile tüüpilisi võtteid kasutatakse sissejuhatavates ja kokkuvõtvates (sulgevates) osades, nagu ka enesepeegeldustes, kuid mitte sündmusi kirjeldavates osades.
Lõpuks armastavad jutustajad lisada igapäevakeelele termineid teaduse ja tehnoloogia leksikonist ehk nn 'raamatulikku' sõnavara. Sel tendentsil on kaks seletust. Enamikul internetikasutajaist on esiteks vastav haridustaust ja teiseks püüavad jutustajad üleloomulikke nähtusi ratsionaalselt seletada ja toetuda argumenteerides teaduslikule teadmisele.
Formaalse ja informaalse segunemine on iseloomulik tänapäevasele diskursusele mitmetes valdkondades. N. Fairclough märgib õigesti, et “individuaalsete liikide ja diskursuse tüüpide kirjeldused näivad olevat suuresti ideaaltüüpide kirjeldused, kuna aga tegelikud tekstid rajanevad üldiselt suuremal või vähemal määral nende tüüpide miksimisel” (Fairclough 1995: 189).
Teine erinevus suuliste ja kirjalike narratiivide vahel on asjaolu, et esimesed, isegi kui nad olid eelnevalt läbimõeldud, säilitavad spontaansuse elemendi, samal ajal kui kirjalike puhul on autoril võimalik teksti üksikasjalikult uurida ja revideerida. Meie näiteina esitatud elektroonilistel narratiividel pole selliseid puudusi nagu suulistele narratiividele tunnuslikud valealgused, teemamuutused keset lauset, pauside täitmine ja isikuasesõnade segiajamised – kõik need tunnused, mis on tüüpilised spontaansele, ettekavandamata kõnele. Oma parimate võimaluste piires püüavad jutustajad köita kuulajate tähelepanu, lükates sündmusi edasi, luues äreva ootuse õhustiku ja muutes lugu hirmuäratavate detailidega värvikamaks. Vajadus luua elav jutt on postitajate jaoks tunduvalt olulisem kui teksti loogiline lõikudeks jagamine või kirjavahemärkide kasutamine. Kasutatakse palju umbisikulisi lauseid ja pole harvad juhused, kui subjekti ja predikaadi vahel puudub rektsioon: “Kas keegi teab midagi välgust?... nähtused ilmneb.” Teised sagedased eksimused on hooletu sõnavormide kasutamine (polnud läks, pidi juhtunud, oli nägi, ole õnnist, ebasellelevaatamata), vigane lahkukirjutamine/morfeemide ühendamine (jala jäljed, nemadise, iga tahes, post kontor), eksimused possessiivi kasutamisel ja suurtähtedest loobumine. Kuid neist kõigist sagedamini esinevad õigekirjavead. Neid on homofoonide valest kasutamisest (seal-nende there-their, ei-teadma no-know, siin-kuulma here-hear) laensõnade valesti kirjutamiseni (klaustrafoobia, pnemonia, rinoliinist kleit); konsonantide ühekordseks jätmisest kuni nende eksliku kahekordistamiseni (sealling, forgeting, personaly). Need ja paljud teised sarnased näited on iseloomulikud kiirustavale tippimisele ja sellele, et teksti ei loeta üle. Tegelikult annavad mõned õigekirjavead nagu explainations või truely märku, et jutustamise käigus toimus meelemuutus, nii nagu sellest annavad märku taolised süntaktilised nähtused nagu valealgused ja anakoluut. Loetletud vead illustreerivad seisukohta, et elektronpostituste puhul on lugemisele ja kirjutamisele kulutatava aja erinevus palju väiksem kui muude kirjutamisega seotud zhanride puhul. See loob kirjutajale mulje spontaansest vestlusest, kus ei pöörata tähelepanu väikestele eksitustele.
Aga vigade arvukus takistab arusaamist ja selle juures saab alguse rühma käitumise reguleerimine. Seetõttu on koos muude kasulike andmetega KKKs esitatud loetelu kõige sagedasematest õigekirjavigadest koos parandustega. Uutel liikmetel palutakse oma sõnumid kirjavahemärgistada ja märgitakse, et LÄBIVALT SUURTÄHELISI KIRJU ei postitata. Veel enam, nagu varem mainitud, on mõned jutud arhiivi lisatud parandatud õigekirjas ja toimetatult. Ehkki rühma liikmeid ei piirata väljendusviisi suhtes, võib organisatsiooni poolt arhiveeritud sõnumite stiilile rakendatud reguleerimisvahendeid vaadelda kui märki üleminekust suuliselt kirjalikule kommunikatsioonistiilile.
Muistendeid analüüsides märgivad folkloristid, et need erinevad radikaalselt kirjanduslikest juttudest selles osas, et muistendid pole teadlikult kunstipärased ja neis puudub esteetiline taotlus (Barnes 1996: 2). Kuna nende loomisel pole peamiseks sihiks esteetiliselt rahuldava loo loomine, on muistendi verbaalne meisterlikkus lähedane vestluse meisterlikkusele, milles teda räägitakse (Oring 1986: 126).
Need tähelepanekud kehtivad internetti saadetud muistendite kohtagi. Kuid kuna need tekstid pakuvad naudingut laiale ja mitmekesisele auditooriumile, oleks ebaõiglane väita, et neis puudub esteetiline väärtus. Kuigi stilistiliselt jäävad muistendid lihvimata, võivad nad vastuvõtjale emotsionaalsel pinnal väga tugevalt mõjuda. Muistendite afektiivne fookus on tugevam, kui see esitatakse isikliku narratiivi rüüs, jutustades seda kui meeledejäävaid sündmusi jutustaja elust.
Liikmete poolt saadetud kummitusjutud on käsiteldavad püüdena efemeerne tajumuslik kogemus sõnadesse vangistada. Jutustaja jaoks on oluline kirjeldada kõiki visuaalseid, auditiivseid, taktiilseid aistinguid, mida ta koges. Nad kujutavad hoolikalt objekte, mida üleloomulikud jõud mõjutasid, õhu liikumist, mis kaasnes paranormaalse tegevusega, helisid, mis signaliseerisid kummituste kohalolu jne. Ehkki detailirohkus aeglustab narratiivi arengut, on sel kaks olulist funktsiooni: see suurendab narratiivi usutavust ning kasvatab pinget, lükates loo lahendust edasi. Jutustaja poolt nähtu, kuuldu või tuntu kirjeldamise kliimaks rajaneb keha füsioloogilistel reaktsioonidel, mis kõik sümboliseerivad psühholoogilist hirmu ja shoki seisundit:
“karvad kätel ja turjal tõusid püsti. [---]” – “Loodan, et lõbutsesid. Minul on juuksed paljalt rääkimisest peas püsti.” – “Ma tardusin hirmust [---]”. – “Oli selline külm hingus, mis toast välja 'vuhvatas', ja tundus nagu läheks see meist otse läbi. [---]” – “[---] ta tundis midagi, mida ta kirjeldas kui staatilist elektrit, mis liikus üle keha paremalt vasakule.” – “Ärkasin higisena üles.” – “Kuni elan, seni ma seda kogemust ei unusta. Seda ruumis valitsenud tunnet, kui üles ärkasime. Seda külmavärinat, mis mu selgroogu mööda alla liikus kui valgus süttis.”
Oma kogemusi kirjeldades kasutavad jutustajad ohtralt võrdlusi ja metafoore. Väga harva luuakse originaalseid metafoore, neile eelistatakse metafoorseid klisheesid – kultuurilisi mudeleid, mida tuntakse keele keskkonnas, et väljendada erinevaid seisundeid ja emotsioone. Troopide klisheerunud kasutamine tähistab veel kord asjaolu, et muistendid funktsioneerivad kui kindlate situatsioonide, uskumuste ja konfliktide märgistajad.
Meie analüüsitud juhtumi puhul on kummitusjuttude ilmekus suuresti seotud vaimse ettekujutusvõimega, mis on seotud üleloomulikuna tajutu edastamisega.*11 Sensoorse informatsiooni tähtsusest annab tunnistust relevantsete semantiliste valdade sõnavara tihedus ja nende variaablus. Lisaks kasutavad jutustajad erinevate häälte kirjeldamiseks sageli onomatopöad. Järgnevalt kolm näidet:
Kui ma olin teismeline, umbes 14-aastane, olin ühel laupäeva hommikul üksinda kodus ja vaatasin vanemate toas telelehte üle, kui äkki hakkas pereauto signaal hüüdma. Alguses oli see pasunahüüde sarnane, siis 'tuut, tuut!', enne kui vaikis. Süda ehmatusest põksumas, piilusin külgmise ukse aknast ja nägin autos kassi, oma kassi Dustyt. Selle juures oli ebatavaline, et kõik auto aknad olid kinni ja ma polnud kassi näinud umbes kaks aastat. Ta oli ammu asendatud teise, “emalikuma” kassiga.”
“niisamuti... istusin oma armsas tugitoolis hoolega tippides, kui nägin valget suitsjat pilve oma kapi ees. kuna must kapp, siis selle taustal valkjas paistab silma. olen nägin silmanurgast varje näinud, kuid see oli vääääääga teistmoodi. Nägin seda ja mu pea justkui sööstis sinna suunda ja ma sain hetkega kananaha. mitte hiljem kui ma istusin ja järele mõtlesin, vaid sel hetkel. oli vast kogemus.”
“Ärkasin mingil hetkel öösel võpatades üles, kuna kuulsin, kuidas Midagi rasket veeti mööda koridori just magamistoa ukse taga. Mu meel täitus hirmutavate kujutlustega kehast, mida lohistatakse. Hirmust ei suutnud ma uinuda. Kuulsin kellakägu eluruumis iga poole tunni tagant kukkumas kella kolmest kuueni hommikul. Süda vasardas nii kõvasti, et ma ei saanud sügavalt hingata ja ma lamasin kangestunult, surmani hirmunud, et ma võin midagi kuulda... või midagi näha...”
Mentaalsete piltide uurimine näitab, et mida elavam pilt, seda enam sarnaneb see tegelikult tajumisega (Sparks & Gray 1995: 7). Sellist tähelepanu kohalike detailide suhtes, vaevumärgatavate muutuste jälgimist keskkonnas ja iseendas võib käsitleda kui analüüsitava alaliigi ja tema esteetika erijoont. Kui nõustuda seisukohaga, et kunsti jõud on mäletamise jõud (Propp 1998: 140), siis on isikujuttude kvintessents: taaselustada ja läbi elada minevikusündmusi ja neist tulenevaid psühholoogilisi seisundeid.
Kommunikatsiooni meediad erinevad vahendite poolest, mida saab kasutada sündmuste dramaatiliseks taasesitamiseks ning tunnete, emotsioonide ja seisukohtade väljendamiseks. Silmast silma kommunikatsiooni juures väljendatakse neid nii verbaalselt kui ka paralingvistiliste vahenditega, nagu helikõrguse ja hääletooni muutmine, jutustamise rütmi varieerimine, mille eesmärgiks on õhustiku pinevamaks ajamine, samuti näoilmete ja zhestide interaktsioon. Elektroonilise meedia kasutajad on klaviatuuri märke kasutades suurt nutikust üles näidanud, et luua emotsioonidele sümbolilisi vasteid.
Sarnaselt teiste elektrooniliste vestlusrühmadega on ka AFGSi liikmete saadetud artiklid rohkelt kirjavahemärgistatud hüümärkide ja küsimärkide kobaratega, et märkida tunnete tugevust või uskumatust. Kõhklust ja otsustamatust tähistab ellips. Vastupidiselt konventsionaalsele interpunktsioonile kasutatakse punkte juhuslikult kahest seitsmeni. Tärne ja suurtähti kasutatakse rõhutamiseks ja emotikonid esindavad erinevaid emotsioone rõõmust kurbuseni, silmategemisest näo krimpsutamiseni. Meie valimis kasutati emotikone juttudes harva, kuid diskussioonis olid nad sagedased. Emotsioone ja reaktsioone nimetati sageli otsesõnu, s.t kasutaja sisestas otse teksti tärnide vahele sõnu nagu *judin*, *irve*, *lol**12. See meenutab näitekirjaniku juhtnööre, mis on teksti lisatud, et näitlejaid suunata. Tekstis kasutatavate emotikonide repertuaar on piiratud, kõige sagedamini korduvad need, mis sümboliseerivad rõõmu, silmapilgutamist ja shokki. Teisalt on ellipsit ja teksti esiletoomist võrdselt kasutatud nii jutustamisel kui ka diskussioonis.
ASCII märke [esimesed 126 kohta märgigeneraatoris] kasutatakse isiklikes allkirjades (nt ^w^Raven^w^) ja ASCII-graafikal põhinevate 'piltide' juures. Mõned ASCII pildid on lihtsalt dekoratiivsed, teised illustreerivad jutte ja kujutavad igasuguseid imelikke olendeid – oma leiutajate fantaasia vilju.
Rahvajutu kultuuri esteetika internetis väärib eraldi uurimust. Seda esiteks kuna tegemist on alles kujuneva semiootilise süsteemiga, ja teiseks, kuna seda iseloomustavad elektroonilise kommunikatsiooni kaks näiliselt vastandlikku omadust – ajutisus ja taaskasutatavus.
AFGSi FTP-arhiiv sisaldab praegu üle 450 loo ja iga päev ilmub tosin uut postitatud lugu. Sellegipoolest püsib süzheede variatiivsus üsna piiratuna ja ei erine kuigivõrd suuliste jutustajate repertuaarist. Favoriitide hulka kuuluvad kummitavad majad ja toad, teatrite, haiglate ja hotellide kummitused. Paljud jutustajad räägivad lapsepõlve meenutades müstilistest mänguasjadest ja surnud lemmikloomade vaimudest. Oui-ja-laud ergutab noorte osavõtjate kujutlusvõimet, ehkki diskussioonidest selgub, et paljud neist ei tea, kuidas see töötab, ja ei mõista ka selle nime tähendust. Paljud tehniliselt meelestatud arvutikasutajatest on vaimustatud ja segaduses tehnoloogia sageli seletamatust käitumisest, sellest tulenevalt ka arvukad lood telefoni, televiisori, raadio ja arvuti vaimudest nagu ka kummitavatest lennukitest, rekadest ja mootorratastest. Süzheede korduvus ei muuda lugusid monotoonseks kuna detailid on ainulaadsed, tuttavale stsenaariumile on lisatud ootamatuid pöördeid ja sotsiaalse muutuse tulemusena tulevad esile uued didaktilised sõnumid. Selline on näiteks lugu La Lloronast, millest esineb lugematuid variante. Üks neist lisab põhisõnumile keskkonnakaitse motiivi.
Eriti huvitavad on tuntud isikute nagu Henry VIII, Anne Boleyni, lord Byroni vaimud ja üks anglosaksi kultuurikontekstis üllatav tegelane, nimelt Feliks Dzherzhinski (tegelikult oli sünge Nõukogude komissar Dzerzhinski vaim tegelaseks ainsas Venemaalt saadetud kirjas). Kahjuks on mandri-Euroopat, Aasiat ja Austraaliat esindav linnafolkloor uudisgrupis haruldane erandjuhtum.
Veebiotsing teemal “kummitusmajad”, mille viis läbi Sylvia Grider 1997. aastal, andis tulemuseks üle 100 000 vaste (Grider 1999: 189). Siiani pole nende elektroonilise meedia lugude spetsiifikat uuritud. Vaadeldud süzheedest kuuluvad jutud kummitusmajadest vanimate ja enim levinud jututüüpide hulka. Nad on rühmaliikmete suured lemmikud ja seetõttu on nad elektrooniliste narratiividena representatiivsed. See suunas materjalivalikut interneti kummitusjuttude struktuuri ja ja kompositsiooni uurimisele. Valisime ja analüüsisime 50 teksti. Tulemused on esitatud järgmises alaosas.
Elektrooniliselt postitatuna funktsioneerib lugu kui eraldiseisev kompositsiooniliselt terviklik tekst, isegi kui see on osa samateemalisest arutelust. Selles osas erineb see suuliselt esitatud muistendist. On arvatud, et muistend on osa laiemast vestluskontekstist (Oring 1986: 126) või pikemast autobiograafilisest jutust (Dégh 1972: 74), mistõttu pole selle piirjooni tajuda alati kaugeltki lihtne. Elektroonilise meediumi funktsioneerimine seletab iga narratiivi diskreetsust ja netikett rõhutab kirjade kompositsioonilist terviklikkust.
Nagu paljud teisedki analüüsijad, ei suutnud me hoiduda kiusatusest kontrollida, kas elektrooniliselt saadetud kummituslood kummitusmajadest alluvad W. Labovi pakutud narratiivi strukturaalsele skeemile (1972). Nagu W. F. H. Nicolaisen, kes uuris muistendite keelelist struktuuri (1987), leidsime meiegi, et meie valimi narratiive saab kirjeldada Labovi kuue struktuurielemendi abil,*13 ehkki kõik neist ei esinenud kõigis narratiivides ja mitte tingimata Labovi pakutud järjekorras. “Täiemahulise” narratiivi struktuurilisest skeemist hälbimise võib panna zhanrile iseloomuliku tunnusjoone, teistsuguse kommunikatsioonimeediumi ja jutustajate poolsest kujunevast elektroonilise folkloori stiilist kinnihoidmise arvele.
Hälbed algavad pealkirjast. Suuliselt levivaid muistendeid pealkirjastavad jutustajad harva. Elektroonilistel juttudel pealkirju siiski per se ei esine (ainult 3 juttu valimist on pealkirjastatud; üks neist on “Külaskäik vanasse orjamajja”), kuid lugude päised sisaldavad teema rida, mis on sageli pealkirja rollis. Tegelikult, kui keegi saiti sirvib, siis lugemiseks pakutavate kirjade loetelu näeb välja nagu sisukord, kus on “autorite” nimed ja nende artiklite “pealkirjad”.
A. Olriku (1909) sõnastatud alguse ja lõpu seadust on järgitud enamikus analüüsitud tekstidest. Ainult 9 korral ei varustanud jutustajad lugu sissejuhatusega. Sissejuhatus sisaldab harva jutu kokkuvõtet või Labovi terminites sisukokkuvõtet (abstract). See on pigem preambula, mis asetab teksti konteksti. See esitab ajaloolise või isikliku tausta,*14 selgitab, miks jutustaja peab seda tähelepanuväärseks, loob sideme mõne teise rühmaliikme poolt postitatud looga ja annab ka hinnangu selle “hullumeelsuse” või “üleloomulikkuse” määrale. Sissejuhatus sisaldab sageli kinnitusi, et lugu vastab tõele. Teatavasti on narratiivide tõesus nõutav eeltingimus, mis on formuleeritud registreerimisdokumendis: läkitatud lood peavad olema päriselt sündinud, ükskõik kui veidralt nad ka kõlavad. Väljamõeldisi ei avaldata. Deklaratsioon, et lugu vastab tõele, kuulub teksti püsijoonte hulka ja rändab tekstist teksti:
“Kuigi mul pole tõendeid, et see on tõsi, vannub mu ema, et see juhtus nii, ja ma pean teda uskuma, kuna iga kord, kui olen seda lugu kuulnud, on kõik detailid olnud samad.” – “Seda lugu on rääkinud mitmed mu tuttavad ja ma olen ise seda kogenud ja kuigi see on veidi imelik, vannun ma, et iga sõna selles on tõsi.”
Selles, nagu mitmetes muudeski kirjades, on täpsustatud, kas lugu põhineb isiklikul kogemusel või juhtus kellegi teisega. Viimasel juhul nimetatakse (enamasti suulist) allikat. Järgmisena esitatakse aja ja ruumi orientiirid (jälgitav 37 tekstis). Jutustajad kas märgivad toimumispaiga ja -aasta või esitavad kaudset informatsiooni, mis puudutab jutustaja vanust ja seda, et sündmus toimus ta kodulinnas, perekonnale kuuluvas majas, vanavanemate korteris jne.
“See juhtus 1976-77, kui ma elasin kahe sõbraga kahe magamistoaga majas Californias, Manhattan Beachil.” – “1972-73 elasime perega majas, mille asukohta meie linnas praegu nimetatakse 'aedlinna rajooniks'”. – “Kui ma olin 15-aastane, siis me kolisime Massachusettsist Utah'sse Prove'i (Kultuurishokk!).” – “Kui olin nelja-viiene, elas meie perekond (vanemad, 3 vanemat venda ja 1 vanem õde) ühes korteris Illinoisis Berwinis.” – “Mu ema kasvas üles Kentucky väikelinnas kõvasti kokkuhoidvas peres. Lapsena veetis ta palju aega oma tädi ja onu vanas majas.”
Loo põhiosa moodustab paranormaalse sündmuse kirjeldus. See leidus loomulikult kõigis analüüsitud tekstides (50). Erinevalt Labovi poolt uuritud narratiividest, katkestavad sündmuste lineaarset arengut sagedased kõrvalepõiked ja hinnangud. Hinnang esineb peaaegu kõigis tekstides (48), kuid sellel pole jutus kindlat kohta. Nagu varem märgitud, esitatakse see vahel sissejuhatuses, sageli pannakse selle jaoks tegevus keset lugu seisma ja viimaks võib see ilmuda ka loo lõpuosas. Paljudes juttudes on terve rida otseseid või kaudseid hinnangulisi väiteid. Enamikus lugudes esinevad väärtushinnangud avaldustena sündmusest osavõtjate kohta ja hoiakutena nende suhtes (skeptikud, uskujad, julged, argpüksid, sensitiiv, meedium); kummituse käitumise hinnanguna (alandlikuks tegev jõud, pahatahtlik kohalolu; “ta [poltergeist] oli ja on siiani igavene tüütu pahategija”) või jutustaja ja teiste osavõtjate tunnete ja emotsioonide peegeldusena, nagu nähtub nelja sündmustesse kaasatu saadetud kirja lõikudest (“Tundsin end sel hetkel vapustatuna... Olin väga kurnatud, see ei hirmutanud tegelikult kunagi mu ema või venda... Mind haaras silmapilkselt suur hirm selle maja ees... Ma tundsin tõesti… Ma ei tea... närviliselt, hirmunult, ootusärevalt...”).
Teine teemast kõrvalekaldumiste liik on mõtisklemine sündmuste üle, mis võisid paranormaalsed sündmused vallandada. Enamasti on need dramaatilised sündmused perekonnaelus või muutused igapäevases rutiinis. Analüüsitud tekstides sidusid jutustajad kummituste tegevust kolimisega teise, reeglina vanasse majja; majja ostetud uute esemetega; perekonnaliikme surmaga; abikaasade tülide või lahkuminekuga; mõne pereliikme uue hobiga; tegelaste õela või hukutava käitumisega:
“Mida mina olen hakanud märkama, on see, et tegevus hoogustub siis, kui pereliikmete vahel on mingi arusaamatus või kriis, suve jooksul oli üsna rohkelt juhtumeid, kuid siis kuni viimase ajani näisid asjad laabuvat.”
“Kasvasin üles vanas talumajas ja ma ei mäleta midagi jubedat, ainult tavaline pimedusekartus ja pööninguuks minu toa kõrval. Ehitasime maja ühe vana maja kohale ja jällegi ei midagi hirmutavat, kuni mu väikevend sai teismeliseks ja otsustas koguda vana mööblit.”
“Eksitamine jätkus umbes kahe aasta jooksul sellest ajast, kui poiss-sõber/hiljem mees sisse kolis. Siis, kas mina harjusin sellega ära või liikus see edasi.”
Kummitusjuhtumite kirjeldustes on sageli vaja kõnet edasi anda. Suuline jutustamine on samuti ka polüfooniline. Teiste inimeste diskursuse esitamisel kasutavad jutustajad otsekõnet. Jutuvestja esitab monolooge ja tegelastevahelisi dialooge kui dramaatilise funktsiooni osi. Tõenäoliselt muudab ta intonatsiooni, imiteerib teistsuguseid hääli ja toetab sõnalist väljendusviisi miimikaga. Otsese kõneviisi kasutamisel on ka teine ülesanne, mis on üleloomuliku kirjeldamisel eriti oluline: see suurendab narratiivi usutavust. Reprodutseerides seda, milline algne kõneakt olla võis, kinnitab vestja jutu väidetavat tõepära, viidates teistele tunnistajatele ja sellega takistades jutu fiktsioonina tajumist.
Meie valimis vahetavad jutustajad sageli otsest, kaudset ja märgistamata diskursust. Suulises traditsioonis kaudset esitamist ei kasutata. On hästi teada, et dialoogi otsene reprodutseerimine võimaldab suuliselt jutustajal demonstreerida oma näitlejavõimeid. Kirjanduses on nii otsene kui kaudne esitamine tavalised. Otsese ja kaudse esituse vaheldumine reprodutseeritavas toimib meie valimis kahe hääle vahelise piiritlejana:
“Ma krahmasin tal käest kinni ja küsisin talt, mis toimub. Ta ütles ainult: “Oi, ei. Vaata kogu seda verd.” Nüüd ei näinud me midagi. Ma olin varemgi temaga koos olnud, kui ta asju nägi, kuid mitte midagi sellesarnast. Nii ma püüdsin teda küsitleda selle kohta, mida ta nägi. Kevin hoidis mu teisest käest nii tugevalt kinni, et valus oli. Ma püüdsin teda rääkima panna, kuid ta kordas aina: “Seal on nii palju verd. Nii palju verd.””
“Kui ma neid tema voodil korraldasin, kuulsime müra, mis oli mõnevõrra sarnane oigamisega, mis kestis umbes minuti. Me mõlemad tarretusime. Ma ütlesin: “Kas kuulsid seda?” Ta ütles, et kuulis. “Mis see oli?” Ta ütles, et ei tea.”
On raske küsimus, mida pidada kummitusjutus lahenduseks/tulemuseks. Sageli avaldavad jutustajad üksnes lokaalsed tulemused, s.t sellise paranormaalse tegevuse tagajärjed, nagu asjade lõhkumine või valesse kohta paigutamine, esemete kadumine jne. Teised tulemused on palju dramaatilisemad, ulatudes maja mahajätmisest kuni surmajuhtumiteni. Kuigi enamikus juttudest põhjustavad majavaimud tüli ja hävingut, siis esineb ka selliseid, kus inimesed jäävad peale ja nende kompetentse või humaanse käitumise läbi õnnestub maja kummitusest vabastada. Kõige enam rahuldust pakkuv lahend jutule on mõistatuse lahendamine; lugudes üleloomulikest nähtustest ei juhtu seda peaaegu mitte kunagi, ehkki paljusid jutustajaid kihutab tagant soov leida mõistlik tõlgendus.
Kummitusmajade lugudes on oluline struktuurielement püüe seletada müstilisust. Nagu nägime varasemast, otsivad mõned jutustajad vastuseid ajaloost või psüühikast, sel ajal kui paljud teised püüavad kasutada teaduslikke teadmisi. Interneti jutuvestjaid piinavad kaks vastandlikku trendi: ühelt poolt on neis sügavalt juurdunud üleloomuliku ja müstitsismi külgetõmme; teisalt on enamikul neist haridus, mis põhineb Lääne ratsionaalsel traditsioonil. Nad ei usalda vaid inimtaju paranormaalse hindajana, vaid toetuvad rohkem keerulistele seadmetele, millest nad usuvad, et need võivad neil aidata müstilisi fenomene mõõta ja dokumenteerida:
“Nagu varem ütlesin, õppisin elektroonikat ja tõin paar “mänguasja” Hickory Hilli kaasa. Mul oli infrapunane soojusdetektor ja väga täpne elektrooniline temperatuurimõõtja. Arusaadavalt olen ma (parimal juhul) amatööruurija, aga mõte, et mul õnnestub leida fenomeni kohta teaduslikke tõendeid, erutas mind! Olles nii “teaduslik”, olin õnnetuseks Hickory Hilli külastades valesti häälestatud. Ma polnud ette valmistunud vaimudega kohtumiseks ja nende tajumiseks. Lahkudes olin ma emotsionaalselt kurnatud ja suuresti häiritud. Seal oli nii palju kannatusi.. nii palju ängi… nii palju kibedat vihkamist.. tundeid, mis olid rabavalt REAALSED ja peaaegu käegakatsutavad. Kallis LUGEJA, palun tungivalt, ÄRA mine Hickory Hilli, kui sa pole kindel, et oled valmis selle emotsionaalse koormaga tegelemiseks.”
“Üks aktiivsemaid tegevuspaiku oli, nagu eespool mainitud, pööning. Üks uurijatest läks pööningule väga kalli fotoka ja ülikiire filmiga, mis on mõeldud halvastivalgustatud tingimuste jaoks, ja plõksutas mõned korrad, enne kui ta tundis, et keegi on tal selja taga. Ümber pööramata suunas ta kaamera selja taha ja plõksutas paar korda. Ta väitis, et nähtamatu olevus sõna otseses mõttes rebis fotoka tal käest ära.”
“Nad kolisid majast välja ja paranormaalsete nähtuste eksperdid läksid uurima. Nüüdseks on maja täiesti tühi, nad jätsid igat liiki registreerijad tööle (teate küll, nagu tavaliselt) ja samuti videokaamerad, üks jälgib magamistubadesse viivat koridori, teine üht magamistuba ja kolmas kööki.”
On ahvatlev käsitleda pidevaid ratsionaalsete seletuste otsinguid tehniliselt meelestatud internetikasutajate tunnusena; see on sama levinud ka suuliste jutustajate seas ja seda võib pidada tänapäeva muistendile iseloomulikuks tunnuseks (Barnes 1996: 2; Fialkova 1998: 35). Analüütilise komponendi tugevdamine võib tuleneda sellest, et interneti kasutajate käsutuses on aina rohkem informatsiooni. Nagu Walter J. Ong täheldab, loob informatsiooni ülekoormus kiiresti suure vajaduse interpretatsiooni või hermeneutika järele (1996: 11).
Labovi järgi on narratiivi viimane element kooda, mis toob kuulaja/lugeja tagasi olevikku (leidus 42 tekstis). See ajalise plaani muutus märgib loo lõppu ja seda kasutatakse mitmesuguste ideede kommunikeerimiseks. Tihti kordab see sissejuhatust ja kinnitab taas loo tõesust; see palub “netikaaslastel” tõlgendada kirjeldatud paranormaalset sündmust või kirjeldada sarnaseid kogemusi; ja lõpuks sisaldab see lubadust edaspidi rohkem kummitusjutte saata. Selle osa tähtsaim eesmärk ongi kommunikatiivne orienteerimine. Jutuvestja viskab palli rühmaliikmetele ja õhutab neid üksikjutust diskussioonisarja tegema.
Oluline tendents elektroonilises folklooris on selle denatsionaliseerumine ja internatsionaliseerumine, fenomenid, mille postuleerisid H. Bausinger ja Ben-Amos (1990: 6). Internetifolkloori uudisgruppide puhul väljendub see heterogeense kuulajaskonnana: kasutajad esindavad erinevaid etnilisi, ealisi, sotsiaalseid, religioosseid ja ametialaseid rühmi. Keeleühtsuski on suhteline, sest inglise keel, mis on interneti lingua franca pole tingimata jutustajate ja nende auditooriumi esimene keel. Maailma “ruumiline laienemine” (Bausingeri termin) saavutab uue dimensiooni. Internet stimuleerib folkloorile niigi loomuomase süzheede ja motiivide migratsiooni pidevat kiirenemist. Kuid kui enamik aktiivseid osalejaid on USAst ja Kanadast, muutub folkloor aina enam üheks valdkonnaks, kus ameerika kultuur domineerib. Ehkki potentsiaalselt on internet avatud teiste kultuuride folkloorile, on need hetkel alaesindatud ja jäävad vastuvõtja rolli. Oleme teadlikud kasvavast kalduvusest kommunikeeruda internetis oma emakeeles. Meie projekti järgmiseks astmeks on uurida folkloorilehekülgi, kus diskuteeritakse vene keeles. Kui see artikkel oli valminud, ilmus huvitav uurimus vene internetist (Guseinov 2000), mida tuleks loomulikult arvesse võtta.
Elektrooniline folkloor esindab uut esteetikat. Järk-järgult avanev jutt, mida puhuti aeglustatakse rütmi, dramaatiliste pauside, retooriliste küsimuste ja kuulajate kommentaaridega, on asendunud narratiividega, mis on suunatud sirvivale lugejale, kes valib arvukate läkituste hulgast ainult need, mis teda huvitavad.
Analüüsitud materjal lubab meil järeldada, et elektroonilise folkloori asetsemine suulise ja kirjakultuuri vahel omab tendentsi areneda kirjaliku kommunikatsiooni suunas, mis eeldab vastavate traditsioonide omaksvõttu.
Moodsa ühiskonna kiire elu on viinud väikesi rühmi kooshoidvate sidemete lõdvenemisele. Linnaelanikel pole piisavalt aega üksteise ärakuulamiseks. Ent inimesed on oma olemuselt sotsiaalsed olendid ja muutunud oludes otsivad nad võimalust kommunikatsioonivajadusi täita. Interneti vestlusrühmad näivad olevat hea alternatiiv, hoidmaks kasutajaid tundide kaupa ekraani ette liimituna. Kuid virtuaalne kommunikatsioon, mis on reaalse suhtlemise surrogaat, saab luua üksnes sõpruse, kaasahaaratuse ja kuulumise illusiooni. Hoolimata kõigist 'Kübeeria' lubadustest jäävad kasutajad sinna, kus nad olid – üksikud kujud ekraani ees koos pikselitest koosneva hea uue ilmaga, mis pole midagi rohkemat kui kummitus. See on ka ainuke käegakatsutav kummitus, ehkki selle üle ei diskuteeri AFGSi registreerunud kunagi.
Tõlkis Mare Kõiva
The American Heritage Book of English Usage. 1996. Boston.
Bar-Itzhak, Haya & Fialkova, Larisa 1996. Folklor i kompjuter: Postanovka problemõ (Folklore and Computer: Introducing a Problem). S. B. Burago (ed.). Jazõk i kul'tura. Kiev, 143-152.
Barnes, Daniel R. 1996. Interpreting Urban Legends. G. Bennett & P. Smith (eds.). Contemporary Legend. New Perspectives in Folklore 4. New York et al, 1-16.
Bausinger, Hermann 1990. Folk Culture in a World of Technology. Bloomington & Indianapolis.
Ben-Amos, Dan 1971. Toward a Definition of Folklore in Context. Journal of American Folklore 84, 3-15.
Ben-Amos, Dan 1990. Foreword. Bausinger, Hermann 1990. Folk Culture in a World of Technology. Bloomington & Indianapolis. VIII-X.
Braid, Donald 1993. The Traveller and the Hare. Meaning, Function, and Form in the Recontextualization of Narrative. Folklore Forum 26, 3-29.
Brunvand, Jan Harold 1981. The Vanishing Hitchhiker. American Urban Legends and Their Meanings. New York.
Brunvand, Jan Harold 1984. The Choking Doberman and Other New Urban Legends. New York.
Byam, Nancy K. 1995. The Emergence of Community in Computer-mediated Communication. Steven G. Jones (ed.). CyberSociety. Computer-Mediated Communication and Community. London, 138-163.
Dégh, Linda 1972. Folk Narrative. Richard M. Dorson (ed.). Folklore and Folklife. An Introduction. Chicago, 53-83.
Dégh, Linda & Vázsonyi, Andrew 1976. Legend and Belief. Dan Ben-Amos (ed.). Folklore Genres. Austin, 93-123.
Dorson, Richard M. 1962. Oral Styles of American Folk Narrators. H. P. Beck (ed.). Folklore in Action.Essays for Discussion in Honor of MacEdward Leach. Philadelphia, 77-100.
Fairclough, Norman 1995. Discourse and Text. Linguistic and Intertextual Analysis within Discourse Analysis. Christopher N. Candlin (ed.). Critical Discourse Analysis. The Critical Study of Language. London, 187-218.
Feenberg, Andrew 1989. A User's Guide to the Pragmatics of Computer Mediated Communication. Semiotica 3, 257-278.
Fialkova, Larisa 1998. "Katakombnõi" fol'klor Ukrainõ ('Catacomb' Folklore of the Ukraine). Zhivaia starina 2, 35-37.
Finke, R.A. 1989. Principles of Mental Imagery. Cambridge.
Galindo, René 1994. A Genre Study of Written Communication. Language in Society 23, 77-105.
Grider, Sylvia 1999. The Haunted House in Literature, Popular Culture, and Tradition: a Consistent Image. Comtemporary Legend 2, 174-204.
Guseinov, Gasan 2000. Zametki k antropologii russkogo interneta: osobennosti iazõka i literaturõ setevõh ljudei (Remarks on the Anthropology of the Russian Internet: Characteristics of Net People's Language and Literature). Novoje literaturnoje obozrenje 43, 289-321.
Holmes, Janet 1997. Story-telling in New Zealand. Women's and Men's Talk. R. Wodak (ed.). Gender and Discourse. London, 263-293.
Howard, Robert Glenn 1997. Apocalypse in Your In-Box: End-Times Communication on the Internet. Western Folklore 56, 295-315.
Jones, Steven G. 1997. The Internet and Its Social Landscape. Virtual Culture. Identity and Communication in Cybersociety. London, 7-35.
Labov, William 1972. The Transformation of Experience in Narrative Syntax. Language in the Inner City. Philadelphia, 354-396.
Lee, David 1992. Competing Discourses. Perspective and Ideology in Language. London.
Lindahl, Carl 1996. Series Editor's Preface. G. Bennett & P. Smith (eds.). Contemporary Legend. New Perspectives in Folklore 4. New York et al., IV-VIII.
McLaughlin, Margaret L. & Osborne, Kerry K. & Smith, Christine B. 1995. Standards of Conduct on Usenet. Steven G. Jones (ed.). CyberSociety. Computer-Mediated Communication and Community. London, 90-110.
Nicolaisen, W. F. H. 1987. The Linguistic Structure of Legends. Gillian Bennett & Paul Smith & J.D.A. Widdowson (eds.). Perspectives on Contemporary Legend 2. Sheffield, 61-76.
Olrik, Axel 1965. Epische Gesetze der Volksdichtung. Zeitschrift für deutsches Altertum und deutsche Literatur 51 (1909), 1-12. English version = Epic Laws of Folk Narrative.
Alan Dundes (ed.). The Study of Folklore. Berkeley, 129-141.
Ong, Walter J. 1996. Information and/or Communication: Interactions. Communication Research Trends 16, 3, 3-17.
Oring, Elliott 1986. Folk Narratives. Folk Groups and Folklore Genres. An Introduction. Logan, Utah, 121-145.
Oring, Elliott 1990. Legend, Truth and News. Southern Folklore 47, 163-177.
Propp, V. J. 1998. Fol'klor i literatura (Folklore and Literature). Poetika fol'klora. Moscow, 140-146.
Raymond, Eric S. 1991. The New Hacker's Dictionary. Cambridge, Mass. id.: The New Hacker's Dictionary. Cambridge, Mass. 1996.
Robe, Stanley L. 1984. Legends in a Culturally Complex Border Area. Paul Smith (ed.). Perspectives on Contemporary Legend. Sheffield 1984, 193-197.
Sardar, Ziauddin 1996. Cyberspace as the Darker Side of the West. Cyberfutures. Culture and Politics on the Information Superhighway. London, 14-41.
Schneider, Ingo 1996. Erzählen im Internet. Aspekte kommunikativer Kultur im Zeitalter des Computers. Fabula 37, 8-27.
Smith, Paul 1996. Contemporary legend. A Legendary Genre? G. Bennett & P. Smith (eds.).Contemporary Legend. New Perspectives in Folklore 4. New York et al., 103-112.
Sparks, Glenn G. & Cheri W. & Gray, Kristen 1995. Media Impact on Fright Reactions and Belief in Ufos. The Potential Role of Mental Imagery. Communication Research 22, 1, 3-23.
Turkle, Sherry 1995. Life on the Screen. Identity in the Age of the Internet. New York.
Walther, Joseph B. 1996. Computer-mediated Communication. Impersonal, Interpersonal, and Hyperpersonal Interaction. Communication Research 23,1, 3-45.
Watson, Nessim 1997. Why We Argue about Virtual Community. A Case Study of the Phish.net Fan Community. Steven G. Jones (ed.). Virtual Culture. Identity and Communication in Cybersociety. London, 102-132.
Wilson, Michael 1998. Legend and life. "The Boyfriend's Death" and "The Mad Axeman". Folklore 109, 89-95.
*1 Hüüdnimi Obi-Wan Kenobi lähtub ühelt filmi “Tähesõjad” tegelaselt. Arvutikasutajad teavad seda ka slänginimena vea “ühe võrra mööda” kohta (Raymond 1991: 266 jj).
*2 Kõik tsiteeritud tekstid on esitatud ilma grammaatikat, õigekirja ja interpunktsiooni muutmata. (Tõlkija märkus – võimalust mööda originaalilähedus säilitatud.)
*3 Viimasel kümnendil on eetika areng moodsas folkloristikas esitanud nõude, et uurijad, kes teevad välitöid, eriti kui see puudutab isiklike narratiivide zhanri, peavad jutustajalt loo avaldamiseks luba küsima. See on saanud Iisraeli Folkloori Arhiivi (IFA) tavaliseks normiks.
*4 Meediumi avatus passiivseks osavõtuks internetirühmade tegevusest võib olla häbelike õnnistus. Teisalt muudab see kasutajad haavatavaks eri liiki kuritarvituste suhtes, eriti kui eksponeeritakse tundeid ja psüühilisi nõrkusi. I. Schneider (1996: 25) nimetab seda üheks uurija vastutust suurendavaks asjaoluks internetist mahalaaditud materjalidega töötamisel.
*5 Sissejuhatus lõpeb emotikoni ehk smiley'ga (Raymond 1996: 173jj). Need on lihtsad ASCII sümbolite kombinatsioonid, mis väljendavad emotsioone. Pärast seda, kui nad muutusid arvutivahendatud kommunikatsiooni visuaalseks tavakomponendiks, polnud nad “tehhide” seas enam popid ja läksid moest. Kuid tavakasutajad kasutavad neid siiani e-meilides.
*6 Pink the porch on metafoor jõudeaja tähenduses ja sellisena laialt rühma diskursuses kasutusel. See on omandanud sisenalja staatuse ja tähendab internetis surfimist.
*7 Semikoolon ja sulgev sulg tsitaadi lõpus tähistavad emotikoni “teeb silma”.
*8 Praegu on Jan H. Brunvand, linnamuistendite kogumike autor (nt 1981, 1984), tuntud internetikasutajaile kui elektroonilise folkloori uudisgrupi alt.folklore.urban moderaator.
*9 Pange tähele arvutiga seotud metafoori (pikselitesse panema).
*10 Netikett on informaalne käitumisreeglistik, millest internetikasutajad juhinduvad.
*11 Mentaalset pilti käsitleme R. A. Finke definitsioonist lähtudes: “[---] kogemuse mentaalne loomine või taasloomine meenutab vähemalt mõnes suhtes objekti või sündmuse tegelikku tajumist, nii otsese sensoorse stimulatsiooni olemasolul kui selle puudumisel” (Finke 1989: 2).
*12 lol 'laughing out loud', eesti k. nkh - naeran kõva häälega
*13 Need kuus osa on teesid, orientatsioon, teema arendus, hinnang, järeldus ja kooda (abstract, orientation, complicating action, evaluation, resolution, coda).
*14 Usutakse, et kummitusmajadel on eelnev ajalugu, mis sisaldab õnnetusjuhtumit või hädasid. Jutustajad esitavad ajaloolise tausta, mis nende arvates võib seletada kummituse ilmumist. Mõnikord teab jutustaja ajalugu juba enne paranormaalseid sündmusi ja mõnikord saab ta sellest kuulda alles pärast poltergeisti ilmumist, mistõttu räägitakse sellest vahel alles loo lõpus ja see toimib hilinenud orientatsioonina (Nicolaisen 1987: 75).