Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Tõlgitud väljaandest: Helmut Fischer. Alltägliches Erzählen heute: Zum Problem der Texterhebung und Textverarbeitung. Studien zur Volkserzählung. Berichte und Referate des ersten und zweiten Symposions zur Volkserzählung Brunnenburg / Südtirol 1984/85 (Beiträge zur Europäischen Ethnologie und Folklore. Reihe B: Tagungsberichte und Materialien.), 5-25.
1. Argipäevane jutustamine ja jutustamise argipäev
Fataalne on selline populaarne ja teaduslik lähenemine jutustamisele ja jutupärimusele, kus suhtumine on pelgalt binaarne. Näiteks konstateeritakse, et moodne ratsionaalne mõtlemine on pannud hääbuma jutuvestmises avalduvad usundilised kujutelmad.(1) Jutustamise sotsiaalne sidusus on kadunud. Ühised tööd, nagu ubade lüdimine, maisi koorimine ja ketramine, või meelelahutuslikud jutustamisajendid, nagu õhtused koosistumised, külakokkutulekud, surnuvalvamised, on kaotanud aktuaalsuse. 'Jutustamiskogukonnad' on hääbunud.(2) Massimeediad hävitavad suulise pärimuse. Tulemus on see, et senised pärimuse vormid, eelkõige muinasjutud, muistendid ja legendid, kaovad. Jututraditsiooni lõpp on saabunud.(3) Niisuguseid kaebeid leidub enamikes vanemates ja kaasaegsetes jutukogumikes. Neid kasutatakse põhjendusena asjaoludele, miks koostajad ekspluateerivad ja töötavad ümber vanemat trükitud jutuvara või miks leidub kogumikes nii vähesel määral traditsiooniliste süðzeedega tekste.(4) Selle arusaama järgi on jutustamine oma vormi ja sisu poolest, põhjuse ja eesmärgi poolest selles osalevate isikute ja nende sotsiaalse organisatsiooni jaoks midagi erilist, tegevus, mis eristub 'normaalsest' käitumisest.
Ent uurijad ja väljaandjad, kes käsitlevad jutustamist ja jutuvara eelkirjeldatud moel, kindlasti tajuvad, et nad arvestavad vaid ühte osa jutustamistegelikkusest. Jutud elamustest, sündmustest ja mälestustest, tööst, haigusest ja sõjast, niisiis jutud igapäevasest elust ja autobiograafiast jätavad nad tähelepanuta seetõttu, et need seisavad väljaspool 'kirjanduslikku' jutustamist ning neil pole möödunud aegade jutustamisringides väidetavalt olnud mingit erilist rolli.(5) Samuti arvatakse, et niisugustes argijutustustes pole võimalik leida vormilisi ega funktsionaalseid sarnasusi traditsiooniliste jutuvormidega. "Ehtsad" rahvajutud eristatakse "muudest", st igapäevasest jutuvarast. Argijutustamise olemasolu küll tunnistatakse, kuid ometi hoitakse seda lahus "tegelikust" jutuvestmisest.(6) See piiritõmbamine on uurimisajalooliselt seletatav. Sellest tuleks aga tõelise tänapäevase jutustamise ja selle uurimise huvides loobuda.
Argipäeva alatähtsustamine on kindlasti seotud sellega, et seda määratletakse asjaolude kaudu, mis torkavad silma selle taustal: üldisele, tavalisele ja harjumuspärasele, tööle ja argipäevale vastandub eriline, esileküündiv ja ülevam, pidulik ja pidupäevane.(7) Hall argipäev aga on pikk. Kogemused, mida see pakub, on märkamatud ja triviaalsed. Nendes kogemustes osalevad paljud, massid. Argipäeva saab vaid suure vaevaga analüüsida. Üksikuurija leiab end vastandatuna difuusse inimhulgaga, kes käitub sotsiaalspetsiifiliselt, kuid ometi teisiti kui teadja. Seetõttu põikab uurija parem pidupäeva kõrgustesse, väikesesse gruppi. Seal leiab ta jutuvormid, mis sobivad tema liigitussüsteemi, ning kompetentse jutustaja, rahvapärase kunstniku, kes hiilgab oma repertuaariga. Jutustamise argipäeval läheb uurija pigem jalust ära.
Eelarvamustele tuleb vastu astuda näitega. Printsiibina peaks lähtuma sellest, et argipäevas, masside maailmas jutustatakse. Jutustamine hõlmab temaatiliselt nii subjektiivse elamuse kui ka pärimusliku ainese ehk siis ühelt või teiselt kuuldud dramaatilise juhtumuse, lõbusa sündmuse, naljaka fiktsiooni ja imepärase juhtumi. Jutu-uurimise kategooriatest lähtudes on siin tegemist muistendi, naljandi, muinasjutu, anekdoodi, nalja, aga ka sündmusteadete, elu-olu ja töömälestustega. Need tekstid on sageli napid ja kuivad, ainult vahel väljaarendatud ja viimistletud. Nad ei järgi ühtselt traditsioonilist tekstimudelit, kuid kasutavad siiski jutustamismudeleid, mis on ühised nii jutustajale kui kuulajatele. Usk salapärasesse, mis muudab tegelikkuse võõrastusttekitavaks, on ikka ja jälle tunnetatav. Massimeediad hoolitsevad päevast päeva niisuguste sensatsioonide eeltöötlemise ja levitamise eest.(8) Kommunikatsioonivõimalused mitmekesistuvad. Jutustatakse nii pereringis kui töökohal, diskol ja kõrtsis, vahetunnis ja kambas. 'Tänapäevane jutuvara' koosneb nii traditsioonilistest kui aktualiseeritud elementidest.(9) Argijutustamise all mõeldakse masside verbaal-kujundlikku, suulist, 'kirjanduslikku' tegevust. Need tekstid tuleb aga kirjandusliku ja teadusliku uurijahuvi jaoks esmalt kinnistada, st helikandjal või paberil salvestada.
2. Jututekstide kogumise võimalusi ja võtteid
2.1. Eesmärgid
Uurija, kes jälgib argijutustamist, peab oma eesmärkide suhtes selgusele jõudma, sest sellest sõltub uurimismeetod. Talle võib kauge eesmärgina terendada raamatu vormis publikatsioon. Sel juhul tuleb välja mõelda, missugusele lugejale see on suunatud, kas võrdlemisi väikesele asjatundjate ringile või nn normaalsele lugejale. Viimane elab enamasti kogumispiirkonnas ja tunneb end trükisest mingil moel puudutatuna. Tal on kindlad ootused, mis on mõjustatud tema kooliaegsetest kokkupuudetest väike-eepikaga. Näiteks muistend on oma eeskujud saanud juturaamatumuistendist, mis on üles ehitatud ja motiveeritud Grimmide mudeli järgi. Raamat sisaldab rahvapärast jutuainest. Just üleviimine kõneldavast keelest standardsesse kirjakeelde annab 'kodumaistele' tekstidele nende erilise väärtuse. Seda laadi raamatutel on suured tiraaðzid, neid tuntakse ehtsate "kodukandiraamatutena", mis peegeldavad mingi piirkonna vaimu kõigile arusaadaval viisil. Mõte isaisade pärandi päästmisele on oluline, seetõttu osutub oluliseks ka selle väljapakkumine esindusliku, kohaliku kunstniku poolt kujundatud köitena. Teadusliku orientatsiooniga lugeja tunneb aga huvi hoopis teistsuguse teabe vastu. Ta soovib tekstide dokumenteerimist koos väljaande tekkeprotsessi kirjeldusega. Niisiis ootab ta andmeid uurimuse ainese, selles osalevate isikute kohta, üksikasju koha, aja ja situatsiooni, keele ja meetodite kohta. Lisaks sellele soovib ta arvandmeid ja registreid, mis on vajalikud tekstide analüüsiks ja mõistmiseks ning jutustamisstruktuuri rekonstrueerimiseks. Erinevus detailse kogumistöö dokumenteerimise ning lugemiseks mõeldud trükiväljaande vahel on ilmne. Ainult teaduslike eesmärkide jaoks väljaspool suurt tekstipublikatsiooni piisab kogutud jutuvara arhiveerimisest, nagu seda paljudes uurimisasutustes tehaksegi.(10) Üldiseks eesmärgiks on igapäevaste jututekstide empiiriline salvestamine ja nende dokumenteerimine tekstikorpusena teadusliku publikatsiooni väljaandmise eesmärgil.
2.2. Aines
Seni, kuni kogumistöö puudutab kanoonilisi tekstiliike muistend, muinasjutt ja naljand, on aines selgelt piiritletud.(11) Ebaselgemaks muutuvad piirid selliste nimetuste puhul nagu "rahvajutud" ja "rahvapärimused", mida seletatakse lähemalt lahti täpsustuste "muistendid, legendid, muinasjutud, anekdoodid" või "muistendid, teated ja arvamused, muinasjutud ja naljandid" abil.(12) Veel suuremat avatust igat laadi eepilistele tekstidele sugereerib mõiste "jutuvara".(13) Kogumikes täpsustatakse mõnikord ainest abimõistete kaudu, mis viitavad lähenemisviisile. Nii ühendatakse "juhuslikud üleskirjutused" "süstemaatilise kogumise tulemustega" ning "omapoolsed üleskirjutused" täiendatakse "heade kolleegide väiksemate muistendikogudega".(14) Isegi kirjalikud allikad kuulutatakse konkreetse koosseisu hulka kuuluvaks.(15) Või siis kuuluvad eepilise rahvapärimuse juurde "muistendid ja muud suuliselt edasi antud jutud, sealhulgas traditsioonis kinnistunud elamusteated, ja lõpuks andmed rahvausu ja kombestiku kohta, millel on kokkupuudet muistenditega. Aines ulatub legendist naljandini, müüdisarnasest kuni realistlikuni, iidsetest elamustest kuni isiklike elamusteni, üldtuntust kuni rariteetseni."(16)
Argijutustamise kogumisaineseks on nii kõik jutustatu kui ka kogu kontekst. Jutustamisseos hõlmab nii jutustaja kui uurija, nii koha, aja ja situatsiooni, keele ja käitumise kui ka kogumismeetodid.
2.3. Uurijad
Süstemaatilise kogumistööna mõeldud välitöödel, seega töödel, mille eesmärgiks on konkreetses ajas ja ruumis võimalikult paljude koos kontekstiga kogutud tekstide hankimine, on uurijal väga tähtis roll. Tema enesemääratlus määrab suhtumise jutustajasse ja tema lugudesse. Kui ta tajub end "otsija ja leidjana", saavad talle osaks ka kõrgeima kvaliteediga "leiud", nimelt muinasjutud.(17) Kui ta tunneb end argijutustamise dokumenteerijana, leiab ta kõik jutustatu olevat üleskirjutamise väärilise. Kogujal (Explorator) kujuneb jutustajaga teatav suhe, millele annab näo peamiselt tema ise. Tal on kindlad eesmärgid ning ta hoolitseb ise teemasid ette andes selle eest, et tegevus toimuks soovitud suunas. Ta esitleb end asjatundjana ning omab teadmisi jutustaja elu-olu ja kommunikatsioonivormide kohta.(18) Ta tekitab kunstlikult vestluse, mis enamikel juhtudest leiab aset küll tema ja jutustaja vahel, seega kahe isiku vahel. Ta hoiab end vaos ning kontrollib ja doseerib oma tõlgendusi ja hinnanguid. Koguja näeb hulga vaeva, et kohandada oma käitumist sellele mitte-argise kommunikatsiooni mudelile, jutustajasse süveneda, tema mäletamisvõimet ja suhtlemisrõõmu tagant õhutada, märksõnu algatada, küsimusi esitada ja mitteverbaalseid tunnustusi signaliseerida. Kõik need üksikasjad kuuluvad inimliku osavõtlikkuse ja sotsiaalse aktsepteerimise raamidesse.
2.4. Jutustaja
Jutustaja, kes on uurija ja analüüsija poolt kogumise käigus jutustamiseks animeeritud, ilmub isiksusena. Olles teatud grupi hulgast välja selekteeritud, tõuseb ta esile ja eristub massi hulgast võib-olla suurema aktiivsuse ja erilise valmiduse poolest sõnaliseks väljenduseks. Teadmine võimalusest end jutustamise kaudu esitleda ja avalikkuseni jõuda, tiivustab kommunikatsioonivalmit jutustajat, aga takistab sõnaahtramat. Igal juhul avaldab see jutustamisele mõju. Isiklikud eeldused seovad end intellektuaalsete võimetega, mis hõlmavad rohkemat kui argikommunikatsiooni: jutustaja peab suutma võimalikult täpselt meenutada ja detaile välja tuua, allasurutut taasesitada, oma ütlusi formuleerida ja täpsustada ning oma lugu edasi anda. Jutustaja käitumise foonil saab aga nähtavaks ka tema sõltuvus sotsiokultuurilistest faktoritest. See on vastavalt sotsiaalsele kuuluvusele erinev ning seda võib seletada ainult kui ühiskondlike suhete tulemust.(19) Märgatavad on sotsiaalsed muudatused pärast II maailmasõda. Talumeeste hulk informantide hulgas väheneb. Keskkihti kuuluvate jutustajate, keskmiste ja kõrgemate ametnike ja teenistujate, vabakutseliste ja iseseisvate isikute arv kasvab. Naised on samuti üha enam ja enam valmis oma teadmisi avaldama. Vanuse poolest on ülekaalus üle 60-aastased. Olles pensioneerunud on nad oma aja peremehed. Vanus ja elutarkus mõjustavad omakorda jutusüšeid. Noorusaeg avaldab jutustatavale kõige enam mõju. Nooruses kuuldud lugusid reprodutseeritakse kõige intensiivsemalt. See tähendab, et [artiklikirjutamise ajal] 60-70-aastased on oma teadmised omandanud sõdadevahelisel ajal. Umbes sama olulised on usutunnistus ja elukutse. Seda, et jutustajad oma jutustamiskompetentsi poolest üksteisest erinevad, võib märgata tekstide arvu ja pikkuse, sõnastuse ja kujunduse järgi. Iga tekst on aga konkreetse jutustajaisiksuse teadlik produkt, mille jutustaja paigutab konkreetsesse kommunikatsiooniseosesse.
2.5. Koht
Ühelt poolt on koht määratletav geograafilise ruumina, milles kogumine toimub, teisalt aga mõeldakse selle all kohta, kus uurija ja jutustaja kohtuvad. Kogumispiirkond võib olla suur- või väikemaastik nii rahvapärases, geograafiateaduslikus kui ajaloolis-poliitilises mõttes.(20) Samamoodi uuritakse omaette asulaid, külasid ja linnu.(21) Täpne geograafilis-ajalooline ja kultuurisotsioloogiline kirjeldus varustab meid baasiga kogutud materjali interpreteerimiseks. Vähemalt sama oluline on üksikute salvestuspaikkondade, elutoa, köögi, maja ees asuva pingi või kõrtsi ja tänaval kujuneva vestluse asjaolude kirjeldamine.(22) Koha mõju jutustamisele sõltub vähem maastiku iseloomust ja domineerivatest ajaloolis-poliitilistest tingimustest kui situatiivsetest elementidest, näiteks kommenteerivatest kuulajatest kõrtsitoas.
2.6. Aeg
Ka aja aspekt on jagatav kaheks komponendiks. Ajalisele ruumile, milles kogumine toimub, vastanduvad konkreetse salvestamise hetk ajas ja ajaline kestvus. Ajaline ruum hõlmab sõltuvalt kogumispiirkonnast, informantide hulgast ja kogumisintensiivsusest kuni mitu aastat.(23) Sealjuures tuleb vahet teha süstemaatilise kindla ajalise raamiga kogumise ja pigem juhusliku kogumise vahel.(24) Konkreetse salvestamishetke jaoks on töötav jutustaja saadaval ainult oma vabal ajal, st pärast tööd ja töövabadel päevadel. Pensionäride jaoks sobivad pärastlõunad, eriti hilispärastlõunad ja mõnikord õhtud. Õhtu on sageli, vähemalt nädalavahetusel täidetud televiisori vaatamisega, millest loobutakse vaid vastumeelselt ja harva. Üksikvestlused kestavad viisteist minutit kuni kolm tundi.(25) Tihti on ootamatu segamise ja katkestamise või väsimise tõttu vajalikud korduvad külaskäigud.
2.7. Situatsioon
Igapäevast situatsiooni, milles jutustatakse, iseloomustavad erilised tunnused. Esituse ruum ja aeg on jutustaja ja kuulaja jaoks identsed. Jutustaja, olles varustatud eriliste teadmistega, viib vestluse enamasti tema poolt määratud ajalõigule. Võimaluste jaotumine jututekstide edasiandmisel ei ole seega kõigi osalejate jaoks sama. Tegemist on asümmeetrilise kommunikatsiooniga. Teisalt lähtub jutustaja sellest, et tema kuulajatel on eelteadmised ning nad mõistavad ja tõlgendavad tema lugusid temaga sarnaselt. Seetõttu võib ta mitmesugustest infoosadest, ümberütlemistest, vihjetest ja keelelistest täpsustustest loobuda. Kommunikatsiooni toimumine on sellegipoolest tagatud.
Teadusliku suunitlusega salvestussituatsioonil on aga konkreetsed huvid, nimelt tekstide kogumine tradeeriva ainese väljaselgitamise ja analüüsi tarbeks. Teadusliku eesmärgiasetuse tõttu, millega kaasnevad ka ruumilised ja ajalised piirangud, saavutab see sageli kõrge ametlikkuse astme. Aeg-ajalt tekitab see asjaolu jutustaja jaoks tõrkeid tema tavakeele, näiteks dialekti kasutamisel. Vähemalt sama olulist rolli mängib vestluse laad. Loomulikku dialoogisituatsiooni nagu argivestluses ei kujune, sest uurija osaleb vestluses märksõnade etteandjana, sissejuhatava küsimusega, jätkamisele ergutamisega ja toetavate küsimustega võrdlemisi eesmärgile orienteeritult. Sellele lisandub ruumiline korraldus, kuna uurija istub enamasti jutustaja vastas. Kommunikatsioonisituatsioon, mis kogumisel enamasti kujuneb, on nn läbikatsumine (Exploration).(26) Jutustajad tajuvad seda erandolukorrana igapäevases kommunikatsioonikäitumises. Uurijal ei õnnestu seetõttu mingil moel lasta end mõne "jutustamiskogukonna" liikmeks võtta ning seal toimuvat vabavormilist jutustamist jälgida. Kommunikatsioonipaik kõrts näiteks, milles vestlus on muidu kerge tekkima, pakub uurijate ja potentsiaalsete jutustajate vastandlike huvisuundade tõttu ja kõige erinevamate segavate faktorite tõttu süstemaatiliseks kogumiseks harva head võimalust.
2.8. Keel
Argijutustamine toimub tavakeele baasil. Tavakeelena kehtib kogumispiirkonnas jutustaja poolt tavasuhtlemises kasutatav keel.(27) Sellisteks on murre, kõnekeel ja standardkeel. Murde all mõistetakse häälikukasutuse poolest eristuvat, kitsamas geograafilises piirkonnas käibel olevat rääkimisviisi. Seda kasutab enamik rääkijaid [selles piirkonnas] ning see on piisav kitsama ulatusega kommunikatsiooniks. Laiema ulatusega on kõnekeel, mille kohta arvatakse, et see on välja kujunenud murde ja standardkeele vaheliste kontaktide baasil. Standardkeel hõlmab seevastu kogu keeleala. See allub kirjakeele mõjutustele ja kujutab endast murde vastaspoolust.(28) Enamasti on jutustajad võimelised kasutama nii murdelisi väljendeid ja varjundeid kui ka kõnekeelt ja standardkeelt. Nad kasutavad kõiki neid võimalusi, tehes vastava valiku sõltuvalt situatsioonist ja partnerist. Argijutustamisele keskenduva kogumistöö jaoks on keelevalik võrdlemisi ükskõik, seda ka materjali lingvistilise analüüsi seisukohalt. Üldiselt võib aga murdes märgata muudatusi. Märkimisväärsele häälikulisele stabiilsusele vastandub kiire muutumisprotsess sõnavara osas. Koos tööriistade ja tegevustega kaovad - eriti põllumajanduses ja käsitöönduses - vastavad nimetused. Murde hääbumisest ja "kõnekeele halvemaks muutumisest" ei saa aga küll veel rääkida.(29) Samuti ei kao koos murdega "jututraditsioon".(30) Konkreetsete vanusegruppide erinevad kommunikatsioonistruktuurid mõjustavad keelekasutust palju suuremal määral. Noored kasutavad kooli ja elukutse sunnil standardkeelt. Kitsamas sugulaste ja tuttavate seltskonnas ja pereringis räägitakse murret. Sealjuures on individuaalne kohanemine kõnekeelega vähemal või rohkemal määral märgatav. Vanemale jutustajale aga annab tema kitsam suhtlemisring võimaluse piirduda murdega. Tema igapäevase keelekasutuse madal prestiin ei lähe talle korda. Kuna tegemist on "vanade lugudega", kasutab ta enamasti traditsioonilist rääkimisviisi. Murre annab talle tunde sisulisest ja kommunikatiivsest kooskõlast. See loob teatava antud maastikule omase piirkondliku identiteedi.
2.9. Käitumine
Argijutustamine viib jutustaja ja kuulajad kokku teatavates personaalsetes, sotsiaalsetes ja situatiivsetes tingimustes. Süstemaatilise kogumise korral on siin tegemist jutustamissituatsiooniga, mida nimetatakse "läbikatsumiseks" (Exploration).(31) See on raamiks jutustamisel kaasnevale käitumisele. Läbikatsumise alguses toimub enamasti dialoog koguja ja potentsiaalse jutustaja vahel. Koguja esitab oma eesmärgid, viitab talle tuttavatele inimestele ja ainesele, nimetab neid, kes on talle antud jutustajat soovitanud. Ta esineb asjatundjana, kes üritab päästa traditsioonilist ja eripärast unustamise eest. Sellele sissejuhatusele järgneb monoloogiline kõne, milles jutustaja pöördub eelkõige koguja, vähem teiste juuresolijate poole, veel harvemini kuulajate grupi poole. Koguja istub jutustaja vastas laua taga toolil, tugitoolis, pingil või siis jalutab tema kõrval. Sealjuures on salvestamisel kasutatav väike diktofon nähtaval. See monoloogiline jutustamine on just "läbikatsumisele" iseloomulik, sest salvestada tuleb - järgides ühte süstemaatilise kogumise üleskutset - võimalikult terviklikud tekstid. Pealegi teab - vähemalt koguja vaatenurgast - ainult jutustaja, mida ta tahab formuleerida. Tema otsustab teksti pikkuse, sõnastuse, laienduste ja väljajätete üle. Just isiklikest läbielamustest rääkides osutub vajalikuks kogu sõnastamisoskus. Neid räägitakse vahetult kuulajale, keda tahetakse kaasa haarata ja liigutada. Mitteverbaalsed kujundusvahendid, miimika ja nestid, aga ka intonatsioon ja hääle tugevus kriipsutavad alla räägitava tähtsust jutustaja jaoks. Pärimuslike tekstide edasirääkimisel on emotsioonid sageli palju vaoshoitumad. Tunnetatav on suurem distantseeritus toimunust. Jutustaja ootab kogujalt tagasisidena kinnitusi ja selgitusi. See ja koguja või teiste kuulajate küsimused ja reaktsioonid katkestavad monoloogi. Aga ka ühe konkreetse loo jutustamise käigus teeb rääkija mitmeid mõtlemis- ja tunderõhupause, vahepeal pöördub ta otseselt koguja poole. Ta teab, et ta on uurijahuvi sihtobjekt, ning on oma rollist teadlik. Kui tema repertuaar on ennast ammendanud, võtab vestlus jälle dialoogi vormi. Lõpetusena pöördutakse veel interpreteerivalt varemräägitu juurde tagasi, puudutatakse kogumise eesmärke, minevikulisi ja olevikulisi teemasid, perekondlikke probleeme ja aktuaalseid poliitilisi küsimusi. See mudel ei kirjelda muidugi kõikide jutustajate käitumist. Eelkõige just konkreetsed isiklikud ja situatiivsed tingimused võivad pilti muuta. Näiteks leidub tagasihoidlikke jutustajaid, kes loovutavad meelsasti jutustamise eesõiguse mõnele teisele. Sageli käituvad naised rolliteadlikult, andes kogumise nn ametliku sündmuse puhul sõnaõiguse mehele.
Asjaolu, et kogumine on kunstlikult loodud olukord, avaldab mõju ka keelekasutusele. Jutustajad, kes valdavad murret, kasutavad seda argivestluses ometi erinevalt. Vanu lugusid räägivad nad murdes, teisalt aga võivad nad eneseväärtuse tõstmise eesmärgil kohati teadlikult valida kirjakeele või kõnekeele. Seda tuleb ette eriti juhtudel, kui nad hindavad koguja "haritlaste" hulka kuuluvaks. Märkimisväärne on püüe grammatiliselt korrektselt väljenduda. Seevastu spontaansele vestlusele on omased elliptilised konstruktsioonid. Kogumise käigus ning koguja ja magnetofoni juuresolekul püütakse verbita lauseid vahel täiendada. Üldiselt toimub jutustamine, kui välja jätta haiguslikud kõne- ja kuulmishäired, ladusalt. Mikrofonikartusest tulenevat kidakeelsust ei esine, magnetofon on tuntud ese ja ei sega jutustajat. Samas peab koguja kohandama oma käitumise jutustajaga. Ta annab viimasele kindlustunde, et teda tõsiselt võetakse ja mõistetakse. Just jutustaja käitumises, valmiduses ja vastupidavuses väljendub tema suhtumine jutustamisse, usku ja ebausku, teadmistesse elu tagamaadest.
2.10. Meetod
Meetod peab jutupärimuse kogumisel lähtuma uurimisteemast. Meetod "külastab" uurimismaterjali selle loomulikus situatsioonis. Tekstid kogutakse otse jutustajatelt. Empiiriline lähenemine oma kitsendatud versioonis viib nn autoriteediprintsiibini, mille järgi sobivad informandid valitakse potentsiaalsete jutustajate koguhulgast välja ning küsitletakse nende jutustamisrepertuaari suhtes läbi. See meetod kui eesmärgile suunatud vaatlus vastab enamasti intervjuule. Registreeritakse reaktsioonid teatud küsimustele. Need moodustavad "teksti". Sageli koostatakse selleks, et võimaldada motiivi- ja materjalivõrdlusi, teatud mõttes standardiseeritud küsitluskava-intervjuu. Sedalaadi kogumistööle on osaks saanud äge kriitika.(31) Kahtluse alla seatakse üksikute eksperdiks peetavate jutustajaautoriteetide küsitlemise väärtus. Jutustaja struktureerimisvõimalused on piiratud. Igapäevased kommunikatsioonimudelid jäävad suuresti kasutamata. Koguja püüab võtta arvesse kõiki kavandatud teemasid. Ta juhib üleminekuid, esitab uuesti küsimusi, palub selgitusi ja täpsustusi. Seeläbi langeb oluline osa ühisest tekstiproduktsioonist temale. Sellele piiratud jutustajaterviku käsitlusele ja kogumismudelile vastandub ekstensiivne meetod. Põhimõtteliselt on kõik ühe kogumispiirkonna elanikud vaadeldavad potentsiaalsete jutustajaautoriteetidena. Nende puhul võib eeldada teatava taseme jutustajakompetentsi olemasolu. Seda omadust jagavate isikute koguhulka ei ole suuremate populatsioonide puhul siiski võimalik uurimisse kaasata. Samuti välistab vahetu kogumissiht, nimelt regionaalse jutustamise dokumenteerimine ja analüüs, mujalttulnud isikud. Kuna kogumine sõltub otsestest kontaktidest, mida ei ole võimalik kõikidel juhtudel ette näha, ei saa pisteline proov olla statistilises mõttes representatiivne. See järgib pigem juhusliku valiku printsiipi ja jätab lahtiseks küsimuse, kuivõrd viitavad juhuslikult kogutud tekstid latentselt olemasolevate eeskujudele. Empiirilises sotsiaalteaduses kasutatav juhusliku valiku printsiip (Sampleprinzip) langeb seega ära.(32) Võrreldes standardiseeritud intervjuuga on jutustamisprotsessi juures nõutav suurim võimalik paindlikkus ja lähedus igapäevastele, tavapärastele suhtlemisviisidele. See tundub olevat kõige paremini tagatud sellises jutustamissituatsioonis, mida nimetatakse "läbikatsumiseks". Jutustajale jääb laialdane kujundusvabadus teemade valikul, struktureerimisel ja sõnastamisel.(33) Kuid ka siin on tegemist kunstlikult loodud situatsiooniga. See ei kujune iseenesest. Seetõttu on reeglid fikseeritud: koguja tahab midagi teada saada, jutustaja on andnud nõusoleku vastavaid teadmisi jagada.
Kontaktide loomine jutustajatega toimub kõige edukamalt lumepallisüsteemis. Üks võtmeisik nimetab järgmisi informante ja vahendajaid. Viide tuttavatele eeljutustajatele ja nendepoolne soovitus asjatundliku autoriteedina tõstab jutustamisvalmidust. Koguja esitleb ennast, öeldes oma nime, päritolukoha ja ülesande, ning hajutab kahtlused, nagu tahaks ta midagi müüa või perekonnasaladusi välja uurida. Mõnikord on vaja inimesed vabastada umbusust meediate ja ametnike vastu. Jutustaja tahab, et teda veendaks koguja tõsistes kavatsustes, eesmärkides ja meetodites.
Kogumisakt koosneb vestlusest ühe või rohkemate informantidega. Oma uurijahuvi järgides hoiab koguja end vaos. Ta piirdub põhiliselt huvitatud, üksikasjadest teadmatu, aga üldiselt asjaga kursis oleva osaleva kuulaja rolliga. Vaheleküsimise ja järelepärimisega, imestust ja kahtlust signaliseerides provotseerib ta jutustajat. Sellel moel hoiab ta jutuvoolu hoos. Informandid keskenduvad enamasti täielikult jutuainesele. Teiste kuulajate vahelesegamisi ei taju nad segamisena. Salvestamiseks kasutatavat sisseehitatud mikrofoniga magnetofoni ei panda praktiliselt üldse tähele. Vähene tehniline tülin ja niisuguste meelelahutuselektroonika aparaatide lai tuntus kõrvaldavad tõrked ja reservatsioonid. Kogumise ajal tehtud vaatlused fikseeritakse ning need on protokolliks iga ülesvõtte ja iga jutustaja kohta. Protokoll hõlmab lisaks nimele, vanusele, elukutsele ja sünnikohale ka ülesvõtte koha, aja ja kestuse, aga ka tähelepanekud jutustaja käitumise kohta, tema häälestatuse, jutustamisvalmiduse ja ujeduse kohta, keelekasutuse ja eripärade (näiteks jutustaja on pime) ning väliste segajate kohta. Igal pool on esikohal inimlik, mis domineerib teadusliku üle.
Taotletava informatsiooni seisukohalt on olulised materjali ehtsus ja usaldusväärsus. Materjal salvestatakse kogumisakti käigus. Salvestamisest sõltub aga selle kvaliteet. Sest jutustatav tekst on suulise kommunikatsiooni osana üürike moodustis. Seetõttu püütakse jutud täpselt sõna-sõnalt fikseerida ning arvatakse, et üles kirjutades on võimalik lausekonstruktsioone, stiili ja jutulaadi täpselt noteerida. Ainult foneetilises vallas aktsepteeritakse ebatäpsusi.(34) Isegi iseenda kiirkirja abil ei ole häälikuliselt täpne edasiandmine võimalik.(35) Kaasakirjutamine ei jäta aga mõju avaldamata ka jutustamisele. See põhjustab jutustamistempo aeglustumise ning nõuab kunstlikke katkestusi.(36) Õieti problemaatilised on aga märksõnalised üleskirjutused, mille uurija kondikava põhjal kirjalikult ümber jutustab.(37) Seevastu magnetofonilindistus võimaldab moonutusteta dokumenteerimist.(38) Räägitav keel fikseeritakse koos kõigi peensustega. Jutustamisprotsess koos selle häälikuliste ja stilistliliste erisuste ja puudustega saab rekonstrueeritavaks. Emotsiooni ja füüsilist lõdvestumist on võimalik tajuda hääletooni ja rääkimiskiiruse põhjal. Lisaks sellele võimaldab lindistamine korduvat ligipääsu räägitule.(39) Tehniline tülin on eriti jutustaja seisukohalt nii väike kui võimalik. Lisaks ka keeleteaduslikus mõttes kasutamiskõlbuliku ülesvõtte jaoks piisab moodsast kassettmagnetofonist. Seevastu stuudiolik atmosfäär ei mõju kogumisele soodsalt. Videoülesvõtteid, mis dokumenteerivad mitteverbaalset käitumist, on võimalik teha ainult harva ja eriliste jutustajaisiksuste puhul. Jutustaja ja üksikute käitumisdetailide fotograafilisest dokumenteerimisest poleks, täienduseks kirjeldusele, siiski vaja loobuda.
3. Jututekstide töötlemise võimalusi ja meetodeid
3.1. Kirjapanek
Argijutustamine toimub igapäevases kõnekeeles. Järelikult tuleb kõnekeelt ka dokumenteerida. See salvestatakse kas lint- või kassettmagnetofoniga. Ainult salvestamisest siiski ei piisa. Keel ja sellega koos jutuvara tuleb teha käsitatavaks. See saavutatakse transkriptsiooni abil. Sel moel tehakse tekst kättesaadavaks teaduslikule analüüsile ja trükitud kujul kirjanduslikule avalikkusele. Juba lindistamisel on teabe hulk väiksem kui otsesel vaatlusel või ammugi vahetul vestlusest osavõtul. Selle tagajärjel langevad ära kõik optilised vihjed ja käitumisdetailid. Kirjapaneku kaudu kaotab tekst aga veelgi informatsiooni, kuna võimatu on kõiki lindile salvestatud ütlusi paberil fikseerida.(40) Iga litereering tähendab valikute tegemist ja interpretatsiooni, mis lähtub antud hetke teaduslikest sihtidest ja uurimiseesmärkidest. See, mida teeb "tõlk", on juba kirjalik kuulajainterpretatsioon.
Transkriptsioon varustab meid autentse tekstiga, millel on räägitavale keelele omased tüüptunnused.(41) Nimelt ei produtseeri jutustaja ühtlast ja katkematut häälikuvoolu, vaid liigendab oma teksti pauside ja hääletooniga. Sugugi kõiki lauseid - sageli teostamisraskuste tõttu - ei viida lõpuni. Tihti esineb ellipseid ja anakoluute. Peaaegu sama palju on parataktilisi lauseliiteid ja väljajätteid. Üleskirjutused mõjuvad vahel äärmiselt poolikuna, kuna jutustaja eeldab kuulaja puhul sageli eelteadmisi. Just see ebatäielikkus viitab aga sidususele mingi kommunikatiivse konstruktsiooniga. Selle poolest erinevad tekstid tugevalt vanemate kogumike ümberjutustustest, mille puhul ei saadud veel kasutada moodsat salvestustehnikat. Toimetaja korrigeeris lauseehitust ja täitis mõistmislüngad, võttis ette silumisi ja lähtus kirjalike tekstikonstruktsioonide mudelist. Seevastu transkriptsioon on lähedane originaalsalvestusele koos selle keelelise ja vormilise ebatäiuslikkusega.
Kirjapaneku autentsus nõuab räägitava keele eriliste omaduste tähistamist. Selleks, et muuta auditiivselt fikseeritud tekstid visuaalseteks redaktsioonideks, saab kasutada erinevaid transkriptsioonisüsteeme.(42) Ideaalne on kasutada International Phonetic Alphabet'i. See häälikumärkide sümbolinventar võimaldab täpset noteeringut, mis vastab lingvistilistele nõuetele, see nõuab aga pidevat foneetilist treeningut.(43) Kui tekstide kogumisega on seotud lingvistilised eesmärgid, näiteks kõnekeele või murde uurimise vallast, pakub see süsteem optimaalset abi. Jutu-uurimise eesmärkide jaoks, eriti laiemale publikule loetavaks tegemise huvides, piisab kirjanduslikust ümberkirjutamisest. Siin kasutatakse käibeloleva ortograafia reeglitele vastavaid kirjamärke. Räägitava keele foneetilis-fonoloogilised põhijooned on äratuntavad ka nende individuaalses sõnastuses. Ortograafiareeglitest kaldutakse kõrvale ainult juhul, kui mingi artikulatoorse erisuse tõttu osutub vajalikuks mõni erimärk. Lindistuse häälikuvoolu jagamine lauseteks ja lauseosadeks lähtub jutustaja hääletoonist ja pausidest ning kasutab tavalisi kirjamärke. Jutuvoolu katkestused, anakoluudid ja ellipsid märgistatakse, näiteks kolme punktiga. Tekstiväljaandes tuuakse ära kasutatud transkriptsiooniviis.(44) Kirjapaneku eesmärgiks on loetav ja arusaadav tekst. Ümberkirjutamine ei saa kunagi räägitut täielikult edasi anda, sest räägitav keel tahab kuulamist.
3.2. Tekstiloomine
Tekstiloome aluseks on jutustamissündmuse täies pikkuses transkript. See makrotekst on konkreetsest situatsioonist lahus ja isoleeritud. See koosneb üksikutest mikrotekstidest, jututekstidest, selgitus- ja kommentaaritekstidest, ülemineku- ja seostamistekstidest ja nendesarnastest üksustest. Huvi pakuvad mikrotekstid, mille puhul on eesmärgiks nende väljaandmine kas juttudena üldiselt või mingi tekstiliigi alla kuuluvate juttudena, nagu muistend, muinasjutt, legend või naljand. Lähtuvalt sisust ja motiivist lõigatakse need tekstide jadast välja. Tekstipiir markeeritakse sissejuhatusvormeliga, nagu "Seda on inimesed rääkinud", "Jah, nii seda jutustati" või siis üleminekuvormeliga "Teate, praegu tuleb mulle meelde", samuti lõpuvormeliga, nagu "Noh, see oli nüüd niisugune jutt", "Aga millal see just oli, seda ma ei tea". Järelikult langevad enam või vähem mahukad tekstiosad välja. Uurimiseesmärk, nimelt suuliste jututekstide kättesaadavaks tegemine, võimaldab tekstide rohkuse tõttu ainult selekteerivat lähenemist. Sissejuhatus-, ülemineku- ja lõpuvormel jäetakse tekstieksemplari loomisel alles. Sellega viidatakse kommunikatiivsele seosele ja järgnevusele jutuvoolus.
Võrreldes tuntud kirjaliku ehk raamatumuistendiga on spontaanse argijutustamise tekstid enamasti lühikesed. Need mõjuvad sageli kainelt ja kuivalt. Naljandilaadsed jutud jõuavad kiiresti puändini. Dokumenteerimise raames on nende toimetajapoolne ilustamine sobimatu. Tekstid on nende jutustaja originaallooming. Loetavus ja mõistetavus sõltub suuresti keelest. Isegi selline kirjalik tekst, mis annab edasi räägitavat keelt, valmistab harjumata lugejale lugemisraskusi, ammugi veel siis, kui tegemist on murdega.(45) Niisugustel juhtudel lisatakse murdetekstile kirjakeelne tõlge.(46) Või siis esitatakse murdes ainult ütlused ja sententsid.(47) Pealkirjad on enamasti lisatud toimetaja poolt. Murdeliste tekstide puhul on need enamasti kirjakeelsed. Variandid, ka ühe ja sama jutustaja poolt räägitud, antakse edasi täielikult. Need võimaldavad teha järeldusi traditsiooni püsivuse ja leviku kohta.
3.3. Tekstide järgnevus
Asjaolu, et jututekstid avaldatakse raamatu vormis, sunnib neid esitama mingis kindlas järgnevuses. Sealjuures loobutakse lugeja jaoks sobiva esituse kasuks algsest mõtteseosest, paigutumisest kontekstis. Luuakse uus makrostruktuur, mis tavajuhul kajastub trükise sisukorras. Mingi kindla liigendusprintsiibi valik sõltub kavandatavast uurimiseesmärgist. Sisuline liigendussüsteem püüab üksteisega siduda sarnaseid motiive. Laias laastus kasutab see rahvusvahelist grupeerimissüsteemi. Raskusi tekitab sellistele näidetele koha leidmine, mida saab liigitada erinevate sisuliste osade alla. Eelised võrdleva uurimise jaoks on aga ilmsed. Just tihtilugu arvukate variantide kõrvutiseadmine annab kiire ülevaate.(48) Liigendamine geograafiliste vaatepunktide järgi jälle võimaldab esitada tekstid nende maastikulises seoses. Tekstid korraldatakse väikemaastike ja valdade või asulate järgi, lähtudes kogumistee kulgemisest, kohtade tähendusest või ka alfabeedist. Selle abil säästetakse lugejat talle võib-olla ehk igavast keskendumisest ühele sisulisele kompleksile ja tullakse vastu tema sageli konkreetse kohaga seotud huvidele.(49) Veel on võimalik liigitada tekstiliikide järgi. Üksikud alaosad, nagu muistendid, muinasjutud ja legendid, naljandid ja naljalood, eristatakse sisuliselt või alaliikide (näiteks imemuinasjutt, mõistatusmuinasjutt, muinasjutt rumalast kuradist, naljandiline muinasjutt ja valetamismuinasjutt) järgi.(50) Vaid harva sorteeritakse jutte jutustajate järgi. Sel puhul tõusevad esile isiksused. Nähtavaks saavad repertuaari ulatus ja laad. Enamik väljaandeid järgib siiski sisulist või geograafilist tekstide grupeerimist.
3.4. Kontekst
Tekstikorpus, mis on ette valmistatud väljaandmiseks, kujutab endast korraldavate printsiipide järgi organiseeritud tekstieksemplaride hulka. Need tekstieksemplarid on nende loomulikust, end jutustamissündmuse käigus tinginud kontekstist välja võetud ja uude mõtteseosesse paigutatud. Ajalooline ja sotsiaalne, aga ka narratiivne kontekst tuleb seetõttu nii suurel määral kui võimalik dokumenteerida ning valmistada ette vähemalt osaliseks taastamiseks.(51) Selgitustes või kommentaarides tuleb ära tuua kogu asjakohane informatsioon, mis tundub vajalik üksikteksti või - sõltuvalt korraldusprintsiibist - tekstigrupi mõistmiseks. Selle juurde kuuluvad viited esemetele ja nende ajaloole, arhiivimaterjalid, kirjandusviited, aga ka allikaliselt tõestatav esindatus uurimistöös koos teaduslike andmetega. Erilist tähelepanu pälvivad jutustajad, kelle puhul tuleb kirjeldada nende isiksust, käitumist ning suhtumist süneedesse ja nende endi jutustamistegevusse. Tekstidele järgnevad registrid, jällegi sõltuvalt valitud liigendusest, seostatuna nii nende jutustajatega kui ka motiividega ning hõlmates juttudes mainitud kohti ja isikunimesid. Märksõnaregister kogub kokku kõige olulisemad tekstides esinevad asjakohased mõisted. Sõnaseletused peavad hõlbustama lugejale rasketest murdesõnadest arusaamist. Kaart koos kogumispaikadega võimaldab geograafilist orienteerumist. Fotod juttudes mainitud esemetest ja jutustajatest loovad optilised aktsendid. Kogu selle vaevanõudva tööga kogutud teabe abil peaks olema võimalik kommunikatiivset seost, millesse üksiktekstid algselt kuulusid, osaliselt rekonstrueerida.
3.5. Kokkuvõttev hinnang
Kogumistöö jõuab publikatsiooni ilmumisega lõpule.(52) Selle resultaat on teaduslikule ja kirjanduslikule avalikkusele kättesaadav. Tekstid kui sellised on antud võrdleva interpretatsiooni käsutusse. Sõltuvalt uurijahuvist saab vaadelda rahvausu, esemelise kultuuri, Oral History, šanrispetsiifika, motiivide, jutustamise, interaktsiooni kulgemise, kommunikatsioonistiili jt aspekte. Kuna tegemist on argijutustamise valdavalt kõnekeelsete tekstidega, kujutab tekstikorpus ka läbilõiget keelelistest väljenditest, mis on vajalikud räägitava keele kirjeldamiseks ja analüüsiks. Dialektoloogia saab enda valdusesse autentse materjali, mis koosneb originaallitereeringute ja trükitud tekstieksemplaride arvukatest keelelõikudest. Toimub ju kommunikatsioon tekstide, mitte sõnade kaudu. Leksikograafia saavutab korpuse põhjal komplitseeritud, kuid äärmiselt edukal viisil täpse ülevaate kõnekeele sõnavarast. Iga märksõna on võimalik esitada sellises mõtteseoses, mis näitlikustab vastava sõna sisu ja kasutusvõimalusi. Tekib mingi paiga või regiooni igapäevase kõnepruugi tähendussõnaraamat.(53) Selle näite põhjal saab teaduslike huvide sõltuvus empiirilisest kogutud materiaalsest baasist eriti ilmseks.
4. Argijutustamine ja "raamatujutustamine"
Vahet tuleb teha kahte liiki jutustamiskäsitluse vahel. Ühest küljest jutustamine, mis ületab tavakäitumise ja lähtub senituntud jutustamisvormide kaanonist. Seda harrastavad vähem väljapaistvad isiksused. Seda võib nimetada tegelikuks, traditsiooniliseks jutustamiseks. Teisest küljest jutustamine, mis kuulub argipäeva, milles pole midagi pidulikku, mis ei mahu vormilistesse piirangutesse ning millest iga rääkija osa võtab. Siin mõeldakse teistsugust, nimelt argijutustamist.
See dihhotoomia on ajalooline konstrukt. Selle järgi kuuluvad eepiliste väikevormide grupi tekstiliigid tegeliku jutustamise alla. Nendes väljenduvad jutustaja sõnastusvõime ja vanad usundilised tõekspidamised. Neid levitatakse muistendite, muinasjuttude ja naljanditena kindlakujulises vormis, neid võetakse sisse rahvapärastesse ja noorsookirjanduse kogumikesse ja juturaamatutesse. Pigem võiks siin ehk rääkida "raamatujutustamisest", mis esitab meile sanktsioneeritud, kirjalikult fikseeritud rahvajutud kirjanduslikul kujul. Vastupidiselt eelnevale on teine jutustamise liik alles hiljuti vabanenud teadusringkondade põlu alt. Selle koht on argipäevas ning see on üks vaimseid ja kommunikatiivseid käitumisviise, mille abil inimene seletab oma ümbrust ja kõiki elunüansse. Argijutustamine pole lihtsalt ainult olemas, vaid see on ühtlasi oluline teadusliku uurimise aines.
1. Neumann, Siegfried 1969. Lebendiges Erzählen in der Gegenwart. Befunde und Probleme. Probleme und Methoden volkskundlicher Gegenwartsforschung. Jacobeit, Wolfgang / Nedo, Paul (toim). Berlin, lk 157.
2. Uffer, Leza 1983. Von den letzten Erzählgemeinschaften in Mitteleuropa. Märchenerzähler, Erzählgemeinschaft. Wehse, Rainer (toim). Kassel, lk 21 jj.
Hornung, Maria 1983. Die mündlich tradierte Volkserzählung im Österreich unserer Zeit und in den altösterreichischen Sprachinseln. Samas, lk 30.
3. Gerstner-Hirzel, Emily 1979. Aus der Volksüberlieferung von Bosco Gurin. Sagen, Berichte und Meinungen, Märchen und Schwänke. Basel, lk 10.
4. Vrd nt Imesch, Ludwig 1983. Was die Walser erzählen. Sagen und Geschichten aus den Walserkolonien. 2Frauenfeld-Stuttgart 1982, lk 13 jj.
Hißmann, Josef 1983. Sagen, Legenden, Geschichten aus Stadt und Land. Göttingen, lk 9.
5. Vrd Zender, Matthias 1984. Volksmärchen und Schwänke aus Eifel und Ardennen. Bonn, lk 18 jj.
6. Bausinger, Hermann. Alltägliches Erzählen. Enzyklopädie des Märchens 1, vg 323-330.
7. Vrd Ehlich, Konrad 1980. Der Alltag des Erzählens. Erzählen im Alltag. Ehlich Konrad (toim). Frankfurt a.M., lk 14 jj.
8. Vrd Brunvand, Harold Jan 1981. The Vanishing Hitchhiker. American Urban Legends and Their Meanings. New York-London.
Sama, 1984. The Choking Doberman and other "New" Urban Legends. New York-London 1984.
9. Vrd Fischer, Helmut 1978. Erzählgut der Gegenwart. Mündliche Texte aus dem Siegraum. (Werken und Wohnen. Volkskundliche Untersuchungen im Rheinland 11.) Köln.
10. Nt Saksa rahvajuttude tsentraalarhiiv Marburg / Lahn.
11. Nt Baumgartner, Hans 1983. Bairische Sagen. Oberbayern zwischen Chiemsee, Inn und Isar. (Deutsche Sagen 1.) Kassel.
Haiding, Karl 1969. Märchen und Schwänke aus Oberösterreich. Berlin.
Dittmaier, Heinrich 1950. Sagen, Märchen und Schwänke von der unteren Sieg. Bonn.
12. Guntern, Josef 1978. Volkserzählungen aus dem Oberwallis. Sagen, Legenden, Märchen, Anekdoten aus dem deutschsprachigen Wallis. Basel.
Gerstner-Hirzel, nagu märkus 3.
13. Fischer 1978, nagu märkus 9.
14. Assion, Peter 1972. Weiße, Schwarze, Feurige. Neugesammelte Sagen aus dem Frankenland. Karlsruhe, lk 9.
15. Samas, lk 80.
16. Gerstner-Hirzel, nagu märkus 3, lk 13.
17. Haiding, nagu märkus 11, lk XI, XIII.
18. Schütze, Fritz 1976. Zur Hervorlockung und Analyse von Erzählungen thematisch relevanter Geschichten im Rahmen soziologischer Feldforschung - dargestellt an einem Projekt zur Erforschung von kommunalen Machtstrukturen. Kommunikative Sozialforschung. Bielefeldi sotsioloogide töögrupp (toim). München, lk 159-260.
19. Fischer 1978, nagu märkus 9, lk 18 jj.
20. Nt "Rahvapärane": Frankenland, vrd Assion, nagu märkus 14, lk 12 jj.
"Alam-Sieg", vrd Dittmaier, nagu märkus 11, lk 1.
"Geograafiateaduslik": "Eifel", vrd Zender, nagu märkus 5.
"Oberwallis", vrd Guntern, nagu märkus 12, lk 15 jj.
"Ajaloolis-poliitiline": Oberbayern, vrd Baumgartner, nagu märkus 11, lk 8 jj.
Lõuna-Austria, vrd Haiding, nagu märkus 11, lk XI.
21. Nt Bosco Gurin, vrd Gerstner-Hirzel, nagu märkus 3, lk 9.
22. Vrd Fischer 1978, nagu märkus 9, lk 21, 24.
23. Nt Guntern, nagu märkus 12, lk 15: 1960-1962.
Fischer 1978, nagu märkus 9, lk 24: 1974-1977.
24. Nt Haiding, nagu märkus 11, lk XI jj: 1954, 1956, 1965.
Assion, nagu märkus 14, lk 9: "peaaegu kahe aastakümne jooksul".
25. Fischer 1978, nagu märkus 9, lk 21.
26. Samas, lk 20 jj.
27. Vrd Ruoff, Arno 1973. Grundlagen und Methoden der Untersuchung gesprochener Sprache. (Idiomatica 1.) Tübingen, lk 160 jj.
28. Löffler, Heinrich 1982/83. Gegenstandskonstitution in der Dialektologie: Sprache und ihre Differenzierungen. Dialektologie. Ein Handbuch zur deutschen und allgemeinen Dialektforschung. Besch, Werner et al (toim). Berlin, New York, lk 441-463.
Munske, Horst Haider 1982/83. Umgangsprache als Sprachkontakterscheinung. Samas, lk 1002-1018.
29. Vrd nii Haidingil, nagu märkus 11, lk XIII
30. Nii Gerstner-Hirzel, nagu märkus 3, lk 10.
31. Vrd Fischer 1978, nagu märkus 9, lk 23.
32. Scharfe, Martin 1969. Dokumentation und Feldforschung. Zeitschrift für Volkskunde 65, lk 224 jj.
33. Hoffmann-Riem, Christa 1980. Die Sozialforschung einer interpretativen Soziologie. Der Datengewinn. Kölner Zeitschrift für Soziologie und Sozialpsychologie 32, lk 359 jj.
34. Zender, nagu märkus 5, lk 17.
35. Guntern, nagu märkus 12, lk 17.
36. Neumann, nagu märkus 1, lk 163.
37. Haiding, nagu märkus 11, lk XIV.
38. Vrd Moser, Oskar 1974. Die Sagen und Schwänke der Apollonia Kreuter. Leben und Überlieferungen einer Kärntner Volkserzählerin. Klagenfurt, lk 14, 26 jj.
39. Ives, Edwald D. 1980. The Tape-Recorded Interview. A Manual for Field Workers in Folklore and Oral History. Knoxville.
40. Vrd Schank, Gerd / Schoenthal, Gisela 1976. Gesprochene Sprache. Eine Einführung in Forschungsansätze und Analysemethoden. (Germanistische Arbeitshefte.) Tübingen, lk 19.
41. Moser, Dietz-Rüdiger. Authentizität. Enzyklopädie des Märchens 1. Vg 1075-1080.
42. Vrd Ehlich, Konrad / Schwitalla, R. 1976. Transkriptionssysteme. Eine exemplarische Übersicht. Studium Linguistik 2, lk 78-105.
43. Vrd Richter, Helmut 1982/83. Darstellung und Verwendung verschiedener Transkriptionssysteme und -methoden. Ein Handbuch zur deutschen und allgemeinen Dialektforschung. Besch, Werner et al (toim). Berlin, New York, lk 585-597.
Almeida, Antonio / Braun, Angelika 1982/83. Probleme der phonetischen Transkription. Samas, 597-614.
44. Vrd Moser, Oskar, nagu märkus 38, lk 37.
Fischer 1978, nagu märkus 9, lk 25 jj.
Gerstner-Hirzel, nagu märkus 3, lk 15.
47. Guntern, nagu märkus 12, lk 23.
Moser, Dietz-Rüdiger. Bearbeitung. Enzyklopädie des Märchens 2, vg 2-6.
48. Vrd Fischer 1978, nagu märkus 9, lk 27, 34-303.
49. Vrd Assion, nagu märkus 14, lk 83 jj, 87-201.
50. Vrd Dittmaier, nagu märkus 11, lk 5-192.
51. Vrd Fischer 1978, nagu märkus 9, lk 306-410.
52. Wehse, Rainer. Feldforschung. Enzyklopädie des Märchens 4. Vg 991-1005.
53. Vrd Fischer, Helmut 1985. Wörterbuch der unteren Sieg. (Rheinische Mundarten 3.) Köln.
Tõlkinud Eve Ehastu ja Reet Hiiemäe