Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Der entmythologisierte Dämon. Beispiele aus dem gegenwärtigen Erzählgut. Der Dämon und sein Bild. Berichte und Referate des dritten und vierten Symposions zur Volkserzählung Brunnenburg/Südtirol 1986/87. 2. köide. Toim. Leander Petzoldt / Siegfried Rachewitz. Frankfurt am Main 1989, lk 27-42.
Jutupärimuse kogumisel puutub uurija ikka ja jälle kokku teatavate jutustajapoolsete hoiakutega jutustatava ainese suhtes. Sellised hoiakud väljenduvad hinnangu andmisena eelmise jutustaja mentaalsele seisundile. Enamasti viidatakse nn "usule" deemonlikesse olenditesse, nende olemasolu ja toime reaalseks pidamisele. Näiteks mainitakse: "Tädi uskus sellesse kaljukindlalt" või: "Ta mitte ainult ei jutustanud seda, vaid ta pidas seda tõestisündinuks." Arendatakse koguni välja teoreetiline mudel, millesse paigutatakse erinevad arvamused, konstateerides: "On ju inimesi, kes ei pea seda ettekujutuseks. On ju küllalt primitiivseid inimesi, kes arvavad, et see oligi just nii, nagu meile on jutustatud. Fantaasiasünnitistest polnud neil ju õrna aimugi."1 Usu deemonolenditesse nihutab jutustaja seega käesolevast ajahetkest minevikku. Inimestel, kellel on kokkupuuteid kooboldi ja veemehega, härjapõlvlaste ja näkkidega, varitsejavaimu ja Frau Hollega, Metsiku Jäägri ja külavaimuga või mõne deemonliku loomaga, ning neil, kes sellest jutustavad või niisuguseid jutte tegelikkuseks peavad, on järelikult madal vaimne tase, nad on harimatud ja ebausu pimeduses. Jutustaja ise peab end aga deemonlike jõudude usust vabanenuks. Ta on enda arvates leidnud õige tee reaalsusega ümberkäimiseks ning kasutab selleks teadlikult oma mõistust ja taipu.2 Traditsiooniahelas kuulub talle kriitilise vahendaja roll. Ta peab end viimaseks asjatundjaks, kes on selliseid lugusid kuulnud ja oskab neid edasi jutustada.
Lisaks sellele, et deemonilood paigutatakse minevikku, rakendatakse veel kahte võtet distantsi saavutamiseks. Esiteks strateegiat, mis kasutab ära deemoniusku, et niisuguste olendite kujutamisega inimestes hirmu tekitada. Selle eesmärgiks on adressaadi vabastamine deemonihirmust. Näiteks tõmbab keegi endale ümber voodilina ja mängib deemonit. Paljastades, et tegemist on vaid maskeeringuga, taotletakse valgustavat mõju.3 Teisel juhul jõutakse äratundmisele, et hirmutekitavate deemonlike olendite taga peituvad tavamaailma olendid ja protsessid või siis on need kunstlikult esile kutsutud. Näiteks ilmub udus ränduri ette ootamatult mingi kogu, teda interpreteeritakse ekslikult üleloomuliku olendina, kuid julge edasimineku käigus avastatakse, et tegemist on vaid hobusega.4 Kõiki neid jutustaja kolme hoiakut - tsenseerivat, didaktilist ja kognitiivset - kasutatakse selleks, et saavutada ajalist distantsi käesoleva jutustaja ja eelmise jutustaja vahel. Seeläbi mõjub käesolev jutustaja modernsema, avatuma, teadlikuma inimesena, kes küll teab ja annab edasi möödunud aegade lugusid, kuid kelle suhtumine deemonlikesse kujutelmadesse ulatub ratsionaalsest ja kriitilisest meelest kuni teooriale tuginevate seletusteni välja. "Vanu" lugusid ei usuta enam. Konserveerituna muistendikogumikesse on need kõlbulikud teaduslikuks lähenemiseks või kirjanduslikuks käsitluseks. Vähesel määral on need veel suundaandvad ajaloolise suulise pärimuse vallas.5 Demütologiseerimisprotsess on nende kolme suhtumistüübi toel lahutanud autentsed demonoloogilised muistendid nende usundilisest kontekstist.
Demonoloogilised muistendid moodustavad suurima osa veel käibelolevast muistendipärimusest. Need jutustavad inimese läbielamustest seoses teispoolsuse olenditega ja numinoosse-teispoolse sekkumisest igapäevase-siinpoolse maailma tegemistesse.6 See omadus on endiselt säilinud vaatamata sellele, et usundilised hoiakud on muutunud ning esemelised objektid välja vahetatud. Moodsad tehnilised saavutused - auto, lennuk ja rong, telefon ja televiisor, kiirtee ja supermarket on asunud vanemate muistendite hobuse ja vankri, silla ja teeristi, trahteri ja surnuaia asemele.7 Deemonlike olendite paljususest on järele jäänud vähesed, kuid markantsed tüübid.8 Nõia ja kuradi, varitsejavaimu ja libahundi asemel kerkivad esile inimestest õnnetusetoojad, nagu ohtlik hääletaja, põgenenud hull, ohtlikud loomad või lihtsalt ebamäärase ohu olemasolu. Jutustades loobutakse nähtuste konkretiseerimisest läbi aegade püsinud kujutelmade ja nende usundilises mõttes olulise fikseerituse kaudu. Näiteks jäetakse kurat ilma tema iseloomulikest aksessuaaridest, kitse- või hobusejalast, sarvedest ja sabast. Kehastades "ohtu" või "hirmu" tõmbab ta selga naiseriided, olles nüüdseks inimsoost mõrvar, kes tuntakse õigeaegselt ära ja kelle ohtlikud kavatsused pareeritakse mingi trikiga. Usk deemonlikesse jõududesse pole lihtsalt enam vajalik. Argipäeva reeglid ja tuginemine eelmistele jutustajatele tagavad veendumuste vankumatuse; meedia kindlustab mitmesuguste teadetega - meediamuistenditega - sellistest ja sarnastest juhtumitest usu nende tõelusesse.9 "Uued" muistendid dokumenteerivad täiesti omaette kvaliteediga demütologiseerimise. Deemonlike loomade rott ja ämblik näitel püütakse järgnevas seda protsessi valgustada.
Inimesed suhtuvad rotisse jäleduse ja hirmuga. Teda peetakse ohtlikuks näriliseks, kes toitub jäätmetest, elab pimedates urgastes ja kannab koledaid haigusi. Üleloomulike kujutelmade tasandil suureneb selle looma ohtlikkus veelgi. Talle lisanduvad deemonlikud jooned, kuna nõiad, kooboldid ja härjapõlvlased võivad ilmuda roti kujul. Rotti peetakse kuratlikuks loomaks ja haigusdeemoniks. Teda kasutatakse kahjustavas nõiduses ning ennustamisel viitab ta saabuvale hädale ja õnnetusele. Ainult maagilis-religioossete kaitsevõtetega on võimalik tema kahjustavat mõju elimineerida.10 Muistend "Rotipüüdja Hamelnist" seob need rõhupunktid üheks sugestiivseks näiteks.11 Kaasaegses kirjanduses ei kujutata rotti sugugi vähem inimvaenulikuna. Rotikuninga inimsööjalikud ja hävingut toovad alamad on Colin McLarensi romaanis Rattus Rex hõivanud Londoni allilma. Alles pärast mitmeid ebaõnnestumisi saavutab inimmõistus võidu maa-aluse õnnetustkülvava riigi üle.12 Günther Grass kujutab oma jutustuses Rotitar rotte inimkonna ajaloo kriitiliste jälgijatena.13 Kui mitte arvestada rotipüüdjamuistendit, esineb rott vaid harva "vanemates" muistendites. Seevastu "uutes" muistendites on tal märkimisväärne roll.
Me istusime kord õhtul pitsabaaris Giovanni juures. Siis jutustas ühe mu sõbra tuttav järgmise loo, mis oli juhtunud tema nõbuga. Too oli endale pitsa tellinud ja sõi parajasti. Äkki jäi talle midagi hammaste vahele ja ta ei saanud sellest enam lahti. Öösel tuli tal hirmus hambavalu. Lõpuks sõitis ta valvearsti juurde. Too siis võttis tal suust midagi välja ja see nägi välja nagu mingi hambake. Arst vaatas seda mikroskoobiga ja arvas, et see peab olema roti hammas. Järgmisel päeval helistas ta politseisse ja rääkis neile asjast. Need läksid ja vaatasid selle koha üle ja leidsid ühe laoruumi, kus rippusid viiskümmend või ma ei tea kui palju külmutatud rotti. Nad küpsetasid rotilihaga pitsasid.14
Mõne kuu eest võttis ühe mu sõbranna vend endale joogiautomaadist purgi kokakoolat. Kuna tal oli õudne janu, tegi ta selle kohe lahti ja jõi. Koola aga maitses kuidagi väga imelikult, mitte nagu tavaliselt. Ja kui ta purgi tühjaks jõi ja purgisuu allapoole kallutas, tuli sealt välja roti pea. Ta tegi siis purgi lahti ja nägi seal roti pead ja jalgu. Tal hakkas sellest jube vastik, nii et ta pidi haiglasse minema. Nad tegid talle maoloputuse. Ta esitas firmale kaebuse ja nad andsid talle 10 000 marka, et ta suu peaks, kuna muidu oleks nende müügiedu selle loo pärast kannatanud.15
Ma kuulsin seda lugu Thomase õelt. Thomase õde jutustas mulle, et ta kuulis seda oma tuttavatelt, sest nonde tuttavatega oli see lugu juhtunud. Need tuttavad nimelt olid teinud ümbermaailmareisi ja selle viimane peatuspunkt oli Koreas, noh ja seal nad lesisid rannas ja seal tuli nende juurde alatasa üks selline armas väike naljakas koerake, ja nad andsid talle veel midagi süüa ja ta oli selline hullusti usaldav. Siis ütles selle tuttava naine millalgi: "Tead mis, me võiksime ta ju kaasa võtta. Tal pole niikuinii omanikku, võtame ta lihtsalt kaasa." Ja nad nihverdasid ta lennukisse kaasa. Kõik ilus, olidki jälle kodus... Ja see loom käitus ka kodus väga kenasti. Ja nad imestasid, et ta kunagi ei haukunud, ühesõnaga nii harvaesinev, ühesõnaga nad ei kuulnud iialgi, et see loom oleks mingit häält teinud, ei haukunud kunagi. Ja siis ükskord olid nad tuttavate juurde külla kutsutud ja mõtlesid: "Ah, ärme jätame teda üksi koju, võtame ta parem kaasa." Nad olid sellele loomale nime ka pannud, aga seda nime ma ei mäleta. Noh ja sõitsid siis sinna ja nendel tuttavatel oli omal kass. Ja need mängisid alguses kahekesi ja siis ei pööratud neile enam tähelepanu. Kui nad lõpuks ära tahtsid minna, võtsid nad selle oma väikese koera ka kaasa ja siis ütles see tuttav: "Oota, aga kus meie kass üldse on?" Siis nad otsisid ja otsisid, aga ei suutnud teda üles leida. Nojah, ja siis nad ikkagi... Aga neile tundus see kuidagi imelik, nad olid sellest kuidagi täiesti närvis. Nohja läksid järgmisel päeval arsti juurde ja lasksid oma loomale uuringud teha, ei leidnud aga midagi erilist, mitte midagi erilist. Ja nad ütlesid siis ka, et koer pole kunagi haukunud ja nii. Arst vaatas siis seda asja ja ütles: "Kõik on korras, minge koju tagasi ja võtke oma loom kaasa." Ja kaks päeva hiljem heliseb öösel äkki telefon ja nad võtsid toru ja see oli arst, kes ütles, et ta pole juba paar ööd magada saanud, sest ta oli kogu aeg raamatutes tuhninud. Ja siis oli ta... ta oli lõpuks sattunud sellise looma peale, kes oli korea rannikurott.16
Mis puutub rekvisiitidesse, aksessuaaridesse ja dramaturgiasse, siis kuuluvad need tekstid kaasaega. Räägitakse pitsa söömisest itaalia pitsabaaris, kofeiini sisaldava purgijoogi joomisest, puhkusereisist kaugele meretagusele maale. Selliseid tegevusi võib vähemal või rohkemal määral kohata iga eurooplase juures. Pitsale, kokakoolale ja kaugele puhkusereisile lisab teatavat eksklusiivsust ainult tõik, et "varem" neid lihtsalt polnud ja kõik inimesed neid lihtsalt ei "talu". Samas peitub nendes aga ka teatav eksootilisuse noot. Nii itaalia pitsa kui ka ameerika jook või ümbermaailmareis signaliseerivad sisuliselt midagi tundmatut ja seikluslikku. Need on uudishimu objektid, mida ümbritseb salapära. Vahetevahel saabub sellesse salapärasse veidi selgust, seda juhtudel, kui tavapärasesse argipäeva ilmub mingi oht. Oht ilmub roti kujul, kes kehastab kahes esimeses loos täiesti otseselt protagonisti, kolmandas tekstis aga saavutab maskeeritud kujul poolehoiu, et seejärel seda tõsisemalt inimesi jahmuma panna. Pilt, mis on urbaniseerunud inimestel rotist - ükskõik, millisest allikast see ka pärineb - kujundab nende käitumise. Politsei kui ühiskondliku ja õiglase võimu esindaja toob pitsaküsimusse lahenduse. Koolajuhtumi puhul saavutavad kommertslike huvide esindajad valuraha abiga intsidendi mahavaikimise. Ainult rannikuroti näites otsivad probleemiga seotud inimesed ise selgust. Nad rebivad katki emotsionaalse sideme, mis on tekkinud nende ja "koera" vahele. Kui nad avastavad, et tegemist on rotiga, korraldavad nad looma hukkamise.
Suhtumine ämblikkusse on suuresti võrreldav sellega, kuidas suhtutakse rotisse - inimesed tunnevad ämbliku suhtes tugevat vastumeelsust. Teda peetakse mürgiseks ja verdimevaks. Tema hammustus on surmav. Ämbliku kujul võivad ilmuda nõid, koobold, kurat ja härjapõlvlane ning haigused, näiteks katk. Ta tungib inimese ajju ja põhjustab hullumeelsust. Kui ämblik jookseb üle silma või suu, on tagajärjeks põletik ja lööve.17 Just seda ämblikdeemoni negatiivset külge tõstetakse esile ka proosakirjanduses.18 Tuntuim on muidugi Jeremias Gotthelfi jutustus Must ämblik (1842).19 Ämbliku kujul saadab multifilmikangelane Peter Parker korda tõelisi imetegusid. Teda hammustas loengu ajal radioaktiivsete kiirtega kiiritatud ämblik, mistõttu tal vallandusid loomalikud omadused ja temast sai inimämblik.20 Nagu rottki, esineb ämblik vaid harva vanas muistendipärimuses. Seevastu "uued" muistendid kasutavad ämblikumotiivi korduvalt.
Selle ämblikuloo jutustas mulle üks tuttav, kes oli omakorda rääkinud sellest teiste inimestega, mingis diskoteegis. Ühesõnaga need olid kõik noored inimesed, umbes kahekümnesed. Üks neist siis jutustas, et jälle üks tema tuttav oli oma Põrnikaga Indias matkamas. Too naine kuulus nendesse alternatiivsetesse ringkondadesse ja tuli siis Indiast tagasi ja tal olid põses õudsed valud ja põsk oli hullusti paks ja tuline ja punaseks paistetanud. Kui ta oli mõne päeva kodus olnud, läks see paise kuidagi katki ja sellest tuli välja tohutu hulk ämblikuid. Pärast seda tuli ta viia sanatooriumisse, sest ta oli sellest hirmsa shoki saanud. Ma jutustasin seda lugu siis millalgi ühele seltskonnale meie juures kodus ja imelikul kombel teadsid seda lugu väga paljud. Mina ütlesin: "Mida, kas see on lihtsalt üks sellistest mitteusutavatest lugudest?" Selle peale ütles keegi: "Ei, mis? Mitteusutav? Ei, ei. Ainult see polnud päris nii, nagu seda praegu räägiti. See oli hoopis teistmoodi. See oli nimelt üks ema koos lapsega. Ja ema pani lapse õhtul magama. Ja sellel lapsel oli selline paks põsk ja ema tahtis seda kuidagi tupsutada või midagi sellist. Siis äkki läks see lõhki ja sealt tulid kõik need ämblikud välja. Seejärel pidi just nimelt see ema minema shoki tõttu haiglasse, mitte see, keda ämblik oli hammustanud."21
See jutt on niisiis ämblikust juustes. Ma arvan, et see on pärit 1960. aastatest, sest mu meelest siis olid need tupeeritud juuksed. Või oli see 50ndatel aastatel? Noh, siis oli moes tugev juuste tupeerimine. Ja kui juuksed siis ühekorra hästi hoidsid, ega siis neid järgmisel päevalgi tingimata ära ei kammitud, vaid jäeti need võimaluse korral paariks päevaks nii. See tähendab mõningate soengute puhul. Ja siis vist ükskord üks ämblik oli roninud juustesse ja ei tulnud enam välja ja tal olid seal pojad ja oli sinna peanaha sisse pesa teinud. Ja siis muidugi - ma enam ei mäleta hästi, kuidas see lõppes - kas keegi oli sellest hulluks läinud või?22
Minu naabrinna käis hiljuti ühe väga hea sõbranna kolistamisõhtul [Polterabend - pulmade eel enamasti heade sõprade ringis peetav pidu nt Saksamaal] ja pärast seda oli tal mulle palju jutustada. See sõbranna oli muuhulgas saanud kingiks imeilusa datlipalmi, mis olevat otse Aafrikast toodud. Oh, sõbranna oli selle kingituse üle väga rõõmus. See oli suur, kaunikujuline taim ja ta hoolitses selle eest, nagu... nii nagu talle öeldi, et seda tuleks teha. Aga iga kord, kui too sõbranna seda taime kastis, kostis mulla seest õudne oigamine ja piuksumine. Ja see kordus mitu korda ja sõbranna aina mõtles, millest küll see hääl ja piuksumine ja oigamine tulla võiks, aga ta ei mõelnud selle üle pikemalt järele. Aga ühel päeval muutus see piuksumine ja oigamine nii valjuks, et sõbranna helistas Bonni bioloogilisse instituuti ja võttis seal ühendust ühe spetsialistiga. See spetsialist laskis endale seda häält täpselt kirjeldada, aga see sõbranna ei saanud sellega just päris hästi hakkama, seetõttu pani ta magnetofoni oma taime kõrvale ja võttis selle hääle mikrofoniga kasseti peale. Ta saatis kasseti Bonni bioloogilisse instituuti sellele spetsialistile ja too helistas viivitamatult tagasi ja hoiatas teda tungivalt korterisse sisenemast ja käskis sellest taimest eemale hoida. Järgmisel päeval tuli bioloogilise instituudi komitee tema korterisse, isoleeris kõik seesoleva, desinfitseeris kogu ruumi, milles taim oli olnud, ja taime küljest leiti üks lindämblik, kes oli arvatavasti Aafrikast koos palmiga sisse toodud.23
Need lood on tõenduseks üldtuntud teadmisele: putukad hammustavad või nõelavad ning tekitavad põletikke, millel on vahel isegi letaalsed tagajärjed. Nende käitumine kutsub esile erutust ja hirmu. Argipäev saab järjekordselt erilise värvingu. Rännatakse võõrale maale, sedakorda küll mitte turistina, vaid alternatiivse elustiili tõttu. Või siis liitutakse moodsa trendiga ja tupeeritakse juuksed üles. Või siis imporditakse vastavalt kaasaegse elamiskultuuri nõuetele eksootiline taim, mis sisaldab lisavarustusena mürgist ämblikku. Inimesel puudub kindlustunne. Asjaolu tõttu, et ta valib ise oma käitumisviisi, ei õnnestu tal ohust pääseda. See on põhjus, miks kaks esimest ämblikulugu lõppevad traagiliselt. Eelkõige on siin tegemist vahetu kehalise kontakti tekkimisega. Ainult viimases jutus õnnestub mõistatusele lahendus leida ning hukatust takistada. Selleks on aga vajalik mahuka teadusliku ja tehnilise aparaadi rakendamine. Ämblik on ohtlik kahjur. Jutud ainult tõendavad seda veendumust. Ämblik tuleb hävitada. See traditsiooniline arvamus ilmub just ämblikulugudes erakordselt veenval kujul.
Muistendit ei jutustata pelgalt meelelahutuslikel eesmärkidel. See võimaldab ühtlasi sissevaateid inimese mõtlemis- ja käitumismaailma vastavalt tema ajaloolise arengu tasemele. Seeläbi saab muistend vaimset ja ühiskondlikku laadi muudatuste indikaatoriks.
"Uued" muistendid kujutavad ühte sammu selles arengus. Need kasutavad kaasaegset objektide ja käitumismustrite repertuaari, et näitlikustada inimlikke vajadusi ja ootusi. Reaalsus ja ratsionaalsus saavutavad erilise kaalu. Pole ime, et just loomad, eelkõige rott ja ämblik, hõivavad selles inimese eneseväljenduse kontseptsioonis esileküündiva rolli, kuna inimese ja looma vahel on ju vägagi tugev seos. See suhe võib näiteks koduloomade puhul - tänu aastatuhandetepikkusele kodustamisele - olla sõbralik või siis roti ja ämbliku puhul põhineda hirmul ja eelarvamustel.
Eristamine "vanade" ja "uute" muistendite vahel lähtub mitte niivõrd ajalistest parameetritest, vaid pigem inimese maailmapildi jutuvormis käsitlemisest. "Vana" muistend liigitab roti ja ämbliku deemonlike olendite süsteemi, nimelt loomdeemonite hulka.24 Nende olemasolus ei kahelda, nende mõju võib igaüks ise kogeda. Inimene lähtub oma käitumises just sellest teadmisest, rakendades näiteks maagilisi tõrjevõtteid. Faktid - antud juhul tööstuse- ja urbaniseerumise-eelsest kultuurist pärinevad - taanduvad deemonliku kui sellise aktsepteerimise ees usundilisest mõtlemisest lähtuval baasil.
Kuna progresseeruv areng tugineb alati varasematel oludel ning ka vanemas pärimuses on juba olemas kriitilised potentsiaalid, tuleb need "vanade" muistendite põhjal välja selgitada ja kasutada "uute" muistendite interpreteerimisel. Kriitika tähendab demütologiseerimist usundilise mõtlemise kammitsatest väljumise märgi all.25 Loomdeemon ilmub opositsioonilise olendina, kelles peegelduvad inimmõtlemise minevik ja tulevik. Demütologiseerivaks aktiks vajalik teadlikkus loob ajaloolise distantsi koos selle kolme alakategooriaga. Tsenseeriv lähenemine paigutab deemonliku kui sellise põhimõtteliselt minevikku; didaktiline lähenemine taotleb lahtiseletamist kogemuste vahendamise kaudu; kognitiivne lähenemine jõuab tunnetuslike äratundmisteni isiklike läbielamuste ja nende õige tõlgendamise kaudu. Sel viisil usk "deemoni tõelusesse" kõrvaldatakse.
"Uutes" muistendites jätkatakse seda protsessi kahe alamkategooria toel. Rott ja ämblik võtavad deemonlikele olenditele vastandudes üle nn reaalse vahendajarolli. Nad lakkavad mõjumast deemonlikena, kuna kirjeldatakse üksipulgi nende ilmumist ja selguse saabumise käiku. Näiteks järgneb roti hamba avastamisele tapetud rottide leidmine pitsabaaris. Koolapurgis leiduvate rotijäänuste tõttu tekkinud kahju heastatakse rahalise hüvitisega. Rottkoer peab pärast eksituse ilmsikstulekut eluga hüvasti jätma. Ämblik põhjustab tabandunud inimese hulluksminemise. Haigestunud vajavad haiglaravi. Palmi küljes oleva ämbliku jutus toob lahenduse tehniline aparaat. Selline kirjeldav käsitlus annab loo olulised tunnused edasi kainelt ja sisutihedalt. See on kooskõlas loo detektiivliku komponendiga, mille järgi kirjeldatav sündmus samm-sammult paljastatakse. Istutakse pitsabaaris, süüakse pitsat ja jutustatakse sealjuures lugu kliendist, kellele samasugust toitu süües satub suhu mingi ese, millest tal hakkab hammas valutama, ta helistab valvearstile, kes leiab roti hamba, mille peale politsei avastab rotilihalao. Kellelgi on janu, ta ostab koolapurgi, joob ahnelt, kuni purgi avausse ilmub rotipea; haiglas tehakse talle maoloputus; ta esitab kaebuse ja saab valuraha. Abielupaar on eksootilisel maal puhkusereisil, toidab rannal koerakest, viib selle salakaubana Saksamaale; koer satub kokku kassiga, sööb kassi ära; loomaarst ei suuda looma identifitseerida, hangib informatsiooni, määrab ära looma liigi ja surmab looma. Keegi pöördub kaugelt reisilt tagasi koju, tunneb valu põsel olevas paises, mis lõhkeb ning toob nähtavale arvukad ämblikud, mille peale haige viiakse sanatooriumi. Teisel juhul tupeerib keegi oma juukseid, ei kammi neid lahti, mistõttu juustes asub elama ämblik, kelle pesas tuleb ilmale hulk väikseid ämblikke, ning kes kahjustab aju ja põhjustab hullumeelsuse. Või siis saab keegi kingituseks palmi, kastab seda, kuuleb taime juurest tulevat piuksumist ja oigamist, helistab spetsialistile, kes hoiatab tuppa sisenemise eest, tuleb koos oma meeskonnaga kohale, desinfitseerib ruumi ja leiab taime küljest ämbliku.
Sündmused esitatakse kronoloogilises järjekorras. Need paiknevad üksteise suhtes loogilises ajalises ja kausaalses seoses. Saladusi pole. Loomad esinevad tihedas kontaktis inimesega. Nendega ei seostu mütoloogilisi efekte ja nad ei sekku deemonite kombel inimeste sfääri. Nende loomupärast ohtlikkust ei seata aga kahtluse alla. Maagilised tõrjevõtted on tähtsusetud. Kahju eest kaitsevad teadus, loomaarst ja zooloogiline teenistus. Ämblikuhammustuse ohvri isoleerimine meditsiiniasutusse hoiab ära rohkemate inimeste ohtu sattumise. On olemas keemilised vahendid kahjuritõrjeks, seetõttu võib loobuda kahjurite vastaste manasõnade kasutamisest või pühakute appihüüdmisest.26 Inimene jääb looma suhtes tugevama positsioonile. Kokkupuutes deemoniga aga jääb inimene alla või vähemalt ähvardab teda pidev oht.
Lugude usutavuse tagab jutustaja ja kuulajaskonna jaoks nende vahetu seos tajutava tegelikkusega. Lugusid ei käsitleta narratiivsete fiktsioonidena, vaid teadetena reaalsetest sündmustest. Faktid ei vaja mingit erilist tõendusmaterjali, need on argipäeva tavapärased osad: pitsabaar ja pitsa, koolapurk ja joogiautomaat, lennukireis ja puhkus eksootilistes maades, politseipoolne abi ja valuraha maksmine jms. Jutustajad kinnitavad jutustatava autentsust. Nad märgivad ära eelmised jutustajad ja ka need, kes omakorda neile eelnesid, samuti jutustamiskohad ja jutustamistingimused. Lisaks sellele rõhutavad nad, et nad ise usuvad räägitavat või siis vähemalt peavad selliseid sündmusi võimalikuks. Nii jutustajatele kui kuulajatele on ühine kalduvus pidada räägitut tõestisündinuks.27 Sel põhjusel võtavad nad ka roti- ja ämblikulood oma igapäevasesse juturepertuaari.
Pelk seos tegelikkusega pole aga piisav põhjendus, et seletada niisuguse sisuga "uute" muistendite vohamist. Pigem kirjeldavad need kaasaegse ühiskonna mentaalseid vajadusi ja käitumisviise. Üheks põhjuseks võib pidada inimeste soovi põgeneda isikliku ümbruskonna kammitsatest ja argipäevast, püüeldes kaugete maade ja seikluste poole.28 Sellele viitavad jutud "Rottkoer" ja "Ämblikupaise põsel".29 Koos palmiga tuuakse eksootiline oht linlikku elukeskkonda. Isegi "Roti hammas pitsas" ja "Rott koolapurgis" annavad tunnistust uue ja tundmatu ohtlikust ahvatlusest: vähe sellest, et see näriline on Idast Euroopasse tunginud, nüüdseks varitseb ta juba ka itaalia toidus ja ameerika joogis. Piiriületamine kauguse, tundmatuse suunas tähendab enda ohtu seadmist. Teispool tsivilisatsioonipiiri varitsevad ohud, mis ilmuvad värviküllase eksootika rüüs.30 Isegi iseenda kultuuri kaitsvas varjus ei saa me end kindlalt tunda.
Üks selliste lugude tekkepõhjuseid on kartus võõraste ees. Inimesed kardavad võõrtööliste ja asüülitaotlejate tõttu kujunevat "ülevõõrastumist", kuna saabujaid arvatakse kasutavat oma keelt ja kombeid selleks, et põhjustada kohaliku ühiskonna ja kultuuri allakäiku.31 Ühemõtteline kinnitus sellele on süüdistus, et hiina, kreeka, india ja jugoslaavia restoranid või itaalia pitsabaarid kasutavad toidus rotiliha.32 Eelarvamused välismaa gastronoomia suhtes seostuvad hirmuga räpasuse ja mustuse, pettuse ja õeluse ees. Mustus ja roiskumine on määravad roti ja ämbliku päritolu ja elulaadi juures. Välismaiseid äriinimesi kahtlustatakse petturluses ja salakavaluses.
Silmatorkav on lõpuks veel see, et ainult naistel on ebameeldivaid läbielamusi ämblikutega. Võib-olla viitab see tõik seksuaalsetele hirmudele.
"Uued" muistendid rotist ja ämblikust käsitlevad tänapäeva nähtusi ja tundeid. Need peegeldavad ühiskonna käitumist, mis on pidevas interaktsioonis üha muutuva reaalsusega. See protsess käib demütologiseerimisega käsikäes: deemon jäetakse ilma tema kummituslikust-teispoolsuslikust rüüst. Rott ja ämblik on tööstuslik-urbaanse reaalsuse koostisosad. Ebausu kammitsast vabanenud inimene tuleb aga siiski nendega toime. Sealjuures on tal võimalus tugineda teatavale mentaalsele häälestatusele, nimelt hirmule tuleviku ees. See väljendub hirmuna teistsuguse ja võõra ees ning kasutab etnilisi stereotüüpe. Verbaalses mõttes avaldub see etnotsentrilise muistendina.33 "Uue" muistendi sõnumiks on hoiatus, mis vaatamata oma ebatavalisusele ja diskrimineerivatele tendentsidele leiab ikka ja jälle kuulajaid ja uskujaid.
Tõlkinud Reet Hiiemäe
| [1] |
Vrd Fischer, H. Erzählgut der Gegenwart. Mündliche Texte aus dem Siegraum. Köln 1978. (Werken und Wohnen, Volkskundliche Untersuchungen im Rheinland 11), nr 721, 752, 798 ja passim (ülekanne murdest). |
| [2] | Vrd Hübner, K. Wie irrational sind Mythen und Götter? Der Wissenschaftler und das Irrationale. 2. Duerr, P. (toim). Frankfurt am Main 1981, lk 11 jj. |
| [3] | Vrd Fischer, nr 947-966, lk 343 (Simuleeritud kummitused). |
| [4] | Vrd Fischer, nr 967-979, lk 343 (Kummituse paljastamine). |
| [5] | Vrd Fischer, märkus 1. - Moser, O. Die Sagen und Schwänke der Apollonia Kreutzer. Leben und Überlieferung einer Kärntner Volkserzählerin. Klagenfurt 1974. - Senti, A. Sagen aus dem Sarganserland. 2. trükk. (Schriften der Schweizerischen Gesellschaft für Volkskunde 56.) Basel 1975. |
| [6] | Röhrich, L. Sage. 2. täiendatud trükk. Stuttgart 1971, lk 15-26. - Röhrich, L. Dämon. Enzyklopädie des Märchens. 3. Berlin, New York 1981, vg 227 jj. |
| [7] | Degh, L. Stadt-Land-Unteschiede in den USA, dargelegt am Beispiel moderner Sagenbildung. Stadt-Land-Beziehungen. Verhandlungen des 19. Deutschen Volkskundekongresses in Hamburg vom 1. bis 7. Oktober 1973. Kaufmann, G. (toim). Göttingen 1975, lk 99-101. |
| [8] | Bausinger, H. Strukturen des alltäglichen Erzählens. Fabula 1 (1958), lk 251. |
| [9] | Vrd Moser, O. Zeitungssage-Volkssage. Probleme der Gegenwartsvolkskunde. Referate der österreichischen Volkskundetagung 1983 in Mattersburg (Burgenland). (Buchreihe der Österreichischen Zeitschrift für Volkskunde. Neue Serie 6.) Beitl, K. (toim). Wien 1985, lk 127-150. |
| [10] | Riegler, R. Ratte. Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens. 7. köide. Berlin, New York 1987, vg 511-519. |
| [11] | Vrd Humburg, N. Geschichten und Geschichte. Erzählforschertagung in Hameln Oktober 1984. Hildesheim 1985. |
| [12] | McLaren, C. Rattus Rex. Roman. Frankfurt/M, Berlin, Wien 1984. |
| [13] | Grass, G. Die Rättin. Darmstadt & Neuwied 1986. |
| [14] | Vrd af Klintberg, B. Horans klagan. Studier i gammal och ny folklore. 2. trükk. Stockholm 1982, lk 159-162. - af Klintberg, B. Rattan i pizzan. Folksägner i var tid. 2. trükk. Stockholm 1987, lk 63-67, nr 17. |
| [15] | Vrd Brunvand, J. H. The Vanishing Hitchhiker. American Urban Legends and Their Meanings. New York, London 1981, lk 85-90. |
| [16] | af Klintberg 1987 (märkus 14), lk 209-210 nr 77. |
| [17] | Riegler, R. Spinne. Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens. 8. köide. Berlin, New York 1987, vg 265-282. |
| [18] | Vrd Riegler, R. Spinnenmythos und Spinnenaberglaube in der neueren Erzählungsliteratur. Schweizerisches Archiv für Volkskunde 26 (1925), lk 55-69, 123-142. |
| [19] | Bausinger, H. Sitte und Brauch. Zu Jeremias Gotthelfs Erzählung "Die schwarze Spinne". Deutschunterricht 14 (1962) 2. vihik, lk 100-114. |
| [20] | Vrd Der grosse Marvel-Superheld Peter Parker, genannt Die Spinne.Comic-Taschenbuch Nr 6. Berlin 1987. |
| [21] | Vrd Portnoy, E. Broodje aap. De folklore van de post industriele samenleving. 7. trükk. Amsterdam 1980, lk 152, nr 117. - af Klintberg, B. Legends und Rumors about Spiders and Snakes. Fabula 26 (1985), lk 279-281. - Knierim, V. Auto, Fremde, Tod. Automobile und Reisen in zeitgenössischen deutschsprachigen Sensationserzählungen. Samas, lk 239 jj. - af Klintberg (märkus 14) 1987, lk 80-82, nr 23. |
| [22] | Vrd Brunvand (märkus 15), lk 76-81. - af Klintberg (märkus 14) 1987, lk 136-137, nr 46. |
| [23] | Vrd af Klintberg (märkus 14), lk 203-207, nr 76. |
| [24] | Vrd Kampf, K. Das Tier in der deutschen Volkssage der Gegenwart.. Ein Beitrag zum deutschen Volksglauben. Diss. Frankfurt/M. Gelnhausen 1932. |
| [25] | Vrd Gumbrecht, H. U., Senti, A. Entmythisierung. Enzyklopädie des Märchens. 4. köide. Berlin, New York 1982, vg 21-42. |
| [26] | Franz, A. Die kirchlichen Benediktionen im Mittelalter. II. Freiburg 1909. 2. trükk Graz 1960, lk 151-153. |
| [27] | Vrd Brunvand (märkus 15), lk 2. |
| [28] | Vrd Greverus, J. M., Haindl, E. Versuche, der Zivilisation zu entkommen. München 1983. |
| [29] | Vrd Fischer, H. Der Rattenhund. Das Beispiel einer "neuen" Sage. Rheinisches Jahrbuch für Volkskunde 26 (1987). |
| [30] | Lange, Th. Exotik, Exotismus. Enzyklopädie des Märchens. 4. köide. Berlin, New York 1983, vg 674-684. |
| [31] | Vrd Ward, D. American and European Narratives as Socio-Psychological Indicators. Folk Narrative Research. Some Papers Presented at the VI Congress of the International Society for Folk Narrative Research. (Studia Fennica 20.) Pentikäinen, J., Juurikka, T. Helsinki 1976, lk 352 jj. |
| [32] | Brunvand (märkus 15), lk 81-90. - af Klintberg 1982 (märkus 14), lk 159-162. |
| [33] | af Klintberg 1982 (märkus 14), lk 154-166. |