Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Contested Past: The Politics of Memory. Katharine Hodgkin ja Susanna Radstone (toim). London & New York 2003, lk 29-41.
2003. aastal Routlegde'i "Mälu ja narratiiv" sarjas ilmunud Katharine Hodgkini ja Susanna Radstone'i koostatud ja toimetatud kogumik Contested Past: The Politics of Memory sisaldab mitmeid artikleid, mis puudutavad sõdade ja mässude käigus saadud traumasid ja nende kajastumist narratiivides, arhiivides, meediatekstides, sündmustele järgnenud käitumises, sündmustega seotud stereotüüpides ja sümbolites. Kogumiku esimeses osas avaldatud artikkel "Fosse Ardeatine massimõrv: ajalugu, müüt, rituaal ja sümbol" on kirjutatud 2004. aastal, autoriks suulise ajaloo kongressi üks peakorraldajaid, Rooma Ülikooli ameerika kirjanduse professorAlessandro Portelli , kelle huvide seas on esikohal suuline ajalugu ja klassisuhted, eriliseks armastuseks aga rahvamuusika. Muusika olulisust mõistis ta oma sõnutsi vahetusüliõpilasena Lõuna-Californias viibides: Kui olid noor 1960. aastatel ja avastasid rock'n'rolli, siis mõistsid esiteks, et muusika kuulub sinu ellu. Teiseks avastasid, et see muusika tuleb Ameerikast. Mina avastasin rahuliikumise, kodanikuõigused ja rahvamuusika.
Ilmselt seetõttu ongi paljude raamatute ("The Death of Luigi Trastulli and Other Stories: Form and Meaning in Oral History"; "The Battle of Valle Guilia: Oral History and the Art of Dialogue"; "The Text and the Voice: Speaking, Writing, and Democracy in American Literature"; "The Order Has Been Carried Out: Rome, the Ardeantine Caves, and Memory") ja artiklite autor Alessandro Portelli loonud ka mitmeid heliprojekte. Ühe sellisega on võimalik tutvuda internetis ("I Can Almost See the Lights of Home: A Field Trip to Harlan County, Kentucky. An Essay-In-Sound." Charles Hardy III & Allesandro Portelli <http://www.albany.edu/jmmh/vol2no1/lightssoundessay.html>). Tema monograafia "Käsk on täidetud" pälvis Viareggio auhinna.
Käesolev artikkel põhinebki viimatinimetatud monograafial ja võtab kokku ühe konkreetse ajaloosündmuse, sellega seotud reaktsioonid, tõlgendused ja mälestused.
A. Portelli vaadeldav juhtum kuulub Teise maailmasõja lõpuaegadesse: 24. märtsil tapsid saksa okupatsioonivõimud 335 Rooma linna tsiviilelanikku, et karistada roomlasi päev varem itaalia partisanide rünnakus hukkunud 32 saksa sõjaväelase eest. Lisaks trükistele ja arhivaalidele põhineb autori analüüs 200 intervjuul, mille ta viis läbi 1990. aastate teisel poolel. Intervjueeritavate vanus ulatus 16-90 eluaastani.
Autor jälgib, mis juhtub tegeliku elu tõigaga mälu reaalias, sh tutvustab lugejale massimõrvaga seoses levinud kujutletud sündmusi ja valemälestusi. Tema arvates valgustab see sündmus 1870. aastast peale Itaalia pealinnaks tõusnud Rooma ja kogu Itaalia ajalugu kogu sajandi vältel, kuigi konkreetne sündmus kestis ajaliselt üksnes päeva. Ajalugu valgustatakse sellesse segatud inimeste vahendusel, mis aitab näitlikustada mälu iseärasusi.
Briti ametlik dokument 1946. aastast esitab sündmuse järgmiselt:
23. mail 1944, umbes kell 15.00, kui saksa politseirühm marssis Roomas piki via Rasellat, visati lähedalasuvast majast nende pihta pomm, mis vigastas mitmeid sõdureid ja põhjustas 32 sõjaväelase surma. Vastuseks sellisele vägivallale otsustasid 14. armee komandör von Mackensen ja Rooma Sõjaväe komandör kindral Kurt Maeltzer võtta süüdiolevatelt Rooma elanikelt kättemaksuks valuraha: lasta iga tapetud sakslase eest maha kümme itaallast; kättemaks tuli läbi viia 24 tunni jooksul.
24. märtsil kell 14.00 transporditi mahalastavad veoautodega viies jaos Ardeatine koobastesse. Nad viidi koopasse, kus SS-lased tulistasid neile selja tagant kuklasse. Massimõrva järel selgus, et tapeti 335 isikut, mis vastas algsele 10:1 suhtarvule. Seejärel koobas suleti. Kättemaksuaktsiooni eest ei hoiatatud avalikult ja pommirünnaku tõeliste süüdlaste otsimine algas alles tükk aega pärast massimõrva.
Raportist ilmneb, et elanikke ei hoiatatud karistuse eest ja et karistada otsustati mitte konkreetseid süüdlasi, vaid Rooma linna.
Paljud inimesed peavad end sündmuse osas ekspertideks, väites, et mäletavad sellest kõike. Autor esitab selle kohta värvika näite, kuidas ta helistas juuksurisalongi ja teatas naisele saadud kõrgest auhinnast. Selle peale sekkus üks kõiketeadev klient, kes jutustas, kuidas ta olevat ise näinud, et sakslased kleepisid linna täis plakateid, milles kutsuti süüdlasi end välja andma, et kättemaks ära jääks. Vastasel juhul lubatud tappa kümme itaallast iga hukkunud sakslase kohta. See on üks suulise mälu toel levivaist valeversioonidest, sest mingeid üleskutseid sakslased Rooma tänavatele ei kleepinud, ehkki juuksuritoolis jutustanud naine väitis seda olevat oma silmadega näinud. A. Portelli loeb oma ülesandeks analüüsida intensiivselt ja dramaatiliselt valestimäletatud sündmust, et arutleda lünkade üle tegelikult juhtunu ja erinevate sündmuse meeldejätmise viiside vahel. Väidetavalt ignoreeritakse fakte järjekindlalt ja mäletatakse sündmuste asemel hoopis müüte. Juriidiline ja ajalooline kirje (tõeselt suudavad juhtunut edastada veel mõned korraliku mäluga esmased asjaosalised, hukkunute perekonnad, sugulased, ellujäänud) vastandub moonutatud, liialdatud, müüdistatud argimälule. Sündmust mõjutavad ka rahvuslik identiteet, itaalia demokraatia alused, mälu poliitika, institutsionaalse ja isikliku mälu vastastikused suhted ehk teisisõnu - juhtunu on sümbioos ajaloost, müüdist, rituaalist ja sümbolitest.
Portelli alustas juhtunu uurimist 1870. aastast, mil Roomast sai Itaalia pealinn, mitte Rooma juutide küüditamisest ja 1938. aasta rassiseadusest. Käsitletav massimõrv ei olnud natside jubedaim tegu ei Itaalias ega Roomas (nt küüditamisel hukati 1500 juuti) ega ka millegi poolest erandlik (massimõrvu toimus Itaalias Briti Sõjajõudude andmetel vähemalt 145).
Eriliseks muutis Ardeatine'i massimõrva selle toimumine Euroopa pealinnas ja mitte külas ega maal. Just seetõttu ei ole hukkunud homogeenne mass, vaid esindavad heterogeenset valikut itaalia ühiskonnast - selle kaudu muutus aga kogu juhtum ajalooliselt ja sümboolselt võimsaks. Hukatud esindasid Itaalia ühiskonda aristokraatiast kerjusteni, geograafiliselt pärinesid nad kogu Itaaliast, nende vanus ulatus 14-74 eluaastani. Esindatud oli ka poliitiliste vaadete kogu spekter, sest osa hukatuid võeti poliitvangide seast, nabiti kinni tänavatelt, neile lisati ka Saksamaale toimetamist ootavaid juute. Nende seas oli nii apoliitilisi isikuid kui monarhiste ja ultravasakpoolseid Bandiera Rossa kommuniste (teisisõnu, kommuniste, sotsialiste, liberaale, kristlikke demokraate ja koguni üks Mussolini kabineti liige).
Tänaseks on ajalugu asendunud müüdiga ja seetõttu on Itaalia ainus maa, kus siiani arutletakse, kas vastupanuliikumisest osavõtjad olid kurjategijad või kangelased, kas okupatsiooniarmee politseinike ründamine oli kuritegu.
Sellised vaated võivad olla seotud rahvusliku identiteedi pahupoolega: itaallased kui ajalooliselt rahuarmastav rahvas ei ole päriselt omaks võtnud partisanide sõjakangelaseks pidamist. Kindlasti mõjutab mäletamist aga asjaolu, et sündmust seostatakse kommunistidega ja kõike, mis on seoses kommunistidega, peeti 1990. aastatel kuriteoks.
Via Rastella sündmus oli tegelikkuses väga hästi korraldatud, selles osales 18 partisani, ehkki müüdi järgi oli tegemist vaid ühe partisaniga, mis muudabki militaarse sündmuse terrorismiaktiks. Müüdi kohaselt tundis partisan ennast pärast vaeste SS-laste hukkumist süüdlasena ja sooritas enesetapu. Tegelikult on nimetatu tänini elus.
Üks müüt põhineb rahvuslikul stereotüübil, mille järgi sakslased polnud toimunus süüdi, sest sakslased on karmid, kuid õiglased - nad viisid täide oma seadusi. Suhtarv 10:1 on geomeetriline, perfektne ja muljetloov. Lähtutakse vaestest karmidest sakslastest, kes rakendasid sõja aja karme seadusi. Nad olid karmid, kuid õiglased.Partisane kujutatakse seevastu salalike, reetlike, argpükslikena, nende tegu oli varglik, nad ei võtnud endale selle eest vastutust. Selles ja teistes sarnastes seisukohtades väljendub ilmselt jätkuv arutelu selle üle, milline Itaalia Teise maailmasõja varemetest välja kasvas: alusnarratiiviks antifašistliku demokraatia seisukoht, et Itaalia vabariik sündis vastupanuliikumisest. Vaatamata banaalsusele on see tõde. Mitmed vastupanuliikumise ideed on sõnastatud riigi põhiseaduses, kuid vastupanuliikumise idee ja partisanide kangelaslikkus, mida toestas Itaalia sõjajärgne demokraatia ja mis takistab partisanide süüdistamist massimõrvas, on itaalia demokraatia loodud vastumüüt. Vastupanuliikumisest sündinud demokraatia polnud enamuse isiklik valik, vaid pigem projekt, plaan, unistus, mida ei jaganud sugugi kõik, sest eksisteeris ka vastupanu demokraatiale. Suur osa itaallastest ei toeta antifašistlikku eetost, mis on teoreetiliselt Itaalia Vabariigi aluseks. Kirik oli valesti mäletamise esmane promootor. 26. märtsil 1944 ilmus katoliku kiriku ametliku häälekandja Osservatore Romano esiküljel toimetaja veerg, mille seisukohti kordasid preestrid kogu maal.
Partisanide rünnakust teatati elanikele inimeste mälestuste järgi alles kolm päeva kuni mitu kuud pärast massimõrva. Sakslased vajasid aega partisanide otsimiseks ja teisalt selleks, et saaks partisane süüdistada sakslaste üleskutsele mittevastamises.
Lisaks põhimüüdile käibis terve rida poliitiliselt, müüdiliselt, inimlikult ja loomulikult ideoloogiliselt motiveeritud arusaamatusi. Müüt funktsioneerib siin kui lugude komplekt, mis toetab juba varem loodud üldistust: kommunistidest partisanid on juhtunus süüdi.
Müüdi uuem versioon nõuab, et partisanid pidanuksid end välja andma olenemata sellest, kas nad massimõrvast teadsid või mitte, kas neid paluti seda teha või mitte. Üks eriti levinud seisukohti on, et partisanid pidid teadma, et lool on tagajärg: Sakslased on nagu elajad. Nad on nagu metselajad. Kui neid provotseerida, siis nad reageerivad sellele.
See müüdi osa põhineb tuttaval stereotüübil - sakslased on elajad, nad on masinad. Tegelikult oli see lugu hoolikalt läbimõeldud poliitiline otsus. Müüt partisanidest, kes pidanuks karistusest teadma, rajaneb eeldusel, et see oli ainuke relvastatud aktsioon Roomas, mille käigus sai sakslasi surma. Tähendusrikas on levinud müüt, et relvastatud vastupanu Roomas puudus ja et via Rasella oli erandjuhtum, provokatsioon rahulikus linnas. See harmoneerub laisa fatalistliku roomlase stereotüübiga ja on vajalik selleks, et muuta Rooma konservatiivse valitsusega konservatiivseks pealinnaks. Müüt sisendab, et tegemist oli üksnes mõne pommepilduva hulluga ja vaikib sellest, et tegelikult ilmnes Roomas suur nii relvastatud kui relvastamata, nii aktiivne kui passiivne vastupanuliikumine. Saksa komandöride arvates polnud Rooma koostööaldis, mistõttu linna taheti karistada. Varem polnud karistamist toimunud seetõttu, et sakslased eelistasid hoida ebameeldivusi salajas. Nad kontrollisid kommunikatsiooni, transport oli lammutatud, uudised partisanide rünnakutest ei levinud. Sakslased toetusid müüdile haavamatusest ja võitmatusest, et hoida linna rahulikuna. Rünnak via Rasellal oli aga liiga suur, toimus keset päeva linna südames ja seda ei olnud võimalik maha salata. (Müüdi üks erijooni on, et selle põlvkonna esindajad jutustavad, nagu oleksid nad ise viibinud sündmuskohal või vähemalt eelistanuks olla seal või et nende sõber viibis seal). Okupatsiooniväed ei saanud juhtunut varjata, müüt nende haavamatusest oli rikutud ja reageerida tuli viivitamatult. Narratiivi mõningate versioonide järgi ründasid partisanid sihiga kutsuda esile kättemaks: nad tegid seda sihilikult. See oli selleks, et sakslased tapaksid erinevatesse parteidesse kuuluvad vangid või et sakslased maksaksid kätte ja sellest algaks mäss.
Mälestusrituaalid on kollektiivse massimõrva puhul (luuakse avalik mälu, monumendid, tseremooniad) ja 335 üksikisiku puhul (luuakse isiklik mälu, tegemist on isikliku kaotusega) erinevad. Käesoleval juhul ühendas hukkunuid üksnes see, et nad kõik olid mehed, mälu edasikandjad on aga peamiselt naised (abikaasad, emad) ja vaid mõned isad. Pinge monumendi ja isikliku mälu vahel ilmnes väga kiiresti.
Rooma vabastati 1944. aasta juunis ja liitlasväed otsustasid massimõrva paika rajada monumendi arvestusega, et surnud on juba maetud, kuid sugulased protesteerisid selle vastu. Keerukate läbirääkimiste tulemusel saavutati mõistmine, et kellegi mulla alla panemisel ja matmisel on suur vahe, sest inimese surm peab olema tunnustatud ja väärtustatud. Olukorras, kus paljud olid küüditatud või kadunud, puudus kindlustunne ja selgus selle kohta, mis oli kadumajäänutega juhtunud. Mitmete näidete varal tutvustab Portelli, kuidas sugulased käisid juulist septembrini märtsikuus hukatuid tuvastamas. Neid tunti ära üksnes riiete, säilinud esemete ja dokumentide järgi, sest pead olid purustatud ja surnud lagunemas. Kummastavalt mõjusid riita laotud hukatud - hiljem sisenenud pidid varem surmatute peale ronima. Kestev tuvastamine muutis mälestuse samal ajal avalikuks - sellest sai rahvuslik mälu.
Tekkis kahte tüüpi rituaale. Rooma elanikkonnast suure osa moodustasid esimese põlve immigrandid lõunapoolsetest küladest, kellel oli tavaks väga emotsionaalselt surnut leinata, nuttes, kaotades enesekontrolli jne. Oma rütmilise liikumise, nutu ja kisendamisega, mis muutus laulmiseks, poeesiaks, rütmiks sarnanes itkemine ja sellega kaasnevad liigutused vana-kreeka ja -rooma teatrile. Samal ajal oli Rooma aga keskklassi linn, kus leinati keskklassi kombel: enesekontrolli säilitamise ja kõige allasurumisega, nii et alles aastaid hiljem purskusid välja tagasihoitud pisarad.
Hukkunutele püstitati ilus mälestusmärk, mille juures toimuvad tseremooniad pidid muutma konkreetse sündmuse abstraktseks. Seda tehti Külma sõja tingimustes, mil äkitselt osutusid kommunistid vaenlasteks ja sakslased liitlasteks. Kommunistid samastati vastupanuliikumisega, ehkki selle ridadesse olid kuulunud ka mittekommunistid. See andis kommunistidele monopoli märterluse üle, kuid teisalt asetas vastupanuliikumise vasakpoolsuse getosse ja andis kommunistidele kogu sõjajärgses poliitikas väga ambivalentse positsiooni. Näiteks olid sõjajõud - karabinjeerid, armee, õhulaevastik - olnud patriootilises vastupanuliikumises aktiivsed ja neil oli Fosse Ardeatines ohvreid, keda mälestatakse siiani. Itaalia riiklikud institutsioonid eelistavad mitmel põhjusel unustada, et nad osalesid antifašistlikus ja antinatsistlikus sõjas. Kogu ametlik tseremoonia otsustati depolitiseerida. Avalik mälu allutati ühelt poolt religioonile ja teiselt poolt sõjaväele - surma juhtivatele institutsioonidele. Praegu toimub iga aasta 24. märtsil mälestuspäev katoliku tseremooniaga, juudi palvus ja paar sõjaväe manöövrit. Õhtupoole saabuvad punaste lippude lehvides töölisorganisatsioonid. Nendele lisaks tulevad üksikisikud, kes ei tea, mida teha, nuttes isade, vendade, poegade ja mittekangelaste pärast. Üheski ametlikus kõnes ei mainita, kes tappis mälestatavad, vaid üteldakse: Nad andsid oma elu; nad ohverdasid ennast.
Hukkunud ei ohverdanud ennast. Nende heterogeensest päritolust tulenevad mitmed probleemid: mitmed neist panid oma elu kaalule (partisanid), teised ei teinud seda (näiteks juutidel ja tänavalt kinninabitutel ei tulnud pähegi oma eluga riskida). Kuigi kõiki saab pidada märtriteks või tõepoolest kangelasteks, ei saa neid pidada süütuteks, sest paljud neist olid siiski midagi teinud. Nagu üks poeg ütles: Minu isa polnud süütu. Ta püüdis võidelda sakslastega. Ja tütar lisas: Ma ei taha olla süütu ohvri tütar. Puudub hukkunuid ühendav kategooria, kui mitte kasutada väga abstraktset ja ohutut kategooriat vabaduse märtrid või priiuse märtrid. Nende inimeste tegelikke valikuvõimalusi seejuures vaevu mainitakse.
Lisaks vastupanuliikumise omistamisele kommunistidele käibib teinegi müüt, mille järgi enamik itaallasi kuulus vastupanuliikumisse. See sunnib otsima vähimat ühisnimetajat, milleks käesoleval juhul sobivad patriotism ja demokraatia. Kommunistid jätkasid pärast Teist maailmasõda vastupanuliikumise kui millegi kahjutu ja mittevastuolulise esitamist, seda ka põhjusel, et külma sõja ajal legitimeerisid nad ennast kui Itaalia demokraatiale alusepanijad. Nad jätsid kõrvale faktid, et vastupanuliikumine oli konflikt ja partisanid olid relvastatud võitlejad, kes üksnes ei surnud, vaid keda ka tapeti. Kõik partisanide mälestusmärgid on monumendid surnud partisanidele. Nagu üks ajaloolane hiljuti täheldas, on partisanid ainsad, kes tähistavad kaotatud ja mitte võidetud võitlusi, sest võidetud võitlused meenutavad meile, et tegemist oli sõjaga. Niisiis on via Rasella rünnakus osalenud partisanid elanud pool sajandit tundega, et kuna partei kaitses ja toetas neid, polnud see tegelikult nende ettevõtmine. Rida partisanide vastaseid tavaarvamusi on laialt levinud ka vasakpoolsete seas, nagu näiteks: Nad oleksid pidanud end üles andma.
Algselt valmistas A. Portellile mõtteainet küsimus, kuidas ellujäänud ja nende perekonnad edasi elasid. 1994. aastal anti Argentiinas elanud SS-kapten Erich Priebke, üks sakslastest, Itaaliale välja ja kogu vaidlus algas uuesti. Meedia, televisiooni ja pressi vahendusel sai selgeks, et massimõrv oli tegelikult eeskätt isiklik sündmus. Sellel oli tegemist natside, kurjategijate ja ohvritega, sugulaste ja juudi kogukonnaga, kuid see ei puudutanud enam itaallasi: ohvritele võidi kaasa tunda, kuid sündmus oli unustatud. Loomulikult on selliseid inimesi nagu 12-aastase poisina oma isa tuvastamas käinud mees, kes ütleb: See oli nagu eile. Teisalt on inimesed elanud pärast sündmust pool sajandit. Kuidas nad on elanud oma leina ja mälestustega?
Massimõrva järel oli üleni musta riietatud leskede linnas liikumine linnaelanikele nähtav ja häiriv, sest nende juuresolek lõhkus konstrueeritud üksmeelt vaatamata sellele, et eemalt olid nad sümpaatsed. Ada Pignotti oli sündmuse ajal 23 aastat vana, kuus kuud abielus olnud. Ta kaotas mehe ja kolm sugulast ning ütleb: Kui tulla tagasi selle juurde, mis juhtus 1944. aastal, siis tegelikult ei saanud sellest rääkida. Ma töötasin 40 aastat. Kui minult päriti, siis ma ei tahtnud isegi oma kontoris sellest rääkida, sest nad... nad vastasid ülbelt. Nad ütlesid: "Süüdista parem pommiviskajat" Teesklesin, et ei kuule neid, sest nad vastasid alati selliselt. Või: "See polnud sakslaste süü, see oli pommipanija süü, sest kui ta oleks andnud end üles, siis nad oleksid tema tapnud."
Kuid kes selle kirjutas? Millal nad seda ütlesid? Nad ei hoiatanud meid. Nad ei pannud kuulutusi üles. Nad panid need üles alles pärast seda, kui olid inimesed tapnud.
Valesti mäletamine põhineb autori arvates linna otsusel sündmusi sel viisil mäletada ja muudab selle otsusega otsese kogeja seestunuks, keeldudes ta valu jagamast.
Leskede nähtavus põhjustas ka muid muresid. 1944. aastal ei käinud naised väljas tööl. Hukkunute naised läksid avalikku ruumi ja olid seal kaitsetud: kuna neil polnud meest, olid nad saak. Paljud muutusid vahetult pärast oma kannatusi seksuaalse kiusamise objektiks, mis räägib meile tolleaegsest meestekultuurist. On ka lugusid vastastikusest abist. Näiteks jutustab venna kaotanud naine, kuidas ta läks vennanaise majja ja pani vennanaise supi sisse rahustit, hiljem aga avastas, et too paneb omakorda talle supi sisse ravimit. Juhtunuga seoses on lugusid lastest, kes kasvasid üles lastekodus või vanemate valu keskel. Tütar kirjeldab, kuidas pensioneerunud ema 60-aastasena nuttis meest taga, sest varem polnud tal selleks aega - tuli käia kolmes kohas tööl, maja pidada ja kasvatada nelja tütart. Paljud lapsed kasvasid üles lastekodudes; need, kes said jääda koju, olid ümbritsetud traumast, mida anti edasi põlvkonnalt põlvkonnale.
Juhtum on seotud ka sümbolitega. Kui Portelli intervjueeris noori, siis arvasid vanemad inimesed selle kohta: Oh, nad ei tea midagi. Neil pole ajaloolist mälu. Mõnikord osutus see tõeks - teati sama vähe kui vanemad või vanavanemad, need, kellelt oli õpitud sündmuste vale versioon, mida nad omakorda taasesitasid. Teistel puudus sündmusest üldse igasugune kujutlus. Paljud noored ei ühenda õnneks automaatselt rünnakut ja massimõrva kui põhjust ja tagajärge. Samas nad ei pööra pilku massimõrvalt kõrvale. Neil on raske paigutada seda ajalooliselt õigesse paika, sest neil pole tõesti aimugi, mis õigupoolest juhtus, kuid nad annavad sellele kauni sümbolistliku tähenduse. Portelli esitab intervjuu ühe noorega, kes arutleb, et inimesed mõrvati ja muudeti tema sõnutsi prügiks, visati minema nagu kartulikotid või asjad. Annihileeriti elu väärtus. Inimesi koheldi nagu tükke, nagu kaltsu. Portelli meelest on õudustäratavalt õige ütlus nagu tükk. Ta mäletab, et natsid kasutasid sõna Stücke vangide kohta, keda küüditati hävituslaagritesse. Fosse Ardeatinet aga püüti katta prügiga, et peita lehka, mis tõusis hukatutest.
Kuidas näevad toonast sündmust noored inimesed? Nad näevad seda kui absurdset surma, ootamatut, juhuslikku surma, surma, mis pole loodusliku protsessi tulemus. See haakub nende kogemusega surmast. Portelli väitel on ta raamatut kirjutades kogenud, et tema põlvkond, mis kasvas üles sõjajärgse õitsengu aastail, on erandlik, kuna nende jaoks oli surm nähtamatu. Noorte inimeste hukkumine oli harv, keskklassi eetika valdavalt peitis surma laste eest. Tänapäeva noorte jaoks on asjad teistsugused. Autori vanema, keskkooli õpilasest poja klassis on toimunud kolm enesetappu. Vähemalt kaksteist noorte tehtud mälestusmärki lillede, foto ja jalgpallikaardiga tähistavad praegu liiklusõnnetuses surmasaanu hukkumiskohta tänaval, kus Portelli elab. Noored teavad uimastisurma. Nad on surmaga tuttavad. Kuna vanem põlvkond usub, et nad ei tea midagi, on nad pidanud ise õppima surmaga hakkama saama.
Fosse Ardeatine on üks sümbolitest. Väljasõit Fosse Ardeatine juurde on üks tüüpilisi kooliekskursioone. Mõnikord selle üle naljatatakse, teinekord ollakse šokeeritud või liigutatud. Kuid šokeeriv ja liigutav pole enam antifašism või mõni muu poliitiline põhjus, vaid surma kohalolek. Robert Katzi teedrajav raamat Fosse Ardeatinest Surm Roomas kannab erakordselt laia tähendusega pealkirja. See räägib surma tähendusest kaasaegses linnas ja surma mäletamisest.
Autor lõpetab oma artikli mõtisklusega mälestusmärgi üle, mis on ühtlasi kalmistu, ja esitab Modesto De Anglise, ühe poja kirjelduse käikudest mälestusmärgi juurde. Poeg meenutab: Mõnikord lähen sinna, loen palve ja räägin... vaikse häälega - isegi siis, kui olen üksinda - neile surnutele, keda olen alati kutsunud minu poisid. Ja kui on midagi, mis teeb mu meele siiani mõruks, siis see on see, et pärast kõiki neid aastaid ei ole ma kunagi võimeline minema ja ütlema neile täis siirast usku: "Hästi, me saime hakkama. Teie saite hakkama."
Tõlkis Mare Kõiva