Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Uurimus on jaotatud kolmeks sisuliseks osaks: ikonograafia, kronoloogia ning usund ja ühiskond.
Uurimislugu. Juba 20. sajandi I poolel seostati sümboli tasandil kunsti usundiga ning arvati üleüldiselt, et kunstielemendid peegeldavad usundit. Enamasti otsiti esemetel, ruunikividel jm paiknevatele kunstielementidele seletusi 12.-13. sajandil kirjapandud lugudest nii jumalate kui kangelaste kohta. Üldlevinud olid ka sümboolsed seosed kuldi ja Freyri, linnu ja Odini, kitse ja Thori vahel. Samuti leiti seoseid kunsti ja kangelaslauludest tuntud tegelaste vahel (Sigurdr, Beowulf). Joachim Werner sõnastas 1960. aastatel esimesena teooria, mille järgi levinumad loomelemendid kunstis (kult, kotkas, hunt ja madu) ei ole mitte jumalate atribuudid, vaid sümboolsed jumalakujutised. Samal ajal tõi Heinrich Beck sisse arhetüüpide mõiste ning leidis germaani kunstis kolm põhilist arhetüüpset kujundit (neist tuntuim on ratsutamisstseen, mida on seostatud enim Odiniga aga ka Freyri ja Thoriga, samuti Sigurdri, Beowulfi ja Ragnar Lodbrokiga). Tema kokkuvõtlik järeldus oli, et Põhjala usundis ei ole spetsiaalset jumalate kultust, vaid kõik baseerub kujutelmal, et nii jumalaid kui inimesi valitseb kõrgemalseisev saatus. Günter Müller algatas idee, mille järgi loomad on jumalate metafoorid, ning kasutas tõestuses ohtralt paralleele zhamanismi ja ürgusundiga. Ka teised autorid on toonud paralleele zhamanismiga ja kujutlusega, et inimesed võivad end muuta loomadeks. Vaadeldes konkreetsemalt brakteaatide kunsti (nt ripatsina kasutatavaid ehteid), näeme, et ohtralt on kasutatud ka amuleti motiivi.
Brakteaadid. Nende dateeringuks on 400-800 a pKr. Nende vorm ja kujundid on laenatud rooma müntidelt, kuid kuna neid kasutati ripatsitena, on neil küljes ka aas. Diameeter on tavaliselt 2-3 cm; vormitud on ainult üks pool (nagu hilisemad brakteaat-mündid). Nagu rooma müntidel, on ka brakteaatidel mingi keskne kujund (büst, figuur vmt) ning äärtes algul rooma tähti jäljendavad märgid, hiljem ruunikiri. Kujundite järgi on püütud luua ka brakteaatide tüpoloogiaid. Olulisim neist on Monteliuse tüpoloogia 1896 aastast, millele küll hiljem on tehtud ka mõningaid korrektiive. Selle järgi jaotatakse brakteaadid viide rühma: A imperaatori büst, B üks kuni kolm täissuuruses inimkuju, C suur profiilis inimpea hobuse kohal, D ja F loomad või koletised Salini I stiilis.
Tüpologiseerimisel arvestati ka asjaoluga, et brakteaatide motiividel on eelkõige mütoloogiline tähendus ning brakteaate tuleks vaadelda kui maagilisi amulette. Kõige põhjalikuma vaatluse alla langes kõige kergemini interpreteeritav tüüp C, millel lisaks inimpeale võib leiduda ka teisi kujundeid. Juba 1855. aastal pakuti välja oletus, et linnuga pea tähistab Odinit ja haakristiga pea Thori. Thori osas lisasid veenvust ka mõned habemega hobuse kujutised, mis habeme tõttu sarnanesid pigem kitsele, kes oli Thori sõiduloom. Ehkki selline lähenemine tundus väga loogiline ja seda kasutati palju, sai sellele osaks ka kriitikat. Nii oletas Gjessing, et esemed (lind, haakrist) ei sümboliseeri mitte jumalaid, vaid on maagilised märgid ning brakteaatidel kujutatakse kokkuvõttes ainult ühte jumalat. Mõtet arendas edasi Bakka, kes leidis lisaks veel ka eksemplare, millel lind ja habemega loom esinesid koos. Oma töö tulemusena leidis ta, et brakteaate tuleks vaadelda kompleksse pildina, mitte isoleeritud kujunditena, ning erinevate elementide kombineerimise seletuseks võiksid olla erinevate "koolkondade" traditsioonid.
Täiesti uue, ikonograafilise lähenemise võttis 1980. aastatel kasutusele Karl Hauck. Tema põhilise seisukoha järgi kajastavad brakteaatidel leiduvad kujundid seda, mille 13. sajandil panid kirja islandi saagakirjanikud (niisiis mõeldakse siin nii saagasid kui Eddasid). B tüüpi brakteaatidelt leidis ta mitmeid mütoloogiast pärinevaid pilte (Baldri ohverdamine, Tyri käe kaotus) ning tema lähenemine põhineb brakteaatide motiivide mütoloogilisel tõlgendamisel.
Brakteaatide ikonograafia. Ka Märit Gaimsteri arutluse aluseks on endiselt veendumus, et brakteaatide kujundid kajastavad samu sündmusi, mis esinevad Eddades; autor tugineb sealjuures suuresti Karl Hauckile. Ta leiab, et paljud brakteaatidel kujutatud sündmused on shamanistliku alatooniga ning keskne kuju nendel on Odin. Autor toob välja tunnused, mis võiksid viidata Odinnile: lind, ruunikiri (hauaR, e. kõrge), oda Gungnir ja sõrmus Draupnir, samuti sõjaline kontekst (=Odinn kui sõjajumal). Ta seostab Odinniga ka kulti, keda tavaliselt seostatakse Freyriga (loogika: kult>einherjar>Odinn) ning arvab, et kult võiks olla Valhallas toimuva tervendamise ja surnust ülesäratamise metafoor.
Levinud motiiviks brakteaatidel on Tyri käe kaotus. Lisaks Tyrile on brakteaatidel esindatud teisedki sama süzheega seotud tegelased (Fenrirhunt ja Midgardrimadu). Madu on eriti D-brakteaatidel keskseks kujuks. Osadel sellistel madudel esinevad ka mõned inimlikud tunnused (käed, jalad) ning Haucki arvates on see tõend sellest, et tegemist on jumala ja koletise müütilise võitluse kajastusega ning kogu pilt on seega seotud shamanistliku initsiatsiooniriitusega.
Germaani kunst ja paganlik mütoloogiline traditsioon. Lisaks brakteaatidele on uurimuses vaadeldud ka pildikive, relvi ja nn kuldplaate (gold foil). Kui brakteaate seletas Hauck eelkõige shamanismile toetudes, siis mütoloogiliste elementide esinemist relvastusel tõlgendab ta lähtudes sõja sakraalsest ja mütoloogilisest tähendusest. Kuldplaatide puhul võtab ta aluseks sagedamini kujutatud motiivid - püha abielu ja ohverdamise.
Kuldplaatide eeskujuks on olnud rooma usundist pärit mälestustahvlid, mis mängisid kultuses olulist rolli. Votiivohvreid on tähtsaks peetud ka Põhjalas, kus neid on leitud seoses hof-ga ning kahest varasest kirikust.
Sageli esinev motiiv on embav paar, keda tavaliselt on interpreteeritud Freyri ja hiiglasnaise Gerdina. Ka üksikuid figuure sellistel lehtedel on seostatud eelkõige jumal Freyriga. Tõenäoliselt sellisest taustast mõjustatuna on Hauck leidnud plaatidelt ka imelaev Skidbladniri kujutise. Samas on arvatud ka, et neil plaatidel on kujutatud jumalaid Thori ja Odinnit. Triaadi kõigi jumalate esinemine plaatidel, mis on pärit nende peamisest leiukohast Sorte Muldis, Bornholmis - 2300 kogu Skandinaavia 2600 kuldlehest on leitud sealt -, on viinud Haucki arvamusele, et tegemist on olnud ühe Skandinaavia kultuskeskusega.
Relvadel olevaid kujutisi on interpreteeritud eelkõige seoses sõjajumal Odinni ja tema sõdalaste einherjar-itega. Peamiseks allikaks relvade puhul on vähesed kiivrileiud. Nii on Hauck seostanud Odinniga motiive, millel odaga ratsanik trambib hobuse jalge alla teist sõdalast. Sellele motiivile otsib Hauck paralleele ja eeskujusid rooma piltidelt, mis kujutavad imperaatori triumfi. Relvadel kujutatud stseenide kohta arvab Hauck, et Odinni sõjajumala rollile lisandub nendel kujutlus oma kuju (eriti linnuks) muutvast shamaanist. Odinniga seonduvatelt piltidelt arvas Hauck leidvat ka kaksikjumaluste, gemin-ide ehk Odinni käskjalgade kujutisi, keda kirjalikud allikad ei käsitle. Enamus selliseid pilte kujutavad kahte mõõgaga tantsivat alasti mehefiguuri. Sõjajumala kujutamisega seob Hauck ka sarviliste kiivritega figuurid.
Mõnda kujutist on Hauck interpreteerinud kui Freyjat, kelle tunnuseks on kass, ja püstitanud oletuse, et ristiusu ülevõtmisega sai Freyja rivaaliks Neitsi Maarja.
E-tüüpi brakteaadid. E-tüüp on teistest mõnevõrra erinev. Esiteks on E-tüüpi brakteaadid enamuses pronksist ja valdavalt pärit Gotlandilt; mujalt leitakse neid võrdlemisi harva. Ornamendiks on neil mitme kontsentrilise ringi sees paiknev motiiv, mida üldiselt arvatakse olevat kujutatud degenereerunud või ornamenditud loomastiilis. Neid peetakse ka tüüpilisteks naiste eheteks. Ornamendi analüüsimisel jõuti järeldusele, et sellel on kujutatud profiilis inimpead, mis on seotud mao (ja seega eelkristliku usundi tähtsaima) motiiviga. Kokkuvõttes leiab autor taas, et see kõik viitab Odinnile ja shamanismile ning motiivid on seotud ravimisvõime, loomadega suhtlemise ning kujumuutmisega. Loomornament on E-brakteaatidel tihti edasi arenenud geomeetriliseks ornamendiks; valdav on haakrist ja loomakujuline triskele. Üldiselt on E-brakteaadid juba 6.-7. sajandist peale üle võtnud ja kasutanud kristliku maailma sümboleid ning kristliku ikonograafiat paganlike ideede sümboliseerimiseks. "Päris kristluse" ajal, st alates 9.-10. sajandist on valitsevaks olnud mõnevõrra teistsugused motiivid.
Gaimster refereerib peamiselt teiste autorite uurimusi ning üldjuhul ka nõustub nendega. Uue aspektina toob ta välja, et ornamendimotiivid ei pruugi olla seotud mitte niivõrd ajalis-tüpoloogilise tähendusega, vaid need võisid sõltuda ka konkreetse piirkonna meistrite endi taustast, koolkonnast ja workshopist.
Valdavalt refereerib Gaimster varasemaid autoreid, nendega ka üldjuhul nõustudes, kuid kokkuvõtteks järeldab ta, et kuldbrakteaadid olid prestiizhesemed, mida kasutati võimu legitimeerimiseks ning nende ilmumine on omane ebastabiilsetele ühiskondadele. Kui ühiskond ja võim on stabiilsed, on ka prestiizhesemeid vähem. Seega toimusid 5.-9. sajandil viikingiaja-eelsel perioodil Skandinaavias ja Põhja-Euroopas suured muutused, mis tingisid ka muudatusi usundis.
Kultus ja mütoloogia. Gaimsteri peamiseks eelduseks on, et kogu mütoloogia keerles Odinni ümber ning oli seotud muutustega sotsiaalses struktuuris ja eelkõige uue, sõjaka eliidi esilekerkimisega rahvasterännuaja Põhja-Euroopas. Eeskuju võeti sealjuures paljuski Rooma impeeriumist (mitte ainult sõjanduslikus, vaid ka majanduslikus mõttes) ning need mõjud kajastuvad ka ornamendil. Rooma laenudeks peetakse maopea kujundit (rooma sõjaväe insignialt), samuti kaksikjumala, gemini, kujutist. Rooma laenudega seostatakse ka einherjar-ite sümbolit - sarvilisi kiivreid, ja maskidega sõdalasi. Toonitatakse Põhjalas kristluse esmase leviku tulemusel toimunud muutusi, nimelt kujutasid skandinaavlased Kristust algselt rooma imperaatorina, kelle kujus "võib ära tunda Skandinaavia sõjajumala, keda omakorda võib identifitseerida Odinnina".
Tõsised muutused toimusid ka kultuses. Gaimster peab siin oluliseks arusaama, mille järgi privaatohvrid on tõenduseks eliidi distantseerumisele rahvast. Sellisele tendentsile viitab ka asjaolu, et toimusid muudatused surnute matmise riituses - tõusis aarete ja väärismetalli peitmise osakaal. Siin tugineb Gaimster Hedeagerile, kelle arvates esineb kolme sorti aaret: 1. lihtne aare, 2. kultuslik, mis sisaldab käe- ja kaelavõrusid, 3. kultuslik aare, mis sisaldab erinevaid prestiizhesemeid (brakteaadid, sõled, kuld jmt). Kahte viimast seostab Hedeager Ynglinga saaga põhjal vara kaasavõtmisega teispoolsusesse. Samuti oletab autor, et muutus kultuspaik - see nihkus nüüd pealike tallu, mis asusid hilisemate kirikute vahetus läheduses ning seega hakkas kultustegevus tiirlema eliidi ümber. Oletatakse ka üleskandinaavialiste kesksete kultuskohtade olemasolu (nt Gudme, kust on leitud palju 2 ja 3 tüübi aardeid ja Sorte Muld, kust leiti 2300 kuldplaati). Kõiki kuldplaatide leiukohti seostab Gaimster kultuspaikadega; levinuimaks peab ta sealjuures talus sees olnud altareid. Samuti seostab Gaimster kuldplaate privaatohvriga. Suuri järvedesse ja soodesse toodud relvaohvreid peab autor mitte niivõrd lahinguohvriteks, vaid pigem sugulusel baseeruva kultuse viimseks manifestatsiooniks.
Lõpuks püüab autor väärismetallist ehete põhjal analüüsida ka ühiskonda ja kaubateid. Ta jõuab peamiselt juba teadaolevatele järeldustele, mille järgi Gotlandil oli eriline staatus.
Uurimuse puhul torkas silma läbiv suhteliselt vana materjali kasutus. Üsna palju uurimuses viidatud käsitlusi on pärit 1950.- 1980. aastatest. Tõenäoliselt on see tingitud ka antud valdkonna uurimise eripärast. Teine kriitiline märkus puudutaks autorit ennast. Valdav osa tööst koosnes teiste uurijate tulemuste refereerimisest ning enamuses nende järeldustega ka nõustuti. Autori enda järeldusi ning hüpoteese kohtas vaid töö viimases osas ning sealgi jõuti juba ammutuntud seisukohtadele.
| [1] | Teosest: Acta archaeologica Lundensia. Nr 27. Lund 1998. |
Refereerinud Tõnno Jonuks