Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Kokkuvõte raamatust: David Herman. Story Logic. Problems and Possibilities of Narrative. (Frontiers of narrative series). Lincoln and London 2002: University of Nebraska Press.
David Hermani monumentaalteos Story Logic esitab põhjaliku interdistsiplinaarse käsitluse narratiiviteooriast, avades nii erinevaid sünteesimisvõimalusi kui ka juhtides tähelepanu varasemate teooriate puudujääkidele. Hermani väitel on narratiiv ühtaegu käsitletav kognitiivse vaateviisina, diskursuse žanrina ja abivahendina ilukirjandusliku teksti kirjutamisel. Olles ise hariduselt lingvist, vaatleb autor põhjalikult narratiivi kontseptsiooni kirjanduskriitikas, lingvistikas ja kognitiivteadustes ning pakub ühtlasi välja omapoolseid uusi teoreetilisi lähenemisi ja tõlgendusvõimalusi. Autor püüab pilku heita narratiivi süvastruktuurile, tema jaoks tähendab narratiivi mõistmine juttudes esitatavaid maailmu kätkevate mudelite loomise ja kaasajastamise protsessi. Raamatu eriline tähelepanu kuulubki nendele n-ö jutumaailmadele (storyworlds), s.o mentaalsetele mudelitele, mis annavad ette, kes teeb mida kellele, millal, kuidas ja miks nendes maailmades, millega kuulajad püüavad end suhestada. Hermani storyworlds meenutab sisult Lauri Honko genereeritud tähendusüksust nimega "mentaalsed tekstid". Muu hulgas võrdleb Herman mõistet jutumaailm teiste analoogsete konstruktsioonidega, nagu deiktiline kese, diskursuse mudel, kontekstuaalne raamistik jt, mida tunneme naaberdistsipliinidest. Jutumaailmade eksisteerimine mentaalsel tasandil on väidetavalt põhjus, miks inimesed saavad vaevata aru keerulise teemaarendusega narratiividest, arvutit aga ei saa panna loogiliselt aru saama lihtsaimastki loost.
Autor eksperimenteerib 1960.-1970. aastate lingvistilise utopismi buumi vaimus, püüdes rakendada tavalise keele grammatikat narratiivi elementidele ja võrreldes näiteks tegijaid nimisõnadega, tegevusi ja sündmusi verbidega jne. Katseks on ta kasutanud lingvistika vahendeid kummitusjuttude süvaanalüüsil, lähtudes esmajoones verbi semantikast. Ta märgib, et üleloomulikest olenditest rääkides kasutatakse üldjuhul võimalikkust, umbisikulisust näitavaid verbe, mitte kindlat kõneviisi.
Herman eristab alt-üles ja ülalt-alla mõistmismudeleid, tuginedes muu hulgas Manfred Jahni väitele, et kuulajad otsustavad kuuldud narratiivilõikude põhjal, kas tegemist on kirjeldava või mõtteliselt edasiviiva sedastusega, ning vastavalt sellele valivad sobiva lähenemismudeli. Selles osas tundub olevat jutustaja-kuulaja teadlikkus jutuprotsesside mõistmise suunamisel siiski pisut ülehinnatud. Samuti tingivad mõistmismudelid Hermani sõnul mentaalse loogika, mis ütleb, et näiteks mobiiltelefonid ja laserrelvad ei saa esineda viikingifolklooris jms. Tõenäoliselt pole selline vahetegemine siiski absoluutne, pole kindel, et alati märkame, kui näiteks ajaloolises filmis keskajast on kusagil ripakil elektritraadid, oleme nende olemasoluga ju piisavalt harjunud.
Narratiivi mõistmine on seega jutumaailmade (storyworlds) (re)konstrueerimise protsess narratiivides esinevate tekstiliste märksõnade põhjal. Sõna 'jutumaailm' viitab ka sellele, et narratiivil on maailmaloov jõud, see on võimeline paigutama kuulaja teistesse geograafilistesse, ajalistesse jm dimensioonidesse. Erinevad autorid on jaganudki mentaalseid mudeleid erinevalt, näiteks füüsilisteks (suhte, ruumi, aja, liikumise ja kujutise mudelid) ja kontseptuaalseteks mudeliteks (metalingvistilised jm). Herman eristab veel selliseid üksusi, nagu narratiivi mikrodisain ja makrodisain. Mikrodisain tähistab lokaalsel tasandil, suhteliselt lühikeste lõikude raames tehtavaid eristusi (nt ühe jutumaailma raames eristatavad seisundid, sündmused ja tegevused), makrodisain katab globaalsemad suhteseosed, andes seega ette jutumaailmade mentaalsete mudelite üldisemaid kontuure. Makromudelid määravad näiteks, kas jutustatud sündmusi on võimalik paigutada mingisse kindlasse, lõplikku aega või jäetakse mingil strateegilisel põhjusel ajastuse määramine lahtiseks. Ruumiline dimensioon paneb paika esiplaani-tagaplaani suhted, piirkondadeks määratlemise ja maastikutähised, näiteks määratakse ära, kas tegemist on topoloogiliste (reaalselt maastikul olemasolevate) või projektiivsete(kujuteldavate) paikadega jms.
Raamatu kolmas peatükk tegeleb kognitiivteaduslike mõistetega, nagu skriptid, plaanid ja skeemid, kirjeldades, kuidas juttude kuulajad toetuvad varemsalvestatud teadmistele, eriti sellistele, milles esinevad stereotüüpsed tegevuste või sündmuste jadad. Autori väitel räägitakse mingit lugu edasi seda rohkem, mida rohkem selles on stereotüüpseid jadasid. Autor eristab jutustatavaid lugusid ja räägitavaid lugusid (viimaseid ei esitata naljalt korduvalt, nt igapäevakõne). Oluliseks juttu loovaks elemendiks on tegevusstruktuurid - konkreetsete isikute tegevuse tajumine osana mingist pikemast tegevuste jadast. Lihtne tegevuste loetlemine ei tee veel kõneldavast narratiivi, vaid alles see, kui jutt on esitatud seostatud jadana, mis lähtub stereotüüpsetest kognitiivsetest printsiipidest. Jutt peab seega vastama stereotüüpsetele ootustele, mida me esitame (jutu)maailmale. Herman väidab et žanride erinevused sõltuvad puhtalt stereotüüpsetest eelistustest seisundite, sündmuste ja tegevuste valimisel. On olemas mentaalsete eelistuste reeglid (nt kummitusjutus on jada järgmine: mentaalne > eksistentsiaalne > konkreetsete isikutega seostav > identifitseeriv > käitumuslik). Neljandas peatükis esitatakse osalejate (või karakterite) rollid ja suhted, mida kuulajad (või lugejad) kasutavad jutust arusaamiseks. Jutumaailmade karakterid kasutavad omakorda dialooge ja stiile, lisandub n-ö juttude metakommunikatsiooni mõõde (peatükk 5). Raamatu lõpetab peatükk, mille teemaks on kontekstuaalne kinnistamine, ehk lahtiseletatult, kuidas suhestuvad omavahel jutud, mida interpreteeritakse, ja kontekstid, milles seda tehakse. Autor kirjeldab lähemalt ka juttude ja nende kuulajate vahelisi suhteid (millistes situatsioonides domineerivad mina-vormis jutud, tema-vormis jutud jm).
Raamat on äärmiselt teoreetiline ja mõningatel juhtudel tekib lugejal peaaegu soov, et tal oleks kasutada spetsiaalne konkordants kõikvõimalike autori kasutatud terminite ja kontseptsioonide maailmas orienteerumiseks. Herman on oma raamatu spetsiifilisest loomusest teadlik, samuti möönab ta, et narratiivi analüüsija, kes püüab teooriat tegelike tekstide peal rakendada, põrkab kokku mitmete probleemidega, nagu: mis eristab sündmust seisundist? millised tingimused peavad olema täidetud, et tegemist oleks tegevusega? kas narratiiv kujundab inimeste võimet esitada oma kogemusi narratiivi vormis ning esitada oma nägemust maailmast jutumaailmana? Paljudele neist küsimustest raamat ka vastab või vähemalt annab pidepunkte edasimõtlemiseks.
Refereeris Reet Hiiemäe