Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Deixis in Narrative: A Cognitive Science Perspective (eds. Judith F. Duchan, Gail A. Bruder, Lynne E. Hewitt). Pp.129-155. LEA, Hillsdale, New Jersey, 1995.
Selles peatükis tutvustame me teooriat ilukirjandusliku narratiivi deiktilisest loomusest. Peatüki esimeses osas esitatakse teooria deiktilise keskme olulistest komponentidest ilukirjanduses; teises osas täpsustatakse operatsioone, mis mõjutavad deiktiliste keskmete konstrueerimist ja muutmist jutu arenedes.
Deiksis traditsioonilises lingvistilises mõttes (lähemalt vt Jarvella & Klein, 1982, ja Lyons, 1968) viitab sellele, et teatud lingvistiliste vormide otsene pragmaatiline tõlgendus sõltub rääkimisolukorra parameetritest, mitte stabiilsest semantilisest väärtusest. Ehk teisisõnu, nende tähendus on kontekstiliselt seotud rääkija ja adressaadiga, nende asukohaga ning üteluse ajaga. Kui A küsib B'lt telefonis: "Kas sa tuled siia?" (Will you come here?), on lingvistilised väljendid sina (you), siia (here) ja kas (will) tõlgendatavad vastavalt kui "adressaat," "rääkija asukoht" ja "peale ütelust."
Bühler, Fillmore, Clark jt rõhutavad, et iga lingvistilise fakti taga on sündmuste ühtne kontseptuaalne kese - reaalsuse egotsentriline modelleerimine, milles siin, praegu ja rääkija mina (ja teiseselt ka adressaadi mina) on rääkmisolukorra elementide suhtes primaarsed.
Fillmore (1975) märgib, et deiktiline kese on üldisem ja abstraktsem kui traditsioonilised rääkimissituatsiooni nihutajad (Jacobson, 1971) siin, praegu ja mina/sina. Deiktilised verbid tulema (come) ja minema (go), mida traditsiooniliselt arvatakse kandvat liikumist rääkija poole ja temast eemale, on heaks näiteks deiktilise keskme abstraktsusest. Võtke näiteks ütlus "Kes tuleb peole?" (Who is coming to the party?). Kõige igapäevasemas tähenduses kannab tulema liikumist rääkija asukoha poole, s.t et ta on juba peol. Kuid on võimalik, et hoopis adressaat on peol, või et kumbki neist pole peol ning vaid kavatsevad sinna hiljem minna, või on osalenud selle planeerimisel, või kuuluvad pidutsevasse gruppi, või on mõnel muul moel selle peoga seotud.
Seega üldisemalt/abstraktsemalt on deiksise ruumiline kese (kas füüsiline või psühholoogiline) asukoht, millega rääkija üteluses identifitseerub. Deiksise keeleline märkimine kipub kalduma huvi või empaatia keskmete suunas (Kuno, 1987). Seesama deiktilise keskme plastilisus moodustab narratiivi deiktilise struktuuri aluse. Deiktilise keskme (DK) teooria püüab modelleerida tagajärgi deiksise väljaviimisel praegu/nüüd (here/now), mina/sina (I/you) näost-näkku interaktsioonist, kus see on seotud reaalse maailma situatsioonidega, puhtalt tekstilisse ilukirjanduse maailma, kus deiksis pole seotud füüsilise rääkimisolukorraga. Selles peatükis toome me välja taolise nihutatud keskme töömehhanismid.
Narratiivse diskursuse struktuuri teooriat on käsitlenud näiteks Labov & Waltesky (1967), Rumelhart (1975), Mandler & Johnson (1977), Kintsch & van Dijk (1978). Käesolev lähenemine ei pärine niivõrd viidatud lingvistilistest ja psühholingvistilistest lähenemistest narratiivile, vaid pigem Buhler'i eelpool viidatud (1982), aga ka Fillmore'i (1975) ning Jarvella ja Kleini (1982) deiksisest. Eelduseks on, et deiksis ei ole mitte lihtsalt eriline narratiivi keele alakomponent, vaid pigem keskne struktureeriv raamistik, millest narratiiv esile kerkib (vt ka Segal, selles väljaandes, kes kasutab selle teooria kirjeldamiseks terminit deiktilise nihke teooria - Deictic Shift Theory).
Deiktilise keskme teooria eeldab, et iga jutustatava loo sündmuste taga on jutumaailm. See jutumaailm annab üldised ajalis-ruumilised koordinaadid, mille sees jutt areneb. Siinkohal kasutame terminit jutt tavakasutuse lähedaselt kui ilukirjanduslikus narratiivis sündmustiku ja tegelaskujude [characterization] kaudu esitatud sündmuste ja kogemuste kogu [totality]. Jutumaailma asustavad jutus esinevad või mainitud olendid ja objektid. Suhe jutu ning jutumaailma, kus lugu areneb, vahel on muutlik. Jutt on, nagu kõik lingvistilise päritoluga vaimsed representatsioonid, osalt lugeja või kuulaja konstruktsioon, kuigi ta kahtlemata põhineb autori/rääkija tekstil. Jutumaailm, jällegi, on enamasti lugeja/kuulaja vaimne konstruktsioon; ning seega lihtsustab autoril maailma konstrueerimise ülesannet. Jutud on võimalikud kuna lugejad saavad käesolevasse jutumaailma sisse tuua teadmisi igapäevasest maailmast ning teistest võimalikest maailmadest; see annab lugejale/kuulajale tunde, nagu asuks ta (vaimselt) üksikasjadeni kooskõlas olevas maailmas (vt Rapaport ja Shapiro, selles väljaandes).
Samuti nagu jutu vaimses mudelis kaasatakse ilukirjandusliku teksti tõlgendamisse tavateadmisi, nii ka narratiivi deiktiline kontsrueerimine tuleneb lugeja kogemustest igapäevase maailma siin/praegu/mina/sina deiktilise keskme asetamisest. Meie usk kogemuse ühtsesse iseloomu sünnib meid looma deiktilist keset, millest areneva jutu sündmusi vaadata; me kasutame seda deiktilist keset, et kinnitada tekstist arusaamist samamoodi nagu me kasutame näost-näkku interaktsioonis sõna "mina". Lugeja jälgib nihutatud deiksist justkui selle keskmes asudes. Narratiivi deiksise lahusus rääkmissituatsioonist lubab deiktilise keskme lingvistilist väljendust, võrreldes näost-näkku interaktsiooniga, paljudel viisidel muuta: ilukirjanduslikust "mina'st" kolmandas isikus impersonaalse narratiivini.
Narratiivi keeles toimuva deiktilise nihke mõistmiseks võib vaadata tüüpilisi suulisi jutustamisstiile. Jutustaja alustab asetades esimesed märkused jutu kohta - kes on tegelased, kus jutt toimub, jne - rääkmissituatsiooni deiktilisse raami. Jutustaja on mina; kuulajad on sina; siin on kus jutustaja (või jutustaja ja kuulajad) asub; ning praegu on jutustaja ja kuulajate vahelise interaktsiooni toimumise käesolev hetk. Kuid peale interaktsionaalset proloogi, mille käigus jutustaja loob kuulajatega raporti ning jutt algab, hakkab kehtima narratiivikeskne illusioon: jutustaja näib kaduvat tagaplaani ning jutumaailm oma deiktilise keskmega tuleb esiplaanile. Sellega kaasneb deiksise lingvistilise märkimise lahknemine rääkimissituatsioonist ning selle ümbersuunamine kesksetele tegelastele, paikadele ning jutumaailma fiktiivsele olevikule. Jutt ei ole suunatud kuulajatele nii nagu vestlus või loeng; pigem see otsekui avab akna, millest saab heita pilgu jutumaailma. Jutt on iseenda sees [self-enclosed]. Jutu deiktiline struktuur eeldab oma jutumaailma, mitte käesolevat interaktiivset jutustaja ja kuulajate konteksti. Kuulaja deiktiline kese muutub talle jutustaja poolt valituks. Eduka jutu puhul on meil tunne, nagu elaksime ise seda väljamõeldud maailma läbi, kuna alateadlikult tunnetame DK deiksist kui enda oma (Banfield, 1982; Wiebe, selles väljaandes).
Nii nagu inimesel on piiratud kogemus reaalsest maailmast on ka DK vaid piiratud hetkevaade jutumaailmale, nagu liikuv aken millest ja läbi mille näeme jutumaailma sündmusi. Selle akna deiktiline kese on määratud selle kaudu, et aknas nähtav eeldab keskendatust ajas, ruumis ja tegelases, kelle vaatekohast sündmusi kujutatakse. Nimetagem taolise keskme komponente KUS (WHERE), MILLAL (WHEN), KES (WHO) ja MIDA (WHAT) (vt joonis 6.1).
Joonis 6.1 kujutab first-order approximation DK struktuuri, milles on illusioon otsesest, piiramata juurdepääsust jutumaailmale. Enamasti on deiktiline raamistus tunduvalt keerulisem. Jutustaja ei kontrolli mitte üksnes seda, mida vaadatakse, vaid ka millisest perspektiivist asju vaadatakse. Täielikul kujul koosneb deiktiline aken ajaliste, ruumiliste ja isiku koordinaatide läbilõikest, luues fokusseeriva perspektiivi (focalizing perspective) ehk vaatepunkti allika, millest narratiivi sündmusi kuulajale/lugejale esitatakse (vrd Kuno, 1987, kes kasutab terminit kaamera nurk [camera angle], et kirjeldada keele perspektiivilisi efekte), ning fokusseeritud perspektiivi (focalized perspective), mis koosneb vaadeldavast, st deiktilises aknas kujutatust. Nagu eelpool mainitud, ei ole sisu alati nähtavalt väljendatud; see võib olla oletuslik või järelduslik. Seega, deiktilise keskme aken pakub kuulajale/lugejale kahte vahetuvat fookust, allika (origin) ja sisu (content) perspektiivi, kujutatuna joonisel 6.2.
Fokusseeriv perspektiiv (allikas): muutuv fokusseeritus ajas, ruumis ja isikus, millest lähtuvalt jutumaailma kuulajale/lugejale esitatakse, luues jutu sündmuste vaatepunkti [point of view]. Fokusseeritud perspektiiv (sisu): fokusseeriva perspektiivi sihtmärk, st deiktilise akna sisu, mis muutub vastavalt jutumaailma ajaliste, ruumiliste ja isikukoordinaatide muutumisele. See kujutab jutu ruumilist, ajalist, isikulist ja esemelist sisu vaadatuna läbi kuulaja/lugeja deiktilise akna.
"Narratiivi aknate" manipuleerimisega võib saavutada erilisi efekte. Kui autor soovib sündmusi võimalikult lihtsalt ja otsekoheselt esitada, püüab ta muuta perspektiivid võimalikult objektiivseiks ning vähe sekkuvaiks, justnagu läbi klaasi vaadates. Selline on traditsiooniline kolmandas isikus, kõiketeadev narratiiv. Sellist olukorda kujutab joonis 6.1. Kujuteldava esimeses isikus jutustajaga narratiivides saavutatakse teistsugune efekt. Tekib illusioon, nagu vaadataks jutumaailma läbi jutustaja kontrollitava kaamera; me näeme ainult seda, mida see tegelane näeb. Sarnase "kaamera" efekti saab mitte-esimeses isikus jutustatud narratiivide puhul luua peenemate vahenditega kasutades subjektiivseid vahendeid. Subjektiivsuse "läätse" [lens] võib metafoorselt näha kui teatud optilise moonutusega või isegi pimedate aladega. Autor kasutab teatud kindlaid lingvistilisi vahendeid, et pakkuda mingit erilist perspektiivi osale või tervele narratiivile (vt Banfield, 1984, 1987; Kuno, 1987; Kuroda, 1973, 1976; ja VI osa, see väljaanne).
Järgnevalt käsitletakse nelja peamist deiktilise keskme komponenti - KES, KUS, MILLAL ja MIDA -, mis vastutavad narratiivi deiktilise järgimise eest. Igal komponendil võib olla narratiivi eri osades erinev staatus; kõigil komponentidel on käesolev sisu ja ajalugu. Deiktilise keskme komponentidega tehakse erinevaid operatsioone, mille kaudu neile konstrueerimise käigus omistatakse, säilitatakse, nihutatakse või äranihutatakse väärtusi. Neid kirjeldatakse täpsemalt järgnevas osas.
KES: narratiivi osaliste struktuur. Sisu on osaline, kellele jutt on fokusseeritud - ta asub DK akna keskmes. DK representatsioon võib kaasata osalise identiteeti ja käitumist ning (objektiivselt esitatud) tunnetuslike ja taju seisundite (psühhonarratsioon) sisu. KES võib laieneda nii, et hõlmab kahte või rohkemat osalist, keda koheldakse grupina, või isegi amorfset kogukonna või ühiskonna massi, milles jutt aset leiab.
Perspektiivses kontekstis jaguneb KES:
Fokusseeriv KES: osaline, kelle mõtteid/taju jutus kujutatakse või kelle vaatenurk on stseeni kirjelduses täielik [implicit] - kes on deiktilise fokusseerimise allikas (ehk isiku koordinaat DK allikana)
Fokusseeritud KES: osaline, kellele fokusseeriv KES on suunatud, isomorfne hiljem kirjeldatud KESiga. Struktuurselt käitub fokusseeritud KES sarnaselt MIDAga, kuna fokusseeriv KES järgib jutumaailmas nii inimesi kui ka esemeid. Loomulikult võib see kategooria olla mitte esindatud, kuna fokuseeriv KES ei pruugi teistest tegelastest mõelda. Tavaliselt on fokusseeriv ja fokusseeritud KES erinevad tegelaskujud - ühte esitatakse, jälgitakse, kuulatakse, hinnatakse teise vaatekohast. Eriti huvitav on aga juht, kui üks tegelaskuju on mõlema rollis, st kui fokusseeriva KESi kavatsuslik [intentional] seisund on enese üle järele mõtlemine. Sellistel juhtudel on fokusseeritud KES projekteeritud ego, projekteeritud kujutis fokusseerivast KESist ning kontseptuaalselt eelmisest erinev, kuigi objektiivselt on tegemist ühe ja sama jututegelasega. Just taolises kontekstis esinevad logomorfsed ja vabad refleksiivsed [free reflexive] asesõnad (vt Chun & Zubin ja Li & Zubin, selles väljaandes).
Ajalugu: deiktiline aken näitab käesolevat KESi, kuid lisaks sellele tekib lugejal aja jooksul üldine ettekujutus jutumaailma kõigist KESidest - nende ajalugu. See ettekujutus hõlmab osaliste jutu jooksul ilmnevate omaduste (kaasa arvatud kavatsuslikud struktuurid) kogu ning iga osalise seoseid teiste elementide teatud väärtustega, st teatud stseenide ja aegadega. Taoline järje [trace] pidamine aitab lugejatel paremini kokku viia viited tegelastega, kellele viidatakse, eriti anafoorsete viidete puhul (vt Hewitt, selles väljaandes). Lisaks võib varem kohatud KESi meeldetuletamine [reinvoke] kergem olla, kui lugejatele on kättesaadavad mälestused varasematest DK'dest. Käesolev KES on sageli tahte allikas [?tahtlik/kavatsuslik olend] [subject of intention] ning tema mõtted, tunded või taju võivad olla jutu seisukohast tähtsad. Sellised kavatsuslikud omadused tunduvad olevat oluliseks KESi ja MIDAt eristavaks kriteeriumiks. See tuleneb sellest, et kui mingi ese omandab stseenis mõneks ajaks iseseisva rolli, kalduvad kuulajad/lugejad sellele pseudokavatsuslikke omadusi omistama, isegi kui tekst neist ühelegi ei viita. Fillmore (1968) maadles sama probleemiga kui ta eristas loomulikud jõud eraldi kategooriana nii agentidest ühelt poolt kui instrumentidest ja esemetest teiselt poolt.
MIDA: narratiivi esemeline struktuur. Sisu. Osa käesolevast ruumilisest stseenist võib stseenist eraldudes esiplaanile kerkida või individualiseeruda (vt järgmist alaosa). See saavutatakse kasutades definiitses kirjelduses tavalist nimisõna [basic level noun], kasutades grammatilisi makrorolle kaudsete kirjelduse [oblique slots] asemel (näiteks kodeeritud direct objektina, mitte eessõnalise asukoha fraasiga [locative prepositional phrase]). MIDA-laadsus on rõhutatud kui kogum on sõltumatult aktiivne või mõne osalise poolt mõjutatud. Järgnevas näites (29), kus käesolev KES sööb hommikust, on maisikakk tänu lingvistilisele rõhule otsese objektina [direct object slot] ning asesõnalisusele lausetes "Kino kükitas tule ääres ning veeretas kuuma maisikakku ning kastis selle kastmesse ja sõi selle ära ..." pigem MIDA kui lihtsalt stseeni element.
MIDA võib muutuda isegi KESi kavatsuse objektiks, aidates sellega juttu edasi viia, olles samas mitte ühegi kavatsusliku struktuuriga seotud. St osa käesolevast stseenist võib olla fokusseeritud MIDAle, kuid MIDA ei saa olla perspektiivi allikaks. Seega ei ole sel DK elemendil joonisel 6.2 kujutatud dualistlikku iseloomu. Mõnedes narratiivides võib teatud objekt muutuda sündmustikus väga oluliseks. Näiteks maagiline sõrmus, millele viidatakse Sõrmuste isanda (The Lord of Rings; Tolkien, 1965) pealkirjas või pärl samanimelises Steinbecki romaanis (1945/1975), on erilise tähtsusega esemed, kesksed kogu jutus ning stseenides korduvalt esinevad. Nad olid rohkem kui jutu komponendid, kuid samas ei koheldud neid kui jutu tegelasi. MIDAl võib olla ajalugu - teave, mida inimesed aja jooksul tema kohta koguvad, kaasa arvatud varasemad esinemiskohad ja sellega seotud KESid. Kuid MIDAt on raskem pikema aja jooksul jälgida kui KESi. Eelmises näites mainitud maisikakku, erinevalt seda söönud inimesest, rohkem ei mainita. MIDA on kõige muutlikum deiktilise keskme element ning muutub lausest lausesse. Taolist kiiret muutlikkust võib täheldada juhtudel, kui KES kasutab hulka erinevaid esemeid (vt järgnevat näidet 45, milles käesolev KES teeb tuld, kasutades maisitõlviku kattelehte, misjärel süütab lõkkest küünla).
KUS: narratiivi ruumiline struktuur. KUSi sisuks on käesolev ruumiline stseen, millega kaasneb jutus otseselt mitte mainitud detailide "lisamine." KUS keskendub deiktiliselt allikale, millisest kohast teksti ruumilised viited lähtuvad.
Allikaks on perspektiiv, millest stseeni vaadeldakse. See võib olla täpselt määratletud, näiteks "onni ukselävelt sisse vaadates", või vaid umbmääraselt lokaliseeritav, näiteks "onnis". KUSi automaatseks väärtuseks on käesoleva KESi asukoht. Subjektiivses kontekstis muutub ruumilise deiksise allikas käesolevaks KESiks ning sisu muutub fokusseeriva KESi visuaalse välja sisuks.
(1) Koopa sissepääsust paistva taeva taustal nägi Juana, et Kino võtab oma valgeid riideid seljast ära. ... Ja siis ta nägi, kuidas ta riputas oma amulett kaelakee oma suure noa sarvest käepideme külge. ... Hetkeks oli ta keha koopa sissepääsul must, kükkis ja vaikne, ning siis oli ta läinud. (Steinbeck, 1945/1975, lk 109-110)
Stseeniks on koopa sisemus. KUSi allikas on fikseeritud fokusseeriva KESi, Juana, poolt (kes asub koopa tagaseinas ning on näoga avause poole). KUSi sisuks on koopa esine, kus asub Kino (fokusseeritud KES). Neile kahele täpsustusele järgneb kirjeldus "tema keha oli koopa sissepääsul must"; Kinot kirjeldatakse nii, nagu Juana teda näeb.
KUSi ajalooks on selle järgnevus/jada [trace] erinevates stseenides ja läbi stseenide, koosnedes erinevatest jutumaailma kohtadest, kuhu on ruumiliselt fokusseeritud; luues sidemed [nesting] igaga neist keskmetest, millele laienemis/kitsenemisefektid toetuvad; ning jäljerajad [path-traces], mis seostavad iga käesolevat stseeni jutu eelnevate stseenidega. KUSide vaheliste sidemete loomise [nesting] tulemuseks on laienemis-kitsenemisefekt. Selle efekti mõjul võib käesolev KUS skaalal liikudes laieneda, hõlmates endasse suurema KUSi, või kitseneda, fokusseerudes selle suurema KUSi väiksemal alaosal (vrd Talmy granuleersust granularity; Talmy, selles väljaandes), nagu järgnevas näites:
(2) Kui Mr. Bilbo Baggins Bag Endist teatas, et ta tähistab peagi oma saja üheteistkümnendat sünnipäeva eriliselt suurepärase peoga, oli Hobbitonis palju juttu ja elevust. ...
>KUS = Hobbiton, terve küla
Hobbitonis ja Bywateris hakkasid keeled tööle; ja kuulujutud peatsest sündmusest levisid kogu Shires.
KUS = Shire, kogu regioon
(Laiendus eelneva KUSi suhtes)
Keegi teine ei saanud nii palju tähelepanu osaliseks kui vana Ham Gambee, keda kutsuti Gafferiks. Ta viibis Luuderohupõõsas, väikeses kõrtsis Bywateri Teel. ...
KUS = Luuderohupõõsas, kõrts, Bywateris, Shires.
(Kitsendus eelneva KUS suhtes) (Tolkien, 1965, lk. 29-30)
Tavaliselt on KUS ka rajaga seotud [path-connected]. Jutu mõistmise (automaatne) tasand tundub olevat konstrueeritud stseenide vahelistest sidemetest. See on vajalik selleks, et luua illusiooni ruumilisest universumist, milles ilukirjanduslikud tegelased liiguvad nii nagu meie liigume ringi reaalses maailmas. Kuid mõnedele lugejate jaoks võivad stseenid jääda isoleerituiks, või lähevad nad seoseradade jälgimisest edasi, luues endale jutumaailmast topograafilise kujutise (vrd Garling & Colledge, 1993).
MILLAL: narratiivi ajaline struktuur. Narratiivi sündmused ei järgne lihtsalt üksteisele, nagu kujutatud esimestes narratiivi mudelites. Neil on keerulised omavahelised suhted, milles mõnedel on algused, mõnedel lõpud ning mõned lihtsalt on pidevalt deiktilises aknas. Järgnevas näites 3 esitatakse mitmeid minevikusündmusi, kuid mitte selles järjekorras, nagu nad jutumaailmas toimusid.
Üks narratiivi omapära on deiktilise keskme ehk deiktilise nihke jaoks eriti oluline: narratiive kirjutatakse mineviku vormis, kuid selle sündmused ei toimu üheski reaalses minevikus. See tähendab, et lugeja võtab mineviku ajavormi kui märguannet narratiivi algusest, mitte kui viidet minevikule. Segal (1990) rõhutas, et isegi ulmeromaanid, millede tegevust kujutatakse tulevikus, on kirjutatud mineviku ajavormis. Lugeja kasutab mineviku ajavormi kui tähist, mis käsib tal luua praegu-hetk (või praegu-intervall; vt Almeida, selles väljaandes) narratiivi käesolevatele sündmustele, milles nad algavad, lõpevad või kestavad. Seda praegu-hetke ei võrrelda lugeja enda kogemustega reaalajas, vaid sellel on jutumaailmas sõltumatu staatus.
Juhul kui fokusseeriv KES meenutab mineviku sündmusi, luuakse nende sisene praegu-hetk, millest möödunud sündmuste toimumist vaadeldakse. See moodustab fokusseeriva MILLALi, mis piiritleb jutu käesoleva aja, mille suhtes ülejäänud sündmused on kujutatud kas kui mineviku või tulevik. Fokusseeritud MILLAL võib olla nii minevik (hetkeline tagasivaade ehk flashback) kui tulevik (hetkeline tulevikunägemus ehk flash-forward). Näiteks:
(3) Bilbo oli väga rikas ja väga eripärane ning oli juba 60 aastat olnud Shire vaatamisväärsuseks. ... Aeg möödus, kuid ... 90-aastaselt oli ta pea samasugune kui 50selt. ... Kui Bilbo oli 99-aastane, võttis ta Frodo oma pärijaks. ... "Parem tule ela siin, Frodo mu poiss," ütles Bilbo ühel päeval. ...
Möödus veel 12 aastat. Igal aastal tähistasid Bagginsid Bag Endis koos väga elavaid sünnipäevapidusid, kuid nüüd arvati selleks sügiseks midagi päris ebaharilikku plaanitud olevat. (Tolkien, 1965, lk 29; siin ja kõigis edaspidistes näidetes on rõhk lisatud)
Selle lõigu alguses on MILLAL Bilbo 111. sünnipäeva teatamise aeg; seejärel jaguneb see käesoleva praegu fokusseerivaks MILLALiks ning terveks hulgaks varasemate sündmustega seotud MILLALiteks. Esimene fokusseeritud MILLAL on praegusest 60 aastat tagasi; siis liigub fokusseeritud MILLAL aeglaselt 99-aastase Bilboni, kes kutsub Frodo enda juurde elama; siis hüppab 12 aastat edasi lõigu algse MILLALi juurde (mida siin märgib küllalt sobivalt "nüüd"). MILLALi ajalugu koosneb lisanduvatest praegu-hetkedest. Sellest kuhjumisest tekib jutu sündmuste ajaliste suhete liin. Kui Tolkieni näites sünnipäevapeo teatamise aega naastakse, omandab see aeg eelnevalt kasutatud praegute märgid [traces]. Lingvistilised tõendid nende märkide tähtsusest seisneb diskursuse markeri "kuid" ja distaalse deiktilise "see" kasutamises: "kuid nüüd arvati selleks sügiseks midagi päris ebaharilikku plaanitud olevat." Nende terminite kasutamisel tuletatakse meelde kõik teised sügised, kuid muudetakse nad samas taustaks.
KES-MIDA-KUS kontiinuum (ehk pidevustik). Jutumaailmas on nii tunnetuslikke kui mittetunnetuslikke üksusi [entities]. Olenemata sellest, millise jutu maailmaga just tegu on, on kuulajal küllalt kerge hakata looma representatsiooni rahvusvahelisest inimosalisest, sellal kui looma puhul on vaja rohkem ning elutu eseme puhul väga palju rohkem andmeid. Seega saavutavad inimesed kiiresti ja kergelt KESi staatuse, loomad mitte nii kergelt ning elutud objektid vaid suurte raskustega. Võimalik on nii mitte-inimesi KESi staatusesse tõsta kui ka inimesi elus-eluta [animacy] skaalal allapoole langetada. Järgnevad näited illustreerivad erinevaid inimese kohtlemisi skaalal ülespoole liikudes taustast stseeni rekvisiitideni ning edasi keskseks kujuks:
(4) Tänaval liikusid inimesed. (KUS)
Ta jalutas tänaval kui üks mööduja ta küünarnuki otsa põrkus. (MIDA)
Üks naine peatas ta tänaval, et teed küsida. Ta oli eksinud ning tahtis tagasi hotelli juurde jõuda. (KES)
Nii nagu lugejaid võib panna inimreferente "langetama" MIDA staatusesse, võib ka KUS- ja MIDA-taolist vastavalt MIDA ja KESi staatusesse tõstma. Lugeja võib elutule esemele saatuse anda, näiteks mõistes, et loo edenedes see ese "sekkub" sündmustesse. Näiteks Sõrmuste isandas (Tolkien, 1965) käsitleti loodusjõude tihti kui pool-kavatsuslikke ning loomi kui kavatsuslikult tegutsevaid. See on erinev elutu antropomorfeerimisest, kui neile omistatakse inimolendite tunnetuslikke omadusi (tunded, järeldamine, taju) ning neist saab jutu täieõiguslik KES.
Joonis 6.3. Deiktiline kontiinuum KES, MIDA ja KUS.
| KES | MIDA | KUS |
| kavatsuslik | mittekavatsuslik | asukoht |
| sismine või omistatav kavatsuslikkus | põhjuslik, liikuv või manipuleeritav | fikseeritud, stseeni integreeritud |
| asesõnaline deiksis | ||
| asukohaline deiksis | ||
Joonis 6.3 illustreerib KESi, MIDA ja KUSi vahelisi erinevusi deiktilise akna sisuna. Tajuobjekt võib vabalt omandada joonisel 6.3 näidatud kontiiniumi madalmaid väärtusi. Näites 4 käsitleti inimest (ilmselgelt kavatsuslik iseseisev ühik) teises lauses kui stseeni elementi ning esimeses kui vaid tausta. Kuid kontiiniumis madalamal asuvad tajuobjektid vajavad kõrgemale tõusmiseks spetsiaalset käsitlust. Järgnevas näites 5 muutub algselt stseeni elemendina (osa KUSi) käsitletav objekt (paju) aegamööda MIDAks ning seejärel täiesti kavatsuslikuks ühikuks, KESiks. See saavutatakse lingvistiliste märkide järk-järgulise lisamisega, k.a süntaktiline kõrgemale tõstmine, semantiliselt liikumist ning kavatsuslikkust kandvate leksikaalide kasutamine ning asesõnade muutumine impersonaalsest personaalseks:
(5) [Pajud kui stseeni element; süntaktiliselt taustana ebamäärases asetuses; ühtki paju ei tooda eraldi välja - selle asemel kasutatakse üldist mitmust]:
[Kallaste vahel] voolas tume käänuline jõgi ... mille kaldaid katsid iidsed pajud, pajud kummardumas jõe kohale, langenud pajud ummistamas jõge ja tuhanded pleekinud pajulehed täppidena jões. ...
[Lõigus tuuakse esile üks paju; esitamise struktuur ja pikk üksikasjalik kirjeldus tõstab palju MIDA staatusse]: Frodo ... nägi enda kohale kummardumas tohutut pajupuud, vana ja hallipäist. See näis tohutu, oksad otsekui laiali sirutatud käed paljude pikasõrmeliste kämmaldega, sõlmeline ja väändunud tüvi irvitamas laiade lõhedega, mis oksade liikudes vaikselt kriiksusid. ...
[Pajule omistatava kavatsuslikkuse suurendamine kasutades aktiivsusele viitavaid leksikaale]: Sam ... oli murelik. "Mulle ei meeldi see tohutu suur puu. Ma ei usalda seda..." [Sam kuuleb müra ja tormab teisele poole puud leides, et ...] Frodo oli kalda lähedal vees ning suur puujuur oli üle tema ning näis teda vee all hoidvat. ... Sam haaras ta jakist kinni ning tiris ta juure alt välja. ... Ta ärkas pea samal hetkel. ... "Tead mis, Sam," ütles [Frodo] ... "see närune puu viskas mu vette! Ma tundsin seda. See suur juur lihtsalt keeras ümber ja lükkas mind sisse!" "Ma arvan et te magasite, mr. Frodo," ütles Sam. "Unisena ei tohiks sellisse kohta istuda." ... Nad läksid teisele poole puud. Pippin oli haihtunud. Lõhe, mille kõrval ta pikutanud oli, oli sulgunud nii et sentigi polnud näha. [Ka] Merry oli lõksus; üks teine lõhe oli sulgunud umbes tema vöö kohalt; ta jalad olid väljas; kuid ülejäänu oli tumedas avauses, mille servad pigistasid nagu tangid. ...
[Paju tõstetakse veelgi elava staatusesse, kujutades tegusid, mis viitavad teadlikule vastusele kääbiku tegudele ning millele omistatakse poolemotsionaalseid seisundeid, nagu naer ja viha]:
Frodo ... lõi puud kogu jõust. ... Vaevu tuntav värin jooksis läbi tüve ja üles okstesse; lehed sahisesid ja sosistasid kahvatu kauge naeruna. ... [Nad süütavad lõkke, et puud hirmutada.] Väikesed tulesõrmed limpsisid iidse puu kuiva armilist koort ja kõrvetasid seda. Vabin jooksis läbi kogu paju. Lehed nende peade kohal tundusid sisistavat valus ja vihas. [Paju on täiesti kavatsuslik, rääkides ja tegutsedes kui täisväärtuslik ühik]:
>Merry poolt tuli vali karjatus ning kaugel puu sees kuulsid nad Pippini summutatud hüüet. "Kustutage see ära! Kustutage see ära!" karjus Merry. "Ta pigistab mu pooleks kui te ei tee seda. Ta ütleb nii!" "Kes? Mis?" hüüdis Frodo, tormates teisele poole puud. ...
[Paju koheldakse kõigiti kui tegelast, see saab nime, ning selle poole pöördutakse teises isikus]:
[Tuleb mees nimega Tom Bombadil, kellele räägitakse puust.] "Mida?" hüüdis Tom Bombadil, hüpates õhku. "Pajuvanamees? ... Ma tean viisikest tema jaoks." ... [Ta] murdis puukosa ja torkis sellega puu külge. "Sina lase nad jälle välja, Pajuvanamees!" ütles ta. (Tolkien, 1965, lk 126-132)
Näites 5 on eriti huvitav nihe koha asesõnalistelt fraasidelt isikulistele sedamööda kuidas pajule viitamine aegamööda muutub reas KUS, MIDA, KES.
DK väljendamise mõju on sarnane kirjaniku poolse tahtliku visualiseerimisega sedamööda, kuidas süzhee peamised elemendid muutuvad üksikasjalikuks jutuks, või filmija mise-en-scene sedamööda kuidas filmi skelett kirjutatakse lahti tegelikeks kaamera väljadeks ja nurkadeks. Kuid kui neid analüüsitakse kui alusstruktuuri stilistilisi üksikasju, kuulub DK väljendamine kõige elementaarsema lingvistilise kodeerimisi valdkonda. Lihtsa lause süntaktilist representatsiooni ei see ehitada tegemata otsusi transitiivsuse, hääle, meeleolu, ajavormi, aspekti, case frame, NP tüübi jne kohta, kusjuures kõiki valikuid mõjustab suuresti DK käesolev sisu ja ajalugu. Seega DK ja sündmuste maatriks, mida see esindab, on narratiivi diskursuse kontekstis lingvistilise kodeerinise alustalaks. Deiktilised vahendid, mis mõjutavad deiktilise keskmega opereerimist
Grammatilisi vahendeid, mille abil saavutatakse DK stabiilsus ja liikumine, uuritakse erinevate rubriikide all, nagu teemastamine [topicalization], fookus, ekstrapositsioon, esiplaanile toomine ja taustaksmuutmine, presentatives, anafoorid, ajavorm, aspekt ja ruumiline deiksis. Neist iga fenomeni raames uuritakse narratiivi diskursuse struktureerimise isoleeritud aspekte (Givon, 1983; Hopper, 1979). Kuid puudub ühtne arusaam sellest, kuidas kasutatakse kohesiivseid [cohesive, kooskõlalisi] vahendeid selleks, et omistada, säilitada, nihutada ja äranihutada deiktilise keskme KESi, MIDAt, MILLALit ja KUSi. Olulisi samme selles suunas on astunud teksti lingvistid Grimes (1975) ja Longacre (1983), kuid nende ettepanekuil puudub meie DK mudeli hüpoteese-tekitav [hypothesis-generative] täpsus.
DK-vahendid on tekstilised kohesiivsed vahendid, mida kasutatakse märkimaks narratiivi tekstides DK stabiilsust ja muutumist. DK-vahend on morfeemiline või süntaktiline tekstistruktuur, mis mõjutab kuulaja DK loomist pakkudes võimalikke tegelasi, kohti ning aegu DK jaoks; andes märku DK stabiilsusest või muutusest; või DK mõnd osa ajutiselt äranihutades. Järgnevas osas tutvustame DK üldist toimimist tekstist arusaamise protsessis.
Deiktilised operatsioonid on vaimsed operatsioonid, mida lugeja/kuulaja DK'ga läbi viib narratiivi teksti lõigu tõlgendamise käigus. Narratiivi teksti mõistmine tuleneb suures osas neist operatsioonidest. Seejärel esitame näiteid igast operatsioonist, mida kasutatakse KESi, MILLALi ja KUSiga. (MIDA kohta nii palju näiteid pole, kuid paljud KESi juurde kuuluvad operatsioonid on ka MIDA puhul rakendatavad.) Deiktilised operatsioonid on:
1. Sisse tuuakse narratiivi tegelased, esemed, kohad või ajavahemikud kui potentsiaalsed või tõelised DK KESid, MIDAd, MILLALid või KUSid.
2. Säilitatakse DK stabiilsust: elemendid jäävad stabiilseks juhul kui kuuldaja seda eeldab või kui kuulaja eeldab nihet, kuid toimib nihkumise-vastane vahend.
3. Nihutatakse DK KESi, MIDA, MILLAit või KUSi ühelt tegelaselt, objektilt või ajalt teisele. Uus KES tuuakse sisse tavaliselt enne kui DK sellele nihkub. Eriline nihutamise juht on DK'le algväärtuse andmine [initializing], st narratiivi alguses esialgsete KESi, MILLALi ja KUSi nimetamine. Sisse toomine ja nihutamine võivad toimuda üheainsa operatsiooniga.
4. Nihutamise erijuht on äranihutamine (voiding). Üks või rohkem DK elementi võib muutuda ebaselgeks kui KESi, MIDA, MILLALi või KUSi olemasolu ja olemus ei ole mingis narratiivi punktis olulised; näiteks võivad DK KES ja MILLAL stseenikirjelduse ajaks ajutiselt nulliks muutuda, või hetkeks tähtis MIDA võib kaduda, kui KES ei pööra sellele enam tähelepanu. Äranihutamise operatsiooni võib vaadata kui nihutamist null-komponendile. Deiktilise keskme printsiibid
Teksti ökonoomsus. Nagu eelpool kirjeldatud, konstrueerib kuulaja/lugeja tõlgendamise käigus DK, mis ei põhine ainuüksi tekstis peituvaile DK vahendeile, vaid ka jagatud teadmistele (Smith, 1982) ning sellele, mida Clark ja Clark (1977) Grice'i (1975) järgi nimetavad reaalsuse ja koostöö printsiipideks. Sellise konstrueerimise protsessi tulemusena on suurt osa sellest, mis DK's juhtub, tõlgendaja jaoks ettearvatav ning ei vaja DK-vahendite poolt täielikku kodeerimist. Lühidalt öelduna, tekst tekitab tõlgendajal ideid ning võib neid mitte mainida kui tõlgendaja neid eeldab (Slobin, 1979), tuues kaasa arvestatava teksti ökonoomsuse. Taolise kokkuhoiu teatavad aspektid hõlmavad ellipsit (vt Hewitt, selles väljaandes, arutelu vähendatud anafoori kohta) ja media res devices. Viimase kohta võib tihti näiteid leida ulme- ja fantaasiakirjandusest, kus teksti ökonoomsus on hinnas: lugeja meeltes tuleb puhtalt tekstiliste vahenditega esile manada meie omast täiesti erinev maailm. Üks võimalus mitte jätta entsüklopeedia muljet on alustada in media res'iga, visates lugeja maailma tundmatute esemete, kohanimede ja olenditega:
(6) Ta istus toas, mille liiv oli sünteetiline ning sädeles opaalse varjundiga. ... Akendest ei paistnud vaade linnale, vaid pidevalt keerlev vaade Khogguti tasandikule: Vale. Tänavaliiklus kostus tuppa. (Cherryh, 1987, lk 5) See romaan algab terve hulga oletustega [implication]: et liiv toas on normaalne; et on olemas tehisliiv; et aknast võib paista midagi muud kui tegelik vaade; ning et Khogguti tasandik on tuntud kohanimi. Veelgi enam, toas istuv "tema" ei saa nime enne kui alles teises lõigus (see märgib, et ta on käesolev fokusseeriv KES; vt Hewitt, selles väljaandes). Kõik see laseb lugejal luua ilukirjanduslike teadmiste representatsiooni, omamoodi võimaliku maailma, milles need "faktid" on tõesed. Just taolist hüpet tundmatule territooriumile, mida lingvistiliselt koheldakse kui tuttavat, nimetatakse in media res.
Inerts. DK jääb stabiilseks, kuni muutusest märku pole antud. KES ja MILLAL jäävad samadeks, kuni muutusest pole märku antud. Nagu eelpool mainitud, on MIDA kiiresti kaduv, kui teda eraldi esile ei tõsteta. MILLALil on jällegi, aja järgnevusest tulenevalt, dünaamiline inerts; see tähendab, et stabiilne MILLAL liigub edasi narratiivi iga järgneva sündmusega, välja arvatud juhul kui on tegu hüppe või seiskumisega (vt Almeida, selles väljaandes). Kui puuduvad viited vastupidisele, eeldatakse, et sündmused toimuvad nende mainimise järjekorras (Clark & Clark, 1977). Deiktiline sünkroonsus. Narratiivi diskursuse puhul tundub tavaks olevat KESi, MILLALit ja KUSi koos säilitada ning korraga nihutada. Lisareegliks on seda sünkroonsust aega-ajalt rikkuda, kas mõnda DK komponenti äranihutades või neid laiali nihutades. MIDA üldiselt eirab seda printsiipi, nagu eelpool kirjeldatud. Tegelast kirjeldavas tekstilõigus on DK MILLAL ja KUS äranihutatud, sellal kui KES säilitatakse; stseeni kirjeldustes säilitatakse KUS ning äranihutatakse KES ja MILLAL.
Deiktilise sünkroonsuse printsiip viib DK komponentide vaheliste eriliste implikatsiooniliste suheteni. Tõlgendaja saab neid suhteid DK konstrueerimisel kasutada kui järeldusi; see tähendab nad on funktsionaalselt samaväärsed DK-vahenditega:
1. Aja järgnevus nõuab KESi ja KUSi; st aja edasiliikumist saab peatada äranihutades kas KESi või KUSi. Järgnevas näites pole KES, MILLA ja KUS veel instantiated; romaan algab pigem kommentaari kui jutumaailma loomisega:
(1) On üldteada tõde, et heal järjel üksik mees peab endale naist tahtma. Kui vähe ka teataks taolise mehe tunnetest või hoiakutest tema saabumisel, on see tõde nii kindlalt ümberkaudsete perede meeltesse juurdunud, et teda peetakse nende ühe või teise tütre seaduslikuks omandiks. (Austen, 1966, lk 1)
2. KUSi nihutamisega võib kaasneda KESi, MIDA või MILLALi nihutamine; st kui KUS nihkub uude kohta, kaasajastatakse aeg, ja/või KES nihkub uuele tegelasele. KESi nihkumine võib kaasa tuua automaatse KUSi kaasajastamise, kuna lugeja teab, et uus KES on teisal kui eelmine KES:
(8) Aeglaselt magama jäädes oli Pippinil imelik tunne: tema ja Gandalf olid kivikujudena liikumatud jooksva hobuse kuju turjal, sellal kui maailm suure tuuletuhinaga nende jalge all möödus. KUS: kuskil tee peal Gondori ja Rohani vahel.
MILLAL: paar päeva enne suurt lahingut.
Peatükk lõppeb, vahepeal on tühjad lehed, algab uus peatükk - eelneva ja järgneva vahel pole mingit teksti:
"Noh, isand, me oleme pigis, ja selles pole mingit kahtlust," ütles Sam Gamgee. ...
KUS: Sam Gamgee nimetamine seab ümber KESi, mis samas seab ümber
KUSi selle KESi viimati teadaolevale KUSile, mis on kaugel kaugus Pippini KUSist. MILLAL on teadmata. Oli kolmas õhtu sestsaadik kui nad Kaaskonnast põgenenud olid ...
MILLAL: ümber seatud paar päeva Pippini MILLAList tagasi. (Tolkien, 1965, lk 206) Transparentsus ehk läbipaistvus. Veel üks deiktilise keskme konstrueerimise oluline aspekt on see, et alaosadele kulutatav lingvistiline materjal on sageli ebavõrdne. St tekstis kirjeldatakse fokusseeritud perspektiivi ehk deiktilise akna sisu. Fokuseeriv perspektiiv ehk allikas on väljaspool deiktilist akent ja seega pole nähtav. Fokuseeriv perspektiiv on selles mõttes läbipaistev, et lugeja ei vaata seda, vaid vaatab läbi selle - akna sisu. Läbipaistvus väljendub millegi eeldamises, mida tekstis mainitud pole (või on mainitud mingil piiratud viisil). Ulatus (scope). Ulatuse printsiibid on alljärgneval moel tihedalt seotud deiktilise sünkroonsusega. Igal DK-vahendil on oma ulatus ehk mentaalne ruum (Fauconnier, 1985), millele vastab teksti osa, milles määratud parameetrid kehtivad. Mõned ulatused, näiteks lausealguse [initial] määrsõnade ulatus, on laiad, st nad kehtivad kuni mõni teine nihet märkiv DK-vahend nad kehtetuks muudab. Teised ulatused, näiteks nihkumisvastaste vahendite (hiljem käsitletakse lähemalt) ulatus, on kitsad, st piiratud ühe lause või fraasiga. Kui ulatused konflikti satuvad, jääb peale kitsam ulatus.
(9) Kino oli täiesti liikumatu. Ta kuulis Juanat jälle vana maagiat sosistamas ning ta kuulis vaenlase kurja muusikat. (Steinbeck, 1945/1975, lk 7)
Näites 9 peaks definiitse aluse NP "Juana" DKd nihutama, kuid nihet ei toimu, kuna see vahend toimub osalause [complenment sentence] (nihkevastane vahend) kitsas ulatuses.
Ekstrapositsioon. DK-vahendid asuvad kas osalause või lause osade alguses või lõpus niivõrd kui selline paigutus vastava keele grammatikas lubatud on.
Lause alguses DK-vahendid määravad DK järgmiste lausete jaoks; lõpus asuvad DK-vahendid märgivad DK eelseisvat nihet (näiteks siduvad osalaused relative clauses).
Kumuleeruv kohesiivsus. Kohesiivsed vahendid kipuvad tekstis ülearused olema (de Beaugarde & Dressler, 1981; Halliday & Hasan, 1976; Zubin, 1977, 1980). Narratiivis on vahel DK üheselt teada, kuid vahel valitseb ebakindlus selle osas, ega KES, MILLAL või KUS nihkunud pole. Mitme DK-vahendi kooskõla nii nihutab kui säilitab DK'd paremini kui üksik DK-vahend, st neil on kumulatiivne mõju. Teisest küljest, DK-vahendite puudumine või nendevaheline konflikt vastab tekstis kõrge ebakindlusega intervallidele.
Järgnevalt võtame kokku mõned viisid, kuidas üksikud kohesiivsed vahendid toovad sisse, säilitavad ja nihutavad DK KESi, MILLALit ja KUSi, pakkudes sinna juurde illustreerivaid näiteid erinevatest raamatutest, kuid peamiselt Steinbecki Pärlist (1945/1975).
Hopper ja Thompson (1980) kirjeldasid hulka morfoloogilisi ja süntaktilisi jooni, mis tekitavad osalause n.ö "transitiivsuse," ning näitasid kuidas need omadused mõjutavad osalauses peituva informatsiooni diskursuslikku esiplaanile toomist ja taustaks muutmist. Paljud tabelis 6.1 esitatud vahenditest, üksikult ja koos, säilitavad või äranihutavad DK'd.
Tabel 6.1
Inglise keeles transitiivsust loovad vahendid
| Kõrge transitiivsus | Madal transitiivsus |
| pealause | täiendlause |
| definiitne, anafoorne objekt | indefiniitne objekt |
| lihtminevik | kestev või perfekt-aeg |
| otseselt mainitud objekt | puudub otseselt mainitud objekt |
| jaatus | eitus |
| teeliline predikaat [telic] | ateeliline [atelic predikaat] |
Esineb kolme tüüpi lihtsat säilitamist, mille puhul lugeja eeldab käesoleva tegelase säilimist KESina:
1. Ühendatud osalaused [conjoined clauses] märgivad, et DK jääb nende kestel stabiilseks (Fillmore, 1975). See tõestab korduvat tähelepanekut (näiteks Brown & Yule, 1983), et ühendlause liikmed on kontseptuaalselt tihedalt seotud. Osalausete ühendamine on sageli kombineeritud teise säilitamisvahendiga - null-anafooriga.
2. Täiendavad ja siduvad osalaused on nihkevastased vahendid. Nende sees võib viidata teisele tegelasele, ajale või kohale, kuid DK ei saa sinna nihkuda. Osalause lõpus vahendi ulatus [scope] tühistatakse ning narratiiv jätkab automaatselt nihutamata DK'ga. Täiendit nõudvad predikaadid, mis nele nõueteke vastavad, on muuhulgas tajumispredikaadid, kõne predikaadid ja kausatiivid.
3. Algsed adverbilised osalaused [initial adverbial clauses] nihutavad MILLALit ja KUSi. Brown ja Yule (1983) oletasid, et määrsõnad lause alguses võivad üldist teemamuutust märkida. Fauconnier' (1985) terminites: lausealguse määrsõnad märgiksid nihet uude mentaalsesse ruumi, mille kuulaja tõlgendamise käigus konstrueerib; see idee esineb ka Geis'i (1985) uurimuses lausealguse ja mitte-lausealguse ruumi- ja ajamäärsõnadest. Geis leidis, et ruumimäärsõnade asetamine lause algusse loob ruumipiirid, mille sees sündmus toimub, mida muudel juhtudel ei toimu. Näide 10a asetab Johni narratiivi kontekstis Chicagosse, samas kui 10b ei tee seda:
(10) a. Chicagos teadis John mõndagi head hiina restorani.
b. John teadis mõndagi head hiina restorani Chicagos. Fuconnier' mõistes on DK teatud mentaalne ruum, mis on oluline narratiivi diskursuse konstrueerimiseks. Me väidame, et lausealguse ruumilised ja ajalised määrsõnad nihutavad neid DK aspekte.
Vahendid, mis mõjutavad KESi. Mitmed vahendid toovad sisse või säilitavad tegelast KESina, nagu tsitaadid Steinbecki Pärlist näidetes 11-25 illustreerivad.
1. Presentatiivne struktuur. Ühte liiki presentatiivne struktuur koosneb preposed adverbifraasist/osalausest + aluse NP (tavaliselt indefiniitne):
(11) Mööda köit, mille küljes poisi karp rippus teotusköie küljes, liikus aeglaselt skorpion. Ta mürgisaba oli sirgelt taha sirutatud, kuid ta võis selle välgukiirusel üles tõsta. (lk 6)
Teistsugune presentatiivne struktuur on kujul "seal"/"see" + "olema" + NP konstruktsioon:
(12) Ta silmad vilksasid sahina poole, mis tuli tema kõrvalt. See Juana, kes tõusis pea hääletult püsti. Paljajalu läks ta rippuva karbini, milles Coyotito magas ... (lk343)
2. Nimisõnaühendid laiendatud modifikaatoritega (näiteks määrsõnaühendid või siduvad osalaused):
(13) Ja uustulnukad, eriti kerjused kirikuesiselt, kes olid suured finantsanalüüsi eksperdid, heitsid kiiresti pilgu Juana vanale sinisele seelikule ... (lk 11)
(14) Kino silmad avanesid ja esiteks vaatas ta valguseruudule, mis oli uks, ja siis vaatas ta rippuvat karpi, milles Coyotito magas. Viimaks pööras ta pea Juana poole.... (lk 1)
3. Üldine mainimissagedus. Kino ja Juana on loos kõige sagedamini mainitavad tegelased. DK nihkub neile vähemate nihet toetavate omaduste puhul kui harva mainitavatele tegelastele nagu kerjused. Näiteks peale pikka kirjeldavat lõiku, milles KES ja MILLAL on äranihutatud, nihutab lihtne aluse NP KESi nullist Kinole ja seega taasalgatab MILLALi dünaamika. (Selles ja järgnevates tsitaatides märgib lõigu vahetust [P].)
(15) Kuid Pärlid olid kõrvalekalded ning selle leidmine oli õnn, väike õlalepatsutus Jumala või jumalate või mõlemate poolt. [P] Kinol oli kaks nööri, üks raske kivi, ja teine korvi külge seotud. Ta libistas särgi ja püksid jalast ja asetas mütsi kanuu põhja. (lk 22)
Lisaks eelpool nimetatud lihtsatele KESi säilitamise vahenditele on olemas ka nihkumisvastased vahendid, mis hoiavad ära nihke uuele KESile. Neil on mitu kuju:
1. Definiitne NP otseses/kaudses [direct/indirect] positsioonis:
(16) Viimaks pööras ta pea Juana, oma naise, poole, kes lebas tema kõrval matil ... (lk1; rõhk lisatud)
2. Rindlausete ühendamine:
(17) Ja nagu alati siis, kui Kino lähenes kellelegi oma rassist, tundis ta ühteaegu nõrkust ja hirmu ja viha. ... Ta võinuks doktori palju kergemini tappa kui ta suutnuks temaga rääkida ... (lk 12, rõhk lisatud) Pöörake tähelepanu sellele, et kursiivis asesõna viitab Kinole, DK KESile, kuigi doktor on viimati mainitud.
3. Aluse aheldamine [subject chaining]: see hõlmab kõrvutiste osalausete aluse asesõnastamist ja null-anafoorset järjestikust tegelaskuju mainimist (vrd Hewitt, selles väljaandes; Zubin, 1979).
4. Siduvad osalaused [relative clauses]:
(18) Ja igal aastal Kino viimistles uuesti oma kanuud kõva koorikulaadse krohviga salajasel meetodil, mille ta oli samuti isalt saanud. (lk 15; rõhk lisatud.
Siin ei nihku KES Kino isale, kuna ta isa esineb siduvas osalauses [relative clause].
5. Indefiniitsed alused:
(19) ... ta [Kino] kükitas maha ja tõmbas teki otsad põlvede ümber. Ta nägi Golfi pilvede täppe kõrgel lõõmamas. Ja üks kits tuli tema juurde ja nuhutas teda ja jõllitas talle otsa oma külmade kollaste silmadega. Tema taga lõi Juana lõke leegitsema ... Hiline koi laperdas tulle. [P] Nüüd tuli koit kiiresti. ... Kino vaatas maha, et silmi valguse eest kaitsta. (lk 4; rõhk lisatud)
6. Predikatiivi lisamine [complementation]:
(29) Kino oli täiesti liikumatu. Ta kuulis Juanat jälle vana maagiat sosistamas ning ta kuulis vaenlase kurja muusikat. (lk 7)
Selles näites tuuakse definiitse aluse NP "Juana" sisse kui potentsiaalne KES (vrd näide 15), kuid DK ei nihku, kuna osalause on täiendiks verbile "kuulma."
7. Lõpuks, ümberlülitus-viite märkijad [switch-reference markers] on teistes keeltes narratiivis tihti nihkumisvastase toimega (Haiman & Munro, 1983).
Kolm vahendit nihutavad KESi teisele tegelaskujule:
1. Taju ja mentaalsed predikaadid. Järgnevas näites nihutab verb "tundma" DK mõneks ajaks skorpionile, mida demonstreerib verb "tulema" oma ulatuses:
(21) Ta [Kino] ei saanud liigutada, kui skorpion ei liikunud, ning ta tundis kaasa läheneva surma põhjustajale. Kino käsi liikus väga aeglaselt, sujuvalt edasi. (lk7)
2. Definiitsed nimisõnaühendid [definite noun phrases] alusena; kursiivis asesõna nihutab KESi Kinolt teenrile:
(22) Ta [Kino] võttis välja mitmekordselt kokkumurtud lehe. Volt voldi järel murdis ta selle lahti, kuni lõpuks tulid nähtavale kaheksa pisikest pärlihakatist, inetud ja hallid nagu väikesed mädapaised, muljutud ja peaaegu väärtusetud. Teener võttis lehe ja sulges uuesti värava, kuid seekord ei olnud ta kauaks kadunud. Ta avas värava just niipalju, et paberit tagasi anda. (lk 15).
3. KUSi nihe:
(23) Värav tõmbus veidi koomale ning teener keeldus vanas keeles rääkimast. "Väike hetk," ütles ta. "Ma minema endast informeerima," ning ta sulges värava ja pani riivi ette. Lõõmav päike heitis inimkobara mustad varjud valgele seinale. [P] Oma toas tõusis doktor kõrges voodis istukile. Tal oli seljas punasest siidise hommikumantel, mis oli Pariisist pärit, kinni nööbituna küll rinnust veidi kitsas. (lk 13, rõhk lisatud) Näites 23 valmistab nihe doktori tuppa meid ette nihkeks doktorile uue KESina. Lõpuks, vahend, mis ajutiselt äranihutab KESi (st nihutab selle nulli) on aheldatud indefiniitne viide [chained indefinite reference]:
(24) Rand koosnes kollasest liivast, kuid veepiiril asendus see merikarpide klibu ja vetikatega. Viiulkrabid mullitasid ja puristasid oma liivaaukudes, ning madalas vees hüppasid pisikesed homaarid sisse ja välja oma väikestest kodudest liivas ja klibus. (lk 14)
(25) Linn on midagi sellist, nagu hulkrakne loom. Linnal on oma närvisüsteem ja pea ja õlad ja jalad. Linn on midagi, mis erineb kõigist teistest linnadest, nii et pole kahte ühesugust linna. Ja linnal on tunded. Kuidas uudised linnas levivad on mõistatus, mida pole kere lahendada. (lk 27) Äsja esitatud näidetes kasutatakse indefiniitseid viiteid ("linn," "viiulkrabid," "homaarid"), et esile kutsuda tüüpilisust; jutumaailma terminites loovad nad olukorra meeleolu, kuigi mängu ei tooda potentsiaalseid KESi kandidaate.
KUSi mõjutavad vahendid. Kaks vahendit toovad sisse paiga kui potentsiaalse KUSi. Need on (a) 'minema'/'viima' + mitte-lausealguse sihtkoha määrsõna [noninitial goal adverbial]:
(26) Ja raev voogas Kinosse. Ta veeretas end jalgele ning järgnes talle samavõrd vaikselt, ning ta kuulis kiireid samme kalda poole minemas. (lk 75-76) ja (b) preposed adverbials, mis samaaegselt toovad sisse ja nihutavad:
(27) Seetõttu teati La Pazis varahommikuks kogu linnas, et Kino kavatseb sel päeval oma pärli maha müüa. (lk 53-54) KUSi säilitavad vahendid koosnevad omakorda lihtsatest säilitamis- ja nihkevastest vahenditest. Lihtne säilitamine võib toimuda kolmel viisil:
1. Osalausete ühendamine (nagu näites 17)
2. Ruumilised deiktilised määrsõnad "siin" ja "seal":
(28) Ja pärlis nägi ta pekstud näoga Juanat läbi öö kodu poole roomamas. "Meie poeg peab lugema õppima," kinnitas ta pööraselt. Ja seal pärlis nägi ta Coyotito nägu, rohust paksu ja palavikulist. (lk 93-94)
3. Deiktilised verbid "tulema," "minema," "tooma," "viima". Selles näites märgib KUSi säilitamist "tulema":
(29) Kino kükitas tule ääres ja veeretas kuuma maisikakku ja kastis seda kastmesse ja sõi selle ära ... Kui Kino oli lõpetanud, tuli Juana tagasi lõkke äärde ja sõi oma hommikusöögi. (lk 2) Sageli jäetakse "tulema" ja "tooma" eesmärk selgitamata, kuna nad kannavad endas liikumist DK poole, mida tõlgendaja juba teab.
(30) Juana tõi lühikese pühitsetud küünla jupi ja süütas selle leegist ja pani lõkkeäärsele kivile seisma. (lk 49) Nihkumisvastased vahendid on predikatiivsed osalaused [complement clauses] (vrd näide 20), siduvad osalaused [relative clauses] ja tajuverbid.
Vahendid, mis nihutavad KUSi. On neli vahendit, mis nihutavad KUSi uude asukohta.
1. Ruumilised deiktilised määrsõnad "siin " ja "seal" (need on ka säilitavad vahendid juhul kui nad on kooskõlas eelneva DK-vahendiga):
(31) Isegi nii kaugelt võis ta näha neid kahte sügavalt maa kohale kummardunult aeglaselt jalgsi edasi liikumas. Siin üks seisatab ja vaatab maapinda ning teine ühineb temaga. Nad oli jäljeajajad, nad võivad pakssarv lammast kaljumägedes jälitada. Nad olid tundlikud kui verekoerad. Siin võisid tema ja Juana rattaroopast välja astuda ja ... need kütid võisid järgneda, võisid lugeda murdunud kõrt või väikest tolmukuhja. (lk 95-96)
2. Preposed locative adverbials:
(32) Ta [Kino] libistas jalad sandaalidesse ja läks välja koidikut vaatama. [P] Ukse taga kükitas ta maha ja tõmbas teki otsad põlvede ümber. Ta nägi Golfi pilvede täppe kõrgel lõõmamas. (lk 3)
3. Suunava väärtusega [directional value] verbid (näiteks "tulema," "minema," "sisenema," "lahkuma," "tooma" ja "viima"). Järgnevas näites nihutab "tulema" mitte ainult KUSi uude kohta, vaid ka KESi uuele tegelasele:
(33) Uudised jõudsid [came] doktorini, kui ta istus vana naise juures, kelle haiguseks oli vanadus. ... doktor muutus ühtaegu kangekaelseks ja mõistlikuks. ... [P] Uudised jõudsid [came] kirikuesiste karjusteni ja need panid nad rõõmust naeru kõhistama. ... (lk 28-29)
Järgnevas näites märgistab "minema" ja "tulema" kombinatsioon KUSi nihet, mis algab onnist väljaspool:
(34) Nüüd oli maailm ärkvel ja Kino tõusis ning läks oma haomajja. [P] Kui ta uksest läbi astus, tõusis Juana hõõguva tuleaseme juures püsti. (lk 2)
4. KESi nihe. KESi nihe võib nihutada KUSi. Alljärgnevas näites muutub Juana asukoht KUSiks:
(35) Skorpion liikus ettevaatlikult karbi poole. Juana kordas endamisi iidset mana, mis taolise õnnetuse eest kaitseb, ning lisaks pomises läbi kokkupigistatud hammaste Ave Maria. (lk 6)
Vahendid, mis mõjutavad MILLALit. Sissetoov vahend toob sisse potentsiaalse uue MILLALi ajaintervalli ning nihkub sellele; järgnevas näites saavutatakse see lausealguse määrsõna kasutamisega: (36) Pärastlõunal, kui päike oli üle poolsaare mägede läinud, et välimisse merre vajuda, kükitas Kino majas, Juana tema kõrval. (lk 30)
Tegelikult kaks MILLALit säilitavat vahendite klassi hoiavad alal selle dünaamilist intertsust (st nad pidevalt kaasajastavad MILLALit). Lihtne säilitamine võib toimuda kolmel viisil:
1. Ajavormi muutmine (lihtminevik, lihtolevik):
(37) Ja uustulnukad, eriti kirikuesised karjused, kes oli suured finantsanalüüsi eksperdid, vaatasid .. nägid ta rebenenud salli, hindasid rohelist linti ... lugesid Kino teki iga ... ja määratlesid nad kui vaesed inimesed ... (lk 11)
2. Lõpuleviidavuse ja saavutatavuse predikaadid (Vendler, 1957):
(38) Ja siis võttis ta kotist väikese pudeli valge pulbriga ning zhelatiini kapsli. Ta täitis kapsli pulbriga ning sulges selle ning seejärel sobitas esimese kapsli ümber teise ja sulges sellegi. (lk 40-41)
3. Osalausete ühendamine [clause conjoining] (vt uuesti näidet 17). Nihkevastased vahendid märgivad, et see sündmus toimub väljaspool järjekorda, kuid kõik teised sündmused toimuvad järjekorras. See tähendab, et nihkevastase vahendi ulatusest väljaspool muutub järjekord uuesti normaalseks. Selliseid vahendeid on kaks: (a) konjuktiivsed määrsõnad: "sellal kui," "peale," "enne," "kui."
(39) Ja nagu alati siis, kui Kino lähenes kellelegi oma rassist, tundis ta nõrkust ... (lk 12) ja (b) enneminevik:
(49) Pärlis nägi ta Coyotitot koolis väikese laua taga istumas, just nii nagu ta kord läbi lahtise ukse iseennast näinud oli. (lk 33)
Üks vahendi liik, mis MILLALit nihutada võib, on preposed ajaline määrsõna:
(41) Ja siis, varavalges, kuulis ta vankri kriiksatust ja ta oli tee ääres kägaras ja vaatas kuidas raske kaherattaline lodevate härgade veetav vanker möödus. (lk 92)
MILLALit võivad äranihutada (st nulli nihutada) neli vahendit:
1. Seisundi [stative] ja tegevuse [active] verbid (Vendler, 1957):
(42) Tema, kes oli kuulekas ja austav ja rõõmsameelne ja kannatlik, tema võis sünnitusvaludes selga kõverdada pea häält tegemata. Ta talus [could stand] väsimust ja nälga peaaegu paremini kui Kino ise. Kanuus oli ta kui tugev mees. (lk 9)
2. Harjumust [habitual] ja iteratiivsed määrsõnad:
(43) Sajandeid olid mehed sukeldunud ja austreid nende pesadest lahti rebinud ja avali kiskunud otsides kattega liivaterasid. (lk 21)
3. Imperfekt [imperfective aspect] (Hopper, 1982; Reid, 1977):
(44) Kino ei hinganud [was not breathing], kuid ta selg kerkis veidi ning ta käe- ja jalamusklid tulid pingest esile ja ta ülahuulele tekkis higitriip. (lk 97)
4. KESi puudumine. Näites 24 ei muutu aheldatud indefiniitsed alused [chained indefinite subjects] fokusseerivaks KESiks, mistõttu KES on äranihutatud, mis antud juhul ära nihutab MILLALi.
Kui vahendid on kooskõlalised, DK säilitamise või nihkumise tõenäosus suureneb. Kui sarnase ulatusega vahendid ei ole kooskõlalised, säilitamise või nihke tõenäosus väheneb; st tõlgendaja ei ole DK KESis, MILLALis või KUSis kindel. See erineb äranihutatud DKst, mille puhul tõlgendaja on kindel, et ajutiselt puuduvad KES, MILLAL ja/või KUS.
Kindlus DK KESi, MILLALi ja KUSi osas mingis narratiivi lõigus on võrdeline DK-vahendite arvuga, mis on selle DK komponendi osas kooskõlalised. Järgnev lõik illustreerib tugevat ja kindlat DKd, mis tuleneb mitmetest seda säilitavatest vahenditest:
(45) Ta [Juana] tõi tuhast nähtavale sädeme ja ø rebis selle peale väikesi maisi kattelehe tükke ja ø puhus tükkidesse väikese leegi ... Ja siis ... Juana tõi lühikese pühitsetud küünla jupi ja ø süütas selle leegist ja ø pani lõkkeäärsele kivile seisma. (lk 49)
Siin on meil asesõnaline viide KESile, millele järgneb kolm nulli, mida liidab järgmise lausega (tugevalt) järgnevusele viitav sidesõna [high continuity connective] "ja siis" ning veel kaks nulli peale täisnimelist [full nominal] viidet, millele järgneb "tõi", mis viitab DK suunas liikumisele.
Järgnev lõik illustreerib kuidas kõik nihkumisvastased vahendid koos aitavad DK nihet ära hoida:
(46) Neli kirikuesist kerjust teadsid linnas kõike. Nad1 olid noorte naiste näoväljenduste õpilased [students of expressions of young women] kui nad2 pihile läksid ja nad3 nägid neid4 kui nad5 välja tulid ja [ø6] lugesid patu olemust. Nad7 teadsid iga väikseimat skandaali ja mitut suurt kuritegu. Nad8 magasid oma9 postidel kiriku varjus .. (lk 11; subskript lisatud)
Selles näites KES = kerjused ja KUS = kiriku ees. Neli nihkevastast vahendit koos hoiavad ära KESi nihke naistele ja KUSi nihke kiriku sisemusse: ärahoidev [obviating] prepositsioon "of", indefiniitne NP "noored naised," subordineeriv sidesõna "kui" (as) ning tajuverb "nägema," millel aluseks on kerjused. KESi säilitamist toetavad deiktilised verbid "minema" (tähistades liikunust KUSist eemale) ja "tulema" (märkides tagasitulekut). Pange tähele, et kerjuste säilitamine KESina kogu lõigu jooksul lubab anafoorsel asesõnal "nemad" ja null-anafooril (lõigus numbritega tähistatud) viidata kord kerjustele, kord naistele. Naistele viitavad juhtumid 2 ja 5 asuvad nihkumisvastaste vahendite "kui" ja "of" ulatuses (vrd ulatuse printsiibid). Kerjustele viitavad juhtumid 1, 3, 5, 7 ja 8 ei ole taoliste vahendite ulatuses. (Juhtum 4 viitab naistele kaasreferentsi printsiibi alusel). Seega on lugeja, vaatamata potentsiaalselt ebamääraste asesõnade ja null-anafoori kasutamisele, tänu stabiilsele DKle võimeline jälgima muutuvat viitamist. Ebakindlus narratiivi lõigu DK KESi, MILLALi või KUSi osas on võrdeline sarnase ulatusega DK-vahendite arvuga, mis ei ole selle DK komponendi osas kooskõlalised:
(47) .. ta roomas okkalise puu varju [P] ... ja piilus kukkunud oksa alt. ... Isegi nii kaugelt võis ta näha neid kahte sügavalt maa kohale kummardunult aeglaselt jalgsi edasi liikumas. Siin üks seisatab ja vaatab maapinda ning teine ühineb temaga. (lk 95-96)
Selles näites on KES ja KUS esimeses lauses koos. Teises lauses viitab lausealguse määrsõna KUSi nihkele, kuid anafoorne aluse asesõna "ta" märgib KESi säilimist. See konflikt viib ebakindluseni selle osas, kas KUS tõesti nihkus või kas KES nihkub või mitte. See ebakindlus lahendatakse viimases aluses lausealguse "siin'iga" ning muutusega aluse asesõnas. KES ja KUS on nihkunud "kahe jalgsikäiva" asukohta.
Järgnev lõik pakub samalaadset konflikti, mille tulemusena DK hetkeks ebamääraseks muutub:
(48) Juana läks tuleaseme juurde, tõi nähtavale söe ja puhus sellele elu sisse. .. [P] Nüüd tõusis Kino üles ja mähkis teki ümber pea ja nina ja õlgade. Ta libistas jalad sandaalidesse ja läks välja koidikut vaatama. (lk 2-3) Sel hetkel on KUS onni sees ja Kino on KES. Kuid kuna KES lahkub KUSist, on väga tõenäoline, et üks neist muutub ning me oleme teadmatuses; see tähendab me ei tea, kas meie, lugejad, jääme Juanaga onni (KESi muutus) või läheme Kinoga välja (KUSi muutus). See lahendatakse järgnevas lauses:
(49) Ukse taga kükitas ta maha ja tõmbas teki otsad põlvede ümber. (lk 3)
Anafoorne asesõna "ta" (viitab Kinole) märgib KESi säilitamist, samas kui lausealguse ruumiline määrsõna "ukse taga" märgib KUSi nihet; see tähendab, et lugeja on nüüd kindel, et KESi säilitatakse, kuid KUS on nihkunud.
Me näitasime DK-vahendite ühte neksust, mille tulemusena KES ja KUS läksid stabiilselt lahku, see tähendab selle puhul ei näi eelpool toodud näidete vahel vastuolu olevat. Selle neksusega näib tõlgendaja mentaalses jutumaailma mudelis kaasnevat reisi skeem [journey schema] (Lakoff & Johnson, 1980). KES koosneb reisi sooritavatest isikutest või grupist ning KUS on nii nende lõppsihtpunkt kui teel läbitavad kohad. Narratiivis annab reisile dünaamilise kvaliteedi see, et KUS nihkub pidevalt KESist ette.
Järgnev lõik illustreerib seda efekti. Kino ja Juana lähevad oma lapsega linnatohtri juurde, nendega koos naabrid ja teised linnaelanikud:
(59) a. Inimesed uksel tõukasid tagant teistele pele, et teda [Juanat] näha.
b. Kino järgnes talle. Nad läksid väravast välja sissetallatud rajale ja
c. naabrid järgnesid neile. [P] .. Nad jõudsid (came) kohta, kus puumajad
d. lõppesid ning kivist ja krohvist linna algas ... Rongkäik ületas
e. pimestava väljaku ja möödus kiriku eest. [P] .. kerjused
f. kiriku eest ... läksid kaasa, et näha missugune draama sellest
g. areneb .. nad järgnesid rongkäigule, need kaasinimese kohta täiusliku
h. teadmise lõputud otsijad, et näha, mida laisk paks doktor
i. teeb skorpionihammustusega kehvikulapsega. [P] Kiirustav rongkäik
j. jõudis [came] viimaks suure väravani doktori maja ümbritsevas müüris. (lk 10-12, rõhk lisatud)
Üks paljudest rongkäigu liikumise muljet tekitavatest vahenditest on liikumisverbid "järgnema", "ületama," ja "mööduma" tekstilõigu ridadel (b), (c), (d), (e) ja (g). Verbid "jõudma" ("come") ja "minema" väljendavad lisaks liikumisele ka liikumist, vastavalt DK poole ja sellest eemale. Kui KES (rongkäik) ja KUS on sünkroonsed, siis "jõudma" ja "minema" peaksid tähistama vastavalt rongkäigu poole ja sellest eemale liikumist. Kuid tegelikult on vastupidi. Selle illustreerimiseks defineerime lookuse [locus] kui koha, mis ei lange kokku [non-coterminous] KESiga ning mille suhtes KES liigub. Mõlemad "jõudma" esinemised lõigus väljendavad liikumist lookuse poole, mitte KESi poole. Sõna "läksid" real (b) väljendab liikumist lookusest eemale, ning real (f) lookusest eemale ja KESi poole. Teisisõnu, selle lõigu deiktilised verbid suunavad lookuste poole, KESist eemale, nii nagu oleksid need DK KUS. Seega on kas meie väide "jõudma" ja "minema" kohta vale, või on KES ja KUS selles lõigus tõepoolest mittesünkroonsed. Meie arvates kasutatakse sellist KESi ja KUSi säilitavate DK-vahendite mittesünkroonsust narratiivis sageli reisimise skeemi esilekutsumiseks.
Selles peatükis tõime me välja ingliskeelse ilukirjandusliku narratiivi deiktilise keskme põhialused. Esitatu on mõeldud analüüsiraamistikuna, mis on pigem lai kui sügav. Selle peatüki materjali võib kasutada kahel moel. Teooria ja selle vahendid on mõeldud kasutamiseks ilukirjandusliku teksti lingvistilistel uurimisel. Samuti võivad meie kategooriad kasulikud olla psühholingvistlisel tekstitöötluse uurimisel.
Abstraktsemal tasandil võib meie tulemusi võtta kui argumente lingvistiliste struktuuride funktsionalistliku analüüsimise poolt. Teatud tüüpi keele (antud juhul ilukirjandusliku narratiivi) uurimine viib paratamatult tõdemusteni [insights] selle kohta, kui plastiliselt lingvistilist materjali saab teatud kindlate kommunikatiivsete eesmärkide saavutamiseks kasutada.
Tõlkinud Liisa Vesik