Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
ARV Scandinavian Yearbook of Folklore (ed. B. R. Jonsson), lk. 95-125. Uppsala, 1984.
Kuidas peaks folklorist uurima tähendust (meaning)? Mida võib tema analüüside järgi tähendada "tähendus"? Folkloristlikust kirjandusest on sellele küsimusele raske teoreetiliselt hästi põhjendatud vastust leida. Sellise olukorra põhjustajaks on ilmselt folkloristikas kaua domineerinud tekstile ning vormile orienteeritud paradigmad ja võib-olla ka folkloristlike materjalide loomus. Siiski on see mingil määral hämmastav (kui see on tõsi), et 1970ndatel olid folkloristid inspireeritud kommunikatsiooniteooriatest ja hermeneutikast, esitusest ja kontekstist. Soome 1950. aastate folkloristikat üle vaadates leiame näiteks uurimuse, mis tegeles rahvalaulude "sõnumiga"1 ja 1960. aastatest töid, mis käsitlesid üleloomulike kogemuste algallika otsimist ja tõlgendamist.2 Nende tööde tulemusi oleks võinud integreerida folkloori tähenduse teooriaga, kui selline teooria oleks eksisteerinud, või kui keegi oleks olnud valmis sellist teooriat looma. Isegi mitte vanasõnade uurimine, mis tegutses lingvistilise semantika piiridel, ei tundnud puudust folkloristlikust tähendusteooriast; samuti pole isegi sellise moodsa teaduse nagu semiootika läbimurre kiirendanud arengut oodatud moel. Nüüdseks võime öelda, et see muutus on siiski toimunud. See selgub juba sõna "tähendus" kasutamise sagenenud kasutamisest folkloristlike tööde ja artiklite alapealkirjades alates 1970ndate lõpust.3 Tähendus (meaning)- laiemas tähenduses interpretatsioon - on viimastel aastatel saanud noorema põlvkonna uurijate huviobjektiks.4 Tähendusest on lõpuks saanud probleem.
Millises suunas peaks folkloori tähenduse teooriat integreerima? Tähenduste uurimine on hetkel tavaline eikellegimaa, mida jagavad mitmed distsipliinid: lingvistika, keelefilosoofia või loogiline semantika, kognitiivne psühholoogia, tehisintellekti uurimine ja semiootika. Semiootikat võib vaadelda kui katusdistsipliini, kuna see uurib märgisüsteeme inimestevahelises kommunikatsioonis ja interaktsioonis, keelel on selles süsteemis ainult üks osa, isegi kui see on kõige tähtsam. Tähenduse uurimine ei saa lingvistilisest semantikast nii palju kasu, kui võiks oodata. Lingvistika pole tahtnud tegeleda suuremate üksustega kui lause ja on piirdunud puhtalt keelesüsteemide uurimisega. Tsiteerides Noam Chomskyt: "Linguistic theory is concerned primarily with an ideal speakerlistener, in a completely homogeneous speech community, who knows its language perfectly and unaffected by such grammatically irrelevant conditions as memory limitations, distractions, shifts of attention and interest, and errors (random or characterristic) in applying his knowledge of the language in actual performance."5 (Tõlge: Lingvistiline teooria tegeleb peamiselt täiesti homogeenses kõnekeskkonnas oleva ideaalse kuulaja-rääkijaga, kes tunneb oma keelt perfektselt ja on mõjustamata sellistest grammatiliselt asja juurde mittekuuluvatest tingimustest nagu mälupiirangud, hajutumine, tähelepanu ja huvi vaheldumine, ja häiretest (juhuslikest või iseloomulikest) oma keeleliste teadmiste kasutamisel tegelikus esituses.)
John Lyonas tunnistab, et kuna keelt on peamiselt uurinud keeleteadlased, siis on seda kolmekordselt puhastatud: esiteks on kõrvaldatud Chomsky poolt viidatud ebaregulaarsed esitusilmingud ("esituse fenomenid"), teiseks on eraldatud idiolekt, indiviidi kõnes olevad unikaalsed iseärasused, kolmandaks on keel dekontekstualiseeritud, st kõik märgid kontekstist on võimalikult hoolikalt kustutatud.6 Mõningase kahtlusega laiendab mõjuka teose "Semantika" autor oma uurimisvälja, kaasates mitte ainult mikrolingvistilist, fraaside kontekstivälist deskriptiivset semantikat või "maksimaalselt dekontekstualiseeritud süsteemilauseid", vaid ka keele sotsiaalseid ja ilmekaid tähendusi; "vähemalt see osa sotsiolingvistikast ja stilistikast peab sisalduma lingvistilises semantikas".7 Folklorist, kelle jaoks esitus ja kontekst on tähtsad ja kes tahab uurida ka idiosünkraatilist materjali sooviga saada võimalikult ülevaatlikku pilti, võib kahelda semantika kasulikkuses tema uurimisalasse kuuluvate lihtsate lausete puhul. Folkloristi poolt uuritav materjal ulatub vanasõnadest narratiivide ja pikkade kombestiku- ja tavadeselgitusteni, kristalliseerumata narratiividest tugevalt kinnistunud vormideni. See, mida ta vajab, on laiahaardelisem tähendusteooria.
Vaieldes lingvistika ettevaatliku hoiaku üle semantika suhtes, võime me meenutada Leonard Bloomfieldi, kes oma 1933. a. töös "Language" ("Keel") kirjutas, et kui me soovime teadusliku täpsusega defineerida tähendust, peab meil olema ka teaduslikult täpne teadmine kõige kohta, mis leidub kõneleja maailmas, kuna iga objekt, iga sündmus inimese maailmas on kätketud tema kõnesituatsioonidesse.8 Ta läheb kaugemalegi, rõhutades, et inimese sellealased teadmised on nii vähe arenenud, et tähenduse uurimine on lingvistilise teadustöö nõrk koht ja jääb selleks ajani, mil teadmised on jõudnud praegusest tasemest palju kaugemale.9 Bloomfieldi lähenemine oli iseloomulik loodusteadlasele - teda võib naljatades nimetada kõige kehvemat sorti biheiviouristiks, positivistiks ja deterministiks, mis ei tähenda, et ta ülehindas semantikaprobleeme. Siiski, tema väide, et lauset "Õuna nähes sai Jill aru, et ta on näljane" tähendust võib selgitada teaduslikult (kuna me teame, mis juhtub inimese maos hetkel, kui ta on näljane ja kuidas valguslained jõuavad õunalt tagasipeegeldunult inimese silma, sellal kui sõnade "armastus", "hea", "ilus" jne tähendusi ei saa teaduslikult (=füüsiliselt) analüüsida)10 annab märku takistustest, mida tänapäeva lingvist tõenäoliselt enam ei märkagi.
Tundub, et ikka veel pole lahendatud probleem, kuidas ühendada puhta lingvistika ja lingvistikavälise semantilise sisu uurimine, kuigi Bloomfieldi aegadest on siiski toimunud mõningane progress. Lingvistikale on lootust süstinud sellised teadused nagu näiteks pragmaatika. Vastavalt C. W. Morrise klassikalisele pragmaatikateaduse definitsioonile uurib pragmaatika märkide suhet nende tõlgendajatega, semantika märkide suhet nende kohta käivate objektidega, ja süntaktika nende märkide omavahelist vormilist suhet.11 Semiootikat peab ta nende katusdistsipliiniks. Hiljem jõudis ta järeldusele, et pragmaatika on see osa semiootikast, mis tegeleb märkide päritolu, kasutuse ja mõjuga selles keskkonnas, kus nad ilmnevad.12 Morrise definitsioon on orienteeritud kuulajale, Carnapil kõnelejale, kuigi ta viitab kogu situatsioonile, mis koosneb nii kõnelejast, kuulajast kui keskkonnast. Carnap väidab, et kui uurimine teeb eksplitsiitseid viiteid kõnelejale-keele kasutajale, siis võime rääkida pragmaatikast, aga kui me jätame kõneleja kõrvale ja analüüsime üksnes väljendid ja nende viiteid, oleme juba semantika valitsusalas, ja kui me edaspidi jätame ka need vihjed ka kõrvale ning analüüsime ainult väljenditevahelisi suhteid, siseneme juba süntaksi valdustesse.13 Vastavalt Carnapile on pragmaatika ja semantika kaks fundamentaalselt erinevat väljendite tähenduse analüüsi vorme, sest pragmaatika tegeleb ajalooliselt antud keelte empiirilise uurimisega, sellal kui puhas semantika uurib konstrueeritud keelesüsteeme.14 Õpiku "Pragmaatika" autor S. L. Levinson kirjutab, et semantiline teooria katab ainult väikese, ehkki elujõulise osa üldisest keelemõistmisest. Ta räägib sellest peamisest hoovusest, mis on semantilise (pluss süntaktilise ja fonoloogilise) teooria ja laiahaardelise lingvistilise kommunikatsiooniteooria vahel. Ta pärib: kuidas me saame selgitada vihjeid, implitsiitseid kavatsusi, eeldusi, sotsiaalseid hoiakuid jne, rääkimata kõnekujunditest (metafoorid, iroonia, retoorilised küsimused, stiilivõtteline vähendamine), mis on eelnevalt hõivanud retoorika- ja kirjandusteoreetikute tähelepanu.15 Pragmaatika metodoloogia on hetkel selline, et mitte mingil juhul pole kindel, kas üleüldse on kuidagi võimalik ehitada sild üle selle hoovuse, millele viitas Levinson. See on mitmel moel seotud keele, konstrueeritud keelesüsteemi ja kontekstitute elementaarlausete filosoofilise semantikaga. Selle jõududest piisab tõelise väljendi kirjelduse ja ülemvõimu lävepakuni jõudmiseks, kuid mitte selle ületamisesks.
Niisis, kas tähendust õppiv tudeng peaks kuidagi lingvistikast mööda libisema? Võibolla on olemas mõned täiesti erinevad lähenemised tähenduse kujutamiseks, nagu näiteks laiahaardelised lähenemised, mis algavad üldisest interaktiivsest kommunikeerumisest, püüdes peamiselt haarata tähendusi, mitte nende lingvistilisi sümboleid, ja alles siis lähevad tagasi, et kontrollida vahendeid - olgu siis lingvistilisi või lingvistikaväliseid, mida nende tootmiseks kasutati. Tähtsus oleks sellisel juhul ümber pööratud.
Tehisintellekti uurija Terry Winograd on näide avarama ja paindlikuma lähenemisega õpetlasest. Oma artiklis "Mida tähendab keelest aru saada?" (1981) puudutab ta keelemõistmise teaduse nelja paradigmat: 1) keelestruktuuride (lingvistika) õpe, 2) lingvistiliste struktuuride ja maailma (keelefilosoofia) vastavuse õpe, 3) kognitiivsete protsesside (kognitiivse psühholoogia) õpe, ja 4) aktsioonide ja interaktsioonide protsesside õpe (kõneakti teooria ja etnometodoloogia).16 Esimesed kaks on seotud keelestruktuuridega, kolmas indiviidi mälu ülesehituse ja selle tootmise ning interpretatsiooni protsessidega, neljas kommuunisisese interaktsioonivõrguga. Ta vaatleb skeemi-teooria diskursuse analüüsi esimese paradigma all ning suhtub sellesse üsna kriitiliselt, ehkki ainult mõned aastad tagasi avaldas ta laiaulatusliku töö samal teemal, kus ta väitis diskursuse teooria põhiosaks olevat keele kõneleja kasutuses olevate erinevate loomulike suhtlusmudelite kogumist arusaamise. Ta väidab, et üks tüüpiline teadusliku deduktsiooni viga on võtta uurija poolt koostatud skeemi või mudelit kui uurimisobjekti (nt inimese teadvuses). Võib-olla see selgitab tema ülekandumist neljandale paradigmale, interaktsiooni etappide jälgimist ja neis ilmnevate deduktsiooni, argumentatsiooni, lubaduse, usalduse (confidence) puudumise ja muu uurimist.17 Mis puudutab tähendusteooriat, siis Winograd kahtleb intersubjektiivsetes tähendustes, otsib uut alusmudelit kommunikatsiooniprotsessi jaoks ja nagu paljud enne teda, rõhutab seda elulist osa, mida mängib kavatsus ja kontekst tähenduse täpses definitsioonis. Eelnevast on küll, et anda tagapõhi debatile folklooritekstide tähenduse kohta, mis süttis 1978. aasta sügisel, kui pidasin loengut traditsiooniökoloogiast. Nagu tihtigi juhtub, vajusin ajaloo rappa enne, kui jõudsin oluliste probleemide väljatoomiseni. Püüdsin oma tudengitele kirjeldada, kuidas folkloorisaadused (folklore products) pidevalt lisandite, kohandamiste ja samastamise tõttu muutuvad ja et seda saab seletada konteksti ja kogukonna ootustega, mis ümbritseb traditsioonisaadust. Ehkki traditsiooni esitaja isiksus on traditsioonielementide internaliseerimises ja saaduste esitamiseks valimise protsessides kohutavalt tähtis faktor, peab see tegelikus esitamissituatsioonis kohanduma kogukonna ja keskkonna poolt ette pandud marginaalsetele tingimustele. Folkloristlik tekst, mis on korra juba õpitud ja mällu salvestatud, olgu siis lühike ja sõna-sõnaliselt meeles või pikem narratiiv, mida võib vastavalt põhiskeemile ja võtmeliinidele reprodutseerida, on meelde jäänud latentses, inaktiivses staadiumis, avatud või siis tähendusest hoiduv. Siiski - olukord, milles saadus meelde jääb ja milles teda meenutatakse, aktualiseeritakse, toodetakse ja esitatakse, on tähendust täis. Inimeste kohalolek, nende ühised suhted, eelnenud juhtumused, tulevikulootused ja -hirmud, ootused, mis puudutavad tulevaste sündmuste ahelat, assotsiatsioonid, väljendid, kõne- ja reaktsioonide liinid loovad jõuvälja, mis taas ja taas sünnitab tähendusi ja kommunikatsioone. Puhas folklooritekst kui selline, nt vanasõna või usundiline muistend, on tühi - hoitagu teda siis mälus või mõnes arhiivis. Ta saab tähenduse alles kontekstis, kasutuses, kui on laetud tegelike tunnete, hoiakute, väärtuste, kasutajate kavatsuste ja ja kuulajate reaktsioonidega. Lugejat huvitab kindlas kontekstis esinev ja tähendusi täis folklooritekst, mitte paljas tekst iseenesest. See tagajärje printsiip ei peaks olema peidetud viidetega esteetilisele naudingule, meelelahutusele või muule sarnasele, või vähemalt ei tohiks seda printsiipi veega alla lasta, sest mis on esteetiline nauding või põnev meelelahutus ilma tähenduseta, ilma tagajärgedeta, mis puudutavad kõnealust tegevust või olukorda? Inimesed ei ole, üksikute eranditega, huvitatud traditsioonist enesest - zanridest, toote päritolust selle enda tõttu. Nad on huvitaud sõnumist, mis peitub traditsioonis, selle liigitusest ja suhtest olukorraga. Me võime tõsiselt kahelda inimeste võimekuses (=vajaduses) traditsiooni ära tunda milleski muus kui üldteada asjas, mingis indiviidist sõltumatus aktsepteeritavas faktis, usaldatavusest jne. Pigem on tuntud traditsiooni väärtus kui traditsioon ise (ja siin on juba folkloristi piirkond).
See mõttelõng oli minu meelest piisav, et päästa folklooritekstid triviaalsusemülkast, millesse arhiivides säilitatavad üksikud tekstid olid hakanud uppuma. Lihtsalt pidi eeldama, et kunagi tähndasid nad oma tegelikus kontekstis palju enamat kui praegu. Nad olid olnud osa rikkaliku sisuga suhtlusest, mida enam-vähem juhuslik meenutamine ainul peegeldas. Kaootilisest tautoloogiast ja materjali lõpututest vähemusvariantidest oli kergem aru saada, kui traditsiooni kohandamine selle kontekstile oli sündinud peas, just kontekst andis tekstile kogu tema pinge ja tähenduse, mis seda sõnasõnaliselt uuendas, mistõttu tegu polnud lihtsalt ühe vana looga. Ja variatsioone põhjendasid olukordadest ja tähendustest, mis saadusele anti. Aga folkloor võis lubada ka sinna jäämist, kus ta oli, "endakordust", sest selle huvid ei sõltunud enam puhtalt tekstist. "Üleliigsus" oli näiline, isegi kui tekst oli dokumenteeritud samalt informandilt või samast kogukonnast saadud mitmetes variantides. Omaette peatükk oli sama saaduse eri piirkondadest-kogukondadest kogutud variandid. Selle kaose keskel ei olnud põhimõtteliselt ainult situatsioonikonteksti (lisandid ja tähendusprotsessid) poolt toodetud variatsioon, vaid ka variatsioonid, mis tekkisid erinevate kultuurikontekstide ja traditsiooni eri ökotüüpide tõttu. Oli see tõesti nii?
Kui jah, siis kuidas tõestada seda teaduslike meetoditega? Pinnale hakkasid kerkima metodoloogia ja terminoloogia probleemid. Kui semantilised elemendid on saadud kontekstist ja teksti vähe jälgi jätnud, siis millised on uurija võimalused tähenduse ekstraheerimiseks, kui ta tegeleb peaaegu kontekstitute tekstidega? Mõnikord võib ju tekstis leiduda kontekstuaalset infot, nagu näiteks memoraadid ja kronikaadid. Ja mida on öelda "strukturaalse tähenduse" kohta, mida säilitatakse narrratiivide skeemisüzeedes?18 Kas see võiks olla küllaldane indikaator kontekstuaalse tähenduse eraldamiseks? Mina kahtlen selles. Tähenduse andmisel on olemas vähemalt kaks tasandit või liiki-komponenti, mis ei kattu. Ja mis saab metasemantilistest kommentaaridest, informandi enda hinnangutest öeldu või kuuldu tähenduse kohta, teisisõnu nende väidete kohta, mis sisalduvad tekstis või seda raamivas teadmises? Kaheldamatult oleksid nad väärtuslikud, kui kogujad oleks vähegi märganud neid kirja panna või vähemalt küsida. Tihti ilmnesid nad ise spontaanselt tekstis. Ja mida on öelda muistendite, valmide jne lõpumoraalide kohta, üldistavate arvamuste kohta, millest narratiivides räägitakse? Ka nemad on kaheldamatult asjakohased, niikaua kui nad pole kirjastaja poolt välja mõeldud, nagu Soome loomajuttude antoloogiates.19 See meetodiküsimus leidis ühe lahenduse ühe loengu käigus. Ma juhtusin meenutama mõnda näidet, kuidas ma ise folkloori kasutasin ja kus traditsioon võttis vestluses aktualiseerunud ütluse vormi. Mitte ükski vestlust kuulanud ja seda ütlust kuulnud kõrvalseisja poleks haaranud olukorra intellektuaalset ja emotsionaalset pinget ja vajadust väljendi järele, mille väljaütlemine oleks olnud lahenduseks. Sel juhul ikkagi oli olemas intervjuuks valmis informant: ma asusin olukorda taastama ja dokumenteerima nii põhjalikult kui võimalik. Loengus piisas lühemast kirjeldusest, et selgelt näidata paljutasandilisi lingvistikaväliseid elemente, mis andsid tähendusele oma panuse, kuid mis ei olnud kõik mõeldud vestluspartneriga suhtlemiseks. Siiski hõõgus idee detailsest üleskirjutusest. Mõnikord meenutasin möödaminnes, kirja panemata neid juhtumeid. Aga seda artiklit ette valmistades tahtsin alustada näidetega subjektiivsest folkloorist, mis olid eriti huvitavad, kuna puudutasid tähendust: selleks ajaks oli näiteid kogunenud juba kolm. Seadsin enesele ülesande meenutada folkloristlikust huvist spontaanselt ja võimalikult korralikult kõiki juhtumi detaile - juhul, kui nad peaksid osutuma tähendusrikkaiks järgnevale analüüsile. Näidete juurde tulen hiljem tagasi. Tekstidena on näited enamasti vabad, struktureerimata väga vähese folkloorisisaldusega intervjuumaterjal, neis on hulgaliselt kontekstuaalset infot ja ka metasemantilisi kommentaare. Tähendusest rääkides on vajalik sõlmida hulk kokkuleppeid kindlate võtmeterminite väljavalimiseks, mis meenutaksid meie analüüsi fundamentaalseid aspekte. Meie tähenduse-kontseptsioon on aheldatud sõnaraamatulike ja lingvistiliste stereotüüpidega: tähendus on sõnaline, selgete joontega ja pidev. Aga on see nii? Mis siis, kui tähendus on tegelikult midagi hoopis erinevat: suuresti mitte-verbaalne, amorfne, koostiselt muutuv (näiteks üha täpsemaks muutuv) ja suhteliselt lühikese kestvusajaga, kui pole just spetsiaalselt kodeeritud ja säilitatud. Verbaliseerimine ei ole tähenduse mõistmise eeltingimus, samuti ei pea käimasoleva aktsiooni vaatepunktist lähtudes tähendus ka väga kaua kestma. Kui tähenduse kooskõla saab kujutleda kui mingit üldist protsessi, mis ei meenuta ettepaneku formuleerimist, vaid ka laiaspektrilist, eesmärgile orienteeritud erinevate kognitiivsete, emotsionaalsete ja konatiivsete impulsside ühist käsitlemist, on tarvilik säilitada ka terminoloogias ruumi nende semantiliste elementide jaoks, mis ei ole kõnes või tekstis kindlad väljendid, vaid antakse edasi teiste vahenditega.
Kujutame endale ette - formaalseina - neid tähendusi, mis jõuavad meieni läbi lausete, praegusel juhul läbi folklooriteksti. J. Lyons tõmbab eristuse tekstilause ja süsteemilause vahele. Tekstilaused on osad mingist esitusest, nende kasutamist ja konteksti peab tähensduse tuletamisel arvestama. Süsteemilaused on ideaalse lingvistilise süsteemiga kooskõlas kontekstivälised laused, millest peab tähenduse tuletama fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi reeglite järgi.20 Nii teksti- kui süsteemilause tähendusi peetakse siin formaalseiks. Folklorist seisab harva silmitsi ülesandega tuletada normeeritud süsteemilausete tähendusi. Need võivad olla rekonstrueeritud tekstid või tekstiosad, nii et näiteks folklooriteksti "algvorme" või "normaalseid vorme" võib teatud tingimustel pidada ka süsteemilauseteks. Teisest küljest on paljud folklooritekstid koguja poolt normitud ja kujundatud, olles mingil moel idiolektist "süsteemi" üle kantud. Selle üle peetav debatt on eriti asjakohane, kui otsustatakse, kelle tähendused on folklooriteksti kätketud. Kontekstitu ütlus võib esindada süsteemilauset, kuid tavaliselt töötab folklorist tekstilausetega, mis on osa laiemast diskursusest. Pragmaatika teeb samasuguse eristuse süsteemilausetest tuletatud lausetähenduse (sentence meaning) ja diskursusest tuletatud saadud tähenduse (received meaning) vahel.21
Oleks huvitav vaielda küsimuse üle, mis ikkagi kuulub "folklooriteksti" laiemas mõttes. Piisaku siin sellest, kui kaasa arvata kogu sõnaline osa, seega ka "päris teksti" raamivad kommentaarid ja kontekstuaalne info, kui nad on diskursuse osa.
Terminit "transformaalne" võib lisada tekstivälistele tähendustele, mis mõjutavad suhtlust, kuid ei saavuta lingvistilist vormi. Need sisaldavad ka näiteks inimese teadvuses leiduvaid kujundeid, mis suhtluses ei omanda eksplitsiitset lingvistilist maski, kuid mida väljendatakse mõnel muul viisil: paralingvistiliselt zestide, miimika, rõhutamise ja muuga, mida omakorda väljendatakse vaid osaliselt või üldse mitte, kuid millel on siiski mõju. Lõpptulemused, mis tulenevad samuti kindlalt väljendamata situatsioonist, kuid mis tegevuse käiku juhivad, on samuti liigitatud transformaalseteks tähendusteks. Vastavalt sellele loogikale muutuvad transformaalsed tähendused formaalseiks, kui nad on fikseeritud ja teksti üle kantud. Lisas toodud näited koosnevad metasemantilistest kommentaaridest, mis püüdlevad transformaalsete tähenduste poole, kuigi nende kommentaaride sõnasõnaline tähendus on formaalne.
Eluliselt tähtis on tähendust analüüsides teha vahet kavatsetud tähenduse (kõnelejapoolne, intended meaning) ja saadud tähenduse (kuulajapoolne, received meaning) vahel. Vaid harva on nad identsed. Seda võib iga kell näha, järgnedes neile "eksiarvamistele", mis tõusetuvad diskursuse käigus; tegelikult ei saa neid vigadeks lugeda - need on erinevused kavatsetud ja saadud tähenduse vahel. Need "vead" ilmnevad alati ja laiemalt, kui me ettegi kujutame; vaid kõige silmatorkavamad või vestlusprotsessis tähtsal kohal olevad erinevused parandatakse ära, aga see fenomen iseendast on üsna normaalne. Tundub, et nende eksiarvamuste põhjusi võib leida transformaalsetes tähendustes, mida tajub kuulaja (elementides, mida toetab tema maailmakogemus) sama tihti kui kõnelejapoolses ebatäpses diskursuses.
Tähenduse kujundamine on paljumõõtmeline protsess, eriti neis interaktsiooni staadiumites, mida mõjutab suur hulk osalejaid (ja seega erinevad "assotsiatsioonide universumid") ja samuti diskursuse strateegia. Vastavalt Winogradile on tajumise põhiline seisund erutus, mille kõneleja kutsub esile kuulajas või pigem tema kognitiivses süsteemis, mis üritab pidevalt aru saada kõigest kuuldust ja kogetust.22 Winograd räägib ka järeldusest, mis toetub limiteeritud ressurssidele ja lõpptulemustele, milleni on "hüpatud".23 Teisisõnu: kuulaja ei tuleta kättesaadavast infost kõike enne lõpptulemusele jõudmist. Winograd ei räägi selle lõpptulemuse iseloomust ega ka allikaist. Pidades meeles kahte faktorit, ajapuudust interaktsiooni staadiumis (infot antakse kiiremini kui seda jõutakse läbi töötada) ja info juhendamisfunktsiooni, on juba selge, miks tulemuseni peab "hüppama". Võib mõelda, et tulemus on liigitav ja funktsionaalne. Sellisel juhul tähendab liigitamine põhiliselt asendit prototüüpide, mälus leiduvate ekvivalentide, "perekondliku sarnasusega" tähenduste jne suhtes, mis ei pea stiimulitega identsed olema. Liigitamine laseb hinnata (tähtis, vajalik - vähemtähtis, mittevajalik) ja pakub funktsionaalset nõuannet (nt "jätka - ära pane tähele"). Lühimälu piiratud säilitamismaht võib olla seotud selle opereerimisviisiga: äratundmiste, hindamiste ja käskude läbitöötamine nõuab ei nõua mitte pikka kestvust, vaid ajakohasust, sissetuleva info põhjalikku sõelumist ja elimineerimist.24 Vaid pisike osa sellest infost sööbib pikkmällu, kas siis graafilise sündmuspildina (episoodimälu) või abstraktsete kontseptsioonidena (semantiline või kontseptuaalne mälu). Mälumaht on individuaalne. Ei ole võimalik tõestada, kuidas kõneleja kavatsetud tähendus teatud situatsioonis teatud kindlate kuulajate mäludes läbi töödeldakse, aga küllalt kindlalt võib väita, et selleks on erinevad viisid. Me muidugi võime katsetavalt võrrelda mingis olukorras eri kuulajate poolt saadud tähendusi, aga on raske kätt tõsta protsessi enda vastu enne lõpptulemust. Tähenduse tajumine on loominguline tegevus, kuulaja enda huviimpulsid toovad sisse tähendusi, millest tema naabril pole aimugi. Pidev transformaalsete tähenduste sõelumine, nende tagasiside tajuprotsesis ja kuulamise strateegia võivad kuulaja viia kaugele diskursuse põhisüzeest.
Selles kontekstis ei ole võimalik vaadata sügavamale transformaalse tähenduse ja diskursuse strateegia vahelistesse sidmetesse. Mõned näited. Kõneleja ei soovigi olla alati sõna-sõnaliselt mõistetud, ta võib jätta teatud asjad välja ütlemata.26 Ta teeb intellektuaalse kompromissi ja kasutab fraase, mis on talle endale rahuldavad, vastavad tema enda aususestandarditele, kuid on niipalju kahemõttelised, et ta on üsna rahul osalise või täieliku mittemõistmisega. See võib lõppeda teatud liiduga kuulaja ja kõneleja vahel. Sest kuulaja võib tunnetada kommunikatsiooni ebaefektiivsust ja mõista, et täielik taju ei olegi nõutud. Ebaefektiivses kommunikatsioonis tõuseb transformaalse tähenduse hulk teravalt, lubades seega tõlgenduste rohkust.
Teiseks: võib olla vastuväide (counterclaim). Kõneleja võib tõepoolest püüdagi öelda seda, mida ta tegelikult silmas peab, kuid kuna kuulajal on kujunenud erinev arvamus ja ta tegeleb sellega, sellal kui kõneleja ikka veel räägib, on tema tähendusetöötlus sõltumatu ja aktiivne, isegi erapooletu. Liiga hoolikas kuulamine võib isegi rumal tunduda, kuna tema enda argument võib uue info voolus segadusse sattuda; samas söödab kuulaja tähenduse saamise protsessi transformaalsemaid tähendusi kui tavaliselt. Jällegi on lähedal piir "arusaamatusega". Seda ei märka siiski aga mitte kõneleja või kuulaja, vaid teised kohalolijad, kes juhtumisi ei ole nii aktiivselt süvenenud tähenduse andmisesse. Võidakse olla üllatunud, kui keegi teeb mingi kindla väite ja teine saab sellest hoopis teisiti aru. Kavatsusetud tähendused ja saadud tähendused võivad olla erinevaile kuulajaile kaugemal või lähemal ja pole üllatav, et aktiivne kuulaja võib eksida kaugemale kui passiivne.
Keskkooli või ka mõnd teist haridusinstitutsiooni on kerge ära kasutada transformaalsete tähenduste uurimise paigana.
Küsimus, mis siis ikka tegelikult teadustöös mõtet stimuleerib, saab paljukogenud lugejatelt tihtipeale ootamatuid vastuseid, nende "assotsiatsiooniuniversum" võib sisaldada ainest mitme samateemalise uurimuse jaoks.
Üsna kerge oleks välja noppida muidki näiteid sellest diskursuse strateegiast ja suhetest kavatsetud-saadud tähenduse vahel. Piisaku sellest rõhutamaks, et taju on loominguline funktsioon ja et kõnelejatevaheline interaktsioon muudab sõnumit. Vestlus ei hõlma mitte ainult kognitiivset vahetust, vaid ka sotsiaalset läbikäimist, milles on kõik osapoolte vahelised koostööviisid (näiteks hoidutakse kaotamast respekti nii iseenda kui ka oponendi suhtes). Kõik me oleme tõenäoliselt kogenud "terroriseerivat vastukaja", kommentaari, millel on väga väike pistmine kavatsetud sõnumiga ja mis sunnib kõnelejat oma kavatsetud tähendusega kompromissi tegema, et olukorda sotsiaalselt sobivaks muuta.
Transformaalsete tähenduste seisukohast on kommunikatsiooni poolt vormitud kujutlus pessimistlik. Kas sõnumi peab vältimatult hävitama? Mina arvan, et minu vaatepunkt on realistlikum kui kommunikatsiooni matemaatiline teooria, mis on teadustöödes kaua prevaleerinud. See teooria arendati algselt silmas pidades signaali transmissiooni maksimaalset mõjukust suhtes hinna ja usaldatavusega. Seega pöörati tähelepanu infokanalile, mõjukusastmele, millega teda kasutati ja signaali infosisaldusele, otsides seda ökonoomilisimat miinimumi, millega infot saatjalt kuulajale transformeeritakse, kuid kasutades võimalikult vähe infokanalite mahtu. Kõrvalekallet miinimumist defineeritakse üleliigsuseks ja info moonutub infomüra tõttu. Üleliigsus võib seega vajalikuks osutuda, kui see müra elimineerib. Infosisaldus on vastupidises suhtes juhtumuse tõenäosusega. Lause "Mees hammustas koera" sisaldab rohkem infot kui "Koer hammustas meest". Laused, mille tähendust saab täpselt kontekstist piiritleda, on infovabad.
Transformaalsete tähenduste seisukohast nähtuna näeb olukord välja üsna teistsugune. Ilma kontekstita laused on "tühjad" laused. Tähenduse andmine oleks protsess, milles veatus, millega info edasi antakse, muutuks üsna harvaks ja suhteliseks. "Müra" ja üleliigsus on infokanalis alati olemas, me peame pöörama oma pilgu ebaolulistelt raginatelt ja algsetelt arusaamisraskustelt loomingulise taju, tagasiside, kuulaja ja kõneleja vahelise interaktsiooni poole, milles signaal on üks osa ja mis põhjustab kanalis "müra".
Teisisõnu, kommunikatsiooniprotsessi peab uurima laiemal skaalal kui siiamaani kombeks on olnud. Tähenduse kujunemine ei toetu üksikule signaalile sel määral, kui on ette kujutatud. Samuti ei ole signaali tähendus sama, mis signaalina käituval lausel.
Vaatame näidet: lause "Sajab". Väjaspool konteksti saame me sellele anda vaid konstrueeritud tähendusi, vastavalt sellele, kas me mõtleme, et sajab praegu või mõnel muul ajal, kõnelejale lähedal või väga kaugel jne. Loogilisi (lingvistilisi) võimalikke tähendusi on terve leegion: me võime moodustada üha kunstlikumaid tähendusi, kujutades väitele erinevaid taustu. Nii tehes toodame ka suure hulga vihjeid, mis kallutavad eemale tõelisest tähendusest. Teiste sõnadega, on olemas tähendusi, mis on küll loogiliselt võimalikud, kuid mis ei näi ilmnevat empiiriliselt täheldatavate kõneaktide voolus. Samamoodi võime leida suure hulga tõelisi tähendusi, mida pole suutnud ette konstrueerida. Eeldagem, et meie näitelause ei ole lihtsalt väide, vaid et ta transformaalselt annab märku mõnest täiesti erinevast tähendusest. Me võime ette kujutada kontekste, millesse see sobiks: 1) on ennustatud päikeselist ilma, kuid hakkab sadama (tähendades "ilmaennustaja eksis jälle"), 2) kedagi on palutud aeda kasta, kuid hakkab sadama (tähendades "enam pole tarvis"), 3) pesu kuivab väljas, hakkab sadama (tähendades "too kähku pesu sisse, enne kui märjaks saab").
Vastavalt matemaatilisele kommunikatsiooniteooriale peab infot leiduma ka lauses endas ja see peab olema uus, vastasel korral on lause tühi. Vastavalt transformaalsete tähenduste teooriale on lause mõte (implication) seotud lause endaga, sest lause käitub ka signaalina, mis kannab transformaalse tähenduse vastuvõtjani. Selles mõttes on lause konteksti kaudu tähendusega "täidetud". Lisaks tähendusele (implication) võime me viidata ka veel ellipsile.27 Outi Lehtipuro viitab traditsiooni mõistukõnelisele kommunikatsioonile,28 mis toimib sarnasel põhimõttel; traditsioonisaaduse, nt anekdoodi või muistendi sisu ei ole tarvis uuesti üle jutustada, sest kuulaja juba teab seda ja vajab vaid nappi vihjet, et saaduse tähenduse ja asjassepuutuvuse üle reaalses situatsioonis otsustada.
Mis puudutab transformaalseid tähendusi, siis tundub neis nõudmine uue info järgi vähem tähtis olevat. Sest matemaatiline kommunikatsiooniteooria ei tee küllaldasi mööndusi infokonteksti mõju uuendamiseks. Eeldagem, et ma kuulen teadaannet: "Sajab." olukorras nr 2 ja et ma olen ise jõudnud samale järeldusele ("ei ole enam tarvis aeda kasta"). Ka sellisel juhul pole lause "tühi", sest fakt, et keegi ütleb mulle, mida teha, ei ole strateegiliselt sama asi, kui ma ise sellele järeldusele olen jõudnud.
Sellest perspektiivist võime uurida ärakulunud fraase ja üleekspluateeriud sümboleid. Umberto Eco ütles kunagi ühes intervjuus, et tema jaoks on "roos" nagu mingi hoor: sellel oli liiga palju sümboolseid tähendusi. Ja tõesti, tumepunane roos armastuse sümbolina, kollane roos tagasilükkamise sümbolina, närbunud roos, punguv roos jne kutsuvad esile pea lõputu asssotsiatsioonidehulga. Artikkel "roos" sümbolite sõnaraamatus29 võib kergesti kaootiliseks muutuda. "Roos on roos on roos". Me võiksime öelda, et roos iseeenest on tühi, või - järgides Ecot - tühjem kui tavaliselt. Seda peab enne kasutamist tähendusega täitma. Kuid hooraks olemine ei ole tingimata negatiivne, kuna võimalike tähenduste lai skaala mõjutab võimet kohandada suurt hulka erinevaid olukordi, millest igaühel on mingi innovatiivne potentsiaal. Meie polüvalentne roos ei närbu ega õitse igavesti. Ta funktsioneerib kui signaal transformaalse tähenduse jaoks ja on võimeline väga isiklikke sõnumeid edasi toimetama.
Kõigile, kes veel kahtlevad konteksti jõus laadida sõna tähendusega, soovitan ma pöörduda Mauno Saari töö poole Niilo Yli-Vainiost, 1970date suurest Soome pastorist, kelle kogunemised täitsid Soome suurimad saalid ääreni.30 Liidriroll neil koosolekutel oli Jumala Häälel ja tema saabumist ootasid tuhanded. Nii ka Niilo Yli-Vainio. Veel muljetavaldavamat "assotsiatsiooniuniversumit" on raske ettegi kujutada. Kõigepealt pöörduvad kongregatsiooni poole teised kõnelejad, kelle eesmärgiks on kuulajad üles soojendada. Niilo tuleb hästi ette valmistununa, ta on välja mõelnud, mida öelda, aga just sel hetkel, kui ta hakkab sõna võtma, kukub tema kõne kokku. Saabunud kreatiivse kaose, kognitiivse katastroofi eesmärgiks on kõrvale pühkida Niilo jõupingutused ja eelmiste kokkkusaamiste mälestused, teha teed Jumala Häälele siin ja praegu. Kõik peab ära hävitatama, enne kui saab looma hakata selle õhtu tarkuseteri, seda tõehetke: just praegu, just neile inimestele, just nõndamoodi. Niipea kui Niilo tõuseb kõnelemiseks püsti, on ta samal positsioonil soome selgeltnägijaga, kes ütleb - ma ei räägi mitte iseenda, vaid kõrgema suu läbi. Ennetamine (anticipation) on võimatu, sest mida enam Niilo sellele toetub, seda enam saavad inimesed teadlikuks tema enda tarkusest, tema enda tõest, mis ei tarvitse küll vastata nende ootustele.
Inimesed igatsevad, et saaksid loominguliselt osa võtta sellest unikaalsest suhtlusest, mis sel õhtul selles saalis toimib. Jumal on meiega - loodab Niilo, ja nii loodab ka tema kogudus - mitte küll samamoodi kui kunagi vanal ajal, vaid just sel unikaalsel hetkel. Ja nii hakkab Niilo rääkima, otsides sõnu ja oma teed, sondeerib pinda. On väga näitlik, et Niilo leiab vaenlase saalist väljaspool. Ta ei süüdista inimesi, kes on saalis, ta ei ütle midagi nende käitumise ja vigade kohta või kuidas peaksid nad suhtestama neid väärtusi, millest Niilo räägib. Ei, meetod on lihtne, tegelikult imekspandavalt lihtne: Niilo räägib ainult enda eest, omaenda suhtest Jumalaga, oma jumala-kontseptsioonist ja sellest, kuidas jumal tahab, et tõde teadvustataks. Niisiis vormub sõnum jumala kohalolekust selles saalis, uuest võimalusest, mis igale kohalolevale inimesele on antud.
Käesoleva töö teema ei luba tegeleda mitmete teoreetiliste perspektiividega, mida võiks siinkäsitletud vaadetega seostada. Mul ei ole praegu võimalik siin süveneda kontekstikäsitlusse, eriti situatsiooni- ja kultuurikontekstikäsitlusse folkloristlikus31 ja lingvistilises32uurimises. Me ei saa praegu tutvust teha oma vana sõbra B. Malinowski33 või tema õpilase Firthiga34, keda lingvistid nimetavad protopragmaatikuteks. Nende teooriais on midagi ühist siinkäsitletavate vaadetega. Me ei saa kaevuda mentaalsete mudelite teooriasse35, ka mitte diskursuse ja vestluse analüüsi erinevatesse variantidesse36, samuti mitte etnometodoloogia või hermeneutika väärtustesse folkloristika jaoks. Me ei saa isegi puudutada seda osa, mida mängivad metafoorid (vastavalt kaasaegsele uurimisele "kuuenda meele laadselt"37) tähenduse formuleerimises, samuti ei saa me skemaatiliselt välja tuua tähenduse formuleerumise protsessi selle interaktsiooni aspektist, mis toimub kõneleja ja kuulaja vahel. Ka ei saa me vaielda selle üle, kuidas kõneleja valib välja "õige väljendi" kõneakti jooksul. Peame hoiduma Anna-Leena Siikala hiljutise narratiivi ja interpretatsiooni käsitleva töö kommenteerimisest, kus ta tegutseb diskursuse analüüsi ja nelja tähenduskategooriaga.38
Vaatame nüüd lisas toodud näiteid. Siin on tõsise folklooriteksti osa minimaalne, kuid nad pakuvad meile palju infot transformaalsete tähenduste kohta. Kõik näited on osa uurija enda folkloorikasutusest või puudutavad tema üldist teadmist folkloorist. Uurija on nagu informant, kuid teadlik teksti kasutusest ja teeb metasemantilisi kommentaare. Kaks näitejuhtumit on dialoogid, milles folkloor on võtnud ütluse kuju. Kolmandas kasutatakse folkloori vestluse käigus asetleidnud dialoogis etniliselt segases õhkkonnas. Informant-uurija roll on igal puhul erinev. Esimeses kasutab ta ütlust, teises antakse ütlus talle vastuseks mingile täiesti ebafolkloorsele märkusele ja kolmandas on ta passiivne tunnistaja folklooril baseeruvale tehingule.
Tähenduse analüüsimises on tingimata tarvis teha eristusi konstrueeritud ja tõelise tähenduse, samuti järeldatud ja sõnaselge (eksplitsiitse) tähenduse vahel. Esimene terminitepaar tegeleb süsteemilausete formaalloogilise tähendusega, st kontekstita lausetega, vastukaaluks diskursuses ja esituses leiduvatele tähendustele. Järeldatud tähendus ei ole kindlalt paigas selles mõttes, et ta ei ilmne sõnaselgelt nagu nt metasemantilised kommentaarid tekstis endas, kuigi põhimõtteliselt on see võimalik, teiste sõnadega väljendatult võibki see saada eksplitsiitseks. Sõnaselget (eksplitsiitset) tähendust võib eraldada tekstist endast, kus ta ilmneb tekstilause formaalse tähendusena, formaalset või transformaalset tähendust puudutava metasemantilise kommentaarina või mingil muul moel. Esimeses näitelauses võime me jõuda eksplitsiitse tähenduseni, mille on andnud folklooriteksti kasutaja, teises õpime sõnasõnalist saadud tähendust, kavatsetud tähendust on ainult järeldatud ja kolmandal puhul tegeldakse tähendusega, mida järeldab passiivne väljaspool seisja.
Hoiame põhimõtteliselt samal tasandil nii järeldatud kui sõnaselge tähenduse, need kuulaja ja kõneleja "universumid". Sellisel juhul võb olla vajalik minna sügavamale latentsetesse tähendustesse, mida pole ära tundnud ei kuulaja ega kõneleja, kuid mis teatud juhtudel on teksti põhiolemuseks. Joone tõmbamine võib mõnikord olla raske ja mõnikord mittevajalikki. Kui me võtame arusaadud tähenduse kriteeriumina fakti, et seda saab kõneleja/kuulaja universumi tasandil sõnastada, siis võibolla hoidume küll segadusest, kuid tõenäoliselt avalikustaks tegelikult lähem tähenduse töötluse uurimine, et suurem osa sellest figureerib teadvuse ja mitteteadvuse piiririigis, kus vahetegemine pole muud kui tõkkeks. Teiselt poolt näiteks psühhoanalüütilised tähendused tegutsevad tõenäoliselt nii sügaval alateadvuses, et nende liigitamine latentseteks tähendusteks võib omada selgendavat mõju. Meie näidete tähendused ei ole tõenäoliselt päris samal tasandil, kui me huvitume eksplitsiitsest tähendusest (nt "suo siellä, vetelä täällä", mis tähendab "soo siinpool, mülgas sealpool", abstraktsemais termineis kirjutaja ja toimetaja võimet käsilolevaid probleeme lahendada) või siis järeldustest, mis põhinevad sotsiaalsetel, etnilistel ja teistel hierarhiatel.
Näidetes tundub folklooritekst moodustavat dialoogi haripunkti ja sünteesi, kolmandas näites ka kulminatsiooni. Folkloor pakub delikaatsetele inimesteveheliste suhetele elegantseid lahendusi. Kvaasifilosoofiliste üldistuste, rõhutatud liialduste jne abil võtab see ohuventiilina emotsioonist teravuse. Samal ajal eeldab ta sõnastamises vastutustunnet ja asetab personaalsed suhted igavikulisse perspektiivi. Tähendusesträäkides on huvitav folkloorisaaduse "semantiline avarus": oma polüvalentsuse tõttu näivad nad olevat võimelised tähenduse formuleerimise keerukat protsessi kokku suruma suhteliselt selgeks sünteesiks või siis viima avatud konflikt tabavale lõpplahendusele.
Kõigil kolmel juhul kõigepealt tähendus aktualiseeritakse, sest on kindel vajadus väljenduse järgi, mida rahuldaks pikkmälust võetud folklooritekst. B. Holbek on viidanud ka vastupidise protsessi näitele: Fääri saartelt pärit tantsiv paarike hakkas intiimsel tasandil suhtlema vastavalt parajasti kõlanud rahvalaulule; folkloor omandas kasutajate jaoks tähenduse. Nii et kõigepealt oli folklooritekst ilma mingi tegeliku tähenduseta, omandades personaalse tähenduse alles hiljem.39On selge, et folkloor mitte ainult ei lahenda vajadust väljendi järele ja tähenduse andmise probleeme, vaid ka loob neid: tühjad tekstid kutsuvad esile transformaalseid tähendusi.
Kolmas näide näitab, kuidas leiab aset folklooriteksti miljöö-morfoloogiline40 kohandamine: aetioficti paigaks on mereäärse Põhja-Itaalia linnakese metroo, itaallased asuvad rootslaste asemele. Võib rääkida nii lokalisatsioonist kui tuttavaks tegemisest. Traditsiooni kasutajad tegutsevad ilmekate vajaduste ja tähendustega, traditsioon on lihtsalt tööriist, et neid vajadusi rahuldada ja tähendusi toota. Need vajadused võivad ühe hetkega kanduda ühest regioonist teise, ühest kontekstist teise, ilma et keegi muretseks traditsiooni autentsuse, selle korrektse kasutamise jm pärast. Sellist laadi mured on vaid arhiivimaterjali külge seotud folkloristidel. Rõhutagem siis, et traditsioonikohandumised on alati tähenduse- ja kommunikatsiooniprobleemi lahenduseks.
Minu näited on väikese ulatusega folkloorist. Kas transformaalse tähenduse analüüsi saab rakendada ka laiaulatusliku narratiivitraditsiooni puhul ja kas need tekstid on sama tühjad kui need ütlused? Mutandis mutandis, vastus on jah. Ütlused on kahel põhjusel väga viljakas uurimispõld. Alates sellest, et nad on laused - lingvistiline semantika just lausetes on kontsentreerunud; seega on uurimistulemusi ja paradigmasid võimalik väga efektiivselt võrrelda. Narratiivitraditsioonis võib tähenduste uurimise pidepunkte leida diskursuse analüüsis, pragmaatikas, etnometodoloogias, kõneaktiteoorias, lingvistilises psühholoogias, mälu-uuringuis ja nõnda edasi - kõik suhteliselt uued, ikka veel mõnevõrra kaootiliste uurimistraditsioonidega distsipliinid. Teiseks on ütlused lisaks suurele hulgale võtmesümbolitele tuginemisele polüvalentsed, semantiliselt avatud, indefiniitsed ehk tühjad. Eesti parömioloog A. Krikmann on tähelepanu pööranud vanasõnade semantilisele indefiniitsusele.41 Teisest küljest ei ole põhjust kahelda, et narratiivide ja muude folkloorisaaduste esitus ja retseptsioon hõlmavad formaalse ja transformaalse tähenduse elementide töötlemist põhimõtteliselt samamoodi, nagu siin on juba välja toodud. Võin viidata J. Pentikäise42, Siikala,43 ja Bregenhoj44 uuringuile narratiivirepertuaarist ja jutustajatest, või praegu veel publitseerimata Talvadase materjalile. Neist ilmneb, et jutustajad laevad selle, mis põhimõtteliselt on folklooritekstides impersonaalne, tugevate personaalsete tähendustega, suunavad oma nanrratiivid isikute ja juhtumite kaupa vahetusse keskkonda, esitlevad metasemantilisi kommentaare oma narratiivimotiivide kohta ja teevad internaliseeritud traditsiooni osaks oma maailmavaatest ja väärtussüsteemist.
Analüütilist mudelit võib ka kaugemale arendada. Oleks huvitav suhtestada narratiivide transformaalsete tähenduste töötlemist nende strukturaalse semantikaga, või globaalse sõnumi formeerumisega, millele nt M. Haavio on viidanud kui rahvapoeemide sõnumile, mille poole võivad rahvalaulikud erinevates kultuurides püüdlevad. Siiski ei ole ehk vajalik folklooritekstidesse pidama jääda sõna kitsas tähenduses. Me võiksime uurida tähenduse transformatsioone laiemais käitumuslikes ja tegutsemisstrateegiates. Tähendusprobleemile on tavaline vastus funktsioon. Metsemantilised kommentaarid on harvad, või nagu Holbek arvab, et normaalne jutustaja vastaks uurija küsimusele teksti tähenduse kohta: "Sa ju kuulsid!"45
Näide 1
Suo siellä, vetelä täällä
Soo siinpool, mülgas sealpool
Nüüd püüan ma rekonstrueerida folkloorset olukorda, milles seda ütlust kasutati ning uurida neid assotsiatsioone, mida see esile kutsus. Juhtum toimus mitu aastat tagasi. Mul käis külas tudeng, kes kirjutas parajasti oma doktoritööd. Ta soovis arutada oma töö hilisemat tervikavaldamist minu toimetistes. Käsikiri oli üsna pikk, seda poleks saadud sellisena avaldada ei pikkuse ega keelekasutuse tõttu (just seda keelt ei olnud toimetiste seerias kasutusel). Seega istusime ja arutasime. Ma ütlesin, et töö on laiaulatuslik, et seda peab lühendama, seejärel tõlkima. Me rääkisime mitmetest tehnilistest üksikasjadest, kaasa arvatud töö sisu. Autor kõneles suure innuga mõnedest oma leidudest. Küsisin talt plaaniga väitekirja lühendada, et missugusi töö osi peab ta kõige väärtuslikumaks, millised tuleb tingimata samal kujul alles jätta ja miliseid võib lühendada või hoopis välja jätta. Vestluse tulemusel jätsime välja pikavõitu, ajaloolisse tausta suubuva sissejuhatuse. Seda oli raske otsustada, sest meil polnud veel selget pilti, kui palju oleks tõlketekst lühem tulnud, sest ingliskeelne variant võinuks olla hoopis oma pikkusega. Teine tume pilv oli tõlke hind - toimetised ei saanud seda endale lubada ja autor kahtles, kas temagi jaksab. See oleks olnud veel üks väide teeside lühendamise poolt. Seejärel jõudsime diskussioonini, kus vaatasime kiiruga kõik variandid üle: autor võiks töö avaldada omal maal omas keeles või et ta siis laseks seda tõlkida ja kirjastada oma maal, või et ta laseb Soomes tõlkida lühendatud variandi. Alternatiivide kaalumine polnud meie kummagi jaoks just meeldiv tegevus, igal variandil olid oma puudused: käsikiri kuivaks kokku, kirjastamine oleks kallis ning lisaks kõigele veel oht, et hind tõuseks lisalehtede arvelt ning nende eest peaks autor ise maksma. Meie vestluse lõpuks oli õhustik mõnevõrra lämbe, ühtegi ilmselget vastust ei olnud, kõik mõeldavad variandid kehvakesed. Soomes avanenud väljavaated olid ebapiisavad, niisamuti ka autori kodumaal. Iga võimalus nõudis lisapingutusi, olnuks see siis teksti lühendamine, tõlkimiseks raha leidmine, kõige halvemal juhul ka kirjastamiseks abi otsimine.
Seega toimetaja siiras püüd parimat lahendust leida ei leidnud autori seisukohast elegantset vabastavat tulemust. Autor ei olnud tegelikult ühegi pakutava variandiga nõus, nii et leppisime kokku järjekordse kokkusaamise. Aga kuidagi oli õhk nii elektrit täis, et tundus võimatu asi niisama jätta. Oli tarvis teatud kergendust, olukorra parandust, mingit sünteesi. Selles punktis tuli mängu folkloor. Ma ütlesin: "Suo siellä, vetelä täällä!" (Soo siin, mülgas seal!) See, mida ütlus väljendas ülaltoodud näites, ei saa olla tuletatud väljendist endast. Selle lingvistiline vorm, selle formaalne tähendus pakuvad ainult väga üldist pilti, mille tingimused on samad siin ja seal. Kuid on üsna arusaadav, et ei ütluse funktsioon ega selle tegelik tähendus saa selgeks. Samuti mitte ütluse kasutuspõhjus. Selles olukorras olid transformaalse tähenduse koostisosadeks kõik need vestluse käigust (ja faktist, et ükskõik millise lahenduse puhul oleks pidanud ohvreid tooma) tulenenud alternatiivide negatiivsed küljed. Sellise sünteesi tegemine ilma folkloori abita oleks olnud mõnevõrra naiivne; see oleks märkinud kordust juba räägitust ja seda oleks võidud võtta asja tüütu korrutamisena. Teisest küljest jälle, sellisel ütlusel oli võimet vabastada emotsionaalne repressioon, mille oli põhjustanud võimetus leida aktsepteeritav lahendus, ja tugevdada autori otsust, et kui juba oli kord vastumeelse lahenduseni jõutud, pidi üks neist lahendustest appi võetama. Vestluse käigus selgus, et palju sõltub ka sellest, kas tõlkeks saab kuskilt raha ja kas autor peaks oma kodumaal mingite fondide poole pöörduma. Seetõttu ta ei suutnud lihtsalt selles etapis oma käsikirja esitada, kuna vajas lisavahendeid ning oodatav tulemus polnud ka veel üldse selge. Toimetaja oleks tahtnud rohkem lubada, aga teades võimaluste piiratust, pidas ta tähtsamaks esitada olukord võimalikult realistlikus valguses eriliselt rõhutades kõige ebasobivamaid punkte, nii et autor pandi tõesti proovile: ta oleks pidanud otsustama, mida ta siis tegelikult tahab ja kui palju ta on valmis oma eesmärgile jõudmiseks pingutama.
Interaktsioon oli seega kahesuunaline. Koodid olid ka muidugi kergelt erinevad, sest autor on alati huvitatud iseenda tööst ja selle väärtustest, toimetaja toote realiseerimisest. Selge see, et sellises situatioonis ei saa suhtlus kuigi leebe olla. Autor on liiga kompetentne oma tööst rääkides, toimetaja omakorda kirjastamisprotsessi tutvustades. Seega otsitakse pidevalt suhtlustsooni, kuid see tsoon on üsna kitsas ja lõplik ütlus peaks sümboliseerima mitte ainult mittesobivaid lahendusi ja kaht maad (see, kus töö on kirjutatud ja teine, kus seda tahetakse välja anda), vaid ka suhtlussituatsiooni ennast, milles kirjutaja ja toimetaja ei suutnud leida täiesti rahuldavat lahendust.
See markeeris mitmekordseid pettumusi, mis olnuks aktsepteeritavad juhul, kui protsess oleks jätkunud. Ja tundus, et selleks hetkeks, mil toimetaja spontaanselt ütlust kasutas, oli juba aimu konsensusest, et projekti ei tühistata; see oli autori ja toimetaja ühisettevõte, ning oli aeg selle ühise ettevõtmisega pihta hakata, kuigi suur tükk tööd oli juba tehtud. See oli samuti midagi paradoksaalset. Autor ja toimetaja olid saanud nagu kolleegideks; kõik autori kahtlused, kas käsikirja aktsepteeritakse, toimetaja kahtlused, kas autor on aru saanud, millise vastutuse ta enda peale võtab jne, olid jäänud tagaplaanile. Vormuma hakkas strateegia, milliseid abinõusid tulevikus kasutusele võtta.
Konsensus oli seega mingi määrani olemas, kuid kuidas me oleksime saanud selle sõnadesse valada? Me võinuks muidugi öelda, et: "Olukord on üsna võimatu." Või: "Küll me lahenduse leiame." Või: "Kas sa ei arva, et see oleks hea lahendus?" või teisi sihukesi banaalsusi. Mõte, et ehkki optimaalset lahendust ei ole, valida on vaid soo ja mülka vahel, et asjad ei tohi siin toppama jääda, oligi see sõnum, mis selles olukorras kõige selgemini kõlama jäi, samamoodi nagu need rahvaütlused, mida me vestluses kasutame mingi teatud sünteesi loomiseks.
Pöördudes nüüd ütluse tähenduse poole, on üsna selge, et see, mis esialgu konstrueerus, oli ühte sorti tähendus, vestluse tulemus, süntees; seega võime öelda, et tähendus omandas nagu plastiliinitükk järk-järgult kuju just vestluse käigus. Võib väita, et kõigepealt tuli tähendus, ja seejärel püüdsid kõnelejad sellele väljendi anda. Nii et ütlus kohtus ootamatult valmis situatsiooniga. See omakorda täideti otsekohe tähendusega: oli peetud diskussioon, mille käigus oli mõtteid koondatud, tundeid vormitud ja lõpuks jõutud tasandile, kus pidi lahenduse leidma. Ja üks võimalus selleks oli teadvustada seda, mis tegelikult oli juba mitu korda vestluse jooksul korrutatud ja lõpliku tulemini lihtsustatud. See intrpretatsioon võis muidugi anda alternatiivseid ütlusi, kas siis igapäevaseid triviaalsusi või isegi folkloori, kuid tähtis oli see, et selles konkreetses olukorras tahtis toimetaja oma kuulajale autorile, kinnitada, et ta peab igal juhul veel jõupingutusi tegema, ükskõik, kas ta on siis oma kodumaal või Soomes.
Ütluse ilmekas jõud toetub asjaolule, et ta väljendab üheaegselt nii pettumust, mida tunti debati käigus kui ka järgmisi samme. On meeldiv märgata, et isegi folklorist leiab end mõnikord folkloori poole pöördumas.
Näide 2.
Oppia ikä kaiki. -
Learning is all age. We live and learn.
Inimene õpib kuni surmani.
Võtame järgmise näite. Paar aastat tagasi olime tennisematzil ja keegi ütles: "Inimene õpib kuni surmani."
See vanasõna kutsub ilmselt igaühes, kes vanasõnaraamatus selle otsa komistab, esile kindlaid assotsiatsioone. Nii et me võime kinnitada - sellel on formaalne tähendus, näiteks: me pole kunagi liiga vanad millegi uue õppimiseks, et inimene on igavene üliõpilane, et vanus on kasulik omadus, sest see märgib õpetatust, pideva tarkuse ja teadmise kasvu. See võib ju tõsigi olla, kas pole? Eeldame, seega, et lugeja sirvib läbi terve kogu vanasõnu, püüdes ette kujutada, kuidas nende vanade ütluste tarkus toimib tõelises elus. Tal võib olla ettkujutus kellestki, kes teatab pidulikul toonil: "Me õpime surmani," vihjates sellega rohkem või vähem kõigele, mida ta seda formaalset tähendust konstrueerides puudutas. Kogu lugu on loomulikult üsna absurdne, kujutluspilt mehest, kes patserib oma tagasihoidlikus hütis edasi-tagasi ja proklameerib surematuid üldistusi, on pehmelt öeldes solvav kõigile asjassepuutuvaile. Folkloor ei toimi niiviisi; filosoofilised aforismid on hoopis teine asi. Seetõttu on selge, et need ütlused saavad laetuks alles kontekstis ja nõuavad alati transformaalset tähendust, mis neile lõplikult teatud semantilise funktsiooni annab.
Tennisematz oligi üks selline lugu. Oli kolm setti, kolmandas setis skoor kogu aeg nelja peal. Servisin parajasti mina ja me jõudsime geimpallini. Minu võidu puhul oleksin olnud 5:4 eduseisus ja mul oleks olnud hea võimalus võita nii sett kui matz. See punkt aga selgus olevat eriti trikikas. Mu vastane tegi kehva vastulöögi, pall põrkas vastu võrku ja jäi kahtlema, enne kui minu väljakupoolele kukkus. Vastane võitis punkti, edasi juba terve mängu, järgmise, seti ja matzigi. Matshi lõpus temaga kätt surudes mõtlesin ikka veel sellele ühele punktile, kuna minu vaatepunktist kukkus pall maha valele poole võrku. Kui mina selle punkti oleksin võitnud, siis oleks matzi lõpptulemus võinud ehk teistsugune olla. Teisest küljest polnud niisuguste mõtete väljaütlemisel mingit mõtet, sest küllap mu partneril olid teised seisukohad. Ega minagi polnud päris kindel, kas matzi tulemused sada protsenti just sellest ühest punktist oleksid sõltunud. Niisiis ei öelnud ma midagi. Kuid midagi öelda oli vajalik kergendamaks seda pinget, mis oli pika, sügavat keskendumist nõudnud matzi ajal tekkinud. Me mõlemad õpetasime samas ülikoolis, meie vahel oli mingi vennalik sõprussuhe, me olime praktiseerinud koos ja kindlasti mänginuks koos ka veel tulevikus, nii et diplomaatlik käitumine oli igati põhjendatud. Küsimus oli lihtsalt selles, mida sellises olukorras öelda. Muidugi, poleks tarvitsenud üldse midagi ütelda, aga see oleks ka kuidagi ebaloomulik olnud.
Nii et lõpuks ma pomisesin midagi oma võiduka partneri järgmise matzi kohta, kui ta mängib kellegi vastu, kes on palju parem kui mina. Ja kuna meie matz oli olnud tasavägine, siis järgmine võinuks olla ebavõrdne ja lõppeda kaotusega. Ma ei saanud midagi parata, et vihjasin sellele kokkuvõtlikult ja ütlesin midagi umbes: "Järgmises mängus saab vastane olema tiba kangem!" Mu partner oli hetke vait. Nüüd hakkasin ma rekonstrueerima, mida ta parajasti mõtles ja leidsin end väga ebakindlas olukorras. Aga eeldagem vähemalt, et ta mõtles selliseid radu pidi: "Mul õnnestus teda lüüa, kuigi napilt. Nüüd räägib ta juba järgmisest matzist, millest mul pole veel üldse olnud aega mõtelda, tal on tõenäoliselt meel kibe kaotuse tõttu, muidu poleks ta ju vihjanud võimalusele, et mina kaotan järgmise matzi. Ta on tiba vanem kui mina ja sotsiaalsel redelil ühe pulga võrra kõrgemal, nii et minust oleks ebaviiskas terav vastumärkus teha. Mida paganat ma talle küll vastan?" Seejärel torkab pähe folkloor ja mu oponent ütleb välja sõnad Oppia ikä kaiki, "We live and learn", inimene õpib kogu elu.
Tegelikult oli see väga elegantne lahendus. Alustades sellest, et see lahendas igasuguse pettumuse, mida ma võisin tunda, näitas ütlus ka seda, et mu oponent oli valmis aktsepteerima ideed, et ka tema võib kaotada, samas nägi ta positiivset võimalust midagi õppida. Teisest küljest oleks võinud kõlada ka iroonilised ülemtoonid: ta oleks võinud inimene õpib kogu elu ütelda iseennast silmas pidades, samal ajal andes oma partnerile väikest õppetundi, kuidas pettumust alla neelata; ühtlasi mulle meelde tuletades, et kaotusest on alati midagi õppida. Nii et kuigi minu interpretatsioon oli avatud arvestatavale eeldusele, mis võis mu kolleegi meeles tegelikult mõlkuda, oli folkloor (käesoleval juhul vanasõna) andnud vestlusele lõpu, tänu oma võimele lahendada piinlik olukord - vestlus, mida me pidasime peale kahetunnilist võitlust, mille käigus me ei vestelnud, kuna verbaalset suhtlust ei läinud tarvis, see oli niigi emotsionaalselt laetud ja millele lisandus ka füüsiline komponent ning mis oli mingis mõttes eraldatud igapäevasündmuste jadast. Käesoleval juhul oli sotsiaalsel staatusel vähe tähtsust, aga niipea kui matz oli läbi sanud, hakkas see jälle lugema. Ja siis laheneski hoiakuprobleem lühikese vanasõnaga: "Inimene õpib surmani". See tähendab, lahenes probleem, missugune hoiak võtta mehe suhtes, kes on pisut vanem ja pisut tähtsam. Missugune hoiak võtta nii, et tal ei tekiks enam suuremat pettumust (mida tema avalik kommentaar ei suutnud peita); lihtsalt väike manitsus meeles pidada midagi, mis põhimõtteliselt on positiivne, ükskõik kas siis võidetakse või kaotatakse. See hoiak oli positiivne ja meelelahutuslik ja lepitas seda olukorda igapäevase reaalsusega. Nüüd interpretatsiooni ja selle rekonstruktsiooni juurde jõudes otsustasid just transformaalsed tähendused vanasõna väärtuse; teisisõnu, me olime kaugel mingist filosoofilisest üldistusest. Unikaalne situatsioon lahenes sobiva kommentaari - vanasõna - kasutusega, et siduda kõik kokku tihedaks sõlmeks, millele ei järgneks enam edasisi arutlusi.
Transformaalsetest tähendustest rääkides võib emotsioone kirjeldav inimene oma tundeid suhteliselt usaldataval moel edasi anda. Mõistatamine, mis inimese meeles mõlgub, on palju vähem usaldatav. Küsitlemise väärtus on kaheldav. Üldreeglina inimesed kiirustavad peitma iga assotsiatsiooni, millel võib olla piinlikke jooni. Teine võimalus on, et juhtum siiski ei tabanud mu partnerit nii kõvasti, et ta hilisemal pärimisel oleks suutnud rekonstrueerida või koguni mäletada seda, mis ta ütles. Eeldatavasti on alati mingi piirmäär. Siiski on aga eluliselt tähtis, et me ainult ei vahi otsa folkloorisaaduste formaalsetele tähendustele, vaid püüame ka vähemalt põhimõtteliselt järgida nende transformaalsete tähnduste kujunemist nii põhjalikult kui võimalik. Kui ma eksperimendi raames püüan oma rekonstruktsioonis piiritleda elemente, mis polnud käesolevas situatsioonis esindatud ja elemente, mis olid küll esindatud, kuid puudusid rekonstruktsioonis, pean ma kõigepealt tunnistama, et on ka "tarkus-tagantjärele"-element. Käesolevas uurimistöös on minu kommentaari piinlikult täpselt analüüsitud, selle tausta uuritud ja püütud ära mõistatada minu partneri kommentaari tagapõhja, kuid tegelikkuses leidis meie lühike tehing aset nii kiiresti, et selles ei sanudki midagi analüütilist olla. Teisisõnu, assotsiatsioonid, millele ma püüan nüüd empiiriliselt läheneda ja verbaliseerimine, millega praegu tegelen, ei olnud sõnalise väljenduse tasandil: nad eksisteerisid peamiselt emotsioonidena nii kähku mööda läinud olukorras, et täpseks analüüsiks ei olnud üldse aega.
Oli aga olemas kogu kontekst - päikeseline päev, tenniseväljak, teised tenniseväljakud ümber selle, spordipark, tuul, väsimus, janu ja kõige üle suurem tusk, kui seda väljendati. Olukord oli üks neist suurtest hetkedest inimese elus, mis sööbivad mällu igaveseks; neid võib rekonstrueerida. Tegelikult tähtsusetuna säilitavad nad oma selguse ja värvikuse pisiasjadeni. Ma võin siiani meenutada, mis juhtus alates viimase punkti võitmisest ja jalutamisest kohtunikutoolini, kuhu me oma varustuse olime jätnud. Me ei surunud kätt mitte üle võrgu, vaid väljaku kõrval. Kõik need tillukese detailid on siiani väga selged, kuid nende lülitamine siia töösse pole ei mõistlik ega vajalik; siiski olid nad olemas ja võisid mõjutada transformaalset saadud tähendust, so seda, mis juhtus minus, mis oponendis, kui ma kuulsin ja andsin tähenduse kommentaarile "Inimene õpib kuni surmani".
Ei eita, et ses punktis lõi mu partner mind ka meie verbaalses matzis. Ta valis oma sõnu hoolikalt ja juhtis vestluse ohtusse suunda, mille eest ma teda soojalt tänan, sest see oli ka mu enda huvides oma meelepaha pigem varjata kui näidata. Kuid just sel lühikesel hetkel oli see nii raske, et ma ei saanud hakkama ja mu kolleeg tuli mulle appi. Aga osaliselt jäi selle kommentaari tähendus ilmselt latentseks või tagasilükatuks. Suudan hästi ette kujutada (kuigi ma ei ole enam 100% kindel, sest see ei olnud selle olukorra kõige tähtsam aspekt), et ma pidasin parimaks oma partneri remarki aktsepteerida (kuigi, kui täpne olla, siis oli ta minu oponendiks olemise lõpetanud hetkel, kui lõppes matz) ja vaadata assotsiatsioone, mis polnud küll täpselt tema omadega sarnased, kuid mis võinuks olla: matz oli hea, suurepärane, huvitav, ilm oli ilus, kuigi tuul käis pisut närvidele - kas võis just tuulehoog palli üle võrgu lükata, kui meie mäng oli murdepunkti jõudnud? See punkt sümboliseeris pettumust ning selle tähtsus kasvas tagasivaatel muutus tagasi vaadates liiga suureks.
Võibolla ma ei tunnistanud, kui otsustav oli punkti kaotamine tol hetkel, kuid hiljem selle üle järele mõeldes tundub see just nii. Ent kaunis päev ja väsitav mõnu isegi peale kaotatud mängu juhtisid mu mõtted ja tunded sellesse positiivsesse ja armastusväärsesse suunda, mis selle vanasõna eesmärk ju oligi. Sellega oli kerge leppida.
Näide 3
Miks leiutati käsikärud?
Olin koos oma naisega Itaalia Rivieras puhkusel. Enamik meie kamba inimesi olid rootslased. Ühel õhtul jäime enne õhtusööki peatuma tillukesse tänavakohvikusse. Istusime kahekesi väikese ümmarguse laua ümber, tellisime joogid ja ajasime juttu. Varsti ühinesid meiega isa ja poeg. Isa oli pensionär, pojal oli juba oma pere ja hetkel tal ametit parajasti polnud. Nad istusid ka meie lauda - kus ruumi jaguski ainult meile neljale - ja me hakkasime vestelema oma päevategemistest. Suhtlusalti isaga oli väga meeldiv vestelda. Pojal oli huumorimeelt - talle meeldis oma isa poolt öeldule kommentaare teha, kuid ilma mingi pahatahtlikkuse varjundita. Tegelikult imestasin ma pisut selle isa ja poja vahel valitsenud hea suhte üle, tundus, et sellest ei ole võimalik ühtegi viga leida. Juba tõsiasi iseenesest, et nad olid koos puhkusele sõitnud, tundus pisut üllatav. See polnud esimene kord, kui me niiviisi lobisesime, juba eelnevalt olime üksteist aeg-ajalt üles otsinud, näiteks pikniku-söömaaegadel. Pisut hiljem ilmus kõrvallauda veel teinegi meie seltskonnast pärit paar. Mees oli sündinud Itaalias, kuid tundus, et oli mõned aastad tagasi Rootsi kolinud ja rootslannaga abiellunud. Me olime paari tihtipeale näinud, ent mitte nendega juttu ajanud. Itaallane oli muidugi kentsakas olukorras - ta oli külas omaenda kodumaal ja see mõjutas mingil määral tema käitumist. Ta oli elav, impulsiivne, südikas. Juba reisi algusest saati meeldis talle giididega rääkida sihikindlal toonil või siis tooniga, mis pidi tõendama, et ta oli hästi tuttav kõikide asjade ja kohtadega ja võis vajaduse korral giide aidata. Meie giidid näisid olevat väga kompetentsed ja ei vajanud üldse seesugust toetust, nii et jäi üsna arusaamatuks, milleni ta tegelikult jõuda tahtis: kas see andis talle midagi või ta tõepoolest püüdis lõhkuda mingitmeie ja giidide vahelist jääd?
See mulje tuli peamiselt tema käitumiseset kogu esimese bussireisi ajal teel linna, kus veetsime enamiku oma ajast. Ta oli lüheldast kasvu pügmeetüüpi inimene, kellele impulsiiv-positiivne hoiak näis olevat igati omane, kuid kes siiski vürtsitas oma kommentaare krititsismiga. Ta polnud just alati kõigega rahul ja mina ei saanud ka alati sotti, millega ta siis rahul polnud. Võibolla polnud ta rahul ka terve Itaaliaga, aga ma ei mäleta küllaldaselt ja ei oska öelda, mida ta võis kritiseerida.
Aga tähtis on meeles pidada seda võimalust, et ta oli mõnevõrra kriitiline oma isamaa mõningate arengujoonte suhtes.
Teisest küljest käitus ta nii, nagu oleks tema kogu paiga omanik, täieliku vastandina meile, kes me ilmselt nägime seda maastikku esimest korda. Üks tema hoiakute põhjustest võis olla ka see, et ta ei pärinenud mitte sellest konkreetsest Põhja-Itaalia piirkonnast, vaid kuskilt Roomast lõuna poolt. Tema naine oli üsna vaikne ja sõbralik, ma ei mäleta tema kohta midagi erilist. Ta laskis oma abikaasal rääkida, ei püüdnudki teda korrigeerida ega vahele segada ega tundunud muretsevat selle üle, mida tema mees ütles. Otsustades intuitsiooni järgi tundus nende suhe väga hea. Ma ei tea, kas neil oli lapsi, kas nad veetsid oma puhkuse tihti Itaalias - niisugustest asjadest ei mäleta ma midagi.
Aga me teadsime päris palju tõeliste rootslaste - isa ja poja - kohta, kes meie lauas istusid. Isa paistis oma pensionäripõlves üsna õnnelik olevat, ta oli töötanud Stokholmi transpordiametis ja oma tööga rahul. Ta võis ka oma elule rahuldustundega tagasi vaadata. Poeg oli muidugi teisest generatsioonist ja mõnevõrra erinevail arvamusil kui isa, mida oli näha tema naljadest ja vaadetest, mida isa ja poeg väljendasid, ent poeg tegi oma märkused alati takti ning huumoriga. Kohvikus polnud rohkem kedagi, vähemalt mitte läheduses, nii et see itaallane (ma nimetan teda nii, ehkki tegelikult oli ta tõenäolieslt juba aastaid Rootsi kodanik olnud) ja tema naine istusid meie kõrvallaudal, ilmselt kavatsusega ka meiega mõni sõna vahetada. Vähemalt ei väljendanud nad laua valikuga erilist soovi omaette olla. Kohvik oli üsna suur, nii et nad oleks võinud kergesti vaikse nurgakese leida ja meiega üldse mitte mingit tegemist teha. Nad eelistasid meie lähedale istuda, ehkki ei hakanud kohe vestlusest osa võtma, vaid ootasid teenindamist.
Me rääkisime parajasti millestki ja ei kaasanud silmapilkselt itaallast ja tema naist. Aga siis tekkis paus. Olime üsna valjuhäälselt juttu ajanud, nii et üht-teist meie räägitust võis olla kuulda ka teise lauda. Üsna loomulik tundus mingil moel tunnistada tuttavate kohalolu, kui ma õigesti mäletan, oli just isa see, kes alustas suhtlust. Kuidagi pillas ta märkuse, mis oli selgelt suunatud meie naabritele. Ma ei jälginud vestlust väga tähelepanelikult, kui see lauast lauda hõljus ja pole mõtet selle detaile nüüd rekonstrueerida. Jutuajamine käis igal juhul isa, poja ja itaallase vahel; minu naine, mina ja itaallase naine käitusime passiivsete kõrvalseisjatena. Tundub, et vestlus käis põhiliselt sellest piirkonnast, kus me peatusime. Itaallasel polnud siin erilisi tihedaid sidemeid, nii et ta polnud kohustatud paika küünte ja hammastega kaitsma. Aga kui isa tegi (koos pojapoolsete kommentaaridega) mõned kriitilised märkused, tundis itaallane tõenäoliselt vajaliku olevat oma maad kaitsta.
Mingis staadiumis pöördus vestlus tunneli peale, mis viis hotelliesiselt kõnniteelt linna keskele. See läks raudtee alt läbi ja selle poolest ebatavaline, et oli keskelt üsna kitsas ja madal; suu poolt laiem, kuid teravnes keskel ja lagi oli nii madal, et igaüks, kes oli 180-190 cm pikkune, pidi end aeg-ajalt peaaegu küüru tõmbama. Ka oli tunnel üsna ebapraktiline, sest oli ette nähtud korraga nii jalakäijatele kui autodele, keskel polnud autodel möödumiseks ruumi ja nad pidid enne sissesõitu ootama tunneli tühjenemist. Jalakäijate jaoks polnud ka eraldi kõnniteed ja kuna tagapool oli tunnel lisaks kõigele hämar ja kehvasti valgustatud, siis see ei vastanud meie ettekujutusele turvalisusest.
Kummaline tunnel oli isa ja poja tähelepanu köitnud, nad olid selle üle arutlenud ja kui see teema jutuks tuli, ütles poeg varsti, et tema meelest pidid selle linna ehitajad küll üsna imelikud olema, et selline pikk ja kitsas tunnel üldse ehitada. Turiste pidi ju juba siis olema. See oli süüdistav märkus, tähendades seda, nagu poeg selgitas, et kohalikud elanikud olid nii lühikesed, et võisid rahulikult püstipäi tunnelis jalutada ja ei arvestanud seetõttu faktiga, et ehitis peaks kõrgem olema.
Selle aja peale oli itaallane juba peaaegu vihast turtsuma hakanud (või peaksime me hoopis ütlema, et olles huumorisoonega mees, võttis ta väljakutse vastu), kaalutles oma vasturünnakut ja ütles: "Kui see linn ehitati, siis teie rootslased kõndisite alles kõigil neljal jalal." See ütlus vihjas inimese evolutsioonile ja faktile, et itaallastel oli selles eelis. Poeg ühines ja tuli välkkiirelt lagedale küsimusega: "Kas tead, miks leiutati käsikärud," vastates ise ühe hingetõmbega: "Et itaallased õpiksid kahel jalal käima." gSee duell - folkloristi jaoks julgustav, kuna see kihutas valgusekiirusel traditsioonilistel motiividel, neid olukorrale kohandades -, hakkas siiski ärritama itaallase naist kõrvaltlauast ja isa meie lauast, mõlemad keerasid end ringi ja hakkasid midagi ütlema, eeldatavasti selleks, et vestlus lõpetada ja ühtlasi kõigile meelde tuletada, et kõik öeldu oli ainult nali. Teisisõnu ei tundunud võimalik võtta täit vastutust kõige eest, mis öeldud. See vastutusrikas koorem jäi folkloorile.
Asjassepuutuvad inimesed ei tundnud üksteist nii hästi, et oleks võidud sellest paljulubavast algusest jätkata. Olukord oleks lihtsalt vaibunud. Põhiline oli otsekoheselt aru saada, et see oli vaid nali, aga ikkagi tundus, et inimesed hakkasid mingeid pooli võtma. Sünnipärane rootslane arvas, et tal on õigus seda maad tema enda maa suhtes kritiseerida, itaallane kiirustas aga talle meelde tuletama, kui vana oli Itaalia kultuur võrreldes Rootsi omaga - kontseptsioon, mida ta näis olevat alal hoidnud ka Rootsis. See matz (pseudo)itaallase ja rootslase vahel ei läinudki eriti ägedaks, sest sel hetkel möödusid meist mõned meie seltskonna liikmed, kes olid tagasiteel hotelli, itaallane hakkas nendega rääkima ja varsti läksimegi kõik laiali.
Tagasi vaadates tundub ikkagi, et Itaalia vs Rootsi kontrasti rõhutamine oli õli tulle valamine juba seetõttugi, et itaallane oli abielus rootslannaga ja pidas end tõenäoliselt heaks rootslaseks, ehkki ta ei võinud eitada oma Itaalia juuri. Tema naine pidi loendamatuil juhtudel aktsepteerima seda ebatavalist etnilist identiteeti; ehkki vaikne, oli ta ilmselgelt kohandatav, võibolla arukas, ta ei jätnud (seda on nüüd küll raske öelda) tüüpilise rootslase muljet, kes oleks varsti vestluse üle võtnud, toonud välja omaenda väited ja püüdnud vestlust üldiselt mõjutada. Mees mängis esimest viiulit, tema naine tundus aktsepteerivat oma rolli kuulajana, aga ometi oli tema see, kes olukorras esimesena reageeris, teisisõnu - ta nägi ette vestlusest tuleneneda võivaid riske, kui sel oleks lastud vabalt jätkuda.
Otsustades olukorra kui terviku järgi, laadis see hetkeline etniline identiteedikonflikt vestluse ja tegi seda isiklikumaks, kui oli tegelikult planeeritud. Jutt käis rahvustest ja nende esiajaloost ja imeliku tunneliga linnast, aga ometi ohustas vestlust võimalus, et laua ümber istunud inimesesed võinuks hakata halvustavaid märkusi tegema.
Käesoleval juhul osutus hiljem võimalikuks poja käest käsikäru loo taust teada saada - lugu, mis nii imeliselt tühistas itaallase poolt rootsi ja itaalia kultuuri võrdlustest saadud eelise. Küsisin kunagi hiljem väga sarnases olukorras loo tausta ja olin väga lõbustatud, kui just isa esimesena teatas, et sellised ütlused on lihtsalt naljad, mida inimesed räägivad ja kordas lühidalt duellijärgset räägitut, seda karmilt arvustades.
Poeg tundus hetke mõtlevat. Võibolla oli ta üllatunud, et teema jälle jutuks tuli. Võib-olla polnud ta harjunud, et inimesed küsivad niisuguste asjade kohta. Mu naine silus olukorda, seletades minu huvi selliste teemade vastu. Aga poeg rõhutas otsekohe, et ta oli kuulnud seda nalja kolm aastat tagasi, viidates Skånest pärit inimestele. Vastavalt loole leiutati käsikäru selleks, et skoonelased õpiksid kahel jalal käima. Jälle üks etniline konflikt, aga seekord regionaalne, rootslaste-sisene. Teises kontekstis kuuldud loo nutikas kohandamine teisele rahvusele ütleb meile folkloori varieeruvuse kohta paljugi.
Reportaazh sellest olukorrast erineb eelmise kahe näite omast selle poolest, et ma ise ei võtnud isiklikult sündmustest osa. Tegelikult ei öelnud ma mitte midagi mäletamisväärset, mängides väljaspool seisva kõneleja-vastuvõtja vahetuvaid rolle. Seega sisaldab reportaaz rohkem spekulatsioone ja mõistatamismängu kui eelnevad kaks. Samuti ei usu ma, et pääseksin väga lähedale transformaalsetele tähendustele, kuna need on situatsiooni lühiduse tõttu piiratud. See oli näide põgusast sotsialiseerumisest, mille jooksul leidsid aset mitmed asjad, see episood oli vaid üks paljudest ja mitte kõige tähtsam. Isegi sel juhul tõestab näide, et üksik solvang, ükskõik, keda see siis puudutab, ei saa tegelikult olla väga mõjukas lihtsalt solvanguna. See peab esinema konkreetses olukorras, ümbritsetuna inimestest, kes seda kuulevad ja sellele reageerivad. Folkloristile, kes otsib traditsioonilisi saadusi, ei piisa ütluse lihtsast salvestamisest ja üleskirjutuse koha ja ajaga arhiveerimisest. Naljandit poleks iial räägitud ilma eelneva vestluseta, milles kontrast mereäärse Põhja-Itaalia linnakese muistsete ehitusmeistrite ja arenenud riigist reaktiivlennukiga saabunud turistide vahel pani eks-itaallase kohanduma rolliga, mida ta varem üldse ei tundnud ja kohanemist ei vajanud, sest ta ei olnud pärit sellest konkreetsest regioonist. Ta vastas ebameeldivas olukorras rünnakuga, mis pidi olema hävitav. Itaallaste ja rootslaste evolutsioonilise arengu lünk tuli sisse, et esindada inimkonna evolutsiooni ajadimensiooni. Just itaallane lõi folkloristliku olukorra, sest kuni vestluse selle punktini oli jutt olnud enam-vähem asjalik - kuidas niisugune tunnel üldse ehitati, see esi saa olla kuigi vana, sest raudtee oli olemas, juba tol ajal pidid olema ju turistid. Äkki sai see nõrk, kuid asjalik põhjendus väljakutse, mis kasvas välja näivalt ebaolulisest motiivist. Kas fakt, et meie itaalia sõber polnud pikem kui 170 cm ja seega selgelt lühem kui teised kohalviibinud mehed, mängis selles reaktsioonis mingit osa, on oletamise küsimus, eriti kuna ei tundunud olevat (olen selle koha pealt ebakindel) mingit traditsionaalset alust st inimeste ja nende vastastikuse üleoleku võrdlemiseks, vihjates, et ühed käisid tõesti alles neljakäpakil, kui teised tegid juba seda või teist. Selline traditsioon võib tõepoolest olemas olla, kuid ei ole kindel, kas käesoleval juhul on sellel tähtsust.
Teisest küljest, käsikäru-lugu on tõeline rahvaluule ja selle jõud saab ilmseks niipea, kui hakkame rääkima folkloori.
Ma oleksin võinud loomulikult poja käest küsida, kas ta oli ka eelnevalt seda nalja kellegi peale kohandanud või kas ta mäletab mõnda teist juhust Rootsist, kust ta oli seda kasutanud peale Skåne ka teiste piirkondade inimeste kohta. Ta ütles, et oli seda kuulnud skoonelaste kohta, kuid ma ei küsinud, kas ta oli seda eelnevaltki kohandanud. Sellega asi piirdus, asjasse puutuvate inimestega ei oleks saanud head intervjuud teha. Ka poisi isa ja minu abikaasa olid kohal, nii et seda vestlust oli kerge ilma selgitusteta taastada, kuid teisest küljest olid needsamad asjaolud ka takistavaiks teguriteks. Ja mul ei olnud võimalik laiemalt uurida, kui palju tundis poeg traditsiooni, personaalseid narratiive, kus seda naljandit kasutati või kust täpselt ta seda lugu kuulis jne. Selline ristküsitlus ei oleks olukorda sobinud.
Märkimisväärne on asjaolu, et trükituna tundub see vahejuhtum solvavam ja teravam kui tol hetkel. Tegelikkuses oli mitmeid leevendavaid asjaolusid: me olime kõik puhkusel, eemale tõmmatud igapäevaelust, olukord oli teatud mõttes väga demokraatlik, kõigil oli võrdne staatus, me ei teadnud ega murdnud pead oma kaaslaste ametikohtade või sotsiaalsete staatuste üle. Kõik olime läinud ju puhkust nautima, tahtsime olla heatujulised - kõik see eeldab teatud suuremeelsust ja tahet igaühe seltskonda aktsepteerida. See on grupireisile iseloomulik joon: oma reisikaaslasi pole võimalik valida.
See tähendab, et vestlust, mis oleks võinud välja jõuda tõelise konflikti, võitluse või veelgi halvemani, võeti kergelt, vead vaikiti maha, tegu oli ühe naljaka asjaga teiste sarnaste hulgas ning põhiline probleem - miks tunnel oli ehitatud nagu ta oli, jäi lahendamata. Me võiksime muidugi läheneda siinses kontekstis arenenud transformaalsele tähendustele silme ette teisi tüüpilisi olukordi manades, kus see Rootsi-Itaalia kontrast oleks asjassesegatute eludes esile tulla võinud. Võimatu on teada, ehkki ma kaldun seda väitma, et tema itaallaslikkus toimis paljudel tasanditel ja see olukord tõi esile uue vaatevinkli. Ühest küljest oli ta tubli rootslane, kindla elukohaga Rootsis, ta ei pidanud paljurahvuselises Rootsis oma itaallaseks-olekut kuidagi eriliselt vabandama; teisest küljest oli ta teadlik, et on välismaalane nii tööl kui sotsiaalsetes suhetes, alati leidus inimesi, kes tegid asja juurde mittekuuluvaid märkusi. Päris kindlasti oli ta pidanud ennast erinevates olukordades erinevail asjaoludel kaitsma kas siis huumoriga või huumorita, eriti oma itaallase rollis, võis olla olnud situatsioone, kus vasturünnak oli ainus mõeldav tee. Ka siin toimis reaktsioonimudel, kuid vähem selges vormis; siin oli ta koduterritooriumil, kuid mitte oma piirkonnas ja ta tundis vajadust kaitsata identiteeti, mida polnud varem omanudki - Põhja-Itaalia linnakese elanikuna.
Tõlkinud Maris Müürsepp
Ben-Amos, Dan 1982: Folklore in Context. Essays (New Delhi).
Bloomfield, Leonard 1935: Language (New York).
Carnap, R. 1942: Introduction to Semantics (Cambridge).
Chomsky, Noam 1965: Aspects of the Theory of Syntax (Cambridge).
Clark, Herbert H. & Clark, Eve V. 1977: Psychology and Language. An Introduction to Psycholinguistics (New York).
van Dijk, Teun 1980: Macrostructures. An Interdisciplinary Study of Global Structures in Discourse, Interaction, and Cognition (Hillsdale).
Firth, J. R. 1957: Papers in Linguistics. 1934-1951 (London).
Germain, Claude 1979: The Concept of Situation in Linguistics (Ottawa)
Haavio, Martti 1955: Kansanrunojen maailmanselitys (Helsinki).
-1966: "Suomalaisten kansansatujen keruun ja julkaisemisen alkuvaiheet", KSVK 46.
Holbek, Bengt 1984: "Folklorens betydning. Oplaeg baseret pä et igangvaerende eventyrprojekt." Paper presented at the fourth conference on folkloristics, arranged by the Nordic Institute of Folklore at Hässelby, 24-26.2.1984.
Honko, Lauri 1962: Geisterglaube in Ingermanland (FFC 185, Helsinki).
-1964: "Memorates and the Study of Folk Belief", Journal of the Folklore Institute 1:1-2.
-1981 a: "Four Forms of Adaptation of Tradition", Adaptation, Change, and Decline in Oral Literature. Ed. by L. Honko & V. Voigt (SFenn 26, Helsinki).
-1981 b: Traditionsekologizen introduktion. Tradition oeh miljö. Ed. Lauri Honko & Orvar Löfgren (NIFP 11, Lund).
Ikola, Osmo 1979: "Epätarkkus kielen käyttökelpoisuutta lisäävänä tekijänä", Sananjalka 21.
Johnson-Laird, P. N. 1983: Mental Models. Towards a cognitive science of language, inference and consciousness (Cambridge).
Kaivola-Bregenhöj, Annikki 1980: "Juho Oksanen, Sysmän suntio", KSVK 60.
Krikman, Arvo 1974a: On denotative indefiniteness of proverbs (Preprint KKI-1,Tallinn.)
-1974 b: Some additional aspects of semantic indefiniteness of proverbs (Preprint KKI- 2, Tallinn).
Lakoff, George & Johnson, Mark 1980: Metaphors We Live By (Chicago). Leino, Pentti 1978: "Kertomuksen rakenne ja tulkinta", KSVK 58.
-1981: "Folklorens textteori: behövs strukturaiismen i folkloristiken?" Folkloristikens aktuella paradigm. Ed. Gun Herranen (NIFP 10, Åbo).
Lehtipuro, Outi 1980: "On sampling folklore competence", CIFU 5:4.
Levinson, Stephen C. 1983: Pragmatics (Cambridge).
Lyons, John 1977: Semantics 1-2 (Cambridge).
Malinowski, Bronislaw 1930: "The problem of meaning in primitive languages", The Meaning of Meaning. Ed. by C. K. Ogden & I. A. Richards. 2nd ed (London).
Morris, C. W. 1938: "Foundations of the Theory of Signs", International Encyclopedia of Unified Science. Ed. by O. Neurath & R. Carnap & C. Morris (Chicago).
-1946: Signs, Language and Behaviour. (Englewood Cliffs).
Pentikäinen. Juha 1968: The Nordic Dead-Child Tradition (FFC 202, Helsinki).
-1978: Oral Repertoire and Worid View. An anthropological study of Marina Takalo's life history. (FFC 219, Helsinki).
Saari, Mauno 1983: Niilo Yli-Vainion töistelu, testamentii ja päiväkirjat (Juva).
Winograd, Terry 1981: "What It Means to Understand Language?" Perspectives in Cognitive Science. Ed. by D. A. Norman (Norwood).
CIFU = Congressus internationalis Fenno-ugristarum.
FFC = Folklore Fellows Communications.
KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut (The Institute of Language and Literature, Tal-linn).
NIFP = Publications of the Nordic Institute of Folklore.
KSVK= Kalevalaseuran vuosikirja (Yearbook of the Kalevala Society). SFenn = Studia Fennica.
Haavio 1955
Honko 1962 and 1964; Pentikäinen 1968
E. g. Pentikäinen 1978, 10-11
Leino 1978 and 1981; Siikala 1980 and 1984
Chomsky 1965, 3
Lyons 1977, 586-589
Lyons 1977, 591
Bloomfield 1935, 139
Bloomfield 1939, 140
Lyons 1977, 127-128
Morris 1938, 6
Morris 1946, 218-219
Carnap 1942, 9
Lyons 1977, 115-117
Levinson 1983, 38
Winograd 1981
Winograd 1981, 251-258
Vt näidet, Leino 1978
Haavio 1966, 45
Lyons 1977, 29-30. Vt. Levinson 1983, 17: sentence meaning, literal meaning
Levinson 1983, 19
Winograd 1981, 245
Winograd 1981, 241-242
van Dijk 1980, 206, 217-. Vt ka Clark&Clark 1977, 135-141
van Dijk 1980, 206, 229-. Clark&Clark 1977, 139-141
Vt. Ikola 1979, 7-15
Vt. Lyons 1977, 589
Lehtipuro 1980, 346
vt Holbek 1984
Saari 1983
E. g. Ben-Amos 1982, 2-35
E.g. Germain 1979
Malinowski 1930
Firth 1957
Johnson-Laird 1983
Levinson 1983, 286-294
Lakoff&Johnson 1980
Siikala 1984
Holbek 1984
Honko 1981a, 19-22 ja 1981b, 31-35
Krikman 1974 a, b
Pentikäinen 1978, 265-273 et passim
Siikala 1984
Kaivola-Bregenhöj 1980
Holbek 1984