Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Kaetamise uskumusringi algkomponendid

(Az "igézés"-hiedelemkör alkotoelemei. Népi kultúra - népi társadalom, 1970)

Mihály Hoppál

1.

Maailma modelleerimine toimub inimühiskonnas üksteist vastastikku täiendavate eri märgisüsteemide abil. Usumaailm, uskumuste ja rahva teadmiste süsteem koondab endasse sootsiumi ettekujutused maailmast. Osa märgisüsteeme on vahendiks inimest ümbritseva loodusliku ja ühiskondliku maailma tundmaõppimise juures, nende märgisüsteemide sisu moodustavad kõik looduse ja ühiskonna nähtused. Märgisüsteemid, mis on inimeste enda loodud, teevad võimalikuks inimestevahelise kommunikatsiooni, uudiste (informatsiooni) ja teadaannete vastastikuse vahetamise. See võib toimuda þestide, hääle, kirjutatu, pildi või muude kokkulepitud märkide kaudu. Märgid moodustavad märgisüsteeme, millesse märgid organiseeruvad kindlate reeglite järgi, süsteem käitub sageli sarnaselt keelele.

Märgisüsteeme nimetatakse semiootilisteks süsteemideks. On tehtud mitmeid katseid folkloorinähtuste semiootiliste seoste interpreteerimiseks.

1.2. Välitöödel tehtud kogumistöö käigus võime tõdeda, et kui me tahame informantide uskumusi küsimuste abil välja selgitada, siis vahendavad vastused meile loomulikus keelekoodis midagi teisest märgisüsteemist. Uskumusjutustused annavad teada "sellest teadmisainesest, mis puudutab nõidust, endeid ja üleloomulikke olendeid". Need jutustused võivad olla hästi pikad ja kunstiliselt välja arendatud, aga ka lühemad, kellegi isiklikud elamusjutud või ka väga lühikesed uskumusteated, vaevalt pikemad kui paar lauset, vahel ainult ühelauselised.

Seekord uurime selliseid lühikesi, mõnest lausest koosnevaid uskumusteateid.

Kogumise kohta tuleks teada, et enamasti toimus üleskirjutamine nii, et küsimusele vastates meenutas informant küsitud teemaga seoses olevat. Antud juhul küsiti erilise haiguse kohta, mis hakkas külge väga äkki. Meenutused on kahte laadi: isiklikud elamused või teiste jutustatu meenutused. Vahetu jälgimise võimalusi on harva. Võime öelda, et enamasti on meie käsutuses kombe või uskumuse kohta käiv jutustus, mis on talletatud kirjalikku vormi.

Võib märgata, et üleskirjutustes esinevad ühed sõnad sagedamini ja on iseloomulikud, teised esinevad juhuslikumalt. Ilmselt juhtis antud tähelepanek folklooriuurijate varasemad põlvkonnad selle juurde, et nad valisid välja paar iseloomulikku väljendit ja sõna ning uurisid iseloomulikku ümbrust, milles need esineda võivad. Süsteemist ühe elemendi väljavõtmine, millega uurimise tulemus näiliselt ohtu seatakse, oli ometi õige samm, sest koostisosade kindlaks tegemine on edaspidise analüüsi lähtepunktiks. /---/

Prantslane Moles,

Venelane Propp /---/

Algkomponente pole otsitud mitte ainult kommetest, keelest, muinasjuttudest, rahvamuusikast, ka näiteks rahvatantsudest on otsitud seda üksust või osakest, mida enam väiksemateks osadeks jaotada ei saa /s. o umbes nagu foneem keeles/.

1.3. Niisiis köidab meie thlp kõigepealt uskumuse ülesehitus, püüame leida selle koostisosi. Mitmed uurijad on juba intuitiivselt tähele pannud, et on olemas uskumussüsteem ja selles omakorda uskumusmotiivid. Blehr on rääkinud uskumusteadetes leiduvatest folk belief element'idest kui rahvaliku proosa sisemisest tuumast. Ta väitis, et uskumusajaloo analüüs pole otsustava tähtsusega mitte ainult rahvauskumuste, vaid ka rahvaliku proosa (rahvajutu) kategooria mõistmises. Maride uskumustest ja kommetest kirjutatud raamatus loetleb Sebeok uskumussüsteemi elemente, aga teda huvitab süsteemi ülesehitus, mitte komponendid. Meie uurimuse eesmärk on kindlaks teha uskumussüsteemi kõige väiksemad koostisosad. Kuni me neid elemente ei ole leidnud ega nendevahelisi kontakte selgeks teinud, seni tuleb meil uskumussüsteemi olemasolu hüpoteesiks pidada. Praegusel juhul teeme ainult esimese sammu teel selle poole - see viib tekstide hoolika, põhjaliku kirjeldamise kaudu sisemiste struktuuriseoste selgitamise juurde. Selline sihiseade toetub väitele, et uskumussüsteemi tuleb folkloori sees pidada süsteemiks, mille elemendid on ka mingi suurema üksuse tähtsad koostisosad. Analüüs tegeleks mitte ainult koostisosadega, vaid ka komponentide omavaheliste suhete seaduspärasuste väljaselgitamise (süntaksi), komponentide tähenduse määratlemise (semantika) ja uskumuskomponentide funktsiooni selgitamisega nii uskumussüsteemis kui ka seda kasutava kogukonna sees (pragmaatikaga).

Esimene sihiks seatud samm on teadete algkomponentideks jagamine. Seda saab teha sel viisil, et uurimisaines tuleb põhjalikult piiritleda, üksikud tekstid võimalikult täpselt osadeks jagada. Keeleteaduses on see kasulik, sissejuurdunud meetod. Folkloorinähtuse analüüsi mudeli otsingutel peame keeleteaduse poole pöördumist viljastavaks, kuna viimaste aastate üldkeeleteadus on olulisi tulemusi saavutanud ja on metodoloogilises mõttes tänapäeval kindlasti folkloristikast ees. Folkloristika (õigemini néprajz'i -'rahvateaduse' - M.M.) ja keeleteaduse tegelikule sarnasusele on viidanud muude hulgas ka János Honti, viimasel ajal ka A. Dundes. /---/

1.4. Lõpuks tuleks ütelda, miks on valitud analüüsi materjaliks kaetamine (õigupoolest küll selle ravi - M.M.). Sarnaselt teistele ravimisega seonduvatele uskumustele on see aines väga rikas. On võimalik, et selles kirevas kujutlusteringis leiame erinevat laadi komponente. Meie käsutuses on usaldusväärset materjali maa erinevatest piirkondadest, ka mitteungarlastest asukatega küladest, see võib võrdleva uurimise jaoks oluliseks osutuda.

Sihtide ja ülesannete püstitamise lõpetan töö ülesehituse tutvustamisega:

2. tekstianalüüsist,

3. komponentidest,

4. järeldused.

2. TEKSTIANALÜÜSIST

2.1. Tekstianalüüs on iga filoloogilise töö üheks lähtepunktiks. Just sellepärast on eriti kahju, et seni on folklooriuurimises sellega vähe tegeldud. Oleks vaja kaasaegset tekstianalüüsiteooriat. Kuigi kirjandusteaduses on tehtud katseid tänapäevase tekstianalüüsi meetodi väljatöötamiseks, on Bogatõrjev ja R. Jakobson osutanud tähelepanu sellele, et kirjanduse ja folkloori faktid on niivõrd erinevad, et kirjanduses kasutatavad meetodid on ainult osaliselt rakendatavad folklooriteoste uurimisel.

Tekstianalüüs peab alati lähtuma teksti eripäradest (iseloomulikest joontest). Nii nõuab kunstiliselt formeeritud tekstide analüüs täiesti teisi vahendeid kui mittekunstilise teksti analüüs.

Uskumusteateid sisaldavate tekstide kohta võime väita, et neid ei ole võimalik nimetada kunstilisteks sõnumiteks - seega ole nende puhul rakendatav kunstiliste ülesehitusega tekstide jaoks väljatöötatud meetod. Küll aga sisaldavad uskumusteated selliseid osi, mis lähenevad värsivormilise kunstiloomingu vormilistele ja stilistilistele lahendustele, nende osade puhul saaks mujal väljatöötatud meetodeid tõenäoliselt kasutada.

2.2. Meie poolt vahendatud teadete laadi kohta tuleb märkida, et meie objektiks on alati uskumuse keeleline kirjeldus. Seda tuleb mõista nii, et me ei uuri mitte uskumust ennast või sellega liituvaid tegevusi, vaid alati nende kommete, tegevuste, mõtete ja reeglite kohta käivat kirjeldust, informandi meenutusi nendele konkreetsetele juhtudele, kui uskumussüsteem toimis. Sellepärast ei tohi unustada, et analüüsi käigus seisame me silmitsi keelelise materjaliga. Uurime ikka ja alati keelelist kuju, kuigi kõik keelelisedki väljendused pole üheväärsed. Tuleb eristada neid, mille on vormi valanud informandid ise, nii mõnigi kord napisõnaliselt, ja mida koguja kiirkirjas on püüdnud jäädvustada, saades tulemuseks katkendlikult kirjapandud loo (1). On selliseid, mis kannavad endas koguja stiliseerivat pitserit (2). Pinnapealne küsitlemine või informandi lühike vastus on andnud põhjust mõnede andmete liigsele lühidusele (3). Teistest kogudest pärit tekstid, eriti magnetofonile võetud lindistuste üleskirjutused, on sageli liiga laialivalguvad, palju üleliigset, teemasse mittepuutuvat ainest sisaldavad, kuid samas sisaldavad just need ka kõige kenamaid detaile, just need lühikesed proosaväljendused on hindamatu väärtusega mälestused igapäevasest rahvalikust jutustavast stiilist (4).

Toome iga tekstitüübi kohta ühe näite:

1. "seda kogesin ka enda peal... kui mu pea valutab...kui olen ära tehtud... paneme klaasi puhast vett...sellesse vette kolme puu söest kolm tükki... kui alla langes, oli laps ära tehtud/nõiutud... sellest veest pidi ühe lonksu jooma ja lapse laubale löödi rist... ülejääk tuli visata tuha sisse..."

2. "Sageli juhtub, et väike laps kaetatakse ära. Kõige sagedamini teeb lapsele halba sellise inimese pilk, kelle kulmud kasvavad kokku. Kui kaps ära kaetakse, läheb see endast välja, ei oska enam istuda ega astuda. Siis pannakse klaasi sisse vett ja kolm söetükki, kui sellest ei aita, siis pannakse veel kolm juurde, seejärel võetakse kingad jalast ja pestakse lapse keha veega ristikujuliselt üle. Paremast põsest alustatakse, siis vasak kasi ja parem jalg, siis pestakse ära vasak põsk, parem käsi ja vasak jalg. Samal ajal öeldakse: Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel pesen ma sind selle veega, Jumal vabastagu sind hädast. Seejärel antakse väikesele lapsele kolm tilka sellest veest juua ja kuivatatakse laps ära seeliku pahupoolega ja vesi visatakse sellisesse kohta, kus keegi ringi ei konda."

3. "Kui paha silm kaeb ära, siis tehakse söevett."

4. "Kui noh kaeti laps silmaga ära, siis tuli sõnatult panna vett laua peale. Siis sellest suhu võtta, ja sellega vasak käsi ära pesta. See on nimetu sõrm, sellega nii, kolm korda nägu (nimetu sõrm - sõrmusesõrm). Niimoodi kolm korda näo pealt alla tõmmata, nii et sõrmeots viiks alati vett suhu. Ja siis kolm korda kuivatada... uksehingedele sülitada. Kuivatada aluslinadega, tagumise või pahema poolega. Mina oma pojakest, see on minu poeg, teda alati silmaga... Sellist õhtut polnud, mil ei oleks pidanud pesema. Minu isa ema oli selline, et see kaetas...Ei saanud laps niimoodi.

Siis siin küla ääres elas üks mispagana naine? Tabajdi naine. Tema päästsin mina ära, sest ta laps oleks juba ära surnud. Viidi arsti juurde, ei teatud, mis tal viga on. Mina jälle läksin nende poole, siis me just olime ostnud selle maja, läksin neile raha viima, läksin sinna ja pesin ta väikse tüdruku ära, ja praegugi veel elab. Oi kuidas nad mind selle eest tänasid. Aga mina õppisin oma vanaemalt, mitte kelleltki teiselt.

Näeme, et nende üleskirjutuste puhul sellist tekstianalüüsi, nagu rahvalaulude, muinasjuttude ja ballaadide puhul kasutatakse, teha ei saa, seda takistab tekstide laad. Ometi on need teated uuritavad, kui võtame neid sellest seisukohast ühelaadsetena, et nad ehituvad üles traditsiooni hästi piiritletavatesse kihti kuuluvatest komponentidest. Rääkides kaasaegse analüüsi ülesannetest on Köngäs ja Maranda väitnud, et kõigepealt tuleb välja tuua siduvad komponendid, siis põhilised komponendid ja lõpuks sisemised seosed. Sisemiste seoste süsteemi - strukturaalsete kontaktide seaduspärasused - saab täie kindlusega kindlaks määrata ainult vajaliku hulga tekstide analüüsi põhjal. Sellepärast ei loe me mitte ühtegi üleskirjutust ega kogu tähtsusetuks, olgu ta kuitahes napisõnaline, katkendlik, ulatuslik või (kokku)kombineeritud. Iga üksiku teksti analüüsil ja tekstide ühte rühma lugemisel peab arvestama kõikide meie käsutuses olevate tekstidega. Kui meie intuitsioon tunneb vähematki märki sellest, et kaks mingisugust teksti kuuluvad ühte gruppi, kui mõtleme, et kaks teksti räägivad - kuigi erinevate sõnadega - samast asjast, tuleb see sellest, et me tunneme neis ära sellised komponendid, mis osutavad sugulusele. Waughi järgi on selliste korduvate üksuste eristamine analüüsi esimeseks sammuks.

On tõenäoline, et uskumustekstide koostiskomponentide arv on suurem kui korduvate, põhiliste komponentide arv. Tõenäoline on ka see, et põhilisteks võib nimetada neid komponente, mis põhiliselt muutumatus vormis kordudes tulevad ette uskumuses. Muutuvate ja püsivate komponentide kindlaksmääramisele tähelepanu pöörama kutsub üles Kluckhohn. Sage esinemus (erinevate kogude üksikute üleskirjutuste vahelduvas kontekstis) kinnitab sageli korduvate komponentide tähtsust, koos sellega kontrollib ka nende usaldatavust. Kuusi nimetab situatsiooniga seotud komponente vanasõnade puhul täiteelementideks, olulist informatsiooni kandvaid aga tuumelementideks. Uskumusest võime teatud elemendid välja jätta, ilma et ülejäänud osa lakkaks olemast uskumus. Loomulikult huvitab uskumuste uurijaid esmajoones püsiv, täpsemalt põhilised komponendid. Küsimus on, kuidas nendeni jõuda?

2.3. Valime välja mõned tekstid meie käsutuses olevate rohkem kui 300 hulgast:

5. "Silmaga kaeti ära, siis tehti talle söevett. Kolm korda kolm söetükki pandi vette ja loeti neile palve peale: Meie Isa, Ave Maria, Usutunnistus."

6. "Söevett tehti... kolm tükikest tuld pani klaasi vette... sellele tegi käega risti... pesi otsaesist... andis juua ka, siis valas ukse nurka, et vett alles ei jääks."

7. "Seda, kas laps on kurjast silmast haige, saab niimoodi teada, et veekruusi visatakse 3 söetükki. Kui süsi tuleb üles vee pinnale, on kindel, et kaetati ära. Selle söeveega tuleb laubale kolm risti tõmmata ja sõõm vett juua sellest."

8. "Keegi tuli meile ja vaatas ... kui märgati, et lapsega on lood halvasti... kindlasti oli ära kaetatud... klaasi sisse pandi kolm söetükki, tuld, sellega läigatati lapsele, ka suhu. Prooviti, kas läheb põhja see süsi, kui läheb, siis keegi kaetas ära, kui ei , siis ei kaetanud."

9. "Kui tuli põleb, 9 söetükki tuleb taldrikule panna, pühitsetud vee peale tuleb lugeda; meieisa, üdvözletet. Juua anda: nimetu sõrmega 3 tilka vett suhu juhtida. Pesta üle. Ristikujuliselt. Pea, vasak käsi, parem jalg, parem käsi, vasak jalg." 10. "Kaetamise vastu tehakse söevett. Klaasi vette visatakse 9 söetükki, samal ajal öeldakse: "ei üks, ei kaks, ei kolm... ei üheksa." Lapse käed ja jalad pestakse veega üle."

Põhilise tähtsusega sõnade otsimisel on oluline Sándor Szalai ülevaade automaatsest tekstianalüüsist. Luhni katsetele toetudes lähtub ta hüpoteesist, et "ulatusliku teksti sisuliselt kõige olulisemad sõnad on suure tõenäosusega need, mis korduvad tekstis kõige sagedamini, kui jätame triviaalsed sõnad tähelepanu alt välja. Need tähenduslikud (relevantsed) sõnad on mehhaaniliselt kindlaks tehtavad." /---/ Kirjutame välja iga üksiku sõna viimasest 5 näitetekstist. Kui juhtub, et see sõna on juba kirjas, märgime ta taha numbri, mitmendat korda ta esineb. Kirjutame sõnad kolme tulpa, esimesse eessõnad ja sidesõnad, teise noomenid ja arvsõnad, kolmandasse verbid. /---/

Selgub, et kõige sagedamini korduvad sõnad sattusid esimesse tulpa.

See tulemus on loomulik, sest Zoltan Nemesi tohutule materjalihulgale rakendatud sõnastatistiliste uurimuste tulemusel on selgunud, et kõige sagedasemad ungari keele sõnad on:

a - (määratud artikkel ungari keeles - M.M.)

az - (määratud artikkel ungari keeles - M.M.)

ja

ka

ei/mitte

Kui Szalai ütleb, et esimeses tulbas ei saa olla relevantseid sõnu, peame me temaga nõustuma, sest nende põhjal ei saa öelda, millest tekstis juttu on. Seevastu teise ja kolmanda tulba sõnadest saame kokku panna teate skeleti, millest saab järeldada teate sisu kohta. Näiteks sellise:

Kaetamine...tehti... söevett...kolm tükki... süsi...visati...klaas...vette...laps...laup...pesti Kuna sellest võime järeldada, et neis juttudes räägitakse kaetamisega seostuvatest uskumustest, võtame järgnevas käsile teise ja kolmanda tulba sõnade süstematiseerimise ja rühmitamise.

3. KOMPONENTIDEST

3.1. Kolmanda tulba sõnad on verbid. Enamik verbe teatab mingi tegevuse toimepanekust. Näit. viskama, palvet lugema, risti tegema, pesema, jootma, valama jne. Analüüsi selles staadiumis on juttu põhiliselt rahvausu teadete komponentide sisust konventsionaalses mõttes. Rahvausu nähtusi saab jälgida vaid nende avaldustes. Avaldumise ala on väga lai: vaistlikes liigutustes väljenduvast käitumisest kõige keerukamate rituaalideni, hoiatamisest või hirmust juhinduvast sõnast pikkade lugudeni, sest rahvausu maailm võib avalduda ka sõnades. Rahvausku juhtumise vormis väljendav raport on muistend, mis on teadaanne traditsioonilisest tuntud ainesest. Kui uurime, millest teatavad erinevad näitetekstid, märkame, et nad kirjeldavad teatud tegevuste jada. Vaatame mõnda näidet:

11. Kolm korda sülitati lapse peale, ta kuivatati särgikese pahupoolega kuivaks, seejärel pesti üle iseenda uriiniga.

12. Kui keegi sõnus lapse ära, sai sellest nii teada, et kaks õlekõrt pandi risti ja ........ /---/

Teise tulba sõnad moodustavad järgmisi gruppe:

Esemed (klaas, kruus, taldrik, uks)

Kehaosad (käsi, jalg, pea, otsaesine, suu, nimeta sõrm, silm)

Ainenimed (puu, süsi, vesi)

Arvsõnad (9, 3)

Vaatame veel mõnda näidet:

13. et last ära ei kaetataks, tehakse söevett... sellega pestakse .......... /---/

Näiteid võiks veel tuua ka kindlate aegade mainimise kohta, needki sõnad kuuluvad teise tulpa (öösel, kl 12, päikese loojumise ajal).

Vahel on informandid enam-vähem ära määratlenud ka söevee tegemise, või ravimise-nõidumise koha, kuid selgub, et see moment pole sugugi mitte nii kindlalt fikseeritud, kui näiteks loitsu tekst või tegevuse järjekord. Kohamääratlused on pigem ainult konkretiseerimiseks, tegevuse informandi lähema ümbruse külge sidumiseks. Võime öelda, et nende komponentidega püütakse imelise tervenemise lugusid usutava(ma)ks teha. Sedasama eesmärki teenivad dialoogiline või (üksikutel juhtudel) esimeses isikus antud esitusviis.

/---/Näitetekstid/---/

Nimed, täpsed kohamääratlused ei kuulu uskumusteadete, jutustuste tähtsamate komponentide hulka, sest nendest ei saa me suurt midagi teada uskumuse enda kohta, need satuvad teatesse individuaalse väljenduse osana. Seda tähenduslikumad on aga need lühikesed, värsitaolised liited, mis esinevad paljudes kaetamisjuttudes. Need on keelelised tekstid, mis on täiesti fikseerunud ja muutumatud. Loitsud muudavad kolmanda tulba tegevused mõjukamaks - sams kehtib ka vastupidine: liigutused/þestid saadavad ja aitavad loitse. Nagu mainisime, neid värsivormis "kunstiloomingutaolisi" osi tuleb vaadelda iseseisvate osadena.

(---)näited

3.2. Ülalpool lubasime uskumuste koostiskomponente süstematiseerida. Näidete teadlik rühmitamine on meid juba juhtinud olemasolevate rühmade avastamise poole ja mehhaanilise analüüsi käigus eristasime me juba relevantseid ja irrelevantseid komponente (sõnu). Et esimese tulba sõnad täidavad tekstis keeleliselt siduvat rolli, nimetame neid tekstuaalseteks komponentideks. Irrelevantsete komponentide teine rühm seob jutustatud loo kindla situatsiooniga, seepärast pakume nende jaoks välja nimetuse situatsioonikomponendid.

Komponentide korraldamisel võime toetuda keeleteaduses väljatöötatud ideele, vastandamise printsiibile. Selle idee oli aluseks De Saussure'i epohhiloovale tööle. Vastandamine (opositsioon) ei eelda mitte ainult selliseid omadusi, mis eristuvad teineteisest, vaid ka selliseid, milles opositsiooni liikmed ühtivad. Neid omadusi võime vaadelda kui võrdlusaluseid. Seda on folklooriuurimises rakendanud Lévi-Strauss. Kaks sellist asja, millel võrdlusalust ei ole, s.t . millel pole ühtegi ühist omadust, ei moodusta opositsiooni. See on sügavalt dialektiline mõte, kuna tähendab seda, et vastandumist tuleb pidada ühise asja eri vormideks.

Oluliseks peetud, relevantset informatsiooni kandvad komponendid jagunevad opositsioonide esimesel tasemel esemelisteks ja mitteesemelisteks. Uskumuses esinevad traditsioonilised esemed on iga uskumuse tähtsad komponendid. Eriti sel juhul, kui tegemist on kaetamislugudele sarnaste ravilugudega, sest sageli võib nende olemasolu või puudumine ravi tulemuslikkust mõjutada. Uskumuste esemelistele komponentidele viitavad sõnad leiame teisest tulbast, nende märkimiseks võib kasutada sõna objekteem. Ka uskumuste mitteesemelised komponendid võivad olla kahte sorti: üks tähistaks mingi liigutuse kombekohast toimepanekut, need säilitavad teatud liikumise traditsioonilist, sissejuurdunud vormi; teine ei oleks liikumisega seotud. Kõiki mitteesemelisi komponente kokku nimetame traditsioonikomponentideks.

Traditsioonikomponendid jagunevad kahte gruppi: esimest esindavad kolmanda tulba sõnad, nende tähistamiseks pakume välja sõna gesteem.

Ülejäänud teise tulba sõnad (omadussõnad, arvsõnad, kehaosad, ained) ei vastandu liigutustele-tegevustele - ja kõigile teistele klassidele - mitte ainult sõnaliigi poolest, vaid kas selle poolest, et nad käivad kogukonna traditsioonilise teadmise aine kohta, nad on selle koostisosad. Need on tegelikud/tõelised uskumuskomponendid. Nad on mõnevõrra püsivamad nii vormi kui kasutamise korda silmas pidades. Loomulikult ei tähenda see, et tähelepanu ei peaks pöörama selle püsivuse suhtelisusele.

Uskumuskomponentide hulgas võime märgata kahte vastandlikku rühma. Ühes ilmneb teatud traditsiooniliste tekstide täpne tundmine ja teadmine, teises uskumuse enda tundmine, mis seostub kas mõne aine (tuli, vesi, sülg jne), arvu (7., 3., 9. jne) või kehaosaga (küüs, naba). Esimesi nimetame teksteemideks, teisi loreemideks.

Meie poolt välja toodud kolme laadi traditsioonikomponendid vastanduvad üksteisele nii, et üks grupp (loreem ja teksteem) käib teatud traditsioonilise aine tundmise kohta, selle kohta saame tavaliselt teada juhul, kui ta väljendub keelelises vormis, seevastu teine (gesteem) ilmneb alati liigutuste/käitumise näol. Loreemi puhul on tegemist mingi teadmise, uskumusega, teksteemi puhul aga mingi teksti tundmisega.

Tüüpilised rütmilised teksteemid on loitsud, mis on jaotatavad ka veel väiksemateks osadeks. Folkloori tekstiloomingus (muinasjutt, muistend) muutub teksteem iseloomulikuks, rütmilised teksteemid aga ehitavad üles rahvalaulu ja ballaadi. Riituses tõuseb esiplaanile gesteem, uskumuses loreem.

Tekstilistes folklooriteostes saavad teoks inimese keelelise käitumise, kommetes motoorse käitumise, uskumustes mentaalse käitumise avaldused. Teame hästi, et folklooritekste (muinasjutt, ballaadid) saadetakse sageli þestidega, kommetes on lisaks uskumust puudutavale ka oluline ka poeesia, uskumuste kohta aga tegime kindlaks, et neil on mitmeid olulisi koostiskomponente. Sellepärast peab uurimine olulist tähelepanu pöörama algkomponentide kindlakstegemisele, et see heidaks valgust ka nende omavahelistele suhetele. Arvame, et tasub rääkida ainult nende väikeste üksuste uskumusteate terves struktuuris täidetud funktsioonist. Opositsioonide aluse moodustavate sisemiste tunnuste järgi saab koostiskomponente iseloomustada järgmiselt:

Sisemiste iseloomustavate tunnuste alusel võime koostada ka teise, ülevaatlikuma tabeli, millest saab välja lugeda uskumusteateid moodustavate komponentide hierarhia. Võtame näitkeks ühe teksti ja otsime selle koostisosi:

"Vízvetés ('vetteheitmine') toimub järgmiselt: ahju ja veega täidetud kruusi peale lüüakse rist. Siis pannakse kruus ahju ette ja kruusi visatakse sütt, samal ajal öeldakse: 'Sinised silmad nägid, pruunid silmad nägid, igasugused silmad nägid. Püha neitsi Maarja tule lohutama. Võta välja nõidus ja igasugune vaim, kurat sellest lehma peast, kehast igast jäsemest ja luude vahelt, vii ära kõrgele mäele puuoksa mähnadele, tassi eemale igaveseks hukatuseks. Kiitus Isale jne.' Kogu seda palvet korratakse kolm korda ja kolm söetükki visatakse vette. Seejärel pestakse selle veega lehma, kolm söetükki visatakse aga tulle tagasi."

Tekstuaalsed elemendid: a (määratud artikkel), ja, üks, siis, ette, samal ajal, neid, seda, seejärel, aga

Situatsioonielemente selles tekstis pole.

Objekteem: ahi, kruus, lehm

Gesteem: risti lööma, panema, viskama, pesema

Teksteem: "Sinised silmad nägid..."

Loreem: Vesi+süsi, palve, kolm korda (peab kordama), kolm (söetükki läheb vaja), tagasi (peab viskama söe tulle)

On näha, et loreemi kindlakstegemine on kõige raskem, kuid just need on uskumuse kõige tähtsamad koostisosad.

Need on rahva teadmise sellised ühikud, mis indiviidil kogukonna traditsioonilise teadmise pagasist teatud uskumuste aktualiseerimist põhjustavate märkide ilmnemise korral pinnale kerkivad (näiteks jääb keegi haigeks, kuna ta kaetatakse ära) ja ta ehitab nendest üles uskumuse karkassi, "loogilise struktuuri", täiendades seda tekstuaalsete komponentide, s.o keelelise siduva materjaliga.

3.3. Lubasime, et selgitame lähemalt algkomponentide nimetusi. Keeleteaduses on eem-lõpulised terminid üldiselt kasutusel. Petöfi S. János mainib ühes kokkuvõttes, et Hjemslev on keele kõige pisemaid sõnaraamatusse kandmiseks kõlbulikke osi nimetanud teksteemideks, enam väiksemateks osadeks mitte jagatavaid komponente aga glosseemideks. Rohkem kaustatakse järgmisi nimetusi: foneem, morfeem, lekseem, semeem, konsrukteem, toneem. Neid määratletakse tavaliselt kui klasse loovaid elemente. Kommunikatsiooniteoorias kasutatakse mõistet stratageem ja struktuuraalses antropoloogias mõistet gusteem. K. Pike soovib antropoloogias käitumisühiku nimetusena laiemalt kasutusele võtta mõistet behavioreem. Wescott kirjutab Current Antropology veergudel sellest, et ta liitub rõõmuga B. N. Colby arvamusega, kelle arvates "kultuuri tähenduslikud komponendid on analoogsed fonemeemidele" ja toob näiteid sellisteste komponentide nimetustest: etnoseem, eteem, kroneem, tagmeem. Folklooriuurimises kasutas Lévi-Strauss esimest korda müteemi mõistet müüdi alakomponentidest rääkides ja Dundes motifeemi mõistet muinasjutu-uurimises.

Meie poolt välja pakutud nimetused haakuvad seega hästi siin mainitutega, ka välise vormi poolest oleme loonud lingvistika lähedase mahuga komponendile, morfeemile, sarnased nimetused. Uskumussüsteemi objektiivne olemasolu ühiskonna teadvuses eeldab määratletud komponentide hulka. Juba varasemates uurimustes leidub viiteid selle kohta, milliseid rühmi need komponendid moodustavad. Meie poolt läbi viidud jaotamine kinnitab saadud tulemusi. Éva Pócsi järgi "sisaldab ebausklik maailmapilt endas ühelt poolt teatud (ebausklikku) teadmist (loreem- M. H.), s.t. asjade, nähtuste ja tegevuste üleloomulike omaduste tundmist, teiselt poolt teatud ebauskliku eesmärgiga tegevuste (gesteem - M. H.) tegelikku praktiseerimist." St. Thompson jt inglisekeelsed autorid on samuti sarnastele tulemustele jõudnud.

Samasse ritta kuulub László Vajda teooria kolmest kõige tähtsamast algkomponendist. Ta eristab folkloorinähtuste sees järgmiseid usuelu valdkondi:

1. primitiivsed usukujutelmad (ideed) - loreem (M. H.)

2. nendega seotud tegevusted (riitused) - gesteem (M. H.)

3. riitustega seotud lood (müüdid) - teksteem (M. H.)

Loreem on rahva(liku) teadmise kõige pisem komponent, väiksemateks osadeks seda vaevalt enam jaotada saab.

Gesteemid on liikumisühikud, enamasti seotud liigutuste read, neid tasub ka väiksemaid koostisosi ostida.

Teksteemid on seotud terviktestid, milles saab eristada ka väiksemaid koostisosi, nende väljaselgitamiseks oleks tarvis edasist analüüsi.

Need on uskumusteate ülesehituse komponendid, oma tasemelt võrdväärsed (nende hulka kuuluvad ka objekteemid), kuigi mõned neist (näit tekteemid) on ka väiksemateks osadeks jaotatavad. Ühes terviklikus uskumusteates võib neid komponente esineda mitu tükki.

Kuigi me uurime alati individuaalseid väljendusi, tuleb neis leiduvate komponentide ühildumise taga ilmsiks ka ühiskonna poolt aktsepteeritud "mudel."

3.4. Kerkib üles küsimus: mille jaoks me saame neid komponente kasutada? Mismoodi nad aitavad uskumusi analüüsida?

Tekstide rühmitamise korral tuleb kasuks, kui me materjali kõigepealt -eemide tasemel ära korraldame, s.t. vaatame, millistes tekstides milliseid komponente esineb.

Näit. nii:

Kui teeme tabeli -eemide esinemuste kohta kõigis näitetekstides, näeme, et kaetamisega seotud uskumusringis esineb teateid, millest puuduvad viited esemetele või seotud tekstid (loits), aga ei puudu kunagi loreemid, ja kuna tegemist on ravimisega, ei puudu ka gesteemid. /---/

Teised tabelid näitavad seda, millised uskumusskeemid on -eemide tasemel (eriti kasulik on see võimaliku masintöötluse korral). Neis tabeleis oleme ära märkinud -eemide võimalikud variandid kui iseloomulikud tunnused, mille olemasolu või puudumisega saab iseloomustada üht või teist teadet. Selline võrdlemine avab ühelt poolt võimaluse väikeste erinevuste väljatoomiseks, teiselt poolt aitab kaasa varjatud suguluse tuvastamisele. /---/

Tabelist saab teha väga mitmeid järeldusi.

Kõige tähelepanuväärsem on see, et erinevate keeleliste väljendite taseme all on sügavam tase, mida saab formaliseeritult kirja panna. Võrdleva uurimise korral tuleb arvestada selle tasemega. Seda laadi võrdlustest ilmneb, et uskumustekst võib kuluda ja lüheneda, aga peab mõned komponendid tingimata säilitama, et ta sellekssamaks uskumuseks saaks jääda. Kõne all olevast kaetamise uskumusringist ei saa puududa tule ja söe ning vee kokkupuude. Esineb tekste, mis langevad komponentide poolest täiesti kokku, lahknevus tuleb ilmsiks alles tegevust saatvate teksteemide tasemel. 1. ja 6. tekstis märkame lahknevust ainult tegevust sooritavates liigutustes, täpsemalt - sellega liituvas loreemis, nimelt selles, kas vesi tuleb valada ukse juurde või tuha sisse. Mõnes teates üllatab gesteemide suur hulk, misosutab sellele, et rahvausu uurijad peaks neile - sageli vaistlikele - liigutustele rohkem tähelepanu pöörama. Kasulik oleks välja uurida, kas teksteemi tasemel ühte ja samasse gruppi kuuluvad kaetamislood ei kuulu (geograafiliselt) samasse levikupiirkonda, millised gruppe loreemid moodustavad ja millised gesteemid või gesteemigrupid nende loreemirühmade juurde kuuluvad.

Selline analüüs hõlbustab ülevaate andmist tekstidest ja aitab kaasa tekstide ülesehituse ja süntaksi võrdlemisele. See oleks töö kõige õpetlikum osa, selle täideviimise kätte jõuab järg kahjuks aga alles mõnes järgmises kirjutises.

4. MÕNED JÄRELDUSED

1. Mingi etnilise kogukonna uskumuste tundmine toimib sarnaselt tehislikele eneseküllastele märgisüsteemidele, just seetõttu eksisteerib uskumuskeel (nagu müüdi keelgi). Tuleb uurida, kuivõrd saab lingvistikast tuntud teooriaid rakendada uskumuskeele uurimiseks.

2. Tuleb kindlaks teha antud süsteemi tähenduslikud elementaarsed üksused, selles töös tuleb läbida all-loetletud järgud:

a) kindlaks teha süsteemi algkomponendid,

b) eristada relevantsed ja irrelevantsed komponendid,

c) selgitada välja, milliste reeglite järgi liituvad ühed või teised komponendid suuremateks üksusteks,

d) selgitada välja, millised komponendid või komponentide seosed on etnilised, iseloomulikud etnilistele kogukondadele või subkultuuridele,

e) selgitada välja teatud komponentide või komponentide seoste geograafiline esinemus (kartograafia), sünkroonsete andmete asetumine rahvastevaheliste kontaktide ja etnogeneetiliste faktide diakroonias, nii satuvad formaalsena tunduva analüüsi tulemused ka ajaloolise perspektiiviga uurimuse alla.

1. Kuna võrdlesime uskumussüsteemi keelega, järeldub sellest: edaspidises uurimistöös tuleb rohkem tähelepanu osutada "õppimisele" ehk märgisüsteemi omandamisele.

2. Uskumussüsteemi põhiliste komponentide ja komponentide-vaheliste suhete semantika määratlemine ei ole tarvilik mitte ainult sellepärast, et ühe osa uurijate arvates põhinevad müüdid uskumustel, vaid kas sellepärast, et need komponentidevahelised suhted on justkui sambad, millele traditsioon toetub ja on säilinud kogukonna teadmises püsivalt läbi sajandite.

3. Analüüs näitas, et uskumused, sarnaselt tekstilise folkloori teistele valdkondadele, koosnevad komponentidest. Sellest järeldub, et need komponendid tasub kokku koguda. Komponentide arvukus on finiitset laadi (erinevalt individuaalsete väljendusvõimaluste lõputust mitmekesisusest), seepärast tuleb koostada algkomponentide võimalikult täielik loetelu. Selline sõnastik ei ütleks palju uskumusainese kohta, ent oleks väga sobilik erinevate uurimuste teostamiseks:

a) loendi abiga saaks asuda sagedussõnaraamatu koostamise juurde, mis näitaks, millised komponendid milliste teistega kõige sagedamini liituvad. Tuleks välja ka see, milline uskumusainese osa on kõige populaarsem,

b) erinevatele piirkondadele ja rahvaste rahvausukomponentide sõnastike võrdlus, lisaks sagedussõnastiku andmetele, võimaldaks avastada vastastikuseid kontakte,

c) õpetlikke tulemusi ei annaks mitte ainult valmiva Petöfi-sõnaraamatu analüüs, vaid ka rahvalaulude, muinasjuttude ja rahvausu sedalaadi läbitöötamine. Järgmine samm võiks siis olla komponendi-sõnastike võrdlemine omavahel.

d) Ühiste või kõige sagedasemate elementide statistilist analüüsi saaks kasutada ajalooliste kontaktide selgitamiseks. Statistiliste uuringute juurde saab asuda loomulikult alles siis, kui struktuuripilt on selge, kui algühik, millega arvestada, on üheselt kindlaks määratud. Strukturaalse meetodi kõrval näib seega ka statistiline üsna viljakas olevat. Selliste uurimuste tänapäeval (artikkel on kirjutatud 1970!) veel kohutavat mehaanilist tööd abistavad järgmistel kümnenditel juba kindlasti masinad.

Praeguse kirjutise eesmärgiks oli (materjalitutvustuse kõrval) algkomponentide kindlaks määramine, me ei vaadelnud rahvusvahelisi ülevõtmis- ja laenamissuhteid, mis annaks kindlasti kasulikke tulemusi.

Kaetamismaterjal on selleks väga sobilik. Sugugi vähem huvi ei tohiks pakkuda rahvakultuuri teistel aladel leiduvate märgisüsteemide (moraalne süsteem, kombed, mängud, uudiste edasiandmine) uurimine, ja mitte ainult neid endid, vaid ka nende rahvakultuuri tervikus täitvat rolli silmas pidades.

Tõlkinud Merili Metsvahi