Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
The Experience-centered Analysis of Belief Stories. A Haunting Example. Rmt.: Fields of Folklore. Essays in Honor of Kenneth S. Goldstein. Ed. by Roger D. Abrahams. Bloomington: Trickster Press, 1995, lk 55–89 .
Artiklis esitatakse ja analüüsitakse lugude kompleksi, mis seostub ühe kummitusmajaga. Eesmärgiks on illustreerida mõningaid aspekte minu teooriast, mis puudutab uskumist üleloomuliku sfääri olemasolusse.1 See teooria kujunes vahetult üleloomuliku ründe kohta käivate uskumuste (Hufford 1982) ja inimeste müstiliste kogemuste (Hufford 1985) uurimise käigus. Tegu on kogemusele keskenduva, st kogemusteooriaga (the Experiential Theory). Kogemusteooria järgi on võimalik induktiivselt tuletada kogemuslikke kategooriaid, millel baseeruvad paljud üldlevinud üleloomulikud uskumused. Nendes kategooriates väljenduvad stabiilsed tajumudelid, mis ei sõltu kultuurilistest mudelitest ja näivad otseselt sisendavat kogejale ettekujutust vaimudest. Argument, et "need kogemused sugereerivad otseselt ettekujutust vaimudest", ei tähenda aga veel naiivset väidet, nagu oleksid niisugused kogemused vahetud, vaid – nagu tajujärgsete kogemuste puhul tavaks – neid ei vahendata tingimata nende uskumuste kaudu, mida nad tekitavad. Küsimus kogemuse vahendamisest on pidevalt andnud ainet debatiks müstitsismi filosoofias ja psühholoogias. Religioosset kogemust on iseloomustatud ka kui üksnes tavakogemuse religioosset tõlgendust, mis seetõttu ei sobi religioossete uskumuste tõenduseks (nt Katz 1978; Proudfoot 1985). Vastupidiseid argumente on resümeeritud C. Davise töös (Davis 1989).
Kogemus seostub intuitiivselt vaimudega, kui selle osaks on mingi tajumus, mis tingib valikutegemise konstateeringute „näen vist hallutsinatsiooni“ ning „näen vaimu“ vahel. Need kogemused moodustavad tähtsa empiirilise aluse ratsionaalselt kujundatud uskumussüsteemile. Nimetan neid kategooriaid üleloomulike kogemuste tuumaks (core supernatural experiences). Laialt levinud üleloomulike uskumuste mõistmine sellisel moel selgitab vähemalt osaliselt uskumuste sarnasusi erinevates kultuurides ning nende püsimist tänapäeva maailmas. Teooria on paradigmaatiline, pakkudes terviklikku uurimisprogrammi ning erinedes sel alal varem tehtust.
Kogemusteooria seisukohalt on kesksed kaks terminit, üleloomulik (supernatural) ja uskumus (belief). Minu definitsioonid on järgmised:
Üleloomulikukokkuleppeline definitsioon: Üleloomulik hõlmab valdkonda, a) kuhu kuuluvad olendid, kes ei vaja oma eksistentsiks füüsilist keha (sealhulgas vaimud), b) mis on objektiivselt reaalne selles mõttes, et ei ole üksnes kujutluslik, ning c) mis suhtleb tavamaailmaga.
Lisada võiks veel, et üleloomuliku valdkond erineb mateeria ja energia tavamaailmast – loodusest, samas vaimude olemasolu kinnitab seda erinevust, muutes selle minimaalseks. Teiselt poolt, kui vaimud kõrvale jätta, assimileeritakse tavamaailmast erinev kergesti, asetades algselt tundmatu reaalse maailma mingi nähtuse positsiooni. Definitsioonis on jäetud täiesti avatuks üleloomuliku valdkonna täpne olemus, selle suhted tavamaailmaga ning temas sisalduvad olendid.
Termini üleloomulik (supernatural) tähendus on alati olnud diskuteeritav. Kasutades väljendit üleloomulik kogemus, mõtlen selle all kogemust, mida keegi on pidanudki tõepoolest üleloomulikuks. Ma ei korda siinkohal sõna "väidetavalt", kuigi kõiki väiteid maailma kohta (sealhulgas nii folkloristide kui teiste inimeste lausutuid) tuleks selles seoses mõista kui väidetavaid ning ühelgi pole eesõigust teiste ees.
Uskumuse kokkuleppeline definitsioon: Uskumus (belief) on millegi tõeseks pidamine. See on uskumine kognitiivses tähenduses, mis vaikimisi osutab mingitele usutavaks peetud arvamustele.
Uskumuse mõistet kasutatakse paratamatult ka otseses seoses usutavaks peetud arvamustega, nagu näiteks ütluses „usk, et vaimud on olemas“ väljendab sõnaühend „vaimud on olemas“ teatud arvamust, kuid asjaolu, et seda arvamust peetakse tõeseks, on uskumus. Üldine mõiste religioossed uskumused viitab niihästi sellele, mida usutakse, kui sellele, et usutakse. Terminoloogilised nüansid selles diskussioonis on vältimatud, kuid vahetegemist arvamuse ja selle uskumise vahel ei tohi unustada. Vastasel korral võidakse sattuda olukorda, kus mingeid teatud arvamusi esitatakse kui uskumusi, kuigi selles olukorras neid võib-olla ei usutagi.
Kognitiivne definitsioon ei tähenda, nagu kasutaksid inimesed uskumusi otsekui selgelt sõnastatud väidete loendit (nagu mõned kriitikud on väitnud, vt Hand 1961 ja 1964). Arvamuse vormis uskumusi tuleks mõista kui uurija konstruktsioone, mille eesmärk on osutada nende inimeste tõe-ideedele, kelle kõne ja käitumise põhjal need tuletati.
Minu lähenemisviis teemale on vahel tekitanud folkloristide ja antropoloogide hulgas segadust. Neil on kombeks vaadelda kogemust läbi kultuuri, mina aga kulutan küllaltki palju energiat just nende kahe eraldamiseks teineteisest ja keskendan tähelepanu kogemusele endale. Mõni kolleeg on öelnud, et teda huvitab uskumuste tähendus, mitte oletatavad sündmused, millele need viitavad. Lisaks kõigele muule pole sündmused ülekontrollimiseks kättesaadavad. Ka minu eesmärk on uskumuste tähenduse parem mõistmine. Kuid kui teadlased uurivad näiteks toitumist, rahvariideid (traditsioonilist riietumisviisi) või arhitektuuri – seega elu-olu – on arusaadav, et vajatakse teadmisi materjalidest ja tehnoloogiast, mida sealjuures kasutatakse, näiteks kuidas kasvatatakse ja töödeldakse lina, kuidas kedratakse ja kootakse ning valmistatakse rõivaid. Iga etappi kirjeldatakse asetatuna riiete kandjate elude konteksti (nt Weiner & Schneider 1989: 3). Sel kombel parandab materjali uurimine rõivastuse tähendusest arusaamist. Mingi eluala sümboolne, emotsionaalne ega sotsiaalne tähendus ei jää varjatuks, kui selle tausta kohta on hangitud niipalju teadmisi kui võimalik.
Samamoodi osutub traditsiooniliste narratiivide mõistmisel edukaks rahvaluule loomisprotsesside, innovatsiooni, väljendusviisi kujundavate sotsiaalsete jõudude ning kõigi lugude struktuuri jälgimine. Rahvaloomingu toormaterjal asub sotsiaalses maailmas ja jutustajate loovuses.
Kogemusteooria tõendab, et rahvausund ja sellega seotud lood on mõnes mõttes olemuslikult vääralt liigitatud. Rahvausundi mõistmine eeldab lähenemist, mille puhul oleks arvesse võetud kogu keskkond, mitte ainult sotsiaalne ümbrus. Üleloomuliku kogemuse tuumkategooriad on toormaterjal, samamoodi nagu põllumehele kogemused pinnasega, kangakudujale kogemused lõngaga ja kütile kogemused loomadega. Koherentsete uskumussüsteemide raames integreeritakse üleloomulikud tuumkogemused igapäevaellu, keelde, emotsioonidesse, sümbolitesse ja üldse sotsiaalsesse tegevusse. Nimetatud süsteemide arenemine on analoogiline igasuguse tegutsemisega – talupidamisest kuni riietumise ja toitumiseni. Meil tuleb tunda toormaterjali ja protsessi, et kindlustada meie leitud tähenduse paikapidavus. Meil on vaja tunda nende kogemuste objektide ontoloogilist olemust (st kas uskumused on tõesed või mitte) samavõrd, kui etnoloogil on vaja teada näiteks ehituskivide molekulaarset struktuuri või lina sordiaretuse ajalugu, et mõista nende traditsioonilist kasutust ja tähendust. Niisugune uurimine on kindlasti kasulik mõnedel juhtudel, näiteks teatud struktuuride suure vastupidavuse selgitamisel või lina ajaloolise kasutuse jälgimisel. Kuid see pole vajalik praeguse informandi traditsiooni- ja materjalikasutuse mõistmiseks. Sellega seoses on üleloomulike uskumuste tõesus kindlasti tähtis ja võib (ning võib ka mitte) olla faktoriks, mille kohta saab teha teaduslikult usaldusväärseid otsustusi. Niisugustest lõplikest otsustest hoolimata peame alustama uskumuste uurimist selgitusega, kuidas need tulenevad neisse uskujate kogemustest.
Enamik inimesi (v.a filosoofid ja teoloogid) ei hoia oma uskumusi teadlikult selgesti väljendatud mõtete kujul, vähemalt kindlasti mitte väidete loendina. Isegi mõne ametliku suurusundi teadja ja järgija (näiteks kirikus apostellikku usutunnistust retsiteeriva kristlase) usk ei sisalda kõike, mida ta üleloomuliku sfääri kohta usub tõde olevat. See ei tähenda siiski, nagu enamik inimesi ei teaks, millesse nad usuvad. Inimeste uskumused kajastuvad pigem lugudes ja tegudes, millest analüüsihuvilisel tuleb need ise järeldada. Niisiis on lood ja nende kohta käivad mõttevahetused usundilise pärimuse loomulik käibimisviis. Sündmuste kirjeldamisele keskendatud lood sisaldavad ühtlasi argumente ja vastuargumente, millega inimesed toetavad oma uskumusi. Kuid nagu uskumusi tunnustavad väited, on ka vastuargumendid sageli varjatud, kiilutud sündmuste mitmekesistesse kirjeldustesse. Deklareerivas vormis uskumusi tuleks mõista kui vaatlusaluste kõnest ja käitumisest tuletatud uurijapoolseid konstruktsioone, kui järeldatud tõde. Niisugustel uskumustel on samasugune staatus nagu väärtushinnangutel, sümbolitel ja teistel abstraktsetel üksustel, mille teadlased on tuletanud inimeste käitumisest ja väidetest.
Kuivõrd usu kirjeldused kognitiivses tähenduses on järeldatud uskuja väljendeist ja osutavad uskujate kognitiivsete maailmade aspektidele, on nende kirjelduste paikapidavuse väljaselgitamiseks vajalik nendel maailmadel endil põhinev empiiriline kontroll. Nimetan seda tingimust kohaliku heakskiidu printsiibiks: paikapidav uskumusekirjeldus peab leidma heakskiidu selle poolt, kellele ta omistati.
Uskumise kognitiivset tähendust kasutades pole mõtet rääkida mingitest alateadvuslikest uskumustest. Lihtsaim võimalus mingi uskumusekirjelduse paikapidavust kontrollida oleks järeleküsimine kelleltki, kelle jaoks antud uskumus arvatavalt kehtib. Kui ta vastab eitavalt, on järelikult tegu pelga uurijapoolse uskumusega sellest, mida uskuja usub, ning seda tuleb korrigeerida. Probleeme tekitab asjaolu, et uskuja võib uskumuse kohta valetada, kuid see ei kaota nimetatud printsiibi üldist kehtivust. Ka ei välista see arusaam varjatud uskumusi (selle huvitava küsimuse arutelu vt Hahn 1973). Alalõigus "Uskumusväidete konstrueerimine" (vt allpool) on sellest printsiibist lähtuvaid metodoloogilisi tulemusi ka arvesse võetud.
Uskumuste kirjelduste puhul tuleks hoolikalt jälgida, et ei tekiks terminoloogilist ebaselgust. Kuni terminid pole korralikult defineeritud uskujale vastuvõetaval viisil, pole tegu kehtiva kirjeldusega. Isegi kui uurija leiab, et uskumus selles majas kummitab on koha peal heaks kiidetud, püsib tõsise eksimise võimalus niikaua, kuni pole korralikult formuleeritud sõnade kummitus (kummitama) tähendus uskuja jaoks.
Lood võivad olla väga isiklikud, kuid uskumuse õigustamine ja arendamine on loomult sotsiaalse iseloomuga protsess, kuna isikutevaheline kontroll on üks tajuandmete tõesuse põhiteste – viidatakse millelegi usaldusväärsele jälgijast väljaspool. Mõnikord tekib veendumus hõlpsasti ka ilma teiste isikute toetuseta. Ma ei pea näiteks teistelt küsima, kas mulle tundub, et minu ees laual on arvuti. Isegi taju objekti eksisteerimise küsimust arvestamata on järeldused taju tähendusest sageli osa sotsiaalsest protsessist. Ja kui ilmneb, et taju läheb vastuollu sellega, mida mingis kultuuris peetakse olemasolevaks, nõuavad isegi põhitähelepanekud sotsiaalset kinnitust, vastust küsimusele "Kas sa nägid seda!?"
Järgnev näide on kompleksne kirjeldus kahest peajutustajast, kuulajaskonnast ning tunnistustest, mida esitati vahelduvalt kas esimese või kolmanda isiku jutustusena. Uskumused ja nende tõlgendused on üksteisega läbi põimunud. Võib-olla on kõige tähtsam asjaolu, et näide sisaldab mitmekesiseid kogemusi, millest enamik pole üleloomulikud tuumkogemused, kuid vähemalt üks selline siiski on, ning jutustajad viitavad neile kui sidusale faktikogumile.
Lugude tegevuskohaks on üks maja Georgias ja selle elanike väitel majas kummitab. Kirjeldatakse mitmesuguseid kogemusi, millest enamik minu teooria järgi pole üleloomulikud tuumkogemused. Siintoodud selge tuumkogemuse näide osutab piltlikult, kuidas niisuguste kogemuste kuhjumine funktsioneerib uskumise huvides. Perekonna uskumuste seisukohalt on see kirjeldus ka ise kumulatiivne ja laiemalt vaadates on selle pere lood omakorda osa laialdasemast kumuleerumisest – rahvatraditsioonist üldse.
Paljud selle pere lugude jutuelemendid on laiemas traditsioonis olemas. Et hõlbustada võrdlust pärimuslike juttudega, olen teate lõppu paigutanud nende elementide motiivinumbrid. Ühtlasi esitan käsitluse The Terror That Comes in the Night "Tunnuste indeksis" leiduva kirjete loetelu (Hufford 1982: 267–270). See võimaldab kergemini võrrelda kummitusjuhtumi ühe kogeja, Alice'i kogemusse puutuvaid aspekte nendega, mida ma esitasin ja analüüsisin viidatud raamatus.
Intervjuukontekst. 1981. aasta aprillis helistas mulle üks mees Georgiast. Hommikul oli vaim rünnanud tema õetütart. See juhtus majas, mida teati kui kummitusmaja. Õetütar oli tõsiselt hirmul. Helistaja ja tema naine olid päev otsa püüdnud telefoni teel leida kedagi, kes oleks võinud selgitada õetütre kogemust. Otsingu jooksul võeti ühendust ka Lynwood Montelliga Lääne-Kentucky ülikooli rahvaluuleosakonnast. Ta tundis minu töid ning soovitas mulle helistada. Olles detailid ära kuulanud, olin võimeline ära tundma nende seletuse põhijooned ja vähemalt neile teada andma, et juhtunu oli märkimisväärselt sarnane paljude teiste kogemustega. Minu õnneks plaanitses perekond, sealhulgas too õetütar, tulla 4. juulil Washingtoni kanti sugulastele külla. Seetõttu osutus võimalikuks korraldada nendega personaalne intervjuu. Järgnevad lood pärinevad intervjuu transkriptsioonist. Vestlus kestis tunde ja sellest võttis osa kuus pereliiget.2 Alljärgnev on katkestusteta kestnud plokk, mis keskendub õetütre "ründamisele".
Tegelased (dramatis personae):
Jane & Richard, majaomanikud
Sam, perekonna sõber
Alice, rünnaku ohver, Jane'i õetütar
Kate, Jane'i ema.
Kirjeldus. Intervjuu toimus Kate'i kodus. Selle peale, kui palusin alustada jutuga algusest, hakkas Jane peale maja ajalooga, sealhulgas maja ostmise looga: aastaid tagasi tasus üks mees maja eest 18 lambaga, kuid siis kadus. Algne omanik tuli tagasi ning võttis endale nii lambad kui maja. Jutustaja jätkas, öeldes, et tema abikaasa Richard ostis maja aastal 1968, veidi enne nende abiellumist. Pulmaeelsetel nädalatel veetis ta seal sageli pühapäeva õhtupoolikuid. Mis juhtus ühel niisugusel pärastlõunal?
JANE: Ma muudkui rääkisin, ja Sam oli seal ja Richard ja ainult meie olimegi majas... Ma rääkisin ja siis äkki märkasin, et mehed vaatavad niimoodi [näitab] nagu kuulatades. Nad ei kuulanud mind ja ma jätsin kõnelemise järele. Ja siis ma kuulsin samme... Ja see kostis täpselt, nagu oleks keegi seal ringi kõndinud. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Võib-olla paar minutit. Aga see oli – see oli nii tavaline, see ei kostnud ebatavaliselt senikaua, kuni me taipasime, et majas olime ainult meie... Samil oli olnud veel üks kogemus, üks kogemus, teistsugune kui see, mida meie kuulsime. Ühel öösel magasid nii tema kui Richard millegipärast selles toas ja Sami voodi oli katusekambri seina kõrval ja Richardi... voodi oli seal... Ja nad mõlemad ärkasid üles samal ajal ja kuulsid samme. Ja – nad ei teadnud, mis neid üles ajas, aga nad said aru, et nad on ärkvel. Sammud tulid otse Sami suunas ja ta ütles, et ta kuulis neid, et tulevad tema poole ja ... ta ei saanud liigutada. Kas see oli hirmust või oli mingi füüsiline põhjus, et ta ei saanud liigutada, ta ei teadnud. Aga sammud tulid tema suunas, tema voodi alla ja seina sisse, pööningukambrisse.
HUFFORD: Ta siis kuulis samme minemas otse selle voodi alla, kus ta lamas? [Jah.] ... Ja samal ajal kuulis teie abikaasa Richard samme?
JANE: Jah, nad mõlemad kuulsid neid...
ALICE: Kui ma ükskord Alanit hoidsin (1981. aasta kevadel), kuulsin ma esimest korda vaimu, see oli päriselt, mingisugune krigin. Mitte päris sammud. Aga see oli üleval, trepi otsa kohas, ja ukseavas. [M-hm.]
HUFFORD: Kas te kuulsite seda allkorrusel?
ALICE: Jaa. Elutoas akna juures istudes. Ja ma lülitasin televiisori välja, ja siis kuulsin teda kõndimas trepi peal, trepi ülemises otsas. Elutoas istudes ei näe tervet treppi, ma ei näinud midagi, aga ma võisin kuulda, kuidas ta ringi kõndis. Ja ma arvan, et see oli nädal ja üks päev hiljem, ma kuulsin teda jälle ringi kõndimas. Aga see kostis tõeliselt kõvasti. See oli jälle nii, nagu Janegi ütles, et kedagi teist ei olnud kodus ja kell oli umbes 9 hommikul, ma sain aru, et keegi nagu kõndis üleval. Ma – tugevad sammud, just nagu ma ütlesin. Ma sain aru küll, et olen üksinda, ja see liikus mu magamistoas ringi... nii 20 minutit...
JANE: (Sammude kuulmine) algas augustis ja kestis terve detsembri (1968). Me abiellusime detsembris. Ühel pühapäeval... olime kolmekesi kodus... Uksekell helises, aga meil ei olnudki uksekella!... See oli niisugune uksekell, vanamoodne. Umbes nagu jalgrattakell.
TUVASTAMATA KÕNELEJA : Siis kui seda pöörata?
JANE: Nojah. Ja see teeb nagu brringg, brringg, kaks või kolm korda. Aga kostis täpselt nagu vanamoodne uksekell.
Seejärel kirjeldas Jane sündmusi majas laulatuse proovi ajal 1968. aasta detsembris, kui vaimu nähti ilmuvat vana mehe kujul. Sel ajal kinnitasid paljud inimesed, et kui nad maja seinale koputasid, olid nad kuulnud vastukoputamist. Nähtavasti oli kummituslugu hästi tuntud.
Siis kolisid Jane ja Richard mitmeks aastaks ära ega pöördunud tagasi enne 1978. aastat. Maja oli renditud ühele perekonnale Floridast. Üürilised jutustasid, et nad olid kummitamisega kursis ja samme oli kuuldud, kuid keegi pereliikmetest ei olnud kuulnud neid laulatuse proovist saadik kuni 1981. aastani, kui Alice tuli jälle Jane'i ja Richardi lapsehoidjaks.
ALICE: ...Kui ma sisse kolisin, esimesel päeval või nii, läksin üles oma tuppa – mis on vaimu tuba – üles – ja koputasin kolm korda seinale ja rääkisin. See tähendab, et ma mõtlen, et kui keegi seal on, siis ta peab kuulma. Ma ütlesin: "Ma ei ole selle vastu, kui sa seal oled. Tegelikult mulle pigem meeldiks, kui sa seal oled. Aga ma ei taha kuulda sind öösel, sest öösel ma kardan." Niimoodi rääkides veetsin ma viisteist minutit ja ütlesin, kes ta minu arvates selline on. Ma arvan, et sa oled John Smith – John. Ma olin tõepoolest uhke, et see kutt, isegi kui ta tapeti, jäi oma varandust haldama. Ja ma mõtlesin, et see oli üsna osavalt tehtud. Ma ütlesin: "Kui sa kuulsid mind, tee mingit häält või kära või anna mulle teada, et sa kuulsid mind. Läksin alla tagasi ja viieteist minuti pärast - ma istusin Richardiga elutoas – me kuulsime ülevalt minu toast suurt põmakat. See oli, nagu oleks keegi hüpanud, noh, kahe jalaga ja löönud kõvasti vastu maad. Richard vaatas minu poole ja ma ei öelnud õigupoolest midagi. Ma vaatasin tema poole ja tema – ma arvan, et ta teadis, et see oli vaim. Ja ma olin rõõmus, ma arvan, et vaim kuulis mind.
HUFFORD: M-hm. Kas teile meeldis see mõte? [ALICE: et vaimuga saab rääkida?] Nojah, ja et ta seal on...
ALICE: See oli – umbes nagu mingit sorti sõber mulle. Või keegi, kellega saab rääkida, et ma saaksin lõõgastuda ja vestelda. [HUFFORD: M-hm]. Ja kas keegi kuulis või ei kuulnud mind, sellel polnud vahet.
HUFFORD: Hästi, mida te tundsite, kui kuulsite...
ALICE: Ma olin õnnelik, sest ma olin ära öelnud, mida ma tahtsin. [HUFFORD: M-hm.] Ja ma tundsin, et mul ei tarvitseks öösel muretseda. Pärast seda ma ei olnud kunagi ärevil ega kartnud.
Järgnes paus, sest lint sai täis; seejärel maja ja selle ajaloo üksikasjalikum kirjeldus ning kirjeldus, kuidas perekond järgnevale reageeris. Jane'i jutu järgi oli tema ämm alati seletanud, et kummituslikke samme tekitasid oravad pööningul. Kuid ta ise polnud neid kunagi kuulnud. Need, kes olid samme kuulnud, heitsid niisuguse seletuse kõrvale. Seejärel pikkis Alice jutu sisse selle öö sündmused, mil vaim teda ründas.
ALICE: See oli 2. juunil, ööl vastu 3-ndat. Läksin voodisse. Ma olin allkorrusel diivanile magama jäänud, ja oli kuum ka. Kui ma üles läksin, oli kell umbes veerand kaks. Ma läksin voodisse. Oli kuum ja ma magasin paljalt. Ma kustutasin tule ära ja mäletan, et tulin läbi toa sealt, kus oli lamp lambinööriga. Ja ma nägin vaimusilmas, kuidas ma kõnnin seal läbi toa. Ma ei tea, kas te olete kunagi – kui te parajasti mõtlete sellest, et sõidate jalgrattaga mööda tänavat, siis nagu näetegi ennast jalgrattaga sõitmas. See on niisugune tunne. Noh, ma tundsin, nagu ma oleksin vaadanud iseennast kõndimas läbi toa, ma ei tea, et mind oleks keegi vaadanud või näinud, aga – see ei olnud – aga ma tõepoolest mõtlesin, et kuidas ma võiksin välja näha, kui ma seal kõnnin. Ma ei tea, miks. Läksin voodisse ja mul olid voodilinad üles tõmmatud kaenla alla...
KATE: Seleta talle, kuidas lamp välja näeb.
ALICE: See on toa keskel. Just nagu nööriga lamp ja sa tõmbad nöörist. Enne kui ma voodisse läksin, olin arvatavasti nii minut aega oma toas. Ma vist istusin oma voodi äärele, panin raadio käima ja seadsin nii, et ta tunni aja pärast ennast ise välja lülitaks. [HUFFORD: Nojah.] Ma olin palavuse tõttu riided seljast ära võtnud. Üks jalg, mu parem jalg oli lina alt väljas, voodikatte peal. Uks oli lahti, ma arvan – nii üks või kaks tolli, nii et valgus paistis sisse. Trepikoja valgus... Seal lamp põles. See jäeti alati põlema, et poisid ja mina saaksime trepist alla minna. Ma jäin magama ja see oli – vist umbes pool kaks. Ma ärkasin üles, sest kuulsin, et sammud tulevad trepist üles. Kiired sammud, neli kiiret sammu. Nad ei tulnud päris üles. Nad jätsid võib-olla esimesele – kahele ülemisele astmele astumata või nii. Nii et ma kuulsin samme ja need hirmutasid mind, sest – mul oli nii palju usaldust vaimu vastu, et ma ei arvanud, et ma temast öösel midagi kuuleksin, ja teine asi, ma ei teadnud, kelle sammud need olid. Ma arvan, et magades on võimalik ära arvata, kes tuleb, ja sa ei ärka selle peale üles, kui need pole just kellegi sellise sammud, keda ei tohiks seal olla. [HUFFORD: M-hm.] Nii et ma kuulsin samme ja vaatasin voodi jalutsi poole. Mu pea, voodi päits on vastu pööningukambri seina. [HUFFORD: OK.] Ja noh, jaluts on kohe ukse juures. [HUFFORD: M-hm.] Nii ma vaatasin oma jalgade suunas, ukse juures oli valgus. Niipea kui ma liigutasin, et istukile tõusta... pingutasin kuidagi oma lihaseid, et ettepoole istuda ja näha, kes tuleb või mis toimub, ma tundsin, et midagi oli mu voodi jalutsis – seisab selle otsas, mu jalgade peal. Ja ma – ma sain alguses täitsa vihaseks. No täiesti vihaseks, sest ma teadsin – nagu ma olin öelnud: "See on minu aeg ja ruum ja ma ei taha vaimuga mingit tegemist teha!" Ja ma – siis ma hakkasin kartma. See oli kõik ühe silmapilgu jooksul, sammud ja keegi mu voodi jalutsis. Ja ma teadsin, et see ei saanud olla see vaim, sest ta ei oleks tohtinud nii teha. Mul oli tema vastu küllalt usaldust ja austust ja ma kujutasin ette, et ta ei oleks seda teinud. Ja ma liigutasin, et istuda edasi või tõusta üles, aga mind tõugati tagasi voodisse ja ma tundsin tugevat surumist rinnal ja otsaesisel. Ja siis rebiti linad maha – need tõmmati kaenla alt otse alla mu vöökohani. Ja surve mu rinnal ning laubal kestis ikka edasi. Proovisin karjuda, ütelda sõnad "Goddamit leave me alone!" See oli midagi, mida Barbara oli kuulnud – Barbara on Jane'i noorem õde, ta oli vestelnud kellegagi ja need olid soovitanud, et tuleb vaimudele vihaselt öelda: "Jätke mind rahule!" Aga ma ei suutnud sõnagi suust saada. Ei tulnud ühtki sõna ja õhku ei olnud. Siis ma püüdsin appi karjuda, püüdsin Jane'i appi kutsuda. Ma ei suutnud ikka veel sõna suust saada. Nii ma hakkasin – füüsiliselt ma ei suutnud liigutada. See oli, nagu poleks mul käsi ega jalgu. Ma ei olnud isegi mõelnud nende kasutamisele. See oli rohkem nagu mu keha katsuks istuda sirgelt. Mu käed ja jalad olid tinarasked. Nendega ei saanud midagi teha. Ma jätsin pingutamise järele, sest ma ei saanud kuidagi ja ma hakkasin – ma arvan – keskenduma ristimärgile. Ma tahtsin risti. Ma tahtsin midagi religioosset. Ma tahtsin risti ja ma kujutasin seda endale ette ning siis ma pääsesin välja ja hakkasin unenägusid nägema – ma teadsin, et need olid unenäod – sellest, et saan abi... Ma sain aru, et see oli tegelikult unes ja kui ma tahan midagi teha, pean ma üles ärkama. Ja ma ärkasin üles, raadio mängis ikka veel, nagu ma ta olin jätnud. Ma haarasin oma öösärgi ja jooksin alla ning veetsin ülejäänud öö Jane'i ja Richardi magamistoas. Jäin üles kuni kella viieni, kui ma helistasin oma emale...
Seejärel seletas Alice, et ta ütles kõigepealt emale, et ta peab otsekohe koju tulema; ta ei suudaks veeta teist ööd selles majas. Lähemalt kaalutledes jõudis ta siiski järeldusele, et teda ründas mingi teine vaim. Seda tõlgendust aktsepteeris terve perekond, sest tavaline kummitus oli olnud alati nii ohutu. Ta sundis ennast jääma ülejäänud kaheks ja pooleks nädalaks ja veetma viimased kuus päeva isegi vaimu toas. Kõik intervjuus osalenud pereliikmed ning kuuldavasti ka enamik neist, keda kohal polnud, uskusid Alice'i juttu ja nägid seost maja kummitusega, hoolimata ründe omistamisest viirastuslikule vaheletikkujale.
Kuigi kõik peres olid loomulikult kuulnud vaimudest, ei olnud nad tuttavad teiste teadetega ega pärimusega taolisest ründest, mida oli kogenud Alice, ning see oli nende ainuke sarnane täieulatuslik kogemus. Pereliikmed kuulusid kolledzhiharidusega keskklassi inimeste hulka. Nad eitasid seotust parapsühholoogia, spiritismi ja muu sellisega.
E235.3. Surnuna tagasipöördumine kui karistus katse eest üles äratada vaimu (Return from dead as punishment for trying to raise ghost).
E261. Ringihulkuv vaim ründab (Wandering ghost makes attack).
E279.3. Vaim kisub magaja voodiriideid (Ghost pulls bed clothing from sleeper).
E281.3. Vaim kummitab mingis ruumis (Ghost haunts particular room in house).
E334.2.1. Mõrvatu vaim kummitab matmiskohas (Ghost of murdered person haunts burial spot).
E338.1(ab). Vaim paneb kella helisema (Ghost causes bell to ring.) E402.3(a)Kostab viirastuslik helin (Sound of ghost bell).
E338.1(ad). Asukad kuulevad vaimu kukkumist põrandale ruumis, mis asub üleval nende kohal (Occupants hear ghost fall on floor of room above them).
E421.5. Vaimu näevad kaks või rohkem inimest (Ghost seen by two or more persons...).
E434.8.1. Vaim ei saa kahjustada inimest, kellel on rist (Ghost cannot harm person wearing a cross).
E544.2. Vaim tõmbab magajalt teki ära (Ghost pulls blanket from sleeper).
F470.1. Vaimolendid kisuvad inimeste voodiriideid (Spirits pull off person's bedclothes).
F471.1. Luupainaja rõhub inimest (Nightmare (Alp) presses person...).
F473.5(a). Koputused ja krabinad, millele ei saada jälile (Knockings and rappings that cannot be traced).
J1782.3. Majahääli peetakse vaimudeks (House noises thought to be ghosts).
I.A. Mulje ärkvelolekust (Impression of wakefulness).
I.B. Paralüüs 2. Halvatusetunnet tajutakse kui survet (Paralysis perceived as restraint).
I.B. Paralüüs 3. Ebaselgelt või mitmeti tajutud halvatusetunne (Paralysis uncertain or variously perceived).
I.C. Reaalset ümbrust tajutakse täpselt (Real setting accurately perceived).
I.D. Hirm (Fear).
II.A. ...subjektiivsed muljed. 10. Teine .... kehast-väljas-tunne (subjective impressions; out-of-body sensations).
II.A.2.b. Kuuldakse samme (Footsteps (heard).
II.A.6. Liigutus. c. Voodilt kisutakse katted (motion; covers pulled off bed).
II.A.7. Survetunne. d. Tundub, nagu vajutataks (pressure; feels like ...being pushed).
II.A.7. Surve. a. rinnale ja c. pähe (Pressure on chest & on head).
II.A. 8. Hingamisraskused (respiratory difficulty).
II.D. Ründe lõpp. 4. palve. (Termination of attacks. Prayer).
Vaadeldav kummituskirjeldus (edaspidi kummitamine) puudutab rahvauskumusi, mille roll ametlikes religioonides on väike – surnute tagasipöörduvad hinged, vaimud. Seevastu rahvatraditsioonis moodustavad tagasitulevad vaimud vaimolendite (spirit) põhikategooria. Pole vahet, kas pärimusse kuuluvad deemonid, kujumuutjad, vampiirid, vedajad või inglid – peaaegu kõigi puhul on ühtlasi tegemist surnute hingedega. Siiski on siin märgatav religioossete ja mittereligioossete ehk üleloomulike uskumuste vastastikune mõju.
Antud kirjeldus näitlikustab iga elementi minupoolses üleloomuliku definitsioonis. Arvati, et majas kummitab eelmise omaniku kehatu hing. Määratledes viimast kui kummitust, kirjeldavad lood3 omadusi, mis eristavad vaime füüsilistest isikutest – näiteks nende nähtamatus ja võime läbida kõvu objekte, nii nagu näites läksid sammud Sami voodi alt läbi toaseina. Vaimu objektiivselt reaalset olemasolu tõendatakse paljude tunnistajate abil, kusjuures mitmed neist on näinud seda üheaegselt. Lugudes täpsustatakse ka vaimu ja majaelanike vahelise suhtlemise erinevaid viise: uksekella helina sarnase hääle tekitamine, Alice'i jutu ärakuulamine ja kolistades vastamine (seda kuulsid Alice ja tema onu), nähtaval kujul ilmumine Alice'i juurde, teki äratõmbamine ja naise abituses hoidmine. Need erinevad otsekohesuse poolest, millega toetatakse varjatud taotlust, mis sisaldub sündmuse nimetamises üleloomulikuks, samuti osutavad need näitlikult erinevusele vahetu üleloomuliku kogemuse ja tõlgendava üleloomuliku kogemuse vahel. Kogemusteooria järgi on see erinevus otsustava tähendusega, sest üleloomulikud tuumkogemused on vahetud üleloomulikud kogemused, millel on ka erinevates kontekstides sama tajumudel.
Kokkuleppeline definitsioon: Vahetu üleloomulik kogemus (a direct supernatural experience) on selline kogemus, mille puhul tajutakse vaimolendi(te ) äratuntavaid omadusi (vaimolendid, kes ei vaja eksistentsiks füüsilist keha, vt mõiste üleloomulik definitsiooni). Tundub, et niisugune kogemus sunnib valima, kas pidada kogemust nägemuseks ("See peab olema nägemus, viirastus") või tajumiseks ("Ma tajun vaimu").
Kokkuleppeline definitsioon: Tõlgendav üleloomulikkogemuson selline kogemus, mille puhul ei tajuta vaimolendi(te) äratuntavaid omadusi, kuid seos üleloomulikuga, mida selles usutakse olevat, luuakse mingil muul viisil, nt järeldusena (sõnastatud Davis 1989: 33–35 alusel).
See eristus pole lihtne ja ma saan täiesti aru, et jälgimist ja tõlgendamist ei saa käsitleda päris dihhotoomsena. Samas kogemusteooria ei nõuagi pooldavat või vaidlustavat seisukohta selle vahetegemise kohta. Eristus, millele teooria viitab, on nagu vahetegemine olukordade puhul, kus keegi näeb sõpra istumas verandal ja sellepärast usub, et sõber on kodus (vahetu kogemus), või siis näeb, et sõbra majas tuled põlevad, ja sellepärast usub, et küllap on sõber kodus (tõlgendav kogemus sõbra asukoha suhtes).
Uskumuste järeldamine. Kuna lugudel, millest kummitusjuhtum koosneb, on ühine kese, tuleb arvesse võtta paljusid sündmusi, tegelasi, jutustajaid ning mitmeid asjassepuutuvaid uskumusi. Niisuguses olukorras nõuab seniformuleerimata uskumuste järeldamine pingsat tähelepanu.
Näitejuhtumi puhul ei kasutanud ükski pereliige kordagi sõnu uskumus ja uskuma. Selle asemel kirjeldasid kõnelejad sündmusi viisil, mis vihjas nende uskumustele ja varjatult tegi seda nende eest. Näiteks kui Jane kirjeldas anomaalseid samme, ei esitanud ta ühtegi tõlgendust ega kasutanud sõna vaim. Kõige lähem vaimu mõistele oli fraas: "Samil oli olnud veel üks kogemus, üks kogemus, teistsugune kui see, mida meie kuulsime." Kuid vestluskontekstist ja tema poolt esitatud tähelepanekute sissetoomisest selgub, et ta on pakkumas põhjusi, milleks peaks uskuma, et majas asub tapetud omaniku hing (spirit).
Niisugused seletused vaikimisi toetavad ja kannavad edasi nii argumente kui vastuargumente, nagu ka teade Jane'i ämma uskumuse kohta, et samme pööningul tekitavad oravad, ning vastuväide, et ämm polnud ise noid samme kunagi kuulnud. Lood uskumusest täidavad mitmesuguseid funktsioone, kaasa arvatud meelelahutuslikku, ja kui nad poleks huvitavad, ei jutustataks neid uuesti. Suure osa oma huvitavusest omandavad nad siiski väidete kaudu, mis neis esitatakse maailma kohta. Folkloristid nimetavad niisuguseid suuliselt levivaid lugusid muistenditeks. L. Dégh ja A. Vįzsonyi on näidanud, et muistendiga alati väidetakse midagi ja sageli tõestatakse väidetut. Mõnedel juhtudel seostatakse muistendis väide ja tõestus nagu põhjus ja tagajärg (Dégh & Vįzsonyi 1976: 116). Minu arvates on põhjendamine sageli loomulik ja selleks kasutatakse nii induktsiooni kui deduktsiooni, eriti juhtudel, kui puudub teoorialoomise arenenud institutsionaalne traditsioon. Põhimõte on aga sama: uskumused üleloomuliku kohta ja argumentatsioon, mille abil neid tuletatakse ja kasutatakse, on leitavad lugudes endis. Nad ei ole lugudesse peidetud, sest lood ongi koostatud spetsiaalselt diskussiooni edasiviimiseks, isegi debatiks uskumuste kohta. Seetõttu tuuakse nad esile küllaltki silmapaistvalt.
Uskumuslugude analüüs algab uskumuste ja neid toetavate põhjenduste järeldamisega. Kasulik analoogia leidub keeleuurimises. Ametlik õige inglise keel on täpne ja ülimalt kompleksne süsteem, mis on leitav raamatutesse kodeerituna. Ametliku inglise keele kõnelejad ja õpetajad suudavad loetleda keelereegleid ja parandada ebakorrektset keelekasutust. Praktiliselt kõik Ameerika lapsed elavad selle ametliku süsteemi keskkonnas (ja mõned õpivad selle ka päriselt ära). Mitteformaalses kõnes (kohalik murre, släng) niisugust silmapaistvat kodeeritud süsteemi pole, kuid lingvistid on näidanud, et kompleksne grammatikaline süsteem on sellest hoolimata olemas ja toimib. Kõnelejad räägivad õigesti (sõltuvalt oma kompetentsist) ja tunnevad ära eksimused, kuigi nad peavad üldiselt keeruliseks formuleerida reegleid, mida nad rääkimisel järgivad. Kuid lingvist suudab need reeglid järeldada, tehes tähelepanekuid, analüüsides ja küsitledes kõnelejaid. Uskumussüsteem toimib samal moel. Nagu kõne kannab endas järeldatavaid grammatikareegleid, sisaldab niisugune kummitusjuhtumi kirjeldus uskumusi, tõendusmaterjali, mis tõendab nende õigsust, ja tõendamise reegleid ning põhjendusi, mis seostavad tõestuse ja uskumuse. See analoogia meenutab meile, et uskumused on järeldused, konstruktsioonid. Need pole nagu keelesõnaraamatud, kuna neid tavaliselt ei tooda tekstis selgesõnaliselt välja. Need on pigem (samuti nagu põhjendamise reeglidki) vaikimisi tekstis olemas ja analüüsija peab neid järeldades tuletama. Sellepärast ongi uskumuste loendid traditsiooni kirjeldamiseks ebaadekvaatsed.
Kummitusjutu salvestus ei toimunud päris loomulikus esituskeskkonnas, kuna kokkutulnud perekond jutustas folkloristile, kõrvalisele isikule. Kuid ma ei surunud peale mingit struktuuri ja grupi ühistulemus oli tüüpiline – kõik toimus nagu koosviibimisel, kus jutustatakse usundilisi lugusid. Esile tuli mitte üksikjutt, vaid seotud lugude seeria, millest ma esitasin eespool 10 järjestikust jutustust – seitse lugu jutustas Jane ja kolm Alice. Igaüks kohalolijaist oli mõnda neist lugudest varem kuulnud ning mitmed väitsid, et olid kuulnud ka samme või olid tunnistajaks mõnele muule vaimu kohaloleku märgile. Sellel kokkusaamisel oli nelja ülejäänud pereliikme roll eelkõige selles, et nad tõestasid uskumuse õigsust ning kummitamise kohta käivate järelduste põhjendatust ja paikapidavust.
Kummitusjuhtumis sisaldub vähemalt 10 lugu ja nende nimestik allpool ei tarvitse olla ammendav. Olen ligikaudselt osutanud allikatele ja otsekohesuse astmele, millega neis lugudes esitatakse mitmesuguseid väiteid. Pangem tähele, et väited sisaldavad nii seda, mida inimesed on öelnud, kui ka seda, mida nad on kogenud.
1. Mees ostab maja 18 lamba eest; vihjatakse sellele, et ta mõrvati hiljem müüja poolt. (Jane, suuline pärimus)
2. Jane, Richard ja Sam kuulevad üheaegselt samme. (Jane, vahetu allikas [et ta kuulis seda] ja teisene allikas [et Richard ja Sam kuulsid seda])
3. Richard ja Sam kuulevad samme, mis lähevad Sami voodi alla. (Jane, teisene allikas)
4. Alice kuuleb samme esimest korda. (Alice, vahetu allikas)
5. Jane, Richard ja Sam kuulevad olematut uksekella. (Jane, nii vahetu kui teisene allikas)
6. Laulatuse proovi ajal kuuldakse koputusi ja nähakse vana meest. (Jane, vahetult [Jane kuulis külaliste juttu, et nad olid kuulnud koputusi], teine ja kolmas allikas [koputuste kuulmine])
7. Üürilised väidavad, et majas kummitab ja et nad on kuulnud samme. (Jane, vahetu [nad ütlesid, et nad kuulsid] ja teisene allikas [sammude kuulmine ise])
8. Alice võtab seinale koputades vaimuga ühendust ja paneb reeglid paika. Järgnevalt kuulevad Alice ja Richard vaimu valjuhäälset vastust. (Alice, vahetu allikas)
9. Jane'i ämm kinnitab, et hääli põhjustavad oravad pööningul, kuid samme kuulnud inimesed välistavad viimase seletuse. (Jane, vahetu allikas)
10. Alice kirjeldab rünnakut ja järgnevat kindlat otsuselejõudmist. (Alice, vahetu allikas)
Mõned nendest lugudest on piisavalt sõltumatud, et olla huvitavad ka omaette. Näiteks olen kuulnud eraldi räägitavat lugusid, mis sarnanevad laulatuse peaproovil juhtunuga ja Alice'i ründamise kirjeldusega. Mõned nendest lugudest pole siiski omaette huvitavad, neil poleks niisugusena erilist mõtet. Majaostja kadumise lugu või olematu uksekella kuulmine saavad tähenduse just seotuna teiste lugudega. Lugude kogum toimib seotud uskumuste suhtes nagu kumulatiivne juhtum neid korrastades ja mitmesuguseid kogemusväiteid ning mõeldavaid tõlgendusi esitades. Taoline korrastus on sama tähtis kui individuaalsed elemendid, sest see selgitab uskumussüsteemi, mille raames perekond neid sündmusi mõistab.
Kõige selgem uskumus, mis kummitusjuhtumi kirjelduses esitatakse ja tõestatakse, on see, et surnud mehe hing käib sageli Jane'i ja Richardi majas, kummitab seal. Uskumusele viitamiseks sobib väljend omanik kummitab (The Owner Haunts). Uskumust kinnitab ja toetab mitmesuguste sündmuste kirjeldus. Eespool loetletutest tõestab nimetatud uskumust 9 lugu. Kõik lood sammudest, viirastuslik uksekell jne loovad ja toetavad väidet, et tegemist on vaimuga. Majaostu lugu (18 lamba eest) ja ostja kadumine annavad vihjeid sellest, kes vaim on. Jane'i ämma seletusvariandi (oravad pööningul tekitavad hääli) kirjeldamine näitab alternatiivsete seletusvõimaluste arvestamist. Vaadeldava kummitusjuhtumi puhul lükatakse see siiski tagasi. Uskumust, et omanik kummitab (The Owner Haunts), toetavad mitmesugused põhjendused, mõned väga otsesed, mõned väga kaudsed. Uskumus omaniku tapmisest pärast seda, kui ta oli tasunud maja eest kaheksateistkümne lambaga, jõudis perekonda suulise ajaloona ja on üheks eelduseks uskumusele kummitavast omanikust. Seda peeti tõeseks respektist traditsiooni vastu, isiklikke teadmisi asja kohta pereliikmetel polnud. Teised eeldususkumused tuletati järeldamise abil nii vahetutest kui tõlgendavatest kogemustest.
Et omanik kummitab, on kergesti järeldatav uskumus, mis selgitab teatud suundumust, et uskumused võivad üksteisega süsteemselt seostuda. Uskumussüsteemide kontseptsiooni on üldiselt tunnustatud, kuid seda pole järjekindlalt rakendatud üleloomulike rahvauskumuste uurimises.4 Kogemusteooria seab uskumustevahelised süsteemsed seosed kesksele kohale. Uskumuste ratsionaalsus seisneb nende süsteemses seoses üksteisega ja kogemusel põhinevate teadetega. Tuletatagu siinkohal meelde, et need süsteemid on hüpoteetilised konstruktsioonid, mis järeldati uskujate seletustest ja vestlusest. Seosed, mida siinkohal selgitan, on omased igale uskumusele, nii et osa süsteemi struktuurist kehtib iga liikme puhul. Need seosed selgitavad asjaolu, et üleloomulikud tuumkogemused ja uskumused on aluseks teistele, vähem otsestele kogemustele ja uskumustele ning muudavad nende tähendusi. On olemas palju muid, veel komplekssemaid seoseid, mis tulevad ilmsiks, kui üks või teine uskumus saab suure uskumussüsteemi või maailmavaate osaks. Need põhiseosed kujundavad uskumusi, mille minimaalset süsteemset korrastatust võiks nimetada selle uskumustekogumi järelduslikuks süsteemiks. Põhiseosed on eeldus (entailment), võimaldamine (enablement) ja osutamine (suggestion). Sel moel suhtestatud uskumused võivad kas toetada üksteist või olla üksteisega vastuolus.
Kui on õige, et majaomanik kummitab, peab olema ka õige, et inimestel (vähemalt mõningatel) on hinged (definitsioon: hinged – isikulised elemendid, mis jätkavad elu pärast surma). Mõlemad uskumused eeldavad üleloomuliku objektiivset eksistentsi. Uskumus, et omanik kummitab, eeldab uskumust hingede olemasolust ja üleloomuliku reaalseks pidamist.
Eeldusseose kokkuleppeline definitsioon: Uskumus A eeldab uskumust B, uskumus A saab olla tõene uskumuse B tõesuse korral.
Seos ei ole sümmeetriline. Uskumine hingede olemasolusse ja edasielamisse pärast surma ei nõua uskumust, et need hinged kunagi kummitaksid.
Hingedeusk teeb võimalikuks omaniku kummitamise, luues minimaalse tingimuse, mis on vajalik, et see uskumus oleks tõene. Eeldust sisaldav uskumus võimaldab uskumuse, mis selle eelduse tingib, st ta loob aluse, millest lähtudes uskumus saab olla võimalik. See alus ei tarvitse olla ammendav. Hingedeusk võimaldab nii omaniku kummitamist kui ka paljusid teisi uskumusi, ilma et ta neid tingimata välja pakuks. Hingede eksistents ei ole ainuke tingimus, mis on vajalik, et väide kummitavast omanikust oleks tõene.
Võimaldava seose definitsioon: Uskumus B võimaldab uskumust A, B tõesus teeb võimalikuks ka A tõesuse.
Võrreldes eeldusseosega on osutusseos üldisem, kusjuures osutusseoses sisaldub eeldusseost (iga eeldatud uskumus sisaldab mingit osutust). Võrreldes võimaldamisseosega on osutus aga spetsiifilisem - üks uskumus võib teha võimalikuks teise, ilma et ta sellele osutaks. Kui uskumused, et (a) varasem omanik tapeti salaja ja et (b) majas kummitab, esitatakse koos, osutavad need uskumusele kummitavast omanikust. Üldisemalt osutavad need sellele, et vägivaldne surm ja ülekohus võivad viia kummitamiseni. Ükski nendest uskumustest ei eelda teist. Uskumus, et majas kummitab, teeb võimalikuks uskumuse, et kummitab endine omanik, kuna viimane väide ei saaks olla õige ilma esimese väiteta. Kunagise omaniku mõrvamise motiiv ei ole ülejäänud uskumuste võimaldamiseks vajalik, sest need saavad olla õiged ka ilma selle eellauseta. Sellegipärast osutab omaniku surma motiiv, et kummitab just kadunud omanik.
Osutusseose kokkuleppeline definitsioon: Uskumusele A võivad osutada suvaline uskumus või uskumused, millega vihjatakse või oletatakse uskumuse A tõesust, muutes uskumuse A arvestatavaks.
Uskumuste vahel on vaikimisi olemas teatud seosed; need esinevad ühtlasi mõnede kogemuste ja uskumuste vahel, samuti paljude kogemus- ja uskumuskirjelduste vahel. On tähtis eristada kogemust kogemuse kirjeldusest, sest meie juurdepääs kirjeldustele on vahetu, kuid kogemuste iseloomulikud jooned on alati järeldused (v.a. kogeja enda puhul). Kui uskumuste eeldusseos, võimaldamisseos või osutusseos järeldatakse kogemuse kirjeldustest, võidakse väita, et need ongi kirjeldustesse kätketud. Isegi vähesel määral hargnevates5 tajukirjeldustes leidub mõni uskumuselement. Lause "Ma vaatan arvutit oma laual" väljendab nii usku, et seal tõepoolest on arvuti (uskumus maailma kohta), kui ka seda, et ma näen seal arvutit (usk, mis on pärit minu kogemusest).6 Näite puhul laualolevast arvutist on ebatõenäoline, et inimesed jääksid pikemalt selle üle järele mõtlema; kui aga tajutakse midagi väga ootamatut, on niisugune mõlgutamine üldine. Sellepärast inimesed näpistavad ennast, vaatavad eemale ja vaatavad tagasi või ütlevad: "Kas sa ka kuulsid seda?" Iga juhtumi puhul kannavad isegi väga lihtsad väited endas niisuguseid uskumusi, kui tegemist pole just ettevaatlike kõrvalekaldumistega lausetesse, mis jäävad väljapoole tavavestluse ja mõtlemise raame ("Mulle näib, et ma näen midagi enese ees, mis näeb välja nagu miski, millest ma arvan, et arvuti võiks niisugune välja näha"). Seega võime rääkida kogemustest ja kogemuspõhistest teadetest kui eeldavatest, võimaldavatest ja osutavatest uskumustest – täpselt samuti, nagu uskumuste puhul, mille juures märkasime selliseid seoseid. See ei tähenda, et ükski kogemus mingil üldtunnustatud viisil ise ennast tõendaks. Skeptikud omistavad sageli uskujatele lähtumist end ise tõendavatest kogemustest (nt Flew 1966: 132–133). Kuid kogemus ei loo ümberlükkamatut argumenti kellegi muu kui kogeja enda jaoks ning paljud kogemused ei loo seda isegi kogeja jaoks. See on põhjus, miks kogemused panevad inimesi mõnes olukorras "ennast näpistama". Sellegipoolest eeldavad mõned kogemused kogejalt uskumist. Näiteks rääkides üleloomuliku olendi kohaloleku tajumisest on C. Thompson märkinud, et kogemust iseloomustab reaalsusetunne, mis loob petliku veendunudoleku mulje (Thompson 1982: 628). Sama võiks öelda minu kogemuse kohta, mille sain arvuti vaatamisest. On iseloomulik, et mõned üleloomulikud kogemused on samaaegsed paljude loomulike kogemustega, seda arvatavasti reaalsuse äratuntava mentaalse tekstuuri tõttu. Kuid viirastuste ja meelepetete olemasolu näitab, et see tekstuur osutub mõnikord petlikuks. Järeldame, et mõned kogemused tekivad uskumustest, kuid võime nentida, et seda teevad samahästi ka paljud kogemuspõhised teated, kogemuskirjeldused.
Definitsiooni kohaselt eeldavad vahetud üleloomulikud kogemused (kaasa arvatud tuumkogemused) üleloomulikke uskumusi, kuna mõiste üleloomulik definitsioon sisaldab väljendit objektiivselt reaalne. Seda näitlikustavad C. Thompsoni tähelepanekud seoses "kohaloleku tajumisega". Kogemuskirjeldused üldjuhul eeldavad, võimaldavad ja ka sisendavad kogemusi rohkem, kui seda teevad kogemused kui sellised. Mida enam lisaharusid on mingil kogemuskirjeldusel, seda mitmekesisemad on selles sisalduvad uskumused. Alice jutustas: "Kui ma kuulsin esimest korda vaimu, see oli päriselt, mingisugune krigin. Mitte päris sammud. Aga see oli üleval, trepi otsa kandis." Alice kasutas oma mõõdukalt hargnevas kirjelduses mõistet vaim. Rakendades nimetatud mõistet oma kirjelduses, tõi Alice sisse uskumuse kummitavast omanikust ning üldisemad uskumused vaimude olemasolust ja sellest, et inimesed kuulevad nende poolt tekitatud müra.
Vähem hargnenud kujul võiks kogemust kirjeldada järgmiselt: "Alice kuulis krigisevaid hääli, mitte päris samme. Ta pidas nende tekitajaks vaimu, kellest ta oli kuulnud." Sellise ümbersõnastamise tulemusena uskumused nii vaimude kohta üldse kui selle konkreetse vaimu kohta pole enam kirjelduse osa. See aitab meil märgata, et uskumus(ed) kaasati selle juhtumi puhul mitte kogemusse, vaid kirjeldusse. Alice tõlgendas kuuldud hääli nii, et pidas nende tekitajaks vaimu.
Järgnevalt vaatleme Jane'i kirjeldust selle kohta, kuidas ta esmakordselt kuulis enda sõnul vaimu samme:
Ja siis ma kuulsin samme... Ja see kostis täpselt, nagu oleks keegi seal ringi kõndinud. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Võib-olla paar minutit. Aga see oli – see oli nii tavaline, see ei kostnud ebatavaliselt senikaua, kuni me taipasime, et majas olime ainult meie...
Sellesse kogemuspõhisesse teatesse ei ole sisse toodud ühtki üleloomulikku uskumust. Uskumus vaimust kui sammude tekitajast tuletati järelduse teel sammude kuulmisest ja sellest faktist, et majas oli sel hetkel ainult kolm inimest.
Siia mõõdukalt hargnevasse kirjeldusse on kaasatud siiski üks tähtis uskumus. Sõna sammud ulatub sellest, mida tegelikult nähti, kaugemale. Jane'i fraas "Ja siis ma kuulsin samme" kirjeldab sellise heli kuulmist, mida ta tavaliselt seostas sammudega. Öeldes, et kellelgi on vahetu kogemus sammudest, eeldame vähemalt tähelepanekuid astuvatest jalgadest ja seda saatvatest häältest. Raamatus The Terror That Comes in the Night väljendasin ma oma üllatust äratundmise üle, kuivõrd mitmekesiseid tajudetaile kaetakse sõnaga sammud. Kui ma küsisin inimestelt uuesti vähem hargnevaid kirjeldusi, hakkasid nähtavale tulema uued ja märkimisväärsed tajumudelid.
Kogemuspõhisest teatest on hargnemised alati võimalik redutseerida. Teoreetiliselt oleks selle protsessi lõppsaadus tunnete ja teiste diskreetsete meeleilmingute detailne kirjeldus. Tegelikus elus pole olemas ei keelt ega meetodeid, mis võimaldaksid niisugust kirjeldust usaldusväärselt tuletada. Fenomenoloogilise psühholoogia esindaja Edward Titchner püüdles küll 20. sajandi algupoolel niisuguste kirjelduste meetodi loomise suunas, kuid tänapäeva psühholoogias ollakse siiski vähem huvitatud subjektiivsetele jutustustele toetumisest. Lähim kasutuskõlbulik meetod, mille olen leidnud, on aistinguanaloogiate esiletoomine, kui kogejal on neid esinenud. Näiteks viidatud raamatus kirjeldatakse lohisevaid samme, mis kostsid, nagu hõõruks keegi puuklotsiga vastu velvetitükki. Kuid kogemuses ilmnevate tajuelementide fenomenoloogiliste kirjelduste loomisega ei saa liialdada. Fakt, et vaatluste formuleeringuid võib lõputult ümber sõnastada, kuni nende tähendus kaob subjektiivsuse uttu, üksnes meenutab meile tõsiasja, mida on mainitud kogemust ja põhjust, tähelepanekut ja teooriat silmas pidades: nad ei ole jäigalt lahutatavad. Kirjeldamine toob alati mängu teooria ning teoreetilised väited on alati (v.a metafüüsikas) seotud vaatlustega.
Kogeja vaatepunktist ja meie arusaamise seisukohalt uskumise protsessi kohta moodustub tähtis piir sinna, kus teadlik järeldus ja tõlgendus lõpevad. Teisel pool seda punkti on taju. Kirjelduste põhjal otsustades tundub, et Alice seostas ebamäärased hääled teadlikult vaimuga, kellest ta oli kuulnud. Seevastu Jane "kuulis samme" enne, kui ta hakkas mõtlema nende tagamõttele.
Uurija seisukohalt on tajuelementide otsimine kasulik ka teiselpool tajumise-järeldamise piiri sel määral, kuivõrd tulemuseks olevad kirjeldused on selged ja olulised mudelid tulevad nähtavale. Tajudetailide otsimine võimaldab näiteks uurida üksikasjalikult väiteid selliste juhtumite kohta, mille kohta kahel erineval inimesel on sama kogemus. Tajudetailid võivad mõningaid selgitusi sugereerida ning teisi välistada. Jane'i ämma pakutud seletuse (oravad pööningul) hindamiseks on palju abi mitmelt sammude kuuljalt saadud tajudetailist koos üksikasjalike teadmistega häälte kohta, mida oravad pööningul tekitavad. Uurides inimeste põhjendamisviise on samuti tarvilik välja selgitada, millises ulatuses arutletakse uskumuste üle väljaspool jutu enda hargnemist, eesmärgiga saavutada kaaskondsete toetus. Kui seda pole tehtud, võib hargnevate kirjelduste ambivalentsus luua näilise vastavuse juhtudel, kui see tegelikkuses on nõrk või puudub üldse.
Meil pole siiski õigust väita, nagu muudaks kirjelduse hargnemine kogemuspõhise teate mõistetamatuks või looks tohutuid kaksipidimõistmisi. Olen juba märkinud, et tähelepanek, uskumus ja argument on rahvapärimuses ühte põimunud. Kui tegemist on mitteformaalse vestluse tavapäraste reeglitega, annab minimaalselt hargnevate kirjelduste esitamine märku ebakindlusest seoses sündmuste tähendusega. Seda järeldust nimetab H. Paul Grice conversational implicature (Grice 1975). Tavavestluses kasutatakse maksimaalseid formuleeringuid, mis on kooskõlas antud uskumusega. Lause "Ma kuulsin sellist häält, nagu kostaksid sammud" viitab, et kõneleja ei ole kindel, et heli tekitasid sammud. See, kas kõnelejad lubavad ambivalentsust või püüdlevad täpsema eristuse poole, sõltub tasemest, kuhu vestlustega üleloomulikust kogemusest tahetakse jõuda, st kas soovitakse uskumist kujundada, seda lihtsalt edasi anda või räägitakse üksnes meelelahutuseks.
Põhjalike fenomenoloogiliste kirjelduste loomine mõjub sageli sel moel, et üleloomulike elamuste saajate kogemuspõhised teated tunduvad põhjalikud ning esitatakse mudeleid, mida tõepoolest toetavad taju ning asjakohaste järelduste tegemine. Võiksime ära märkida Jane'i vastumeelsuse sõna vaim kasutamise suhtes ja Alice'i määratluse esmakordsel vaimu kuulmisel - see oli mingisugune krigin, mitte päris sammud. Samuti on meil põhjust uskuda, et Alice'i kirjeldus ründe kohta on äärmiselt täpne ega ole tugevasti hargnenud. Paljude uurijate oletus, nagu poleks hargnenud kirjelduste tagant võimalik leida selgeid tajumudeleid, suunab analüüsi valele tasandile – juhul kui meie eesmärgiks on mõista, kuidas tavavestlus kannab ja kujundab kogemuspõhiste teadete tähtsust. Kui tavakuulaja usaldab liiga palju traditsiooniliste üleloomulike teadete eripära ja sidusust, siis teadlane teeb seda tavaliselt liiga vähe. Pole sugugi üllatav, et enamiku interpretatsioonide puhul esineb sedavõrd terav lahknemine. Kuid vestluse analüüsi kui sellist ei saa ära segada kogemuse analüüsiga. Peab ka meeles pidama, et pärimused, mille raames huvialused vestlused esile tõusevad, käivad kogemuste kohta, mitte teiste vestluste kohta. Uskujad taotlevad kogemuse mõtestamist. Et nendest aru saada, tuleb uurijatel teha sedasama.
Uskumussüsteemid nagu ka uskumused, millest need koosnevad, on hüpoteetilised konstruktsioonid. Nende ulatuse määrab analüüsi sisu ja tase. Varjatud uskumussüsteemi avastamine eeldab väga põhjalikku analüüsi. Laiemal tasandil võime rääkida kultuuriomastest uskumussüsteemidest, mis esindavad paljude inimeste uskumuste omavahelisi seoseid. Kuid ka ühe inimese puhul võime järeldada erinevaid süsteemse ülesehituse tasandeid. Üleloomulike uskumuste ja kogemuste sisemisi seoseid tuleks mõista laiema uskumuste, tähenduste ja väärtuste süsteemi taustal. Erinevused mõistete tähenduses võivad muuta isegi nii tugevat seost, nagu seda on eeldusseos. Näiteks kui uskumus kummitavast omanikust eeldab hingedeusku, siis mõned kummitamisele omistatavad tähendused võivad selle eeldusseose katkestada. Mõned parapsühholoogid on esitanud kummitusteooriaid, mis sisaldavad midagi enamat, näiteks arusaama emotsionaalsest kajast, kusjuures kummitused ilmuvad tundetute automaatidena, mitte isikutena, kelle sarnastena nad esinevad (vrd ka kujutlust vaimudest kui kollektiivsetest mudel-ideedest Tyrell 1953: 163–165). See tuletab meelde, et kirjeldatud seosed on mõistete hulgas olemas, kuid nende mõistete sõnaline väljendus viib hargnemise ja teiste ambivalentsust tekitavate tegurite tõttu sageli eksiteele.
Võimaldamine kui vähem vahetu seos on üsnagi sõltuv teistest sama süsteemi uskumustest. Paljudes uskumussüsteemides võimaldab hingedeusk usku vaimudesse. Aga kui hingedeusuga kaasneb uskumus hingede hukatusest, mis takistab nende läbikäimist elavatega (nagu Jehoova-tunnistajate või Seitsmenda Päeva adventistide teoloogias), ei võimalda hingedeusk usku vaimudesse. Tegelikult võib öelda, et nimetatud gruppidele omane usk "hingeunesse" välistab usu vaimudesse (vt Rosten 1975: 135–136; 247).
Taustateadmistest rääkides kasutame sõna teadmised sekundaarse kursisolemise tähenduses. Me ei pea seda informatsiooni automaatselt õigeks. Kummitusloos näeme mitmesuguste taustaideede ja uskumuste toimimist. Näiteks tähtsaks taustaelemendiks on siin vaimu-idee. Me ei tea, kas ükski tegelastest uskus vaimudesse ja kummitamisse enne vastavaid kogemusi majas, kuid kindlasti oli neil teadmisi niisugusest kujutlusest. Olla uskumusega lihtsalt tuttav või kuuluda selle uskujate hulka, on ilmselt kaks täiesti erinevat asja. Just uskumuse teadmine võib olla võimas faktor, mis määrab reageerimise kogemusele. Jane arvatavasti polnud teadlik vaimu-ideest ning see asjaolu kujundas tema reaktsiooni sammude kuulmisel; ta uskus, et seal ei olnud kedagi, kes oleks saanud samme tekitada. Olles seletusvõimalused läbi sorteerinud, loovad inimesed maailma kohta käivate uskumustega seostuvate taustateadmiste põhjal oma hüpoteesid. Uskumused, mida inimene veel ei usu, asuvad hierarhias alamal positsioonil, kuid nad on seal siiski olemas.
Arvatavasti on asi nii, et enamik inimesi teavad tunduvalt rohkem uskumusi, kui nad ise usuvad. Üsna tõenäoliselt ei usu enamik lugejaid, et on olemas verd joovad üleloomulikud vampiirid, kuid paljusid uskumusi nende kohta teatakse. Teatakse, kuidas teatud olukordadega silmitsi seistes kasutada enda kaitseks küüslauku ja krutsifiksi. Samuti pole meil põhjust uskuda, et Alice hoidis enne majja tulekut au sees vaimudega läbikäimise kohta käivaid uskumusi. Kuid ta teadis, mida teha, kui jõudis veendumusele, et tema toas kummitas. Ta võttis vaimuga ühendust, nagu oleks ta saanud spiritistlikku õpetust. Kui ta ärkas ja tundis ennast halvatuna ja ohus, teadis ta, et ta vajas kaitseks ristimärki. Pole vaja eeldada, et ta oleks kunagi uskunud, et ristid tõrjuvad eemale kurje vaime - samas enamik inimesi tänapäeva Ameerikas teavad seda meetodit. Leian sageli näiteid, kuidas taolistel asjaoludel lastakse käiku taustateadmised, millesse varem ei usutud.
See teade pakub veel hulga muid näiteid üleloomulikele uskumustele taustaks olevate teadmiste kohta. On väheusutav, et pere mõtles välja seose, et vägivaldse ja ebaõiglase surma tagajärjeks võib olla kummitamine. On peaaegu kindel, et see taustavõimalus oli üheks eelduseks järeldusele, et tapetud omanik ongi vaim. See taustaidee koos kogemustega, mis osutasid, et majas kummitab, lisas usutavust ka muistendile kunagise omaniku tapmisest. Et vägivald ja ebaõiglus võivad põhjustada kummitamist, võis olla uskumus, mida see pere küll teadis, kuid ei uskunud, muistendi ja kogemuste najal kujunes sellest aga pereliikmete jaoks järk-järgult kindel usk.
Uskumused ja hinnangud isiksuslike omaduste kohta on aluseks osale Alice'i põhjendustest, et tema ründaja "ei saanud olla see vaim, sest ta ei oleks tohtinud nii teha. Mul oli tema vastu küllalt usaldust ja austust ja ma kujutasin ette, et ta ei oleks seda teinud." See üksikuskumus eeldab üldist uskumust, et erinevatel vaimudel on erinev ja püsiv iseloom, kuid see on pärit palju üldisemate isiksuslikke omadusi puudutavate kujutluste hulgast, millel ei ole erilist seost vaimudega.
Veel üldisemalt võime jälgida taustaks olevate uskumuste kohta käivate uskumuste toimimist. Kui Jane kirjeldab, kuidas ta kuulis esimest korda vaimu samme, kirjeldab ta ka Sami ja Richardit ("Mehed vaatavad niimoodi ... nagu kuulatades"). Sami paralüüsikogemust kirjeldades toob ta eriti esile, et mõlemad mehed olid ärkvel ja kuulsid samme. Alice märgib, et Richard kuulis ka valjuhäälset põmatust, mis oli vastus Alice'i pöördumisele ja millega vaim pidi näitama, et oli Alice'i sõnu kuulnud. Jane teatab, et ka maja rentnikud olid kuulnud ühes kohas samme. Need iseärasused muutuvad tähenduslikuks uskumuse taustal, et uskumused on veenvamad, kui neid toetavad arvukate pealtnägijate tähelepanekud. See uskumus polegi üleloomulik, vaid pigem tunnetuslik, osa samadest taustaks olevatest põhjendamisreeglitest, mida kasutatakse suvalise argumendi esitamisel.
Enamik sündmusi kummitusloos sisaldavad tõlgendavaid üleloomulikke kogemusi. Nii sammud, viirastuslik uksekell kui ka koputused seinale viitavad, et majas kummitab. Või ümberpöördult: uskumus kummitavast majast osutab ja teeb võimalikuks uskumuse, et nende anomaaliate allikas on vaimudeilmast.
Kolm kirjeldatud sündmust on vahetud üleloomulikud kogemused, millest ühe puhul ilmus vaim vanamehena laulatuse peaproovi ajal 1968. aastal. Keegi intervjuust osa võtnud pereliikmetest ei teadnud kindlalt, kes täpselt oli vana meest näinud – keegi nende hulgast ei olnud. Nii on sündmust kirjeldatud parimal juhul kolmandast allikast. On selgelt mõista antud, et tunnistajal oli põhjust mitte pidada vana meest luust ja lihast olendiks, seega on kirjelduse puhul tegemist üsna ebatäieliku teatega teatud liiki vahetu üleloomuliku kogemuse kohta. Kirjeldus võib olla vale ja ehk polnudki seekord niisugust laadi vahetut üleloomulikku kogemust. Olemasolev kirjeldus samas käib siiski vahetu üleloomuliku kogemuse kohta.
Jane'i teade Richardi ja Samiga üheskoos sammude kuulmisest (kui nad kuulsid, et "sammud tulid tema suunas, tema voodi alla ja seina sisse, pööningukambrisse") on vahetu üleloomulik kogemus. Kuigi nad võisid eksida (ehk oli seekord orav põranda all), kuulsid nad samme kohas, mille puhul oli näha, et seal polnud kedagi kõndimas, ning sammud läksid läbi ruumiliste objektide ja nende alla. Lisame neile detailidele fakti, et Sam ei suutnud liigutada. Selles teates on meil tunnistajaid rohkem, Richard ja Sam, kuigi lugu on nende suhtes teisest allikast, Jane'ilt.
Kolmandaks on meil Alice'i kirjeldus. Esitan selle siinkohal uuesti, säilitades ainult kirjeldavad elemendid:
Ma ärkasin üles, sest kuulsin, et sammud tulevad trepist üles. ... ja need hirmutasid mind, sest – mul oli nii palju usaldust vaimu vastu, et ma ei arvanud, et ma temast öösel midagi kuuleksin ja teine asi, ma ei teadnud, kelle sammud need on. ... Nii et ma kuulsin samme ja vaatasin voodi jalutsi poole. ... Nii ma vaatasin oma jalgade suunas, ukse juures oli valgus. Niipea kui ma liigutasin, et istukile tõusta... pingutasin kuidagi oma lihaseid, et ettepoole istuda ja näha, kes tuleb või mis toimub, ma tundsin, et midagi oli mu voodi jalutsis – seisab selle otsas, mu jalgade peal. Ja ma – ma sain alguses täitsa vihaseks. Just eriti hulluks, sest ma teadsin – nagu ma olin öelnud: "See on minu aeg ja ruum ja ma ei taha vaimuga mingit tegemist teha!" Ja ma - siis ma hakkasin kartma. See oli kõik ühe silmapilgu jooksul, sammud ja keegi mu voodi jalutsis. Ja ma teadsin, et see ei saanud olla see vaim, sest ta ei oleks tohtinud nii teha. Mul oli tema vastu küllalt usaldust ja austust ja ma kujutasin ette, et ta ei oleks seda teinud. Ja ma liigutasin, et istuda edasi või tõusta üles, aga mind tõugati tagasi voodisse ja ma tundsin tugevat surumist rinnal ja otsaesisel... Ja siis rebiti linad maha - need tõmmati kaenla alt otse alla mu vöökohani.
Kirjeldus hargneb vaid mõõdukalt. Mõiste sammud kasutamine ulatub Alice'i vahetutest tähelepanekutest veidi kaugemale. Ülejäänud osa teatest, kuigi mõneti ebatäielik, jääb väga lähedaseks viisile, kuidas sündmus Alice'ile tegelikult avanes. Miski tormab öösel äkitselt tuppa, ilmub jalgade juurde, nähtamatu surve mõjul vajub kogeja tagasi voodisse – kirjeldus sobib definitsiooniga üleloomulikust, ilma et oleks vaja pikemat järeldust või järelemõtlemist. Alice'i kirjeldus on tajukogemus, mis intuitiivselt osutab üleloomulikule, ei püütagi väita, et kogemus oleks vahetu või täiesti ilma tõlgenduseta. Oleme juba märkinud, et igasugune taju sisaldab mingil tasemel tõlgendust. Ma ei ürita välja pakkuda hüpoteesi, kuidas peaks toimuma tõeliselt üleloomuliku taju vahendamine. Sellist protsessi ei erista ka pärimus, välja arvatud vihje, et see on erinev füüsilisest tajuaistingust, kuid siiski selle sarnane.
Alice'i ründega seotud kogemus kuulub selgelt selliste kogemuste hulka, mida ma esitasin ja analüüsisin raamatus The Terror That Comes In The Night (Hufford 1982). Njuufaundlandlased nimetavad seda the Old Hag ('vana nõiamoor') ning arstid uneparalüüsiks. Et vältida selle nähtuse ülekoormamist nendes mõistetes kätketud lokaalsete teooriatega (nt ebaselgus sõna Hag soo suhtes ja uneparalüüsi puhul taandamine pelgalt füüsiliseks seisundiks), valisin kogemust väljendavaks sõnaks vana anglosaksi mara (vt Hufford 1982: 53–56; 125). Osutan mõistega lihtsalt kogemusele, mille puhul kogeja avastab ärkvelolekus, et ta on hirmuäratava olendi kohalviibimise tõttu otsekui halvatud seisundis. Vihjatud pole ei põhjusele ega tõlgendusele. Järgnevalt esitan loetelu nendest üldistest luupainaja tunnustest, mis ilmnevad Alice'i kogemuses:
1) Ta lamas seliliasendis ja oli uinunud.
2) Sammude kuulmine äratas ta üles.
3) Ta oli kindel, et ta ei maganud, et ta tajus tavalist ümbrust tavalisel viisil.
4) Ta nägi lähenemas midagi anomaalset.
5) Ta tundis, et on halvatud.
6) Ta tundis tugevat survet.
7) Tema linad olid pealt ära tõmmatud.
8) Ta ei saanud häält teha.
9) Ta oli hiljem veendunud, et ta oli kogemuse ajal ärkvel. (See ei kattu punktis 3 esitatuga, kuivõrd on vajalik asetada see kogemus eraldi unenägudest, milles nähakse ülesärkamist – viimased liigitatakse hiljem unenägudeks.)
Need tunnused sisaldavad kõikidele kultuuridele omaseid püsimudeleid (vt tunnuste loendit – Index of Features viimati viidatud raamatus), seega oli Alice'i ründamine üleloomuliku tuumkogemuse näide.
On huvitav, et ei Jane ega eriti Alice ei seostanud Sami kogemust Alice'i omaga. Siiski leiame kirjeldusest üksused 1, 2, 3, 5, 7 ja 10, mida väideti või millele vihjati. See toimus vaimu toas, nagu Alice seda nimetas, ning Alice'i voodi, samuti nagu Sami oma, asetses kirjelduse järgi pööningukambri seina vastas. Nähtavasti toimib Alice'i kogemus mingil moel Sami kogemuse kinnitajana. Kuid Sami kogemust esitatakse kui osa tavapärasest kummitamisest, seevastu Alice'i kogemuse suhtes saavutas kogu pere üksmeele selles, et Alice'it ründas mingi teine vaim, mitte tapetud omaniku vaim.
Olen korduvalt kogenud, et kui kummitusjuhtumis ilmnevad taolised paralüüsihood, ei erista asjaga seotud inimesed neid muudest sündmustest (vrd ka Hufford 1982, nr 20). Vaadeldava juhtumi puhul on pereliikmetel, eriti aga Alice'il lisapõhjusi neid sündmusi mitte üksteisega seostada. Paistab, et perekond on üsna rahul kummitava tapetud omanikuga. Alice'i sõnul oli ta selle mehe üle isegi uhke, kuna too seisis oma omanduse eest isegi tapetuna. Kuid pahatahtlik vaim, kes tuleb halvama, rõhuma ja piinama, on kõike muud kui kena.
Nii suhe, mille perekond oli "oma" vaimuga loonud, kui ka soov mitte tunda hirmu omaenese kodus, sisaldavad mitteratsionaalseid põhjusi uskumiseks, et Alice'it ründas teine vaim, täpselt samuti, nagu nad pakuvad välja mitteratsionaalseid põhjendusi tahtmaks uskuda, et kummitab endine omanik. Mitteratsionaalsed põhjendused on harilikult emotsionaalsed või motiveerivad eelarvamused. Need on põhjendused, millega tahetakse uskumust toetada vastandudes põhjendustele, mille toel teised peaksid aktsepteerima uskumuse tõesust. Mitteratsionaalsed põhjendused sisaldavad irratsionaalseid (kognitiivselt korrastamata) põhjendusi, kuid ei piirdu üksnes nendega. Ilmselt on paljudel inimestel mitteratsionaalseid põhjendusi, mis toetavad (kuid ei määra) niisuguste uskumuste järgimist, mille tõesust üldiselt aktsepteeritakse. Näiteks nii arstidel kui patsientidel on hulgaliselt mitteratsionaalseid põhjendusi uskumaks antibiootikumide tõhususse, st tahtmaks, et antibiootikumid mõjuksid. Kummagi jaoks pole need põhjendused ainsad ning need ei välista teaduslikke seletusi. Uskumuste uurimisel tuleb otsida mitteratsionaalseid põhjendusi, kuid ei saa eeldada, et need oleksid uskumuste tegelikuks selgituseks. Uurijad oletavad väga sageli, et üleloomulikud uskumused baseeruvad mitteratsionaalsetel põhjendustel ja mingit muud alust isegi ei otsita. Selline oletus, mis puudutab uskumusi, mida uurija ise ei usu, tekitab tohutuid eelarvamusi ja loob mõistmisel ületamatu barjääri.
Caroline Franks Davis (Davis 1989) arutleb pikalt nii religioosset kogemust tõestavate kui seda eitavate kumuleeritud argumentide idee üle. See tähtis kontseptsioon tabab otse kümnesse kaebust, mille on juba ammu tõstatanud kõiksugused uskujad, nimelt et kriitikud saavutavad oma eesmärke sellega, et ründavad iga tähelepanekut ja iga põhjendust eraldi. C. Davis toob erapooletult esile, et uskujaid iseloomustab sama suundumus: reageerida nii isiklikule kriitikameelele kui selle vastandnäidetele eraldi. Selline ükshaaval lähenemine kui mitmes suhtes ebaõiglane võte hõlbustab nende tegevust, kes üritavad näidata tõestuse nõrkust ja viletsat loogikat. Üldiselt pakutakse laias valikus tühiseid argumente iga seisukoha kohta, nii et edukas lahmimine võib jätkuda lõputult, kuid ilma mingi kindla väljundita. Mõni näiliselt nõrk tõestus kogub sellest hoolimata toetust. Viimati tsiteeritud töös on toodud näide tormise ilmaga valves olevast meremehest, kes teatab majakas vilksatanud tulest. Tähelepanek näib võimatu, sest navigaatori arvestuse järgi asub laev sadu miile maast eemal. Kui nägemus on ebaselge ja lühike ning usaldus navigaatori näidu suhtes kõrge, kahaneb nägemus eksituseks. Kuid kui teiste meeskonnaliikmete täiendavad, olgugi et ebaselged tähelepanekud kumuleeruvad ja hakkavad järjest sisendama, et laev läheneb maale, ei usuta ühel hetkel enam laeva asukoha näitu.
Kummitusjuhtumi puhul võime näha sama kumulatiivset efekti. Osaliselt paistab see kuhjuv mõju olevat seotud usuga uskumuste kohta, mida Richard Swinburne nimetab kergeusklikkuse printsiibiks (the principle of credulity): "see on põhjendatuse printsiip, mille järgi (eritingimuste puudumisel) on nii, et kui inimesele näib, et x on kohal, siis x on arvatavasti kohal; mida tajutakse, see nii ka arvatavasti on" (Swinburne 1979: 254). Küsimus eritingimustest on tõenäoliselt otsustav ning R. Swinburne arutleb mitme sellise üle, mis on sageli seotud tajuteadete analüüsimisega. Üks neist on siin eriti asjakohane – nimelt vastuväide, et x ei olnud kohal (olev). Tavalist eritingimust – usku, et vaime pole olemas, esitatakse vastuväitena vaimu väidetavale nägemisele kellegi poolt (kui neid pole olemas, ei saanud nad seal olla). Sellega näidatakse uskuja jõudmist eksijäreldusele, kus mittepõhjust on mõistetud põhjusena, non causa pro causa, ei ole sellist põhjust, mis oleks põhjust andnud (Angeles 1992: 108). Usundiuurija jaoks seisneb selle vaatepunkti puudus selles, et see toimib ainult mingi grupi ühise uskumussüsteemi raamistikus. Et seda kasutada, peab negatiivseid uskumusi tunnustama a priori kui teadmist kindlas tähenduses. Nii toimimine märgib pigem lihtsalt uurija isiklikke uskumusi tegelikkuse kohta, mitte niivõrd uurimistööd. Kohtab ka piiratumat väidet, et vaimud võivad olemas olla, kuid selle juhtumi puhul ei olnud tegu vaimuga. Et väga erinevad uskumused ja vastanduskumused võivad üksikjuhtudel toimida koos, seotuna, on uskumise kui sotsiaalse protsessi üks üldlevinud ja huvitavaid aspekte. Näiteks mõnedel kristlastel on samad alused mis ateistidel mitte uskuda mittekristlike religioonide väiteid.
Olles seotud kummitusjuhtumiga, teevad nii Jane kui Alice kirjeldustes selgeks, et nad olid teadlikud vastuväidetest, nagu seal poleks olnud mingit vaimu, ja nad vastanduvad neile samasuguse tõestusega varustatult, nagu esitataks mingi loomuliku vaatluse puhul: mitu tunnistajat, palju üksteisest lahus olevaid vaatlusi ning lõpuks detailsed kirjeldused.
Selle teate puhul on ilmne, et kui need vastuväited kord esitatakse, võetakse kergeusklikkuse printsiip lisaks; st kui tõestus näitab kuulajale, et vaimud on olemas ja et vaim oli tõesti kohal, siis võib oletada, et iga järgmine niisuguse kohtumise kirjeldus ei vaja enam tõesuse ja toimumiskindluse taasesitamist. Vaimude olemasolu eitava argumendi raames võib iga väidet selgitada eraldi erineval viisil: pööningul võisid olla oravad, võib-olla tembutasid lapsed, Alice'i painaja võisid põhjustada jutud vaimust jne. Kergeusklikkuse printsiibi tõttu mitmed sündmused seostuvad ja saavutavad kumulatiivse mõju niipea, kui eritingimuste piir on kord ületatud. Muutus on subjektiivne ja sõltub igaühe vaatepunktist. Skeptikust kuulaja kuuleb ikkagi seostamata anomaaliate segadikku, seevastu inimene, kelle arvates kummitamine on kindlaks tehtud, kuuleb sama või lähedase esitaja erinevate kogemuste kirjeldust. Jane'i ründamise rollist selles loos võib kõige paremini aru saada, suhtudes sellesse kui kumulatiivse juhtumi osasse. Väljaspool kumulatiivset juhtumit – juhul, kui perekonna pakutud tõlgendus "teisest" vaimust, kellel pole ilmselt midagi tegemist kummitava omanikuga, on õige – on Alice'i ründamine erakordne. Kuid kui arvestada vastamist kergeusklikkuse printsiibi tingimustele, siis on Alice'i ründamine asjakohane, sest toetab pere kõige vahetumat kogemuspõhist usku vaimude olemasolusse. Kuna sammude kuulmine on siin kummitamise peamine tunnus, toetavad Alice'i tähelepanekud müstiliste sammude järelduslikku seostamist vaimuga. Alice'i kogemus asetab kogu diskussiooni vaimudest ja vaimu sammudest uude, paremini tõendatud konteksti. Või ümberpöördult: usutud kummitamise taustal saab Alice'i väide vaimu ründest samaväärset kinnitust.
Kumulatiivsete argumentide risk on selles, et nad võivad tipneda pseudotõestustega ja näidata neid usaldusväärsetena. Isegi kui majas kostab tõeliselt müstilisi hääli, tagab kummitamisteadete kuhjuv mõju selle, et kui pööningul on oravad, võidakse neid mõnikord ekslikult pidada vaimudeks. Teisalt aga lisab oravate tekitatud müra kogunenud tunnistusele veelgi kaalu. Mudel selgitab, kuidas kuhjatud argumendid võivad juhuslikult jõuda selleni, et mingi eeldus tõestab järeldust, mis omakorda on eelduse tõestuseks. Skeptikud käsitlevad usundilisi traditsioone sageli vaikimisi kui kumulatiivset juhtumit, kuid siis selgitavad nende näilist kaalukust üksnes selle eeldus-järeldus seosest lähtudes.
Mööndes, et kumulatiivne vaatlus sisaldab vältimatult mõningaid valetõendusi, esindab minu teooria seisukohta, et üleloomuliku uskumuse kõige mõjusamaid ja huvitavamaid omadusi saab analüüsida kumulatiivsest vaatepunktist, mis ulatub kaugemale üksikjuhtumitest. See ei peaks olema üllatav, sest see kehtib igasuguste teadmistloovate püüete kohta. Et üksiknäide saaks määravaks, on väga haruldane, isegi laboratooriumi tingimustes. Sagedamini on see nähtus, mis tuleb ilmsiks tagantjärele tarkusega, õigustamise kontekstis. Tegelikus elus, väljaspool laboratooriumi, on see isegi veel haruldasem. Vajadus grupis toimuva vastastikuse kontrolli järele maailma kohta formuleeritavate väidete üle eeldab kumulatiivse juhtumi mõistest lähtumist. Käsitledes inimeste väiteid isoleerituna, ei teki meil kunagi arusaamu, mis sisaldaksid seda, mida tavaarutluses peame tõestuseks. Tuumkogemuste kultuuridevaheline levik loob kumulatiivsed kinnitused kohalikele uskumustele, millest isegi nende uskumuste tulised pooldajad ei ole sageli ise üldse teadlikud. Võrreldes käesolevat kummitusjuhtumit ja eespool viidatud raamatus esitatud näiteid, tuleb märkida, et viimases leidub kaks mina-jutustust kummitamise kohta. Kummagi puhul oli tunnuslik müstiliste sammude kuulmine paljude tunnistajate poolt; samuti kordusid halvavad rünnakud. Ühel juhtumil (näide 20) hõlmas halvav rünnak mitmeid erinevaid inimesi. Kolme üksteisest sõltumatu ja eri piirkondadest pärit (Georgia, Kentucky, Pennsylvania) teate sarnasused mõjuvad Jane'i ja Alice'i kirjeldusi toetavalt. Muidugi võivad need sarnasused muuta küsitavaks selle, miks Alice'i rünne jäeti seostamata muude majas aset leidnud juhtumitega. Skeptikule on taoliste teadete olemasolu problemaatiline, kuivõrd see on järeldus tähelepanekutest, et paljud teated toetavad uskujate väiteid. Kui halvavaid rünnakuid kirjeldataks traditsiooniliselt ainult ameerika kummituspärimuses, poleks skeptikul enam raskusi. Kuid see pole nii. Ja kõigi kolme kirjelduse asjassepuutuvatest tegelastest polnud mitte keegi kuulnud varem niisugustest rünnakutest.
Tuumkogemuse definitsiooni järgi on need kogemused sõltumatud isiku tahtest. Selles mõttes on need pigem spontaansed kui valikulised, kui lähtuda mu väitest, et need on psühholoogilisest häälestatusest üldiselt sõltumatud. Selleks, et jõuda mingi eeldatava kogemuseni, peab teadma, mida niisugune kogemus eeldab. Tuumkogemuste spontaansus on kogemuspõhise teooria tõestuse otsustavaks teguriks, kuna psühholoogilist häälestatust – mis tavajuhul omandatakse kultuuri kaudu, peetakse sageli üleloomulikus kogemuses ilmnevaid mudeleid selgitavaks. Fakt, et taheti kogemust kogeda, ei tõesta mitte mingil juhul, et kogeja kavatsus oleks kogemuse põhjustanud. Kuid kui eelteadmine ja kavatsus on alati olemas, osutub võimatuks tõestada, et need ei põhjusta kogemust. Kui aga sama tajumudel kordub erinevatel isikutel, kellel eelteadmised selle kohta puuduvad, lakkavad eelteadmine ja kavatsus pakkumast selgitust (kogemuse ilmnemise kohta). Kogemuspõhine teooria ei välista siiski valikuliste üleloomulike kogemuste ehtsust, kuid teoreetilises plaanis primaarseks peab spontaanseid elamusi.
Ei ole tõenäoline, et Jane ja Richard oleksid ostnud maja kavatsusega seal kummitusi kogeda. Mõned inimesed seevastu ostavad, kuid see ei tundunud olevat Jane'i ja Richardi motivatsioon. Meil ei ole alust arvata, nagu läinuks Alice majja vaimu nägema, kuid teame, et ta oli sellest teadlik ja oli vaimust varem kuulnud. Alice'i kogemus oli selgelt valikuline, kaasa arvatud vaimuga suhtlemine. Alice tahtis, et vaim jääks ööseks eemale, ja küsis vastust, millega vaim pidi näitama, et kuulis naise soovi. Sellega taotles Alice kavatsuslikult üleloomulikku kogemust, mida oleks tõendanud ükskõik milline vastus vaimult. Sedasama tegid pulmakülalised, kes koputasid seinale ja kuulsid vastukoputusi. Seda liiki kavatsus ilmselt muudab hilisemate sündmuste tõlgendusi.
Kui Alice istus koos Richardiga hiljem elutoas, ütles ta:
"Me kuulsime ülevalt minu toast suurt põmakat. See oli, nagu oleks keegi hüpanud, noh, kahe jalaga ja löönud kõvasti vastu maad. Richard vaatas minu poole ja ma ei öelnud tegelikult midagi. Ma vaatasin tema poole ja tema – ma arvan, et ta teadis, et see oli vaim. Ja ma olin rõõmus, ma arvan, et vaim kuulis mind."
Võime oletada, et kui ta oleks kuulnud müra teistel asjaoludel, oleks tema reaktsioon võinud olla teistsugune, näiteks: "Mis see oli?" Richardi tõlgendus oli Alice'i omast erinev, isegi kui Alice'il oligi õigus, et ka Richard teadis: see on vaim. Kuid Richard ei teadnud, et see oli vaim, kes ütles: "Olgu, ma siis ei tule öösel." Alice'i ettekavatsetud suhtlemine ja vastuse küsimine võimaldasid ja sisendasid seda tõlgendust.
Valikuline kogemus loob tingimused, mille raames sündmuste tähendus muutub. Alice'i küsimus jättis lahtiseks, milline peaks täpsemalt olema vaimu vastus, nii et Alice võis tõlgendada väga paljusid järgnevaid sündmusi sellena. Kuna Richard ei olnud üldse üllatunud valjust kolksust, teadmata midagi Alice'i soovist, peame oletama, et taolised hääled ei olnud selles majas sugugi haruldased, ükskõik, mis neid põhjustas. Alice'i veendumus, et talle vastati ja et Richardki tundis vaimu kohalolekut, tulenesid nendest tingimustest, mille Alice tahtlikult lõi. Tal võib olla igas mõttes õigus, kuid just tema ettekavatsetus annab palju juurde algselt ebaselgete sündmuste tähendusele.
Valikuliste kogemuste tingimused ilmutavad oma tõestuslikku jõudu kahel viisil: 1) loovad alternatiivse psühholoogilise seletuse, isegi kui selle kasutamine nõuab meilt massihallutsinatsiooni mõiste appivõtmist; 2) laiendavad suuresti tõlgendava üleloomuliku kogemuse võimalusi.
Alice ei kavatsenud saada halvatuks ja langeda pahatahtliku vaimu rünnaku ohvriks. Ta ei teadnud, et taolise ründega võiksid kaasneda tunnused, mida ta lõpuks kirjeldas. Võime seega veendunud olla, et ta ise ei sundinud oma kogemusele peale seda hirmutavat tajumudelit. Tema kirjeldus esitab kogemuse, mis on taju mõistetes otseselt ja ilmselgelt üleloomulik. Jane'i ämm on ebausutav, üteldes, et oravad pööningul tegid seda. Või kas ikka on? Tegelikkuseks interpreteeritud või tegelikkusega ära segatud halvad unenäod on levinud paralleel oravate selgitusele. Niisugune selgitus võiks olla eriti ahvatlev Alice'i juhtumi puhul, sest ta minestas ja nägi enne ärkamist ja alla minekut nägemusi. Kas kogu sündmus võis olla halb unenägu, mis algas võib-olla oravate tekitatud häälte kaasahaaramisega unenägemisse ning mida kujundas kummitusest rääkimine?
Alice väidab vastupidist, näidates, et ta teadis, et need olid unenäod, et ta sai aru, et magas. Kuid sisekaemus ei veena skeptilist kuulajat. Välisel vaatlejal, kes on teadlik uneparalüüsi alasest kirjandusest ja uneparalüüsi kogemuslikest tunnustest (mis sellest kirjandusest suuresti puudub), samuti selle kogemuse kohta käiva pärimuse globaalsest levikust, on võimalik anda Alice'i teate paikapidavusele kinnitus, millest Alice ise pole teadlik. See äratuntavate tajumudelite kontekstidevaheline levik tuumkogemustes tähendab, et need toimivad samal viisil kui teised empiirilised kinnitused (originaalis: "ankrud" – jutumärgid autorilt. Tõlk). Kui Alice'i ja Jane'i perekond vestleb ja loeb kogemustest, mida teised seostavad vaimudega, tunnevad nad ära mudeleid, mille olemasolust nad olid juba teadlikud. Need üksteisest sõltumatud kirjeldused mitte ainult ei lisa toetust pereliikmete uskumustele, vaid sisenevad ka nendepoolsetesse hinnangutesse, mida tehakse teiste inimeste uskumuste tõesuse kohta. Nende endi kummituskogemuste kumulatiivne juhtum avardub ja hakkab sisaldama täiesti sõltumatuid vaatlusi.
Vaimude kohta käivate uskumuste hulka kuulub ka väide vaime pole olemas. Niisugused eitused jagavad samu omadusi, mida on kirjeldatud positiivsete uskumustega seoses, need eeldavad, võimaldavad ja osutavad teistele uskumustele. Näiteks vaimude olemasolu eitamine teeb vajalikuks eitada ka uskumust kummitavast omanikust.
Uskumuste ja nende eituste seos pole sümmeetriline. Teadmine, et ollakse majas vaimu nägemata, ei kanna endas samasugust jõudu kui teadmine, et ollakse majas ning nähakse vaimu. Enamik eitavaid uskumusi on positiivsetest uskumustest arusaadavalt vähem vahetud.
Jane'i ämma usk, et väidetavad vaimu sammud on pelgalt pööningul jooksvate oravate tekitatud häälte valetõlgendus, läheb vastuollu ülejäänud pereliikmete uskumustega kummitavast omanikust nende kirjeldustes. Nagu öeldud, eeldab see uskumus järeldust, et inimesed ei kuule majas samme, mida põhjustab vaim. Kui mingi uskumus on vastuolus teise uskumusega ning eeldab, et see on väär, räägivad uskumused üksteisele vastu.
Vasturääkivuse kokkuleppeline definitsioon: Üks uskumus räägib teisele vastu sel juhul, kui nad mõlemad ei saa korraga olla tõesed.
Kui sõnastada eitav uskumus üldisemal kujul, näiteks: Uskujad peavad täiesti loomulikke hääli vanades majades sageli ekslikult vaimudeks, siis ei räägi see vastu uskumusele vaimu sammude kohta, kuid osutab, et uskumus on vale. Veelgi üldisem väide, näiteks: Vanades majades kostab ikka arusaamatuid hääli, võimaldab otsesemalt vasturääkivaid uskumusi, kuid iseenesest ei vihja nendele. Tegelikult jagavad uskujad sageli niisuguseid positiivseid maailma kohta käivaid põhiuskumusi mitte-uskujatega.
Selleks, et kogemus otseselt toetaks eitavat uskumust, peab ta eeldama uskumust, mis räägib vastu võistlevale uskumusele. See vasturääkivus on harilikult võimalik ainult väga eriliste ja piiratud uskumuste puhul. Näiteks oleks võimalik teha päring ja uurida eelmiste omanike elulugusid. Kui kõiki omanikke on arvesse võetud ja selgub, et kõik surid loomulikku surma, toetavad vaatlustulemused usku, mis on vasturääkiv uskumusele mõrva läbi kummitama jäänud omaniku kohta. Igas uskujate mõttevahetuses kirjeldatakse uuesti mitteuskujate väidet. Ehk jäi päringust keegi välja (ei leitud andmeid kõigi omanike kohta) või sooritati mõrv selliselt, et surma põhjus näiks olevat loomulik (näib, et kõik omanikud surid loomulikku surma). Kuid isegi kui mitteuskujate väide peab paika, ei räägi see vastu usule, et majas kummitab.
Veel kaks tavalist vahetut lähenemist uskumisele hõlmavad kas väidetavalt uskumust toetava kogemuse või uskumuse enda uuestikirjeldamist.
Kui Jane'i ämm selgitab samme sellisena, nagu oleks neid tekitanud oravad pööningul, kirjeldab ta ühtlasi ka kogemust teisiti. Uskujad ilmselt ei ütleks: Ma kuulsin sellist häält, nagu oleks pööningul oravad. See on vist vaim. Jane'i ämm väidab, et tal oli olnud sama kogemus (loomakeste tekitatud müdina kuulmine pööningul), kuid ta oli jõudnud teistsugusele järeldusele. Siin on väga raske jõuda minimaalselt hargnenud kogemuspõhise teateni. Isegi kui niisugune teade on olemas, on raske kindlaks teha, kas see ja teine teade osutavad samale või sama liiki kogemusele. Seetõttu väärib seda sorti argumenteerimine väga tähelepanelikku uurimist. Pole üllatav, et niisuguseid argumenteerimisi esineb vabalt tavavestluses. Paljud traditsioonilised anti-muistendid (anti-legends) või mitteuskumise lood sõltuvad taolistest teisitikirjeldustest.7 Kahjuks leidub samasugust vaba lähenemist sageli ka uurijate tõlgendustes (vt nt Zusne & Jones 1982). Kõik teoreetilised tähelepanekud, mis ähmastavad võimaluse, et tajukogemustest saaks tuletada vägagi spetsiifilisi kogemusteateid, või selle, et need teated on seotud üleloomulike uskumustega, aitavad sellisele vabale ümberkäimisele kaasa.
Vastanduvad uskumuskirjeldused (Controversial Redescriptions of Belief) Uskumuse teisitikirjeldamine võib kergesti aidata väljendada vastuseisu mingile uskumusele, kusjuures nimetatud tehnikat kasutavad sarnaselt nii uskujad kui mitteuskujad. Näiteks lause: Ta arvab, et me kõik oleme hullud võib olla ämma väite liialdatult vale esitus tema diskrediteerimiseks. Samas poolt ja vastu argumentide asümmeetria – milles uskujatel on võimalus viidata oma vahetule kogemusele, mis antud uskumust toetab, kuid mitteuskujad peavad sageli jääma vähem vahetule positsioonile – teeb veendapüüdvate, kuigi ebatäpsete uskumuskirjelduste loomise mõnevõrra tavalisemaks mitteuskujate seas. Jane ja Alice võivad vaielda vastu ämma pakutud selgitusele, osutades sellele, mida nad kuulsid. Ämmal jääb üle viidata vaid kogemuste või kogemustega tõestatavate uskumuste kirjeldustele, mis pärinevad temalt endalt. Sagedamini toetavad eitavaid uskumusi uskumused uskujate kohta või nende uskumuste kohta ning just need uskumused on kogemuse poolt tõestust leidnud, näiteks asjaolu, et uskujad ei kaalu kuigi hoolikalt läbi loomulikke alternatiive. Need on epistemoloogilised (teaduslikul tunnetusel põhinevad) uskumused.
Pärimusteadetes ja vestluses peituvate uskumusväidete sõnastamine on usundiuurimise üks keskseid metodoloogilisi probleeme, kuigi selle üle harva sõnaselgelt arutletakse. Risk kirjeldada uskumusi ekslikult, mida me just käsitlesime, peaks kinnitama, kui tähtis on hoolikalt valida uskumuse sõnastamise kriteeriume. Otsustasin, et sõnastan uskumused mõõdukalt lihtsas vormis, kuid mitte väikseimate võimalike üksustena. See lähenemisviis on kasulik eespool mainitud kohaliku aktsepteeritavuse katse edukaks läbimiseks. Minu kavatsus on luua väited, millega perekonnaliikmed nõus oleksid ja mida nad tunnustaksid. Kui mõni neist ei nõustu temale omistatud uskumuse kirjeldusega, ei saa ka väita, et ta antud uskumust usuks. Uskuja ei tarvitse tingimata nõustuda oma uskumuse selgitusega (autori kursiiv) või selles vaikimisi peituva sõnumi kirjeldusega. Uskumus on aga midagi erinevat. Uskumus on väide, mida peetakse tõeseks. Kui ma võtan mingi väite, ükskõik kas see on omistatud mulle või ei, ja ei pea seda tõeseks, siis ei ole see minu jaoks uskumus. Lõplik otsustus, et väide tõepoolest väljendab uskumust, on ilmselt empiiriline: nimelt see, mida uskuja ütleb kirjelduse kohta. Kuigi meetod lubab teatud vabadust väidete loomisel, sunnib see peale ka teatud olulisi kitsendusi. Läbikukkumine uskujate poolt aktsepteeritavate väidete kasutamisel selles analüüsistaadiumis on metodoloogiline viga, mis tühistab hilisemad püüded mõista, miks (autori kursiiv) inimene usub just neid uskumusi. Martin Hollis rõhutab uskumussüsteemi mõistmise kriteeriumide hulgas järgmist tähtsat seost:
"Ma usun, et tekib mõistmine, kui uurija teab, mida tema uuritavad usuvad (määratlus) ja miks nad seda usuvad (selgitus). Kuid ärgu unustatagu, et need kaks kuuluvad kokku, me ei peaks esitama uskumuste selgitamise kaanonit, mis ei võimalda uskumusi identifitseerida" (Hollis 1982: 72).
Läheksin siit veelgi kaugemale. Kui uskumus on valesti määratletud, esitatud sellises vormis, milles arvatav uskuja uskumust ära ei tunne ega nõustu sellega, on järgnevad selgitused vaid interpreteerija valeuskumused uskuja kohta. Kahjuks tuleb taolisi ekslikke interpretatsioone ette liigagi sageli.
Ühe näite ebakorrektsest kirjeldusest toob Jeff Todd Titon 1988. aasta artiklis Powerhouse for God, kritiseerides ja korrigeerides Kaplani seisukohti. Kaplan oli väitnud, et nelipühilased peavad "saama päästetud aina uuesti ja uuesti", mis oleks absurdne.8 Titon rõhutab, et päästmine leiab aset ainult üks kord, kuid eksinud kristlane peab siiski paluma andestust ja pöörduma tagasi tõelisesse ühtsusesse jumalaga. Selline tegu pole absurdne ning see on kooskõlas nelipühilaste usuga. Viis, kuidas J. Titon kirjeldab põhiuskumust, lubab ka uskmatutel mõista kombe tähendust, mitte ainult ei taasesita korrektselt nelipühilaste usku ja kombeid. Nüüd on seletus mõtestatud, luues silla usu ja uskmatuse vahel. J. Titoni kirjeldus ei tarvitsenud olla konstrueeritud nelipühilasest uskliku sõnastuses, kuid väljendab siiski seda, mida niisugune usklik inimene tunnustab ja millega nõustub.
Kaplani viga on üsna tavaline. Ta ei kasutanud usuterminit õigesti. Valede, kuid näivalt usaldatavate tähenduste omistamine terminitele ongi ebakorrektsete uskumuskirjelduste tavaline allikas negatiivsete tõlgenduste teenistuses. (Uskliku seisukohast on negatiivne igasugune interpretatsioon, mis näitab uskumust põhjendamatu, vastuolulise või valena, olgu selle kirjeldus kui tahes pooldav).
Mõnedes müstilise kogemuse analüüsides kujutatakse uskumust, kasutades kategooriat "võimatu sõnades väljendada". William James kasutas nimetatud terminit põhjendatult oma klassikalises töös Varieties of Religious Experience, et osutada kirjeldamise raskustele, mis tabavad müstikuid, kui nad püüavad kirjeldada oma kogemusi – see on tavaline kõigi inimeste puhul, kes püüavad kirjeldada oma väidetavaid üleloomulikke tuumkogemusi. Teisalt aga eitavad paljud kommentaatorid võimalust, nagu saaks müstilistel kogemustel üldse olla mingi eriline tähendus või saaks need järgida mingit kindlat uskumust, kui nende kogejad väidavad, et nende kogemuste kohta pole sõnades võimalik midagi öelda. Näiteks Steven Katz kirjutab:
"Kui võtta tõsiselt müstiku väidet (näiteks "x on PI", kus x on paradoksaalne ja teda pole võimalik sõnades väljendada), et tema kirjeldus on tõene, siis osutub see tühjajooksvaks väiteks, nagu ei saakski müstilise teate kohta väita midagi mõistlikku ega arusaadavat" (Katz 1978: 56).
Kui kogemust ei saa üldse kirjeldada, ei saa see ka toetada ühtegi argumenti. Kahtlemata tõsi, kuid kas on hoolimata kogemuste sõnastamisraskuste rõhutamisest korrektne või aus omistada müstikutele usku, nagu nende poolt kogetu kirjeldamise kaudu ei saaks välja öelda midagi tähenduslikku? Müstiline kirjandus sisaldab jätkuvalt müstikute püüdeid kirjeldada nende erilisi kogemusi, isegi kui neid peetakse ebaadekvaatseteks. Kui S. Katzil on õigus, on müstikute kirjeldused tähenduseta ning nende uskumused irratsionaalsed. Kuid kirjeldamise katsete fakt ja kirjelduste põhjal järelduste tegemine viitavad sellele, et S. Katzi tõlgendus sõnades väljendamise võimatusest (pealegi William Jamesi, mitte müstikute eneste sõnutsi) moonutab paljude müstikute uskumusi. Juhtumid, kus müstilist kogemust väidetakse olevat võimatu sõnades väljendada, on ümber mõtestanud Caroline F. Davis (1989: 14–19). Ta toonitab eelkõige, et väide verbaalse väljendamise võimatusest, kui seda lugeda kontekstis, on sõnakombinatsioon poeetilisest hüperboolist, nagu fraas väljakannatamatu valu (mille ohver ju tegelikult just kannatab selle käes), ja võimatusest esitada ammendav kirjeldus kogemusest, mille läbielamises kuulaja pole osalenud. Kui C. Davis on müstikute kogemusekirjeldusi õigesti taibanud, siis S. Katz seletab lahti nende selliseid uskumusi, mis neile endile üldse omasedki ei ole. C. Davise järeldust toetab ka rahvatraditsioonis kajastuvate vahetute üleloomulike kogemuste uurimine. Püsivalt pingutatakse sõnu otsides, kuid kunagi ei esine lihtsat konstateeringut, et "ei ole mingeid sõnu, mis kirjeldaksid seda kogemust".
Teine levinud moonutuste vorm on uskumuskirjelduse ilmselt absurdne täiendamine. Näiteks Carl Sagan, kõikvõimalike religioossete ja spiritistlike uskumuste usin lahterdaja, kirjutab: "Mõned inimesed mõtlevad jumalast kui tavalisest suuremast heledanahalisest pika valge habemega mehest, kes istub troonil kusagil kõrgel taevas ja jälgib iga heinakõrre kukkumistki maa peal" (Sagan 1979: 330). Kuid Sagan jätkab sellises vaimus, nagu väljendaks igasugune usk isikustatud jumalasse pelgalt taolise kirjelduse laadis toorest, seksistlikku ja rassistlikku uskumust. Ometi ei toetu ta ühelegi empiirilisele juhtumile, mis näitaks, kas üleüldse keegi niimoodi usub.
Üks põhjus, miks üleloomulike uskumuste moonutused pole kergesti äratuntavad, on see, et sageli on need varjatud. Näib, et paljude uskumusteadete puhul eeldatakse üksmeelt selgitatavate uskumuste olemuse suhtes. Näiteks Judith Devlin (1989:88) alustab oma käsitluses "Ebausklik meel" (The Superstitious Mind) alalõiku vaimudest, näidates neisse uskumist kui näidet vaeste talupoegade muistendiuskumuste komplekssusest. Järgnevas arutelus esitab ta mitmesuguseid teoreetilisi ja tõlgendavaid väiteid koos mõningate näidetega. Kuid ta ei formuleeri, mida tema arvates hõlmab ambivalentne väljend "vaimudeusk". Soovides kirjeldada seda, mida on usutud, usaldab ta suuresti õpetlaste kommentaare. Loodud kirjeldused on aga nii rafineeritud, et võime olla kindlad: 19. sajandi talupoeg ei tunneks neid ära. Näiteks ühel juhul ta märgib: "Surnu tagasituleku uskumuse puhul oli kaks võimalust: horisontaalne visioon, naturalistlik ja traditsiooniline, mis tähendas, et surnu elas edasi, ning teoloogide transtsendentaalne kontseptsioon" (Devlin 1987: 90).
On selge, et täpsete uskumusväidete järeldamine pole alati kerge ja analüüsija võib sageli eksida. Kuid pole kahtlust, et selleteemaline kirjandus on võtnud ülesandeks seletada ja tõlgendada uskumusi või nendega seotud kujutlusi ja hinnanguid. Kui seda tehakse kõnealuseid uskumusi selgelt - olgu või katseliselt või hüpoteetiliselt – kirjeldamata, siis kuidas saab selliseid uurimistulemusi toetada? Niisuguse kirjelduse puudumisel peab lugeja tegelikult järeldama interpretatsioonis sisalduvad uskumused interpretatsioonist enesest. Selgitatavate uskumuste selgete ja arvestatavate formuleeringute puudumisel on tulemuseks tõlgendused, mis kalduvad olema üpris absurdsed. Sellepärast ei saa korralikult alustada kummitusjuhtumi lugude interpreteerimist enne, kui pole hoolikalt järeldatud ja kirjeldatud uskumusi, millest moodustub selle juhtumi keskne sõnum.
Kogemusteooria nõuab rahvausundi uurijatelt samade küsimuste tõsiselt võtmist, mis kerkivad esile formaalsete, ametlike teadmiste uurimisel. Kummitusjuhtum näitab, et niisuguse lähenemisviisi omaksvõtmisel omandab usundiaspektide avamine täiesti uue ilme. See ei tähenda, et kogemuslik lähenemine peaks asendama senised paradigmad, kuid minu arvates nõuab kogemuslik lähenemine usundiga tegelejalt kindlat metodoloogilist eelistust. Kummitusjuhtumi analüüsis on tulemuslikult esindatud kõik vaatlusviisid: strukturaalne, funktsionaalne, etnopoeetiline jne. Kuid kui analüüsiga taotletakse põhjuslikke selgitusi ("Nad uskusid kummituse olemasolusse majas seetõttu, et ..."), võidakse eksida, kui kõigepealt ei arvestata uskumuste kogemuslikku alust ja ratsionaalset (kuid varjatud) viimistletust. Pöördugem tagasi näite juurde, kuidas ma näen laual enese ees arvutit. Minu usul, et arvuti seisab seal, on minu jaoks tähtis otstarve: arvuti kujutab endast võimsat sümbolit mu elus ja töös; ma võin jutustada mitmesuguseid lugusid oma arvutist ning igaühte neist ka analüüsida. Kuid kui minu kohta väidetaks, et ma usun, et mu laual on arvuti just sellepärast, et seeläbi tunnetan ma oma osalust moodsas teaduselus; et mu lood arvuti kohta on kujundanud moodne personaalarvutite kohta käiv teadustraditsioon ja meie vastuoluline suhtumine sellesse, oleksid niisugused tõlgendused paremal juhul ebatäielikud, halvimal juhul seosetud. Nii oleks see siis, kui jäetakse välja fakt, et ma usun arvuti olemasolu laual sellepärast, et ma teda seal näen. Et mõista lugusid üleloomuliku kohta, peame me nõustuma, et paljud neist on saanud kogemusliku kinnituse samal kombel. Mõned kogemused, mille põhjal luuakse lood üleloomuliku kohta, toovad esile püsiva tajumudeli – veenva tõestuse asjakohastele uskumustele. Niisugune arusaam ei nõua uurijapoolset uskumist, küll aga uskumuste ja nende tausta tunnustamist ja tõsiseltvõtmist.
American Heritage Dictionary = Devinne, Pamela (ed). 1991. The American Heritage Dictionary of the English Language. 2nd college ed. Boston: Houghton Mifflin Co.
Angeles, Peter A. 1992. Dictionary of Philosophy. New York: Barnes and Noble Books.
Audi, Robert 1988. Belief, Justification and Knowledge. Belmont, Cal.: Wadsworth Publ. Co.
Davis, Caroline Franks 1989. The Evidential Force of Religious Experience. Oxford. Clarendon Press.
Dégh, Linda & Vįzsonyi, Andrew 1976. Legend and Belief. In: Folklore Genres. Ed. Dan Ben-Amos. Austin: University of Texas Press, lk 93123.
Devlin, Judith 1987. The Superstitious Mind. New Haven: Yale Univ. Press.
Flew, Antony 1966. God & Philosophy. London: Hutchinson.
Grice, H. Paul 1975. Logic and Conversation. In: Syntax and Semantics. Vol. 3. Eds. Peter Cole & Jerry L. Morgan. New York: Academic Press, lk. 41–58.
Hahn, Robert 1973. Understanding Beliefs: An Essay on the Methodology of the Statement and Analysis of Belief Systems. Current Anthropology 14, lk 207–229.
Hand, Wayland D. (ed). 1961, 1964. Popular Beliefs and Superstitions from North Carolina. In: The Frank Brown Collection of North Carolina Folklore, vols. 6 and 7. Durham, N. C.: Duke University Press.
Hollis, Martin 1982. The Social Destruction of Reality. In: Rationality and Relativism. Eds. Martin Hollis & Steven Lukes. Cambridge, Mass.: MIT Press, lk 67–86.
Hopkins, Budd; David Michael Jacobs; Ron Westrum et al. 1992. Unusual Personal Experiences: An Analysis of Data from Three National Surveys Conducted by the Roper Organization. Las Vegas: Bigelow Holding Corp.
Hufford, David J. 1982. The Terror That Comes In The Night: An Experience-Centered Study of Supernatural Assault Traditions. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.
Hufford, David J. 1985. Commentary: Mystical Experience in the Modern World. In: The World Was Flooded With Light: A Mystical Experience Remembered. By Genevieve Foster. Pittsburgh: University of Pittsburgh Press, lk 87–183.
Hufford, David J. 1988. Contemporary Folk Medicine. In Unorthodox Medicine in America. Ed. Norman Gevitz. Baltimore: John Hopkins University Press, lk. 228–264.
Hufford, David J. 1995. Beings without Bodies: An Experience-Centered Theory of the Belief in Spirits. In Out of the Ordinary: Folklore and the Supernatural. Ed. Barbara Walker. Logan: University of Utah Press.
Katz, Steven T. 1978. Mysticism and Philosophical Analysis. London: Sheldon Press.
Proudfoot, Wayne 1985. Religious Experience. Berkeley: University of California Press.
Rosten, Leo (ed) 1975. Religions of America. New York: Simon and Schuster.
Sagan, Carl 1979. Broca's Brain. New York: Ballantine Books.
Swinburne, Richard 1979. The Existence of God. Oxford: Oxford University Press.
Thompson, C. 1982. Anwesenheit: Psychopathology and Clinical Associations. British Journal of Psychiatry 141, lk 161–165.
Thompson, Stith 1966. Motif-Index of Folk-Literature. Bloomington: Indiana University Press.
Titon, Jeff Todd 1988. Powerhouse for God. Austin: University of Texas Press.
Tyrell, G. N. M. 1953. Apparitions. Rev. ed. London: Duckworth.
Weiner, Anette B & Jane Schneider (eds) 1989. Cloth and Human Experience. Washington: Smithsonian Institution Press.
Wright, Lawrence 1993. (A Reporter at Large) Remembering Satan. – Part I. The New Yorker. May 17. 69 (13): 60–66, 68–74, 76–81.
Zusne, Leonard & Warren H. Jones 1982. Anomalistic Psychology: A Study of Extraordinary Phenomena of Behavior and Experience. Hillsdale, N. J.: Lawrence Erlbaum.
Tõlkis Mare Kalda
| [1] | Mõiste üleloomulik definitsioon leidub järgmisel leheküljel. Teooria teistest tunnustest vt Hufford 1995. |
| [2] | Herbert Schade. Transkriptsioonipõhimõtted siin on samad, mida kasutasin töös The Terror That Comes in the Night (Hufford 1982). Elliptiliste lausete väljajättelised kohad on tähistatud punktiiriga. Mõttekriips märgib pausi. Vajadusel on toodud siirdesõnad, mis on asetatud ümarsulgudesse (märgivad vaevukuuldavaid sõnu või mitme inimese poolt korraga lausutut). Intervjueerijapoolseid kommentaare on ruumi kokkuhoiu eesmärgil lisatud juhuslikult. Informantide anonüümsuse tagavad muudetud nimed ja isiku äratundmisele viitava informatsiooni kõrvaldamine. |
| [3] | Mõistet lugu kasutatakse siin sõna kõige põhilisemas tähenduses (vt American Heritage Dictionary 1991: 1201). Mõistete narratiiv, muistend ja memoraat kasutusest on hoidutud teadlikult. |
| [4] | Hundsbichler, Bild des Teufels, 183. |
| [5] | Mõistet hargnemine (ramification) on kasutanud Caroline Franks Davis (1989: 24–25). See näitab ulatust, kui kaugele teade või tõlgendus otseselt jälgitavast juhtumist laieneb. Tavavestluses on ulatuslik hargnemine normiks, minimaalselt hargnevad laused on märk tehnilisest teostusest nagu fenomenoloogilistes kirjeldustes. |
| [6] | Niisuguste taju ja usu seoste kohta vt Audi 1988: 8 jm. |
| [7] | Thompsoni motiiviloendist võiks tuua näiteks üksuse J 1780: Asjad, mida ekslikult peetakse kuraditeks, vaimudeks jts (Things thought to be devils, ghosts, etc. – Thompson 1966, peatükk "Lollid; absurdne valestimõistmine"). |
| [8] | Kaplani artikli kirjet ei leidu kirjanduse loendis. – Tõlkija märkus. |