Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Ajakirjast Norveg 1/1999
Terminil "globaliseerumine" on palju tähendusi, ja nagu üks autor on kommenteerinud, "mida rohkem me üha kuhjuvast materjalist globaliseerumise kohta loeme, seda segasem tundub meile selle tähendus" (Amin 1997: 123). Üldiselt võib öelda, et globaliseerumine sisaldab endas internatsionaliseerumist, üldistumist (universalization) ja transnatsionaliseerumist, kuid see on siiski midagi enamat kui pelgalt nende tähenduste summa. Nii "rahvusvahelisus / internatsionaalsus" kui ka "rahvusülesus / transnatsionaalsus" viitavad millelegi rahvuste piire ületavale või seostuvad eri rahvuste või riikide vaheliste suhetega. Kui internatsionaliseerumise all mõistetakse tavaliselt riikide või nende esindajate tihenenud kultuurilisi, majanduslikke ja poliitilisi kontakte, siis transnatsionaliseerumine pakub võrdlevat vaatenurka sellele, mis ületab rahvuste piire; seega transnatsionaliseerumine rõhutab sarnaste elementide määravat rolli üksteise suhtes erinevate rahvuskultuuride raames (vt nt Hannerz 1990).
"Üldine" viitab sellele, mis hõlmab kogu maailma või esineb kõikides asjades. Üldistumine tähistab seega protsessi, kus esialgsed individuaalsed, erilised või lokaalsed asjad muutuvad üldisteks ja ühisteks ning levivad erinevates maades. Kui globaliseerumist mõistetakse üldistava protsessina, siis sümboliseerib ta asjade ja ideede (ja ka inimeste) globaalset ekspansiooni ning segunemist. Selles mõttes võib globaliseerumine näiteks tähendada ka kaasaegse läänemaailma institutsioonide või kaupade levikut üle ilma. Selle asemel, et pidada tähtsaks ainult seda, mis on ilmselge Lääne seisukohast, on paljud teadlased rõhutanud, et globaliseerumine on igivana fenomen, mis hõlmab muuseas ka Aasia ja islami tsivilisatsioonide levikut maakera teistesse osadesse, nagu seda on selliste suurte kultuuriareaalide, nagu näiteks Hiina ja islami kultuuri kujunemine.
Lisaks sellele, et globaliseerumine märgib üle ilma hajumist, sisaldab see mõiste endas ka mõtet, et tänu sellele hajumisele ja ka transpordi ja meedia arengule ning maailmakaubanduse kiirenemisele on maailm kokku surutud, muutumas väikeseks ja külataoliseks. Roland Robertson on väitnud, et globaliseerumine on "kogu maailma kristalliseerumine üheksainsaks paigaks" (Robertson 1987: 38).
Kuna maailma tunnetatakse kokkusurutuna ning vahemaad on vähenenud, on suurenenud teadlikkus globaalsetest seostest. Seega on globaalsus saanud millekski, millest peaksime olema teadlikud. Näiteks on keskkonnamuutused suurendanud meie globaalset teadlikkust ning ka ülemaailmset muret ja vastutustunnet. Oma kohalike strateegiate ülemaailmsete seoste ja loodusvarade kasutamise teadvustamine on seotud teadlikkusega sotsiaalsfääri ülemaailmsetest seostest ning nende poliitilistest ja majanduslikest aspektidest, samuti kultuuri tootmise ja vahetuse ülemaailmsetest seostest. Üks globaliseerumise tagajärgi on olnud kaasaegse sotsioloogia klassikaliste rahvuslike raamistike mittetunnistamine (vt Robertson 1990: 16; Turner 1990).
Sama kehtib paljude teiste erialade kohta, kuna teadlased on õppinud nägema asju "globaalses kontekstis" ja "ülemaailmses perspektiivis". Kultuuriuuringute akadeemilistel konverentsidel arutletakse paljude probleemide üle moodsast vaatepunktist, mis seob lokaalse ja globaalse. Näiteks Ameerika Folklooriühingu 1998. aasta kokkutulekul olid foorumitel järgmised pealkirjad: "Lokaalsed ja globaalsed protsessid", "Lokaalsed kultuurid, globaalne diskursus: pärismaised strateegiad loodepoolsete indiaanlaste lugude rääkimiseks inglise keeles", "Naljad globaalses meedias", "Lokaalne ja globaalne muusika" jt.
Üks globaalse teadlikkuse ilminguid on huvi nn globaalse eetika vastu. Internetiotsing "global ethics" andis mulle Globaalse Eetika Instituudi, mis seab oma missiooniks arutleda eetika üle "globaalses perspektiivis", leida ning uurida eetiliste väärtuste globaalselt ühist alust ning analüüsida eetilisi trende ja maailmas toimuvaid väärtuste muutusi. Instituut pakub neljaastmelist eetilise vormi seminari, mis "aitab teid saada eetiliselt teadlikuks, määratleda väärtusi, analüüsida eetikat ning lahendada dilemmasid".
Mõnevõrra tõsisemalt kõlav asutus on teoloogilise ja oikumeenilise suunitlusega Globaalse Eetika Keskus, mis "koordineerib kogu maailma mõtlejate, teadlaste ja aktivistide tööd, kes tegelevad vastutusvõimelist globaalset kodakondsust käsitleva poliitika defineerimise, juurutamise ja propageerimisega". Üks nende tegevuse nurgakivi on Globaalse Eetika Deklaratsioon, mille on kirjutanud dr Hans Küng. Mõnel määral kattub globaalse eetika retoorika "globaalse ühiskonna" või "maailmaühiskonna" retoorilise konstruktsiooniga, mis on praeguse aja poliitikas üsna kasutatud terminid. Harvardi ülikooli professor Samuel P. Huntington arutleb Lääne rolli üle "tsivilisatsioonide ja kultuuride konfliktis" ning osutab, et see, kuidas ÜRO julgeolekunõukogus või rahvusvahelises valuutafondis otsuseid tehakse, peegeldab "maailmaühiskonna" soove. Huntington ütleb: "Väljend "maailmaühiskond" on muutunud eufemistlikuks üldnimetuseks (mis asendab väljendit "vaba maailm"), mis peab muutma USA ja muu läänemaailma huvisid väljendava tegevuse seaduslikuks" (Huntington 1996a: 16). Huntingtoni järgi kasutab Lääs "maailmaühiskonna" nimel tegutsedes "rahvusvahelisi institutsioone, sõjaväge ja majanduslikke ressursse selleks, et valitseda maailma nii, et säiliks Lääne ülemvõim, et kaitsta Lääne huve ja levitada läänemaailma poliitlisi ja majanduslikke väärtusi". (ibid.: 17) Selle asemel, et esindada üle maailma sarnaseid vaateid, on selline Lääne ülemvõim Huntingtoni järgi selge konfliktiallikas Lääne ja muu maailma vahel, mida Huntington iseloomustab kui kultuuri ja tsivilisatsiooni erinevate näitajate vahelist konflikti.
Osa teadlasi on soovinud kahtluse alla seada käesolevat diskussiooni globaliseerumise ja selle uudsuse üle ning otsinud sarnaseid nähtusi ka antiiktsivilisatsioonidest ja kultuurimperialismist (Mesopotaamia, helleniseerimine, pax Romana jt; vt Friedman 1994a), teised aga suhtuvad globaliseerumisse kui modernsuse uude perioodi ja tasemesse. Paljude postmodernismi teoreetikute jaoks ei tähenda "postmodernistlik" mitte ainult kriitilist suhtumist modernismi, vaid ka liikumist tsivilisatsiooni või kultuuri teatud tasemele. Samamoodi on mõned teadlased mõistnud globaliseerumist uue tasemena pärast postmodernismi kui globaalset modernsust, mille loob globaalselt organiseeritud ruum, globaalne majandus ja sotsiaalsete suhete ning kultuurivoogude globaalne raamistik (vt nt Featherstone, Lash & Robertson 1995). Seega võib praegusaegset akadeemilist huvi globaliseerumise vastu võtta kui uut trendi, mis tuleb sotsiaalteadustes ja kultuuriuuringutes pärast postmodernismi. Muutus, mis viimaste aastate jooksul on toimunud, on üsna drastiline. Näiteks ühegi eelmainitud Ameerika Folklooriühingu 1998. aasta kokkutuleku foorumi pealkirjas ei olnud sõna "postmodernism".
Globaliseerumise all mõistetakse tänapäeval tavaliselt kultuurilisi, poliitilisi ja majanduslikke muutusi, mida põhjustab massikommunikatsiooni tehnoloogia kiire areng ning inimeste ja kaupade liikumise suurenenud mobiilsus. Neid muutusi peetakse ainulaadseteks nii kiiruse kui mahu poolest ning nad mõjutavad peaaegu iga riiki, maakonda, linna, ümbruskonda ja inimest kogu maakeral. Siiski ei tähista "globaliseerumine" mitte lihtsalt globaalset, ülemaailmset, vaid ka tootmise ja tarbimise ülemaailmse süsteemi kujunemist, riikide ja rahvuslike majanduste piire ületavatesse võrgustikesse organiseerunud globaalse kapitalismi tekkimist, mis ühendab kohaliku kultuuri ja tööstuse ülemaailmsesse suhete võrku.
Sellised süsteemid on aga harva loodud kogu maailmas üksmeelselt. Tavaliselt kaasnevad sellega ka globaalsed investeeringud rahaspekulatsioonidesse, selle asemel et investeerida kohaliku majanduse arengusse. Suur hulk rahaspekulatsioone ei ole üldse seotud tegeliku tootmisega. See tähendab mõnede kriitikute, nagu nt David C. Korteni (1997) järgi, et turumajanduse on asendanud ülemaailmne kapitalism.
Loomulikult oleme me tunnistajaks laiaulatuslikule majandusliku ja poliitilise jõu restruktureerimisele, kus rahvusriikide valitsused loovutavad osa oma kontrollist majanduse ja majanduspoliitika üle rahvusvahelistele korporatsioonidele - mis ise on mõnikord suuremad kui mõni rahvusriik või selle majandus -, selleks, et saada endale mingi osa kasumist, mida rahvusvaheline korporatsioon võib tuua üksikriikide majandusele maksude ja töökohtade näol. Mõnikord on rahvusvahelistel korporatsioonidel "kodune tugipunkt" nende oma päritoluriigis, mida saab meedias esitada kui nende kultuurilist kapitali ning kasutada rahvuslikul identifitseerimisel ja sümboli loomisel. Näiteks Soomes kasutab Nokia Corporation rahvusvahelise edu saavutamiseks oma rahvuskangelasi. Selle diskursuse järgi on kangelane see, kes on rahvusvaheliselt edukas. Selline diskursus peab varjama fakti, et Nokia on 80-protsendiliselt välisomanduses ja et USAs esitleb ta end Ameerika firmana.
Kuigi globaliseerumine vähendab riigi olulisust, kipuvad poliitikud propageerima globaliseerumist kui protsessi, mis on nii möödapääsmatu kui ka kasutoov "uus üleilmne tehing", mis toob kõigile rikkust ja õitsengut. Soomes on Ole Norrback, Euroopa asjade minister, teatanud, et globaalne majandussüsteem, mis põhineb vastastikusel sõltuvusel, soodustab rahvusvahelist rahu ja stabiilsust (Norrback 1998).
Tuleb siiski tunnistada, et majanduse globaliseerumine koos aktsiaturu spekulatsioonidega ning globaalsete investeeringutega, mis tuginevad kapitali kiirele ühest riigist teise liikumisele, võib nõrgendada riigi majanduse poliitilist tasakaalu. Seega võib globaliseerumine tähendada, et majanduspoliitika ei ole enam kohalikult ja/või demokraatlikult kontrollitav. Ülemaailmse ja peamiselt lääne industriaal- ja postindustriaalriikide poolt kontrollitava poliitilise operatsioonina võib see endast kujutada kolonialismi uut vormi.
Maailma poliitiliste ja majanduslike suhete ümberkorraldamine võib niisiis soodustada Lääne hegemoonia langust. Samamoodi võib Lääne ruumi mittekuuluvate riikide kasvav mõju globaalsele majandusele ja globaalsele poliitikale industrialiseerumise, turismi ja loodusvarade kontrolli kaudu vähemalt mingil määral kõigutada vanu keskuse-perifeeria struktuure, mille lääneriigid lõid oma moderniseerimis- ja industrialiseerimisprotsessis. (Vt nt Breckenridge & van der Veer 1993.)
Globaliseerumine ei loo loomulikult ühtset ülemaailmset majandust, vaid selle asemel soodustab suurte majandusruumide, nagu Euroopa Liidu, USA ja Jaapani vahelist konkurentsi. On ka ennustatud, et tulevikus võistlevad maailma majanduses omavahel terved kontinendid.
Sellised rühmitused avaldavad mõju nii maailma poliitikale kui ka kollektiivsetele või individuaalsetele poliitilistele ja kultuurilistele identifikatsioonidele. Samuel P. Huntingtoni järgi on maailm jagatud tsivilisatsioonide ja kultuurierinevuste järgi ning lääneriikidel põhinev globaliseerumine ei tee neid erinevusi olematuks, vaid vastupidi, mõjutab neid. Huntington kirjutab: "Selle asemel, et joonduda ideoloogia ja ülivõimu järgi, reastutakse nüüd kultuuri ja tsivilisatsiooni järgi. Poliitilised piirid tõmmatakse üha rohkem tagasi kultuuriliste, st rahvuslike, usuliste ja tsivilisatsioonide vahel jooksvate piirideni." (Huntington 1996c). Pealegi "toimuvad pärast külma sõda peamised maailmapoliitilised konfliktid rahvuste ja erinevate tsivilisatsioonide vahel" (Huntington 1996a: 1).
Sellega tahab Huntington öelda mitte ainult seda, et vaatamata ülemaailmsete majandussuhete tihenemisele jäävad rahvusriigid poliitikas siiski oluliseks, vaid samuti seda, et nad joonduvad poliitikas üha rohkem "kultuuriliste" faktorite järgi. Nendeks faktoriteks on "ajalugu, keel, kultuur, traditsioonid ning kõige tähtsamana religioon" (Huntington 1996a: 4). V. Huntington ütleb, et suurenenud koostöö, tihedam kommunikatsioon ja transport ei tekita homogeensust, vaid vastupidi, "koostöö tugevdab tihtipeale olemasolevat identiteeti ja tekitab vastupanu, reaktsiooni ja konfrontatsiooni" (Huntington 1996b: 63).
Huntingtoni sõnul koosneb tsivilisatsiooni paradigma "paljudest tähtsatest viimase aja rahvusvaheliste sündmuste arengutest, sealhulgas Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemine, nende endistel territooriumidel toimuvad sõjad, kogu maailmas esile kerkiv religioosne fundamentalism, Venemaal, Türgis ja Mehhikos toimuvad võitlused identiteedi pärast, USA ja Jaapani vaheliste majanduskonfliktide pingelisus, islami riikide vastupanu survele, mida Lääs avaldab Iraagile ja Liibüale, islami ja konfutsiaanlike riikide püüded omandada tuumarelvi, Hiina jätkuv roll kõrvalejäänud ülijõuna, uute demokraatiate ühinemine mõnedes riikides ja mitteühinemine teistes ja kiirenev võidurelvastumine Ida-Aasias" (Huntington 1996b: 58).
Huntingtonile toetudes leiab Marju Lauristin, et Ida-Euroopa 1989. aasta revolutsiooni ja Nõukogude Liidu lagunemise üks põhjusi oli "tsivilisatsiooni konflikt" Nõukogude impeeriumi ja Ida-Euroopa rahvaste vahel: Vene-Nõukogude impeerium kehastab "20. sajandi uut Bütsantsi" ning Balti riigid ja teised Ida-Euroopa rahvad "Lääne traditsioonilist individuaalset autonoomiat ning tsiviilühiskonda" (Lauristin 1997: 28-31).
Selline "kultuuriline" seletus muudab poliitilise jõu ja iseseisvuse saavutamise Balti riikide keeleliselt ja etniliselt määratletud ühiskondade jaoks "loomulikuks" nähtuseks. Lisaks jätkab see II maailmasõja eelset mõtteviisi Balti riikidest kui viimastest Euroopa verstapostidest "Ida kurjusejõudude" vastu. Seega on taasiseseisvumine Balti riikide jaoks tagasipöördumine "Euroopasse ja Euroopa tsivilisatsioonide" juurde, sellal kui Venemaa on nende seast välja arvatud. Samal ajal, kui II maailmasõja eelne mõiste põhines poliitilisel ja ideoloogilisel teisenemisel, esindab Venemaa võrdsustamine Bütsantsi pärandiga kultuurilist teisenemist.
Maailma majanduses ja poliitikas toimunud äärmuslike ja dramaatiliste muutuste tõttu on globaliseerumine põhjustanud ägedaid diskussioone identiteedi, individuaalse, lokaalse, natsionaalse, translokaalse, transnatsionaalse, kosmopoliitse jne identifitseerimise teemadel. Globaliseerumise ja identiteedi teemaline vaidlus on eriti puudutanud identiteedi ja territooriumi vahelisi suhteid (Anttonen 1996).
Diskussioonis osalevad kaks põhilist lähenemisviisi. Esimene on tähelepanek, et globaliseerumine viib kultuuriliste erinevuste kadumiseni ja ülemaailmse sarnasuse sünnini. Globaliseerumine tähistab seega ülemaailmset kultuuride homogeensust (vt Hannerz 1991), mida võib üldistada kui "traditsioonide lõppu" või "piirkondlike kultuuride lõppu" või kui "mcdonaldiseerumist". Kuigi "mcdonaldiseerumise" diskussioon kultuuriuuringutes võib majandusstruktuuride muutuste kontekstis osutuda õrnaks teemaks (vt nt Ritzer 1996), tugineb ülemaailmse kultuuri ühtlustumise arutelu ikkagi tähelepanekule, et teatud kaubad on nüüd saadaval isegi kõige "perifeersemates kohtades. See on difusionistlik lähenemine ning toetub muutuste ja järjepidevuse polarisatsioonile. Samal ajal kui uuendused, mida nähakse osana muutustest, levivad üha kiiremini ning ilmuvad ka kohtadesse, kus nad "ei tohiks olla", tuntakse, et need elemendid, mida loetakse järjepidevuse märkideks, nagu kohalikud traditsioonid ja kultuuripärand, on aina rohkem ohustatud. Globaliseerumist nähakse siin kui tarbimise tulemust, kuid termin "tarbimine" juhib tähelepanu ainult imporditud kaupadele, mitte aga kohalike traditsioonide ja pärandi tekkimisele sellises poliitilises kontekstis. Me oleme muidugi harjunud nägema tarbekaubana kaupa poelettidel, aga kipume unustama tarbefunktsiooni ühiste traditsioonide ja sümbolite pärandis.
Sel põhjusel võime ka arvata, et globaliseerumine ja traditsioonilise kultuuri sälitamine on üksteise suhtes opositsioonis, kuid tegelikult võib neid käsitleda kui sama arengu kahte poolt. Näiteks maailma kultuuripärandi hulka kuuluvate kohtade kindlaksmääramine tähendab muu hulgas ka seda, et piirkondlik traditsioon tuuakse ülemaailmsesse konteksti. Teisest küljest ei tähenda kohaliku identiteedi järjepidevus globaalses integratsioonis automaatselt seda, et kohaliku identiteedi elemendid on või isegi peaksid olema "traditsioonilised". Tegelikult on "traditsiooniline" kategooriana ise globaalne konstruktsioon - eriti mis puutub ülemaailmsesse turismi, kaubandusse ja sümbolite loomisse traditsioonilise muusika, kunsti ja käsitöö kaudu.
Teine eespool nimetatud lähenemisviisidest väidab, et globaliseerumine ja uued ülemaailmsed suhted on tekitanud uut moodi identiteedi ja kultuuri, mis on territoriaalselt palju vähem konkreetse kohaga seotud. Selline areng on tekitanud uue perspektiivi, mis rõhutab kultuuri ja identiteedi loomise eraldamist mingist territooriumist (deterritorialization) ning mõnede uurijate järgi isegi ühiskonna muutumist post-traditsionaalseks või traditsioonist eraldatuks (post- or de-traditionalization) (vt nt Giddens 1994; Heelas, Lash & Morris 1996).
Kultuuri deterritorialiseerimine tähendab, et kultuurid on varasemast vähem territoriaalselt, rahvuslikult või usuliselt eripärased ning pigem rohkem omavahel seotud. Seda arengut iseloomustavad muuseas ka informatsiooni levitamise uued tehnoloogiad, nagu näiteks satelliidid, kaablid ja arvutivõrgud, mis tekitavad uue riikidevahelise geograafia ja võtavad üle rahvusliku meedia rolli rahvastiku integreerimisel (vt nt Morley & Robins 1995).
Veel rohkem kui riigipiire ületavad uued majandusvõrgustikud mõjutavad riigi- ja rahvuskeskse identiteedi loomist vabatahtlik ja sunniviisiline migratsioon, suurenev põgenike arv ning muud oma esialgsest elukohast ümberasunud inimesed (vt Bendix & Klein 1993; Eriksen 1997).
Üks globaliseerumise tagajärgi on see, et muutub "kohaliku" mõiste. Viimastel aastatel on üsna tavaline väita, et lokaalne kui kultuuri loomise alusmõiste ei ole isomorfne ega monoliitne kultuuriline ühik, vaid koosneb suurematest ühikutest kui lokaalne (vt nt Shuman 1993). Tegelikult väidetakse praegu üldiselt, et lokaalne sünnib pideva globaliseerumise ja lokaliseerumise, aga ka pideva homogeniseerumise ja heterogeniseerumise dialektikas.
Lokaalse definitsioonis, nagu ka selle sümboolika valikus on nähtud translokaalset protsessi, mille käigus iga paikkond loob oma identiteedi nii sama riigi sees kui ka väljaspool toimuvate enam-vähem sarnaste protsesside kontekstis.
Sellest vaatenurgast ei ole lokaalne ja globaalne kindlasti binaarsed opositsioonid, vaid neid võib vaadelda kui kaht kategooriat, mis sisaldavad endas teise komponente (vt ka Siikala 1998). Üks populaarsetest järeldustest siit on, et rahvuslastel ja patriootidel pole vaja millegi pärast muretseda, kuna lokaalsed ja rahvuslikud konstruktsioonid jäävad püsima vaatamata globaalsetele muutustele.
Globaalne ja lokaalne mõjutavad üksteist vastastikku muuseas ka rahvusülese kollektiivse kultuuri loomisel tehnoloogilise meedia kaudu. Näiteks on traditsiooniliste kommete ja nende kollektiivse olemuse üle arutlenud sellised kultuurigruppide esindajad ja perekonnaliikmed, kes elavad lausa maailma erinevates otstes. See võib tähendada perekondlike ürituste ja teiste rituaalide videolindistuste kopeerimist ja nende ringlemist perekonna või kultuurigrupi liikmete seas üle kogu maailma [...] (Klein 1998: 79-80).
Veel üks strateegia, kuidas globaalset ja lokaalset vastastikku seostada, on importi naturaliseerida ehk kodundada. Orvar Löfgren on seletanud, kuidas "rahvusliku identiteedi loomine baseerub suuresti võimel valikuliselt unustada, pideval teatud kogemuse väljajuurimisel, rahvusvahelise impordi naturaliseerimisel" (Löfgren 1999). Üks võimalikke variante, kuidas seda tehakse, on teatada, et see, mis on uus või võõramaine, ei ole uus või võõramaine, kuna see põhineb "traditsioonilistel" kohalikel eeskujudel. Teisisõnu, kultuuri levimisel väidetakse olevat funktsionaalne alus vastuvõtvas kultuuris. Näiteks väidab doktoritöö soomlaste toitumisest, et pitsa ja hamburger on saanud Soomes sellepärast populaarseteks, et need on traditsioonilise soome "leivakultuuri" uued näited (Kivinen 1998). Samamoodi olevat hiina köök sarnane karjala köögiga ja see suurendavat hiina köögi populaarsust Soomes. Imporditud elemente peetakse traditsiooniliste Soome asjade peenemateks vormideks või versioonideks ning muutuste asemel tähistavad need kultuuri järjepidevust.
Üks huvitavamaid teemasid, mille globaliseerumine on tõstatanud, on rahvusriikide ja rahvusluse tulevik. Globaliseerumine on põhjustanud pöördepunkti, kus rahvusriikide ja rahvuslikkuse mudel territoriaalse identifitseerimise alusena on paljudel elualadel küsimuse alla seatud. Selle tulemusena ei ole kohalikud, regionaalsed ning rahvuslikud majandused, kultuurid, poliitilised struktuurid ning identifitseerimisruumid enam " kui nad kunagi üldse olnud on " isoleeritud, vaid globaalsesse suhete süsteemi integreeritud osad (vt nt Featherstone 1990; King 1991; Friedman 1994b).
See on tähendanud paljude rahvuslike majanduslike ja administratiivsete institutsioonide ja tugipunktide tähtsuse järsku langust. Küsimus, mida ma pean selles kontekstis eriti huvipakkuvaks, on territooriumiga ühtaegu väga nõrgalt kui ka väga tugevalt seotud identiteedi üheaegsus. Kas üks neist suureneb teise arvel?
Kultuuri ja identiteedi lahutamine territooriumist on mõnede uurijate jaoks rahvuslikkuse mõiste kui identiteedi tekkimise raamistiku tähtsuse vähenemise näitaja. Arjun Appadurai (1996: 165) jaoks on see näiteks postnatsionalismi, territooriumist sõltumatut solidaarsust pooldava liikumise tundemärk.
Appadurai arvates esindavad elektrooniline vahendus ja massiline migratsioon oma praegusel kujul ja tähenduses põhimõttelist vahet mineviku ja tänapäeva vahel ning üks nende kõige olulisemaid tahke on see, et "ei kuvandid ega vaatajad ei sobi ringkondade või auditooriumiga, mis on seotud lokaalse, rahvusliku või religioosse ruumiga" (Appadurai 1996: 4). Selleks, et neid asendada, pakub Appadurai välja ülemaailmsete kultuurivoogude viis dimensiooni, mille ta on nimetanud "etnovool", "tehnovool", "finantsvool", meediavool" ja "ideovool" (ethnoscape, technoscape, finanscape, mediascape, ideoscape). Etnovool tähendab inimeste hulka, mis liigub üle kultuuripiiride; tehnovool rahvusvaheliste ettevõtete, tehaste ja elektrijaamade jt ning nende töötajate paigutamist väljapoole rahvus- ja kultuuripiire ning palgasüsteeme. Finantsvool viitab kapitali liikumisele teistele rahaturgudele ja aktsiabörsidele; meediavool aga elektrooniliste lahenduste levimisele, mis võimaldab ajalehtede, televisiooni, filmistuudiote jt kaudu toota ja levitada informatsiooni ning ka nende meediavahendite loodud ülemaailmseid jutulaadseid kujutelmi; ja lõpuks ideovool, mis tähendab poliitiliste kuvandite diasporaad, mille on loonud sellised valgustusideedega seotud mõisted, nagu "vabadus", "heaolu", "õigused", "suveräänsus", "demokraatia" (Appadurai 1990).
Arutledes territooriumist lahutamise üle, kirjeldab Appadurai, kuidas Türgi võõrtöölised Saksamaal vaatavad oma Saksa korterites türgi filme, Philadelphia korealased vaatavad satelliidi kaudu Philadelphias 1988. a Souli olümpiamänge või kuidas Chicagos elavad pakistanlastest taksojuhid kuulavad Pakistani või Iraani mosheedes lindistatud kassette jutlustega. Appadurai järgi "kohtuvad sellistes olukordades liikuvad kuvandid ja territooriumist lahutatud vaatajad". Teisisõnu, immigrandid, kes kasutavad "kodus" tehtud või tähtsat sümboolsuhet edasi andvat toodet, on Appadurai järgi territooriumist lahutatud ning neid on raske piiritleda lokaalselt, rahvuslikult või regionaalselt. Appadurai arvates näitab see kõik, et rahvusriigil ei ole tähtsust ning tema roll sotsiaalsetes suhetes on väike (Appadurai 1996: 4).
Appadurai jaoks ei ole territoriaalsel natsionalismil mingit erilist rolli paljudes praegustes etnilistes või rahvuslikes liikumistes või konfliktides. Näiteks "Serbia natsionalismil näib olevat mõju pigem tänu hirmule ja vihavaenule teiste vastu kui püha isade maa idee pärast" (Appadurai 1996: 165). Samamoodi on ta veendunud, et "palestiinlased muretsevad rohkem Iisraelist lahtisaamise pärast kui Läänekalda geograafilise maagia pärast" (ibid.)
Appadurai jaoks viitab territoriaalsus selgelt pigem mingisugusele irratsionaalsele religioossusele ja isegi "maagiale", ning seega ei saa see olla aluseks ja motiiviks ratsionaalsele poliitilisele tegevusele. Me võime siiski küsida, miks ei ole teatud territooriumite okupeerimine tähtis nende teiste gruppide jaoks, kuna asustuse puhul tähendab kellestki lahtisaamine seda, et inimesed jäetakse ruumilises ja geograafilises mõttes omapead. Mis puutub Serbia agressiooni, siis on paljud viidanud territooriumi suurendamisele kui selle põhilisele eesmärgile (vt nt Kirkpatrick 1996: 52).
Üsna sarnane probleem on territooriumi kontroll, kuna territooriumid on alati kellegi kontrolli all, sealhulgas ka need alad, kus asuvad diasporaad. Tegelikult võib diasporaas toimuda oluline ümberpaiknemine. Samal ajal, kui migratsioon on ümberpaiknevas ja modernses maailmas omandanud peaaegu metafoorilise ja metonüümilise staatuse, soovivad migreerunud populatsioonid tihti oma migreerumise tähistamiseks püstitada monumente või sümboleid, et uues kohas koduneda ning saavutada seal pooldajaid oma poliitilistele nõudmistele.
Kas need protsessid tõestavad, et maailm siseneb modernsuse postnatsionaalsesse faasi? Kas rahvuslus tõesti kaob postnatsionaalsuse ees? (vt ka Hannerz 1993; Billig 1995). Loomulikult võib tänapäeva majanduse arengut selle globaalsetes sfäärides kirjeldada kui rahvuse- ja riigitruudusest vaba majanduslikku pragmaatilisust. Paljudel, võib isegi öelda üha suuremal hulgal elualadel on majanduslikud huvid üle rahvuslikest.
Siiski tekib küsimus: kas see toimub ikka kõikidel elualadel või esindavad need, kes räägivad territoriaalse identiteedi kadumise poolt, ainult teatud sorti eliiti? Orvar Löfgreni väitel on olemas kosmopoliitne eliit, kes on "isamaatu ja kodutu või pigem isegi igal pool kodus, sellise hulga teadmiste ja rahaga, mis võimaldab tal kiiresti ja valutult liikuda erinevate keskuste vahel (nt EL bürokraadid, rahvusvahelised ettevõtjad, teadlased). Sellel grupil ei ole oma kodukandi või rahva suhtes lojaalsust, või kui on, siis väheneb see kiiresti. Selle grupi vastukaaluks on olemas üha enam kõrvale surutav töölisklass, kes kaitseb end globaliseerumise vastu üha enam oma rahvust, regiooni, kodukesksust rõhutades: ta liigub väikese, näiliselt kontrollitava maailma poole; pühendub rituaalsele kuuluvustundele ning muutub selle protsessi käigus ksenofoobiliseks." (Löfgren 1997: 23).
On põhjust uskuda, et vaatamata internatsionaliseerumisele, postnatsionaliseerumisele ja identiteetide hulga suurenemisele on rahvusliku territooriumi ja kogukonnaga seotud identifitseerimine jätkuvalt üks põhilisi sotsiaalse identiteedi dimensioone. Olgugi et - või tõenäoliselt just sellepärast - et meedia lokaalne mõõde järjest väheneb ja postnatsionaalsus suureneb (st rahvuslikust lojaalsusest sõltumatuse suunas), seavad mõned meedia populaarsemad tooted, eriti rahvusvahelised spordivõistlused, esiplaanile ja julgustavad just rahvuslust ning rahvuslikku identiteeti ning sellega soodustavad identiteetide killustumist. Paradoksaalselt aitab territooriumist sõltumatu meedia luua ühiskonda, kus on tugev kohatunne. Üks põhjus, miks maa-alast sõltumatu meedia toetab territoriaalset identiteeti, on kindlasti majanduslik, kuna rahvuslik identiteet on muutunud meedia poolt vahendatud kollektiivseks tarbimise vormiks, millel on suur turg, kus liikuvad kaubad põhinevad rahvustundel.
Veel üks põhjus, miks rahvus peaks jääma ühiskonna eelistatud alustoeks, on teatud tugevad mõttesüsteemid, mis on pärinud oma mõtteviisi filoloogiast mõjustatud rahvusfilosoofiast (viimane oli valitsev 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul) - poliitiliselt laetud seosed keele ja kultuuri vahel ühelt poolt ning keel, kultuur ja riik teiselt poolt.
Ühelt poolt võib selliste mõttesüsteemide jätkamine tähendada "tsiviliseerituse raamistiku" tugevnemist rahvuslikkusel rajanevate poliitiliste ja kultuuriliste üksuste loomisel. Vähemalt Samuel P. Huntington (1996b: 67) usub, et "usk ja perekond, veri ja religioon on need asjad, mille kaudu inimesed end identifitseerivad ning mille eest nad on valmis sõdima ja surema". Samas, nagu ütleb Fouad Ajami (1996: 34), "pööravad riigid veresidemetele tähelepanu siis, kui seda on vaja. Nad näevad vendlust, usku ja sugulust siis, kui see on nende huvides".
Selles väga politiseeritud kultuuritegemise kontekstis seisneb kultuurilise seotuse tähtsus selles, et see esitab meile väljakutse jälgida, kuidas paikkondlikkus ja rahvuslikkus kultuuri alusena suhtestuvad laiemate ajalooliste ja poliitiliste protsessidega ja maailma poliitökonoomiaga. Kultuurilised identiteedid, olgu need lokaalsed, regionaalsed, rahvuslikud või riigiga seotud, tuginevad erinevatele lojaalsuse variantidele, majanduslikele ja poliitilistele huvidele ning ajalooliselt paika pandud tingimustele ja suhetele, mis on alati seotud ühe teatud kohaga, olles samaaegselt ka rahvusvahelised, isegi globaalsed.
Teine väljakutse on selliste lojaalsusvariantide ideoloogiline moodustamine, mille jaoks me peame vaatlema näiteks seda, millist rolli mängivad seesama sugulus, "geneetiline kuuluvus" ning perekonna metafoorid kultuuriliste ja poliitiliste üksuste loomises.
Praegust ülemaailmset olukorda on tihti iseloomustatud igasuguste voogude kaudu: informatsioonivoog, migrantide ja põgenike voog, kapitalivoog, kaupadevoog, kultuurivoog. On arvatud, et viimase aja arengud märgivad liikumist "ruumist voogude, organiseeritud hierarhiast kaose suunas" (Lash & Urry 1996). Ka meie oleme liikunud millestki fikseeritust ja piiritletust looduslähedasema vabaduse poole. Looduse metafoori kasutamine võib aga varjutada poliitilise osa. Paljud elualad, kus globaliseerumist soodustatakse ja kasutatakse ideoloogilistel eesmärkidel, sunnivad meid teadvustama, et kuigi meil on ainult üks maailm, on globaalne selline kategooria, kus on väga palju võistlejaid.
Ajami, Fouad 1996. The Summoning. The Clash of Civilizations? The Debate. New York: Foreign Affairs, 26-35.
Amin, Ash 1997. Placing Globalization. Theory Culture & Society Vol. 14 (2), 123-137.
Anttonen, Pertti J. 1996. Introduction: Tradition and Political Identity. Pertti J. Anttonen (ed.), Making Europe in Nordic Contexts. Turku: Nordic Institute of Folklore, 7-40.
Appadurai, Arjun 1990. Disjuncture and Difference in the Global Cultural Economy. Mike Featherstone (ed.), Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity. (Ajakirja Theory, Culture & Society eriväljaanne.) London: Sage, 295-310.
Appadurai, Arjun 1996. Modernity at Large: Cultural Dimensions of Globalization. Minneapolis: University of Minnesota Press.
Bendix, Regina & Klein, Barbro 1993. Foreigners and Foreignness in Europe: Expressive Culture in Transcultural Encounters. Introduction. Journal of Folklore Research 30 (1). Eriväljaanne. Foreigners and Foreignness in Europe: Expressive Culture in Transcultural Encounters, 1-14.
Billig, Michael 1995. Banal Nationalism. London: Sage.
Breckenridge, Carol & Veer, Peter van der 1993. Orientalism and the Postcolonial Predicament: Perspectives on South Asia. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.
Eriksen, Thomas Hylland 1997. The Nation as a Human Being - A Metaphor in a Mid-Life Crisis? Karen Fog Olwig & Kirsten Hastrup (eds.), Sitting Culture: The Shifting of Anthropological Object. London ja New York: Routledge, 103-122.
Featherstone, Mike (ed.) 1990. Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity. (Ajakirja Theory, Culture & Society eriväljaanne.) London: Sage.
Featherstone, Mike; Lash, Scott & Roberston, Roland (eds.) 1995. Global Modernities. London: Sage.
Friedman, Jonathan 1994a. General Historical and Culturally Specific Properties of Global Systems. Cultural Identity and Global Process. London: Sage, 15-41.
Friedman, Jonathan 1994b. History and the Politics of Identity. Cultural Identity and Global Process. London: Sage, 117-146.
Giddens, Anthony 1994. Living in a Post-Traditional Society. Ulrich Beck, Anthony Giddens & Scott Lash (ed.), Reflexive Modernization: Politics, Tradition and Aesthetics in the Modern Social Order. Cambridge: Polity Press, 56-109.
Hannerz, Ulf 1990. Cosmopolitans and Locals in World Culture. Mike Featherstone (ed.), Global Culture: Nationalism,Globalization and Modernity. (Ajakirja Theory, Culture & Society eriväljaanne.) London: Sage, 237-251.
Hannerz, Ulf 1991. Scenarios for Peripheral Cultures. Anthony D. King (ed.), Culture, Globalization and the World-System: Contemporary Conditions for the Representation of Identity. London: Macmillan in association with Department of Art and Art History, State University of New York at Binghampton, 107-128.
Hannerz, Ulf 1993. The Withering Away of the Nation? An Afterword. Ethnos 1993 (3-4), 377- 391.
Heelas, Paul, Lash, Scott &Morris, Paul 1996. Detraditionalization: Critical Reflections on Authority and Identity. Cambridge, Mass.: Blackwell.
Huntington, Samuel P. 1996a. The Clash of Civilizations? The Clash of Civilizations? The Debate. The New York: Foreign Affairs, 1-25.
Huntington, Samuel P. 1996b. If not Civilizations, What? Paradigms of the Post-Cold War World. The Clash of Civilizations? The Debate. New York: Foreign Affairs, 56-67.
Huntington, Samuel P. 1996c. The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order. New York: Simon & Schuster.
King, Anthony D. (ed.) 1991. Culture, Globalization and the World-System: Contemporary Conditions for the Presentation of Identity. London: Macmillan.
Kirkpatrick, Jeane F. 1996. The Modernizing Imperative. The Clash of Civilizations? The Debate. New York: Foreign Affairs, 50-53.
Kivinen, Lasse 1998. Myös pizza ja hampurilainen sopivat ruokakulttuuriimme. Uutislehti 100. 10. sept. 1998.
Klein, Barbro 1998. Migration, folkloristik och kultursarvpolitik. Tradisjon 1/1998, 69-86.
Korten, David C. 1997. When Corporations Rule the World. Reprint. London: Earthscan.
Lash, Scott & Urry, John 1996. Economies of Signs & Space. London: Sage.
Lauristin, Marju 1997. Contexts of Transition. Marju Lauristin & Peeter Vihalemm, Karl-Erik Rosengren, Lennart Weibull (ed.), Return to the Western World: Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition. Tartu: Tartu University Press, 25-40.
Löfgren, Orvar 1997. Att ta plats: rummets och rörelsens pedagogik. Gunnar Alsmark (ed.) Skjorta eller själ? Kulturella identiteter i tid och rum. Lund: Studentlitteratur, 21-37.
Löfgren, Orvar 1999. The Disappearance and Return of the National: The Swedish Experience 1950-2000. Pertti J. Anttonen et al (ed.), Folklore, Heritage Politics, and EthnicDiversity. A Festschrift to Barbro Klein. Botkyrka: Multikulturellt centrum.
Morley, David & Robins, Kevin 1995. Spaces of Identity: Global Media, Electronic Landscapes and Cultural Boundaries. London: Routledge.
Norrback, Ole 1998. Globalisaatio vaatii uutta yhteistyötä. Helsingin Sanomat, 25. sept. 1998.
Ritzer, George 1996. The McDonaldization of Society: An Investigation into the Changing Character of Contemporary Social Life. Ümbertöötatud väljaanne. Thousand Oaks, Calif.: Pine Forge Press.
Robertson, Roland 1987. Globalization and Societal Modernization: a Note on Japan and Japanese Religion. Sociological Analysis 47 (S), 35-43.
Robertson, Roland 1990. Mapping the Global Condition: Globalization as the Central Concept. Mike Featherstone (ed.), Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity, (Ajakirja Theory, Culture & Society eriväljaanne.) London: Sage, 15-30.
Shuman, Amy 1993. Dismantling Local Culture. Western Folklore 52 (2, 3, 4). Eriväljaanne. Theorizing Folklore: Toward New Perspectives on the Politics of Culture. Külalistoimetajad Charles Biggs ja Amy Shuman, 345-364.
Siikala, Anna-Leena 1998. Tradition och konstruktionen av Jaget i den globaliserande världen. Folkloristik från ett finskt perspektiv. Tradisjon 1/1998, 3-16.
Turner, Bryan S. 1990. Two Faces of Sociology: Global or National? Mike Featherstone (ed.), Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity, ajakirja Theory, Culture & Society eriväljaanne. London: Sage, 343-358.
Tõlkinud Anne Kaaber