Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Tamâra Heidemane. Pamâtes klepî Sibîrijâ. Rîga 2001, 256 lk.
Kui tahtsin sellele raamatuülevaatele pealkirja panna, siis tundsin, et kui juba eestikeelne pealkiri, siis tingimata lõunaeestikeelne. Sõnade otsetähendus on ju küll sama läti, lõuna- ja põhjaeesti keeltes, aga vaimult tunduvad esimesed kaks olevat omavahel lähedasemad. Ja kui ma raamatu autorit Tamara Heidemanet (TH) peaksin kujutlema eestlasena, siis tingimata lõunaeestlasena.
Kui ma märkasin pilkupüüdvaks kujundatud raamatut 2002. a. suvel Riias viibides ühes kesklinna raamatupoes, siis ostsin selle eeskätt oma Siberi eestlasi uurivatele kolleegidele mõeldes. Nimelt märkasin juba põgusal lehitsemisel kaupluses, et jutt käib peamiselt Siberis asuvast läti külast, mille naabruses asub teadaolevalt eesti küla - need on Alam- ja Ülem-Bulanka. Tagasisõidul hakkasin oma leidu lugema ega suutnud enam katkestada. See puudutas mind tugevasti ja ma tundsin, et ei saa enne rahu, kui kellegagi oma mõtteid jagan, need n.ö ära jagan.
"Pamates klepi Sibirija" on väikeseformaadiline raamat, milles on vaevu kaks ja veerandsada tekstilehekülge, pildid peale selle. Võib lausa imestada, kui palju nende kaante vahele siiski on mahtunud.
TH raamat koosneb vormiliselt päevikumärkmetest, mis on tehtud 1990. aasta sügisest kuni 2000. aasta juunini. Sisu poolest räägib see muidugi kirjutajast endast, aga eesmärk on tutvustada Siberi läti asunduste ajalugu ja nüüdisaega. Viimasega seoses langeb rõhk Läti Vabariigi ja luterliku kiriku, ka välis- (st lääne-)lätlaste hoolele kaugel asuvate rahvuskaaslaste emakeeleõpetamise ja usulise teenimise eest. Sellest rääkimiseks peabki TH - kümmekond aastat asundustes läti keele õpetajana, veel enam, läti kultuuri saadikuna, lõpupoole kõige muu kõrval katehheedina töötanu - jutustama iseenda loo, mis on mõeldud taustaks ja võrdluseks Siberi juhtumustele, kuid on ka omaette võetuna vapustav.
Raamatusse on põimitud veel palju teisi elulugusid, eeskätt Siberis kohatud lätlaste omi, olid nad siis asunduste inimesed või küüditatud, kel jäi ühel või teisel põhjusel kodumaale naasmata. Mõnigi kord tuleb neis konspektiivselt antud jutustustes nähtavale ka eestlasi, mida polegi imeks panna, kuna juba mitmed eesti ja läti asundused paiknesid teineteise naabruses, küüditamiskohtades võisid aga olla läbisegi väga paljud rahvad. Siberi elulood kokku moodustavad muserdava mõjuga kannatusloo. Nende paljude masendavate lugude kõrval näib TH enda lugu olevat pigem oma õnne leidnud muinasjutuvaeslapse lugu. Tõsi, ta ei abiellu küll lõpus kuningapojaga, ta abielu ilmselt üsna tavalise läti noormehega on Siberisse siirdumise ajaks koguni lahutusega lõppenud, aga see-eest on ta leidnud oma kutsumuse elus - ja ta on võõrasema sülest jõudnud oma tõelise ema sülle. Nimelt kuulub autor ja raamatu minategelane TH (sündinud Ðilberg(a) oma päritolult nn Venemaa lätlaste hulka. Ta ema oli juba kasvanud Läti asunike peres Bashkiirias, isa aga esindas haruldasemat tüüpi, kuuludes I maailmasõja ajal Riiast evakueeritud perekonna liikmete hulka. Jânis Ðilbergs, kes oli pere mitmest lapsest vanim, jõudis selleks ajaks, kui pereliikmetel 1920ndate algul tekkis opteerumisvõimalus, hakata komnooreks. Tekkisid maailmavaatelised vastuolud ning noormees jäigi Venemaale, Moskvasse, teised aga naasid Riiga. Tamara, kes sündis 1937. aastal, ei jõudnud saada aastasekski, kui isa arreteeriti ja kadus. Hiljem selgus, et ta lasti juba 1938.a. maha. Laps elas veel aastaid teadmisega, et isa on sõjakeerises kadunuks jäänud. Ema ja tädid (ema õed) osalt teadsid, osalt vähemalt aimasid sünget tõtt, kuid kandsid seda endas. Mitmed episoodid oma lapsepõlvest, millest TH jutustab, näitavad, et helgeks seda küll kuidagi ei saa nimetada.
Vaatame mõnda episoodi, mida TH ise on pidanud vahendamist väärivaks. Need tuletavad paratamatult meelde seda (suurmeeste) elulugude kirjutamise malli, mida on täheldanud J.-P. Sartre : need on kirjutatud justkui tagantpoolt ettepoole. Kindlasti ei saanud tollal titaeas kirjutajale ju endale meelde jääda, kuidas isa viis ta äikese ajal õue ja lausus tähendusrikkad -kas selleks mõeldud või osutunud, kes teab? - sõnad: "Ärgu ta kunagi hakaku kartma mingit äikest!" Aga ennäe, selle väikese vahejuhtumiga, selle lühikese lausega oligi palju määratud. Pole kahtlust, et Tamara on terve elu olnud julge ja pole lasknud ennast millestki heidutada.
Ja ometi oli juba väikesest peast mõndagi, mida tuli üle elada. Näiteks pidi Tamara lapsena taluma kiusamist ja fashistiks sõimamist oma saksapärase perekonnanime pärast. Muide, ega teda mõni puhtläti nimi, näiteks Gailit või Lacis, päästnud poleks: mis polnud vene, see oli automaatselt saksa. Kui Tamara kiusamise üle emale kaebas, sai ta lühikese, aga mõjuva õpetuse:"Kas Sul käsi pole!"
Paaril korral meenutab TH oma esimeselt Läti-reisilt kaasa toodud õuna, mälestustes peaaegu müütilised mõõtmed omandanud puuvilja, mida kõigepealt lasti kogu klassil joonistada ja mis seejärel lõigati tükikesteks ning jaotati suure klassipere vahel. Tundub, et õun sai omal kombel Lätimaa sümboliks, ja ahvatlevaks sümboliks pealegi.
Paljuski on kahtlemata TH erandlik inimtüüp ja võin täiesti mõista neid tavalisi lätlasi, kes ärritusid, lugedes ajalehest tema idalätlaste etnilisele kodumaale naasmist toetavaid artikleid. Selles suhtes on tavalätlaste seisukohad ilmselt sarnased tavaeestlaste omadele, ja need on järgmised: meil on nõukogude aja pärandina venelasi nagunii palju, milleks veenda siia asuma nagunii läbi-lõhki venestunud asunike järeltulijaid!
TH näib ise olevat kaasa aidanud mõne noorema Siberi lätlase tagasipöördumisele esivanemate maale - igatahes elab ta nende kohanemisele kaasa, rõõmustab, et keegi on leidnud kiiresti tööd jne. Ja kui hakata mõtlema, siis võib küll vabalt juhtuda, et Alam-Bulankast 1990-ndail aastail Lätimaale asunud neiuke kordab TH teed: tunneb kauge maa omaks, ja kui tal on õnne kohata õigeid inimesi, siis on ta lapsed suuremad läti patrioodid kui 21. sajandi Euroopa Liiduga harjunud kodanikud keskmiselt.
Kui kõnelesin TH erandlikkusest, siis mõtlesin ka seda, et ta on kahtlemata keskmisest andekam. Kui mõelda ainult sellelegi, et ta ei osanud kümnendaks eluaastaks sõnagi läti keelt, et Lätti elama asus ta alles 12-aastasena, kuid pärast mõnda aastat Jurmalas siirdus uuesti veel mitmeks aastaks tagasi Venemaale, et tädi majanduslikul toel Moskva lähedal asuvas põllumajandustehnikumis õppida. Alles tehnikumi lõpetamise eel tuli ta lõplikult Lätimaale - algul praktikale ja seejärel tööle. Kõike seda teades jääb ainult imetleda, et ta suutis esivanemate keele täielikult omandada. TH huvide avarust ja mitmekülgset andekust näitab ka kunstiharrastus - raamatut kaunistavadki lisaks vanadele ja uutele fotodele tema joonistused. Kunstimeel sai esmaselt avalduda Lätis, kui TH noore neiuna pärast tehnikumi lõpetamist haljastusettevõttesse tööle suunati. Hilisematel aastatel töötaski ta juba dekoraatorina.
Sellest perioodist on jälle mälestus, mis paneb imestama, kuidas võib küll inimene suuta läbida nii pika mentaalse tee. Selgub, et neiu Tamara ei teadnud lihtsalt midagi iseseisvast Läti Vabariigist, ta ei teadnud sedagi, milline oli Läti lipp. Nii juhtus anekdootlik lugu: ta kujundas lillepeenra läti lipuvärvides, ja see juhtus veel olema mingi ideoloogiaasutuse esine peenar! Kes mäletavad nõukogude aega, kujutavad hästi ette, mis edasi juhtus: vihased etteheited ja kahtlustused provokatsioonis ühelt poolt, ilmsüütus teiselt poolt. Jah, aga TH on inimene, kes ei vaata tagasi, kui adrast on haaranud. Ta ei jäänud sellesse ebamäärasesse oma ja võõra vahealasse, kuhu ta oli sattunud, kui ema otsustas - ilmselt majanduslikel põhjustel -Lätimaale elama asuda . Temast sai tõeline lätlane, Läti patrioot - ja ta läks oma teismeliseeas õpitud keelt Siberisse õpetama, heiskas seal Läti lipu, mille värvegi ta veel neiueas ei teadnud ja oli solvunud, kui Krasnojarski lätlaste seltsi 1990ndate alguse juhid ei teinud välja Läti Vabariigi aastapäevast. Jah, TH Siberi-missiooni algus langes ju veel nn üleminekuajajärku.
Nende pöördeliste aegade kujutamisel ilmneb, et TH jaoks polnud poole valik probleemiks: ta oli lätlane, Läti tahtis iseseisvust, ja nördimust äratavad temas just need, kes "minu rahvast" laimavad ja süüdistavad - impeeriumimeelsed. Võis olla ängistav jälgida televiisorist Riia teletorni ründamist, saada teada filmimees A. Slapinsi hukkumisest. A. Slapins oli muide ise ka juba Nõukogude ajal Alam-Bulankas käinud. TH pidi kuulama kaebeid ja etteheiteid stiilis, mis on tuttav kõigile Venemaaga noil aastail suhelnutele:"Teie tahate lahku lüüa ja meid maha jätta!" Oma kohalolu ja tööga tõestas TH, et Läti vabariik ei kavatse ka iseseisvuse taastamise järel oma rahvuskaaslasi unustada.
TH kannab südames kaastunnet Venemaa lätlaste vastu. Ta suudab end nendega samastada omaenda elukogemuse kaudu, kuigi samas on kindlalt ja ühemõtteliselt lätlane, mitte Venemaa lätlane. Muide võime lugeda, et ainult tänu evakueeritust isale tunnistati ta õigusjärgseks kodanikuks ning TH ainult rõõmustab sellest teada saades, ei tee etteheiteid stiilis "mina, kes ma kõnelen läti keelt, kelle lapsed ja lapselapsed kõnelevad läti keelt, pean tõestama, et olen lätlane" - nagu seda on tulnud kuulata ja lehest lugeda mõne idaeestlase suust ja sulest.
Aga samas on selge, et Läti "lahtirebimise" järel on vahemaa justkui kasvanud. 1997. aasta päevikus täheldab TH, et inimesed pole enam nii sõbralikud kui esimestel aastatel. Muidugi olid 1990-ndatel Venemaalgi toimunud suured muutused, aga siinkohal ilmutab eeskätt emotsionaalne TH analüütilist meelt ja täheldab muutusi ka iseendas.
Kui TH lapsepõlv oli venekeelse nõukogude inimese lapsepõlv, siis tähendas see ühtlasi jumalatut lapsepõlve. Ometi sattus ta ikka aegajalt kokku usklikega. Esimene oli Tamarat ja ta tädipoega hoidma palgatud tädi Ksjusha - vanausuline, kes rääkis ka lastele usuasjadest. Nii juhtuski varsti, et Tamara, kelle teadvuses olid üldine Stalini-ülistus ja tädi Ksjusha jutud kokku põrganud, küsis ühel päeval tädi käest: "Millest see tuleb, et tädi Ksjusha jumal on Jumal, aga meile jumal on Stalin?" Pärast kohtus ta Lätiski usklike inimestega, isegi sõbrunes nendega. See ei muutnud aga teda ennast, ta jäi ikka selleks, kelleks teda oli kasvatatud: inimeseks, kes elimineerib oma mõttemaailmast kõik, mis võiks meenutada Jumalat.
Pööre kiriku poole oli vähemalt sama järsk ja jäägitu, kuigi ehk raamatus hõredamalt kajastuv kui lätlaseks saamise lugu. Jah, TH usuliste vaadete kohta saame teada vähe, ehk ainult ta siiralt ja silmapaistvalt oikumeenilist hoiakut tasub nentida. Ja veidi ootamatuidki teadmisi usuvallast. Kui paljud filosoogiamagistrid teavad näiteks sedagi, et Armeenia kristlased pole ortodoksid - aga TH on selle paari sõnaga ära märkinud.
Oluline ja temale iseloomulik on aga see, et ta ei saanud olla lihtsalt koguduse loid ja leige liige. Kui juba, siis juba! Lasknud ennast Siberis ühel vanamemmel ristida, võttis ta Lätti naastes ühendust kogudusega, haris ennast - ja ennäe, - osalt küll olude sunnil - naasis Siberisse ühtlasi ka misjonärina. Ta on hooles selle eest, et jumalasõna jõuaks Siberisse, ta valmistab konfirmatsiooniks ette Alam-Bulani tütarlapsi jne. Ja tema suhtumine peapiiskoppi - kas siin peegeldub mingi üldisem läti luterluse erinevus eesti omast või siiski just see Tamara Heidemane n.ö isiklik oikumeenilisus, õigeusklik-katoliiklik austus vaimulike vastu? Oma osa selles mängib kindlasti Läti luterliku kiriku peapiiskopi Jânis Vanagsi isiksus, tema ilmne karismaatilisus.
Muide, üks viimastest päevikusissekannetest räägibki sellest, kuidas TH on Riia Toomkirikus (ilmselt oikumeenilisel) jumalateenistusel ja kuidas ta äkki sisimas tunneb, et peab minema peapiiskopi juurde tema õnnistust paluma - ja kuidas ta seejärel mõtleb: "Nüüd, pärast peapiiskopi õnnistust, ei tohi ma arg olla!" Kompositiooniliselt on see eriti huvitav - see on ju omamoodi naasmine n.ö isa testamendi juurde.
Kui juba sai nimetada kompositsiooni, siis edasi puudutaksin mõnda autori leksikaga seotud küsimust. Kas avar vene hing, läti mentaliteet või TH isikupära? Eestlasest lugejal on raske, kui mitte võimatu, seda küsimata jätta. Vastamine on samas paras julgustükk, sest mis annab meile kindluse, et oleme märki tabanud?
Raamatu pealkiri tähendab 'Võõrasema süles Siberis', ja enne lugemisega teatud kaugusele jõudmist ei saanud ma aru, mida sellega öelda sooviti. Siis selgus, et võõrasema all on mõeldud Venemaad, nii Moskvat, kus TH sündis, Kesk-Venemaad, kus ta lapsepõlve veetis, Siberit, kuhu ta siirdus oma missioonile. Neid kohti kõiki näeb ta oma 'tõelise ema, Lätimaa' poolt vaadatuna. Jah, väljendeid nagu "musu Mate Latvija" 'meie ema Lätimaa', Ema(ke) Läti, 'tõeline ema' kohtab raamatus korduvalt. Samal ajal on kindel, et niisugused väljendid on tõepoolest olemas läti traditsioonis, et need pole pelgalt tõlked vene väljendist 'Rodina-mat'. Vanim mulle teadaolev - aga tõesti rõhutan, et see on ainult minu sootuks juhuslik teadmine - autor, kes seda kasutas, oli näiteks Anna Brigadere (1861-1933), luuletaja ja lastekirjanik. Aga öelgem korra Emake Eesti - jah, kuigi siin on nii kaunis algriim, poleks niisugune väljend küllap nn vanade eestlaste poolt aktsepteeritav. Niisamuti ei kujuta vähemalt mina ette, et eestlased ise kedagi oma rahvuslikest suurkujudest isaks tituleeriksid. Aga näiteks läti klassikud, kirjanikepaar J. Rainis ja Aspazija alustavad oma ühist kirja K. Baronsile just sellise pöördumisega: "Austatud ja armastatud Baronsi-isa /Barona tevs/". -( vt. K. Arajs, Krisjanis Barons un "Latvju Dainas", lk 251.)
Ei mäleta küll, et keegi oleks kirjutanud Hurda-isale. Kes ta korrespondentidest ei pöördunud tema kui "austatud õpetaja(härra)" poole, võis küll sugulusterminoloogiat kasutades pöörduda tema kui "suguvenna" poole. Tõsi, J. Hurt ei jõudnud elada kaugeltki sellesse ikka, millega oli õnnistatud Baronsit.
Lastelaste nimed esinevad TH kõnepruugis lausa endastmõistetavalt ainult deminutiivides, kuid juttu on ka "väimehekesest". Taas - niimoodi kõnelemas võib kujutleda ainult lõunaeestlast mingis eriti emotsionaalses situatsioonis, aga mitte enam minusugust põhja-tartumaalast.
Muide jääb raamatust mulje, et lätlased on idapoolses hajalas elavate suguvendade - kui kasutada seda 19. sajandi väljendit, pidades silmas ühtlasi suguõdesid - heaks teinud rohkem kui eestlased. Annaks Jumal, et ma eksiksin! Igatahes juba 1989. õppeaastal olid Alam-Bulankas läti õpetajad, ja TH tegutses 1990. aastast alates seal vähemalt aastatuhandevahetuseni. Muide, eestlastest on - kuigi enamasti mainimisi - raamatus korduvalt juttu. Üks esimesi on üsna raamatu algul, esimese õppeaasta päevikus, kus nimetatakse, et külas on pulmad: Alam -Bulanka noormees abiellub Ülem-Bulanka eesti neiuga. Eestlased esinevad aga ka Siberi lätlaste eluloojutustustes, mis raamatus ära toodud ja TH kohtab neid ka Krasnojarskis.
Vormiliselt on raamat küll päevik, kuid on ilmne, et see pole olnud igapäevaselt vastava päeva osa kirjutamine. Kirjanduslik taotlus paistab silma, samuti kaalutlus, et igapäevased ja olustikulised asjad oleksid parasjagu tasakaalus ajalooliste tagasivaadete ja kõrvalepõigetega. On asju, millest autor laseb ainult midagi aimata, ja vaieldamatult ta mõnest asjast vaikib täiesti. Me ei saagi teada, kui pikka või lühikest aega kestis ta abielu, mis lõppes lahutusega. Me saame ainult aimu, et Siberisse saabudes oli tal keegi südamel, kellelt ootas kirju, aga ka sellest kuuleme poolisõnu, et ühel päeval saabus teade, mis nullis kõik ta lootused. Kord lubab ta endale kibedavõitu märkuse, et ta on küll õnnelik õpetaja, ema ja vanaema - kuid et ta on ka naine. Ilmselt siis enda arvates pole tal naisena eriti vedanud. Kõrvalisele pilgule tundub küll, et abielu -kui õnnelik-õnnetu, kui pikk või lühike see ka oli - ja sellest sündinud lapsed panid lõplikult paika Tamara ehk esialgu hapra poolehoiu Läti maa ning rahva vastu. Sama hoolikalt valiv on TH siiski ka oma lapsepõlvekirjeldustes. Tema vahekord emaga pole olnud vist ühemõtteliselt päikeseline - aga me ei leia raamatust mingeid süüdistusi või enda komplekside väljaaelamisi. Ainult niipalju avaneb meile, et ta veidi vanem õde oli haigena mõneski mõttes hoitum. See diskreetsus on igatahes sümpaatne.
Kirjandusliku stiili poolest on ehk meeldejäävaim just esimene, 13. sept. 1990. a. kuupäevaga märgitud pala, mis võiks kanda pealkirja "Saabumine Siberisse". Esimesed poolteist lehekülge tutvustavad Poltavkasse (Novopoltavskisse) talle vastu tulnud traktorist Vilist, kes on kerge sportsärgi väel, samas kui TH väriseb soojas jakis, ja kes 53-aastast kena linnadaami kõnetades kasutab sõna vecâ 'vana,' - või tõlkida koguni 'mammi'? - : "Kuidas on,mammi, kas sõidame?" Edasi räägitakse sellest, kuidas Vilis lubab TH mehele panna ja kuidas nad sõidavad üle jõe kummipaadiga, milles oli kaks auku. "Vilis ütles: "Tule, istu, mammi, ja pista sõrm selle augu ette siin!", hüppas ka ise paati ja surus oma saapakanna teise augu ette." Eks näita see lõik peale kõige muu ka kirjutaja võimet täpselt tabada ja fikseerida situatsioone ning inimtüüpe.
Nüüd, kui oleme jõudnud raamatu algusse, olekski sobiv teha lõpp. Dixi et animam levavi.
Kristi Salve