Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Ülevaate aluseks on Anders Kaliffi doktoritöö (Anders Kaliff. Grav och Kultplats. - Aun 24. Uppsala, 1997, 136 lk), mis käsitleb matmiskombestikku ning eshatoloogilisi kujutelmi nooremal pronksiajal ja eelrooma rauaajal Lõuna-Skandinaavias. Autor on samal teemal kaitsnud litsentsiaaditöö ning avaldanud mitmeid artikleid oma doktoritöö erinevate lõikude kohta Tor'is (Tor 24, 25, 26, 27) ja ühe kokkuvõtliku artikli ajakirjas European Journal of Archaeology (Vol 1, Nr 2, 1998).
Raamat koosneb sissejuhatusest, üheksast peatükist ja kokkuvõttest ning ingliskeelsest resümeest. Esimesed kaks peatükki käsitlevad religiooniarheoloogia lähtepunkte ning annavad ülevaate Skandinaavia kristluse-eelsest religioonist, järgmised kaks räägivad Östergötlandist ning Ringebyst ja annavad kokkuvõtte seal toimunud arheoloogilistest väljakaevamistest ning ülejäänud viies peatükis püütakse interpreteerida eshatoloogiliste kujutelmade erinevaid aspekte.
Sissejuhatuses põhjendatakse lisaks teemavalikule ka uurimispiirkonna valikut - Lõuna-Rootsi Östergötlandi maakond ning seal omakorda kitsamalt Ringeby ala. Seda piirkonda peetakse Östergötlandi suurimaks arheoloogiliselt uuritud kalme- ja kultusalaks. Lisaks arvatakse, et Ringeby täitis nooremast pronksiajast kuni rooma rauaajani Östergötlandi suhtes keskuse rolli. Selleks, et teha ühe suhteliselt väikese ala põhjal oletusi laiemate alade kohta, eeldatakse, et antud perioodi usund oli suurel alal sarnane.
Uurimuse põhiallikaks on väljakaevamistel saadud arheoloogiline materjal, mida autori väitel on usundi ja maailmapildi uurimisel kasutatud vähem kui sotsiaalse struktuuri, staatuse, demograafia ja etnilisuse analüüsimisel. Lisaks arheoloogilisele materjalile on allikateks ka indoeuroopa ja vanaskandinaavia eelkristlik usund ning mõningal määral ka etnograafilised paralleelid surnukultuse kohta.
Teises peatükis antakse ülevaade usundist kui sellisest ja erinevatest teoreetilistest lähtekohtadest. Usund ja mütoloogia on alati olnud kultuuri keskmeks ja selle edasiviivaks jõuks. Paljud inimese tegevused on seotud mütoloogiaga, aktuaalsed on küsimused, kuidas klassifitseerida ühiskonda (Dumézil'i kolmikjaotus), milline on teispoolsus, mis on surm jne. Kalmetes ja matusekommetes manifesteeruvad aga lisaks usundile ka teised ideoloogilised struktuurid ja reeglid, mis kõik kokku väljendavad maailmapilti ning muudavad ühese interpreteerimise keeruliseks. Autor on antud töös võtnud aluseks Taani arheoloogi Lotte Hedeageri idee, mille järgi matmisrituaali võib vaadelda kui dialoogi indiviidi/perekonna ja kõrgema jõu/jumalate vahel. Lisaks kalmetele saab arheoloogias usundit uurida ka arhitektuuri, eriti religioossete ehitiste (püramiidid, megaliidid, Kagu-Aasia templid jne) kaudu. Lisaks usundile annavad need tihtipeale tunnistust ka võimusuhetest.
Skandinaavia eelkristlikule usundile on antud mitmeid nimesid: paganlik usk, paganlus, põhja-germaani religioon, muinas-põhja usund jne. Kaliff ise kasutab Anders Hultgårdi terminit vanaskandinaavia usund. Pronksiaja usundi kohta ei ole klassikalisi usundi uurimisel kasutatavaid kirjalikke allikaid ja seetõttu on paljusid pronksiaegseid sümboleid püütud seletada viikingi- ja hilisemast ajast pärit andmete abil (nt Thori kirves, Odini oda ja Freyri fallos). Meie nägemus vanaskandinaavia usundist tugineb enamasti kirjalikele allikatele, millest vanim on Tacituse Germania. Lisaks leidub mõningaid märkmeid ka rahvasterännuaegsete esimeste kristlike misjonäride töödes, kuid põhiosa pärineb siiski Islandi käsikirjadest. Autor pooldab klassikalisi autoreid, nagu Jan de Vries, Georges Dumézil, Åke ja Folke Ström, E. O. G. Turville-Petre jt. Lähtudes teema eripärast keskendutakse eriti Odinile ja Freyjale kui surma ja teispoolsusega seotud jumalatele. Lisaks tuuakse välja mõlema seotus maaga ja Freyja funktsioon Maaema või maajumalannana, kelle kultuslik austamine võis toimuda kalmetel. Kultus ja kultuspaigad Skandinaavias üldse on olnud pigem privaatsed kui üldised ning avalik ja kollektiivne kultus on seotud eelkõige võimusuhetega (nii tõlgendatakse ka mõningaid rooma rauaaja kalmeohvreid). Oma iseloomu tõttu on avalik ja kollektiivne kultus olnud rohkem aldis uutele mõjudele. Nii seob Kaliff ka põletusmatuse idee nooremal pronksiajal ja eelrooma rauaajal kollektiivse kultusega (seda eriti kalmetel)millega koos pidi kaasnema uskumus elusse pärast surma, see aga haakub otsapidi juba viljakuskultusega. Kirjalike allikate järgi on teada kaks surnuriiki - Hel ja Valhalla, millele leidub vasteid ka teistes indoeuroopa usundites. Kristluse-eelse Skandinaavia üldise arusaama järgi elasid surnud inimesed, kelle elujõud oli lahkunud, oma maailmas, mis ei olnud riik. Tähtsat osa omistab Kaliff ka hingede rändamisele ja taassünnile. Erinevate hingekujutelmadega seostatakse teistkordselt tapetud "pärissurnuid", kääbuseid, norne, hamingjat, fylgiat jt.
Kaevamised Ringebys algasid autori eestvedamisel 1993. aastal ning piirkonna kalmete ja kultuspaikade dateeringuks oli 1000-350 eKr. Paralleelidena on kasutatud Skälvi, Klinga ja Borgi kihelkonna kalmeid ning nende kõigi dateeringud mahuvad ajavahemikku 1400 eKr-400 pKr. Läbi kogu selle aja kestnud suhteliselt sarnased põletusmatused lubavad oletada pikka aega ühetaolistena püsinud eshatoloogilisi kujutelmi. Ringeby piirkonnas on uuritud arvukaid kalmeid ning tänu viimaste aastakümnete ulatuslikele väljakaevamistele kalmistutel on lisaks üksikule kalmele võimalik uurida ka kalmerühmi ning saab kujundada nägemuse matusekommetest ning nende geograafilistest ja kronoloogilistest variatsioonidest ja arengutest.
Östergötlandi maakond on olnud asustatud varamesoliitikumist peale, kuid alates varase maaviljeluse tekkimisest on teada arvukamalt muistiseid ning on eristatud kaks keskust (idas ja läänes), mille vahel paiknes perifeerne ala linnusega. Viimane oli arvatavasti peamiselt kokkusaamis- ja kaubitsemiskohaks, millele võis lisanduda ka rituaalse keskuse funktsioon. Aja jooksul perifeerse ala tähtsus tõusis ning tekkis kolm keskust. Pronksiaegses Östergötlandis valitses tõenäoliselt hierarhiline pealikuühiskond, kus pealik kontrollis suuri alasid alamate pealike kaudu. Selline ühiskond vajas keskset kultuspaika mitte ainult kultustseremooniate läbiviimiseks, vaid ka muudeks kokkutulekuteks, ning see võis olla markeeritud kaljujoonistega. Kultuspaigaga võisid seonduda ka kaubateed, mille kaudu saabusid uued ideed ja prestiižsed luksusesemed, ning mis olid hädavajalikud piirkonna üle kontrolli säilitamiseks. Selline struktuur püsis arvatavasti alates nooremast pronksiajast kuni eelrooma rauaajani võrdlemisi stabiilsena.
Vanemal rooma rauaajal lisanduvad kalmetesse relvad. Need annavad tunnistust konfliktist mitte ainult vanade keskuste, vaid ka viljakus- ja sõdalaskultuse vahel. Matusevormid mitmekesistuvad, tekivad markeerimata kalmed, urnmatused, laibamatused jne, mis kõik viitavad eshatoloogiliste kujutelmade mitmekesistumisele. Lisaks vanade kalmete ja külade mahajätmisele on tekkinud ka uued külad, isegi uued majatüübid.
Oletatakse, et alates rahvasterännuajast kujunes uus ohvrikomme - ohvriks hakati tooma sõjavange ning see põhjustas kultus- ja ohvripaikade ümberpaiknemise kesksetesse kohtadesse, tihti pealike tallu.
Kaevamised Ringeby alal keskendusid peamiselt kolmele teemale: elupaigad, kalmed ning ohvri- ja matuserituaalid ning nende omavahelised seosed. Kaevamiste käigus eristati kolm elupaika, mis C14 järgi dateeriti aastatesse 1505-837 ja 752-396 eKr. Kuna leitud asula, kalme ja kultuspaik paiknesid koos, kompleksina, siis püstitati hüpotees, et surnud pidid elavaid kaitsma ja neile jõudu andma.
Kõik kaheksa väljakaevatud kalmet olid kivikalmed, kus kivid olid asetatud erinevalt: ovaalselt, poolringis, nelinurkselt või ebakorrapäraselt. Lisaks pronksiaegsele keraamikale leiti ka põletatud luid, millest muist kuulusid loomadele, lindudele ja kaladele. Kaheksast kalmest ühe juures leiti ka kremeerimisplats. Ehkki põletusmatuse puhul on raske vahet teha erinevate matuste vahel, domineerib arvamus, et kalmesse ei pandud kõiki, vaid ainult sümboolne osa luid.
Ühe kalme lähedusest leiti ka väikese maja postiaugud. Ehkki seos kalmega ei ole üheselt selge, on tõenäoliselt tegemist kalmega seotud ehitisega. Sarnane, Fosiest leitud hoone on rekonstrueeritud. Hoone keskel oli tulease, arvatavasti tuleohvrite jaoks. Nii sellistest majadest kui ka kalmetest on leitud kausikujulise lohuga kive, mida on tõenäoliselt kasutatud ohvritoomisel. Kuna Ringebys oli sellistest kividest tehtud poolringikujuline konstruktsioon kremeerimiskohast lõunas, siis seostatakse neid põletamisega.
Lisaks kalmetele kaevati Ringebys ka mõnda kivivaret, kust avastati ohvrileide. Oletuse kinnituseks tuuakse paralleele Edda-laulude ja saagadega, kust võib leida vihjeid ohvritoomisele kivivaredes. Ringeby varest leiti paks kiht leeaseme ning hulga eri tüüpi keraamikakildudega. Ehkki kompleksile on ka alternatiivseid tõlgendusvõimalusi (kenotaaf, piirimärk jne), eelistatakse siin nii tapa- kui ka söögi-joogiohvri toomiseks kasutatud ohvrikoha versiooni. Hüpoteesina pakutakse välja, et pronksiaja nõusid võidi ohvrinõudena kasutada veel pikka aega hiljemgi.
Keraamikat ja luid leiti ka oletatavatelt kremeerimisplatsidelt. Kuna enamik identifitseeritud luudest kuulus loomadele, siis püstitati hüpotees, et loomaluud eraldati, et need hiljem hauapanustena eraldi kaasa panna, ja seega võib neid luid vaadelda kui ohvreid. Lisaks leiti õhukanalitega varustatud tuleriida kivivundament.
Ringeby kaevamistel leiti 52 jahvekivi, millega oletatavasti hõõruti põletatud luud peeneks, et surnu hinge lõplikult vabastada. Kuna neid ei ole eriliselt töödeldud, siis neid ka spetsiaalselt otsimata tähele ei panda. See seletab, miks selliseid kive ei ole varem kirjeldatud. Kuju järgi jaotatakse kivid nuiadeks (silindrilised), sümmeetrilisteks ja asümmeetrilisteks.
Arheoloogiaosa lõpetuseks nendib Kaliff, et tõlgendused on ja jäävad alati subjektiivseteks ja mõjutatuks autori uurimustest, kuid leiab samas siiski, et sellist pilti, mis saadi Ringeby kaevamistelt, on võimalik kanda üle ka mujale Skandinaaviasse.
Nagu teistel pühadel paikadel on ka kalmetel suur sümboolne tähendus. Nad annavad pildi elust, surmast, taassünnist või sümboolsest kosmoloogiast. Kalmel on ka teine - kommunikatsioonifunktsioon. Kuna seal toimus suhtlemine elavate ja surnute, inimeste ja jumalate vahel, siis muutusid kalmed tihti kummardamiste ja ohvririituste paigaks. Kalmevorm ja matmisrituaal peegeldab kujutelma sellest, mis juhtub pärast surma. Kalmel on tihti inidividuaalne vorm, mis on eri inimeste puhul erinev ning peegeldab surnu sotsiaalset või religioosset staatust. Kuna kalmete puhul põimuvad mitmed erinevad funktsioonid ja aspektid, siis on kalmete tõlgendamine keeruline ning autori arvates tuleks sel puhul eelkõige vabaneda stampidest ning stereotüüpsetest lähenemistest.
Lisaks manifesteerivale ning kommunikatiivsele tähendusele on kalme puhul oletatud ka keskpunkti (axis mundi) tähendust, mis pidi sümboliseerima kindlat punkti ümbritsevas kaootilises keskkonnas, ning kalme ehitamisega võidi markeerida sellist punkti looduses. Sama tähendust omistatakse ka leeasemele majas. Lisaks võib kalme markeerida varasemat asulat. Selliste arvukate interpreteerimisvõimaluste tõttu oletab autor, et matmiskommete väljakujunemisel nooremal pronksiajal eksisteeris samuti terve rida erinevaid kujutelmi. Kalmetele ohvritoomine on kestnud kalme matusepaigana kasutamisest märksa kauem. Teateid surnutele ohverdamisest on mitmetes saagades, samuti on see kestnud läbi kogu ajaloolise aja.
Pronksiaegsete põletusmatuste uskumuslikuks taustaks on oletatud siirdhinge kujutelma ning elu jätkumist pärast surma. Eelkõige on elu jätkumisega seotud maa. Nii nagu maa annab elu uutele taimedele, annab ta elu ka mulda sängitatud laibale, mida võrreldakse seemnega. Seoseid surnu- ja viljakuskultuse vahel võib leida mitmes kultuuris. Lisaks võib veel leida kokkupuutepunkte päikesekultuse ning kesktalvise päikese võrdluse vahel surnu ja surnuteriigiga. Surnu- ja viljakuskultuse seostele viitavad ka kalmetest leitud jahvekivid. Autor on seostanud surnutele ohverdamisega ka tootmist - ohverdades surnutele toitu ja jooki, toodavad surnud nii palju jõudu ja energiat elavatele, et need suudavad kõike vajalikku taastoota. Viljakuskultusega seonduvad inimohvrid, keda võidi ka põletada. Tuli ongi mitmes kultuuris vahetult olnud seotud elu ja taassünniga. Kaliff oletab kalmetest leitud mai- ja jaanitule jälgede põhjal, et nendegi tuletegemiskommete juured võivad olla tuleriidas, millel põletati surnuid.
Teispoolsuse kujutelmad võib laias laastus jagada kaheks: surnu on hauas või hing vabaneb pärast surma ja alustab teistsugust eksistentsi. Indoeuroopa rahvad läksid II eelkristlikul aastatuhandel kõik üle põletusmatusele ning algselt oli see suurtel aladel vägagi sarnane. Põletusmatusele ülemineku põhjuste kohta on esitatud erinevaid teooriaid maa-, taeva- või päikesekultusest. Autor ise pooldab eshatoloogiliste kujutelmade muutumise hüpoteesi.
Krematsiooni võib võtta kui ohvrirituaali. Päikese sümbol - tuli - kuulub kokku viljakuskultuse ja taasünniga ning on samas vabastav ja eluandev. Tuli ja hing koosnevad mõlemad ühest ja samast tabamatust elemendist ning järelikult on tuld vaja selleks, et vabastada hävimatu hing kehast. Indoeuroopa usundites on tihe side ka surnute ja kuujumala vahel, ning sellest on pärit ka kujutelm kuust kui surnuteilmast ja tähtedest kui hingedest.
Kivide seotus kalmetega on tuntud kogu maailmas (megaliidid, püramiidid jne). Samamoodi on kivid olnud mitmes kultuuris hinge sümboliks ja eluasemeks - nii nagu kalmes on surnu, on kivis surnu surematu hing. Kivide tähendust on seotud esivanemate ja loodusvaimude kultuse, fetišismi ja animismiga. Kivid seonduvad ka mägedega ning sedakaudu energiakeskustega ümbritseva maastiku suhtes ning toimivad kommunikatsioonivahendina inimeste ja jumalate vahel. Lisaks sellele, et kividele ohverdati, ohverdati ka kive endid. Nii püstitati kivihunnikuid kohtadesse, kus keegi oli vägivaldselt surma saanud, et sellise ohvrikivide hunnikuga kurjad hinged kinni panna. Sarnastesse muinasaegsetesse kangrutesse on kive ohverdatud veel üsna hiljuti. Kaliff ühendab kividega ka tule ning oletab, et põletuse ajal arvati surnute hinged kehast vabanevat ja kivides varjupaiga leidvat. Kivikillud võisid aga tekkida kivide lõhkumisel, mille eesmärgiks oli surnute hingede vabastamine. Kivikilde võidi ka tuleriidal spetsiaalselt põletada, et need punaseks värvuksid, ning seejärel pandi need kui elu värvi sümbolid kalmesse kaasa. Paljudes reinkarnatsiooni uskuvates kultuurides arvatakse, et hinged elavad vahepealsel üleminekuperioodil mingites objektides (kivides) ning animistlikus kultuuris võib see tähistada ka püsivat elupaika. Kivid on mitmes kultuuris olnud tihedalt seotud viljakusega (India, Rooma, keldi). Kivide juures käisid viljakust palumas lastetud naised, ka auke kivides seostatakse naiseliku viljakusega, samas peetakse neid aga ka vahendiks, mille abil suheldakse erinevate maailmadega. Nii nagu kivi võib olla elupaigaks surnu hingele, võivad seal elada ka loodusvaimud või muud üleloomulikud olendid (haldjad, kääbused).
Kaljujooniste ja lohkude interpreteerimisel on kolm põhilist seisukohta:
1) lohud olid ohvrianumateks haldjatele;
2) laevamotiivid ja laevkalmed on surnulaevadeks;
3) algselt olid pildid pronksiaegsetes kalmetes, kuid põletusmatuse tulekuga hakati pilte tegema lähedalolevatele kaljudele.
Enamik autoreid kalduvad kaljujooniseid seostama surnukultusega. Kuna paljud lohud on leitud kalmete vahetust lähedusest ja mõned ka põletuskohtade juurest, lisab autor hüpoteesi, et lohkudes süüdati rituaalne tuli (tuleriida süütamiseks). Kuna tuli on elu sümbol, siis võib ka lohke vaadelda kui "tule sünni auke" ja võimalik on veel tõlgendus, et lohkudes elasid surnute hinged. Lohk võib sümboliseerida kivi sisemust ja olla seega kommunikatsiooniteeks elavate ja kivis olevate surnute vahel. Oletusena pakutakse välja ka idee, et lohkudes purustati surnute luid. Kokkuvõtteks võib öelda, et lohkudele on omistatud mitmesugust tähendust alates kommunikatsioonivahendist ja lõpetades tule tegemise auguga.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et uurimus andis mitte ainult ülevaatliku pildi seni välja pakutud hüpoteesidest Skandinaavia pronksiaegsete eshatoloogiliste kujutelmade kohta, vaid selles pakuti välja ka terve rida uusi ja mõneti erakordseid teooriaid, millest mõnda võiks proovida rakendada ka Eesti kontekstis.
Ülevaate koostas Tõnno Jonuks