Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Rmt.: Storytelling in Contemporary Societies. Ed. by Lutz Röhrich & Sabine Wienker-Piepho. Tübingen, 1990, lk 113-123
Euroopa suulise traditsiooni jutustavate žanride hulgas ei ole ükski teine žanr muinasjuttude järel äratanud suuremat teadushuvi kui muistendid. Kogutud muistenditekstide arv on tunduvalt suurem muinasjututekstide arvust, sest muistenditraditsioon on olnud üldise pärandi osa sellisel viisil, millisel muinasjutt kunagi ei olnud. Need muistendid koguti eelkõige traditsioonilisest külaühiskonnast. Viimastel aastatel on läänemaailma folkloristid avastanud siiski rikkaliku muistenditraditsiooni ka kaasaegses linnakeskkonnas. Esimesed teaduslikud uurimused avaldati 1940. aastate alguses (Bonaparte 1941; Beardsley & Hankey 1942 ja 1943). Alles 1960. aastate lõpus asus Linda Dégh koos oma üliõpilastega uurima muistendijutustamist ülikoolide ühiselamutes ja mujal Ameerika linnakeskkonnas ning äratas sellega huvi tõsiseks folkloristlikuks tegevuseks. Sellest ajast peale on uurimistöö kiiresti edenenud. Kõige silmapaistvama panuse sellel alal moodustavad Jan Harold Brunvandi kolm raamatut (Brunvand 1981, 1984 ja 1986). Alates 1982. aastast korraldatakse igal suvel Sheffieldis seminar teadlastele, kes on huvitatud kaasaegsest muistendist. Käesoleva artikli ettevalmistamise ajal on mul olnud kasutada seminari ettekannete "Perspectives on Contemporary Legend" I ja II osa.
Ei L. Dégh ega J. H. Brunvand pole kunagi kahelnud kaasaegsete muistendite žanrikuuluvuses: nad on liigitatavad samasse žanrisse klassikaliste muistenditega (traditional legend). L. Dégh väidab: "Uuestiavastatud jutud, mis ületavad kultuurilisi piire ja suures osas levivad massimeedia vahendusel, ei ole uued ei vormi, funktsiooni ega tähenduse poolest. Nende originaalsus on tegelikult optiline illusioon; see peegeldab kohanemist kaasaegse keskkonnaga ja ei puuduta nähtuse pealispinnast olulisemaid komponente" (Dégh 1971: 57). Brunvand rõhutab samuti, et kaasaegne (või linna-) muistend ja klassikaline muistend kuuluvad ühte ja samasse žanrisse: "Nagu iga rahvapärane muistend, muutub linnamuistend (urban legend) usutavaks kindlate aja-koha detailide kaudu või viidetes algallikaile " (Brunvand 198: 3). Kui klassikalise muistendi sündmused toimusid mitu põlvkonda tagasi, siis moodsa muistendi tegevusaeg on lähiminevik: "Moodsate linnamuistendite maailmas ei ole tavaliselt geograafilist ega põlvkondlikku vastuolu jutustaja ja sündmuse vahel, mida ta edastab" (sealsamas). Mitmed Sheffieldi-seminaridest osa võtnud muistendiuurijad on ka rõhutanud, et kaasaegse muistendi moodne ja linnalik iseloom on väline nähtus; siin on meil paljudel juhtudel tegu kaasaegsesse Lääne ühiskonda kohandatud vana muistenditraditsiooniga (vt eriti Noel Williamsi informatiivset artiklit Williams 1984). Sama seisukohta väljendab Ulrika Wolf-Knuts hiljuti avaldatud kriitilises ülevaates diskussioonist kaasaegse muistendi žanriterminoloogia üle (Wolf-Knuts 1988). See uurimus on olnud väga kasulik käesoleva töö ettevalmistamisel.
Teised folkloristid on erineval arvamusel. Nimelt väidetakse, et kaasaegne muistend erineb klassikalisest nii suurel määral, et tekib küsimus kas nad ikkagi kuuluvad samasse jutužanrisse. Väljendatud seisukohad võib jaotada kaheks:
1. Need, mille järgi kaasaegsed muistendid on klassikaliste muistenditega võrreldes tihedamalt seotud lugudega isiklikest kogemustest (personal experience stories).
2. Need, mille järgi kaasaegseil muistendeil on klassikalistest tihedam side nii vanade naljandite (schwank) kui uute anekdootidega (joke).
Esimest vaatepunkti esindavad Wilhelm F. H. Nicolaisen ja Gillian Bennett. Nad on leidnud, et lingvist William Labovi esitatud isikukogemuse juttude struktuuriskeemi on võimalik rakendada ka kaasaegse muistendi analüüsimiseks (Nicolaisen 1985: 215 ja 1987: 64; Bennett 1985: 223). Nicolaisen on soovitanud, et folkloristid peaksid vabanema viljatust terminoloogilisest diskussioonist ja loobuma termini muistend (legend) kasutamisest selliste kaasaegsete juttude puhul, mida praeguseni on muistenditeks nimetatud. Täpsema termini väljatöötamiseni pakkus ta katselise mõistena väljendit muistendi-laadsed kogemusjutud (legend-like experience stories; Nicolaisen 1985: 218).
Nicolaisen ja Bennett on osutanud ka tihedale seosele naljandi (schwank), luiskeloo (tall tale) ja kaasaegse muistendi vahel (Bennett 1985: 222). David Buchan on muistendi žanrinimetust kahtluse alla seadmata märganud suuri sarnasusi motiivitasandil moodsate muistendite ja naljandite (schwänke), vigurimeeste juttude (trickster tales) ja eksemplite vahel. Ta on ka rõhutanud juttudes esinevat musta, vägivaldset huumorit (Buchan 1981: 27). Moodsate muistendite tausta vanades naljandites (schwänke) on vaadelnud ka Maja Boskovic-Stulli (Boskovic-Stulli 1979: 14). Daniel Barnes oma huvitavas artiklis kaasaegse muistendi struktuurist on näidanud, et neil on sageli elliptiline vorm, mille puhul mõned süžee osad jäetaksegi kuulajate fantaasia kujundada. Sellega lähenevad nad teistele üllatuselementi sisaldavatele žanridele, näiteks anekdootidele ja mõistatustele (Barnes 1986).
Need erinevad seisukohad motiveerivad küsima: kas tänapäevased muistendid kuuluvad samasse žanrisse, kuhu mineviku muistendidki? Enne vastamist pöörduksin tagasi kahe varasema sündmuse juurde, kui rahvajutu-uurijad arutlesid probleemide üle, mis võiksid moodustada vaatlusaluse küsimuse tausta. Neist kahest esimese moodustab istungite rida 1960. aastate esimesel poolel, kui kavatseti Euroopa muistendikataloogi koostamist. Üks selle perioodi väljaannetest on 1963. aasta Budapesti ettekanne "Tagung der Sagenkommission" (tsitaatväljend artiklis). Teine sündmus oli folkloristika žanriteooria uuendamine 1970. aastatel.
Muistendikomisjoni kohtumiste eesmärk luua Euroopa muistendikataloog oli mõnes mõttes rohkem praktilist kui teoreetilist laadi. Komisjonil ei tekkinud raskusi jõuda kokkuleppele muistendite sisu osas: nendes jutustati üleloomulikest olenditest, nõidusest ja teistest uskumustest ning ajaloolistest sündmustest ja isikutest. Vormi suhtes seevastu väljendati kahte erinevat arvamust. Ühte väljendasid varem eelkõige Saksa teadlased. Nende seisukoha järgi oli muistend niivõrd vormitu žanr, et puudus tegelik vajadus formaalse definitsiooni väljatöötamiseks. Budapestis kaitses seda vaatepunkti peamiselt Lauri Simonsuuri, kes oli avaldanud soome müütiliste muistendite tüübi- ja motiiviloendi, mis baseerus igasugusel kogutud materjalil hoolimata selle vormist. Teine arvamus (seda esindasid Oldrich Sirovatka ja Carl-Herman Tillhagen) oli, et tegelikult on võimalik senini muistendiks määratletud ainestikus eristada vähemalt kolm vormikategooriat:
1. Kindla süžeega jutud, mis levivad suulises traditsioonis.
2. Jutud, mis kirjeldavad jutustaja või talle tuttava isiku tegelikke kogemusi.
3. Mitte-eepilised (non-epic) väited uskumustest.
Viimane loetelu kirjeldab žanriterminoloogiat, mille formuleeris kõige selgemalt Lauri Honko (Honko 1964) ja mida sestsaadik aktsepteerib enamik Põhjamaade folkloriste. Sellele terminoloogiale vastavalt peaks termin muistend (legend) olema reserveeritud esimesele kolmest kategooriast - kindla süžeega juttudele, mis ringlevad suulises traditsioonis. Teist kategooriat võiks nimetada memoraadiks ja kolmandat usundiks või usunditeateks. Muistendeid võib vastavalt nende levikule liigitada edasi rändmuistenditeks (migratory legend) ja kohalikeks muistenditeks (local legends). Ainult rändmuistenditel on piisavalt huvitav süžee, et eemalduda algsest kontekstist, levida teiste isikute repertuaari ja teistesse kohtadesse, ning ainult need registreeritakse Euroopa muistendikataloogis.
Juba 19. sajandil oli üldlevinud arvamus, et diakrooniliselt uuritud rahvaliku kirjanduse saadused võivad üle minna ühest žanrist teise. Nagu teada, väitsid vennad Grimmid, et mõned nende avaldatud muinasjutud ja muistendid võisid olla ürgsete teutooni müütide teisendused. Tylor ja tema kaasaegsed pidasid kindlaid lastemänge ja -laulukesi mineviku religioossete riituste ja loitsude jäänusteks. Seevastu žanrikontseptsioon kui niisugune püsis kaua aega pigem probleemitult. Tundub, et paljud folkloristid nõustusid C. W. von Sydowi arvamusega žanridest kui millestki loomulikust, kui liikidest suulise pärimuse sees, mis on võrreldavad taime- ja loomaliikidega eluslooduses. Von Sydowit inspireeris peaaegu täielikult Linné uurijalik aje, kui ta tegi kindlaks ja määratles žanre rahvatraditsioonis, žanre, mida varem polnud teaduslikult nimetatud (af Klintberg 1981: 81). Folkloristliku žanriteooria tänapäevastamine toimus 1970. aastatel tänu Lauri Honko, Roger Abrahamsi, Dan Ben-Amose jt töödele. 1974 avaldas Dan Ben-Amos esindusliku valiku artikleid pealkirjaga "Folklore Genres". Seda täiendasid 1974. aasta ISFNRi Helsingi kongressi ettekanded sektsioonis "Žanriteooria folkloristikas" (Folk Narrative Research. Some Papers Presented at the VI Congress of the International Society for Folk Narrative Research. Studia Fennica 20, 1976).
Sestsaadik on üldiselt aktsepteeritud žanri kujutamist maatriksina, seaduste ja konventsioonide kogumina, mis näitab, kuidas esitada kindlat folklooriteost. Ben-Amose sõnutsi on žanrid kultuurilised ja kognitiivsed kategooriad, mis üheskoos moodustavad folkloori grammatika. Kes on ära õppinud mingi kindla žanri spetsiifilised seaduspärasused ja vormelid, sellel on vaja veel õppida tundma ainult süžeed, et olla võimeline rakendama seda vastavalt sobivale maatriksile. Peale selle on diskussioonis žanrikontseptsiooni üle vajalik pöörata täit tähelepanu teaduslike ja etniliste žanride erinevusele. Žanri teaduslikus mõttes sõnastasid folkloristid: tegu on analüütiliste kategooriatega, mis pretendeerivad olema kultuuriülesed. Need peaksid vastama ideaaltüübile, st nad on loodud õpetlaste poolt ainestiku iseloomulike, korduvate joonte põhjal. Etnilised žanrid on kultuurilis-spetsiifilised kontseptsioonid, mida kasutavad inimesed kindlas piirkonnas selleks et nimetada ja klassifitseerida nende oma pärimust. Teaduslike ja etniliste žanride loomise eesmärgid on olnud üpris erinevad: teaduslikud žanrid pigem ei tohiks kattuda ja žanrimõisted peaksid olema objektiivsed, seevastu etnilisi žanritermineid võib kasutada mõnikord sünonüümidena ja nad võivad sisaldada väärtushinnanguid.
Vanemates muistendidefinitsioonides rõhutatakse sageli, et muistendid on jutud, mida peetakse usutavaks, usutakse, et need on tõesed. Oma tähtsas kirjutises "Legend and Belief" kritiseerivad Linda Dégh ja Andrew Vázsonyi õigustatult niisuguseid definitsioone (Dégh & Vázsonyi 1971 ja tsiteeritud Ben-Amos 1974). Need põhinevad eeldusel, justkui jagaksid kõik ühiskonnaliikmed ühtesid ja samu uskumusi, mis ei ole nii. Vastupidi: on põhjust eeldada, et suhtumises muistendite tõepärasusse on võimalik leida mitmesuguseid hoiakuid kõigis ühiskondades. Igas kogukonnas on nii uskujaid kui skeptikuid. Definitsioon peab sellepärast keskenduma mitte kuulajate reaktsioonile, vaid vormile: muistendi stiililiste iseärasuste eesmärgiks on muuta muistendi sisu usutavaks.
Minu arvamus on, et muistendi žanriaruteludes on uskumise aspektil fundamentaalne tähtsus. Iga folklorist, kes on uurinud kaasaegseid muistendeid, võib kirjeldada tugevaid reaktsioone, mida väljendasid inimesed, kes said teada, et nende poolt tõeks peetud jutt oli tegelikult rändmuistend. Mõni hakkab ägedalt kaitsma selle usaldusväärsust või juttu oma uskumuslikule hoiakule sobivaks ümber tõlgendama. Seda tugevat reaktsiooni ei põhjusta ainult inimeste kartus mõjuda eelarvamusliku ja naiivsena. Muistendite sisu ei ole ei neutraalne teave ega pelgalt meelelahutus; nad puudutavad kognitiivseid välju, mida täidavad sügavad emotsioonid ja väärtushinnangud. Inimene, keda sunnitakse muutma oma arvamust muistendi tõesuse kohta, võib olla sunnitud muutma kogu oma maailmavaadet.
Gillian Bennett on väitnud, et selline emotsionaalne surve toimib ainult kaasaegsete muistendite puhul ning puudub klassikaliste muistendite (traditional legends) kontekstis (Bennett 1985: 229). Minu kogemused on teistsugused. Salvestades klassikalisi muistendeid Rootsi külades, olen korduvalt avastanud, et neid on tajutud absoluutselt tõestena. Üks Blekinge lääni talupidaja jutustas mulle, kuidas tema vanaisa olevat korra saadetud allikale vett tooma. Veepinda katsid ümmargused kollased lehed. Ta pühkis need minema, enne kui ta oma pange vett täis võttis, kuid üks leht uhuti pange. Kui ta majja tuli, oli see leht muutunud kuldmündiks. Ma tundsin muistendi ära - seda jutustatakse Läänemere-äärsetel aladel piki Rootsi ja Soome rannikut - ja mainisin ettevaatlikult, et olen kuulnud seda juttu teises kihelkonnas. "Ahaa, lugu vanaisa kuldmündist on siis nii kaugele rännanud," oli vastus.
On võimalik, et uurijaid, kes väidavad, nagu ei peetaks traditsioonilisi muistendeid enam tõeseks informatsiooniks, on mõjutanud sõna legend argikasutus või teisisõnu, nad tajuvad mõistet legend etnilise žanri tähenduses Lääne ühiskonnas (see mõttekäik nõuab ingliskeelset konteksti, meie muistendi puhul ei tule niisugused seosed nii ilmekalt esile, kuigivõrd siiski. - Tõlkija märkus). Laialt levinud on assotsiatsioonid sõnade muistend (legend) ja vana (old) vahel. Niisuguste seoste tekkimise võis põhjustada muistendite kogumise viis. See nõuab aga pikemat lahtiseletamist.
Paljud folkloristid, kes tegelevad kaasaegsete muistenditega, on kindlasti kogenud, kuidas folkloristika-kauged inimesed ei taha aktsepteerida sõna muistend (legend, ka Sage ja sagn) kasutamist kaasaegse jututraditsiooni kohta. (Meie folkloristika ka väldib seda, ütleme ju pigem tänapäeva muistend või linnajutt või tänapäevajutt. Tegelikult: B. af Klintberg ise ka teeb vahet - contemporary legend ja traditional legend. Žanr võib ju sama olla, kuid selgeks arusaamiseks justkui vajatakse selgitavat täiendit. - Tõlkija märkus). Minu koostatud Rootsi meie-aja-muistendite kogumiku Råttan i pizzan. Folksägner i vår tid (af Klintberg 1986) kohta kirjutas üks juhtiv Rootsi ajaloolane ülevaate, milles ta "vaikiva protestiga" aktsepteerib lugude (stories) määratlemist muistenditeks (legends). Mõned tundusid talle liiga naljakad, teised liiga õudsed ja kohutavad, et vastata tema enda muistendi-kontseptsioonile. Kui raamat tõlgiti norra ja taani keelde, muudeti alapealkirja: "Folksägner i vår tid" ("Meie aja rahvamuistendid") asendati pealkirjadega "Moderne vandrehistorier" ("Kaasaegsed rändelood") ja "Hverdagens vandrehistorier" ("Iigapäevaelu rändelood"). Kuid nalja- ja õudusmotiivid ei puudu mingil juhul ka vanematest muistenditest. Öeldakse, et tänapäevane muistend ei jäta vanaaegset muljet, ka sellest tulevad mitte-folkloristide vastuväited muistendi-termini kasutamisele.
Selle põhjuseks on muistendite kogumise viis. Paljudes maades põhines kogumistöö muinsushuvil: muistendite väärtus seisneb ajaloolises informatsioonis, mida nad säilitasid. Kui näiteks süstemaatilise kogumise tuhin jõudis 17. sajandil Taani ja Rootsi, kirjutati üles peamiselt muistendeid vana aja mälestiste kohta. Romantismiajastul saavutati üldine üksmeel muistenditeemade osas: need käisid ajalooliste sündmuste kohta ja uskumuste kohta üleloomulikku talupojaühiskonnas. Kui me võrdleme Skandinaaviast 1840. aastatel ja 1940. aastatel kogutud muistendeid, märkame hämmastavat sarnasust. Kogujad välitöödel on küsinud ja saanud vastuseks ühtesid ja samu hästituntud muistendikogumeid. Silmapaistvalt haruldased on juttudes viited XX sajandil Lääne ühiskonnas asetleidnud põhjalikele muutustele (industrialiseerimine, emigratsioon, poliitiline võitlus).
Kui me uurime muistendi rahvapärast või etnilist žanrimõistet (ka Sagen, sagn) Euroopas, avastame, et tekste ei nimetatud muistenditeks, kuni nad ei olnud vanad. Uuele muistendile on iseloomulik, et eraldi žanrinimetus tema jaoks tegelikult puudub (äärmisel juhul tuleb ette neutraalset määratlust, nagu lugu (story) või jutt (tale)). Möödunud sajandite kohtuprotokollidest võib leida mitmeid hästituntud rändmuistendeid, aga neid ei klassifitseeritud kunagi muistenditeks. Neid varaseid muistendivariante, nagu ka neid, mida kirjutasid üles näiteks kirikutegelased visitatsioonidel, rännumehed oma reisimärkmetesse ja muud päevikukirjutad, iseloomustab samasugune värskus ja autentsus nagu tänapäeval dokumenteeritud moodsaid linnamuistendeid.
On õpetlik veel ühes suhtes vaadelda argiarvamust sellest, mis iseloomustab muistendit. Tavaline reaktsioon erinevate tõena jutustatud kaasaegsete muistendite kohta on nende sisu hindamine "negatiivseks", seevastu peetakse vana traditsioonilise muistendivara sisu "positiivseks". Niisugust suhtumist seletab asjaolu, et paljud tänapäevamuistendid peegeldavad eelarvamusi, hirme ja vastuseisu võõraste elementide vastu ümbruskonnas. Teiselt poolt, vanu muistendeid kujutletakse positiivsetena, sest arvatakse, et nad tugevdavad inimeste kohaidentiteeti ja stimuleerivad nende kujutlusvõimet. Nende üsna vastandlike hoiakute põhjus on selles, et ellu jäänud vana muistenditraditsioon ongi juba selektiivse protsessi tulemus. Paljud hirmu ja kahtlusi peegeldavad muistendid kaotasid oma sotsiaalpsühholoogilise otstarbe, kui hirmud osutusid põhjendamatuks. On väga tõenäoline, et nüüd folkloristide poolt "avastatud" kaasaegsed muistendid teevad läbi samasuguse filtreerimisprotsessi.
Selle vahest pisut visandliku tausta põhjal on kergemini kommenteeritavad žanriteoreetilised lahknevused, millega oma vaatlust alustasime. Esimene küsimus oli: kas tänapäevamuistendid on tihedamalt kui klassikalised muistendid seotud isikukogemuse lugudega ja kas see seos on nii tugev, et uus žanrimõiste kaasaegse muistendi jaoks on vajalik?
Minu seisukoht on, et see on vana ja hästituntud probleem muistendiuurimises, mille tõid taas esile Nicolaisen ja Bennett. Muistendiuurijad on juba pikka aega olnud teadlikud muistendite ja isikukogemuse lugude sarnasusest nii sisus kui ülesehituses. Mõned eelistavad näha neid kahe alakategooriana muistendikontseptsiooni raamides. Teised (näiteks Honko) nimetavad terminiga "muistend" isikukogemuse lugudest (memoraatidest) laiema levikuga jutte. Sõltumata žanriterminoloogilistest eelistustest ei saa siiski eitada, et tegu on jaotusega kaheks teaduslikuks analüütiliseks kategooriaks. Ainult spetsialist teab, et samas, kui üks jutt repertuaaris võib rahvusvaheliselt levida muistendina, taandub teine jutt reaalsele kogemusele, mida interpreteeritakse vastavalt traditsioonile. Juturääkijal puudub võimalus vaadelda jutte laiemas perspektiivis, tema jaoks klassifitseerusid mõlemad jutud samasse kategooriasse. Kaht teaduslikku žanri võib seega vaadelda kui üht etnilist žanri. Norra folklorist Otto Blehr ei nõustu terminiga muistend-memoraat selles mõttes, et jutustajad seda ei määratle. Selle asemel soovitas ta terminit "folketrofortelling" (usundiline lugu - folk belief story; Blehr 1974). Vahetegemine teaduslike ja etniliste žanride vahel teeb selle poleemika mittevajalikuks. Õigustatud on kõik kolm mõistet. Folklorist vajab nii muistendit kui memoraati, kui ta kavatseb analüüsida, missugused jutud on taandatavad tegelike kogemusteni ja missugused kuuluvad tervenisti jututraditsiooni. Kes analüüsib jutte jutustaja vaatenurgast, võib tegeleda ühe žanrimõistega. See võib väga hästi olla sama mõiste, mida kasutab jutustaja ise, seega etniline žanr. Rakendades seda seisukohta Nicolaiseni ettepanekule, peame nõustuma, et vajalikud on nii muistend (legend) kui isikukogemuse lugu (personal experience story), kui vaatleme laiemas võrdlevas perspektiivis. Kui võtame omaks esitusele keskendatud perspektiivi, on jutustaja etniline mõiste õigem väljendist muistendilaadne kogemuslugu (legend-like experience story).
Teine küsimus puudutas kaasaegsetes muistendites silmatorkavalt esinevat huumorit. Kas see huumor õigustab kaasaegsete muistendite määratlemist omaette žanrisse klassikalistest muistenditest eraldi? Meenutame, et jututüübi nihkumine ühest žanrist teise on hästituntud protsess. Et mõni vanem naljand ilmub kaasaegse muistendina, ei ole tähelepanuväärsem kui näiteks see, et samad vigurimehe-jutu episoodid võivad ilmneda nii fiktsioonidena kui ka realistlikes žanrides. Teiseks: kaasaegse muistendi huumor on väga omapärane, see on sageli groteskne õudushuumor, tihedas seoses hirmuga. Selle mõju sõltub suurel määral samastamisvõimalusest: kuulajale jutustatakse, et see, mis juhtus, oli tõsi ning võib samahästi juhtuda ka temaga. Niisugune suhe igapäevaeluga eristab tänapäevaste muistendite nalja anekdootide (jokes) ja luiskelugude (tall tales) huumorist. Mõlemad žanrid on silmanähtavalt fiktiivsed, anekdoodid rohkem, luiskelood vähem.
Peale selle on väär arvata, nagu peaks klassikalises muistendis nalja vähem olema. Kui vaatleme näiteid Skandinaavia muistenditraditsioonist, leiame palju muistendeid kohtumistest üleloomulike erootiliste olenditega looduses, ühtaegu dramaatilised ja samal ajal groteskset huumorit esitavad. Levinud muistendis talu koduhaldjast öeldakse, et ta lahkub, kui talle palgaks anda uued riided - ta ei taha neid töötades määrida. Keegi püüab lennata nõidade peole, kuid lennusõnade lugemine ebaõnnestub ning tal tuleb öö otsa kihutada korstna kaudu üles-alla. Keegi mees kohtab nutvat hiidu, kes kurvastab väikse kasvu pärast teiste hiidudega võrreldes. Varanduseotsijad kogevad groteskseid koomilisi nägemusi, mis sunnivad neid rikkuma vaikimiskeeldu jne(af Klintberg 1972).
Niisiis, seni kuni jutte esitatakse vastavalt spetsiifilisele muistendi-maatriksile, ei ole alust üksnes kaasaegse muistendi huumori-elemendi põhjal määratleda tekste žanriliselt teisiti kui muistenditeks. Seda väites tahaksin siiski rõhutada, et pean üsna õigeks Daniel Barnesi mõtteavaldusi anekdootide struktuuri mõjust kaasaegsetele muistenditele. Ei ole kahtlust, et elliptiline ülesehitus ja üllatuslik lõpp on sagedasemad kaasaegsetes muistendites kui klassikalistes. Ajalooline seletus sellele on tõsiasi, et muistendeid on alati mõjutanud teised domineerivad žanrid. Näiteks Põhja-Skandinaavia mägede karjasekultuuris oli rikas karjaselaulude traditsioon, millest paljud laulud integreeriti piirkonna muistenditesse. Anekdoot on kaasaegse linnaühiskonna dominantžanr ja see on ilmselt mõjutanud peale muistendi teisigi žanre.
Nagu paljud muistendiuurijad, ei näe ma põhjust kujutleda tänapäevamuistendit lahus klassikalisest muistendist. Vastupidiselt Bill Nicolaiseni arvamusele usun, et on mõtet siduda kaasaegse muistendi uurimine klassikalise muistendi uurimisega ja juba väljatöötatud muistenditerminoloogiaga. Olemasolev muistendiainestik teeb võimalikuks keskenduda seni tähelepanuta jäänud aladele varasemates kogudes ja vana materjal meenutab meile, et mõned kaasaegse muistenditraditsiooni osad on veel napilt dokumenteeritud. Vanas traditsioonis on üleesindatud muistendid üleloomulikest olenditest, nõidusest ja ajaloolistest sündmustest, seevastu alaesindatud talupojaühiskonnas muutust ja uuendusi peegeldavad muistendid. Praeguses muistendiainestikus on tõenäoliselt üleesindatud kõmulised, õudus- ja naljajutud, jutud üleloomulikust võivad olla alaesindatud.
Tänaste ja eilsete muistendite võrdlus võib meid samahästi viia avastuseni, et paljudel kaasaegsetel muistendikompleksidel on vanemas traditsioonis oma funktsionaalsed ekvivalendid. Näiteks nii mõnelgi UFO-muistendil on lähedased vasted muistendites kohtumistest loodusvaimudega. Mõlemal juhul peegeldavad "võõrad" selle ühiskonna eluolu kindlaid aspekte. Vanadel muistenditel võõramaalaste maagilistest toimingutest on sama funktsioon, mis tänastel muistenditel sisserändajatest, kus tuuakse esile nende primitiivseid harjumusi moodsates korterites, st esitatakse piirjooned omaenese normaalsusest, kirjeldades normide vastu eksimist teiste poolt. Kui me kujutame muistendit kui teaduslikku, ideaaltüübile vastavat žanri, siis minu arvates kuuluvad vana ja uus muistend samasse žanrisse, mis on pidevalt muutunud vastavalt muutustele ühiskonnas, kuid mida pole jätkuvalt dokumenteeritud - pigem vastupidi. Ajalooline perspektiiv aitab meil näha, missugused moodsatest muistenditest lihtsalt tunduvad uued ja missugused on uued tegelikult.
Tõlkis Mare Kalda
Barnes, Daniel 1986. Interpreting Urban Legends. Arv 49, 1984, 67-78.
Beardsley, Richard & Hankey, Rosalie 1942. The Vanishing Hitchhiker. California Folklore Quarterly 1, 303-335.
Beardsley, Richard & Hankey, Rosalie 1943. A History of the Vanishing Hitchhiker. California Folklore Quarterly 2, 13-25.
Ben-Amos, Dan 1974. Folklore Genres. Austin.
Bennett, Gillian 1985. What's 'Modern' about the Modern Legend? Fabula 26, 219-229.
Blehr, Otto 1974. Folketro-og sagnforskning. Bergen - Oslo - Tromsø.
Bonaparte, Marie 1941. The Myth of the Corpse in the Car. American Imago 2, 105-126.
Bokovic-Stulli, Maja 1979. Zeitungen, Fernsehen, mündliches Erzählen in der Stadt Zagreb. Fabula 20, 8-17.
Brunvand, Jan Harold 1981. The Vanishing Hitchhiker. American Urban Legends and Their Meanings. New York - London.
Brunvand, Jan Harold 1984. The Choking Doberman and Other "New" Urban Legends. New York-London.
Brunvand, Jan Harold 1986. The Mexican Pet. More "New" Urban Legends and Some Old Favorites. New York-London.
Buchan, David 1981. Nåtidssagn i dagens Storbritannia. Tradisjon 11.
Dégh, Linda 1971. The 'Belief Legend' in Modern Society. American Folk Legend. A Symposium. Berkeley - Los Angeles - London, 55-68.
Dégh, Linda & Vázsonyi, Andrew 1971. Legend and Belief. Genre 4, 281-304.
Honko, Lauri 1964. Memorates and the Study of Folk Beliefs. Journal of the Folklore Institute 1, 5-19.
af Klintberg, Bengt 1972. Svenska folksägner. Stockholm.
af Klintberg, Bengt 1981. Skall vi bekålla våra genresystem? Folkloristikens aktuella paradigm. Ed. Gun Herranen. Åbo, 75-95.
af Klintberg, Bengt 1986. Råttan i pizzan. Folksägner i vår tid. Stockholm.
Nicolaisen, Wilhelm F. H. 1985. Perspectives on Contemporary Legend. Fabula 26, 213-218.
Nicolaisen, Wilhelm F. H. 1987. The Linguistic Structure of Legends. Perspectives on Contemporary Legend 2. Sheffield, 61-76.
Williams, Noel 1984. Problems in Defining Contemporary Legends. Perspectives on Contemporary Legend. Sheffield, 216-228.
Wolf-Knuts, Ulrika 1988. Modern Urban Legends Seen as Migratory Legends. Arv 1987, 167-179.