Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Традиционные мораль и право в мифологии народов коми // Арт, № 4, 1998 г., с. 126-137.
Vanimate ja tähtsamate sotsiaalset sfääri korrastavate faktorite hulka kuulub sugukonna eksogaamia ehk ühe ja sama kollektiivi sisese abielu ja verepilastuse keelu sisseseadmine. Võlumuinasjuttudes käsitleb V. Propp eksogaamia peegeldusena pikki reise nagu "seitsme maa ja mere taga" käimine või tegelase pruudiotsingud maa-aluses ilmas. Samamoodi võib komi tõlgendada Kudõm-Oshi mansi vürstinna kosimist. Ühe sürja-komi mütoloogilise versiooni kohaselt oli konn kunagi inimene, kes muudeti konnaks intsesti tõttu oma emaga. Ühes permi-komi muinasjutus on juttu tüdrukust ja tema kolmest vennast, kes tahtsid, et õde valiks kellegi neist endale meheks. Tüdruk põgenes keldrisse ja palus maad, et see võtaks ta enda juurde. Nõnda sattus ta maa alla. Muinasjutu lõpp on hea: tüdruk naaseb koju ja toob kaasa Baba-Jagaa kolm tütart vendadele naisteks.
Teiseks ühiselu reguleerivaks institutsiooniks, mis funktsioneeris erinevalt eksogaamiast veel üsna hiljuti, oli ristiemaks ja ristiisaks olemine. Iga komi naine pidi teatud ikka jõudes saama ristiemaks, muidu arvati ta teises ilmas olevat ristiemaks koerakutsikale. Ristiema ja ristiisa staatus ühiskonnas oli väga kõrge, lapse jaoks oli ristiema tähtsuselt ema järel teine.
Tähtsuselt kolmandal kohal oli laste jaoks ämmaemand. Isa oli alles neljandal kohal. Iga naine pidi oma elu jooksul olema kas või korra ämmaemandaks või assisteerima mõnda kogenumat naist, vastasel juhul arvati ta olevat teises ilmas koerale ämmaemandaks või siis üldse mitte teise ilma pääsevat. Ühes bõlitškas kirjeldatakse naist, kes on ahastuses, kuna keegi ei kutsu teda sünnituse juurde appi. Naine pöördub abipalvega metsavaimude poole ja need kutsuvad ta metsanaise sünnitusele. Ämmaemandaks olemine oli auasi.
Ämmaemanda käitumine igapäevaelus peegeldus tema juuresolekul sündinud laste tervises, ristivanemate käitumine - ristilaste tervises. Teises ilmas pidid nad laste tervise kohta aru andma. Ristivanemad ei tohtinud omavahel abielluda. Ristiisal polnud õigust vahekorrale ei lapse ema, ristiema ega ämmaemandaga. Ristivanemad, ema ja ämmaemand ei tohtinud tülitseda, see oleks põhjustanud lapse haigestumise.
Teistest seksuaaltabudest väärib märkimist tõekspidamine, et jahimees ei tohi enne jahileminekut olla vahekorras isegi oma naisega, muidu kaotab ta oma professionaalsed oskused. Kollektiivsel jahil ei tohtinud kasutada sõna "naine", vajadusel asendati see sõnaga tšötšõd 'lühemaks raiutud'. Üleüldse ei olnud soovitav jahil oma naist meenutada. Bõlitškades on levinud süžee mehest, kes tuletas oma naist meelde, mille peale too tuligi jahionni. Koju jõudes sai aga mees teada, et naine oli kogu aeg kodus olnud. Selliste "valenaiste" visiitidega ei kaasnenud alati tingimata halbu tagajärgi, kuid vahel võis jahimees nende tagajärjel siiski aru kaotada.
Tööalad olid komidel rangelt meeste ja naiste vahel ära jagatud. Kohe pärast lapse sündi markeeriti tema tulevased tööalased orientiirid: poisil lõigati nabanöör kirvepidemel või püssipäral ja seoti siis adra või püssi külge; tüdrukul lõigati nabanöör vokil või värtnal ja seoti voki külge, pisteti õmblusmasina kasti või pandi koonlasse. Teatud mõttes vastandusid need tegevused üksteisele. Kui naine astus püüdmisriistale, "riknes" see koheselt ja see ei püüdnud enam loomi. Mees, kes andis naisele värtna käest kätte, kaotas hea jahimehe omadused igaveseks. Mehe eesõiguse tegeleda jahindusega kehtestas juba jumal jen.
Puhtalt meestetöö oli sepakunst. Mütoloogias olid esimesteks seppadeks jumal ja vanapagan.
Naised tegelesid loomakasvatusega, välja arvatud hobuste hooldamine. Kunagi oli muinaskomidel valge lehm. Ükskord lehm kadus. Mehed ei suutnud teda leida, perenaine aga kohtas metsas lehma kaitsjat, kes õpetas talle reegleid, kuidas lehma kohelda ja andis naisele ainuisikulise õiguse lehma lüpsta ja hooldada.
Esmakordselt mainitakse komide omandiõigust kaitsvaid norme Jepifani Premudrõi "Püha Stefani elus". Ta kirjutab, et komid tõid kujude juurde kalleid kinke, mis olid ohvriks jumalustele. Keegi ei julgenud neid endale võtta, kuna kardeti karistust. Obiugrilastel on siiamaani kombeks jätta haudadele mitmesuguseid kinke, mis on üsna kallid ja tavaliselt uued. Kohati esineb veel praegugi veendumust, et sealt ei tohi midagi kaasa võtta. Ühe bõlitška järgi võtab üks komi noormees handi haualt kanga ja teeb sellest endale püksid. Varsti tekib tal jalas halvatus.
Varem olid kõige hinnalisemaks omandiks koduloomad. Vargaid karistas ühiskond ise. Kunagi ammu olevat pärimuslik tegelane Jurka elanud Madža lähedal. Alguses jahtinud ta rahulikult oma jahimaadel, kuid siis hakanud röövima naabrite loomi, ühe päevaga söönud ta ära terve pulli. Ahastuses Madža elanikud küsinud abi Jurka ristiisalt. Tema nõuandel kogutud linnaseid ja jahu ja tehtud kanget õlut. Ristiisa kutsunud Jurka külla ja jootnud ta purju. Madža elanikud sidunud purjus Jurka kinni, viinud järvele ja uputanud ära. Pärast Jurka uppumist teinud Madža elanikud putru ja söönud seda ühiselt. Nõnda jaganud nad võrdselt mõrvapattu.
Pärast Komimaa ühendamist Venemaa turuga muutusid komide arusaamad omandiõigusest oluliselt. Suurenes müügikaupade tähtsus: karusnahad, ulukid, kalad jne. Jahimoraal määras jahimehe õiguse saagile. Tõsine väärtegu oli mitte ainult võõra saagi varastamine, vaid ka teise küti poolt haavatud looma või võõra koera haugutud orava tapmine.
Jahimehed uskusid, et võõra saagi võtja jääb aastaks üldse saagita. Sama saatus ootas kollektiivsel jahil saaki varjanud jahimeest. Jahimoraali järgimise tagasid metsavaimud, kes võisid jahimehi nii õnnistada kui ka karistada. Normidest kinnipidamist võis kontrollida ka artelli juht. Juhtideks valiti kõige edukamad kütid. Neid peeti ka nõidadeks.
Teisi eraomandi liike kaitsvaid norme on uuritud vähe. Sürja-komid arvasid, et varga karistamiseks on kõige parem pöörduda nõia poole. Selleks otstarbeks oli nõial mitmeid maagilisi võtteid. Näiteks varastas keegi lõngakera. Nõid põletas ära sellest kerast järele jäänud lõngatüki, mille peale varas lõngakera tagastas, kuna tal hakkas süda põlema. Permi-komid arvasid, et varguse eest karistab metsavana, kes juhatab varga kaugele metsa oma majja, lastes tollel seal elu lõpuni rasket tööd teha. Permi-komidel leidus ka uskumus, mille järgi varas saab oma varguse eest palga teises ilmas. Nimelt pidid surnud teises ilmas eluajal varastatud asju igal pool kaasas kandma. Seepärast nihutasid permi-komid surnuid peietele kutsudes pingid igaks juhuks lauast eemale.
Paljud autorid on kirjutanud komide külalislahkusest kui ühest peamisest moraalinormist. Reaalses elus ei järgnenud nende normide rikkumisele muud kui halvakspanu. Rahvaluules on sellel aga tõsisemad tagajärjed. Oma kongis 30 aastat püha elu elanud erak ei luba enda juurde ööseks jahimeest kartuses, et teine rüvetab tema elumaja. Väsinud jahimees jõuab imetegija Nikolai juurde, kes on taevast alla tulnud ja teeb parasjagu lõket. Nikolai annab jahimehele süüa ja paneb ta magama. Hommikul saadab ta jahimeest mõnda aega. Kui nad mööduvad kohast, kus asus eraku onn, näeb jahimees ainult veega täidetud auku. Imetegija Nikolai teatab, et külalislahkuse kommet rikkunud erak langes koos oma kongiga põrgusse. Teisal palub inimese välimusega metsavana lõkke ääres magavalt jahimehelt luba tema juures ööbida. Too lubab. Järgmisel päeval saadab jahimeest jahil suur edu. Selline oli metsavana tasu ööbimiskoha eest.
Bõlitškade kohaselt võivad metsavaimud karistada ka hooplemise eest. Kaks venda nülgisid jahionnis oravaid. Üks kiitles, et võiks nülgida ükskõik kui palju oravaid. Koheselt hakkas suitsuaugust sadama oravakeresid. Hoopleja peaaegu lämbus nende all. Taunitavate ja karistatavate negatiivsete omaduste hulka kuulusid ka ahnus, viha ja tülinorimine. Arvati, et sõimuhimulisel naisel on tulevikus raske sünnitus. Ühe mütoloogilise versiooni kohaselt olid konnad kunagi inimesed, kuid jumal muutis nad nende viha tõttu konnadeks. Esines ka uskumus, mille järgi vihaseid inimesi ootab pärast surma karistus.
Jahimoraali normid keelasid rangelt tüli ja vaenu jahiartelli liikmete vahel. Rahvaeetika kohaselt polnud soovitav ka teiste inimeste sõimamine. Nooda vette viskamise järel ütles üks mees sõimusõna. Karistuseks rebis vetevaim nooda tükkideks.
Rahvaluule järgi on karistatav ka põhjuseta pilge. Ühe pärimuse järgi pani Vežaika nõid Paljaika jahioskusi naeruks. Paljaika tegi nii, et solvaja artell ei saanud kolme päeva jooksul midagi, ise oli ta aga edukas. Seejärel ütles ta, et hakkab olema vastupidi, tema ei saa midagi, aga Vežaikal on palju saaki. Nõnda juhtuski. Kuu aja pärast valmistus Vežaika artell koos väga rikkaliku saagiga koju minema. Äkki hakkas keset talve paduvihma sadama, kolme päeva pärast sulas lumi ja vesi ujutas kõik üle. Vežaika ja ta sõbrad ronisid jahionni katusele, kuid vett tuli aina juurde. Siis ronisid nad kõrvalseisva puu otsa, kuid said varsti aru, et ilma Paljaika abita nad ei pääse. Vežaika karjus, et nad lubavad poole saagist Paljaikale, kui too nad päästab. Vesi alanes kohe. Vežaika ei tahtnud aga olukorraga leppida ja kinnitas, et Paljaika ei naase koju. Ta lubas Paljaikal tee kinni panna, ütles loitsu ja jõi tassi vett. Selle peale jõi Paljaikagi tassi vett. Vežaika langes koheselt põrandale ja suri.
Rangelt karistatav oli ka üldkehtivatele moraalinormidele vasturääkivate tegevuste sooritamine. Ükskord eiras üks jahimeeste rühm jahimoraali norme ja möödus teekonnal jahimaadele Tjuvö artellist. Tjuvö mehed jäid lähimasse jahionni laagrisse ja mängisid kogu jahiaja vältel malet. Neist möödunud artell peatus koduteel Tjuvö onnis ja proovis kaks korda edasi minna, kuid asjatult. Kolmanda korra järel palus rühma juht nad vabastada. Tjuvö lubaski jahimeestel minna, kuid ilma saagi ja juhita. Seejärel laadis ta püssi haavapuukuuliga, tulistas selle metsa suunas ja saatis teise artelli juhi seda otsima. Too ei tulnudki tagasi.
Ka suhted loomadega olid reglementeeritud. Näiteks ei tohtinud tappa hobuseid. Peremehe tapetud koer needis peremehe ära ja kolme järgmise põlvkonna koerad keeldusid seda meest teenimast. Karistus järgnes ka loomade karmile kohtlemisele. Lehma löönud inimesel ei olnud soovitav juua piima kolme aasta jooksul, vastasel juhul võis teda tabada lehma kättemaks.
Jahimehed pidid enne toitma koera, kui sõid ise. Veel 20. sajandi alguses andsid jahimehed oma esimest pudrulusikatäit koerale nuusutada, demonstreerides nii tema eelisõigust söögile. Söögi varastamine hobuse nina alt oli väga tõsine väärtegu. Varast ootas pärast surma igavene rabelemine põlevas vaigujärves.
Komidel olid ka kindlad metsloomade kohtlemise normid. Kõikjal oli keelatud linnupesade rüüstamine. Udora komid arvasid, et üks jahimees suri ootamatult sellepärast, et oli veidi enne seda raiunud metsas maha kotkapesaga männi. Keelatud oli mittetöönduslindude (kotkaste, kurgede ja luikede) laskmine. Lugupidamisega tuli suhtuda kõikidesse ulukitesse, nii elus kui ka tapetud loomadesse. Arvati, et loomad saavad inimkõnest aru.
Lugedes üht värvikaimat komi pärimust tekib küsimus, miks tapavad vahva jahimehe Jirkapi tema oma küla inimesed. Jirkap leiab oma puu as pu ja teeb sellest endale võlusuusad, millega ta suudab järele jõuda igale loomale. Tänu sellele saab temast kõige edukam kütt. Kaasmaalased annavad talle juua tema enda jalarättide loputusvett, millest ta muutub raskeks ja upub järve. Teised jahimehed seletavad Jirkapi hukutamise vajadust sellega, et muidu oleks ta kõik loomad kinni püüdnud ja nemad oleksid nälga surnud. Tegemist on seega ülepüügi keeluga.
Komid tundsid ka looduskaitsega seotud norme. Jahimoraal lubas kasvavat elus puud raiuda vaid äärmisel vajadusel. Usuti, et puud saavad inimkõnest aru, sellepärast palusid jahimehed puu all ööbimiseks puult luba. Nad arvasid, et sel juhul kaitseb puu nende und. Komidel olid ka omapärased "kaitsealad", kus ei tohtinud puid langetada, kuna neid kohti arvati metsavana elukohaks. Mees nimega Pilja (Filipp) valmistas ühes sellises kohas maja ehitamiseks palke. Uues majas ei saanud ta aga rahu, kuna igalt poolt kostis mingit kummalist mühinat. Pärast nõia külaskäiku sai küll kõik korda, kuid mees sai sellegipoolest oma karistuse: kahe aasta pärast läks ta metsa saunavihtu tooma, valmistas mitu vihta, heitis puhkama ja suri.
Metsaandide korjamise ajad olid samuti reglementeeritud. Rabamurakat tohtis korjama hakata alles pärast rukki õitsemist, arvati, et vastasel juhul muutuvad ilmad jahedaks ja rukis külmub ära.
Jahialadele ei tohtinud jätta prahti, seda ei metsas ega veekogude ääres. Keelu rikkuja kaotas jahiõnne.
Esimene professionaalne komi etnograaf V. Nalimov analüüsis moraali-õiguslikke normatiive ja jõudis järeldusele: "Metsaelu tingib teatud inimestevahelised suhted. Kõik siin on rajatud vastastikusele usaldusele ja teise inimese õiguste austamisele. Seda elu reguleerivad riiklikud seadused puuduvad ja nende loomine oleks ka mõttetu, kuna ei ole võimalik kontrollida nende järgimist. Rahvas on selles vallas välja töötanud kindla maailmavaate, mida võib nimetada "usuks ilma jumalata" või "sotsiaalse solidaarsuse religiooniks". Siin ei sooritata halbu tegusid mitte kartusest jumalat vihastada või pälvida karistus hauataguses ilmas. Sürjalaste uskumuste kohaselt võtavad pahad mõtted ja teod ära elurõõmu, olemise õnne ja see põhjustab erilise nakkuse, mis hukutab inimesed, loomad ja taimed".
Artiklis vaadeldud rahvaluuleline ainestik kinnitab arenenud kõlblus-õigusliku mõtlemise olemasolu komide minevikus. Käsitletud komide moraaliõiguslik "koodeks" ei ole käesoleva rekonstruktsioonina kaugeltki täielik. Selles kajastuvad vaid kõige tähtsamaid ja just komidele iseloomulikud normid.
Tõlkis ja refereeris Kolja Kuznetsov