Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Paljastades narratiivi sündmusstruktuuri

William Labov

Allikas: William Labov 2001. Uncovering the event structure of narrative. http://www.ling.upenn.edu/~labov/uesn.pdf

Suulised isikukogemuse narratiivid on osutunud diskursuse uurimise üheks viljakamaks vahendiks, kuna nende kõnesündmuste struktuur on ebatavaliselt selge ja hästi piiritletud. See määratlus põhineb kontseptsioonil narratiivist kui ühest paljudest viisidest teavitada minevikusündmustest, mis on jutustaja eluloo osaks muutunud. Suuline isikukogemuslik lugu kasutab ajalisi ühenduskohti (temporal junctures), milles narratiivi osalausete (clauses) pindmine struktuur ühtib kirjeldatud sündmuste kujutamise järjekorraga (Labov & Waletzky 1967). Kui osalausete järekorda muuta, muutub ka see, millises järjekorras kirjeldatud sündmuste toimumist tajutakse.

Narratiividele, mis kasutavad sellist ajalise organiseerimise printsiipi, on omane selgelt väljendunud struktuur, mis tuleneb, nagu ma loodan näidata, teatud struktuurilistest printsiipidest, mis on narratiivi loomisega paratamatult seotud. See ülevaade püüab kasutada seda struktuuri, et teha oletusi jutustatava narratiivi suhetest selle aluseks olevate sündmuste kohta, nii nagu jutustaja neid koges. Artikli esimene pool kasutab narratiivi, mille jutustas vanapoolne Michigani väikelinna elanik ühest kohutavast elamusest oma lapsepõlves, et luua vahendeid, mille abil teha kindlaks narratiivi aluseks olev sündmuste struktuur. Teises pooles rakendatakse neid vahendeid Lõuna-Aafrika Tõe ja Lepitamise Komitee ( Truth and Reconciliation Committee, TRC) ees esitatud tunnistuse analüüsimisel, milles üks kõnealuste kuritegude toimepanijaist on silmitsi vastutusega terve rea mõrvade eest.

Enamikul juhtudest pärineb kogu saadaolev informatsioon kõnealuste sündmuste olemuse kohta narratiivist endast: puudub igasugune sõltumatu tõendusmaterjal selle kohta, mis tegelikult toimus. Esmapilgul võib näida, et algseid sündmusi pole võimalik taastada, ning et narratiivi tuleb pidada omaette entiteediks, mis on reaalsest elust lahusolev. Sellegipoolest on mitmed head põhjused, miks tuleks teha pingutusi narratiivis leiduva põhjal algsete sündmuste taastamiseks. Järeldused algsete sündmuste kohta annavad meile parema arusaama sellest, kuidas jutustaja reaalsust sellest teistele rääkides muudab. Nende muutuste jälgede ajamine räägib meile rohkem jutustajate loomusest, normidest, mille alusel tunnustust ja süüd omistatakse, ja tõsisematel juhtudel ka jutustaja seotusest sündmustes endis.

See artikkel põhineb real andmetel jutustajate käitumisest, mis on saadud suure hulga isikukogemuslike narratiivide uurimisel. Uurimisel selgus, esiteks, et on kasulik lähtuda eeldusest, et jutustajad ei valeta. See on ilmselgelt vale eeldus, kuna jutustajad sageli tõesti valetavad ja seda viisil, mida me kindlaks teha ei suuda. Sellegipoolest on sellelt eelduselt lähtudes võimalik küllalt kaugele jõuda, arvestades kolme asjaolu, mis kalduvad valetamise esinemist minimeerima: valed on (1) ohtlikud, kuna neid paljastavad sageli asjaolud, mis on väljaspool jutustaja kontrolli; (2) ebamugavad, kuna nõuavad tunduvalt suuremat pingutust kui pelk sündmuste edastamine ja (3) ebavajalikud, kuna reaalsuse jutustaja kasuks muutmiseks on tunduvalt tõhusamaid vahendeid. Teiseks selgus, et sündmuste edastamine on sageli mittetäielik. Keelelised vahendid, mida jutustajad kasutavad mõjutamaks kuulaja vaadet motivatsioonile, aule, vastutusele ja süüdi olemisele, muudavad tihti algsete sündmuste semantilist tõlgendust, kuid sellest jäävad jäljed, mis lasevad analüüsijal taastada algse, muutmata sündmuste ahela. See kehtib eriti kõige lihtsamate ja levinumate muudatuste puhul: ühe või rohkema sündmuse kustutamine ahelast. Samal moel nagu foneeme hääldatakse koos naaberfoneemidega, on ka sündmuste edastamiseks kasutatavad osalaused seotud teiste osalausete sündmustega viisil, mis ei lase kogu informatsioonil kustutatud sündmuse kohta hävineda.

Üldine narratiivi uurimiseks kasutatav raamistik, mida ma kasutan, on esitatud (1). Allajoonitud elemendid on varasemast tuttavad (Labov & Waletzky 1967; Labov 1972). Siinkohal käsitlen mitte nii tuttavaid aspekte, mis on esitatud rasvases kirjas.

(1) Kordamööda jutuvestmisel narratiivi vahele torkaminesisukokkuvõtet kasutades.

        Kuulaja orienteerimine narratiivi aja, koha, tegelaste ja tegevuse suhtes.

        Teema arendus (complicating action) abil ajaline organiseerimine.

        Sündmustele diferentseeriva hinnangu andmine, vastandades reaalseid ja potentsiaalseid sündmusi irreaalsete predikaatide abil.

        Kõige edastamisväärsema sündmuse leidmine, suurendades usutavust objektiivsete pealtnägijate abil.

        Kõneksoleva sündmuse eest tunnustuse või süü omistamine osaliste integratsiooni või polarisatsiooniteel.

        Narratiivi seletamine läbi põhjuslike seoste ahela, mis seob kõige edastamisväärsemat sündmust orientatsiooniga.

        Narratiivi muutmine jutustaja huvides, kustutades objektiivseid sündmusi ning lisades subjektiivseid sündmusi.

        Narratiivi lõpetamine, pöördudes kooda (coda) abil tagasi oleviku ajaraamistikku.

Väikelinna jutustuse sündmuste struktuur

Vaadakem esiteks narratiivi, mille jutustas 73-aastane mees South Lyonsist, Michiganist ja mille lindistas hulk aega tagasi Claire Galed 1973. a Keeleinstituudist. Slaididel on hinnangulised predikaadid punasega tähistatud.

(2) Esimene inimene, kes siin linnas autoõnnetuses surma sai

Intervjueerija: Claire Galed

Jutustaja: “Ross Hawkins”, 73 a, South Lyons, MI.

Sisukokkuvõte

Kas ma räägin sulle esimesest inimesest, kes autoõnnetuses sur-surma sai siin…

Noh, ma võin sulle sellest rääkida.

Orienteerimine

a        He-he-enne-enne kui linnadesse tegelikult autod tulid

b        ma arvan, et see oli kohtunik-Sawyer-see oli kohtunik-uh-

c        ma saan aru, et ta oli kohtunik Ann Arboris

d        ja tal oli poeg, kes oli jurist.

Teema arendus

e        Ja see poeg – eks ta pidi purjus olema

f        ja nad-nad tulid lä-läbi linna si-hilja õhtul.

g        Ja eks nad läksid üpris kiiresti,

h        ja tulid välja siia lõppu -

i        ja nad ei võtnud seda pööret välja

j         ja nad pöörasid vasakule

k        ja nad keerasid kraavi ümber

l        rool torkas seda meest südamesse, seda sohvrit,

m        tappis ta.

Hinnangu andmine

n        Ja – uh – see teine mees murdis ainult pöidlaluu –

o        Rahvas-rahvas ütleb, et joodikuga [naerab] ei juhtu kunagi midagi [naer].

p        Võibolla ma ei peaks seda ütlema,

q        mul võib probleeme tulla.

Seda juttu on küllalt kerge mõista, lähtudes hinnangulisest arvamusest, mis on esitatud osas (n-q). Suurlinna juristid on probleem ning süü asetatakse selgelt purjus juristile, kes pääses tühiste vigastustega. Jutustaja viskab väikselt nalja selle üle, et tema, väikelinna inimene, võib sattuda hätta, kui kritiseerib neid suurlinlasi nende sohvrite ja suurte moodsate uhkete sõiduautodega. See on ameerika kultuuri tuntumaid teemasid: väikelinna inimeste lihtsus, ausus ja kompetentsus vastandatuna suurlinna inimeste rikutusele, korruptsioonile ja ebakompetentsusele.

Selle narratiivi loomist saab lähemalt jälgida, vaadates jutustatavate sündmuste põhjuslikku ahelat. Analüüs algab edastamisväärsuse ja kõige edastamisväärsema sündmusega (Labov 1997). Edastamisväärsuse mõiste on teatavasti tihedalt seotud hetke sotsiaalse situatsiooni, vanuse ja teiste kultuuriliste parameetritega. Edastamisväärne sündmus on siinkohal määratletud mitte absoluutsetes termintes, vaid tulenevalt narratiivi situatsioonist. Arvestades seda, et vestluses on kokkuleppeliselt ühe inimese sõnavõtu pikkuseks üks täislause, markeerib narratiivi see, et ta on lausest oluliselt pikem. Seega on sõna narratiivi jutustaja käes ning ta sisustab sotsiaalset ruumi pikemat aega kui vestlusest osavõtjad, kes ei räägi narratiivi. Nagu Sacks märgib (1992 II: 3-5), võivad teised osalejad narratiivi käigus sõna võtta, kuid narratiivi esitamine on sisuliselt nõue anda kõnejärg jutuvestjale, kuni narratiiv läbi saab.

(3) Definitsioon: Edastamisväärne sündmus on selline, mis õigustab kõneleja rolli automaatset üleandmist jutuvestjale.

Järeldus: Et olla aktsepteeritav sotsiaalne akt, peab isikukogemuse jutt sisaldama vähemalt üht edastamisväärset sündmust.

Selliste edastamisväärsete sündmuste seast võib enamasti leida ka kõige edastamisväärsema sündmuse, mida tähistame siinkohal e_o kui sündmust, mis on kõige ootamatum ja millel on suurim mõju narratiivi tegelaste vajadustele ja soovidele. Sellesse on kõige vähem sobiv sekkuda potentsiaalse “No ja siis?”-hüüatusega.

Kõige edastamisväärsem sündmus on tavaliselt see, millest lugu räägib. Pole sugugi mitte juhuslik, et jutustaja konstrueerib harva narratiivi, mille kõige edastamisväärsem sündmus on esimene teemaarendustest. Kust siis jutuvestja alustama peaks? Igale sündmusele eelneb loendamatu arv eelnevaid sündmusi. Küsimuse, kust alustada, peab püstitama ja sellele vastama iga jutuvestja, ja tihti tehakse seda kuuldavalt.

Vastus küsimusele, kust alustada, on seotud teise põhikontseptsiooniga, millega narratiive juhitakse – usutavusega. Narratiivi üldine usutavus põhineb kuulajate usul, et kõige edastamisväärsem sündmus ka tegelikult aset leidis. Mida vähem usutav sündmus, seda vähem tõenäolisemalt toimub automaatne jutujärje üleandmine.

Narratiivi fundamentaalne paradoks seisneb usutavuse ja edastamisväärsuse pöördvõrdelisuses. Selle võrra, et kõige edastamisväärsem sündmus on ebaharilik ja ootamatu, on see vähem usutav kui tavalisemad ja ootuspärasemad sündmused. Seega on tugev motivatsioon esitada enne sündmust e₀ sündmus, mis seda seletab: s.t sündmus, mis on sellega põhjus-tagajärg tüüpi seoses. Usutavust parandab seega sündmuste kaasamine, mis vastavad küsimusele “Kuidas selline (võib-olla uskumatu) sündmus teoks sai?” Seejärel on jutustaja silmitsi küsimusega, kas seda eelnevat sündmust on vaja selgitada. Tegemist on rekursiivse protsessiga, milles jutuvestja peab (teadlikult või alateadlikult) järgima sündmuste ahelat kõige edastamisväärsemast sündmusest ajas tagasi.

Kus see protsess lõpeb? Jutustaja peatub, kui ta rekonstrueerib sündmuse, mille kohta küsimus “Kuidas see sündmus juhtus?” on ebakohane. See ongi orientatsioon.

(4) Narratiivi rekonstrueerimine

(a) Jutuvestja valib esmalt kõige edastamisväärsema sündmuse e₀, millest jutt rääkima hakkab.

(b) Jutustaja valib järgmisena eelneva sündmuse e_-1, mis on e₀ põhjus ning vastab e₀ kohta küsimusele “Kuidas see juhtus?”

(c) Jutustaja jätkab teise sammu rekursiivset kordamist, kuni jõuab sündmuseni e_-n, mille puhul teise sammu küsimus ei ole kohane.

(d) Jutustaja esitab andmed e_-n kohta: aeg ja koht, tegelased ja nende käitumine kui narratiivi orientatsioon.

Narratiiv luuakse seega kui jutustaja teooria põhjus-tagajärg seostest. Ross Hawkinsi narratiivis on kõige edastamisväärsem sündmus (m) sohvri surm. Liikudes sündmuste ahelat pidi ajas tagasi, leiame, et ta sai surma, kuna (l) rool torkas teda südamesse, sest (k) auto keeras kraavi ümber, sest (i-j) nad pöörasid vasakule, aga ei võtnud pööret välja, kuna (g) nad sõitsid üpris kiiresti, sest (e) kohtuniku poeg oli purjus. Miks ta purju jõi? Edasine seletus on ebavajalik, kuna see on midagi, mida suurlinna juristid eeldatavasti teevadki. Osalause (e) algab väitega, mis tavaliselt on osa orientatsioonist (eks ta oli purjus) ja on alamosa esimesest teema arendusest (ta sõitis sohvriga läbi linna). Mitte ainult see esimene tegu, vaid kogu järgnev narratiiv (e-m) on alamosa sest'ile. Terve see sündmuste ahel on see, mis paneb jutustajat seda järeldust tegema.

Selle kausaalse ahela kogumõjul asetatakse süü autojuhi surma eest (purjus) juristile. Vaadakem seda küsimust lähemalt, pannes kõigi tegelaste teod lause-lauselt kirja osalejate analüüsi tabelis (5).

(5) Tegelaste analüüsi tabel esimesele osale narratiivist Esimene inimene, kes selles linnas autoõnnetuses surma sai.

Narratiivis nimetatud tegelased on kohtunik (kellel edaspidine roll puudub), tema poeg, sohver, auto ja auto rool. Põhjuslikud seosed on siinkohal omistatud mitte narratiivis peituvast loogikast lähtudes, vaid lähtudes meie arusaamast tegeliku elu põhjuslikest seostest. Aktiivsed põhjuslikud tegurid (agents) on märgitud y-ga ja neist tegudest otseselt mõjutatud z-ga; teised tegelased on x. Esimene tegevus on sulgudes kuna jutustaja märgib seda kui Eks ta oli. Siin on aktiivseks teguriks kohtuniku poeg. Kuid järgnevas viies osalauses ei ole tema aktiivne tegur. On selge, et sohver oli see, kes autot juhtis, kuna osalauses (i) torkas rool teda südamesse ja (m) tappis ta. Kuid enamiku kuulajate ja mu endagi üldine mulje narratiivi esmakordselt kuulates on, et süüdi oli (purjus) jurist. Muidu on oletus tema purjusoleku kohta, mis esitatakse esmalt osalauses (e) ja mida laiendatakse hinnangulises osas (n-q), täiesti põhjendamatu.

Kuidas muudab narratiiv osalauses (e) peituvat viidet vastutusest järgnevate sündmuste eest ja sündmuste eest üldse? Mul tuli seda narratiivi mitu aastat uurida, enne kui ma taipasin, kuidas see saavutatakse. Vastutuse teisele omistamine toimub null-põhjusliku verbi sõitis toel. Selle keeruline semantiline kooslus on näidatud (6). Nii lükkama kui sõitma tähistavad transversaalset liikumist, kuid sõitma viitab sellele, et tegur paneb iseseisva jõuallikaga üksuse transversaalselt liikuma. Selline üksus võib olla oma jõul liigutatav masin (laev, rong, auto) või saada jõu koostöös teiste liikuvate teguritega (vanker, tõld).

(6) Verbi sõitma semantika

lükkama         midagi liikuma panema [transversaalselt]

Siin on tegemist verbiga sõitma₁. Kuid on ka sõitma₂, mis hõlmab teist osalist. Inglise keele sõitma₂ kasutatakse tegelaste puhul, kes on teisi käskinud, juhendanud või muul moel motiveerinud masinaga sõitma₁. Sõitma₂ on see keeleline vahend, mis loob kuulaja jaoks põhjus-tagajärje seose. Narratiivi edasine käik näitab, et jutustajal puudub igasugune teave kohtuniku poja ja autojuhi tegelikust situatsioonist kui nad keset ööd läbi linna sõitsid. Sellegipoolest tekitab null-põhjuslikkus kujutelma, et (purjus) poeg oli vastutav, kõige tõenäolisemalt käskides autojuhti, vastu tema tahtmist, sõita kiiremini ja kiiremini. Kuid see on kooskõlas ka võimalusega, et ta magas auto tagaistmel. Tegelaste tabelit samm-sammult jälgides on selge, et tegelikult on autojuht aktiivne tegur nii läbi linna sõitmises, kiiresti sõitmises, vasakule pööramises kui pöörde mitte välja võtmises, kuni auto ise muutub aktiivseks teguriks ja autorool juhi tapab. Sellegipoolest on sõitma₂ kohane, kuna hoolimata sellest, kas kohtuniku poeg andis otsese käsu või mitte, tehti tegu tema pärast.

Seega saavutab jutustaja vastutuse ülekande narratiivis kahe vahendi abil. Esimene narratiivi tegu on allutatud eeldusele, et eks ta oli purjus. See otsesõnu väljendumatu loogika, mis peitub sõnas eks, seisneb selles, et ükski teine seletus ei sobiks järgneva sündmuste ahela seletuseks. Sõitma₁ ja sõitma₂ homonüümia koos selle väljaütlemata järeldusega lubavad kuulajal jääda järelduse juurde, et kohtuniku poeg oli aktiivne tegur. Jutustaja tõlgendust hoiab alal inglise keelele omane kahemõttelisus. Lauses Ta sõitis sohvriga läbi linna on sõitma “null-põhjuslikkusega”, kuna lisanduval põhjuslikul seosel pole ühtegi selget markerit, erinevalt prantsuskeelsest vastest (Il s'est fait conduire à travers la ville par un chauffeur.)

Näiliselt on narratiivi subjektiks sohver, esimene inimene, kes South Lyonsis autoõnnetuses surma sai. Tavaliselt tuuakse narratiivi peategelased sisse narratiivi osalause olulise komponendiga: subjekt, otsene objekt, predikatiivne nimisõna. Null-põhjuslikkusega verbi valik taandab sohvri eessõnalise ühendi sihitise rolli – ta sõitis sohvriga läbi linna – ja omistab tegevuslikkuse juristile. Veelgi enam, kogu see konstruktsioon on osa subordinaarsest põhjuslikust osalausest. Loo edenedes selgub, et sohver on veelgi vähem aktiivne tegur. Mr. Hawkins jätkab, rõhutades veelgi suurlinna ja väikelinna kõlbelisuse vastandust. Mr. Hawkinsi isa oli kohalik rahukohtunik, kes oli vastutav nende suurlinlaste tekitatud situatsiooni korrastamise eest.

(7) Teine osa loost Esimene mees, kes siin linnas autoõnnetuses surma sai.

Teema arendus 2

r        Aga – uh – igatahes, nad helistasid mu isale.

Orientatsioon 2

s        Ja ma elasin seal Raekoja vastas.

t        Ja tema oli enamiku oma elust kohtunik, ja – uh – rahukohtunik, tead küll.

Teema arendus 2

u        Ja nad ütlesid: “Mr. Hawkins, sa-me tahame, et te tuleksite riideaida juurde,

Teema arendus 2

v        Ja siis mu isa ütles nii – lasi mul endaga kaasa minna.

Orientatsioon 2

w        Muidugi, ma olin üle kaheteistkümne.

x        Ma ei tea kui – võib-olla viisteist ehk.

Teema arendus 2

y        Ja nii me läksimegi sinna

z        ja korjasime pikkvankriga selle mehe üles.

Hinnang

aa        Noh, kaks meest oli esiistmel,

        nii et mina pidin olema seal taga koos selle mehega

bb        ja tema jalad üle ääre kopsimas [naerab]

        kus piire maha käib, kui piire on [naer]

        ja see – kops [naerab]

cc        ja ta tõmbus mustaks, sest see – peatas ta vereringe, tead küll,

dd        ja ma arvasin, et see on neeger,

ee        ja sa poiss, kus see oli üks jube öö minu jaoks

        tulla koju [naerab] pimedas koos selle … mehega

Ross Hawkinsi narratiivi teine osa osutub alguses kujutatud jutust küllaltki erinevaks. Suur- ja väikelinna väärtuste üksteisele vastandamine jätkub, kuid nihkub võõra surmalt hirmunud 15-aastase poisi kogemusele, mida ta mäletab veel ka 73-aastasena. Tunnustuse ja süü omistamine nihkub võõra surma eest vastutav olemiselt vastutusele kogemuse eest, mis võib õudusunenäona veelgi kummitama tulla.

Kõige edastamisväärsem sündmus e₀ on kokku võetud viimases hinnagulises lauses (ee) see oli üks jube öö minu jaoks tulla koju [naerab] pimedas koos selle … mehega. Kuidas selleni jõuti? Narratiivi teooriat pidi tagasi minnes ilmneb, et e₀ toimub tänu sündmusele e_-1. Ross pidi taga pikkvankri kastis olema, kui nad surnukeha peale võtsid, sest e_-2 esiistmel olid kaks meest ja Ross oli nendega kaasas, sest e_-3 ta isa lasi tal kaasa tulla. Aga eelnevalt esitatud materjalis pole midagi, mis seda selgitaks.

Teise poole tegelased on nemad (inimesed, kes helistasid), Mr. Hawkins Sr., Mr. Drury, Ross ja sohver.

(8) Tegelaste analüüsi tabel teisele osale jutust Esimene inimene, kes selles linnas autoõnnetuses surma sai.

Vastutus sündmuste eest on teguritel, mis on tegelaste tabelis (8) tähistatud y-ga: esiteks neil, kes helistasid, siis Mr. Hawkinsil, kes lasi Rossil kaasa tulla. Ross ise on aktiivse teguri rollis alles lõpus, kui ta tajub laipa kui neegrit. Vastamata jääb küsimus, miks peaks rahukohtunik oma 15-aastase poja sellisele süngele ettevõtmisele kaasa võtma.

Selle kujuteldamatu situatsiooni lahendus avaneb teksti lähemal vaatlusel. Ross teatab, et ta isa sai telefonikõne, ning edastab meile teate kogu sisu. Kuna sel ajal polnud telefonidel kõlareid, tuleb järeldada, et Ross sai teatest teada oma isalt, küsides:

(8) Ma ütlesin: “Mida nad ütlesid, isa?”

Osalausest (u) on meile teada, et Ross teadis, mida ta isale öeldi, nii et järgneb (9):

(9) Nad ütlesid (u) “Mr. Hawkins, me tahame, et te tuleksite riideaida juurde, laske Mr. Druryl ennast viia rii- pikkvankriga ja riide- ja laske ennast sinna sõidutada ja võtke see mees ja tooge ta linna”

Kolmas kustutatud sündmus tuleneb paratamatult peaverbist osalauses (v) Ta lasi mul endaga kaasa tulla. Väjend X lasi Y-l teha Z-i lubab eeldada tervet rida tingimusi. Üks on see, et X on teadlik, et Y soovib teha Z-i. Ei saa lasta kellelgi midagi teha, kui puuduvad tõendid, et ta tahab seda teha. Teiseks, keegi (võimalik, et ka X) ei tahtnud, et Y teeks Z-i või keelas tal seda teha. Arvestades neid kahte tingimust, annab verb laskma teada, et X kaotas igasugused takistused Y teel Z-i tegemisele. Kõige tõenäolisem viis, kuidas Mr. Hawkins oleks saanud teadlikuks saada Rossi soovist temaga kaasa minna, oli kolmas lause väljajäetud sündmuste ahelas

(10) Ma ütlesin: “Kas ma võin sinuga kaasa tulla?”

Võimalik, et hoolimata sellest, et laskma viitab tugevale keelule, Mr. Hawkins vastas lihtsalt “Jah”. Kuid see, mis järgneb (w-x), viitab omakorda tugevalt sellele, et Mr. Hawkinsi esimene reaktsioon oli negatiivne. Tegelikult, arvestades osalauset (w), võime usaldusväärselt rekonstrueerida (11):

(11) Mu isa ütles: “Ei, see pole miski töö kaheteistaastase poisi jaoks.”

Edasi, poja kõige tõenäolisem vastus tuleneb osalausest (x):

(12) Ma ütlesin: “Ma olen rohkem kui kaksteist – ma olen peaaegu 15!”

Sellele järgneb loogiliselt (v) oma algsel kujul:

(v') Nii et mu isa ütles, et ma võin tõesti temaga kaasa minna.

Kõneaktid (8-12) ei asenda ühtki narratiivi algset osalauset, vaid tuleks lisada (u) järele ja (v) ette, nagu näidatud laiendatud tegelaste analüüsi tabelis (14).

(14) Laiendatud tegelaste analüüsi tabel teisele osale loost Esimene inimene, kes siin linnas autoõnnetuses surma sai.

Nende sündmuste kustutamine Ross Hawkinsi narratiivist on ootuspärane. Nagu enamik perenarratiive, on ka see integratiivne, mitte polariseeriv muudatus. Ross kustutab sündmused, mis paneksid süü tema isale, ja samuti need, mis süü tema peale lükkaks. Kuid sellisest kustutamisest jäävad sageli jäljed, nimelt algselt tehtud leksikaalsete valikute näol. Seega, Ross oleks võinud muuta (v) lauseks “Nii et ma läksin nendega sinna kaasa,” aga ta ei teinud seda, jättes alles lasi, mis lubab meil rekonstrueerida puuduvad sündmused ja tema tsitaadid järgnenud vaidlusest kõige tõenäolisemate lingvistiliste vormide kujul.

Selle narratiivi analüüsimise kaks võtmeelementi on lingvistiline häälega signaliseerimine, lingvistiline kategooria, mis seob osalisi tegevusega. Null-kausaalsusega verb sõitis, mis lükkab süü kaassõitjale ja lubav lasi, mis oleks lükanud süü Rossi isale, kui selles peituv oleks realiseerunud.

Tunnistus Tõe ja Lepitamise istungitelt

Hiljutisel külaskäigul Lõuna-Aafrikasse tutvusin ma Bocki, McCormicki ja Raffray (2001) tööga, kes rakendasid narratiivide analüüsi Labov ja Waletzky 1967 meetodil Tõe ja Lepitamise Komitee [TRC] istungitel. TRC rakendab Lõuna-Aafrika valitsuse unikaalset programmi, vältimaks uut kättemaksutsüklit vastvabanenud lõuna-aafriklaste poolt oma endiste rõhujate vastu. TRC eesmärgiks on “edendada rahvuslikku ühtsust ja leppimist arusaamise vaimus, mis on konfliktide ja mineviku lõhede ülene” (TRC Report 1998 Vol 1:55). TRC alla kuuluv Inimõiguste Rikkumise Komitee pidas istungeid aastail 1995-1999, käsitledes konflikte ja lõhesid, mis apartheidi perioodil 1960-1994 kogu maal võimutsesid. TRC aruanded on kättesaadaval veebilehel: <http://www.truth.org.za>.

TRC eesmärke ja saavutusi on laialdaselt kajastatud, kaitstud ja kritiseeritud. Tõe kontseptsiooni on uuritud ja arutatud paljudest vaatenurkadest. Nagu Bock, McCormick ja Raffray selle kokku võtavad, tegeleb Komitee faktiliste küsimustega: “Mis juhtus? Kellele? Kelle tõttu?” Kuna enamik tunnistustest on narratiivid siin defineeritud mõttes, langevad TRC eesmärgid selles osas kokku käesoleva artikli eesmärgiga, leida narratiivi aluseks olevate sündmuste struktuur. TRC ei alahinnanud sugugi sellega seotud raskusi. Nad toetasid Ignatieffi seisukohta, et “Parim, mida tõe komitee saavutada suudab, on vähendada valede hulka, mis avalikus diskursuses vastuseisu kohtamata ringlevad” (Ignatieff 1991: 113, tsiteeritud TRC 1998 Vol 1: 111). Selle ettekande esimene pool osutas sellele, et suurele osale narratiivist saab heita valgust, lähtudes eeldusest, et kõnelejad muudavad reaalsust tehnikatega, mis on tunduvalt peenemad ja tõhusamad kui valetamine. Ma loodan, et siin esitatud narratiivi analüüsi tehnikaid saab kasutada edendamaks TRC eesmärke saavutada parem kogutud tunnistuste mõistmine.

Inimõiguste rikkumise istungitel on palju tunnistusi nii koletute tegude kordasaatjailt kui nende ohvritelt. Bock, McCormick ja Raffray rakendavad Labov ja Waletzky 1967 analüütilisi kontseptsioone ohvrite tunnistustele. Käesolev analüüs tegeleb ühe kuriteo toimepaija tunnistusega, rakendades selle artikli esimeses osas esitatud narratiivi analüüsi edasiarendusi (Labov 1997). Analüüsitav tunnistus pärineb juhtumist 1050/96. Selle tunnistuse andis TRC ees Cornelius Johannes Van Wyk, genotsiidiprogammiga rassistiku rühmituse aafrikaanist liige. Asjassepuutuvad narratiivid leiduvad TRC kodulehel http://www.truth.org.za/amntrans/pta1/vanwyk.htm.

Minu eesmärgiks nende narratiivide uurimisel on vaadata, kas selle artikli esimeses pooles kasutatud tehnikad selgitada, mida narratiivis räägitakse, ja mida tõenäoliselt tehti, see tähendab, selgitada sündmuste alusstruktuuri. Van Wyki oma sõnade kohaselt on talle esitatud süüdistus kolmes mõrvas, varguses, varguskatses raskendavatel asjaolusel, sissemurdmises kavatsusega varastada ning ebaseaduslikus relvade ja lõhkeaine omamises. Praegu on ta vanglas, kandes karistust nendes tegudes süüdimõistetuna. Me näeme allpool, et tema tunnistuses on mitmeid märke püüetest leevendada vastutust nende kuritegude eest ja eeldatavasti usub ta, et tema tunnistusel võib olla oluline roll võimalikus amnestias või karistusaja vähendamises.

Vaatleme osa Van Wyki tunnistusest, et näha, milliseid keelelisi vahendeid kasutatakse muutmaks narratiivi sündmusi moel, mis vähendab tema osalust reas tapmistes. Esimeses osas ma viitasin sellele, kui oluline on alustada eeldusest, et jutustajad ei valeta. Antud juhul on sel oletusel tavapärasest rohkem kaalu, kuna eeldatavasti saab tema tunnistust võrrelda komitee liikmeile kättesaadavate kohtuprotokollidega.

Van Wyki tegusid motiveeris sügavalt juurdunud ideoloogia, mille osaks on mustanahaliste, juutide ning teiste vähemuste vihkamine. Järgnevas (15) küsitleb süüdistaja Gimsbeek Van Wyki eesmärgiga paljastada tema varased eelarvamused:

(15) MR. GIMSBEEK: Mr. Van Wyk … alustage päris algusest ja rääkige meile natuke oma lapsepõlvest ja oma isiklikust taustast ja erinevaist mõjudest, mis panid teid neid seaduserikkumisi toime panema. ..

MR. VAN WYK: Jah. Ma arvan, et oleks kohane, kui ma alustan oma puberteedist. Ma olin umbkaudu 12, 13 aastat vana ja sellel ajal – noh, ma kasvasin väga ranges, konservatiivses ja parempoolses kodus …

Võib-olla peaksin ma viitama kõige olulisemale uskumuste peatükile Valge Mehe Piiblis. See on organisatsioon, mis loodi Ameerikas, minu arust kunagi 20nda sajandi alguses. Viitamine Valge Mehe Piiblile on selle konkreetse grupi tõekspidamiste aluseks … ja selles dokumendis on kirjeldatud, kuidas juudi orjapidajad valitsevad kogu maailma oma rahaliste musklite abil ja et nad kasutavad inimesi poliitiliste marionettidena ja see tähendab ka seda, et nad tahavad kasutada Valget inimest orjana, saates ta sügavale võlgadesse.

Siin kirjeldatud tapmised toimusid, kui Van Wyk ja tema kaasosaline White murdsid sisse majja, mis kuulus kahele mustanahalisele, Mr. ja Mrs. Dubane'ile, et relvi varastada. Ma olen järgnevad eraldiseisvad osalaused ja taandreastatud all-osalaused tähtedega nummerdanud, kasutades isikukogemuslike suuliste narratiivide analüüsi tehnikat.

(16)

a        Hiljem, umbes kella seitsme ajal me siis läksime maja juurde.

b        Maja ees oli põõsastega kaetud ala

c        ja me võtsime seal positsiooni sisse.

d        Mrs. Dubane oli sel ajal väljas, pühkis majaesist verandat,

e        ja me ootasime, et ta läheks majast eemale,

f        Mingil hetkel tuli ta maja ette

g        ja ta seisis otse meie ees

h        ja vaatas White'ile praktiliselt otse näkku, ilma et oleks teda tegelikult märganud,

i        aga ma arvan, et ta muutus mingil hetkel kahtustavaks

j        ja just siis ütles White talle tema omas keeles,

k        ta tervitas teda,

l        ta ütles tere

m        ja ta pööras ümber

n        ja siis ta tulistas teda selja tagant.

o        Ja siis lõikas tal kõri läbi.

Kuni selle hetkeni näitab Van Wyki narratiiv teda ennast kui ainult vaatlejat ja tegude ainus toimepanija on White. Van Wyk ootas, kuni White tervitas Mrs. Dubane'i, tulistas teda selja tagant ja lõikas tal kõri läbi.

(17)

p        Selles staadiumis ma arvasin, et me peaksime tagasi tõmbuma

q        Aga sel hetkel tuli Mr. Dubane ümber maja nurga,

r        nägi Mrs. Dubane'i maas lamamas

s        ja jooksis teed mööda minema.

t        White tulistas teda (shot at him),

u        lasi mööda

v        ja käskis minul tulistada.

w        Ma siis järgnesin Mr. Dubane'ile teed mööda

x        ja lasin tema pihta (fired a shot at him).

y        White tuli sinna

z        ja läks minust mööda.

aa        Sel hetkel lamas Mr. Dubane maas,

ab        siis ta lõikas Mr. Dubane'il kõri läbi.

Selle sünge loo rahulik ja näiliselt objektiivne stiil on seda tüüpi TRC istungitele omane. Osalause (p) on selgelt hinnanguline lõik, mis ei väljenda mitte tundeid, vaid pigem kainet arutlust. Van Wyk kujutab ennast kui mõõdutundelist inimest, kes tahtis edasisest tapmisest hoiduda, ja asetab peamise vastutuse White'ile. Sellegipoolest on tegemist äratuntava otseselt omakasupüüdliku apellatsiooniga, kuna tegemist on igasuguste kinnitavate tõenditeta rääkija subjektiivsete mõtteavaldustega.

Lähem pilk narratiivi sündmusstruktuurile toob nähtavale objektiivseid kohendamisi, mis toimivad rääkija süü vähendamise eesmärgil. Kõige edastamisväärsemateks sündmusteks on ilmselgelt (16) (o) ja (17) (bb), kaks White'i kriminaalset tegu, mis sisuliselt lõpetasid Mr. ja Mrs. Dubane'i elud. Allpool on esitatud (18) tegelaste analüüsi tabel (17) kohta, näidates põhjuslikku seost, mis viis (bb)ni. Aktiivne tegur, kes algatab sündmused (t), (v) ja (bb), tähistatud y-ga, on White. White tulistas Mr. Dubane'i, misjärel käskis Van Wykil tulistada. Narratiivi ainus Van Wyki poolt tehtud tegu on (x), lasksin Mr. Dubane'i pihta. Selle järel on aktiivne tegur taas White, kes lõikas Mr. Dubane'il kõri läbi.

(18) Tegelaste analüüsi tabel Van Wyki tunnistuse (17) kohta.

See osa tunnistusest peab vastama küsimusele “Kes tappis Mr. Dubane'i?” Oli see Van Wyk või White? Väljend lasksin lasu millegi pihta (fired a shot at) eeldab, Grice'i printsiibist lähtudes, et Van Wyk lasi sihtmärgist mööda. Kui esitada küsimus “Kas sa tulistasid teda?” võiks vastuseks olla “Ma tulistasin tema pihta, kuid ei tabanud.” Vastuseks ei oodata “Ma tulistasin tema pihta ja tabasin,” kuna kellegi tulistamine (shooting) on vajalik ja ootuspärane eeldus kellelegi pihta saamiseks. Lasksin (fired at) kasutamine osalauses (x) paneb seega kuulaja uskuma, et White on täielikult Mr. Dubane'i surmas süüdi. Sellegipoolest leiame ebatäieliku kustutamise, täpselt nagu Lõuna Lyonsi intsidendi teises pooles. Osalauses (aa) lamab Dubane maas. Ta võis komistada ja omal jõul kukkuda, kuid arvestades seda, et White teda tulistas, on kõige tõenäolisem seletus see, et Van Wyki kuul tabas teda. Van Wyki kuul võis väga hästi põhjustada tema surma enne, kui White ta kõri läbi lõikas.

Parandatud tegelaste analüüsi tabel (18') taastab kaks põhjuslikust ahelast kustutatud sündmust, kus Van Wyk on aktiivne tegur. Ma tabasin teda ja ta kukkus. Kuid sellest on jäänud kaks jälge, mille õiguskohtus süüdistajad kindlasti üles võtaks. Et neid kahte sündmust täielikult kustutada, peaks Van Wyk kas kustutama pihta (at) või lasksin pihta (fired at) või lisama vale aga ma ei tabanud. Ta peaks ühtlasi lisama vale, et White tulistas Dubane'i enne, kui tal kõri läbi lõikas. Tõenäoliselt läheks see vastuollu varasemate White'i poolt antud tunnistustega. Kahe sündmuse lihtne kustutamine on lihtsam kui tahtlik fabrikatsioon, isegi kui see ei pruugi lähemal uurimisel eriti tõhusaks osutuda.

(18') Parandatud tegelaste analüüsi tabel (18) (lisandused kursiivis).

Narratiiv jätkub valge afrikaani naise tapmise kohalt.

(19)

cc        Selles staadiumis ma arvasin jälle, et me peaksime tagasi tõmbuma

dd        Aga White ütles ei, me peaksime operatsiooni jätkama.

ee        Siis me sisenesime majja

ff        ma ei mäleta

gg        aga me sisenesime valdusse.

hh        Me läksime mööda vahekäiku

ii        White ütles, et me peaksime kappidest otsima

jj        ja me ei leidnud kohe püsse.

kk        Ühes seinas oli eraldi riietusruum

ll        ja selles oli hulga sisseehitatud kappe.

Appellatsioon mõistmisele (cc) ja selge püüe White süüdi jätta on veelkordne läbinähtav katse, mis ei vaja kommentaare. Siin keskendume objektiivsetele väidetele, mis kujutavad kahe mehe tegusid. Siin (ii) ja (kk) kaudu esitatud pilt on selline, et kaks meest otsivad ruumi erinevates osades kappe läbi, tõenäoliselt seljad vastamisi.

(20)

mm        Ja siis ma hakkasin neid kappe läbi otsima

nn        ja tema samuti.

oo        Mingil hetkel kuulsin, kuidas ta kapi ukse kinni virutas

pp        ja siis ta tulistas ühe lasu ühte uksesse

qq        ja mina tegin puhtinstinktiivselt samamoodi

rr        ja alles hiljem

ss        Ma ei teadnud seda ennem.

MR. GIMSBEEK: Aga kas te kahtlustasite, et keegi oli kapis?

MR. VAN WYK: Jah, aga ma ei teadnud seda.

tt        Seejärel tegi White kapiukse lahti,

uu        lõikas Mrs Roux' kõri läbi.

(ss) järel juhib süüdistaja tähelepanu nõrgale kohale Van Wyki ennastupitavas tunnistuses ja tema vastus on mitteveenev vabandus, et ta ei olnud kindel, et Mrs. Roux oli kapis. Van Wyk jätkab, väljendades kahel viisil oma kahetsust. Esimene neist on selgelt rassistlik avaldus.

(21) Hinnang

vv        Sel ajal oli sellel teol mulle tugev mõju.

uu        Te teate, et me toetasime afrikaanide üritust

vv        ja nüüd me olime tapnud ühe meie endi rahva seast.

ww        Sel ajal ei olnud minu jaoks midagi kurvastavat näha kahte musta inimest suremas,

xx        aga Mrs. Roux'd suremas näha oli minu jaoks kohutav asi, mille tunnistajaks olla.

Teine vabandus on avaldus, mis – kui seda tõe pähe võtta – tähendaks, et Van Wyk on täiesti muutunud inimene.

(22)

Ma arvan, et taganemata sellest, mida ma ütlesin, praeguste tunnete põhjal, praegu omandatud kogemuse põhjal tahaksin ma öelda Mr. ja Mrs. Dubane'i perele ja kõigile nende sõpradele, et mul on tõesti kahju selle pärast, mis juhtus. Ja ma tahaksin öelda Mrs. Roux perele ja sõpradele, et mul on tõeliselt kahju vea pärast, mis me seal tegime. Mul on tõesti, tõesti kahju. Mul pole sõnu, et väljendada, mida ma tunnen, ja miski ei saa olematuks teha, mingid sõnad ei saa olematuks teha seda, mis me tegelikult tegime, aga mul on väga kahju.

Ainus kohane vastus sellistele rituaalsetele vabandustele on TRC eesistuja poolne – ta katkestas istungi. Vabandused on seda enam kahtlustäratavad, et nad näitavad Van Wyki jätkuvaid püüdeid muuta sündmusi viisil, mis lükkab süü White'ile ja vabandab teda ennast. Wyk ütleb (21), me olime tapnud ühe meie endi rahva seast, mitte mina olin tapnud. Ta kujutab ennast (21) Mrs. Roux surma tunnistajana, mitte põhjustajana, ja väldib otsest väljendit Minu jaoks oli kohutav, et ma olin Mrs. Roux tapnud. Narratiivi enda juurde tagasi pöördudes võib leida ka muid tõendeid sündmuste aluseks oleva struktuuri kohta, milles Van Wykile langeb peamine vastutus tapmiste eest.

Veel üks otsene apellatsioon on äratuntav osalauses (qq). Van Wyk väidab, et ta ei tulistanud kappi sihilikult, vaid kõigest jäljendas White'i tegu puhtinstinktiivselt. See on subjektiivne väide, millel puudub tunnistuses igasugune kinnitav väärtus ja mille võib vabalt kõrvale jätta. Alles jääb aga faktiline küsimus “Kes tappis Mrs. Roux, White või Van Wyk?” On võimalik, et Van Wyk tulistas sama kappi, mida White oli tulistanud, ja et tema teine lask ei olnud tingimata surma põhjuseks. Teine võimalus on, et Van Wyk tulistas teist kappi, millesse White ei tulistanud, ja et tema oli seega Mrs. Roux surma põhjustaja. Narratiivi on võimalik lugeda mõlemal moel, olenevalt lingvistide poolt palju arutatud ebaselge konstruktsiooni samamoodi (exactly the same) tõlgendusest.

Kui ma ütlen “John sügas nina ja mina samamoodi”, ei mõisteta väljendit 'samamoodi' tavaliselt tähenduses, et mina sügasin Johni nina, vaid et ma sügasin enda nina. Siiski, mõlemad tõlgendused on võimalikud. Antud juhul võib (qq) väljendit tegin samamoodi tõlgendada tähenduses, et White avas kapi ukse, nägi kapis Mrs. Roux'd, tulistas sihilikult kappi, et teda tappa, ning Van Wyk, kes tema kõrval seisis, tulistas instinktiivselt samasse kappi ja võib-olla ei saanud talle tegelikult pihta. Teisalt, kui tegemist on kahe erineva kapiga, jääb küsimus, kummas kapis oli Mrs. Roux ja kes ta tappis?

Ingliskeelse määrava artikli the kasutus osalauses (rr) koos kasutusega osalauses (tt) näitab, et Mrs. Roux oli selles kapis, millesse Van Wyk tulistas. Lahtiseks jääb küsimus, kas White tulistas teise kappi, sellesse, mida algselt tähistatakse umbmäärase artikliga a osalauses (oo). Seega on meil kaks erinevat põhjuslikku ahelat.

Versioonis (23a) tulistavad mõlemad mehed sama kappi, esmalt White ja siis Van Wyk. White avab kapiukse uuesti ja lõikab Mrs. Roux' kõri läbi. Selles stsenaariumis on sisuliselt Mrs. Roux' püssi ja noaga hukkajaks White. Versioonis (23b) on tegemist kahe kapiga. White tulistab tühja kappi ja seejärel Van Wyk tulistab teist kappi, milles peitub Mrs. Roux. Seejärel teeb White teise kapi ukse lahti ja lõikab Mrs. Roux kõri läbi, kuigi viimane on väga tõenäoliselt juba Van Wyki tulistatud kuuli läbi surnud.

(23a) Tegelaste analüüsi tabel (20).

(23b) Alternatiivne tegelaste analüüsi tabel (20)

Kumb on õige, (23a) või (23b)? Van Wyk lõi selle kahemõttelisuse, kasutades kahemõttelist väljendit tegin samamoodi. Sellegipoolest on ta jätnud tõendid selle kohta, et õige on teine stsenaarium, kus tema on ainus, kes Mrs. Roux'd tulistas. See järeldub Grice'i implikatsioonidest verbi kuulma kohta.

Kui Van Wyk oleks osalauses (oo) öelnud “Ma nägin, kuidas ta ukse kinni lõi” oleks see kooskõlas sellega, et kaks kõrvuti seisvat meest tulistavad samasse kappi. Kuid kuulsin ei ole sellise tõlgendusega kooskõlas. Ma nägin, kuidas ta ukse kinni lõi on vestluses tähendusega ka Ma kuulsin, kuidas ta ukse kinni lõi (välja arvatud juhul, kui on täpsustatud, et tulistaja oli kaugel eemal või rääkija on kurt). Teisest küljest, Ma kuulsin, kuidas ta ukse kinni lõi on vestluses tähendusega Ma ei näinud seda.

Järeldama peab seega, et White seisis sellises kohas, kuid Van Wyk ei näinud, mida ta tulistas, ja et White'i lask läks teise, tühja kappi. Kui Van Wyk oleks muutnud (oo) verbi kuulsin verbiks nägin, oleks tulemus olnud kooskõlas kahemõttelisusega, mille tõi sisse väljend samamoodi, kuid kuna verbiks on jäetud kuulsin, ei ole mingit kahemõttelisust. Tõlgendus (23b) valitakse kui enam tõenäoline.

Ma loodan, et see mõtiskelu Van Wyki tunnistusest aitab kaasa TRC esmaste eesmärkide saavutamisele: selgitada, mida tehti ja kes oli vastutav. Narratiivi aluseks oleva sündmusstruktuuri analüüs näitab, et Van Wyk oli järjekindlalt muutnud oma kirjeldust sündmustest viisil, mis vähendas toimepandud tegude eest talle langevat süüd. Muutus saavutatakse nendesamade kahe peamise tehnikaga, mida me nägime ka narratiivis esimesest mehest, kes South Lyonsis autoõnnetuses surma sai.

(i) Sündmuste kustutamine.

(ii) Kahemõtteliste konstruktsioonide kasutamine.

Me leidsime, et kumbki neist tehnikatest ei anna puhast tulemust. Keeleliste struktuuride lausetevaheline haakumine ja kattumine jätab jäljed, mis viitavad kustutatud materjali loomusele. Mõningase vaevaga on võimalik neid jälgi kasutada rekonstrueerimaks narratiivi loomisele aluseks olnud sündmused.

Pole mingit põhjust vaadelda kõneleja poolt algse sündmusteahelaga toime pandud operatsioone kui makjavellilikke manipulatsioone tõega. Suure hulga jutustajate jälgimise põhjal usun ma, et sellised muutused on automaatsed narratiivi organiseerimise võtted. Jutustaja on alateadlikult juhitud normatiivsest ideoloogiast, mis omistab kõnealuste tegude eest tunnustust ja süüd viisil, mis oleneb jutustaja sotsiaalsetest suhetest, tema otsesest publikust ja laiemast potentsiaalsest auditooriumist. Samuti on selge, et kuulajad ei lasku enamasti siin läbiviidud analüütilistesse protsessidesse. Kuulajad ei näita mingil viisil välja, et nad on teadlikud aukudest ja väiksematest ebakõladest jutustaja konstruktsioonis, vaid pigem otsustavad oma üldise mulje põhjal, kas pidada narratiivi tõeseks või eitada seda tervikuna.

Selles artiklis kasutatud meetodid ei anna tulemuseks seega mitte kuulajate arusaamade rekonstruktsiooni. Need esindavad püüet seista jutustaja selja taga alates sellest hetkest, kui neil tekib tahtmine esitada lugu, mis on osa nende eluloost, ja järgida nende narratiivi konstrueerimise loogikat. Ma olen püüdnud välja selgitada, mis on vajalik selleks, et panna kokku lineaarne narratiivi osalausete ahel, mis vastaks enam või vähem sellele, mis juhtus, ja sellele, mida kuulajad tahaksid teada selle kohta, mis juhtus.

Arusaadavalt pole need rekonstruktsioonid sugugi kindlad. Meil ei ole mingitki kindlust tulemuse õigsuse osas. Sellegipoolest laseb see ettevõtmine heita valgust protsessile, mille vahendusel narratiive luuakse, edastatakse ning mõistetakse.

Tõlkinud Liisa Vesik

Kirjandus

Bok, Mary & McCormick, Kay & Raffray, Claudine 2001. Fractured truths: discourse in South Afica's Truth and Reconciliation Hearings. Ms.

Labov, William 1972. The transformation of reality in narrative syntax. In W. Labov, Language in the Inner City. Philadelphia: U. of Pa. Press. Pp. 354-396.

Labov, William 1997. Some further steps in narrative analysis. Journal of Narrative and Life History 7: 395-415.

Labov, William & Waletzky, Joshua 1967. Narrative Analysis. In J. Helm (ed.), Essays on the Verbal and Visual Arts. Seattle: U. of Washington Press. Pp. 12-44. Reprinted in the Journal of Narrative and Life History 7: 3-38.

Sacks, Harvey 1992. Lectures on Conversation. Volume I & II. Edited by Gail Jefferson. Cambridge: Blackwell.

Truth and Reconciliation Commission 2001. Truth: the Road to Reconciliation. http://www.truth.org.za/