Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
[Originaalpealkiri: Schneewittchen hat viele Schwestern. Frauengestalten in europäischen Märchen.] Koostanud Ines Köhler-Zülch, Christine Shojaei Kawan.
Kõnealuses kogumikus esitatud muinasjutud pärinevad erinevatest Euroopa maadest. Üheks koostajate keskseks huviobjektiks on olnud muinasjuttude transformatsioon. On selge, et jututüüpide levik ei lõpe rahvuslike ega keeleliste piiridega, kuid levimise käigus teevad need läbi nn aklimatiseerumisprotsessi. Pealiskaudsele muinasjutuhuvilisele võib olla jäänud mulje, et Lumivalguke, Tuhkatriinu ja Uinuv kaunitar määravad üldjoontes ära kogu euroopa muinasjuttude naiskangelase kuju. Tegelikkuses esineb aga küllaga nimetatutest erinevaid või neile vastanduvaid muinasjutunaisi - nende hulgas on nii teravmeelseid, leidlikke kui aktiivselt tegutsejaid. Regionaalselt erinev on teemade ja jututüüpide eelistamine ja muidugi keeleline formuleerimine. Mõningatel juhtudel viitavad isikunimed maadele, kust mingi lugu on üles kirjutatud. Sagedamini on aga muinasjutufiguurid nimetud - lihtsalt lapsevanemad, pojad, tütred, kuningad, kaupmehed, vanad naised. Ka reaalseid kohanimesid kohtab muinasjutus harva. Tihti esitatakse kodu ning võõrad ja kauged paigad lihtsalt ruumiliste vastanditena ning need ei vaja mingit nimelist täpsustamist. Ometi kujutatakse ka võõrast ruumi pigem tuttavate vahenditega, nii näiteks kipub albaania muinasjutu kauge Hommikumaa öö olema sama jäiselt külm nagu Albaanias.
Eelnevast lähtudes on koostajad püstitanud küsimuse: kas võib öelda, et üle Euroopa tuntud muinasjuttude naiskangelased kalduvad samuti omandama just selle maa koloriiti, kust mingi tekst on üles kirjutatud? Selgub, et regionaalsest pärimusest on ilmselgelt mõjustatud nõidusega seotud naised. Soome muinasjutus aitab just Sööjatar kurja kuningannat, vene variantides on kangelase abilisteks Baba-Jagaa oma õdedega. Vähem üheselt kui nende teispoolsuse figuuride puhul on regionaalseid iseärasusi märgata maise maailma naiste juures. Pigem on peategelastele omane see, et seostatuse tõttu muinasjutu sisuga varieeruvad nad - olenemata sellest, kas mehed või naised - oma iseloomu põhijoontes väga vähe. Euroopa muinasjututraditsiooni suhteline ühtsus - näiteks naljandilaadset muinasjuttu targast talutüdrukust jutustatakse samalaadselt praktiliselt kogu Euroopas - on suures osas tingitud ühistest ajaloolistest ja kultuurilistest arenguepohhidest. Kui võtta aluseks kirjanduslik levik, siis näiteks Tuhande ja ühe öö jutud said 17. sajandil ülipopulaarseks mitte ainult Prantsusmaal, vaid nendest vaimustus peaaegu kogu Euroopa. Samalaadne protsess toimus enne seda, keskajal: 11. sajandil jõudis Pärsiast Süüria ja Araabia vahendusel Euroopasse Sindbadi-raamat, mida tuntakse ka nimetuse all Seitse tarka meistrit. See raamat oli hinnatud paljudes maades Kreekast ja Hispaaniast kuni Venemaani, Lõuna-Euroopas kestis selle populaarsus isegi kuni 19. sajandini välja.
Kui üleeuroopalised kirjanduslikud mõjud kõrvale jätta, siis oli määrav mõju ka sarnastel sotsiaalsetel struktuuridel, näiteks feodaalsuhetel. Ometi võib märgata ka Euroopa raames teatavat diferentseerumist: näiteks ladina keel oli domineerivaks kirjakeeleks Kesk- ja Lääne-Euroopa Roomaga seotud maades, ortodoksses Ida- ja Kagu-Euroopas aga olid ülekaalus Kreeka, Bütsantsi mõjud. Näiteks 12./13. sajandil jõudis Kreekast lõuna- ja idaslaavlasteni väga levinud orientaalne valmikogumik Kalila ja Dimna, samuti ka kuulus aleksandriromaan Aleksander Suure seiklustega, seevastu mujal Euroopas oli olulisem vahendajaroll ladina keelel. Seega saab Euroopa laias laastus jaotada erinevateks jutustamispiirkondadeks - Balkanimaad, Skandinaavia, Kesk-Euroopa jne, mis on igaüks määratletud oma jututraditsiooni poolt. Muidugi ei saa siin tõmmata teravaid eristusjooni, vaid kõigi nende alade vahel on hägusemaid kontakttsoone.
Loomulikult ei ole erinevused muinasjuttudes alati tingitud ainult geograafilistest oludest. Mõnikord on päritolumaa isegi vähemtähtis kui aeg, millest üleskirjutus pärineb, või jutustaja temperament ja talent. Muidugi avastas folkloristika individuaalse jutustajaisiksuse tähtsuse alles võrdlemisi hiljuti. Üksikutel juhtudel lisasid küll juba 19. sajandi kogujad oma materjalile jutustajakirjeldusi, süstemaatilisemad tööd ilmusid aga alles 1920ndatel aastatel. Näiteks vene folkloristid liigendasid oma muinasjutupublikatsioonid mitte teemade vaid külade ja informantide järgi.
Teha järeldusi informantide osakaalu kohta muinasjutu üldilme määramisel on muidugi raske. Näiteks Taani folklorist Bengt Holbek väidab, et mitmetes Taani piirkondades, aga ka Fääri saartel, Norras ja Sitsiilias on imemuinasjutte rääkinud pigem naised kui mehed, mujal aga on suhe vastupidine. Samas järeldab Holbek koos Siegfried Neumanniga 19. sajandi lõpust pärit arhiivimaterjali põhjal, et algselt olid peamisteks imemuinasjutu traditsiooni kandjateks mehed. Hilisemat naiste ülekaalu seletavad nad sellega, et meesteni jõudsid industrialiseerimise ja linnastumise mõjud kiiremini ning nad olid seega altimad vanast traditsioonist loobuma. Arvesse tuleb võtta ka seda, et pikka aega, eriti 19. sajandil, olid muinasjuttude kogujateks ja väljaandjateks enamasti mehed. Pole välistatud, et nad ei saavutanud naisjutustajatega lihtsalt nii hõlpsasti kontakti. Näiteks 19. sajandi keskel sitsiilia muinasjutte kogunud Laura Gonzebachi materjal koosneb peaaegu eranditult naiste räägitud juttudest. Samas kogus Sitsiilia materjali paarkümmend aastat hiljem ka üks meesarst nimega Giuseppe Pitre ning ka tema jutustajateks olid enamasti naised. Jääb ebaselgeks, kas niisugune tulemus sõltus sellest, et Pitrel oli arstina kergem naistega kontakti leida, või on tegemist lihtsalt ühe Sitsiilia traditsiooni eripäraga.
Koostajaid huvitab ka küsimus, kas naiste repertuaaris esineb võrreldes meeste omaga erinevusi. Kas võib öelda, et naised eelistavad mingeid konkreetseid imemuinasjuttude tüüpe? Näiteks Linda Dégh ei ole traditsiooniliste jutustajate puhul märganud, et eelistatud oleks just naispeategelasega jutte. Tema jaoks seisnevad erinevused meeste räägitud muinasjuttudest pigem stilistilises kujunduses ning naiselike seisukohtade esiletõstmises. Seevastu Bengt Holbek leiab taanlase Evald Tang Kristenseni kogutud lugude põhjal, et naised kalduvad sagedamini kui mehed rääkima muinasjutte, mille keskpunktis on naine. Sama tendentsi on kinnitatud Saksamaa materjali põhjal.
Samas tuleb juhtida tähelepanu sellele, et tehtavad eristused on sageli palju peenemad, näiteks Mecklenburgi jutustaja Bertha Peters ei jutusta kõiki lugusid, mida ta teab, vaid valib välja niisugused, mille peategelastega ta saab ennast samastada. Tema jutustamislaadile on omane ka elementide sissepõimimine talle tuttavatest valdkondadest, näiteks kirjeldab ta meelsasti naiste koduseid töid. Üks tema paljudes lugudes korduvaid teemasid on üksikema raske elu, millel on ka otsene seos tema enda elukäiguga -pärast lahutust pidi ta üksi kasvatama kolme last.
Niisiis on vaatamata mõningatele üldistele seaduspärasustele ilmne, et muinasjutu muutumisprotsess on pidev - muinasjutt muutub iga esituse käigus, samuti geograafilise leviku tulemusel ning ajastust ajastusse edasi kandudes. Seega on muinasjutt läbinud enne raamatusse jõudmist mitmed kollektiivsed ja individuaalsed filtrid. Selle kõige tulemusel on välja kujunenud need komplitseeritud ja mitmetasandilised lood, mida folkloristikateadus defineerib "lihtsate vormidena".
Ülevaate koostas Reet Hiiemäe