Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Scenario of the performance of traditional narratives in everyday communication. Telling, Remembering, Interpreting, Guessing. A festschrift for Annikki Kaivola-Bregenhoj on her 60th birthday. Ed. by Maria Vasenkari, Pasi Enges, Anna-Leena Siikala (2000) (also: Scripta Aboensia I, Studies in Folkloristics). Kultaneito III.
Selline jutuvestmise vorm, kus täiskasvanud räägivad üksteisele meelelahutuse eesmärgil lugusid, on tänaseks Lääne-Euroopa kultuurist kadunud. Sellegipoolest rahvajutu uurimine jätkub ning tõstatab mitmeid küsimusi, millele loodetakse vastust leida sünkroonsete uurimuste abil. Narratiivist, jutustajast ning jutustamisest koosnev vastastikustes seostes olev terviklik esitus, jutuvestmise kommunikatiivne iseloom, jutu tähendus mitte ainult üldises mõttes, vaid antud ajas ja kohas - need on kõik küsimused, millele tuleb vastus leida kas arhiivitekste analüüsides, või siis peame rahulduma selliste narratiivide salvestustega, mida ei saa nimetada rahvajuttudeks.
Tehes intensiivset uurimistööd esituse kallal, unustavad teadlased sageli võtta arvesse narratiivi ennast. Vähe on näiteks arutletud uuritava teksti esteetilise väärtuse üle, kuna enamasti on sellel niisugust väärtust väga vähe. Võiks öelda, et konteksti rõhutamine vähendab teksti enese väärtust (Kvideland 1981: 59, tsiteeritud Kaivola-Bregenhøj 1989a: 53).
Me teame palju rahvajutu esituse, jutuvestjate kui esinejate kompetentsuse, nende repertuaari kujunemise, nende mälutehnikate, jutuvestmise dramaturgia, esitajate poolt kasutatavate väljendusvahendite ja metakommunikatsiooni kohta. Seevastu palju vähem teame esitusest kui organiseeritud või spontaanselt kujunenud narratiivsete osiste ahelast ning üldisemalt sellest, kuidas jutustamissituatsioon tekib või luuakse. Tahaksin lisada mõningad, peamiselt mu enda kogumistööl põhinevad andmed pildile, mille oleme suutnud luua traditsiooniliste proosažanride ning konkreetsemalt rahvajutu esitusest. Folklooritekste, mis kuuluvad lühemate žanride alla, võib kuulda kõikjal, suvalisel hetkel, kuid "pikad lood" nõuavad spetsiaalset esitajat ja spetsiaalset situatsiooni.
Üks rahvajuttude publitseerimisel sageli korduvaid tavapärasusi on asjaolu, et kogujad loetlevad üles traditsioonilise jutuvestmise situatsioonid, tehes seda valdavalt suhtlemiste põhjal omaenda informantidega (ajaloolist ülevaadet vt Dégh 1995: 49; Schenda 1993: 83-130). Koguja keskendub näiteks vanadele aegadele, kui juttude rääkimine oli veel üldiselt tavaks, kui seltskond palus mõnel heaks jutuvestjaks peetaval isikul rääkida talveõhtutel mingi loo, kas siis ketramistoas või olles kogunenud mõne käsitöölise (nt paadimeistri) töökotta; või keskendub ta meestele, kes olid kaugel kodunt eemal tööl käies kusagil korteris, erinevat laadi töödel, pikkadel teekondadel. Jutuvestmine oli kohustuslik igaühele, kes kuulus armeesse - seda kuni Teise maailmasõjani välja. Juhuse poolt kokku viidud seltskondades, nagu näiteks haiglas, pidi jutuvestja ise välja pakkuma, et ta võiks rääkida mõne loo, või siis vähemalt mõista andma, et ta võiks seda teha.
Niisugustel juhtudel ei ole üldiselt kohal folkloristi, kes neid situatsioone ja teksti salvestaks. Ometi otsisid folkloristid üles ka regulaarsed jutuvestmise situatsioonid, näiteks ketramistubades, või külastasid mägedes laagrites elavaid puulõikajaid jne. Niisugusel moel tehtud kogumistöö teenis folkloristika traditsioonilisi eesmärke: talletada nii rikkaliku materjali kui võimalik ning töötada läbi jutuvestjate repertuaar nii täielikult kui võimalik (Kvideland 1993: 108-109). Tekst oli selgelt eraldatud oma loomulikust keskkonnast: koguja haaras kirjutusvahendi järele või pani magnetofoni käima hetkel, kui ta kuulis sõnu "ükskord vanal ajal". Kuigi need kogud sisaldavad aeg-ajalt dialooge, mida kuuldi enne ja pärast konkreetset teksti - juhul, kui need viitasid tekstile -, pole nendes jälgegi igapäevasest lobisemisest, mida võis (aga võis ka mitte) esineda. Võib-olla ei olnud isegi võimalik katkestada mõnikord mitmeid õhtuid järjest kestva pika jutuvestmise kütkestavat meeleolu taolise profaanse teemamuutusega. Kuulajad pidid mingil viisil reaalsesse maailma tagasi pöörduma, aga me ei tea, kuidas see toimus.
Pikki muinasjutte, mille parimad näited pärinevad 19. sajandist meie andekamailt jutuvestjailt, saab lugeda antoloogiatest, kuid need on läbi lastud "mitmekordsetest filtritest": kogujate poolt välja valitud ning toimetajate poolt järjekorda pandud (Nagy 1996). Nende kogumike originaalkäsikirjad väärivad uurimist seetõttu, et kui need ka pole kollektiivse esituse kajastus, sest jutustaja istus koos kogujaga maha spetsiaalselt lugude rääkimise eesmärgil, on nende põhjal ometi võimalik kindlaks teha juttude järjekorda.
1953. aastal hakkas Gyula Ortutay päeviku vormis käsitsi üles kirjutama jutte Mihály Laczalt, kes oli sel ajal 83-aastane. Järgides traditsioonilisi põhimõtteid, mis olid Ungaris 1970. aastatel üldjoontes paika pandud ka eeskirjadena (Voigt & Balogh 1974), klassifitseeris folklorist, kes valmistas ette mingit köidet publitseerimiseks, jutud žanride järgi: nõidusega seotud jutud (tales of magic), imemuinasjutud (32), religioossed jutud (3), novellilaadsed jutud (7), valetamislood (1), etioloogilised jutud (1), ajaloolised muistendid (1), anekdoodid (2), usundilised muistendid (20) ja loomajutud (6). Kontrollides üle vanu käsikirju avastasin, et vaatamata sellele, et Ortutay ei märkinud sugugi alati jutuvestmise kuupäeva, on võimalik järjest numereeritud tekstide põhjal kindlaks teha, mida Lacza mingil korral esitas ja millal jutuvestmine lõppes, või siis vähemalt seda, millal ta tegi vaheaja. Nendel kordadel rääkisid nad kahtlemata ka muudest asjadest, kuid Ortutay, kes hindas ainult esteetilises mõttes väärtuslikke tekste, ei kirjutanud neid üles ning kuna ta tegi oma märkmeid käsitsi, oleks võinud ka tunduda veider seda teha. Kui Lacza jätkas jutuvestmist, hakates rääkima mõnda pikka keeruka struktuuriga lugu, rääkis ta neid tavaliselt kaks või kolm tükki järjest. Tõenäoliselt oli see tema jaoks väsitav, samuti nagu käsitsi üleskirjutamine Ortutay jaoks, kuid ta ei peatunud: puhkuseks rääkis ta lühemaid, sageli humoorikaid teravmeelse puändiga lugusid.
Käsikiri sisaldab ainult neid küsimusi ja vastuseid, mis on seotud juttudega. Ortutay küsis tavaliselt, kellelt Lacza oli loo õppinud ning mõnikord küsis ta ka seda, mida jutustaja loost arvas, kas räägitud sündmused olid ka tegelikkuses juhtunud. Nii nagu nii paljud "klassikalised" jutuvestjad, uskus ka Ortutay, et imelised asjad olid kunagi minevikus tõepoolest aset leidnud.
Inimesed ei olnud nondel aegadel sellised, nagu nad on tänapäeval. Kindla peale nad ei olnud ja mitte ainult nondel aegadel enne mind, vaid näiteks ka minu ajal. Sest kui ma läksin armeeteenistusse [18]93. aasta sügisel, siis ma tulin tagasi 94nda aasta sügisel 25. oktoobril. Tülinat tekitama, sest inimesed ei olnud sellised, nagu nad olid olnud varem. Sest varem kandsid kõik mehed gatya (laiu kuubi) ja naised kandsid kõik pikki plisseeritud seelikuid, aga kui mina tulin koju, kandsid nad kitsaid kuubi ja pükse... Millised pidid siis inimesed olema veelgi varem, kui eluolus toimus niivõrd suur muudatus üheainsa aasta jooksul! Ainus, mida ma võin öelda, on see, et kõik, mis on muinasjuttudes, peab olema kunagi juhtunud. Midagi sellist on kindlasti juhtunud. Maailm on suur, see võis tõepoolest juhtuda. See pidi juhtuma, nad ei oleks saanud midagi sellist välja mõelda.
Ta käitus vabandavalt lühikeste juttude suhtes, kuid pidas ka neid tähtsateks. Pärast lugu Maa, kus keegi ei sure (AT 470B) ta ütles: "Niisiis on see üks näide, huh. Nii-öelda mõistulugu, nagu väike tükike riiet, mille sa leiad ja paned ära, et seda kõlbab kasutada paikamiseks."
Teisisõnu öeldes - ka lühike jutt on millekski hea. Lacza oli meister imemuinasjuttude peale ning enamik lugusid, mida ta teadis, olid seda liiki, kuid sellegipoolest vajas ta puhkust: lühikeste lugude, eriti naljade lõdvestavat mõju või usundiliste muistendite esitamist, mis pakkus võimalust maailma interpreteerimiseks ja üleloomulike asjade kajastamiseks. Kui tema repertuaar kahanes, tõusis lühikeste lugude osakaal. Budapestis rääkis ta Ortutayle oma eluloo, kuigi Ortutay võis olla ka palunud tal seda jutustada.
Võib näha, et esimene tema juttude järjekorda puudutav silmatorkav fenomen on kõver, mis kordub igas järgus ning mille kujundavad ühelt poolt pikkuse muutumine ja nihkumine keerukalt lihtsale struktuurile ning teisalt areng fantastilisest reaalse suunas. Esimene grupp koosneb näiteks järgnevast viiest narratiivsest üksusest:
1) Punane kuningas. Kuigi see ei ole tema perfektseim meistriteos, on see üks Lacza keerukatest kompositsioonidest, millel pole ungari juttude hulgas ühtegi paralleeli. AT 900 (Tagasilükatud kosilased), mis kaasab endasse AT 1545 (Paljude nimedega poiss), jätkub jututüübiga AT 516 ning pöördub tagasi jututüübi AT 900 juurde.
2) Bony Szigfrid. Klassifitseerimatu, invariantne kombinatsioon "Niebelungide laulust", pärit baasloo odavast populaarsest väljaandest.
3) Leib. Sõjaväelugu, klassifitseerimatu.
4) Matthias ja vana mees. AT 921 (Kuningas ja talupoja poeg).
5) Sepa õpipoiss ja habemeajaja õpipoiss. Nali, klassifitseerimatu.
Näib stabiilse narratiivistruktuurina. Järgmine grupp algab jututüübiga Kaksteist torni kinni pandud poissi (AT 451 Tütarlaps, kes otsib oma vendi) ning jätkub jututüübiga Lenuska (AT 525C Kaunitar ja koletis) jne.
Teine tähelepanek on see, et Lacza hakkas Ortutayle esimesena rääkima oma kõige õnnestunumat lugu, mis oli tõenäoliselt tema enda loodud. Ka tema teine lugu oli perfektne töö: odavast populaarsest kirjandusest pärit lugu, mis oli vormitud rahvajutuks rahvajutuliste elementide lisamise abil. Arvatavasti poleks ekslik oletada, et Lacza tahtis ennast esitleda Ortutayle, noorele linnast tulnud mehele, kes tundis huvi tema, vaesuses elava külaelaniku vastu, kes oli rohkemal või vähemal määral oma perekonnast välja tõugatud ning keda peeti tema ekstravagantse elulaadi tõttu hälvikuks, kuid kes oli ääretult uhke oma jutuvestja-ande ning isikupära üle. Ta tahtis vastata ootustele ning "esitada oma visiitkaardi". Sellel jutuvestmisel oli niisiis oma sõnum; ta tahtis sellega midagi öelda isikule, kellele ta seda kõike rääkis. Seega võime oletada, et ka tekstide valik võib endas kanda teatud sõnumit. Esimeste räägitud lugude eesmärgiks oli rajada vundament kahe poole, jutuvestja ja koguja suhetele, defineerida jutuvestja identiteet, antud juhul tema suutlikkus silmapaistva ja märkimisväärse jutuvestjana.
Kuigi me teame veel 20. sajandist arvutuid jutte, mis on jäädvustatud mälu järgi kui "jutud minu lapsepõlvest" (kus salvestaja viibis jutuvestmise situatsioonis incognito autentse kuulajaskonna liikmena), jääb faktiks see, et alates ajast, kui algas folkloori teaduslik kogumine, on jutuvestjad olnud teadlikud asjaolust, et neid kuulab "keegi väljaspoolseisja" (an outsider). Sama kehtib juhtude kohta, kus kogujad võtsid osa autentsetest, spontaanselt korraldatud jutuvestmise situatsioonidest. Niisugustel juhtudel tuli jutustajal või jutustajatel end esitleda. Seega algab esinemine esitlusega. Esimese teksti või tekstide valik on osa esitlemise aktist ning toimib teatud mõttes vastava isiku identiteedi määratlemisena. Asjaolu, millist oma identiteetidest jutustaja tahab väljendada, on samuti tähtis ning see võib olla üpris erinev.
Minu enda kogutud materjali vaatlus näib seda hüpoteesi kinnitavat. Ühel korral kogusin ma jutte Homoródalmásis (nüüdseks Meresti, Rumeenia). Me istusime ühe vana naise rohtunud aias, magnetofon käis ja see naine rääkis kõnekäände ja nalju. Teade minu sealolekust levis ja mu eesmärgiks oli, et keegi ütleks Dénes Szabóle, vanale Szekle kandi mehele, keda tunti hea jutuvestjana, et kätte on jõudnud tema võimalus, kuna siin on keegi, kes tahab kuulda niisugust laadi lugusid, mida ta võiks jutustada. Ta elas selle vana naisega samal tänaval ning tuli nüüd avatud väravast sisse. Ta ei olnud veel õieti meieni jõudnudki või isegi tervitanud, kui ta alustas nalja rääkimist:
Näe, ma olen nagu mees ühes jutus. Too ütles oma sõbrale: "Ah, sõber, ma kusin jälle oma põlvede peale!" Tema sõber vastab: "Ei sõnakestki sellest enam, sõber, sest minul läheb ka aina kõrgemale ja kõrgemale!
Seejärel ta tutvustas ennast, istus meie kõrvale maha, ütles mitu korda, et ta mälu pole enam see, mis ta varem oli, et ta on unustanud palju asju, mida ta varem teadis, kuid sellest hoolimata rääkis ta arvukaid hästi struktureeritud lugusid. Niisiis tundub olevat ilmne, et kõige esmane metajutustamine, räägitud ajal, kui mees oli alles lähedale jõudmas, lugu, millel oli tekst-tekstis struktuur, kandis endas sõnumit, et ma ei peaks temalt liiga palju lootma, kuna ta mälu oli tuhmumas. Kui ta jõudis kahe naise lähedusse, otsustas ta esitada oma sõnumi jutu vormis, mis rääkis mehelikkuse nõrgenemisest.
Minu perekond asustati 1947. aastal minu praegu Slovakkia alla kuuluvast kodukülast ümber. Ma käin seal regulaarselt külas ja kogun sealt ka jutte. Vaadates läbi salvestusi, mida ma olin oma jutuvestjatelt saanud, olin üllatunud, kui märkasin, et nende esimesed jutud puudutavad kas nende rahvust või nende kohalikku identiteeti, nii oli see vähemalt tekstide puhul, mida nad olid ise esitamiseks valinud.
Esimest korda olin ma selles külas 1987. aastal, kui ma külastasin seal ühel novembrikuu pühapäeva pärastlõunal ühte pensionäride klubi. Just seal kohtasin ma oma jutuvestjat. Mul tuli ka ennast esitleda, informeerida neid oma külastuse eesmärgist ja lindistamiskavatsusest. Ma küsisin usundilisi muistendeid ja lugusid ebatavalistest asjadest või üleloomulikest juhtumustest. Suur osa kohalolijatest jutustasid just niisugustest asjadest ja tunnetasid ära, mida ma tahtsin kuulda. Rohkem küsimusi ma ei küsinud ning algas spontaanne esitamine. Nad laulsid oma küla kohta laulu, milles mainiti küla nime: nad olid selle õppinud 1920. aastatel ühelt õpetajalt ning see laul kuulub senini permanentne osana pensionäride koori repertuaari. Sellele järgnesid lood lollpeadest, milles tehti nalja naabruses paiknevate külade üle. Neid esitasid erinevad inimesed, kokku 11 teksti. (Üks lugu, milles pandi naeruks naaberküla asustuse paiknemist: ühel sõduril või ühe teise informandi järgi ühel kerjusel kulus üheksa aastat enne, kui ta leidis tee sealt külast välja; sealsed külaelanikud on vaimselt mahajäänud: lai maasiil vahetati kitsa vastu, keegi neist oli oma maad valesti mõõtnud, see leiti ulatuvat vastu kirikumüüri jne). Selleks, et luua side koguja ja informantide vahel, otsustasid viimased esitleda oma kohaliku grupi identiteeti - kategooriat, mis oli kõigile ühine.
Minu jutuvestja (proua Károly Matlaha, neiuna Etelka Manczal) astus seejärel ette ja pakkus, et ta võiks rääkida, kuidas ta käis lapsena majast majja ja esitas näitemängu Kristuse sünnist (ta retsiteeris kogu näitemängu teksti ning laulis laulu ööbimiskoha otsimisest Petlemmas), seejärel laulis ta kaasaegse laulu, millega lauljatel olevat kombeks käia majast majja (kohalik versioon laulust "Püha öö"). See oli eriline sündmus tema elus: tema oli tol ajal oma külas ainuke, kes seda tegi, keegi teine niisugust tegevust ei üritanud. Jõulukombe praktiseerimine oli tema perekonna privileeg, seega oli ta ainuke isik oma kohalikus kogukonnas, kes suutis selle kohta teavet anda. Olles toonud selle minu teadvusse, astus ta saalis istuva kuulajaskonna hulgast välja ja demonstreeris oma unikaalseid oskusi. Ka see oli teatud liiki vabatahtlik esitlus, nii nagu ka lugu, mille ta jutustas vahetult pärast seda. Üleminekupunkt (Kaivola-Bregenhøj 1989b: 73-89; 1996: 56-61) nende kahe teema vahel oli asjaolu, et ta oli õppinud laulud ja jõuluetenduse oma isalt ning samuti ka jutud. Esimene lugu, mille ta jutustas, oli üks tema kõige sagedamini esitatavatest lugudest (AT 330A+B: Kurat seljakotis): ta jutustas seda täpselt, kuid kuivalt, keskendudes vaid otsustavatele punktidele. See esitamise viis vastas esitamise nõuetele, salvestamine toimus nimelt ilma kuulajaskonnata tühjas ruumis, et vältida kõrget mürataset saalis. Hiljem seltskonnas olles, seega situatsioonis, mis lähenes reaalsele esitussituatsioonile, rääkis ta sama loo palju elavamalt, rikastatult rohkemate detailide, muganduste ja viidetega.
Meie esimese vestluse ajal rääkis tema vend József Manczal ilma igasuguse sissejuhatuseta ühe isikujutu. Grupp kohalikke inimesi läks Ungarisse bussireisile. Tagasiteel peatusid nad puhkuseks kõrtsi juures ühes piirilähedases külas, kuhu mitmed meie külast ja maakonnast pärit inimesed olid 1947. aastal ümber asustatud. Kui jutustaja väljus nende Tšehhoslovakkia numbriga bussist, hakkas üks vanem kohalik, võrdlemisi joobnud mees, tema kallal norima, pidades teda slovakiks ning tahtes talle kätte maksta ülekohtu eest, mida oli pidanud kannatama ühel ekskursioonil Bratislavasse. Ta ei uskunud, et see mees bussis võiks olla ungarlane. Mõned inimesed laulsid kõrtsis, tehes seda pigem kehvapoolselt. Kohalik mees küsis temalt, kas ta oskab laulda, sest kui ta oskaks, siis ta usuks, et ta on ungarlane. Vastuseks kogus ta kokku kogu raha, mis grupil oli järele jäänud, tellis veini ja laulis oma ilusal tugeval häälel ühe ungari laulu. Edu oli äraarvamatu ning joodik jäi uskuma, et ta on ungarlane.
"Kes sa oled?"
"Ma olen Födemésist! Ja sina?"
"Ma olen Kürtist!" [Födemésist järgmine küla]
"Jumal hoidku, tõesti sina?"
Buss ei saanud ära sõita, ma vannun, et me nutsime, kui me üksteist embasime... Buss ei saanud ära sõita nutmise, rõõmu, kallistamise, suudluste pärast selle vana mehega. Ta ei tahtnud mind ära lasta, ta tahtis, et ma sinna jääksin. [...] Ma ütlesin talle, et kui ma peaksin kunagi Ungarisse minema, [...] siis ei lähe ma kuhugi mujale, kui just sellesse külasse.
See lugu oli määratud mulle, sest ta teadis, et ka minu sugulased olid ümber asustatud just sellesse külla. See oli individuaalne identiteeditaju, mis oli meile kahele ühine: meie identiteedid pärinesid väga erinevatest allikatest, kuid just see punkt oli meil ühine. Sellest asjaolust teavitamine, rahvuse ja eelkõige lokaalse kategooria rõhutamine oli eeltingimus edasiseks kommunikatsiooniks. Vahetult pärast seda esitas ta kohe loo Nõiduslik linnusüda (AT 567), millele järgnesid Luiktüdrukud (AT 400), veel üks isikulugu, kaks nalja, üks mõistatus, veel üks nali, humoorikad laulud jne. Pärast 17 tekstiühiku esitamist rääkis ta veel ühe jutu.
Vanade kogumistööde käsikirjad võivad meid varustada andmetega stsenaariumi olemasolu kohta, mida võib kirjeldada kui taasilmuvat, laskuvat kõverat, milles lühikesed proosanarratiivid esindavad alanduvat haru. 20. sajandi lõpus kogutud materjali puhul tundub see etapp olevat pikem ja sisaldab ka teisi folkloorižanre. See teeb soovimisväärseks kogu repertuaari esitamise, midagi sellist, mida vanemad kogujad ei taotlenud. Igapäevane suhtlemine ilmneb just selles stsenaariumi etapis ning esituse lõpufaasis muutub see domineerivaks. Kui kunstlikult esile kutsutud esitus lõpeb, saavad osavõtjad lõpuks rääkida nendest asjadest, mis neid tegelikult huvitavad (päevasündmused, hinnatõusud, perekonnaprobleemid jne). Kuna tänapäeval loodavad folkloorikogud saavad traditsiooniliste folkloorižanride esitusi salvestada ainult kogumissituatsioonis, on sellest teadvelolek väga oluline. Kui ma kohtasin oma informante muudel juhtudel ja rääkisin nendega, ei kuulnud ma ühtegi folkloorset lugu, mis aga tingimata ei tähenda, et neid üldse rohkem ei esitata.
Tõlkis Reet Hiiemäe
Dégh, Linda 1995: "Biology of storytelling." Narratives in society. A performer-centered study of narration. (FF Communications 255.) Helsinki: Academia Scientiarum Fennica, 47-61.
Kaivola-Bregenhøj, Anniki 1989a: "Folklore narrators." Anna-Leena Siikala (toim), Studies in oral narrative. (Studia Fennica 33.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 45-54.
Kaivola-Bregenhøj, Anniki 1989b: "Factors influencing the formulation of narration. Anna-Leena Siikala (toim), Studies in oral narrative. (Studia Fennica 33.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 73-89.
Kaivola-Bregenhøj, Anniki 1996: Narrative and narrating. Variation in Juho Oksanen's storytelling. (FF Communications 261.) Helsinki: Academia Scientiarum Fennica.
Kvideland, Reimund 1981: "Folkloristikkens nye paradigmer: performans." Gun Herranen (toim), Folkloristikens aktuella paradigm. (NIF Publications 10. Abo: Nordic Institute of Folklore, 55-68.
Kvideland, Reimund 1993: "The study of folktale repertoires." Michael Chesnut (toim), Telling reality. Folklore studies in memory of Bengt Holbek. Copenhagen Folklore Studies 1. (NIF Publications 26.) Turku: Nordic Institute of Folklore.
Nagy, Ilona 1996: "Edition of folk narrative collections in our days." Heikki Leskinen, Risto Raittalo & Tõnu Seilenthal (toim), Ethnologia et folcloristica. Congressus octavus internationalis Fenno-Ugristarum, Jyväskylä, 10-15.08.1995. (Pars VI.) Jyväskylä: Moderatores, 275-282.
Schenda, Rudolf 1993: Vom Mund zu Ohr. Bausteine zu einer Kulturgeschichte volkstümlichen Erzählens in Europa. Göttingen: Vandenhoeck und Ruprecht.
Voigt, Vilmos & Balough, Lajos 1974: A népköltési (folklór) alkotások kritikai kiadásának szabályzata. Budapest: Akadémiai Kiadó.