Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Refereeritud raamatu põhjal: Yoma Nazpary. Post-soviet Chaos, Violence and Dispossession in Kazakhstan. London, Sterning, Virginia 2002: Pluto Press.
Võin südamest tänada selle raamatu lugemise võimaluse eest Eesti-Soome teadusvahetuse programmi. See osutus ootamatult heaks taustaks minu kauaaegsele vepsa-teemale, aga oli huvitav ka mulle kui eestlasele. Usun, et midagi pakub raamat kõigile neile, kes on kasvanud ja elanud endises Nõukogude Liidus või idabloki maades.
Raamatu autor on Lähis-Ida päritoluga ühiskonnateadlane, kes töötas 1990-ndate keskel ühe õppeaasta Almatõ ülikoolis õppejõuna. Raamatu materjaliks on (venekeelsed) vestlused paljude inimestega, kes esindavad erinevaid rahvusrühmi ja sotsiaalseid kihte, vastajaid on väga erinevast east ja mõlemast soost. Oma vestluspartnerite arvamusavaldused on autor raamatus tähistanud initsiaalidega ning märkinud juurde vanuse ning tegevusala, samuti rahvuse (või vanemate rahvuse, sest paljude puhul esineb kombinatsioone, nagu: isa valgevenelane, ema kasahh; isa usbekk, ema tatarlane; isa kasahh, ema venelane jne). Ülikoolis töötamine on tinginud asjaolu, et suure osa Y. Nazpary vestluskaaslastest moodustavadki (tema) üliõpilased, aga samuti kaasõppejõud. Samas on esindatud ka töölised, toidukohtade pidajad, insenerid, pensionärid, prostituudid jne.
Arvan, et ega Eesti inimene ei saanud õiget sotti Kasahstanist ka "murdmatu liidu" aegadel. Pean siinkohal silmas isegi (ja eeskätt) haritumat ja huvilisematki osa rahvast, samas kui tean töörahvalikumates kihtides levinud (ja ilmselt suuresti venelaste vahendusel, eriti just sõjaväeteenistuses omandatud) lausa rassistlikku viha ja üleolekutunnet kilide ja mustade suhtes. Kasahhid kuulusid siis muidugi kilide hulka.
Nüüd, kahteteistkümne iseseisvusaasta jooksul, aga õieti juba paar aastat enne iseseisvuseni jõudmist oleme olnud liiga hõivatud iseendaga, enda koha leidmisega, Euroopa Liitu ja NATO-sse pääsemisega, lõppude lõpuks üsna oluline osa rahvast ka päris isikliku ja perekondliku hakkamasaamise probleemidega. Endistest saatusekaaslastest rahvaste vastu pole tähelepanu eriti jagunud. Kindlasti nad aga tähelepanu vääriksid, muu hulgas ka täiesti egoistlikel kaalutlustel: me suudaksime selle kaudu tõepärasemalt hinnata, millised me ise oleme ja kuidas meil läinud on. Meil on hästi läinud, seda võib juba ette kinnitada.
Y. Nazpary raamat võib nimelt olla eestlasele heaks peegliks. Sellest võime muuhulgas lugeda päris kümnete kaupa tonaalsuselt vägagi ühelaadseid kurtmisi teemal "enne ja nüüd". Päris hirmus hakkas, kui meenus, et just selliseid kurtmisi - või lausa vihaselt süüdistavaid meeleavaldusi - võib lugeda ka meie ajalehtede lugejakirjadest, tabada juhuslikest vestlustest bussis või mujal - ja halvimal juhul tuleb välja kannatada nende kuulmine oma tuttavate või sugulaste suust! Küllap on vahe Eesti ja Kasahstani vahel aga eeskätt selles, et viimases on niisugused kaotusmeeleolud täiesti valdavad. Inimesed kinnitavad punkt-punktilt, et nad on kaotanud kõik: materiaalse kindlustatuse, liikumisvabaduse, sotsiaalsed hüved, julgeolekutunde.
Selge on see, et töökoha kaotasid Kasahstaniski sovetliku majandusmudeli ümberkujunemise käigus paljud, ehk isegi suhteliselt rohkemad inimesed kui meil, samas kui meil siin Balti mere rannal, ammuste elavate kaubandusteede ääres, läks ka uue tee leidmine kiiremini ja valutumalt. Kuid Kasahstanis on rahulolematud needki, kes säilitasid küll vana töökoha või leidsid uue, aga kes ometi leidsid, et nende ostujõud on nõukogudeaegsega võrreldes tunduvalt langenud. Rõhutan, et Y. Nazpary toob ära oma vestluspartnerite hinnangud enamasti tsitaatidena või ka referaatidena, kuid ta ei võta üksikjuhtumite suhtes enamasti isiklikku seisukohta. Seda olekski juba näiteks endist ja praegust ostujõudu võrreldes raske teha. Pole ju mõtet täpselt välja arvutada, mitu toosi tuletikke keegi saanuks oma palga eest osta enne ja nüüd. Arvesse peaks ju võtma ka seda, mida enne mitte mingil juhul osta ei saanud - ja mida sai haruharva eriliselt hea õnne, pikaajalise sabas konutamise hinnaga või siis jälle (aga see polnud kõigi tee) privileegide või eriliste kasulike tutvuste kaudu.
Kui ostujõu alanemise süüdistus on veel kuidagi mõistetav (just sellele on orienteeritud põhiliselt ka eestlaste nõuka-nostalgia), siis tundub valdavale osale eestlastest lausa absurdne jutt nõukogudeaegsest liikumisvabadusest ja sellesama nüüdsest puudumisest. Ometi on Nazpary informantidestki võimalik teatud mõttes aru saada, nimelt arvestades, et nad peavad silmas liikumist ühe kuuendiku planeedi piires. Selle ulatuses võis ju tõesti rännata ja tuleb möönda, et ega sõidupiletidki kallid olnud. Samas pole nad vähemalt praeguses Eestis küll ka suhteliselt kallimad. Ainus häda on selles, et valikuvõimaluste tõttu kipub see raha kuluma tuhande muu asja peale ja järele ei taha jääda vajalikku 150-160 kroonigi, millega Tartust Tallinnas külas käia.
Samas rõhutan veel, et praegusaegse Eesti noore folkloristi palgast ei moodusta see suuremat protsenti kui omaaegne 6-7 rubla. Kuidas lood Kasahstanis täpselt on, seda muidugi ei tea. Muide, Nazpary märkab selle kurtmise puhul ka korrelatsiooni etnosega: see on iseloomulikum just idaslaavi juurtega Kasahstani elanikele, kel tihtipeale on sugulasi üle terve endise Nõukogude Liidu - näiteks kui Vologda kanti on ainult endisest veidi kallim sõita, siis Riia randa ei pääse juba üldse nii lihtsalt: peale raha on vaja ka viisasid. Kui jätkata arutelu etnose pinnalt, siis tuleb nentida, et vahe meie (siinkohal on mõeldud meie all leedulasi, lätlasi ja eestlasi) ja nende (mõeldud Kasahstani etniliselt kirjut linnarahvastikku, Y. Nazpary vestluskaaslasi) vahel teevad nad ise selgeimal viisil sisse, määratledes Balti riikide pärisrahvaid kui "võõraid", Balti riike endid kui tegelikke välismaid, samas kui terve ülejäänud endine Nõukogude Liit (praegused SRÜ riigid) on "omad". Küll on magus kuulata võõrast suust selliseid hinnanguid, nagu "nad on alati olnud separatistid", "nad ei saanud südames kunagi nõukogude inimesteks", "nad olid meist erinevad". Kui südamed kõrvale jätta, siis mainitakse erinevuse kriteeriumina mõndagi olmelist seika, näiteks "neil oli juba siis närimiskummi, kui meil polnud sellest veel aimugi" (lk 128).
Niisuguseid hinnaguid lugeda oli tõeline rõõm. Eestlastel on ju eneste suhtes käibel kaks hinnangut: ühelt poolt lausläilana mõjuv eneseimetlus ja -ülistus, teiselt poolt aga masohhistlikuvõitu muljet jättev hirm, et ollakse ometi läbi ja lõhki sovetiseerunud.
Lugedes nüüd kasahhide hinnangut, tundub see ometi usutavana. Eitamata pika nõukogude perioodi tugevatki mõju, võime siiski jääda selle juurde, et mingi kriitiline piir jäi ületamata. Ei taha siin enam hakata juurdlema selle üle, kuidas tegelikult oli ja on mõne teise rahva nõukogude-meelsusega: kas vastav mulje põhineb peamiselt vene keele veatul valdamisel (kes oskab, on oma!) või mingil erilisel meelelaadil, mis väljendus väärtushinnangutes ja elulaadis.
Tundub, et Y. Nazpary on ennast siiski sedavõrd kurssi viinud ajalooga, et jätab (nagu ülaltoodud "Baltikumi eriseisundi" puhul) vestluskaaslaste sõnad kommenteerimata, sisuliselt seega kehtima, samas kui teisal jälle osutab hinnangute ja tegelikkuse vahelistele kääridele või põhjustele, miks nähakse üht või teist asja just selles valguses, milles nähakse. Nazpary ei eita Kasahstani inimeste kohati väga rasket elu 1990-ndate aastate keskpaiku, kuid ta ei võta omaks ka pilti roosaks maalitud minevikust. Ta ütleb välja, et paljugi sellest, mida väidetakse olevat kõigile kuulunud, kuulus tegelikult privilegeeritutele (korter, tuusikud jne), et liikumisvabadus oli väga kindlate piiridega, et paljudki pahed, mida peetakse kapitalismi sünnitisteks, on vanade sovetlike juurtega.
Nii näiteks paistab, et ta vestluskaaslased olid väga varmad süüdistama massilises alkoholismis just inimeste kindlustunde puudumist, meeleheidet töö kaotamise (ja kaotamise hirmu) ning vaesuse pärast. Samas ei eitanud süüdistajad sugugi kõva joomist Nõukogude Liidu ajal, ainult et tollasele joomisele pandi justkui positiivne hinne: selles nähti ei rohkemat ega vähemat kui mehelikkuse ilmingut! Võib julgesti väita, et niisuguses hinnangus kumab läbi patriarhaalne ja venelik kuvand karedate käte ja läbihigistatud särgiga töömehest, kes vabal ajal õlleklaaside kaupa uljalt viina viskab.
Muide, tänapäeva paradokse illustreerib seegi, et idamaalasest autor satub just naiste eestkõnelejaks, kui vaatluse alla tulevad nende spetsiifilised probleemid tänapäeva Kasahstani (linna)ühiskonnas. Tuleb ilmsiks, et naiste kõrgeimat eesmärki nähakse endiselt abiellumises, mehele (oma mehe) saamises, mida tuleb ühtlasi teha üsna varakult. Isegi autori slaavi päritoluga vestluskaaslased leidsid näiteks, et 25-aastast vallalist naist võib juba julgelt vanatüdrukuks pidada!
Samas on ebakindluse, suurenenud majanduslike ootuste ja ootustest palju kasinamate võimaluste olukorras paljud teadvustanud kas abieluideaali kättesaamatust või pidanud majandusliku jõukuse ideaali sellest ülemaks. Nii on naiste strateegiate hulgas mehelesaamise alternatiivina nähtud ka rikkaid mehi, kes armukesi ülal peavad ja keda nimetatakse eufemistlikult "sponsoriteks" - nagu vist meilgi. Osa niisugustest jõukatest meestest on välismaalased, kes ei kavatse alaliselt Kasahstani jääda, osa on hankinud oma varanduse hämaral teel. Ilmselt seebiooperlikeks võib pidada Y. Nazparyle esitatud pilti viisakatest, härrasmehelike maneeridega mafioosodest, kes erinevad otsustavalt pisikurjategijatest-huligaanidest. On ilmne, et see on suuresti "sponsorite" arvel elavate naiste petlik eneselohutus, samuti nagu vaadatakse mööda asjaolust, et tegelikult ei erine niisugusel viisil elavate naiste olukord väga palju prostituutide omast.
Üsna palju ruumi oma raamatust pühendabki Y. Nazpary nelja ühises üürikorteris ja hotellides tegutseva kasahhi rahvusest prostituudi n-ö argielule, minevikulugudele ja tulevikuunistustele - leian, et isegi liiga palju. Samas on ka mõistetav autori soov ära kasutada vähemalt ajakirjanduslikult atraktiivne materjal. Väidetavasti tekkis tal naabruses elavate prostituutidega kontakt vastastikuse uudishimu pinnal ja ta võitis nende usalduse, keeldudes aga pakutud professionaalsetest teenustest väitega, et tal on endal kallim olemas. Nagu selgus, on ka prostituutide klientide seas palju välismaalasi - ehk küll osalt sellepärast, et neid oletatavate rikastena rohkem jahitaksegi. Muuhulgas ilmneb, et selles äris käib arveldus rangelt dollarites, mis ju ka Venemaal on olnud väga kindlalt rubla kõrval n-ö teine ametlik valuuta.
Kui veel peatuda välismaalaste küsimusel, siis suhtumine neisse on kõige erinevamate suhtetüüpide puhul ikka ambivalentne: ühelt poolt nähakse neis võõraid ja ollakse sovetlikult umbusklikud, kuid teiselt poolt pakuvad nad huvi nende (oletatava) rikkuse tõttu.
Kui nüüd sellised ekstreemsed võimalused nagu prostitutsioon ja kuritegevus kõrvale jätta, siis kuidas kindlustavad Nõukogude Liidu järgse Kasahstani inimesed endale toimetuleku?
Äri ajamine kui legaalselt lubatud tegevus on nõukoguliku taustaga inimestele nähtavasti sedavõrd võõras veel aastaid hiljemgi, et kauplemist peetakse ja nimetataksegi üha spekuleerimiseks. Muidugi on Nazpary ka kirjeldanud juhtumeid, kus on tegu ilmselt kriminaalse kaubandusega, näiteks salakauba müümisega. Viimati nimetatu käib kõige sagedamini otse tänaval - hõlma alt pakutakse salaviina ja -sigarette. See pole sugugi ainuke kaubandusvorm, aga tunnuslik on just see, et igasugusele kaubandusele vaadatakse läbi kommunistlike ideoloogiaprillide kui althõlma- või nurgatagusele kaubandusele. Ilmselgelt on aga niisugune suhtumine ise üks põhjuseid, miks aus ja läbipaistev äri ei taha jalgu alla saada.
Huvi väärivad stereotüübid, mille järgi kalduvus äri ajamiseks on üks etnosega määratud tunnustest. Autoriga vesteldes sel teemal sõna võtnud inimesed, kes esindasid ise erinevaid etnosi ja etnoste kombinatsioone, olid kokkuvõttes seda meelt, et ega äritegemine eriti venelaste asi pole, kasahhidest hoopis kõnelemata. "Kavalateks spekulantideks" peeti Almatõs eriti usbekke ja uiguure. Tegelikult muidugi polnud asi nii lihtne ja selge. Nazpary nendib, et ta isegi oli tuttav mitmete äri ajavate venelastega ja teiste "ärimehe-eeldusteta" etnoste esindajatega.
Kasahstanis on suure tähtsusega abiallikas pere söögilaua katmisel omakasvatatud ja seega justkui tasuta saadav toit. Siin tulevad esimesena arvesse maasugulased, keda muidugi on eeskätt kasahhidel, aga ka pikemat aega kohapeal elanud venelastel. Ehk veel olulisemad on linnalähedased maalapid, mida haritakse kogu perega. Muidugi osutatakse maasugulastele omalt poolt mitmesuguseid vastuteeneid - ja ka aiamaa pidamine nõuab kulutusi, nii et päris tasuta ei tule needki lõunad.
Rahvusküsimuse vaatlus oli minu jaoks raamatu suurimaid ande. Siin pole enam vaja rääkida sellest, et meie oleme siiski hoopis teistsugune juhtum, oleme välismaalased ja võõrad, nagu eespool tsiteeritud arvamusavaldused näitasid. Peatume hoopis kasahhidel enestel "enne ja nüüd". Kasahhi NSV-s kasahh olla polnud sugugi uhke ja hää. Uusasukad suhtusid neisse kui alaväärsetesse ja kasahhid võtsid selle suhtumise omaks. Stereotüübi kohaselt on kasahhid lollid ja laisad, ning nii ei arva sugugi ainult idaslaavi juurtega sisserändajate enamik. Näiteks üks autori tuttav aserist söögikohapidaja deklareeris, et ei võtaks kunagi enda juurde tööle kasahhe, vaid pigem juba venelasi. Ta ei pidanud kasahhe ei headeks töötegijateks ega ka usaldusväärseteks - konkreetne kartus seisnes selles, et kasahhid võiksid hakata oma sugulastele neidsamu olematuid tasuta lõunaid jagama. Kui see kartus oli reaalselt põhjendatud, siis näitab see küll perekonnasidemete erilist tugevust - ja võib-olla ka teatud nõukogudeaegse teadvuse kestvust, mille järgi toitlustusasutused - ja muidugi toit - kuulusid riigile, st rahvale, st meile.
Kasahhide rahvuslik alaväärsustunne väljendus väga selgelt nende suhtumises emakeelde. Kui Eestis, omakeelse kõrgharidusega maal, läks mitukümmend aastat, kuni venestamispoliitikat hakati jõulisemalt teostama ja eesti keelt avalikust sfäärist välja tõrjuma, siis eesti peres räägiti ometi enesestmõistetavalt eesti keelt.
Kasahstanis läks aga nii, et need, kes olid asunud elama linnadesse ja saanud rohkem (venekeelset) haridust, läksid perekonnas üle vene keelele, isegi kui mõlemad abikaasad olid kasahhid, kõnelemata juba sellest, kui teine oli teisest rahvusest. Nii tekkis omamoodi etniline rühm - venekeelsed linnakasahhid. On kummastav lugeda (lk 47-48), et suuremad pinged on kujunenud mitte venelaste ja kasahhide, vaid just nimetatud venekeelsete linnakasahhide ja emakeelsete auulikasahhide vahel, kes on hakanud viimastel aegadel suurel arvul linnadesse asuma. Kuidas seda mõista? Võimalik, et venekeelsed kasahhid, kes suudavad venelaste emakeeles perfektselt suhelda, tõstavad sellega oma enesetunnet ja eiravad aimust, et viimased suhtuvad neisse kõigest hoolimata üleolevalt. Auulikasahhide suhtes on neil aga must südametunnistus - nad on ju renegaadid ja teavad seda. Võib-olla on just see must südametunnistus olnud põhjuseks lugude levimisele maakate (Nazpary'l južanin, st lõuna poolt pärinev inimene) ohtlikkusest. Hirmujuttude järgi peavad maakate rühmad kinni kasahhi välimusega noori ja nõuavad kasahhi keele kõnelemist. Kui linnanoored seda ei suuda, siis pekstakse noormehed läbi, tüdrukud võidakse aga vägistada. Autor on niisuguseid linnajutte kuulnud mitmeid kordi, aga kunagi pole jutustajad suutnud viidata mõnele konkreetsele juhtumile, mistõttu ta kaldubki neid folkloorseiks pidama.
Samas on Kasahstan praegu ikkagi iseseisev riik ja päris ootuspäraselt on käivitunud kasahhiseerimisprotsess, kuigi esialgu on see ehk rohkem pelk dekoratsioon. Siiski on mõned sammud sellel teel, näiteks vene tänavanimede asendamine kasahhipärastega, olnud oluliseks signaaliks - ka venelastele. Kasahhi keelele pole ametliku staatuse tõus esialgu midagi juurde andnud. Autor räägib oma üllatusest, kui selgus, et ülikooli üksuste loendis figureerivad "kasahhi osakonnad" töötavad kummatigi vene keeles. Kui ta oli sellest imestusest kõnelnud oma üliõpilastele ja küsinud, miks see nii on, siis selgitas üks tudeng: "Meie, kasahhid, oleme kavalad: niimoodi saame endale rohkem kohti!" Ilmselt kehtis siis vastuvõtmisel neisse osakondadesse rahvuslik tsensus. Muidugi võib aru saada sellest, et on raske kiiresti luua emakeelset kõrgharidust, aga kindlasti oleks vähemalt võimalik selles suhtes tõhusamaid samme astuda. Pärast Nazpary lähetust on näiteks ühe kindlasti tõhusa sammuna viidud kasahhi keel üle ladina tähestikule (vt Ott Kurs, Keel ja Kirjandus 2004, nr 2). See võib muidugi tekitada keskealistes ja vanemates inimestes tõrkeid, kuid noorte ja laste peale mõeldes on lahendus perspektiivikas. See integreerib kasahhe Türgiga, kust võib majanduslikkugi tuge tulla oskuskeele arendamiseks. Kindlasti saab kasutada samu malle uudissõnade loomisel, mida türklased on välja töötanud jne. Rahvaarv on muidugi samuti tugevaks trumbiks keelte karmis ellujäämismängus, kuid see üksi ei tarvitse osutuda määravaks: maailmas on keeli, mille rääkijate arv ulatub kümnetesse miljonitesse, kuid kes saavad hariduse vähemalt teatud astmest peale ikkagi endiste kolonisaatorite keeles, mis on ühtlasi ka teaduse, valitsemise ja peenema seltskonna keel.
Kasahhi keele staatus on endiselt madal. Y. Nazpary küsimuse peale, miks kasahhi tudengid isegi omavahel vene keelt räägivad, vastas üks neiu pärast tekkinud vaikust söakalt: "Sest on häbistav linnas kasahhi keelt kõnelda!" Teine tudeng seletas, et Almatõs ei saa kõnelda kasahhi keelt, kuna kõnelejat võidakse pidada ja nimetada južaniniks. Üks naistudeng meenutas oma lapsepõlvelugu: kuidas ta koolieelikuna oli pikalt vanaema juures maal elanud, seal kasahhi keeles suhelnud ja hakanud seda ka tagasi linna tooduna emaga kõnelema. Ema keelud kandsid muidugi varsti vilja, perekonna koduse keelena jäi kasutusele vene keel. Kasahhi keele pigem dekoratiivsest funktsioonist annab hea pildi presidendi uusaastakõne juhtum. President alustas kasahhi keeles, mille peale peremees, kelle juures raamatu autor külas oli, irooniliselt mainis: "Noh, las ta kõneleb viis minutit kasahhi keeles, siis läheb vene keele peale üle ja räägib pool tundi." Täpselt nii läkski!
Kõigest eespool toodust hoolimata olid Nazpary vestluskaaslased, olgu venelased või kasahhid, valdavalt seda meelt, et esialgu formaalne kasahhiseerimine saab kord sisuliseks. Üks vene rahvusest naine näiteks oli veendunud, et Almatõ saab hoolimata kõigest kasahhi linnaks. Kasahhi rahvusest teadur avaldas seisukohti, millel arvas põhinevat kasahhide head tulevikuväljavaated: suurem sündimus isegi linnaelanikkonna hulgas ja migratsioon. Tegelikult võib just lõunapoolse maaelanikkonna linna suundumine tõesti parandada kasahhi keele positsioone ka linnas, aga samas pole see sugugi kindel. Sama võimalikud on soovimatudki tagajärjed, nagu kas või uuslinlaste venestumine. Raamatut lugedes tekkis lausa tunne, et peaks ise ära käima ja järele vaatama. Seda peamiselt sellepärast, et hr Nazpary Kasahstani-perioodist on varsti möödunud juba üheksa aastat. Tuleb tunnistada, et tal on õnnestunud üsna hästi aru saada sürrealistlikust nõukogude elust. Ta ei õppinud ära mitte ainult vene keelt, vaid hakkas mõistma ka seda meelsust, mida "rahvaste sõpruse keeles" kallati pähe kogu impeeriumi elanikkonnale. Ilmselt aitas teda asjaolu, et ta isegi oli pärit Idast, kuid Kasahstani tulnud Lääne kaudu.
Refereeris ja kommenteeris Kristi Salve