Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Originaali viide: Ulf Palmenfelt 1993: "On the Understanding of Folk Legends." In: Telling Reality. Folklore Studies in Memory of Bengt Holbek (NIF Publications 26.) Copenhagen & Turku, 143-168.
Esialgse visandi käesolevast artiklist kandsin ette Per Arvid Sävele pühendatud sümpoosiumil, mis peeti Visbys 1987. aasta augustis. Kuulajate hulgas oli Bengt Holbek, kellega mul oli hiljem võimalik oma ideedest vestelda. Kolm kuud enne seda olin ma kuulanud tema suurepärast doktoritöö kaitsmist Kopenhaagenis ning tollel hetkel ma loomulikult tahtsin kirjutada muistendite alal midagi samaväärset kui tema Interpretation of Fairy Tales (Holbek 1987). Seda ma küll ei teinud, kuid käesoleva artikli kirjutamisel ning mu enda doktoritöö koostamisel oli Bengt Holbeki magnum opus tõepoolest suureks inspiratsiooniallikaks.
Minu uurimuse empiiriline baas pärineb arhiividest. See koosneb umbes neljast tuhandest leheküljest tekstidest, mille Per Arvid Säve on pliiatsiga üles kirjutanud ning hiljem tindikirjas kopeerinud. Kolleegidele, kes rõhutavad folkloori s esituse ja kommunikatsiooni aspekti, võib see materjal tunduda väärtusetu. Järgnevalt üritan selgitada, et arhiveeritud muistendite kogu on võimalik interpreteerida nii teksti kui ka kollektiivse ning individuaalse konteksti tasandil, ning et nn esituse (performance) koolkonna metodoloogilised võtted on väga hästi kasutatavad ka arhiivimaterjali puhul.
Per Arvid Säve sündis 1811. aastal Roma kiriklas Gotlandil kohaliku vikaari pojana. 19aastasena läks Säve Uppsala ülikooli teoloogiat ja ajalugu õppima. Ülikool jäi lõpetamata, kuid Uppsalas viibimise ajal avaldasid talle tugevat muljet professor Erik Gustaf Geijeri ajaloo loengud, milles tudengeid kutsuti üles Rootsi rahvakultuuri dokumenteerides karmi, kuid iidsete juurtega viikingi temperamenti taaselustama. Säve naases Visbysse, kus alustas õpetajatööd. Tema noorem vend Carl oli vah epeal saanud skandinaavia keelte professoriks ning tahtis välja anda Gotlandi sõnastikku. Et venda aidata, hakkas Säve oma tudengitelt koguma Gotlandi sõnu, kuid alles mõne aasta pärast asus ta süvenenumalt järgima Geijeri üleskutset. Kolmekümne aasta joo ksul dokumenteeris ta järjekindla etnoloogina Gotlandi rahvakultuuri iga aspekti.
Neliteist Säve kogumistööd sisaldavat märkmikku on praeguseni Uppsala ülikooli raamatukogus. Lehekülg lehekülje järel on täidetud tulpadega Gotlandi sõnadest. Kuid vahetevahel katkestavad neid korralike ridu jutud, muistendid ja muinasj utud, visandid ja laulutekstid, mis vihjavad sellele, et need alfabeetiliselt järjestatud sõnade ranged tulbad on siiski kahe elava inimese kohtumise tulemus - tegemist on vestlusliku situatsiooniga, pideva suhtlusega kahe isiku vahel, kellest kummalgi on oma vaatenurk, eelhäälestus ning rääkimisstiil.
Mitmed Säve ülestähendused on klassifitseeritavad muistenditena. Need on lühikesed, rahvapärased traditsioonilised lood, räägitud eesmärgiga, et neid usutakse - niisiis vastavuses klassikalise muistendi definitsiooniga. Järgnevalt käsit len muistendeid lähtudes funktsionaalsest suunitlusest, milleks mulle andis innustust Kenneth Burke nägemus folkloorist ja kirjandusest:
[---] strateegiatena vaenlaste ja liitlaste määratlemisel, kaotustest ülesaamiseks, kurja silma vältimiseks, puhastamiseks ja rüvetamiseks, lohutuseks ja kättemaksuks, noomimiseks ja manitsemiseks [on olemas] ühte või teist liiki kat egoorilised käsud ja instruktsioonid. (Burke 1973: 304.)
Vaatlen Säve Gotlandi muistendeid lugudena, mis kätkevad informatsiooni moraali, suhtumisi ning väärtushinnanguid väljendavate ideede ja tunnete analüüsiks. Otseselt kopeerimata ühtegi esitusele orienteeritud folkloristlikku meetodit, o len analüüsinud Säve kogumismärkmeid kui inimeste kohtumisi, mille käigus esitatakse folkloori.
Muistendid on jutud. Kuulajaskonna köitmiseks peab jutul olema dramaatiline kompositsioon, milles vastandatakse kaks opositsiooni, head ja halvad iseloomud peavad üksteisega võitlema, lool peab olema kliimaks ning lõpuks peab olema paku tud konfliktile lahendus. Dramaatilise konstruktsiooni loomisel kasutatavatest sisuideedest tuleb juttu hiljem. Esmalt pööratakse lähemat tähelepanu tegelastele Gotlandi muistendites.
Selle asemel, et kasutada mõistet dramatis personae (Propp 1928/1968: 81) kõigi muistendi tegelaste kohta, soovitan ma teha vahet muistendi karakterite ja rollide vahel. Karakterite all mõistan ma enam või vähem stereotüüpseid te gelasi, kes osalevad muistendi dramaatilises tegevuses. Termin "roll" tähistab dramaatilise kandvusega positsioone, milles muistendi karakterid üksteise suhtes paiknevad. Üks ja sama muistendi karakter võib esineda ühe muistendi jooksul mitmes rollis. Näi teks karakter "sulane" võib olla esmalt üleloomuliku juhtumi "jälgija" rollis, siis sattuda "ohvri" kohale, kuid tänu enda osavusele või "abilise" tegevusele võib temast saada ka loo "kangelane".
Jälgija kohustus on olla muistendi tegevuse kõrvaltvaataja. Jälgija võib olla inimene, kes on muistendis Wodeni ja metsavaimu võitluse pealtnägija, või kes vaatleb kahte tülitsevat trolli. Jälgija on sageli esimene tegelane, kell est muistendi alguses räägitakse; sageli transformeerub algselt passiivne vaatleja dramaatilise tegevuse aktiivseks protagonistiks.
Ohver on mõnikord süütu isik, keda ründavad kurjad jõud, kuid samuti võib olla tegemist normi rikkujaga, kes saab teenitud karistuse. Ohvrite hulgas on mägede sisemusse suletuid, vahetatud lapsi, vesineitsite poolt ära viidud upp unuid, enesetapjaid, lapsetapjaid ning nõidu, kellel pea maha lüüakse. Siiski pole ohvri saatus alati letaalne. Ohver võib ka ellu jääda ning saada isegi mingi tasu, nagu näiteks karjus, keda taheti katkule ohvriks anda, kuid ainsana perekonnas pääses ja päris talu.
Normi rikkuja funktsioneerib katalüsaatorina, mis käivitab muistendi tegevuse. Eriti sage on see muistendites, milles rõhutatakse normist kinnipidamise vajadust, näidates milline karistus tabab selle rikkujaid. Siin on normi rikk uja dramaatilise konstruktsiooni tsentraalne osa. Kui keegi normi ei rikuks, ei tekikski lugu, mida rääkida. Gotlandi muistendites võib normi rikkuja olla talumehe noor ja rumal tütar, kes kergendab end augu kohal, mis viib maa-aluse rahva elupaika, mõtle matu ema, kes unustab oma lapse järele vaadata, kannatamatu naine, kes ei jaksa oodata oma abikaasa tagasitulekut välismaalt, kergemeelne tudeng, kes ei tunne respekti surma ees või tagasi lükatud peigmees, kes püüab vaimuks riietudes kätte maksta. Normi rikkuja rolli kaudu väljendatakse paljusid ühiskonnas kesksel kohal olevaid väärtushinnanguid.
Kui normi rikkuja roll väljendab taunimisväärseid omadusi, siis kangelane kehastab ihaldusväärseid iseloomujooni ja seisukohti. Kangelane esindab head, humaanset, normaalset, aktsepteeritavat elustiili. Kangelane vallutab kurja ning taa stab tasakaalu, mis sai häiritud normi rikkumise tõttu. Sageli on kangelane otseses võitluses oponendiga, kuid ta võib käituda ka rahumeelse vahendajana, kes neutraliseerib kahte vaenlast. Rolli võib täita näiteks ustav naine, vastandatuna kurja ning ohtl iku naabriga, vastandatud võib olla haritud poeg versus egoistlik ema, aus talumees versus rikkas ja autu valitsejanna, julge pillimees versus kurjategijate kamp, või praktilise meelega preester, kes kaitseb oma kogudust näljahäda eest.
Vahendaja kohustus on tasakaalustada kahte vaenlast, aidata inimest astuda üleloomulike jõudude vastu või reetlikult anda kedagi kurjade jõudude kätte. Muistendites täidab vahendaja rolli tihti preester, kellel, nagu teada, on sa rnane missioon ka reaalses elus.
Oponent kehastab kurja, normist põikuvat, ebahumaanset käitumist, vägivalda ning ohtu. Oponent võib olla nii inimene kui üleloomulik olend, kuid mõlemal juhul esindab oponendi roll inimlikke kvaliteete või puudusi. Säve kogus on ka muistendeid inimese võitlusest loodusega, kuid valdav enamus räägib - kas otse või metafoorselt - inimeste kooselus esile kerkivatest probleemidest. Mida ähvardavamat ohtu käsiteldav konflikt rahumeelsele kooselule kujutab, seda põikuvamana normist, eb ahumaansemana on kujutatud oponendi rolli. Oponendi rollis võib olla rikas, mõjukas ning ähvardav naaber, pahatahtlik naine, reetlikud abikaasad, varastavad rootslased, sissetungivad venelased, maagiliste võimetega soomlased, Rootsi või Taani kuningas.
Abistaja võib olla inimene, loom või üleloomulik olend, eesmärgiks aidata ühte opositsioonilistest pooltest. Piir vahendaja ja abistaja vahel võib olla hägune.
Lähendaja (identificand) ei kuulu muistendimaailma, vaid suhtleb kuulajaskonnaga. Lähendajat võib mõista kokkuleppena, mis kujuneb jutustamise käigus kuulajate ja jutustaja vahel. Seda ekstratekstuaalset rolli võivad toetada mitu intertekstuaalset rolli. Muistendites "Valdemar Atterdagist" esineb see muistendi karakter intertekstuaalses rollis oponendina rahuarmastavatele Gotlandi talunikele, kelle hulgast mitmed astuvad üles kangelase rollis. Valdemar Atterdag võib tähistada aga ka üksildast, tagaaetud, ainsana nimeliselt märgitud indiviidi, keda ähvardab impersonaalne rahvamass, Gotlandi talunike armee. Lähendaja rolli olemasolu selgitab, miks Gotlandi muistendid kutsuvad üles kuulajaid end identifitseerima loo oponendi rolliga . Lähendaja rolli kaudu kutsutakse kuulajaskond sisenema muistendimaailma; just tema silmade läbi vaadeldakse muistendis toimuvat tegevust.
Pöördudes rollide juurest muistendi karakterite juurde tuleb meeles pidada, et need on samuti fiktsioonid, näigu need kui realistlikud tahes, ning loodud selleks, et esile tõsta teatavaid inimlikke omadusi. Gotlandi muistendites esineb talumees tihti tähenduses "mees, Gotlandi elanik, tavainimene, mina". Nendel juhtudel on talumees kangelase positiivses rollis või ühes neutraalsetest rollidest (jälgija, ohver või vahendaja). Vähestes muistendites vaadeldakse maailma noorema generatsioon i või teenijate seisukohalt. Siis omistatakse talumehele negatiivne roll, näiteks normi rikkuja, oponent, oponendi abistaja. Säve muistendites on talumehe karakterit iseloomustatud kui "suuremeelset ja normejärgivat". Talumehele omistatakse positiivseid v õi negatiivseid rolle vastavalt sellele, millisest ühiskonnakihist jutustaja ise pärineb. Kui talumehe oponendi rollis on naiskarakter, on põhjendatud muistendi käsitlemine seksuaalsest vaatenurgast.
Sulase karakterile on vahel sünonüümiks "poeg", mõnikord "külamees". Muistendites, milles sulasele opositsioonilist rolli täidab talumees, on juttu sotsiaalsetest ja põlvkondadevahelistest ebakõladest. Kui sulane on kangelase rol lis, on ta noor, aus ja energiline külaelanik, kes ei kohku iial tagasi võitlemast õigluse eest. Võrdlemisi sageli on oponendi rollis naisterahvas. Kui konflikti teine pool on perenaine, on muistendi teemad enamasti samad, mis opositsiooni puhul talumeheg a. Kui sulase oponent on naabrinaine, esindab sulane oma kodutalu, perekonda, ausust ja otsekohesust, vastaspoolel kõik välismaailmas eksisteeriv halb. Sellistel sugudevahelistel konfliktidel ei näi olevat erootilisi dimensioone.
Naine märgib Gotlandi muistendites talumehe abikaasat, kes elab oma kodus. Ta seisab kodutalu ühtsuse eest, kui seda ähvardavad välised ohud. Kui oponendil õnnestub majja siseneda, võtab naine üle kas ohvri või kangelase rolli. R eaalelus on naine (abikaasa) ainuke, kes teab kõiki pere saladusi ning peab pidevalt hea seisma oma nime puhtuse eest. Muistendites on naisel eeldus saada normi rikkujaks, kui ta ei suuda end õigesti jagada ema, abikaasa ja töökaaslase rolli vahel.
Naaber ja tema naine on peaaegu alati negatiivsetes rollides. Ainukeseks erandiks on muistendid külakogukonna võitlustest väljaspoolt sisse tungivate vaenlaste vastu.
Preester esindab silmnähtavalt erinevaid aspekte. Vaimse teenäitajana, kes aitab inimesi igasuguste üleloomulike jõudude vastu, kuulub talle muidugi kangelase roll. Üsna sageli on tal muistendites, nagu tegelikus eluski, vahendaj a roll inimese ja kõrgemate jõudude vahel. Eraisiku ja külaelanikuna on preester negatiivses rollis, ta on egoistlik ning kipub kergekäeliselt kohtusse kaebama.
Rändur esineb sageli positiivses rollis. Oma rännakutel satub ta alatasa tülikatesse olukordadesse, mille ta ka kiirelt lahendab. Gotlandi muistendites on sellisel heal norme kaitsval ränduril tihti sünonüümne tähendus knallega, kes on Rootsi kihelkonnast Västergötlandist pärit reisiv kaupmees.
Sisserändaja võib olla Smålandi elanik, soomlane, preester, keegi teisest kihelkonnast. Peaagu eranditult on sisserändaja negatiivse värvinguga rollides. Immigrandi karakteri kaudu elatakse välja negatiivseid tundeid ja arvamusi.
Muistendid on vajalikud. Üleloomulike olendite kaudu väljendatakse neis igapäevaelu konflikte, mis sellega muutuvad psüühiliselt kergemini talutavateks. Gotlandi muistendite juured on sügaval igapäevaelu reaalsuses. Üleloomulikku olendi t võidakse kujutada sama iseka ja kergestiärrituvana kui seda võiks olla rikas talumees, kes närviliselt kaitseb oma au. Merineitsit kujutatakse kiirustamas karjamaade ja sadama vahel, mille juures ta vahel unustab, kuhu jäi ta kari; maa-alune rahvas küps etab leiba, pruulib õlut ning jälgib, et naabrid ei karjataks oma loomi valel pool piiri. Osaliselt on muistendid 19. sajandi Gotlandi elu miniatuurne kujutus, milles on kaadrid värskelt küntud sügiskamarast, päikesesoojadest põldudest, männiokastest ja k alakaaludest, soojast leivast ja seebiga pühtaks nühitud puupõrandatest. Kuid see igapäevaelu poeesia ei ole muistendites peateemaks, see on vaid tegevuse taustaks. Igapäevaelu määrab areeni, millel muistendi draamat mängitakse. Mida normaalsemalt, tavali semalt seda tausta kujutatakse, seda võõrastavam on kontrastiefekt, kui tegevusse astub midagi tundmatut, uskumatut.
Mitmed folkloristid on tähele pannud, et muinasjuttudes on perekonnasuhetest rohkem juttu kui teistes þanrides. Õigupoolest on perekondlik konflikt üks sagedasemaid teemasid Gotlandi muistendites. Kõige enam paljastatakse konflikte, mis puudutavad talu üleandmist pojale või väimehele ning muid muutusi talu sotsiaalses hierarhias.
Säve ajal koosnes talupere tavaliselt talumehest ja ta naisest, kellel oli sageli vaid üks laps, lisaks kuulusid perre ka ühe poole vanemad. Mehe autoriteet oli absoluutne: tema esindas talu ning selle suhteid naabrite ning tähtsamate i sikutega. Köögis ja pruulikojas kuulus perenaisele samasugune võim. Kõik muud taluelanikud, vanavanemad ja äiad-ämmad, lapsed ja sulased pidid kuuletuma peremehele ja perenaisele. Ette tuli avalikke tülisid ja antagonismi ning hulk muistendeid tõendab, et oli olemas mõttetegevuse fiktsioonilisi mudeleid, mis muudaksid sellised konfliktid mentaalselt talutavaks. Järgnevas näites võib näha, kuidas selline konflikt võib esineda fiktsioonilisel kujul muistendis:
Nendel aegadel, kui meie maal elas veel hulgaliselt hiiglasi, kündis üks talumees oma põldu. Sel ajal, kui ta kõndis oma härja taga, ilmus üks üüratu hiidnaine, ülimalt imestunud talumehe, härja ja adra väiksuse üle - tema jaoks nägid need välja nagu kena mänguasi. Ta korjas talumehe ning tolle härja ja adra üles ning pani ettevaatlikult oma põlle ja kandis õrnalt mägedesse, et näidata oma mehele ja lastele midagi veidrat ja ilusat. Kuid hiiglane ise tundis väiksekestele kaasa ja käs kis, et naine ei võtaks neid mägedesse kaasa, vaid laseks mehel koos varustusega rahus minna. "Sellepärast," lisas ta, "et nimelt need väikesed ja targad inimesed saavad võibolla meie pärijateks maa peal!" Niisiis laskis hiiglase naine talumehe koos härja ja adraga ohutult ja tasakesi jälle minna. (Gustavson/Nyman 1959: 40.)
Selles muistendis on vabatahtlik oma ülemvõimust loobuja asetatud kaugele müütilisse minevikku, kuid sarnane võimu üleandmine leidis loomulikult aset regulaarselt iga põlvkonna vahetusega. Muistendite hulgas on mitmeid näiteid plahvatus ohtlikust atmosfäärist, mis ümbritseb selliseid muutusi. Paljud Gotlandi muistendid hiiglastest, kes loobivad kive kirikute pihta, viitavad isale ja pojale, kes püüavad purustada üksteise ehitisi.
Gotlandi külaühiskonnas pidid naabrid koopereeruma, et teha ühiselt ilmast sõltuvaid töid, nagu heinategu, viljalõikus, katusepanemine. Kõik naabertalud olid kohustatud ühistööst osa võtma, kuigi selle eest ei makstud muud kompensatsioo ni peale toidu ja joogi. Mingil määral sõltusid naabrid üksteise abist ka tööriistu ja majapidamistarbeid laenates, abi osutades ketramisel ja kudumisel, sünnitamisel ja matustel, juhtudel, kui koduloomad haigestusid või minema jooksid. Süsteem töötas vai d siis, kui kõik naabrid selles ühiselt osalesid. Ei ole põhjust kahelda, et sagedased naabritevahelised kontaktid lõid sooja ühtsustunde. Kuid muistendid tõendavad, et solidaarsuse ja toetuse taga luurasid kadedus, usaldamatus ja kahtlustamine. Iga talum ees oli vastutav iseenda talu ja pere heaolu eest, olles samaaegselt sõltuv naabritest, seega tekkis situatsioon, mis sillutas teed avalikele või varjatud konfliktidele. Kui üks naabritest sai teistest parema saagi, andis see alust seda talunikku autuses kahtlustada. Niisugused kahtlused oli soovitav jätta välja rääkimata, et mitte häirida koostöö laabumist naabrusega. Iga naaber oli sõltuv igast järgmisest naabrist; nad olid sunnitud elama õlg õla kõrval ja töötama koos kogu elu, niisiis oli targem konfl iktid alla neelata. Kuid muistendites ning muus folklooris väljendub kadedus, kahtlustus ja agressioon.
Taluniku jaoks pole see mingi ime, et kultiveeritud maa on määratud muutuma. Ta ise tekitab selliseid muudatusi igal aastal: must sügisene põld muutub kevadel heleroheliseks sametvaibaks; kuumas suvepalavuses on see kaetud helesiniste l inaõitega, põld on lõhnav ja kollane sinepist või pehme hõbedastest odrapeadest. Paljud talunikud muutsid metsa põllumaaks. Kuid Säve muistendite hulgas on üllatavalt palju metamorfoosi motiividega tekste, milles looduse muutumine on vastuolus loodusseadu stega:
Üks talutüdruk, kes oli teel lehmi lüpsma, nägi äkki tiiki, mis oli täidetud kaunite kollaste lõnganiitega, isegi kaldad olid neid täis. Koju minnes pani ta ühe lõngakeerme endale põlletaskusse. Veidi aja pärast leidis ta, et lõng ol i muutunud hobusesõnnikuks. Ta tundis häbi ja tühjendas oma põlletasku. Kui ta aga koju jõudis ja tahtis oma põlle korralikult puhastada, leidis ta, et põlletasku oli seestpoolt vooderdatud kullaga ning üks või kaks kuldraha olid taskunurkades. (Gusta vson/Nyman 1960: 330.)
Tõtt öelda muutus Gotlandi maastik Säve ajal nii kiiresti ja kardinaalselt, et talunikud suutsid vaevalt sellega kaasa minna. Sajandi esimesel poolel oli Gotlandi rahvastik kasvanud nii äkiliselt, et seniste kultiveerimismeetodite juurd e jäädes polnud võimalik enam elanikke toita. Visby ja Rootsi mandriosa ettevõtjad ostsid üles maad ja metsa, Smålandi töölised kaevasid kanaleid, kuivendati järvi ja soid, mets lõigati maha. Mitmeid taluühiskonnale tüüpilisi norme, nagu päritud maa pühaks pidamine, rikuti. Maa vargused ja sellest tulenevad tagajärjed olid ajakohaseks teemaks muistendites, mida Gotlandi elanikud Sävele jutustasid:
Byse, küünal mütsi peal, käis peaaegu kogu talve ringi, karjudes: "Siin on õiglus, siin on ebaõiglus!" sellepärast, et oma eluajal oli tema, ablas talunik, salakavaluse ja vägivallaga saanud piiriposte nihutades endale oma naabrite maad. Karistuseks selle teo eest ei saanud ta hauas rahu ning sai byseks. Kuid üks sulane, kes oli kuulnud tema vaevlevaid karjeid juba kaua aega, läks ühel öösel tema järel ja torkas igasse kohta maa sisse toki, kus too ütles "õiglus". Pärast seda tegi s ulane uue aia, kasutades neid tokke, nii sai piir jälle õigeks ja byset ei nähtud enam kunagi. (Gustavson/Nyman 1959: 129.)
Seda liiki muistendid väljendavad paljude talunike rahutust selle kohta, et moderniseerimisprotsessid võiksid puudutada ka neid, nende talusid ja peresid. Kolm faktorit näitavad, kui tõsiseks vastavat kuritegu peeti: karistuse ränkus, p õletava probleemi transformeerimine fiktsiooni ning situatsiooni paigutamine määratlemata minevikku.
Maagiliste oskustega võõrad on Säve-aegsete muistendite teine sage motiiv. 1860. aastal moodustasid immigrantidest töölised ühe kümnendiku Gotlandi populatsioonist. Kuid tähtsam kui nende arvukus oli see, et nad esindasid mitmes suhtes teistmoodi elulaadi ning väärtuste süsteemi kui Gotlandi põliselanikud. Kanalikaevajad olid oma kodukohad maha jätnud ning tulid tasu eest töötama. Immigrante eristas ka see, et nad rääkisid teistsugust murret ning olid peaaegu eranditult mehed, kes elasi d ilma pereta või sellest eemal. Seda, et niisugune kultuuriline eripära oli midagi vägivaldset, näitavad hulgalised muistendirepliigid ohtlike ja ebausaldusväärsete võõraste kohta, kelle stereotüüpseks kujutuseks muistendis on sageli maagiliste võimetega soomlane:
Ühes talus läks raha kaduma ja üks soomlane lubas näidata, kus see on, kuigi varas ei pidavat raha tagasi tooma, vaid karistuseks ilma jääma ühest oma silmast. Soomlane võttis kriidi ja tõmbas sellega silmakujulise ringi laua peale n ing torkas oma noa sellesse, ning otsekohe üks kassipoeg kiunatas valu käes, sest üks ta silmadest jooksis välja. Varsti leiti raha voodi alt, kuhu kassipoeg oli selle viinud akna pealt, kus see oli enne olnud. (Gustavson/Nyman 1959: 516.)
Immigrante kirjeldades madaldus isegi muidu tugeva enesekontrolliga Per Arvid Säve järskude väljendusteni. Publitseeritud tekstides ei kõhelnud ta kirjutamast "viletsate värdjate hulkadest, mis on pärit suurelt maalt", "näljastest ja hä bitutest avantüristidest ja migrantidest" ja "madalatest, aututest sulastest ja igasugustest teistest hulkuritest ja päevavarastest" (Säve 1981: 42-44). Kui haritud Säve valis niisugused sõnad tekstidesse, mis olid määratud publitseerimiseks, on alust arv ata, et viha ja kibedus olid Gotlandi rahva hulgas võrdselt tugevad.
Põlvkondade probleemid, naabritevahelised hõõrumised, ähvardav põllumajanduslik areng, immigratsioon: need on osa sügavatest ja potentsiaalselt hävitava mõjuga konfliktidest 19. sajandi Gotlandil, mis on saanud oma väljundi muistendites. Narratiivid on vajalikud, et muuta sellised vastuolud mentaalselt vastuvõetavaks, sest rääkides ja kuulates teisi rääkimas samadest hädadest muutuvad konfliktid kergemini aktsepteeritavateks ning nendest mõtlemine on vähem valulik. Kui aga probleemid on liialt piinavad, kasutavad muistendid retoorilisi deviise, et hoida neid taluvuse piirides.
Fiktsionaliseerides asetatakse reaalne sündmus muistendistruktuuriga loosse, milles esinevad stereotüüpsed muistendi karakterid, olles üksteise suhtes tüüpilistes rollisuhetes. Üheks näiteks on ülaltoodud muistend kus võimunihe talus on transformeerunud hiiglaste põlvkondadevaheliseks suhtlemiseks. Teistes muistendites leiab kohtumine erakorraliste võimetega võõrastega väljenduse nõiavõimetega soomlases, topograafiliste muudatuste protsess väljendub metamorfoosi motiivide kaudu, milles loodus loodusseadusi eirates muutub. Fiktsiooni käigus saavad ajaloolised sündmused mõnikord alternatiivsed lahendused. Näiteks esinevad Gotlandi muistendites sõjavõidud, mida pole reaalselt ajaloos iialgi olnud.
Personifikatsiooni käigus saavad ideedest muistendi karakterid. Kahtlus, et maamõõtjate näol on tegemist varastega, on saanud personifikatsiooni maad varastavas byses, keda kuriteo eest tabab karistus. Üldine kogemus, et eluks va jalik saadakse mitmetest erinevatest allikatest, on personifitseeritud merineitsina, kes püüab kala, peab talu ja söödab karja. Sama fenomeni võiks nimetada ka objektistamiseks, kuna abstraktsed ideed transformeeritakse esemeteks. Näiteks selle kohta sobi vad ka muistendid peidetud varandustest Visby kiriku varemetes, mis objektistab ideed, et kõik Gotlandi rikkused on ebaõiglaselt kogutud saare ainukesse linna, Visbysse.
Partikulariseerimise abil lihtsustatakse ajaloolisi protsesse, kuni neist jäävad järele tähtsamad detailid (analoogne protsess väljendub retoorilises sünekdohhis). Gotlandi näiteks on Taani invasioon 1361. aastal, mis muistendite s on konkretiseeritud ühe mehe, Taani kuninga, võitluseks Gotlandi rahvaga.
Ajalise distantseerimise kaudu saab piinavad probleemid asetada kaugele minevikku. Juba nimetatud näidetes oli tegemist mehe ja naise, generatsioonide, naabrite konfliktidega. Selliste delikaatsete küsimuste kauge ajalise distant si taha viimisega muutuvad need vähem dramaatiliseks. Samaaegselt tuletatakse kuulajatele meelde, et tegemist pole uue konfliktiga, vaid juba esivanemad seisid silmitsi samasuguste situatsioonidega ning elasid selleks, et neid lahendada.
Teisest küljest võidi lood positiivsetest kangelastest, õiglusest perekonnas või kihelkonnas tuua lähemale kaasaega ligikaudse ajastamise abil. Mõistlik ajaline distants tundub olevat "umbes sada aastat tagasi". Sellest ajast pole tänas eks enam kedagi elus, kes tõendaks või lükkaks ümber muistendis räägitu; ajaline distants on piisavalt pikk, et vesta tumedatest imeasjadest, ning samas piisavalt lühike, et panna traditsioon kõlama usutavalt. Pealegi kasutatakse sellist distantsi tavamõt lemises siduva lülina "tänapäeva" ja "varasemate aegade" vahel. "Oma sada aastat tagasi" kannatasid inimesed nälga ja tapsid üksteist, kraavidest leiti mahajäetud lapsi, praktiseeriti musta maagiat. "Tänapäeval" on inimesed haritud, tsiviliseeritud, humaa nsed ning elavad selget, seadusi järgivat elu.
Teiseks retooriliseks tehnikaks on aja ja ruumi käsitlemine võrdsete üksustena kahedimensioonilisel skeemil. Rakendades sellist ajalis-ruumilist võrdväärsust saab muistendite ajalist distantsi transformeerida ruumilisse distantsi. Muist endit, mille teema on vastuvõetamatu praeguses ajas, on seega võimalik viia kaugemasse aega või kohta, teisalt võib aga meeldivat lugu liigutada kaugetest aegadest ja kohtadest kaasaega.
Senini toimus mu arutlus Gotlandi muistendite vahetul tekstitasandil ning ma kasutasin vaid väga limiteeritult kontekstuaalset informatsiooni, et viidata selgetele seostele muistendi ja seda kasutanud ühiskonna vahel. Selleni on siiski püütud jõuda nii sügavale kui võimalik, et saavutada täiesti kontekstitute arhiivitekstide paremat mõistmist - ning minu arvates on katsed vaeva väärt. Kuid sügavama mõistmiseni jõudmiseks on vaja rohkem teada muistendite kontekstist.
Folkloori tähtsaim tunnus, mis eristab teda muud liiki ajaloolistest allikatest, on tema ühtaegu individuaalne ja kollektiivne iseloom. Kollektiivset tasandit on hõlpsam mõista, kui võrreldakse folkloori ühiskonnaga, milles see levib. K ui me üldse teame midagi keskkonnast, milles muistendite selektsioon toimus, peaks olema võimalik tõmmata paralleele lugude ja ühiskonna vahel. Muidugi pole need kaks maailma kaugeltki identsed, kuna muistendid esindavad kollektiivset (ja subjektiivset) p ilti ühiskonnast, kasutades selle edasiandmiseks retoorilisi deviise, millest oli juttu ülal. Ühest näitest piisab selle punkti selgitamiseks.
Gotlandil kui saarel, millele oli iseloomulik järsk populatsiooni kasv, emigratsioon, metsade langetamine, uute alade kultiveerimine, rääkisid kohalikud elanikud lokaalset ökotüüpi jutust AT 875 "Tark talutüdruk".1 Kuningas ja nõukogu o tsustasid, et 16000 noort inimest peavad emigreeruma ning kõik üle kuuekümne aasta vanad inimesed tuleb ohverdada ja nad peavad minema Wodeni metsadesse. Üks tark talutüdruk aga andis kuningale nõu laenata raha, et osta 16000 kõblast ning 16000 tünnitäit vilja ning käskida inimestel põletada metsi ja raadata maad. Kuningas andis talle mitmeid intelligentsiteste ja tüdruk läbis need kõik edukalt. Tema nõu võeti kuulda, kuningat hakati hüüdma Kuningas Talumeheks, ta võttis tüdruku naiseks ning sellest ajast peale on Gotlandi elanikud talunikud.
Küsimus, kas üldse on võimalik öelda midagi individuaalse mõistmise tasandi kohta, sõltub täiesti sellest, kas koguja on oma päevikutesse märkinud midagi indiviidi iseloomustamiseks või ei. Säve kollektsioonis on õnneks üks suurepärane näide, kuidas sama lugu on esitatud kolmel erineval tasandil. Säve esimene ülestähendus oli lühike ja telegraafilaadne:
Kui Verkes-Jens, suur jahimees, oli surnud & kanti hauda, käskis ta, et pojad tooksid toitu & jooki & paneksid kirstu maha, et puhata: pojad ei teinud seda. Kuid palju jäneseid tuli nende ümber tantsima. (UUB R 625:5, 91)
Kui Säve kirjutas teksti publitseerimise jaoks tindiga ümber, täiendas ta lauseid, lisas adjektiive (enamasti olid need surnud jahimehe positiivsed iseloomustused) ja tõlkis muist sõnu vanasse Gotlandi keelde, eriti neid, mida ta seosta s vana, genuiinse Gotlandi kultuuriga. Sellegipoolest jäi tekst vaid sisu lühikokkuvõtteks, koosnedes kolmest lausest ja 152 sõnast. Kuna Säve kavatses muistendi lisada originaalvormis juttude kogumikku, tekkis kolmaski versioon. Selles publitseerimata kä sikirjas koosneb matuselugu neljateistkümnest lausest ja rohkem kui kuuesajast sõnast. Hoolikalt kontrollitud kirjakeelele, kunstiliselt konstrueeritud liigendatud lausetele vaatamata on see tekst kõnekeelele lähedasem kui kaks esimest. Suurim erinevus se isneb selles, et tegemist on jutu, mitte kokkuvõttega. Säve on lubanud endale mitmeid kõrvalekaldumisi, ta kasutab mitmeid vanu Gotlandi sõnu, dekoreerib keelt paljude eepiliselt ebavajalike metafooridega, mille eesmärk on edasi anda õhkkonda ja tundeid. Tegemist on küll Säve narratiiviga, kuid tõenäoliselt meenutas ta seda luues originaalesitust ning püüdis seda kohati ka imiteerida. Toodud näide demonstreerib selgelt, kuidas resümeerivates märkmetes, mida Säve ja mitmed teised on teinud, läheb kaduma na rratiivi suuline, esituslik väärtus, stiil, personaalne sõnavalik, väljendusrikkus ja jutuvestja isiksus. Kuid samuti saab selgeks, et tundes konkreetse koguja töömeetodeid ning seda, kuidas üks muistendi esitus tavaliselt kõlab, peaks olema võimalik vähe malt mõningaid individuaalseid jooni reprodutseerida.
Me ei pea proovima sellist eksperimenti Säve muistendite resümeede peal, kuna temalt on säilinud neliteist kogumispäevikut. Säve märkmed sisaldavad Gotlandi sõnu rootsikeelsete tõlgetega, lingvistilisi klassifikatsioone, mille vahele on pikitud muistendeid ja muid jutte. Kogumismärkmed peegeldavad aktuaalset vestlust selle kronoloogilises järjestuses. Säve märkmete konstantne rütm väljendub tema Gotlandi sõnades ning töötab pikaldaselt nagu vana pendelkell. Arvestades ühe sõna jaoks üks või kaks minutit aega on võimalik Säve vestlust järgida minut-minutilt, tund-tunnilt.
Säve kohtus Catharina Bodilla Östmaniga teist korda 7.-12. oktoobril 1866. aastal, kui naine külastas teda Visbys. Säve märkmed nende kohtumise kohta näitavad, et neljandast päevast peale hakkas nende vestluse iseloom muutuma. Jutud hak kavad järjest enam domineerima, muutuvad pikemaks ja isiklikumaks. Proua Östman on asunud vestlust juhtima ja lubab Sävel siseneda enda jutumaailma. Naise elu oli olnud dramaatiline ning täis liigutavaid juhtumusi: ta parim sõbratar suri teismelisena, tem a alkohoolikust abikaasa jõi nende kodu maha, nälg ajas teda laste jaoks toitu varastama ning ta pidi istuma vanglas. Proua Östmani tehnika situatsioonide psühholoogilisel käsitlemisel näib olevat viinud fiktsioonilise jutumaailma loomiseni, milles reaals ed kohad ja inimesed on segatud elementidega muistenditest, muinasjuttudest ja usundist. Vastavalt muistendi þanrinõuetele on isikud ja kohad fiktsionaliseeritud ning ilmuvad muistendi karakteriteks transformeeritult või kunstlikult loodud keskkonnas. Pro ua Östmani jutumaailm on tema isiklik interpretatsioon reaalsusest, mis muidu oleks kaootiline ja käsitamatu, ning ta esitab seda innuga oma haritud ja mõjukale sõbrale linnast.
Säve töö proua Östmaniga algab kell kümme kolmapäeval, kümnenda oktoobri hommikul 1866. aastal. Väljas paistab päike, kuid õhk on jahe. Kastanil Säve aias on pruunikad lehed. Toas on soe ja umbne, lõhnab suitsu järgi, mis tõuseb lahtise st tulekoldest ja Säve piibust. Catharina Bodilla Östman räägib parasjagu oma versiooni jututüübist "Haldjate varastatud joogikruus" (CHR 6045). Säve märkmetest saab teada, et ta oli seda muistendit üles kirjutanud juba vähemalt kolmelt, võib-olla ka viie lt informandilt ning seetõttu noteeris vaid eelkuuldust hälbivaid detaile. Kolme seni koosveedetud päeva jooksul on proua Östmanil õnnestunud juba korduvalt Säve sõnade kogumine juttudega katkestada. Kahtlemata on ta tähele pannud Säve reaktsioone ning te adlikult või mitteteadlikult kujundanud arvamuse selle kohta, millised lood tema võõrustaja südant kõige enam liigutavad. Östmani lood on tekitanud mehes küll juba huvi, kuid mitte ülemäärast vaimustust. Moment, mis lõpuks köitis tõsiselt Säve tähelepanu, oli näiliselt süütu informatsioon paiga kohta, millesse oli paigutatud joogikruusi muistendi tegevus:
Diger-Rör, maha võetud 1865 kunagise seersandi poolt, varasem põllumees, poepidaja Rondahl at Hägulds Gardas! (UUB r 625:5, 112)
See oli uudis, mis vääris hüüumärki! Vaid aasta tagasi oli niisiis keegi vandaal, keegi inimõnnetus lõhkunud väärtusliku iidse monumendi! Seega oli Catharina Bodilla Östmannil läinud korda liigutada Säve sügavamaid tundeid. Ning informa tsiooni tuleb juurde: naine räägib teisest kalmukünkast, millesse kohalik vikaar kaevas oma kartulikeldri. Kui Säve seda juhtumit üle märkis, oli ta nii ärritatud, et unustas kolm tähte vikaari nimes, ta kirjutas kirikla viljapuuaia asemel ning pidi kihel konna nime lisama hiljem ridade vahele. Niisiis võis naine nüüdseks olla kindel, et saab panna Säve liikuma enda valitud radasid pidi oma muistendimaailmas.
Tegemist on naise maailmaga, mida nähakse köögiaknast. Muistendi karaktertegelased lüpsavad lehmi ja teevad võid, tegutsevad aias, sünnitavad lapsi. Naised tegelevad armuoraaklitega ning osalevad armumaagias. Elusad ja surnud, üleloomul ikud olendid ja inimesed elavad kõrvuti. Kõik nad püüavad mõjutada iseenese ja teiste elusid maagia ja nõidusega, loitsude ja needustega. Maailm on tume ja võrdlemisi kuri ning kõikjalt väljastpoolt ähvardavad kurjad jõud tungida rahumeelsesse majja. Prou a Östmani maailm on süntees kollektiivsest traditsioonist ja isiklikest kogemustest ning selle funktsioon on muuta elu mõistetavamaks. Üheks protsessi osaks on jagada loodud konstruktsiooni kellegi teisega. Fakt, et kõrge reputatsiooniga Säve nõustus teda kuulama ning kirjutas lugusid isegi üles, pidi vaese talunaise ja tema jutustajatalendi jaoks näima isikliku triumfina.
Per Arvid Säve arvamuse kohaselt pidid kõige arhailisemad jäänukid Gotlandi keelest ja kultuurist peituma Fårö saarel, mõned kilomeetrid suurest saarest põhja pool. Säve kohtas Lars Olssonit Kalbjärgast Fårölt seitse korda 1853. ja 1873 . aasta vahel. Esimesel kahel korral kirjutas Säve üles nii palju Fårö sõnu, kui suutis. Nende kolmas kohtumine toimus Visbys 29. detsembrist 1866 kuni 12. jaanuarini 1867. Olsson magas Säve korteris ja nende viieteistkümne päeva jooksul oli neil rikkalik ult aega vestelda mitmete Fårö elu aspektide üle, mis ei puudutanud otseselt dialekti.
Võib olla kindel, et Lars Olsson sai aru, kui vaimustatud oli Säve Fårö eripärast ning selleks, et headmeelt valmistada oma heategijale, kes andis raha, riideid, toitu, tubakat ja öömaja, lõi Olsson jutulise Fårö. Olsson rääkis reisimis est teedeta maal, verest läbi imbunud hülgeküttidest, rebaselõksudest, kanepiköie punumisest, kuidas vabaneda haigusest kirvelöögiga, kuidas segada jahu lavendliveega, et leib ei hallitaks. Oma saarest narratiivset portreed maalides liikus Olssoni jutt ra hulikult talust tallu, sadamasse, metsa, kõiki teades ja tundes, kõike seletada osates ja huvitavaid aspekte esile tõstes.
Lars Olsson oli suurepärane jutuvestja, kes teadis vähemalt 140 muistendit. Paljud neist on hästituntud rändmuistendid, kuid Olsson räägib neid, nagu oleks tegemist genuiinsete Fårö muistenditega, kasutades kohalikke nimesid ning täites muistendi karakterid kohalike isikutega. Et muuta lugusid veelgi usutavamateks, lisab ta arvukaid üleloomulike juhtumite kogemusi. Tüüpiline näide on muistend lendavast varandusedraakonist, kes laseb kullatüki kukkuda seda palunud inimese ette. Olssoni v ersioonis juhtus see lugu tema vanavanaema Majaga Lautersist: lendav tulekogu oli kaksteist või kolmteist jalga pikk, sellel oli kukk ühes ja tulepall teises otsas.
Lars Olssoni rändmuistendite ökotüübid pärinesid temalt eneselt, tema-aegsed külaelanikud neid ei rääkinud ning need ei olnud määratud saama aktsepteeritud tulevaste generatsioonide poolt. Ta on hea näide selle kohta, kuidas hea fantaas iaga üksikisik on võimeline taastootma kollektiivse traditsiooni osi, kuigi see uus looming jääb väljapoole kollektiivi poolt aktsepteeritavaid piire. See on uurimus ühest juhtumist, mille käigus muistendeid luuakse: vaene kolkaküla elanik saab mõjukalt l innahärralt toitu, õlut ja tubakat ning räägib tänutäheks improviseeritud, parandatud, pseudogenuiinseid Fårö lugusid, uusi leiutisi, mille eluiga on vaid nii pikk, kuni need saavad linnamaja nahksohval lõpuni jutustatud. Oma kaheksakümne kilomeetri pikku sel talvisel koduteel unustas Olsson tõenäoliselt juba paljud oma uudsed kompositsioonid.
1859. aasta veebruaris veetis Säve üheksa ja pool päeva koos Per Persson Ronanderiga viimase kodus Domerarves, Rones. Kui jälgida tund-tunnilt nende vestlust, torkab Säve märkmetes korduvalt silma võte, mis sobib illustratsiooniks eelpo ol mainitud ajalis-ruumilise võrdväärsuse kohta. Ruumiline alguspunkt on Perssoni kodu ehk täpsemalt köök. Ajaline alguspunkt on käesolev hetk, ajamoment, milles vestlejad tegelikult viibivad. Temaatiliseks lähtepunktiks on Säve sõnastik, mille nad töötav ad täht-tähelt koos läbi. Nendest lähtepunktidest liigub vestlus edasi väljamõeldud kohtadesse ja aegadesse. Mõnikord liiguvad mõlemad koos, teistel juhtudel on näha, et kumbki on eri ajas või paigas. Kui nad liiguvad füüsiliselt, tehes näiteks jalutuskäi ku või minnes kirikusse, on Sävel märkmik ikka kaasas ning tema hüplikust käekirjast võib aru saada, et mõnikord oli vestlus kooskõlas paikadega looduses, mida nad läbisid, teistel kordadel aga liikus omapäi. Selle asemel, et ajalist ja ruumilist plaani e ristada, tundub loomulik kujutada neid samaväärsete üksustena. Kaheksateistkümnes sajand on sama distantseeritud kui - kasutades ruumilist adjektiivi - kõrvalkihelkond.
Iga päev algas vestlus köögis, teemadeks toit ja jook, keetmine, köögitarbed. Siis annab talvine pimedus järele ja mehed lähevad elutuppa. Nad jäävad tuppa, kuid vaatavad läbi akna, kuidas hall taevas muutub heledamaks ning linnud otsiv ad lumes süüa. Nad näevad kassi välja lipsamas, piima limpsimas. Nad kuulevad hobuseid trampimas ja hirnatamas. Ennelõuna veedetakse tavaliselt väljas, nii füüsiliselt (jalutades) kui mentaalselt (fiktsioonis). Tegevus toimub kaasajas ja lähiümbruses. Lõu na paiku hakkab meestel külm ja tuleb nälg ning nad lähevad tuppa puhkepausi, sooja ja kehakinnitust otsima. Pärastlõunal haaravad meeste meeled kaugemaid piirkondi väljaspool kodukihelkonda ning kaugemas ajas. Õhtul on aeg pöörduda tagasi, et rahuldada k ehalisi vajadusi. Enne magamaminekut räägitakse toidust, alkoholist ja seksuaalsusest.
Seitsmenda päeva pärastlõunal, esmaspäeval, 28. veebruaril külastasid nad Rone kirikut. Säve ei olnud näinud kiriku interjööri kuni eelmise päevani, kui nad võtsid seal osa jumalateenistusest. Säve tahtis tagasi tulla, et visandada maal inguid ja graveeringuid kiriku seintelt. Ta on õhinas, tähelepanelik ja ajaliselt selgelt praeguses hetkes. Kuid Per Persson Ronander oli olnud selles kirikus juba sadu kordi, ta oli vahtinud maalinguid lapsest saati igal pühapäeval. Teel kirikusse möödus id nad Perssoni kodukohast, majast, kus ta sündis, talust, mis läks Gotlandi traditsiooni kohaselt Perssoni vanemale vennale. See oli Per Perssoni eludraama. Mitmed tema lood reedavad liigutustunnet tema vanaisa suhtes ja tema identifitseerimist perekonna taluga. Mingil põhjusel näis ta olevat arvanud, nagu peaks tema oma vanema venna asemel talu pärima. Vahetevahel katkestab ta Säve noteeringud kirikuornamentide kohta, et rääkida lugusid ebaausate inimeste kohta ning sellest, kuidas ebaõiglaselt käitunud inimesed paljastatakse. Tema tormilised tunded kulmineeruvad AT 875 oma versiooni jutustamises, mille mina, vaatamata AT-numbrile liigitaksin muistendiks:
Kuningas ei olnud abielus, oli nii vähe vilja ja nii palju inimesi, et loteriiga tuli välja valida 16000 noort inimest, kes peavad maalt lahkuma, ning kõik üle kuuekümne aastased inimesed pidid saama ohverdatud ja minema Wodeni mäged esse; nii olid inimesed nõukogus koos kuningaga otsustanud. Kui üks talumees, kes oli nõukogus osalenud, rääkis oma tütrele sellest otsusest, ütles tüdruk: "Kui mina oleksin olnud nõukogus, oleksin ma talle andnud targemat nõu." "Mis nõu see oleks olnud?" küsis talunik. "Kuningas peaks laenama raha, et kahe aasta leivaküpsetamise jaoks vilja osta, ostma 16000 kõblast ja 16000 tündrit viljaseemet, lõikama maha metsad ja kultiveerima maa, nii võiksid nii vanad kui noored jääda oma elupaika!" Talunik saatis selle teate kuningale ning kuningas otsustas tüdruku proovile panna, sellepärast käskis ta tüdrukul tulla enda juurde mitte riides ja mitte alasti, mitte jala ja mitte ratsa, mitte päeval ega ka mitte öösel. Selle peale võttis tüdruk villavõrgu ja mähkis endale ümber, pani põlved reele ja küünarnukid kitse selga ning saabus lossi juurde hämarikus. Ta võeti hästi vastu ning ta tutvustas oma mõtet kuningale. Kuningas oli nõus, abiellus temaga ja Gotland sai talunike maaks. (UUB R 625: 3, 130)
Lugu, milles noored inimesed pidid peaaegu maha jätma oma kodupaiga, sai Per Persson Ronanderi jaoks reaalsuseks, kui ta läks 22aastaselt merele, võibolla kavatsedes isegi emigreeruda. Tänu noore tüdruku tarkusele muistendis kultiveerit i uut maad ja keegi ei pidanud lahkuma. 35aastaselt pöördus Persson tagasi kodukülla abielus mehena. Kuid ta ei saanud kunagi alaliseks talunikuks ning siin on kibe erinevus reaalsuse ja jutu vahel. Jutus on Perssoni reaalsus fiktsionaliseeritud muistendi sse ning see on saanud alternatiivse lahenduse. Folkloori kaudu on võimalik reaalsust uuesti luua, sobitades sellesse unistused ja soovid. Muistend räägib puude langetamisest ja maa harimisest, need on asjad, mis toimusid tegelikult ümberringi, kuigi lugu räägiti kirikus.
Kui Säve kirjutas sellel veebruari esmaspäeval Rone kirikus üles Perssoni versiooni AT 875 kohta, olid tal juba kaks näidet selle Gotlandi ökotüübi kohta olemas ning ta oli kindlasti teadlik, et emigratsiooni motiiv on pärit Guta sagast . Võimalik, et ta märkas seost selle maaharimist puudutava loo ja käimasoleva põllumajandusliku arengu vahel Gotlandis, kuid tal oli vaevalt põhjust seostada juttu Perssoni elulooga. See näide demonstreerib selgelt kolmetasandilise mõistmise samaaegset ol emasolu ühes muistendis.
Perssoni AT 875 versioon on tekstitasandil lugu järelemõtlemisest targema otsuse saavutamise huvides, ühe tunnustamata isiku enesekindlusest ning valitseja võimest kuulata oma alluvaid. Kollektiivse konteksti tasandil on see lugu Gotlan di põllumajanduse transformeerumisest, mille käigus minnakse segapõllundusest üle spetsialiseeritud viljakasvatusele (õigupoolest kadus ka emigratsioonihirm järvede ja soode kuivendamisega ning uute põldude loomisega). Individuaalse konteksti tasandil on Perssoni lugu metafoor tema enda eludraamast.
Kolm tasandit - ning loomulikult veel palju rohkem, kui keegi tahaks rõhutada muid aspekte, kui mina seda käesolevaga tegin - eksisteerivad simultaanselt ning loovad multivalentse tähenduste kihistuse, mis on folkloorile tüüpiline. Trad itsiooniline tekst pärineb kollektiivsest pagasist. Kui üksikjutustaja esitab juttu kuulajaskonnale, laetakse tekst individuaalse tähendusega, kuid see jääb siiski kollektiivsesse raami. Muistendi jutustamine tähendab samaaegselt ühe eksisteeriva muistend i aktualiseerimist, tema tähenduse kaasajastamist ning selle tagasipaigutamist kollektiivsesse mällu. Traditsioon moodustab samaaegselt lähtepunkti, tegevuse ning tegevuse tulemuse. Protsess on õigupoolest alguse ja lõputa. Muistend, mis libiseb sellest p idevast, dünaamilisest, dialektilisest protsessist välja, näiteks seetõttu, et koguja kirjutab ta üles ning paneb arhiivi, on kui foto. Kuid iga uurija, kes on teadvel sellest, et muistendi tekstid peegeldavad reaalselt olemasolevate inimeste kohtumisi, t undeid, rõõme, hirme ja muresid, on võimeline sellisest "fotokollektsioonist" välja pigistama hulgaliselt informatsiooni lugude tähenduse kohta.
1 Gotlandi ökotüübi AT 875 emigratsiooni motiiv on hästi tuntud Guta saga kaudu, mis on Gotlandi keskaegse seaduskogu mütoloogiat käsitlev lisa. Põhjus, miks ma esitan muinasjutu näite praeguses kontekstis, on selles, et muinasju tu funktsioon on siin sama mis etioloogilisel muistendil.
Aarne, Antti / Thomson, Stith (1961/1964). The Types of the Folktale. Second Revision (FF Communications 184). Helsinki.
Bauman, Richard / Sherzer, Joel, eds. (1974). Explorations in the Ethnography of Speaking. New York.
Ben-Amos, Dan / Goldstein, Kenneth, eds. (1975). Folklore. Performance and Communication. The Hague.
Burke, Kenneth (1973). Literature as Equipment for Living. The Philosophy of Literary Form. Berkeley / Los Angeles / London, 253-262.
Christiansen, Reidar Th. (1958). The Migratory Legends. A Proposed List of Types with a Systematic Catalogue of the Norwegian Variants (FF Communications 175). Helsinki.
Cumperz, John J. / Hymes, Dell, eds. (1964). The Ethnography of Communication. American Anthropologist 66/6, pt. II.
Gustavson, Herbert / Nyman, Åsa, eds. (1959-61). Gotländska sägner upptecknade av P. A. Säve. Uppsala.
Holbek, Bengt (1987). Interpretation of Fairy Tales. Danish Folklore in a European Perspective (FF Communications 239). Helsinki.
Paredes, Américo / Bauman, Richard, eds. (1972). Toward New Perspectives in Folklore. Austin.
Propp, Vladimir (1928/1968). Morphology of the Folktale. Austin (Russian original 1928).
Redfield, Robert (1967). Peasant Society and Culture. Chicago.
Säve, Per Arvid (1981). Gotländska skrifter IV. Visby.
Trükis ilmumata allikad:
UUB R 625: 3, R 625:5.
Lühendid:
AT = The Types of the Folktale (Aarne/Thompson 1961/1964).
CHR = The Migratory Legends (Christiansen 1958).
UUB = Library of the University of Uppsala.
Tõlkinud Reet Hiiemäe