Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Vuoden 1918 sisällissodan muistamisesta ja unohtamisesta. (Summary: Sites of Memory - On Remembering and Forgetting the 1918 Civil War in Finland) Ulla-Maija Peltonen. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 894. Helsinki 2003. 330 lk. Arvustanud Eda Kalmre
Sõjad ei lõpe kunagi ära. Surnud maetakse maha ja haavad paranevad, aga hingehaavad ei parane. Möödunud sõjad mõjutavad riikidevahelisi suhteid ja poliitikat veel mitmeid inimpõlvi. Kodusõja järel, kui sõdivad sama rahva erinevad poliitilised jõud, jääb vastastikku tekitatud ülekohus ja vägivald kauaks varjutama rahvuse siseseid suhteid, lüües mõrasid ja pannes proovile rahvuse ühtsuse.
Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluule arhiivi eriuurija ning Helsingi Ülikooli dotsendi Ulla-Maija Peltose monograafia "Muistin paikat. Vuoden 1918 sisällissodan muistamisesta ja unohtamisesta" käsitleb Soome kodusõda ja sellele järgnenud aega suulise ajaloo (oral history) rakursist lähtuvalt.
1918 aasta alguses kõigest neli kuud väldanud Soome kodusõda punaste ja valgete, ehk töölisklassi ning kodanluse ja tema liitlase Saksamaa vahel oli ohvriterohke. See nõudis mitmete varasemate uurimuste järgi ühtekokku 36 500 inimelu. Enamus, ligemale 30 000 inimest, hukkusid sõja kaotanud punaste poolel sõjategevuse käigus, lasti hiljem maha või surid vangilaagrites. Paljude saatus on tänini teadmata. Kodusõja ohvrite nimekiri pole siiani lõplikult suletud, sest Soome valitsuse rahastamisel on teoksil projekt "War Victims in Finland 1914-1922".
"Muistin paikat" on kujunenud omamoodi jätkuks Ulla-Maija Peltose viimaste aastate kodusõja temaatikat käsitlevatele uurimustele "Punakapinan muistot" (SKS 1996) ja "Naisia turvasäilössä" (Art House 1989).
Kas mäletada või unustada - see on küsimus, millele autor uurijana oma raamatus vastust otsib.
Sõja järel jagunesid mälestused justkui kaheks. Peale sõda säilis vastasseis Soome ühiskonnas. Võimule tulnud valged püüdsid tehtud ülekohut ja vägivalda unustada. Ülekohut kannatanud lüüasaanud pool püüdis leida oma teed, et mäletada oma surnuid ning välja elada leina. Autor leiab, et jagatud mälestuste konflikt on seotud moraalse vastutusega sõja tagajärgede eest, olles samavõrra ka tõe ning õigluse interpretatsiooniks. Alles 1960. aastatest peale on soomlastel, kes seni elasid oma sõjamälestuste suhtes kapseldunult, võimalik avalikult oma arusaamu kodusõja kohta välja öelda. 1960. aastatel hakkasid erinevad Soome arhiivid nende kogumise vastu huvi tundma. Koguti kümneid tuhandeid lehekülgi tavaliste soome inimeste kirjutatud jutustusi oma isiklikest kogemustest ja mälestustest, fotosid, kirju jm. Raamatust võib leida vapustavat dokumentaalset materjali: hukkamiseelseid kirju omastele, fotosid vangistatutest ja tapetutest jm.
Küsimus surmast - sõja painavaim teema.
Autor küsib. mis tõde see oli, mida lüüasaanud oma lugudes rõhutasid ja mis küsimused need olid, mille kohta võitjad arvasid, et neid ei maksa enam püstitada?
Peaaegu eranditult oli küsimus surmas. Nii folkloor kui suulise ajaloo kogud ja kirjad, mille kodanikud saatsid projektile "1914-1922. a. sõjaohvrid Soomes" pakkusid teavet surmade kohta, mis leidsid aset ebaselgetel asjaoludel. Autori arvates kannavad surmaga seotud kirjad, fotod ning esemed mälestusi, mis on folkloristlikus mõttes olulised, sest nende abil tuletatakse meelde sugulasi ning räägitakse nende elusündmustest. Kirjad ja muu dokumendiainestik annavadki arvukat kontekstiteavet folkloori sünni ja jutustamise protsesside kohta.
Raamatus süvenetakse surmatemaatikasse kõikide võimalike kanalite kaudu. Peatükkides "Enne surma" ja "Surma kulg", "Hea ja halb surm", "Laste jutustused surmast", "Kodusõda ja naised", "Pere mälestused" arutletakse igaühes sellel olulisel teemal. Ulla Maija Peltonen käsitleb surma, sellega kaasnevat leinamist ja mälestuste hoidmist ning ajaloolise traumaga toimetulekut personaalselt (inimeses endas) ning ühiskonnas nii folkloristlikust, psühholoogilisest kui poliitilisest aspektist lähtuvalt. Näiteks alapeatükk ametlikest ja mitteametlikest mälestusmärkidest ning selle juurde käivad kaardid on omamoodi Soome mälestuste poliitika muutumise lihtsaimaks ja visuaalseimaks mõõdupuuks. Peale sõda peamiselt valgetele püstitatud mälestusmärkidele on alates 1940. aastast pidevalt lisandunud vastaspoole omi ning aastaks 2000 katavad punaste ja valgete poolel langenute mälestusmärgid Soome kaarti ühtlaselt.
Uurimuse "Muistin paikat.." tugevamate külgede hulka kuulub nii hea ainetundmine, selge ja ladus käsitlusviis kui rikkalik ja mitmekesine allikmaterjal. Raamatus käsitletakse sõda ja sõjajärgset aega läbi paljude pärimuslike jälgede, mis sõda jätab ajalehe-, kirja, foto- ja raamatupaberile, hingedesse, tunnetesse, juttudesse, maastikule monumentide ja mälestusmärkide näol ning ühiskonda tervikuna.
Oma olemuselt võib "Muistin paikat.." liigitada uurimuste valkonda, mis käsitlevad "minevikust jagusaamist" (saksa kultuuriruumis tuntud ka mõiste all "Vergangenheitsbewältigung"). Arhiivide läbivaagimine, elulugude kogumine, mis seostub inimeste vajadusega end kaalule panna, "puhtaks pesta" või sellest loobuda, lihtsalt end kusagile paigutada selles kõigile olulises traagilises sündmuses, teevad "minevikust jagusaamisest" omamoodi lõputu protsessi ajaloos. 1990. aastatest on Soome avalikkuses kodusõja temaatika uuesti esile kerkinud, avades uusi mõistmistasandeid mikroajaloo (tavalise inimese mälestuste ja läbielatu) käsitlemise kaudu.
Maailma sõjamälestuste käsitluste kontekstis kõlab Ulla-Maija Peltose uurimus Soome kodusõjast väga kaasaegselt. Maailma rahvaste ajalugu on seni olnud esmalt võitnud poolte ajalugu, sest ikka kajab võitjate hääl. Inimkond on astunud 21. sajandisse ja tundub, et midagi ei ole muutunud... Tegelikult juba siiski on, sest aina enam ja enam on maailmas kuulda ka kaotajate häält, mis paneb meid kõiki sügavalt kahtlema sõdade vajalikkuses tänapäeval.