Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Jutud isiklikest kogemustest

(Personal Experience Stories.) R. M. Dorson (ed.) Handbook of American Folklore. Bloomington, pp. 268-276

Sandra K. D. Stahl

Euroopa muinasjututüüpide või ballaadide relikte leiab tänini Ameerikast ning need pakuvad folkloristidele väärtusliku võimaluse vaadelda meie minevikku ja pakkuda nende uurijale esteetilist naudingut. Ent kui keegi tahab uurida rahvajutte, mis on tänapäeval peaaegu iga ameeriklase jaoks oluline osa tema ühiskondlikust elust, siis pole ilmselt sobivamat liiki kui see, mida võiks tinglikult tähistada terminiga isikliku kogemuse jutt. Raske on leida täiskasvanut, kes poleks kordki oma elus sellist juttu vestnud või kelle repertuaaris poleks vähemalt ühte või kahte sellist lemmiklugu. Loomulikult pakub see liik huvi ameerika folkloori uurijatele. Kindlasti leidub inimesi, kellele isiklike kogemuste juttude vestmine on otsekui hobi, kes “spetsialiseeruvad” isikliku kogemuse juttudele ja kelle aktiivses repertuaaris on kakskümmend kuni kolmkümmend hästi viimistletud juttu, ei moodusta selliste lugude esitajad eliiti ega isegi eraldi rühma. Tüüpilise ameerika täiskasvanu repertuaaris on vähemalt kolm või neli juttu isiklikest kogemustest. Sageli pole need, kes oma isiklikke kogemusjutte otsekui möödaminnes räägivad isegi teadlikud, et neil on rikkalik jutuvaru või et nad üldse esitavad rahvajutu. Tõenäolisemalt üllatab sõber, abikaasa või mõni muu pereliige jutustajat “lugu” ära tundes ja paludes rääkida “ajast, millal sa tegid seda ja seda.”

Jutus taasloodud kogemuseks võib olla lõbus juhtum jutustaja lapsepõlvest, sündmus koolis või tööl, kunagi juhtunud täbar eksitus, mille aeg on muutnud humoorikaks faux pas'ks, võibolla kokkupuude üleloomuliku või seletatamatuga või isegi valulik õppetund, mille eest hoiatavad meid vanasõnad. Milline tahes poleks sündmus, on jutt ise jutustaja looming ja see ei põhine pelgalt ainult jutustaja kogemusel, vaid ka mitmetel traditsioonilistel jutustamise elementidel nagu: etteaimatav vorm, kultuurilise ja subjektiivse stilisatsiooni jäljed, traditsiooniline eesmärk. Selline ebatraditsioonilise sisu - jutustaja ainulaadse kogemuse - ja traditsioonilise vormi, stiili ja funktsiooni aspektide kombinatsioon muudabki isikujutu tänapäeva ameerika folkloori intrigeerivaks uurimisteemaks.

Isikliku kogemuse jutud on harilikult esimeses isikus esitatud lood, mille koostab jutustaja ja mis põhinevad nende elus tegelikult aset leidnud juhtumitel. Need jutud kuuluvad jutustajatele, sest nemad ise peavad tajuma, kas lugu on “väärt jutustamist” ning esitama omapoolse kogemuse jutureeglite kohaselt. Nemad vastutatavad selle eest, et nende jutustust tajutakse kui “väärt juttu” ja selle eest, et nende arusaam sellest kogemusest koos “loo” traditsioonilisusega sobivas kontekstis, loovadki kindla kuuluvusega identifitseeritavad, iseseisvad narratiivid. Iga üksik kogemusjutt saab üha lihvituma vormi ja stiili, kuna jutustaja kordab seda erinevates kontekstides. Metafoori liigselt laiendamata võime väita, et isikliku kogemusjutu esmaesitus on jutustaja jaoks algvorm, taasesitamisel arvestatakse alati teadlikult või alateadlikult esmajutustuse vormi, stiili ja sisu. Konteksti arvestava tundliku taasloomise abil lihvib jutustaja juttu seni, kuni see muutub esituselt üsna stabiilseks, sisaldab neid keskseid stiili ja sisu komponente, mida jutustaja peab hea tõlgenduse jaoks oluliseks. Kui jutt on edukas, kui ta lahutab tõhusalt kuulajate meelt, õpetab või sisendab neile aukartust, siis jutustaja tõenäoliselt kordab seda iga sobiva konteksti puhul, nii nagu korratakse sobivas kontekstis vanasõna või sõnamängu.

Seosed teiste folklooriliikidega

Kaugeltki kõik folkloristid ei pea isikliku kogemuse jutte identifitseeritavateks iseseisvaks zhanriks ega isegi laiemas tähenduses folklooriks. Nende juttude sisu on, lisaks muule, siiski ebatraditsiooniline, kuna nende kohta pole mingit tõestusmaterjali registrite või muude avaldatud või arhiveeritud tekstide näol.¹ Mõned lood (memoraadid) sisaldavad küll traditsioonilisi uskumusi, kuid isegi sel juhul on jutud sisu poolest eripärased ja nende levik piirdub selle isiku piiratud repertuaariga, kelle kogemust nad peegeldavad.

Tundub ahvatlev vaadelda isikliku kogemuse jutte kui muinasjutu moodsat asendajat või kui informatiivset ja õpetlikku suulist muistendit. Kuid jutustused isiklikest kogemustest on olnud pikemat aega suulise pärimuse osa. Selle praegune populaarsus on kaheldamatult põhjustanud teadusliku huvi kasvu nende vastu, kuid ma olen ebalev spekuleeringute suhtes, mis viitavad kaasaja inimese enesessesulgumisele ja isikliku loovuse kasvule üksnes praegu kogutud iskliku kogemuse juttude arvukuse põhjal. Pigem võiks väita, et see liik on alati olnud populaarne. Tõenäoliselt parim tõendus sellele väitele on hästi dokumenteeritud pikkade väljakujunenud egomorfistlike luiskelugude, naljade, anekdootide ja samuti muinasjuttude traditsioon, mis põhineb kuulajaskonna eeldataval vormi ja stiili tundmisel.viitavad, et kuulaja pidas endast mõistetavaks lugusid, kus kasutatakse isikukogemusjuttude vormi ja stiili.

Lisaks vormile, mis toetub isikliku kogemuse juttude tuttavlikkusele, on real folkloori zhanridel isikliku kogemuse juttudega ühiseid jooni. Näiteks mõned muistendi alaliigid nagu perekonnajutud, anekdoodid, kuulujutud, on samasuguse piiratud leviku, idiosünkraatilise eripärase sisu või suhteliselt lühikese elueaga nagu isikliku kogemuse loodki. Tegelikult, nagu märkis Juha Pentikäinen², on sageli küllalt raske eristada isiklikku teadet muudest muistendi liikidest. Degh ja Vaszonyi on samuti osutanud, et hüpoteetiline protomemoraat on muistendite üle diskuteerimisel vältimatu, nii pole teadlased siiani üksmeelele jõudnud, kas konkreetne narratiiv on personaalse kogemuse jutt, võib muutuda muistendiks või mis on esimese isiku jutuna esitatud muistend.

Terminit memoraat (võttis kasutusele 1934. aastal rootsi teadlane C. W. von Sydow) on pikka aega samastatud isiklike teadetega üleloomulikest kogemustest või esimese isiku juttudega, mis illustreerivad uskumusi. 1952. aastal avaldas Richard M. Dorson Michigani folkloori kogumiku, kuhu ta oli lülitanud ka isiklike kogemusjuttude rühma, mis oli kogutud informantidelt, keda ta nimetas saagajutustajateks.³ Ehkki Dorson väitis, et ta tsiteeris von Sydowi kommentaare memoraatide kohta, põhjendades, miks ta lülitas sellised lood kogumikku, ei kuulu enamus tema kogutust traditsiooniliste uskumuste hulka ega ole seotud üleloomulike olenditega, mida selle zhanriga tavapäraselt seostatakse, vaid need on erakordsed realistlikud juhtumid või “ilmalikud” lood, nagu näiteks Swan Olsoni jutustus farmiperemehe raha eest peksmisest jms.

Ma ise rõhutan nende nn. isikujuttude sekulaarset iseloomu johtuvalt nende lugude erinevast funktsioonist, mis neil on kuulajate ja jutustajate jaoks. Memoraadid, kuna nad sisaldavad traditsioonilisi uskumusi, on isiklikud kirjalikud tunnistused, mis toetavad või hävitavad kultuurielementide poolt loodud kehtivust. Lugu kodukäijaga kohtumisest on tõepoolest väga isiklik ja sisaldab tõenäoliselt jutustaja tugevat emotsionaalset reageeringut. Aga tavaliselt peegeldavad memoraadid, nagu paljud Montelli raamatus Ghosts along the Cumberland (Cumberlandi vaimud) esitatud surmaennustused ja vaimujutud kas jutustaja nõusolekut või kahtlusi traditsioonilise rahvausundi suhtes.⁴ Ilmalik isikujutt seevastu võib tugevdada või eitada pärimuslikke väärtushinnanguid ja seisukohti, kuid jutu sisulist tuuma ei ole kerge eraldada (erinevalt indekseeritud uskumustest või motiividest) või on need koguni jutuvestmisel laialt levinud. Sekulaarne isikujutt on teisisõnu jutustaja isikliku eetilise süsteemi segment. Jutustaja isiklikud väärtushinnangud mõjutavad kogemuste tajumist, julgustavad juhtumit valama jutu vormi ja ergutavad lugu erinevas kontekstis kordama.

Jutustajate, tekstide ja repertuaari määratlus

Me oleme ümbritsetud isikujutu pajatajatest, lasteaia pägalikest, kes räägivad, mida nad tegid täna koolis, kuni linnavanuriteni, kes jutustavad pikki elusaagasid. Realistlike jutustajate hulgast eristuvad kaks erinevalt orienteeritud jutustajatüüpi - teistele orienteeritud ja enesele orienteeritud jutustaja. Esimene rühm räägib lugusid, mis sarnanevad esituselt erinevatele muistendiliikidele. Nad esitavad lugu, etendades isiklikku rolli, et toonitada nendes lugudes juhtuvate tavasündmuste ebatavalisust. Niisuguseid lugusid saab hõlpsasti liigitada ennem memoraatideks kui sekulaarseteks isikujuttudeks või anekdootideks - jutustaja on enamasti tunnistaja või juhtunu registreerija ja teised inimesed on jutus tähtsad osavõtjad. Nagu Max Lüthi muistendi tegelane loodab ka selline jutustaja mõjutada kuulajaskonda tõendustega, et elu vastandab meid imelike ja hirmuäratavate juhtumitega, mis on peidetud varasemate põlvkondade uskumuste ja kuulujuttude taha.⁵

Enesele-orienteeritud jutustajad heietavad mõnuga küllaltki keerukaid jutte, mis põhinevad nende eneseimidzhil, nautides täiuslikuks viimistletud jutte, näidates oma tegevust kas siis humoristlikust küljest või tuues eeskujuks oma tegevust. Seda tüüpi jutustajad kalduvad esitama kuulajaile jutte, mis meenutavad pikki luiskelugusid, naljandeid, mõistujutte või realistlikke novelle.

Erinevus enesele-orienteeritud jutustaja ja teistele orienteeritud jutustaja vahel ilmneb kõige selgemalt kahe näiteteksti võrdluses. Esimese teksti jutustaja Shirley Fisher on peamiselt teistele orienteeritud: tal on väike isikujuttude repertuaar, mis enamasti sisaldab kas traditsioonilisi uskumusi või juhtumeid, kus teistel osalejatel on temaga võrdne roll. Teine jutustaja on Richard Dorson, Handbook of American Folklore toimetaja, kelle erilise suulise teksti ma valisin just seetõttu et, loo sisu on dokumenteeritud jutustaja enese poolt kui (enese)teadliku esituse näide. Dorson on loomulikult enesekeskne esitaja.

Teistele orienteeritud lugu

Allpool esitatud lugu on jäädvustatud jutustaja kodus Andrewsi linnas, Indiana osariigis, 1974. aasta 3. oktoobri õhtul. Lindistamise ajal oli jutustaja Shirley Fisher 34-aastane. Pärit Huntingtonist, Indiana osariigist, elas Shierley koos abikaasa Billi ja nelja lapsega Andrewsi väikelinnas, mis asub umbes kuue miili kaugusel Huntingtonist. Sellest erilisest konkreetsest jutuvestmisest võtsid osa jutustaja (SF), mõned tema lapsed, koguja õde, Shirley sõber Carol Wallace (CW) ja koguja (SKDS). Selle konkreetse juhtumi üle on Shirley sageli arutlenud ja Carol palus tal jutustada just seda lugu. Loos esineb uskumine maagilisse loitsu, millega arstitakse põletusi. Dorson esitab sarnase loo oma raamatus Bloodstoppers and Bearwalkers (Veresulgejad ja karutantsitajad), kus Bert Damour räägib Louie Toinest, kes loitsis Bertilt, kellele loksus vahtrakoore keetmise vesi peale, põletuse ära. Frank C. Brown toob oma Collection of North Carolina Folklore (Põhja-Carolina folkloori kogu) kuuendas köites mitu näidet tulehaava puhumisest või sõnamisest, mida on esitatud koos tavaliste koduste põletuse vastaste arstimitega. Harry M. Hyatt jäädvustab oma raamatus Folklore from Adams County Illinois (Folkloor Adamsi maakonnast Illinois’ osariigist Adamsi maakonnast) kolm maagilist põletuse arstimist. Üks informant rõhutab nagu Shirleygi, et mees saab seda edasi anda naisele või naine mehele. Ainult ühes tekstis puhub ravija ise haavale, nagu kinnitas ka Shirley. Terminit puhub kasutatakse harilikult piltlikult. Shirley kommenteeris lühidalt, et tema vanaema oskas ka verejooksu peatada, milleks kasutas samuti teiselt veresõnade oskajalt õpitud loitsu.

Seekordne põletushaav saadi Huntingtonis Utah Electronicus, ja arstimisel kasutati taime, mida on tarvitanud koguja, tema õde ja Shirley mitmel korral. Vanaema ja Bill on vastavalt Shirley vanaema ja abikaasa.

SF: Kui ma sain vabrikus põletada - kuuma vahaga. Vahapott purunes ja langes mulle peale. Tuline vaha voolas mööda mind, saad sa aru. Loomulikult helistasin kohe vanaemale ja rääkisin talle. Ja tema ütles: “No, siis tuleb sinuga veidi tegeleda.” Mind viidi haiglasse ja mulle öeldi: “Need armid ei parane küll kunagi!" - saad aru. Ja preagu mul pole sellest ühtegi armi!

CW: Mis ta sinuga tegi?

SF: “Puhus tule välja” - piiblis on selliseid kohti, mõistad.

CW: Tegelikult ta ju ei tulnud sulle peale puhuma, ega ju? Ega ta ei puhunud päriselt sinu peale, eks ole?

SF: Ei, hahaauh-uh. Ega ravitseja peagi seal juures olema. Piisab sellest, kui ta tegeleb sinuga Seni kaua, kui sa sellega tegeled, ja sa tead, kes sind ravib ja kõike seda. Samuti on verejooksu sulgemisega -– sellega sai ta ka alati telefoni teel hakkama, ta ei pidanud seda tegema.

SKDS: Kas ta kunagi rääkis kellelegi oma...?

SF: Mees peab andma naisele ja naine peab ütlema mehele. Nii see ei ole…Ta ei saanud, ta ei oleks tohtinud mulle õpetada. Ta oleks võinud rääkida Billile ja Bill oleks saanud mulle õpetada. Aga nüüd on ta surnud - ja mitte keegi ei saanud neid tema käest õppida. Paaril viimasel eluaastal ta ei ravinud - see nõuab inimeselt palju jõudu, ta ei suutnud seda enam teha, ja me ei saanudki temalt õppida, kuidas ta seda ravis.

See memoraat või teistele orienteeritud tekst meenutab vormilt pigem usundilist muistendit, mis järgib rohkem dialoogi mustrit, kui individuaalses vormis esitust. Tekst näib olevat pigem toores ja spontaanne kui viimistletud, kuigi jutustaja on seda varem korduvalt esitanud. Sellise loo vahendusel on jutustajal parem näidata lugu ebaisikukohasena; spontaansuse simuleerimine tagab jutustamisele siiruse ja kohapeal loomise, vahetuse mulje - need on väärtused, mis liiga viimistletud esituse puhul korral võivad tagaplaanile jääda.

Enesekeskne jutt

Richard Dorsoni enesekeskne tekst on seevastu viimistletud, hea ülesehitusega ja huvitav. Jutt on jäädvustatud 7. detsembril 1974. aastal jutustaja kodus Bloomingtonis, Indiana osariigis. Sel ajal oli jutustaja 58 aastane. Pärit New Yorgi linnast, hakkas Dorson 1957. aastal juhtima Indiana Ülikooli folkloristika programmi. Selle jutu vestmise juures viibisid peale jutustaja tema abikaasa Gloria, koguja (SKDS) ja koguja abikaasa Mark Stahl. Jutustaja teadis väga hästi, millist lugu ma temalt ootan, ta oli seda varem korduvalt vestnud ning see kuulus kindlalt tema repertuaari. Nagu tavaliselt, alustas ta lugu oma jõupingutustest “isakese” Whitmani ameerika ajaloo loengukursusel Exeteri ülikoolis. Ta oli aeglaselt tõstnud oma hinde F-lt B+-ni (eesti hindamissüsteemis: läbikukkumiselt 4+ini) kasutades mõningaid eneseõpetuse võtteid.

Siis ühel päeval kuulutas ‘Isake’Pop välja võistluse Cincinnatuse Tütarde Ühingu aastapreemiale, mis määratakse parimale üliõpilasesseele, mis käsitleb Ameerika revolutsiooni põhjuseid. Mõtlesin siis, et olen Exeteris õppinud neli aastat ja suvesemestri ega ole kunagi võitnud ühtegi akadeemilist auhinda, ning et nüüd see on minu võimalus. Jäin siis selleks nädalavahetuseks oma tuppa. Võtsin raamatukogust välja kõik ameerika revolutsiooni puudutavad raamatud. Ladusin nad enda ümber, ja võtnud ühte ühest ja teisit teisest raamatust (naer) kombineerisin sellest essee. Loobusin isegi laupäevaõhtusest filmist. See oli Exeteris põhiline sündmus. Terve nädal oodati, millal algab laupäevane "Laureli ja Hardy" film. Ja mina ei läinud sinna. Ma ei läinud ka pühapäeva hommikul kirikusse, palusin kellelgi enda eest allkirja - see oli kohustuslik. Kirjutasin 35-leheküljelise uurimuse ameerika revolutsiooni põhjustest ja andsin “Isakesele” üle.

Ja nüüd nihkub tegevuspaik mu Exeteri karjääri viimasele rituaalile - autasustamise tseremooniale aulas, kus meil tavaliselt toimusid jumalateenistused. Seitsesada Exeteri poissi istub reas seal. Nüüd võetakse Exeteri ka tüdrukuid, kuid sel ajal oli see täielik - hmm! - klooster. (Naer) Niisis istusin mina kui lõpukursuse üliõpilane saali tagumises otsas. Ja doktor Perry, meie rektor, väga lahke ja heasoovlik isik, seisab ees ja jagab auhindu ja kogu osakond istub tema selja taga. Ja ta loeb ette võitjate nimekirja. Ja üks auhind teise järel läheb John Aloysius O’Keefe’le. Ta võitis Bandleri ladina keele auhinna, Heraldi kõnevõistluse auhinna, Stiltoni matemaatika auhinna - lihtsalt uskumatu, kui palju auhindu võib üksainuke inimene võita. Ja ta troonib suure raamatute, medalite ja tunnistuste riida otsas. Aga mina sellele suurt tähelepanu ei pööranud, sest ma polnud ühestki konkursist osa võtnud, nii et ma ootasin ainult ühe konkursi tulemusi. Ja lõpuks saabus selle aeg. Ja doktor Perry lausus: "Ja nüüd võin teile rahuloluga teatada Cincinnatuse Tütarde Ühingu selle aasta preemia, mis antakse parimale esseele, mis käsitleb ameerika revolutsiooni. Võitja on - John Alosyius O’Keefe. (Naer) Aukiri - Richard M. Dorson." Istusin - purustatud, masendunud. Sain hiljem teada, et John Alosyius O’Keefe oli kirjutanud 63-leheküljelise uurimuse ameerika revolutsioonist.

Niisiis olin väga rusutud ja sünge. Neli aastat ja suvesemestri olin veetnud Exeteris ja mul polnud mingeid akadeemilisi saavutusi. Tegelikult olin väga õnnelik, et sain üldse lõpetadan, sest füüsikast läbisaamiseks pidin võtma abiõpetaja. (Naer) Niisiis istusin pea käte vahel ega pööranud tähelepanu sellele, mis juhtub, sest see oli ainus auhind, millele mul oli loota, mille saamiseks ma olin võistelnud. Ja siis äkki kuulen ma oma nime hüütavat, et mind kutsutakse. Jaja ja, ma vaatan üles - doktor Perry ootab, et ma tuleksin ette ja ma jalutan läbi terve aula tagumisest otsast ette. Kõik seitsesada poissi plaksutavad, doktor Perry naeratab ja tal on terve hulk raamatuid käes - kuus raamatut Ameerika suurkujude elulugudega, kuhu on ladina keeles kirjutatud minu nimi Ricardo Mercienis Dorsonibus. Nii ma siis istusin raamatutega oma kohale ja doktor Perry kuulutas: "Mul on au anda teile auhind,mis antakse igal aastal Exeteri üliõpilasele, kes on end parandanud kõige enam ameerika ajaloo jooksul." (Naer) Ma ei teadnud, mida sellele vastata, aga igatahes olin ma võitnud auhinna, mille pärast ei saanud tegelikult võistelda. (Naer) Nii, ja nüüd võin ma ütelda, et lahkusin ülikoolist ühe akadeemilise esiletõstmisega (naer) - üsna ebatavalise tunnustusega.⁶

Jutustaja eneseimidz on üsna selgesti seda üsna pikka juttu ühendav element. Ta loob osavasti pildi oma poisikesepõlve lihtsameelsusest meeleolust ja akadeemilise võimekuse puudumisest, mille tagamõtteks on panna kuulajat seda võrdlema tema praeguste akadeemiliste saavutustega. Jutustuses esinev noor poiss on pigem võluv kui kaastundmust äratav, sest jutustaja suhtumine oma kogemusse on positiivne ja muretu - see asjaolu mõjutab huumoriga ja lõbustab nii jutustajat kui ka tema kuulajaskonda.

Huumor näib olevat jutustaja jaoks eriti väärtustatud tehnika ning vaatenurk. Selles loos võinuks ta näiteks jätta välja selle osa jutust, kuidas ta võistleb auhinna pärast, mis antakse parimale ameerika revolutsiooni käsitlevale esseele. Põhilugu ja tegelik teade säilivad - ta parandas oma Ameerika ajaloo alaseid teadmisi ja võitis selle tõttu ootamatu auhinna, mis oli määratud Ameerika ajaloos end kõige enam parandanud üliõpilasele. Lugu oleks aga väga kuiv, kui puuduks rivaali oluline kuju ja jutustaja ei saaks demonstreerida oma kahtlemata kõrget huumorimeelt, mis väljendub nii esteetilises tehnikas, kui ka tähenduse loomise viisis. Veelgi enam, olen kindel, et lugu ei anna jutustaja kogemust ilma selle segmendita, mida jutustaja peab oluliseks, õigesti edasi. Mõnele muule jutustajale, kes hindaks huumorit ja kunstipärasust vähem ja armastaks rohkem tõsiselt moraliseerida, tunduks võistlus Ameerika revolutsiooni auhinna pärast ja rivaali, John Aloysius O'Keefe võidetud auhindade loetelu võibolla lõbustav, kuid vähetähtis loo tegeliku sõnumi seisukohast. Richard Dorsoni jaoks on huumor hädavajalik - mitte ainult teiste lõbustamiseks, mitte ka pelgalt tõe pärast, vaid selgesti ka jutu enda pärast, tema jutu pärast. Ta naerab koos kuulajatega oma kurvakujurüütli üle, kui see paneb lootusetult vastu silmnähtavale võitjale mister O'Keefele ja ta saab etendada oma traagilist pettumust, kui lahing on kaotatud, sest ta teab, et ta võidab lõpus sõja. Siinsel juhul saavutab ta edu õppimise kõige olulisemas osas, s.o. tal õnnestub tõsisemalt õpetada, kuidas õppida, kuidas olla teadlane. Ja tema õppetund või selle väärtus on võibolla tähtsaim, mille ta loo abil esile toob. George Carey sõnutsi on loo olemuseks see, kuidas inimene satub teadlaseks saamise pikale teele.⁷

Dorsoni jutu tegelane on kaitstud jutuvestja huumori ja meeltlahutava stiiliga. Jutustaja ise on sealjuures üsna kaitsetu. Olen arvamusel, et isikliku kogemuse jutt kui zhanr meeldib suuresti just sellepärast, et jutustaja on kaitsetu. Miski ei loo lähedust paremini kui pihtimus või enda kaitseta jätmine; jutustaja tervitab külma maailma, kinkides kuulajaile lühikese hetke endas põleva tule paistel sel ajal, kui ta ise on tule all. Jutu kivinenud tavad muudavad enesepaljastamise vastuvõetavaks ja lõbustavaks, kuid jutustaja julgus salajaste väärtuste kuuldavale toomisel muudab tavaliselt väärtusi ja teeb jutuvestmise jutustajale ja kuulajatele haaravaks kogemuseks. Tegelikult katsetab jutustaja oma loo igal uuel kordamisel isiklikke praktilisi, moraalseid, sotsiaalseid ja esteetilisi väärtusi. Soov esitada väärtusi kuulajatele hindamiseks muudab jutustaja kaitsetuks, kuid sarnaselt Achilleusele ja Siegfriedile seisneb jutustaja kangelaslikkus mitte niivõrd oma haavatavuse peitmises, vaid enesele loo eest vastutuse võtmises, mida ta kontrollib kangelaslikult. Ta aktsepteerib südikalt oma vastutust loo eest, rohkem kui toreda muinasjutu rääkija (sest siin määrab loo väärtuse traditsioon, mis kinnitab, et lugu on tõepärane), rohkem kui mõistujutu (parabele) või valmi (fable) rääkija - kogemusjutt on reaalne ja mitte kujuteldav. Isikliku kogemuse jutu rääkija mitte ainult ei tegutse ega koge tegelikult, vaid ta mõtleb oma tegevusest, väärtustab seda, õpib sellest ja räägib oma loo. Ta ei jutustab seda mitte üksnes oma väärtuste väljendamiseks, vaid nende ülesehitamiseks, loomiseks ja ümberkujundamiseks, mis juhtub iga jutukorra ajal.

Isiklike kogemusjuttude kogumiseks on praegu peaaegu piiramatud võimalused. Traditsiooniliselt sobib isikukogemuse juttude rääkimise kontekstiks terve hulk ametlikke situatsioone. Jumalateenistused, loengud, tele- ja raadiointervjuud ja jutusaated, vestlused ametlikel lõunatel või ärkamistunnistused sisaldavad sageli memoraate või isikujutte. Need lood on üsna hästi üle korratud ja neil on selgesti diadaktiline või illustreeriv funktsioon. Lisaks neile formaalsetele situatsioonidele on lugematult mitteametlikke kontekste, mis julgustavad või koguni sunnivad isikliku kogemuse jutte vahetama. Peod, kohvi- ja lõunavaheajad, perekonna ühised söömaajad, vaba aja veetmine kohalikus kõrtsis - see kõik moodustab nende lugude loomuliku konteksti.

Oletatav koguja otsib loogiliselt konteksti, milles vahetatakse isiklikke kogemusi ja püüab lihtsalt jäädvustada iga jutustamist terviklikult. Selline kogumissituatsioon on mitmes suhtes ideaalne; see võimaldab kindlasti efektiivsemalt analüüsida lugude funktsiooni või stilistikat kui seda võimaldavad formaalselt väljameelitatud lood. Sellele vaatamata on võimalik koguda väärtuslikku materjali, paludes jutustajal rääkida kunagi jutustatud lugusid või paludes sõpru või perekonda, et need soovitaksid varem kuuldud lugusid. Väljaspool konteksti kogumisel on üks eelis - nimelt koguja kindel veendumus, et tegemist on traditsiooniliselt jutustaja repertuaari kuuluva looga. Kui lugu võetakse pigem kui teksti, mitte kui osa interaktsioonilisest sündmusest, saab seda uurida võrdlevalt, kas siis selle varieerumist aja jooksul või selle vastandumist jutule, mida sama sündmuse kohta pajatab teine isik.

Isikujuttude kogumise teaduslik metoodika ja sellele järgnev lugude analüüs on lähedaselt seotud. Selleks et ühtlasi hõlmata funktsiooni, verbaalseid märgusõnu ja mõtestatud, tähendustkandvat stiliseerimist tuleb kogujal vaadelda asja tema kontekstis. Nii näiteks tegi Barbara Kirschenblatt-Gimblett oma uurimuses A Parabele in Context.⁸ Kannatlik koguja on tunnistajaks teatavale poleemikale, mis toimub, kui kaks inimest on seotud sama sündmusega ning loovad sellest kumbki individuaalse jutu. Jutuvestjad võivad ägedasti vaielda ka oma juba hästi väljakujunenud versioone vastandades.⁹ Teisalt võib uurija soovida keskenduda juttude sisule ja ta võib üldse ignoreerida vormi ja stiili individuaalsusi, et keskenduda laiematele temaatilistele üldistustele.¹⁰ Muud analüütilised lähenemised sisaldavad zhanri definitsiooni kasutades selleks tekstinäideteid, või individuaalse jutuvestja repertuaari, personaalset isikupära ja jutuvestja sotsiaalseid rolle või uurivad süvitsi erinevate jutuvestjate stiili, märkides ära nende vastuseid erinevates kontekstides, nende liialdusi, võibolla isegi nende tehnikat ühest meediumist teise liikumisel, nagu näiteks Exeteri loo kirjaliku ja suulise versiooni puhul¹¹

Isikujuttude uurimine aitab avastada ameeriklaste uskumusi ja väärtushinnaguid. Lauri Honko käsitles oma suurepärases uurimuses memoraadi suhteid traditsiooniliste uskumusteadetega.¹² Ma olen veendunud, et isikujutud on kasulikud tänapäeva ameeriklaste sekulaarsete väärtushinnangute avastamisel. Tudengid saavad nende abil õppida hindama suuliste juttude esteetilisi väärtusi ning seal kasutatavaid tehnikaid.¹³ Eetilised väärtused, isiklikud sihid ja lootused, dominantteemad ja põhimõtted, millest juhindutakse - kõik need salajased, kuid samas jõulised muutjad on peidetud neisse vahetutesse igapäevajuttudesse.¹⁴ Uudishimu ajendab meid küsima, miks on sellised isikujutud Ameerikas nii levinud. Miks meie vanemad ja vanavanemad juhivad ja lõbustavad meid oma isiklike lugudega? Miks jutustab Richard Dorson oma Exeteri lugu, samal ajal kui ta - sarnaselt oma informandile Douglas Suggsile - teab kindlasti sadu traditsioonilisi jutte? Miks jutustab Austria immigrant, kes töötab Houstoni kaubamajas, kuidas ta tegi venelastega kaupa vahetades vene parfüümi toidu vastu peale Viini peaaegu täielikku hävimist? Ilmselt on palju põhjuseid, miks selliseid jutte räägitakse. Üks põhilisi põhjuseid on asjaolu, et isikliku kogemuse juttude abil me väljendame ja paneme proovile neid väärtusi, mis määravad selle, kes me oleme.

Tõlkinud Mare Kõiva

Kirjandus ja kommentaarid

Tõlkinud Mare Kõiva