Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Tähelepanekuid arhiivinaljandite variatiivsusest

Tõlgitud soomekeelsest käsikirjast; artikli ingliskeelne versioon on trükis avaldatud: Pöysä, J. 2000. Variation in Archived Anecdotes. Thick Corpus, Organic Variation and Textuality in Oral Tradition. Studia Fennica. Ed. by L. Honko. Helsinki.

Jyrki Pöysä

"Kus pole variante, seal pole folkloristikat". Nii iseloomustas variaabluse positsiooni folkloristikas Peterburi uurija Isidor Levin intervjuus Kopenhaageni kolleegidele aastal 1997 (Copenhagen Folklore Notes)¹

Uurimisloo seisukohalt on huvitav, et Levini kommentaar esitati just ajaloolis-geograafilise meetodi sünnialadel, Läänemere ümbruses. Just selles piirkonnas - nii Soomes, Skandinaaviamaades, Saksamaal kui ka Venemaal, kasvas eelmisel sajandivahetusel teisendite võrdlusest välja meetod ja uurimispraktika, mis Atlandi teisel kaldal, Ameerika folkloristikas, omandas selles seoses negatiivse varjundiga kasutatud täiendi "soome" (suomalainen). Viimastel aastakümnetel on folkloristikas seda meetodit esindanud eeskätt tüübiloendid, millel on arhiiviuurimuses asendamatu roll, kuid mida ei saa segi ajada uurimuse teoreetiliste vaatenurkadega. Nt FFC sarjas viimastel aastakümnetel avaldatud soome uurijate tööd ei esinda tõepoolest "soome meetodile" vastavat rahvaluuleuurimist.

Nüüd tagasi varieeruvuse mõiste juurde. Vaadates folkloristika ajalugu, võib eriliste liialdusteta tõdeda, et variant ehk teisend on andnud folkloristile nii (teisendite võrdluse) meetodi, uurimuse põhiüksuse ja uurimisvahendi (mis on mõnikord olnud identne kartoteegikaardiga) kui ka abinõu, mis võimaldab kindlaks teha objekti autentsuse (Haring 1990: 415); vähemalt kaks üksteisest sõltumatut, üksteisest mingis suhtes erinevat teisendit tagavad folkloori ehtsuse).

Silmas pidades seda, kuivõrd keskse folkloristide uurimisobjekti määratleva omadusega on tegemist, üllatab variaabluseteemaliste käsitluste vähesus. Kui mitte arvestada üht rahvusvahelist seminari (Görög-Karady 1990) ja mõnda kaalukamat sõnavõttu, on variaablus kuulunud nende folkloristika põhimõistete hulka, mille enesestmõistetavus on "õigustanud“ nende unustamist.²

Siiski on folkloristide uurimispraktika ka ajaloolis-geograafilise meetodi hülgamise järel põhinenud suures osas teisendite võrdlemisel ja vaagimisel. Teisendite hoolikast analüüsimisest, juttude registreerimisest ja süstematiseerimisest uurimushüpoteesi kohasteks redaktsioonideks oleks palju õppida ka tänapäeva folkloristidel, eriti kui uurimist ei kitsenda enam vajadus otsida algkujusid (Urform), kasuks tuleks ka kriitikavaba suhtumine teisendi tekkega seotud teoreetilis-metodoloogilistesse küsimustesse. Erinevuse ja sarnasuse skaala algus- ja lõpp-punkti vahele paigutuv folkloori teisend (Kaivola-Bregenhøj 1990: 7) on uurija intuitiivne visand kultuuri mitmemustrilisest ja -mõõtmelisest pinnast, olgu seda kultuurilist variaablust siis märgatud kas välitööl, arhiivis või kusagil mujal. Sõltub eeskätt uurimuse probleemiasetusest, millised ilmingud asetuvad omavahel võrreldavate variantide positsiooni ja mida (mis astme identsust) teisendi all mõistetakse (Grambo 1976).

Kaks teisendit pole seega kunagi tõlgendatavad ühtmoodi. Veel vähem sunnib arhiiviaines nägema teisendeid (variante) kartoteegikaartidena. Kartoteegid võivad olla abivahendiks uurimisel, kuid käsikirjaliste köidete põhjal võib võrrelda ka muid asju. Lindistused ja fotod laiendavad veelgi pilti võrdleva vaatluse objektiks valitud teisendite loomusest. Ometi on piiritlemine ja üksusteks jagamine uurimisprotsessi vältimatu osa, mõelgu uurija ise teisendi mõiste tarvilikkuse või tarbetuse kohta mida tahes.

Arhiivi- ja välitööainese erinevustest

Olles teadlik erinevaid ainesetüüpe puudutavate üldistuste ohtudest, esitan järgnevalt mõned väited arhiiviainese eripära kohta. Arhiivi- ja välitööainese vastandlikkust on siin mõistetud peamiselt käsikirjaliste materjalide ja välitöödel helisalvestatud materjali vahelise vastuoluna. Asjakohast talletamispraktikat järgides püütakse mõlemast ainesetüübist tekitada lõpuks arhiiviaines. Uurimisviisi ja -situatsiooni ühtsuse kohta enesestmõistetavusega esitatud oletustes on põhjust kahelda: käsitsi kirjutatud dokumentatsioon võib olla teatud kultuurilist tervikut arvestades vägagi "tihe", samas ei taga miski, et lindistused oleksid ilmtingimata "tihedad" isegi ulatuslikes välitööprojektides. "Tihedus" ilmneb dokumenteerimist suunava huvi selguses ja dokumentatsiooni põhjalikkuses, mitte vahendites või institutsioonis.

Tahaks küsida, millist varieerumist saab üldse hinnata mitte-arhiiviainese põhjal. Esmalt tuleb pähe, et võib-olla just situatsioonikohane varieerumine võiks olla midagi, mis pole kättesaadav arhiivimaterjalide kasutajale. Selles suhtes on siiski vaja meenutada, et iga käsikirjalise dokumendi taga on samuti situatsioon, mille olemasolu ja loomusega peab üleskirjutuse sõnumit hinnates arvestama. Talletamisolukord ei ole muidugi suulise kultuuri esmane esitussituatsioon, kuid sellegi puhul pole tegemist mingi kultuurilise anomaaliaga. Kogujale rääkimine või koguni kirjutades toimuv jutustamine on kindlakskujunenud esitussituatsioonid kultuuris, mille pärimusest on saanud "ühine asi", rahvuse ülesehitamise ressurss.

Üldiselt võttes võib siiski nõustuda arusaamadega arhiiviainese loomuse kohta selles suhtes, mis puudutab varieeruvuse uurimise aspekti. Ainestik on üldiselt - territoriaalses ja ajalises mõttes - "hõredam". Arhiiviainest vaadeldes langeb pearõhk ajalisele, diakroonilisele muutumisele, mille dokumenteerijana arhiiviaines ongi usaldusväärsem allikas kui intervjuudes kajastuvad mälupildid muutustest. Arhiiviaineses on ka erinevate "häälte" skaala üldiselt laiem. Sellest vaatenurgast on variantide tekkimine mitmemõõtmelisem kui üldjuhul piiratud ajalõigule ja territooriumile keskendatud välitöömaterjalis.

Ka arhiiviainest vaadeldes oleks siiski põhjust eraldada üksteisest "tihedamad" ja "hõredamad" korpused. Viimasteks loen uurimiskorpusi, mis moodustatakse kogu arhiivis leiduvast ainesest žanrikartoteegi või uurija enda väljaotsitud tekstide põhjal.

Tihedamaid korpusi esindaksid jälle ainekogumid, mida piiritleb nt üks korjandus ja sedamööda ka ühtne ajaline (või kogumispõhimõtetest lähtuv tõlgenduslik) raam. Territoriaalse tiheduse vaatenurgast jäävad seesugused materjalikogumid muidugi lootusetult hõredaiks. Nende tihendamine on siiski võimalik arhiivikorrespondentide kodukohateadmiste baasil. See on küll töömahukas, kuid mitte võimatu. On selge, et mingisuguse käsikirjalistel kogudel põhineva uurimisviisi puhul ei võigi tekkida "samadest asjadest rääkimise" tunnet, nagu seda tekitavad hästi läbimõeldud välitöökorjandused. Mineviku elu ja pärimust käsitlevates uurimustes on arhiiviainese kasutamine siiski ainus võimalus, mida ei saa korvata ei intervjuu-uurimuse ega ka välitöödel tehtud tähelepanekutega. Tegemist on ajaloolise lähenemisviisiga, mille piires variandieritlusel on samuti tähtis positsioon.

Varieerumisest "sama" naljandi eri teisendite vahel

Arhiivi naljandiainese variantides võib tähelepanu pöörata järgmistele varieerumise alaliikidele:

* tegelaste vaheldumine,

* tegelaste ja miljöö üldistusastme vaheldumine,

* jutu sotsiaalse vaatenurga vaheldumine,

* sündmuste kogemuslikkuse (empiirilisuse) astme vaheldumine.

Järgneva käsitluse lähtekohaks on eri jutustajailt saadud teisendid (samalt jutustajalt talletatud teisendite varieerumisest vt Kaivola-Bregenhøj 1990 ja Saarinen 1991). Näited on peamiselt pärit jätkä-pärimuse³ kogumisvõistluselt aastast 1969 (vt Pöysä 1997).

1. Tegelaste vaheldumine

Tegelaste vaheldumisega viitan siin nimelt tegelaste ringis horisontaalses suunas toimuvaile muudatustele, kus eri teisendite tegelaskujud on üldjoontes sama üldistusastmega (vrd nt sotsiaalsed kategooriad jätkä - hulkur või kohalikus pärimuses nimetatud isikud Sippo Piekkinen - Vertti Kähkönen ). Tegelaste vaheldumist võib pidada osaks pärimuse ökotüpiseerumisest: üle kollektiivi (sootsiumi) piiride levivad pärimusteemad kinnituvad kohalike traditsioonidominantide külge (Eskeröd 1947: 81), seostudes kohalike paikadega ja muutudes isikute ja sündmusmiljöö poolest tuttavaks (Honko 1979: 60). Lauri Honko on selles suhtes esile tõstnud arhiiviainese ja välitöödel kohatava elava pärimuse erinevust:

"See, et samateemalisi jutte räägitakse eri piirkonnis eri isikute ja olendite kohta, on arhiiviainest sirvivale folkloristile tuttav nähtus. Sellist varieerumist sallitakse siiski vaid arhiivis, mitte välitööpaigas: selleks, et teatud miljöös juurduda, peab sissepürgiv aines alluma traditsioonidominantidele" (1979: 65).

Tegelasvahetusest näib osa olevat suhteliselt neutraalse laadiga, toimudes ühe ja sama tähendusterviku sees. Niisugune on olukord nt siis, kui jätkä tähendab ligikaudu sama mis hulkur, või kui konkreetselt nimetatud hulgused on jutu tõlgenduse seisukohast samaväärsed, kuid markeerivad erineva publiku sangaritena piirkondlikke kultuure.

Teist tüüpi tegelasvaheldumisega on tegu siis, kui teistest selgemini eristuvad isikud moodustavad mingi üksiku jututeema puhul paradigmaatilise sarja. Nii võivad nt metsatööle lokaliseeritud loos olla (töö)tingimuste imetlejaiks-ahhetajaiks nii papp kui metsavaht kui kolonel Tuompo proua (Pöysä 1997: 247). Papi ja proua juturollid kohtuvad siiski vaid selle teema piires. Muus jutupärimuses esinevad eespool mainitud isikud erinevate jututeemade tegelastena.

Ka võivad normaalselt teineteisele vastandatud jätkä ja töödejuhataja saada mõnikord sama juturolli, jätkä-pärimuses võivad mõlemad olla lihtsalt himurad mehed, näiteks kas või juttudes tüdruku võrgutamisest (Pöysä 1997: 232, 271) või peavarju andnud talu perenaise ahvatlemisest (Pöysä 1997: 233- 234, 270). Näib siiski nii, et sündmuste endi või jätkä-mõiste tähendus kõneleja jaoks saab neis teisendites erandliku tõlgenduse. Tegelaste vaheldumine sisaldaks sel moel ühtlasi muutust sündmuste tähenduse hinnangus. Nii oleks eelneva näol tegemist muundumisvormiga, mis erineb isikute tasemel toimuvast muutusest, ning milles samal ajal ilmneb jutu sotsiaalse aspektini küündiv tähendusemuutus.

"Teie hobused on vist lahti pääsenud"-tüüp⁴

Näitena arhiiviainese "hõreduse" tekitatud mõjust tegelasstruktuuri muutustele vaatlen järgnevalt Elektra paradoksi (Knuuttila 1992: 121, 232) süžeed ärakasutavat juttu, kus tundmatu võõras on seksuaalvahekorras talu perenaisega sel moel, et viimane peab teda oma abikaasaks (AT 1544: 2; Rausmaa 1973 järgi). Kuritegu tuleb välja alles siis, kui oma mees läheneb naisele ja naine keeldub põhjendusega, et eelmine vahekord alles äsja toimus. Kaks esimest teisendit on pärit jätkät-kogumisvõistluse ainestikust, kolmas seevastu on talletatud üle 30 aasta teistest varem ning sellel puudub kahele ülejäänule ühine algsüžee, kus peremeest ahvatletakse perenaise juurest eemale, otsima "ärakaranud" (kelmi lahtipäästetud) hobust. Kolmandas teisendis on naine üksi kodus.

Kummagi jätkä-pärimusena talletatud jutu üldistusaste on erinev (vt järgmist alapeatükki): Antti Voutilaise versioonis (vt lisa ja Pöysä 1997: 227) on kurjategijaks kulkujätkä (ränd-metsatööline), kes hakkab himustama rikka talu ilusat perenaist, kellega ta tahaks voodisse minna. Jutt meenutab teemaringilt ja käsitlusviisilt autobiograafilisse rüüsse rõivastatud kelmilugusid, ringirändaja reisidel juhtunud seikluste kujutusi, mida on metsatööl räägitud ekspressiivse valetamise (Bauman 1986: 11-32) žanrikonventsiooni raamides. Jätkä äkklahkumine jutu lõppmotiivina seob lugu teiste jätkä-pärimuses esinevate talus ööbimise teemadega.

Tauno Puumalaise versioon (vt lisa ja Pöysä 1997: 240) on olulistes asjades põhimõtteliselt sama, ehkki jutu peategelaseks on nüüd nimeliselt mainitud metsatööline, reähkä Hartikainen. Juba mehe hüüdnimi reähkä viitab kuritegudele piiritagustel Karjala aladel (karjala k räähkä 'patt', vrd vene k greh). Teisalt paigutab nime savomurdeline vorm reähkä nimekandja Soome poolele. Jutu sissejuhatuses nimetatakse reähkä Hartikaist "kuulsaks", see seik viitab metsatööliste ja/või kohaliku pärimuse juttudes tema traditsioonidominandi-positsioonile. Jutul on ka Voutilaise versioonist selgemini määratletud sündmusmiljöö ning isegi piiritletud ajajärk. Juhtumuste tunnistajaks on Soome poolelt Vene poolele metsatöödele (niisiis enne aastat 1917) siirdunud Lieksa päritoluga hobusemeeste kamp. Kohalikku värvingut annavad jutule ka pererahva karjala keelt imiteerivad repliigid ning nende poolt ringirändajate kohta kasutatud etnonüüm "rootsid". Jutu lõpetab äkklahkumine ja sellega liituv lisavemp: talu jahukoti äraviimine (mõnes äkklahkumise arenduses viiakse kaasa ka talu kirves).

Mõlemad jätkä-pärimuse teisendid kujutavad situatsioonis osalejaid põhimõtteliselt ühtemoodi, ehkki teises tekstis on tähelepandav sündmuste etnistamine. Esimeses teisendis ei ole sündmustel publikut, kõik on kuuldud justkui ränd-metsatöölise või pererahva jutustusena. Järgmises teisendis ei õigustata tempu nii nagu esimeses, kus seda tehakse pererahvast või talu rikkana kujutades. Siin on tegemist reähkä korraldatud etendusega, kihlveosarnase olukorraga, mille tunnistajaks on kogu talus ööbiv metsatööliste kamp. Üldjoontes sarnastes juttudes võibki märgata rohkesti teatavat kujunduslikku variatiivsust.

Kolmas jututeisend kujutab endast huvitavat kontrasti eelmistele. Selle peategelaseks on jutustaja kodukandis "enne" liikunud "röövel Savinainen", Põhja-Karjala lokaaltraditsiooni huvidominant (vt lisa ja Pöysä 1997: 360). Oluline on peategelase ilmselge teistsugusus võrreldes eelmiste juttude "kangelastega". Röövel Savinainen on kurjategija, kelle tegudest on salajane ühtimine perenaisega vaid üks näide. Omadele "kangelastegusid" demonstreeriva reähkä Hartikaise asemel näeb selles jutuversioonis selgelt "teisena" kujutatud peategelast. Jutu konkreetsete tegelaste, omaaegse pärimuse traditsioonidominantide vaheldumises sisaldub ka vaatenurga vaheldumine. Ehk polegi pelgalt juhus, et reähkä Hartikaise "kangelasteod" leiavad aset nimelt võõral maal, võõraste karjalaste seas (= tüssamisobjektide kuulumine "teiste" hulka), nagu jällegi röövel Savinaise vemp paigutub jutustajale tuttavasse lokaaltraditsiooni (peategelase kuulumine "teiste" hulka). Seesuguse variatiivsuse paljastamisel on hõre arhiiviaines märksa tõhusam kui tihe arhiiviaines (Jätkät-kogu).

2. Üldistusastme vaheldumine

Tegelaste üldistusastme vaheldumisega on tegemist siis, kui sama süžee tegelaseks võib olla kas abstraktne sotsiaalne kategooria (või mingi veel üldisem määratlus), nt sugupoolt ja vanust väljendavad mees, eit, väike (tüdruk) või konkreetne, nimega isik. Üldistusastme vaheldumist puudutab ka üldiste jututeemade rääkimine isiklike kogemustena (põhjuseks kas teadvustamatu omaksvõtt või mingi valitud jutustamiskonventsioon). Üldistusastme vaheldumine ei puuduta üksnes jutu tegelasi. Muudki määratlused ja detailid võivad olla kas konkreetsed või üldised.

Kalduksin heameelega seostama üldistusastme vaheldumist naljandite üleskirjutamisega, talletamisega ja selle kaudu toimuva naljandite algupärastest paikse kollektiivi raamidest väljumisega. Normaalselt üha uuesti (igas uues lokaalses kollektiivis, iga uue jutustaja jaoks) kohalduval (lokaliseeruval) naljandiainesel on kogumise ja publitseerimise käigus soodumus kaotada kohalikus kultuuris seletuvaid jooni ning abstraheeruda üldisemaks kujutuseks. Taoline delokaliseerumis-tendents on tõenäoliselt kogu aeg kuulunud nii arhiividokumentide tootmisprotsessi kui folkloori trükisõnas avaldamise juurde.

Üldistusastme vaheldumine annab infot ka arhiivi korrespondendist, tema kirjapanekutes kujutatud kollektiivist ning tema kirjutamiskogemuse ja haridustaseme poolt määratud tekstualiseerimisstrateegiast. Rahvaluulearhiivi korrespondendid on sageli kohaliku ja rahvusliku tasandi vahel pendeldavad isikud, kes arvavad, et kui naljand satub arhiivi, muutub ka publik selliseks, kes ei saa aru teatud konkreetsete isikute kohta ja nende nimel jutustatud naljandite vaimukusest. Talletaja silmis jäävad alternatiivideks kas pikkade selgituste koostamine või naljandite tegelasstruktuuri jm tausttingimuste üldistamine nii palju kui võimalik.

Aineses on erinevad lahendused nähtavad just arhiiviainesele omase situatsioonikohase varieerumisena üldisuse ja eripärasuse skaalal.

3. Vaatenurga vaheldumine

Keerulisimat, kuid samas ehk kõige huvitavamat variatsioonitasandit esindab naljanditekstides vaatenurga vaheldumine. Nimelt pole alati just kerge öelda, millises valguses isikuid kujutatakse, kelle poolel asub rääkija, mil määral on jutusse tahtlikult jäetud kaksipidi seletatavust ja millal on tegemist nt eneseirooniaga. Enesuse ja teisesuse tuvastamise problemaatikat ei hõlbusta naljandite huumori sihilik kahetähenduslikkus, mis teeb võimalikuks naljandi kasutamise delikaatsete jututeemade puhul. Pahakspanijale võib alati öelda, et ta on naljandi teravikku valesti mõistnud.

Vaatenurga vaheldumist võib kergesti märgata tervete jututeemade vahel, kuid üksikute teemade siseseltki võib täheldada vaatepunkti muutusi, millest osa isegi ei ulatu jutu tekstuaalsesse, dokumenteeritud kujusse, vaid jääb jutustaja vaikiva tõlgitsuse tasemele; neid muutusi saab tõestada vaid raamistuse või kogu saadetise läbivaatamise alusel. Sel juhul sõltub vaatenurga vaheldumine sellest, kuidas suhtub jutustaja loos kujutatud isikutesse ja sündmustesse. Ka koguja ise võib suhtuda jutu ülesehitusse ja sõnumisse "ehtsast" kasutussituatsioonist erinevalt.

Vaatenurga vaheldumise põhjal võib naljandite hulgas põhimõtteliselt eristada nt peategelastega samastujate enesust (itseys) ja teisesust (toiseus) /oma-võõra tunnetust väljendavaid naljandeid. Praktikas on eristamine siiski raske ja seda mitmel põhjusel. Kõigepealt ei räägi nt metsatöömeeste eneseteadvust väljendavad naljandid sugugi tingimata jätkä-dest, vaid tegelased ja ainevaldkonnad võivad olla hoopis muud. Naeruobjektideks võivad olla rahvasaadikud, linlased või metsatööliste meelest tõelised maakad ja mahajäänud, metsaküla tüdrukud (vrd Pöysä 1997: 266-276). Teisalt on eneseteadvust (itseyttä) peegeldavate naljandite äratundmine seotud ka sellega, mida kultuuris peetakse kangelaslikuks või auväärseks (ning mis kultuurist väljaspool asuvale või hilisemal ajal elavale uurijale üldsegi nii enesestmõistetavalt ei avane). Nii võisid ka jätkä süngust ja kaabaklikkust kujutavad jutud väga hästi olla omal ajal positiivse identifikatsiooni märgiks. Vaatlejast sõltub, kas naljandi peategelase teod väljendavad nt tema nutikust ja sõnaosavust või tema ebausaldatavust ja jultumust.

"Palju siit vett on voolanud?"-tüüp

Näitena vaatenurga vaheldumisest naljandi eri teisendite vahel vaatlen järgnevalt lugu langeva kose veevoolu arvestavaist meestest. Naljand kuulub püsivalt Lieksa kohalikku pärimusse. Allpool esitatud kolm teisendit on võetud jätkä-pärimuse kogumisvõistluse materjalidest (Jätkät 1969) ja need piltlikustavad omalt poolt jätkä sõna laia tähendusvälja kõnealuses ainestikus. Ehkki vaid ühes teisendis nimetatakse peategelast jätkäks, esindavad ka konkreetsemalt nimetatud peategelased jätkäle omast madalat sotsiaalset positsiooni. Jutus tõstab seda seika esile ka vastandtegelase, "bossi", vabriku "härra" või "inseneri" selgelt kõrgem sotsiaalne staatus.

1. Lieksa sillal küsib pomo jätkält, et kas tead ka, mitu liitrit sealt on vett voolanud. - Tead sina siis, mitu liitrit on veel voolamata.
(Häkkinen, Mikko, J4, 3)

2. Pankakoski juures oli ükskord keegi härrastest Sippo käest teada tahtnud, kui palju vett on silla alt läbi voolanud. Sippo: "No palju teie arvates veel voolamata on?"
(Aho, Paavo, J 1, 5)

3. Kähköse Vertti vaatab Pankakoski maanteesillal vee voolamist. Kohale ilmub vabriku insener. "Ütle nüüd, Vertti, kui palju vett on siit juba läbi voolanud?" - "Aga öelge teie insenerimehena, kui palju vett on siit veel voolamata?" (Vertti oli selline kohtlasevõitu mees).
(Laine, Reino, J9, 18)

Teisendeid võrreldes võib märgata nii tegelaste kui üldistustaseme vaheldumist. Mikko Häkkise versioon on tekstina kõige kokkusurutum. See ongi kohaldatud suuremale publikule kui Paavo Aho versioon. Häkkise versioonis kõnelevad kohaldatusest tegelase ja paiga üldistatud määratlused ("jätkä", "Lieksa sillal"; Aho teisendis on tegelaseks "Sippo" ja kohaks paikkondlikke eriteadmisi eeldav elliptiline määratlus "Pankakoski"⁵). Ka Reino Laine versiooni kohta võib väita sama kui Häkkise teisendi kohta, ehkki teistsuguse põhjendusega. Kohaldamisest suuremale publikule räägib see, et Laine selgitab muudest teisenditest täpsemini isikute tausta (küsijaks Pankakoski tehase insener, Kähköse Vertti on kohtlasevõitu mees).

Üldistusastme ja konkreetselt nimetatud isikute vaheldumisest hoolimata näib põhikompositsioon ja tegelaste sotsiaalne klass säilivat põhimõtteliselt muutumatuna. Kahe esimese ja kolmanda teisendi vahel valitseb siiski märgatav erinevus sündmuse põhiinterpretatsioonis, vaatepunktis. Seal, kus kolmandas teisendis töömees Vertti tembeldatakse kohtlaseks, rõhutatakse kahes esimeses tekstis töömehe (Sippo, jätkä) vastuse teravmeelsust. Tõlgenduslikele erinevustele vihjab Reino Laine poolt sulgudesse asetatud selgitus Vertti vähesest mõistusest, kuid ilma Paavo Aho kirjelduseta Sippo Piekkisest kui Lieksa kohaliku traditsiooni sangarist oleks kahe esimese teisendi kolmandale vastupidist tõlgendust siiski raske aktsepteerida.

1870. a paiku Pielisjärvi metsades sündinud Sippo on rännanud Lieksasse "koos mingi palgiparvetusega". Lieksas elava Aho järgi elasid jutud Sippost veel aastal 1969 kohaliku vanarahva suus edasi: "Sippo Piekkinen oli mees, kellest nüüdki veel lugusid jutustatakse, ikka siis, kui meenutatakse möödunud aegu." Aho kujutab Sippot nii sõnaosava kui füüsiliselt võimeka isikuna. Võistlustel (kotijooksus, kukevõitluses ja ronimises) noppis Sippo esikohti. Sippoga vesteldes võisid olla kindel, et viimast sõna mitte sulle ei jäetud. Arhiivi saadetud kirjutises loetleb Aho ise viis jututeemat, mis moodustavad vaid osa tema mälus olevaist "Sippo juttudest". Neist neljas esineb Sippo ninaka vastajana "härra", "juhataja" või "perenaise" küsimustele.

Ilma täpsemate teadmistetagi Kähköse Vertti kohta võib märgata, et tema on kohalikus pärimuses hoopis teist tüüpi kangelane kui Sippo. Jutu peategelase vahetumine pole niisiis lihtsalt kahe samaväärse tegelasalternatiivi vaheline teemadevahetus. Võtnud teise traditsioonidominandi nime, on jutt samas vahetanud ka tõlgendust, pealegi veel suunas, mille olemasolu paikkondlike traditsioonidominantide "demokraatlik" mudel ei eelda: nüüd vaadeldakse asju ülevalt alla, tehase juhtkonna suunast rahva poole, mitte alt ülespoole nagu Sippo Piekkise-pärimuses.⁶ Naljanditraditsioon võib läbida sotsiaalsed hierarhiad, kuid mitte ise sõnumi poolest muutumata. Ilma raamistuse ja muu ümbritseva teksti (või ääremärkuste) abita seda erinevust siiski kirjapandud (tekstualiseeritud) naljanditekstides ei märkaks.

4. Kogemuslikkuse vaheldumine

Üks vaatenurga vaheldumist kaudselt väljendav tegur on jutu kogemuslikkuse, empiirilisuse või (jutustaja jaoks ilmneva) tõelisuse astme vaheldumine. Mingi selgelt folkloorse teema lülitamine isiklikku autobiograafiasse räägib kujukalt antud ainevaldkonna kõnekusest indiviidi jaoks. Oluline on tähelepanek, et kogemuslikkuse vaheldumine ei järgi uurijale arhiiviaineses nähtavat piiritõmbamist mälestuste ja folkloori vahel.

Kogemuslikkuse vaheldumise äärmisteks tippudeks on isiklike kogemustena kujutatud jutud ning selgelt üksnes rahvajutuaineks peetud ja nimetatud lood ("see on kõigest legend"). Variatsiooniuurimise vaatenurgast on siiski huvitav, et kogemuslikkus ei vaheldu üksnes žanride või teemade vaheliselt: ka sama jutu eri teisendid võivad saada erisuguse empiirilisuse määratluse. Järgnevalt jätan kõrvale erinevate jutustamiskonventsioonide poolt ette kirjutatud mina-vormi kasutusjuhud (jutustaja võib valida mina-vormi muuhulgas ka esituslikel põhjustel või sobitades teema valetamise žanri) ning keskendun vaid "ehtsale" empiirilisuse astmes ilmnevale variaablusele.

Kõigepealt võib tähele panna, et kogemuslikkuse mõõtme kahe äärmuse vahele mahuvad kõik jutud, mida räägitakse üldistavas vormis, tegelasteks pelgalt sotsiaalsete kategooriate esindajad (mitte niisiis konkreetsed, nimepidi nimetatud isikud), kuid mille mitte-kogemuslikkust ei rõhutata nt täiendavate märkustega ("see on kõigest nali" vms).

Seesuguses modaalsuses on räägitud nt enamik jätkä-pärimuse idasoome korrespondentidele tuntud teisendeid (10 tk) loost, milles öömaja paluv rändaja saab pererahvalt tekiks paljalt peeretuse, ning "tagastab" hommikul asemeriided väljaheite vormis (vt Pöysä 1997: 214-215). Huvitava variandi esitab üks vastaja (Rosti, Hilja, J17, 2), kes kaitseb jätkä positiivset imagot, esitades lõpukommentaarides sittumist üksnes kujuteldavana, pererahva hirmutamisena: "Jätkä oli ometi härrasmees! Hirmutas vaid perenaist oma "relvadega"." Rosti tehtud jutupärimuse "parandus" osutab, et ka jutusisestele sündmustele võib soovi korral anda erinevaid tõeväärtusi. Tegelikult on suur osa jätkä-pärimuse "erilaadsusest", jätkäde kummalistest tempudest taandatav pärimuse edasikandumisahelas asetleidnud teo faktuaalsuse (tõesuse) muutumisele, sh eriti mängulise kõne mõistmisele konkreetse teona. Normaaljuhul on muutuse suund olnud selgelt jätkät "legendaarseks muutev", vastupidiselt Rosti esitatud mainetaastamisele.

Huvitavaks kogemusliku variatsiooni juhtumiks on need jutud, mida räägitakse enesekohastena, ise kogetud sündmustena, ehkki nende kohta leidub arhiiviaineses palju teisendeid ning nende ainukordsuses on põhjust kõvasti kahelda. Seesugune on nt idasoome jätkä-pärimuse teine lemmikteema, lugu talus ööbiva jätkä varvaste üle imestavast peretütrest, kes nende põhjal tunnistab jätkä inimeseks. Toivo Pennase (J15, 5) autobiograafilise kogemusena kujutatud versioon on kogemuslikkuse vaheldumise seisukohalt tähelepanuväärne, kuna see ühendab kirjutaja esimese mälestuse jätkä-nimetuse kasutusest üldse ning sõna halvustava tähenduse majarahva kõnes. Kindlalt folkloorina käsiteldav jutt (sellest on Ida-Soome kirjapanijailt kokku 9 teisendit) näib olevat sel kombel omandanud jutustaja mälestustes sotsiaalse stigmaga liituva võtmekogemuse positsiooni. (Vt Pöysä 1997: 234-235).

Erijuhu moodustavad naljanditaolised jutud pilastamis- ja tüssamisjuhtumeist, mis võisid toimida eeskujuna uutele samalaadsetele juhtumitele. Nii on lugu "konkse ja õngenööri" pererahvale toidu ja öömaja eest tasuks pakkuvast jätkäst vägagi tõenäoliselt võinud olla mudeliks uutele samalaadsetele juhtumitele ning teisendite seas esinevat isiklikule kogemusele viitavat kirjeldust ei ole vaja tingimata pidada "omaksvõetud folklooriks" (vt Pöysä 1997: 210). Iseenesest ei tarvitse isiklikult üldiseks või vastupidises suunas varieeruvate juttude vaatepunktis toimuda suuremaid muudatusi. Ennekõike võib enesekohasust pidada koguja persooni väljenduseks ning sooviks rõhutada jutu väärtust tõestisündinud loona.

Lõpetuseks

Eespool sai käsitletud arhiivinaljandi varieerumise mõningaid külgi. Üldise teesina tahaksin esitada järgmist: ka arhiiviainese varieerumist saab võtta tõsiselt, kuna ka arhiiviainese variatiivsus on tähtis muuski suhtes kui redaktsioonianalüüsi lähtekohana. Eriti tahaksin esile tõsta erinevust arhiivikorpuse (nt rahvaluulearhiivi muinasjutukartoteegi ühe tüübi alla paigutatud kaardid) ja sellest palju tihedama, tõlgenduslikult ühtsema, üksteist selgemini kommenteerivate teisendite kogumi vahel.

Arhiivinaljandite variatsiooniuurimises ei tohi unustada ka poeetilisi ja stilistilisi küsimusi, ehkki neid küll eespool ei käsitletud. Ka arhiivi käsikirjades dokumenteeritud juttude stilistiliste ja jutustamist puudutavate tegurite analüüs oleks ahvatlev (Kroeber 1981) - niivõrd mitmel moel on kogujad ja kirjutavad jutustajad samu naljanditeemasid tekstualiseerinud. Ehkki naljandite puhul pole konkreetse teksti tasandil toimuv varieerumine nii süstemaatiline kui nt runoeepikas (Saarinen 1991), oleks naljandite "vaba" proosa uurimises kindlasti võimalik leida huvitavaid "etnopoeetilisi" seaduspärasusi (Hymes 1990). Kuigi situatsioonimõjurid ja situatsioon ise on teistsugused, pakub arhiiviaines lähtekoha ka variantides ilmneva jutustajapoolse loovuse uurimiseks (Nicolaisen 1990; Holbek 1992: 478), samuti nagu konkreetne pärimuse esitussituatsioongi. Selles suhtes toob võimalike uurimismeetodite laiendamine, tervikkorpuses tähelepanu kinnitamine üksikutele teisenditele ja teisenditevahelistele erinevustele (Apo 1990, Holbek 1992) märgatavate sarnasuste kõrval või asemel selle külje (jutustaja loovuse) paremini esile ka arhiivijuttudes.

Tekstuaalse varieerumise mitmekülgsus on arhiivi käsikirjalises aineses üks silmatorkavamaid jooni. Ehk peitub siin üks (võimalik) põhjendus arhiivisäilikute omapära ignoreerimisele nende taustale projitseeritud ehtsa folkloori uurimise nimel. Nüüd ei ole pärimuse suuline edasikandumine (ja varieerumine selle tunnusena) enam enesestmõistetavus ja ehk poleks see ka esimeste folkloristlike meetodite arendajate jaoks vormunud nii jäigaks põhimõtteks, kui pärimuse allikat - rahvast - poleks nähtud nii kindlalt "teisena", kirjakultuurist väljapoole jäävana.⁷

Lisa

"Ilmselt on teie hobused lahti pääsenud" - teisendid jätkä-ainese Põhja-Karjala korpuses (SKS):

Ühes talus oli ilus perenaine, ja rikas talu igatepidi. Hobuseidki oli kolm, olid täkk, ruun ja mära. Siis läks õhtupoolikul ränd-jätkä ja palus peremehelt süüa, et kui veel saaks öömaja ka. Peremees ütles, et lõhu sealt palgihunnikust mõni aeg puid, siis saad süüa ja võid ka ööseks jääda. Nii läkski jätkä puuvirna juurde ja lõhkus halge mehemoodi ja mõtles samas, et kuidas ta saaks selle ilusa perenaisega asju ajada, ja jõudis selgusele, kuidas see peaks õnnestuma. Seejärel läks peremees jätkä juurde, pakkus suitsu ja ütles, et nüüd aitab puulõhkumisest, lähme aga tarre. Seal kattis perenaine lauda. Jätkä vaatas naist ja ütles peremehele, et on teil alles kaunis naine. Selle peale ütles peremees, et on teda teisedki himustanud ja eks ta ole ka seda väärt. Siis oli tehtud jätkä jaoks ase peretuppa ja peremees oma tuppa koos oma ilusa eidega. Jätkä oli mõnda aega asemel, kui oli pime sügisõhtu, oli ta läinud tasakesi välja ja lasknud hobused õuele ja läks siis tagasi asemele, oli seal väheke aega ja avas siis toaukse ja seal olid mõlemad magama jäänud ning jätkä nügis peremeest tasakesi. Sellepeale peremees ärkas ja jätkä ütles, et teie hobused on vist lahti pääsenud, kuna väljast kostab sellist müra. Siis läks jätkä tagasi asemele ja peremees oli läinud hobuseid kinni panema. Jätkä läks kohe perenaise kõrvale ja oli keeranud ta selili ja magas temaga ja naine pole lausunud midagi. Töö tehtud, läks jätkä tagasi peretuppa ning oli igaks juhuks pannud riided selga ja kingad jalga. Oli siis olnud pikali asemel ja kohe tuli ka peremees, ning jätkä oli norsanud. Siis oli peremees võtnud riidest lahti ja eide juurde. Siis küsis naine, et kas sa käisid väljas, ja mees ütles, et käis hobuseid kinni panemas. Siis oli peremees hakanud eite kabistama ja öelnud, et nüüd tahaks saada sedasamustki (vittu), ja siis oli naine vastu, et kas siis veel küllalt ei ole, äsja just said. Siis oli peremees öelnud, et kas see jätkä-raisk sind siis nüüd nussis. Siis oli jätkä jalga lasknud, ära kuulamata, mis pärast sai. (Voutilainen, Antti, SKS J22, 2. 1969).

Ühel talvel oli Lieksast minemas kamp hobusemehi Venemaale metsatööle. Nendega oli kaasas olnud kurikuulus reähkä Hartikainen. Tee oli olnud pikk. Poole öö ajal jõuti külla. Hartikainen oli öelnud teistele, et kui läheme majja, siis ma magan perenaisega. Juhtugu mis tahes, teie pidage mokad maas. Esimese tööna viidi hobused talli. Majarahva hobused päästeti lahti ja aeti kaigastega teed pidi minema. Seejärel hiiliti hästi vaikselt tuppa. Teised olid heitnud pingile pikali. Hartikainen oli hiilinud peremehe ja perenaise magamisaseme juurde. Oli nüginud meest tasakesi, nii et naine ei ärkaks. Siis oli peremehele vaikselt sosistanud: teie hobused on lahti pääsenud. Proovisime neid tagasi meelitada, kuid nad ei andnud kätte. Peremees läks hobuste juurde. Hartikainen laskus naise kõrvale. Ega perenaine ei teadnud mehe vahetumisest midagi. Hartikainen oli oma teo ära teinud ja kui märkas, et naine on uuesti magama jäänud, ronis laua otsas asetsevale pingile magama. Peremees oli lõpuks saanud hobused kinni ja tuli tarre. Väljas käies oli ta virgunud, nõnda et uni ei tahtnud kohe tulla. Arvanud, mis oleks kui teeks veidi keppi. Naine hakanud sosistama, et hulluks oled läinud või, ma pole veel eelmisest korrast ära kuivanud, ja juba sa tahad jälle. Seejärel oli nende sõnavahetus jätkunud niikaua, kuni jõuti järeldusele: nüüd on rootsid olnud pahandust tegemas. Siis oli vanamees üles hüpanud ja karjunud, et välja viimane kui üks, poleks uskunud, et niisuguse häbiteoga hakkama saate! Hartikainen oli siis öelnud hädise häälega: kas mina, haige mehike, pean ka nende häbitute pärast vastu ööd välja hulkuma minema! Hea küll, las see mees laua otsas jääb, aga teised välja, ja kohe!, oli vanamees hüüdnud. Nii oli Hartikainen saanud magada hommikuni. Perenaine oli hommikul läinud lauta tööle. Hartikainen oli üles tõustes näinud ukse juures jahukotti. Öelnud peremehele: näib, et need häbitud on unustanud oma hobuste sööda maha. Ah, vii aga minema, oli peremees öelnud, sest ta ei teadnud, et perenaine oli toonud jahukoti tuppa sooja. Kui Hartikainen kaaslastega oli kokku saanud, siis oli veel kehelnud, et näe, andsid veel täkule sööda ära minnes kaasa. (Puumalainen, Tauno, SKS J16, 42-43. 1969)

Rahvajutt, / Siinkandis oli varem käinud röövel Savinainen. Kord, kui ta teadis, et ühe naise meest polnud kodus, läks ta ühel õhtul naise juurde ja koputas uksele. Naine arvas, et ju oma vanamees tuleb ja tegi ukse lahti. Ei süüdanud lambis tuld ja Savinainen ütles, et ära panegi tuld põlema, sööme niisama. Ja eit oli nõus. Öösel tegi Savinainen kõik vajaliku, mida abielus oleval mehel on õigus teha nagu omale naisele. Ja läks hommikul pimedaga minema. Taat imestas, kui eit ütles, sa olid ju täna öösel kodus. (Purmonen, Martta, SKS PK 31: 5601, Ilomantsi 1938)

Kirjandus

Apo, Satu 1990. The variability and narrative structures of magical tales. From universal models to describing the differences between tales. = Görög-Karady.

Beyer, Jürgen & Michael Chesnutt 1997. Extracts from a Conversation with Isidor Levin. Copenhagen Folklore Notes 1-2/97.

Chesnutt, Michael 1996. The Great Crusader of Diffusionism. Walter Anderson and the Geographic-Historical Method. Studies in Folklore and Popular Religion. Vol. 1. Toim Ülo Valk. (Publications of the Department of Estonian and Comparative Folklore, University of Tartu). Tartu.

Cistov, Kirill V. 1986. Narodnõje tradicii i fol'klor. Ocerki teorii. Leningrad: Nauka.

Grambo, Ronald 1976, The Conceptions of Variant and Motif. A Theoretical Approach. Fabula 17. köide, vihik 3 / 4.

Görög-Karady, Veronika (toim.) 1990. D'un conte a l'autre: la variabilité dans la littérature orale. (From one tale.. to the other: variability in oral literature). Paris: Centre National de la Recherche Scientifique.

Haring, Lee 1990. Variability and authenticity. = Görög-Karady.

Holbek, Bengt 1992. On the Comparative Method in Folklore Research. NIF-papers No. 3. Turku: Nordic Institute of Folklore.

Honko, Lauri 1979. Perinteen sopeutumisesta. Sananjalka 21. Turku.

Honko, Lauri 1990. Types of comparison and forms of variation. = Görög-Karady.

Kaivola-Bregenhoj, Annikki 1990, Variability and narrative context. = Görög-Karady.

Knuuttila, Seppo 1992. Kansanhuumorin mieli. Kaskut maailmankuvan aineksena. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 554. Helsinki: SKS.

Kroeber, Karl 1981. Scarface vs. Scar-Face: The problem of versions. Journal of the Folklore Institute. Vol. 18 No. 2-3 (+ kommenteerinud Elaine Jahner, Barbara Babcock, Barre Toelken, Dell Hymes).

Kuusi, Matti 1980. Suomalainen tutkimusmenetelmä. Perinteentutkimuksen perusteita. Toim. Outi Lehtipuro. Helsinki: WSOY.

Nicolaisen, Wilhelm F. H. 1990. Variability and Creativity in Folk-Narrative. = Görög-Karady.

Pöysä, Jyrki 1997. Jätkän synty: tutkimus sosiaalisen kategorian muotoutumisesta suomalaisessa kulttuurissa ja itäsuomalaisessa metsätyöperinteessä. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Tutkimuksia 669. Helsinki: SKS.

Rausmaa, Pirkko-Liisa 1973. Catalogues of Finnish Anecdotes and Historical, Local, and Religious Legends. Turku: NIF.

Saarinen, Jukka 1991. Miihkali Perttusen Päivölän virsi. Kolme on kovaa sanaa: kirjoituksia kansanperinteestä. Toim. Pekka Laaksonen & Sirkka-Liisa Mettomäki. Helsinki: SKS.

Tõlkis Mari-Ann Remmel