Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Ristiusustamine ja kalmeleiud

Almut Schülke

Artikkel põhineb autori 1994 aastal kaitstud magistritööl ning on avaldatud ajakirjas Eurpean Journal of Archaeology. Vol 2, No 1, 1999.

Artikli materjal on pärit Edela-Saksamaa arheoloogilistest uuringutest ning töö põhiteemaks on arheoloogiliste kalmeleidude interpreteerimine ristiusustamise valguses. Seetõttu võib artiklit võtta ka laiemalt kui ainult Edela-Saksamaa kohta käivana. Ehkki töö põhineb arheoloogilistel kaevamistel saadud materjali analüüsil, on varase kristluse põhiallikaks siiski kirjalikud allikad.

Üldine taust

Edela-Saksamaal uuritud ala kattub suuresti Baden-Württenbergi liidumaaga ning ala tunnusteks on suhteliselt homogeenne arheoloogiline materjal ning ajalooliste (kirjalike) materjalide nappus kuni 7 sajandini. Kontrastina uuritavale alale olid ümbritsevad maad läänes, lõunas ja osaliselt ka idas juba kaua olnud roomlaste asualaks ja seetõttu oli kristlus seal juba sujuvalt üle võetud. Seetõttu on ka ümbritseva ala arheoloogiline materjal mõnevõrra erinev nii antiikse kiviarhitektuuri, arheoloogilise materjali kui ka kirjalike allikate osas. Oma mõju on nähtavasti olnud ka hilisemal nn kolme maa kohtumisnurgal, kuna antud alal kohtuvad Saksa, Prantsusmaa ja Šveits. (Selle kõige tõttu tundub, et esitatud interpretatsioonid ja teoreetilised lähtekohad võivad suures osas kehtida ka Eesti kohta, kuna ajalooline situatsioon on olnud küllaltki sarnane.)

Ajalooline taust

Edela-Saksamaa oli varasel keskajal asustatud alemannide poolt, kelle ristiusustamisest on mõnevõrra teada ka ajaloolistest allikatest. 506. aastal läks Põhja-Alemannia frankide võimu alla, kus kuningas Chlodovech'i ajal (496/7) algas ristimine. Kahjuks pole teada, kui sügavat mõju see kogu Frangimaal avaldas. Küsimusele kas, kuidas ja millal frangid viisid kristlust edasi vallutatud aladele, on erinevad uurijad jõudnud eri järeldustele. Tuginedes peamiselt kahele allikale, Pactus Alemannorum (7. sajandi algus) ja Lex Alemannorum (8. sajandi algus), arvatakse, et alemannide ristiusustamine viidi lõpule 7. sajandi lõpuks, kuid on ka teisi arvamusi. Ainus ristiusustamise käiku kirjeldav teos, Vita Columbani (7. sajandi kolmanda dekaadi lõpp), ei räägi käsitletava ala kohta midagi täpsemat.

Arheoloogiline taust

Viimastel aastatel on arheoloogilise materjali kasutamine kristluse leviku uurimisel järjest enam levinud. Kahjuks on aga arheoloogilist materjali kõrvutatud ajalooliste allikatega tihti kriitikavabalt ning saadav pilt on küll kompleksne ja atraktiivne, kuid tõsiste küsitavustega.
Artiklis vaadeldakse vaid ühte kalmevormi - Reihengräberfelder (ridakalmistud) - ning kõrvale on jäetud nii kirikaiad, kui ka kirikusisesed matused, mis vajavad laiemat käsitlust.
Reihengräberfelder-kalmistud paiknevad ridades ja enamasti on hauad ida-lääne suunalise orientatsiooniga. Edela-Saksamaa jaoks on need põhiallikad merovingiaja kohta (5. sajandi lõpp - 7. sajandi lõpp) ning antud alalt on teada tuhandeid kalmeid, millest enamuses on leitud ka hauapanuseid. Probleemiks on see, et igal kalmistul on oma kronoloogia ning üldist kronoloogiat ei ole koostatud. Absoluutdateeringuteks on teada vaid üksikud hauad.
Kalmeleidude interpretatsioonil on kasutatud siiani peamiselt sotsiaalset lähenemist ning leidude alusel seletatakse maetu sotsiaalset staatust ning positsiooni ühiskonnas. Hiljuti on H. Steuer väitnud, et ei saa tõmmata otseseid paralleele meile ajaloolistest allikatest teada olevate sotsiaalsete klasside ja arheoloogiliste leidude vahele. Tema interpretatsioon on küll mõnevõrra komplitseeritum, kuid põhineb siiski samadel alustel, seostades hauapanuseid maetu sotsiaalse positsiooniga. H. Härke on seda teemat laiendanud, arvestades lisaks hauapanuste tüüpidele ka kogust, hauastruktuuri, stratigraafiat, dateeringut ja antropoloogiat.
Reihengräberfelder'itelt on leitud ka mõningaid kristlikke esemeid, või esemeid, mis näevad välja nagu kristlikud esemed. Huvitavaimateks on goldblattkreuze, kuldlehtristid, millel on kujutatud surnu nägu või rinnakujutist. Samuti peetakse kristlikeks objektideks amuletikapsleid, ehkki neid on harva kantud kristluse sümbolina. Tegemist on väikeste metallist kapslitega, milles on tihti säilinud orgaanilist materjali. Selliseid leide saadakse küll harva (tavaliselt ühe kalmistu kohta üksikuid).

Surmast ellu

Põhiküsimusteks on: Kuidas on arheoloogid uurinud ristiusustamist, tuginedes Reihengräberfelder'i materjalile? Milliseid arheoloogilisi tõendeid on kasutatud? Milliseid interpretatsioone on kasutatud ja milliseid probleeme need lahendavad?

Ristiusustamist on arheoloogias tavaliselt vaadeldud ajalooliste allikate kontekstis ja seetõttu ka neist tugevasti mõjustatult. Selline lähenemine oli levinud eriti 20. sajandi keskpaigas. Varasemad autorid tuginevad eeskätt arheoloogiale. Üheks esimeseks oli dr. von Raiser, kes 1844. aastal tõi välja kristliku matuse tunnused, milleks olid ida-lääne suunalise orientatsiooniga hauad, ristatud käed, ristripatsid ja hauapanuste puudumine. Arvamust, et hauapanuseta hauad kuuluvad kristlikku konteksti, on avaldatud ka hiljem, näiteks Haßler, kes Vita Columbani järgi dateeris panusteta leiud Ulmi kalmistul kristlikeks ja hilisemateks kui 7. sajand. Alates 19. sajandi keskpaigast vaadeldakse ristiusustamist eelkõige ajalooallikate valguses.
Kristlike matuste väljaselgitamisel lähtutakse üldjuhul järgmistest näitajatest:

kalmistu ise;

haua orientatasioon;

hauapanused üldiselt;

hauapanused, mille sümbolites võib leida kristlikke märke (riste, kalu), nagu sõled, ripatsid, vöönaastud jne.

Hiljutised uurimused on aga näidanud, et ilma hauapanusteta hauad võivad olla täpselt sama kristlikud kui panustega hauad, ning vahet saabki teha vaid kristlike sümbolite põhjal.
1925. aastal esitas Paul Reinecke oletuse, et kristlasi maeti vanade traditsioonide järgi hauapanustega, mis peegeldasid eelkõige sotsiaalset staatust ning ei olnud seotud religiooniga. Reinecke arvab, et kõik reihengräberfeld'ile (ka hauapanustega) maetud olid kristlased. See idee võeti üldiselt omaks ning hiljem ei ole haudu enam eriti usundilisest vaatepunktist uuritud. Haudadest leitud kristlikke sümboleid on tavaliselt tõepoolest seostatud sotsiaalse taustaga. Eriti selgelt tuleb see esile nn aadlimatuste puhul. Näiteks kuldristikesi on leitud tavaliselt rikastest matustest ning nende kui kristlike esemete põhjal on tehtud järeldus, et jõukad ja pealikud olid kristlased. Seda, et ülemkiht esimesena pöördus ristiusku, on oletatud mujalgi, k.a. Eestis. Loomulikult ei tähenda see, et alamkihid ei olnud kristlased, vaid pigem seda, et nende halvast rauast või orgaanilisest materjalist ristid pole säilinud. Siit kasvab välja probleem, miks ei ole panusteta haudu Edela-Saksamaal kasutatud kristluse interpreteerimisel. Nimelt rikuks see sügavalt juurdunud pilti varasest Merovingi-aegsest maailmast, kus vaid rikkad kandsid edasi uusi ideid.
Küsimuseks jääb aga nn kristlike esemete usaldusväärsus ja see, kui palju need annavad meile teavet maetu religioosse kuuluvuse kohta. Sellega seoses võttis Peter Paulsen 1956. aastal kasutusele mõiste sünkretism, mille all ta mõistis nii paganlike kui kristlike hauapanuste olemasolu, nii traditsioonilise ornamendi kui kristlike sümbolite esinemist ühel esemel. Kahjuks ei suutnud ta oma teooriat lõpuni formuleerida ja tänapäeval kasutatakse sünkretismi mõistet eelkõige paganluselt kristlusele ülemineku perioodi kohta. Sellega seondub ka idee kristlikest esemetest, mis paganlikus kontekstis on vaadeldavad maagiliste objektidena.
Ursula Koch on oma uurimustes välja toonud ka hauaröövi aspekti ning leidnud, et hauaröövlid on varakeskaegseid haudu röövides jätnud puutumata kristlikud esemed. Sellest järeldab Koch teatava austuse tekkimist nende esemete vastu. Mõtet, et kristlikud esemed hauas ei pruugi olla seotud kristlusega, vaid neil on erinevaid tähendustasandeid, on välja pakutud mitmel korral. Nii võivad need olla tehtud küll kristlikus kontekstis, kuid kauba või röövsaagina välja viiduna võivad nad olla oma algse tähenduse kaotanud ning maetu, kes kannab risti, ei pruugi olla üldse kristlane.

Historiograafiat kokku võttes toobki Almut Schülke välja järgnevad probleemid:

1. Fundamentaalsete ideede üle ei ole vaieldud;

2. Terminid on määramata (kes on kristlane, kes on pagan);

3. Mõningane ebajärjekindlus interpretatsioonides;

4. Liigne sõltuvus kirjalikest allikatest.

Elu ja surm

1980-ndatel aastatel tekkisid uued ideed, millest antud juhul vast olulisim on nn kontekstuaalarheoloogia. Konteksti kaudu tuuakse välja kaks aspekti:

1. Hauad on teatud materjali manifestatsioon ühiskonnas ning need rajatakse alati kindla sündmuse - isiku, kellega ühiskonnal on mingi suhe, - surma järel.

2. Matus toimub teatud rituaali raames.

Kõigepealt tõdeti, et sotsiaalne staatus ei pruugi väljenduda matuserituaalis, vaid selles tulevad esile eelkõige ideoloogilised ja vaimsed/hingelised kujutlused.
Kontekstuaalarheoloogia üks tähtsamaid seisukohti on, et matus ei väljenda mitte niivõrd surnu religioossust, kuivõrd ühiskonna religioossust ja kombeid. Üks suurimaid erinevusi traditsioonilise arheoloogia ja kontekstuaalarheoloogia vahel on see, et hauapanuseid vaadeldakse eelkõige vaimse maailmaga seotult. Kalmeleiud on loomulikult kogu aeg tähelepanu leidnud, kuid neid on nähtud eelkõige kui elava maailma peegeldust.
Uute postprotsessualistlike arheoloogia suundade teeneks võib pidada ka sotsiaalsete suhete tugevamat arvestamist kalmete interpreteerimisel. Sellega seoses on loobutud lihtsatest oletustest (näiteks risti kandev surnu oli kristlane). Senise küsimuse "Millised hauad annavad teavet sotsiaalse ja millised religioosse elu kohta?" asemel soovitatakse näiteks küsida: "Millise osa kohta sotsiaalses elus annavad kalmed teavet?" ning sealt edasi "Kas need sotsiaalse elu aspektid, mille kohta kalmed teavet annavad, on seotud religioossusega ja kas me saame sealt teavet usuelu kohta?"

Kristlus ja hauapanused: teoreetiline lähenemine

Arutatakse mitmete fundamentaalsete küsimuste üle ja järgitakse kahte liini: hauapanuste arheoloogiline analüüs ja kristluse olemus.
Selge on see, et haud peegeldab eelkõige teatud ühiskonnagrupi matmiskombestikku, kuid võib anda infot ka sotsiaalsete suhete kohta. Seega võib eristada kolme interpretatsioonitasandit. Esiteks matmisrituaal kui tegevus, mis seisab ühiskonnas prevaleerivate ideede eest ning loob raamistiku, milles rituaal võib üldse toimuda.
Teiseks tasandiks on surnu ise kui matmise põhjus. Surnu elu kuulub juba minevikku. Tema ja ühiskonna vahelised suhted on matmisrituaali ajal küll tugevalt kontsentreeritud, kuid need lähtuvad eelkõige ideoloogiliselt pinnalt, mis on ühtlasi kolmandaks tasandiks. Kõik need kolm tasandit on väljendatavad ka materiaalselt. Nii võibki küsimused nagu "Mida räägivad hauapanused surnu kohta?" vahetada selliste vastu nagu "Mida räägivad hauapanused ühiskonna sotsiaalse elu kohta?", "Millised ideed surma kohta neis väljenduvad?" Autor arvab, et kasuks tuleks ka see, kui esitada sarnaseid küsimusi etnograafilise materjali kohta.

Kristluse kohta soovitab Schülke küsida näiteks "Millist kristluse aspekti või aspekte väljendati materiaalselt ja mida võib järeldada arheoloogilise materiali põhjal?" "Milliseid kristluse sotsiaalseid ja elavaid aspekte väljendati kalmes ja mis tähendus neil seal oli?" Uue allikana soovitab autor uurida kristlust ja eriti selle varasemaid ilmumisvorme peamiselt varakeskaegsete pühakuelulugude põhjal.

Tõlkis Tõnno Jonuks