Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Refereeritud raamatust: Susan Sontag. Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid. Tallinn 2002: Varrak.
Metafoori mõiste lahtiseletamisel lähtub Susan Sontag Aristotelese Poeetikast, mille järgi "metafoor on see, kui mingile asjale antakse nimi, mis kuulub millelegi muule". Autorit ei huvita niivõrd haigused ja haigeolemine meditsiinilisest vaatevinklist, kuivõrd fantaasiad ja müüdid, mis on aegade jooksul haiguste ümber loodud.
Kaks haigust - tuberkuloos ja vähk - on tugevalt koormatud metafoori väliste tundemärkidega. Need on haigused, millest esimesele leiti ravi 1952. aastal seoses isoniasiidi tarvitusele võtuga ja teisest ei saada aru tänapäevani. Tuberkuloosi peeti ja vähki peetakse siiamaani juhitamatuks ja kapriisseks, ellu salakavalalt ja halastamatult sissetungivaks murdvargaks.
Mida ravimatumaks ja mõistatuslikumaks haigust peetakse, mida vähem teatakse haiguse põhjustest, seda enam müüte selle ümber sünnib. Selliseid haigusi kardetakse ning peetakse nakkavateks, ükskõik, kas nad seda on või ei. Nii leiavad üllatavalt paljud vähki põdevad inimesed, et sugulased ja sõbrad väldivad neid ning nende majakondsed püüavad pisikuid hävitada, otsekui oleks vähk samasugune nakkushaigus nagu tuberkuloos. Arvatakse, et haiguse nimelgi on maagiline vägi, nime väljaütlemine justkui kiirendaks haiguse kulgu. Karl Menninger nendib: "Väidetavasti tapab juba sõna "vähk" mõnegi haige, kes ei oleks muidu (nii ruttu) alistunud pahaloomulisele tõvele, mille all ta kannatas." Erinevalt Menningerist, kes soovitas loobuda hukatusele määravatest nimedest ja siltidest, leiab autor, et lahenduseks ei ole vähihaigetele tõe rääkimisest loobumine, vaid selle haiguse käsitusviisi muutmine, selle demütologiseerimine.
Nii nagu varem tuberkuloosi puhul, võrdsustatakse tänapäeval vähi diagnoos enamasti surmaotsusega. Kuigi infarkti üleelanud haigel on sama suur tõenäosus mõne aasta jooksul surra nagu on vähihaigelgi, ei ürita südamehaige patsiendi eest keegi tõtt varjata, sest südamerabanduses ei ole midagi häbiväärset. Vähihaigetele valetatakse mitte üksnes sellepärast, et nende haigus tähendab (või arvatakse tähendavat) surmaotsust, vaid sellepärast, et seda peetakse jõledaks selle sõna algses tähenduses: millekski halbaennustavaks, ilgeks, eemaletõukavaks. Südamehaigus viitab nõrgale kohale, häirele, tehnilisele veale, sellega ei kaasne häbi ja tabutunne.
Sontagi arvates on tuberkuloosi ja vähi metafoorsed kasutusviisid kogu nende haiguste ajaloo vältel suuresti ristunud ja kattunud. Kuni rakupatoloogia rajamiseni 1850. a ei olnud võimalik neid haigusi eristada. Mõlemad haigused "kulutasid" inimest. Mõlemat peeti varasema määratluse kohaselt tüpoloogiliselt mügaraks ja kasvajaks. Alates 1882. aastast, mil Robert Koch avastas, et tuberkuloosi puhul on tegemist bakteriaalse nakkusega, hakkasid nimetatud haigustega seostuvad metafoorid üksteisest eristuma ja vastanduma.
Kui tuberkuloosi mõistetakse kui ühe elundi, nimelt kopsude haigust, siis vähk võib välja ilmuda igas organis ja levida üle kogu keha. Tuberkuloos on äärmuslike kontrastide haigus: valge kahvatus, punane õhetus, üliaktiivsus vaheldumas loidusega. Tüüpiliseks sümptomiks peetakse köhimist. Vähk on kasvamisega seotud haigus, ebanormaalse, lõpuks surmava kasvamise haigus, mis on mõõdukas, lakkamatu ja visa. Tuberkuloosihaige on kahvatu üksnes osa aega, vähihaige kahvatu jume on pidev.
Tuberkuloos teeb keha läbipaistvaks (röntgenikiired, mida diagnoosimisel tavaliselt kasutatakse). Kui tuberkuloosi puhul täheldatakse, et sellel on juba varakult palju nähtavaid sümptomeid (üha kiirem kõhnumine, köha, loidus, palavik) ning see võib äkitselt ja vapustavalt ilmsiks tulla (veri taskurätil), siis vähi süptomitele peetakse iseloomulikuks nende varjatust kuni viimase staadiumini, mil on juba liiga hilja. Vähihaigel on läbipaistmatu keha. Seda, mida patsient ei suuda tajuda, teeb kindlaks asjatundja, analüüsides kehast võetud koeproove. Tuberkuloosihaiged võivad oma röntgenipilti näha või selle isegi endale saada. Vähihaiged oma koeproove ei näe.
Arvati ja arvatakse veel nüüdki, et tuberkuloos toob kaasa haigusliku heaolutunde hood, suurenenud isu, tugevdatud suguiha, annab erakordse võrgutamisvõime. Vähi kohta arvatakse, et see halvab elujõudu, muudab söömise katsumuseks, tuimestab iha ja kaotab seksuaalsuse. Tuberkuloosi puhul on sümptomid aga petlikud, sest näiteks põskede õhetus ei anna sugugi tunnistust tugevast tervisest, vaid tekib hoopis palaviku mõjul. Vähil on üksnes tõetruud sümptomid.
Mõlema haiguse kulg toob kaasa kõhnumise, tuberkuloosi puhul inimene "hävitatakse" või "põletatakse", vähi puhul aga "tungivad" inimese sisse võõrad rakud, põhjustades kehatalitluse kängumise või tõkestuse. Vähihaige "kuivab kokku" või "närtsib".
Tuberkuloos on ajaga seotud tõbi, see kiirendab elu, asetab selle tähelepanu keskpunkti, lisab sellele vaimsust. Vähil on pigem staadiumid kui liikumisviisid. Vähk toimib aeglaselt ja salakavalalt. Vähi iseloomustamiseks kasutatakse alati sõna "aeglane". Haiguse peamised metafoorid viitavad topograafiale: "levib", "vohab", kasvaja "lõigatakse välja" ning lisaks surmale kardetakse selle puhul kõige enam mingi kehaosa sandistamist või amputeerimist.
Tuberkuloosi kujutletakse sageli vaesuse ja viletuse haigusena - sellega seostuvad õhukesed rõivad, kõhnad kehad, kütmata toad, vilets tervishoid ja napp toit. Või kui puuduvad viletsad olud, siis ollakse sisimas nagu kodutu laps. Vähk on aga, vastupidi, keskklassi haigus, mida seostatakse rikkuse ja liialdustega. Vähki põhjustavateks teguriteks peetakse nii rasva- ja proteiinirikast toitu kui ka tööstusliku tootmise mürgiseid aurusid.
Arvati, et tuberkuloosihaiget aitab või isegi ravib keskkonnavahetus. Valitses ettekujutus, et tuberkuloos on märg haigus, niiskete ja rõskete linnade haigus. Keha sisemus läks niiskeks ("vesi kopsus" oli levinud väljend) ja see tuli ära kuivatada. Arstid soovitasid reisida kõrgetesse ja kuivadesse paikadesse - mägedesse ja kõrbetesse. Vähihaige kohta aga arvatakse, et ei aita mingi keskkonnamuutus. Aina levinum on küll arvamus, et vähki võib põhjustada mingi keskkonnategur. Aga kui vähk on juba olemas, ei saa sellele enam tagasikäiku anda ega seda vähendada, siirdudes paremasse keskkonda.
Tuberkuloosi peetakse valutuks. Vähki peetakse tingimata piinavat valu tekitavaks. Arvatakse, et tuberkuloosi suremine on suhteliselt kerge, õilistav ja rahulik, vähki suremine aga erakordselt raske, labane ja piinarikas. Rohkem kui saja aasta vältel oli tuberkuloos kõige eelistatum surmale tähenduse andmise võimalus - see oli surma ülendav, rafineeritud haigus, kus "surelik osa närbub ja kuhtub, nii et vaim muutub oma üha kergeneva koormaga kergeks ja rõõmsaks" (Dickens). Tuberkuloosihaiget kujutatakse surma eel ilusama ja hingelisemana, vähihaiget hirmust ja valust alandatuna, kes jäetakse ilma igasugustest eneseülendamise võimetest.
Enamik inimesi seostab tuberkuloosi eelkõige kopsutuberkuloosiga, sest tuberkuloosi müüt ei sobi kokku aju, kurgu, neerude, luude ja teiste paikadega, kuhu tuberkuloosipisikud samuti asuda võivad. Kopsu traditsiooniline kujund on seotud hingamisega, eluga, keha ülemise poolega, kopsu kui hingestatud osaga. Vähk aga ründab ka niisuguseid kehaosi (käärsool, põis, pärasool, rind, eesnääre, munandid), mida on piinlik teadvustada. Kasvaja olemasolu tekitab inimesel nii või teisiti mingi häbitunde, aga elundite hierarhias peetakse kopsuvähki vähem häbiväärseks kui pärasoolevähki. Ainult leukeemia esineb noort elu katkestava romantilise haigusena, mille puhul ei saa rakendada sandistavat kirurgiat.
Tuberkuloosist ja vähist said surma sünonüümid. Kafka (1917): "Tuberkuloos... pole mingi eriline haigus, mis eraldi nime vääriks, vaid üksnes surma enda pisik võimendatud kujul..." Romantikud andsid tuberkuloosisurmale kõlbelise tähenduse, surm estetiseeriti, see oli maaliline, sageli lüüriline surm, mis lahustas labase keha, tegi isiksuse taevalikuks ja avardas teadvust. Vähki esineb luules harva ja keegi ei tuleks nagu selle pealegi, et seda estetiseerida.
Mõlema haiguse kõige rabavamaks sarnasuseks peab Sontag seda, et neid peeti kirehaigusteks. Tuberkuloosihaiget "hävitas" tulihingelisus, mis põhjustas keha surma. Tuberkuloos oli kui armastushaiguse teisend. Nagu seletab üks Thomas Manni Võlumäe tegelane: "Haiguse sümptomid pole midagi muud kui armastuse väe maskeeritud ilming ning igasugune haigus on üksnes teisendunud armastus."
Kunagi arvati, et tuberkuloos tuleb liiga suurest kirest, mis tabab hulljulgeid ja sensuaalseid inimesi, nüüd arvatakse sageli, et vähk on kire puuduse haigus ning tabab neid, kes on seksuaalselt allasurutud, pärsitud, kes ei käitu vahetult ning pole võimelised oma viha väljendama.
Tuberkuloosi on käsitletud ka kui psüühilise pingeseisundi hävitustööd. Tänapäeval arvavad mõned inimesed, et see, mida nimetatakse vabaks seksuaaleluks, hoiab vähki eemal, ning peaaegu täpselt samal põhjusel soovitati tuberkuloosi ravis sageli seksi. Tavaliselt on just kirg see, mis kutsub esile tuberkuloosihoo. Kirg peab saama pärsitud ja lootused närvutatud.
Nii vähi- kui ka tuberkuloosihaigete puhul arvatakse, et nad suruvad vägivaldselt maha oma tunded, alistuvad emotsionaalselt (vt näide lk 25 ja lk 26 Groddecki teooria). Maandamata tunded tekitavad raevu ja sellest lähtuvalt haiguse. Sontag jutustab kantserofoobist Mailerist, kes väitis, et kui ta ei oleks oma naist noaga löönud, oleks ta vähi saanud ja "ise mõne aasta jooksul surnud".
Tuberkuloosi ülistatakse kui ohvriks sündinud tundeliste ja passiivsete inimeste haigust, kes ei armasta elu sel määral, et ellu jääda. Levinud arvamuse kohaselt tegi tuberkuloos haige ka seksikaks. Aga kui kedagi peeti seksuaalsusega seostamiseks liiga "heaks" (lapsed), siis toodi esile nende ingellik psühholoogia.
18. sajandi keskpaigaks oli tuberkuloosi hakatud seostama romantilise meelelaadiga. Snoobidele, tõusikutele ja seltskonnas kõrgemale pürgijatele oli tuberkuloos üks peenuse, tundelisuse ja õrnuse näitajaid. 18. sajandil võimalikuks saanud uue (sotsiaalse ja geograafilise) mobiilsuse tõttu ei olnud inimese väärtus ja positsioon talle sünnipäraselt antud, ennast tuli ise maksma panna. Väärtust ja positsiooni rõhutati uute arusaamadega riietusest (mood) ja uue suhtumisega haigusesse.
Kasutati väljendit "tiisikushaige väljanägemine" ning see väljanägemine sai 19. sajandi kommete oluliseks osiseks. Isukas söömine ei olnud viisakaks. Haiglase väljanägemisega ringikäimine mõjus lummavalt. Tugev tervis ei olnud šikk. Oli moodne näha välja kahvatu ja kurnatud, polnud võimalik olla liiga kõhn. Kuna tuberkuloosihaige väljanägemist hakati pidama suursuguse ja peene päritolu märgiks, muutus haigus kütkestavaks. 1887. a kirjutas Maria Baškirtseva oma Päevikus: "Ma köhin kogu aeg! Aga oh imet, kaugel sellest, et mind inetuks teha, annab köha mulle rauge olemise, mis sobib mulle väga." Lõpuks sai haigus üldtunnustatud moe osaks. 20. sajandi naistemoed (oma kõhnusekultusega) on 18. saj lõpu ja 19. saj alguse tuberkuloosi romantiseerimisega seostuvate metafooride viimane kants.
Tuberkuloosis nähti "romantilist piina", kus jõuetus teisendati rauguseks ja tegelik piin suruti alla. Haigus oli üks viis, kuidas inimest huvitvaks teha - sest just nii sõna "romantiline" algselt määratleti (Schlegel 1795). Haiged muutusid väga huvitavaks. Byron (1810): "Ma tahaksin surra tiisikusse /.../ sest kõik naised ütleksid: "Vaadakse seda vaest Byronit, kui huvitav ta surres välja näeb"."
Samuti muutusid nukrus ja tuberkuloos sünonüümideks. Nukker olemine oli peenuse, tundelisuse märk. Aga ainult tundeline inimene on suuteline niisugust nukrust tundma või siis järelikult tuberkuloosist nakatuma. Melanhoolne - või tuberkulootiline - iseloom on teistest kõrgem; see on tundeline, loov, midagi erakordset. Klišee, mis seostas tuberkuloosi loovusega, oli nii kinnistunud, et 19. sajandi lõpul oletas üks kriitik, nagu oleks tuberkuloosi üha kiirenev kadumine süüdi tolle aja kirjanduse ja kaunite kunstide allakäigus. Sontagi arvates leiutasid romantikud invaliidsuse kui ettekäände jõudeelu elamiseks ning kodanlikest kohustustest lahtiütlemiseks, et elada ainult oma kunstile.
Algselt peeti tuberkuloosi pärilikuks haiguseks ja nii, nagu siis olid tuberkuloosikalduvustega perekonnad, on nüüd vähikalduvustega perekonnad, samas ei sega see inimesi uskumast, et vähk tabab inimest individuaalse nuhtlusena.
Arstid arvasid, et on olemas tuberkuloosialdis iseloomutüüp (ühtaegu nii kirglik kui allasurutud), nüüd usutakse samamoodi vähialti iseloomutüübi olemasolu (tundetu, sisemiste tõketega ja allasurutud). Mõlemat haigust vaadeldakse kui enda üle kohtumõistmise, enesereetmise vormi.
Vastavalt tänapäeva mütoloogiale elab ideaalne vähikandidaat rutiinset elu või on tundetu nautleja, mitte ennasthävitav, vaid ettevaatlik, mitte tujukas, uljas, julm, vaid lihtsalt lõhestunud teadvusega. Inimene ise loob oma haiguse. Karl Menninger väidab: "Haigus on osalt see, mida maailm on ohvrile teinud, kuid suuremal määral see, mida ohver on teinud oma maailmaga ja iseendaga." Sontag peab selliseid seisukohti absurdseteks ja leiab, et sellega asetatakse haiguse koorem patsiendi õlgadele, mis vähendab patsiendi võimet abi otsida. Arvatakse, et ravi sõltub peamiselt patsiendi võimest iseennast armastada. Inimene ise tehakse haiguse eest vastutavaks.
Suhtumine vähki kui väljendusvõimetuse haigusesse, mõistab vähihaige hukka. Tuberkuloosihaige võis olla lindprii või ühiskonnaga halvasti kohanenud isik, vähihaiget aga peetakse ilma pikemalt mõtlemata luuseriks. Vähi puhul on ebaromantiline depressioon välja tõrjunud romantilise ettekujutuse kurvameelsusest. Üha enam levib arvamus, et vähi ja piinavate tunnete vahel on teaduslik seos. Samas on üsna vähe tõenäoline, et vähki mitte põdevad inimesed ei või kogeda depressiivseid tundeid. Vähihaiget kirjeldatakse kui isoleeritud inimest, kes ei tunne täit rahuldust oma suhetest.
Erinevalt tänapäeva Ameerika vähihaigetest, kes üsna eranditult kinnitavad, et nad tundsid end juba lapsepõlves eraldatuna ja üksildasena, kirjeldasid Victoria-aegsed vähihaiged oma liiga toimekat elu, mis oli täis tööd, perekonnaga seotud kohustusi ja raskeid kaotusi. Arstid leidsid oma patsientide vähi põhjused või seda soodustavad tegurid kurbuses, muretsemises (kõige ägedamal kujul leiti see esinevat ärimeestel ja suure pere emadel, majandusliku kitsikuse, äkiliste saatusepöörete ja ületöötamise korral) - või juhul, kui patsiendid olid edukad kirjanikud või poliitikud, ka auahnusega kaasnevas ärevuses ja avaliku elu stressis.
Sontagi arvates on ütlematagi selge, et hüpotees, mille kohaselt kurvastamine mõjub immunoloogilisele reageeringule (ning teatud asjaoludel vähendab immuunsust haiguse suhtes), pole kaugeltki sama, mis seisukoht, et tunded põhjustavad haigusi, või veelgi enam, et teatud emotsioonid võivad põhjustada teatud haigusi.
1881. aastal, aasta enne seda, kui Koch avaldas oma töö, milles ta teatas tuberkuloosibakteri avastamisest ja näitas ära, et see on haiguse esmane põhjus, esitas üks üldtunnustatud meditsiiniõpik tuberkuloosi põhjustena päriliku eelsoodumuse, sobimatu kliima, istuva ja tubase eluviisi, viletsa ventilatsiooni, valguse vähesuse ja masendavad tunded. Kuigi järgmist väljaannet muudeti, olid endised arusaamad haigusest visad kaduma.
Sama visad on kaduma tüüpilised kujutelmad vähist. Vähihaigus on kui karistus. See on deemonlik haigus ja seega mitte lihtsalt surmav, vaid ka häbiväärne. Mitte miski ei mõju nii paikapanevalt, kui haigusele tähenduse andmine. Iga oluline haigus, mille põhjused on segased ning millel pole mõjusat ravi, tundub lausa uppuvat tähenduste lasti. Kõigepealt samastatakse haigusega kõige enam kardetud asju (roiskumine, allakäik, saastatus, seadusetus, nõrkus). Haigusest saab metafoor. Siis surutakse see õudus haiguse nimel peale teistele asjadele. Haigus muutub omadussõnaliseks. Midagi võrreldakse haigusega, pidades silmas, et see on vastik ja kole.
Vähihaige keha peetakse rünnakuobjektiks ja ainus ravi leitakse olevat vasturünnakus. Vähikirjelduse peamised metafoorid pärinevad sõjanduskeelest. Vähirakud lihtsalt ei paljune, vaid "tungivad sisse". Vähirakud "koloniseerivad" algsest kasvajast kaugemal asuvaid kehaosi, luues alguses tillukesi eelposte. Väga harva on keha enda "kaitse" piisavalt jõuline. Ükskõik kui "radikaalne" ka ei oleks kirurgiline sekkumine, ükskõik kui palju kehamaastikku ka ei skaneeritaks, on enamik paranemisi ajutised, väljavaadete kohaselt "kasvaja sissestung" jätkub. Ka ravil on militaarne maik. Haigeid "pommitatakse" mürgiste kiirtega, kemoteraapia on keemiasõda, kus kasutatakse mürke. Ravi eesmärk on tappa vähirakud. Tuberkuloosi põdedes inimesed hävitavad iseennast, puhastuvad, jõuavad tuumani, tõelise minani. Vähi puhul aga klassifitseerivad immunoloogid keha vähirakud "mitte-minaks". Vähk on kellegi Teise tõbi, mis liigub edasi ulmestsenaariumi sarnaselt: normaalsetest rakkudest tugevamate "tulnuk-" või "mutant-" rakkude sissetungina. Peamine vähi kohta kasutatav kujund ongi mutatsioon.
Vähk on sageli lihtsustatud maailmanägemise teenistuses. Laiemale avalikkusele esitatakse töötlemata statistilised andmed, mille kohaselt 90% kõigist vähiliikidest on keskkonna seisukorrast tingitud, või et mõtlematu toitumine ja tubaka suitsetamine põhjustavad 75% kõigist vähisurmadest. Selle numbrimängu saatel on leitud, et vähki põhjustab üha suurenev hulk tooteid, mida me endastmõistetavaks peame - sigaretid, juuksevärvid, peekon, sahhariin, hormoonsöödaga toidetud lindude liha jne. Nii kaua, kuni ei ole teada täpsed põhjuslikud protsessid statistika taga, ei tohiks autori arvates nende andmetega nii julgelt ümber käia. Sest vähk on kindlasti midagi enamat kui kapitalismi patt.
Refereeris Pille Parder