Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Sakraalse kuningavalitsuse teooria formuleerisid 19. sajandi II poolel Euroopa usundiloolased ja antropoloogid. Teooria oli tugevasti mõjutatud positivistlikust, evolutsionistlikust ning difusionistlikust lähenemisest. 20. sajandi algul formuleeriti teooria ka Skandinaavia usundi kontekstis ning 1930-50ndail kohendati seda vastavalt uuematele uurimustele. Tulemuseks oli see, et Skandinaavia sakraalset kuningavalitsust võeti kui ümberlükkamatut fakti (teooria arengust vt lähemalt Sundqvist 2002: 18-38 ning seal viidatud kirjandus).
19. sajandi lõpuks olid välja kujunenud mitmed usundiloolised teooriad, mis põhinesid peamiselt hästiuuritud Lähis-Ida kultuuridel, nagu Mesopotaamia, Egiptus, Kreeka. Sellelt pinnalt esile kerkinud pan-babülonismi põhjal arendas James G. Frazer välja oma teooria preester-kuningast ning hakkas seda aktiivselt propageerima ja süstemaatiliselt otsima ka teistest kultuuridest. Oma suurteoses Kuldne Oks esitas Frazer esmakordselt sakraalse kuningavalitsuse definitsiooni, mille põhipunktiks oli idee, et kuningas tõuseb kõrgemale tavainimese standardist ning temas on midagi jumalikku. Frazeri järgi olid kuningavalitsusel järgmised tunnusjooned:
1. Kuningat käsitleti mõnikord kui jumalat ja austati ohvritega.
2. Kuninga vastutusel oli vihma ning päikesepaiste eest hoolitsemine ning sel viisil oli kuningas vastutav ühiskonna heaolu eest.
3. Kui kuningas ei saanud hakkama oma ülesannetega, siis ta tagandati.
4. Viljakuskultuses torkab silma jumaliku kuninga sümboolne tapmine.
5. Heaolu tagamisel on oluline kuninga püha abielu viljakusjumalannaga (hiros gamos).
6. Kuningal oli preestri roll (Frazer toob eraldi välja Rooma ja Kreeka) ning seda väljendati tihti vastava tiitliga - Roomas ohvrikuningas (rex sacrificium) ning Pühade riituste kuningas (rex sacrorum).
Frazeri järgi eelnes Religioossele ajale Maagiline Aeg, mil tähtis roll oli mimeetilisel (järgiaimaval) maagial. Seega oli jumalik kuningas algselt jumalik maag, kellel oli kontroll looduse ja loodusjõudude üle. Kultuurilise arengu käigus muutus jumalik maag jumalikuks kuningaks ning selle jaoks tekkis vastav religioossne ja sotsiaalne institutsioon (Frazer 1924 Kuldne Oks; Frazer 1932 Kuldne Oks I). Frazeri teooria oli üles ehitatud evolutsionistlikule mõtlemisele ning selle nõrkadele kohtadele hakati viitama juba õige pea (Wiederen 1963, Hultkranz 1973).
1920.-1930. aastatel tärkas uus suund, difussionism, mille peamiseks uueks ideeks oli arvamus, et sakraalne kuningavalitsus arenes algselt küllaltki kitsal alal, peamiselt Babüloonias ja Egiptuses, kust see levis edasi teistesse kultuuridesse (Grafton Elliot Smith ja W. J. Perry). A. M. Hocart eristas vaatluse all olevatel aladel sakraalse kuningavalitsuse kolm olulist tunnust, mis esinevad kõikjal: kroonimine, abielu ja matus. Sarnast levikuteooriat toetas 1930. aastatel Inglismaal tegutsenud müüdi- ja rituaalikoolkond, mille esindajad Frazeri eeskujul samuti pooldasid arvamust, et sakraalne kuningavalitsus on levinud Lähis-Ida maadest teistesse kultuuridesse. Samuti tõsteti esile aastavahetuse pidu, mille juures keskset rolli etendas kuningas.
Ehkki nii difusionism kui ka Briti koolkond olid 1930.-1950. aastatel kogu Euroopas väga mõjukad, hakati juba siis seda teooriat kritiseerima. Peamise puudusena toodi välja klammerdumine evolutsionistlikusse teooriasse ning püüti seda ka tõestada. See viis aga lihtsustatud ning skemaatiliste konstruktsioonideni. Eriti terava kriitika osaliseks sai "üldine Lähis-Ida muster" (Bernhardt 1961, Brandon 1958).
Skandinaavia koolkond ja Geo Wiedegren
Skandinaavia koolkond, mida on mõnikord nimetatud ka Uppsala koolkonnaks, oli tihedalt seotud Briti müüdi- ja rituaalikoolkonnaga. Üks olulisemaid uurijaid Skandinaavia koolkonnas oli Engnell, kes osutas, et Lähis-Ida tekstides leidub kahtlemata hulgaliselt viiteid kuningakultusele, kuid sellel on lisaks olnud pikk eelnev suuline traditsioon. Ta pidas suulist traditsiooni originaalset kultuuri kajastavaks ning arvas, et see on sakraalse kuningavalitsuse õige uurimisallikas. Suulises traditsioonis leidis ta peamiselt viiteid kultuspidustustele ning neis omakorda jälgi aastavahetuspidustustest (Engnell 1943; 1962-63). Engnelli on peamiselt kritiseeritud selle tõttu, et ta tähtsustas sakraalse kuningavalitsuse rolli üle ning kohandas allikaid vastavalt oma teooriale.
Skandinaavia koolkonna kahtlemata tähtsaim esindaja on Briti koolkonnaga tihedasti seotud religioonifenomenoloog Geo Wiedegren. Wiedegren klassifitseeris sakraalse kuningavalitsuse G. van der Leeuwi eeskujul eraldiseisva ning globaalse kategooriana. Ta ei tegelenud nähtuse päritolu ega põhjuse probleemidega ning pühendus üksnes ideaalse tüpoloogia konstrueerimisele. See ei olnud mõeldud kehtima kõikides kultuurides, vaid pidi hõlmama enamlevinud tunnuseid, kusjuures põhiallikateks olid Lähis-Ida ja Vahemere kultuurid. Wiedegren jagas sakraalse kuningavalisuse kahte ossa: kuningaideoloogia (die Königsideologie) ja kuningakroonimine (die Königskrönung). Kõige olulisemate sündmustena tõi ta välja kuninga kroonimise ning troonile seadmise. Wiedegreni sakraalse kuningavalitsuse tunnused:
1. Kuningat peeti jumalikuks ning koheldi sageli kui jumala poega.
2. Ta esindas ülijumalat ning oli seega jumala saadik
3. Jumala saadikuna oli ta korra ja õigluse tagaja maa peal.
4. Tema garanteeris kosmilise korra.
5. Kuninga kroonimine ja troonile seadmine märkis jõukuse perioodi algust, nii viljakusega looduses kui inimeste seas.
6. Kuna kuningas ei olnud tavaline inimene, pidi ta järgima teatavaid reegleid ja käitumisnorme. Näiteks ei tohtinud ta puudutada jalaga maad.
7. Kuningal oli ülempreestri funktsioon ja ta oli peamiste kultustegevuste juht/läbiviija.
8. Tal oli prohvetlik and ning ta viis läbi ennustamisriitusi.
9. Ta oli seotud jõududega, mis kontrollisid saatust.
10. Mõnes kultuuris väärib tähelepanu kuninga roll riigitule hoidjana.
11. Mõnes kultuuris oli ta vihmatooja.
12. Kuningas oli ka ravitseja, kannatustest vabastaja ning imetegija.
Wiedegreni teooria kritiseerijate peamised argumendid puudutavad tema töö metodoloogilist külge ning asjaolu, et ta jäi üksnes kirjeldavale positsioonile. Samuti on talle ette heidetud liigset ajaloolis-filoloogilise meetodi kasutamist.
Üks tõsisemaid reaktsioone sakraalse kuningavalitsuse teooria vastu tuli H. Frankfortilt 1948. ja 1951. aastal. Ta osutas eeskätt ohule, millesse takerdusid nii Briti, kui Uppsala koolkonna uurijad, koostades Lähis-Ida kultuuride põhjal mustri, millesse sobitati kõigi teiste kultuuride material. Samuti tõi ta välja suured erinevused Egiptuse ja Mesopotaamia sakraalse kuningavalitsuse vahel. Ta küll ei esitanud kunagi väiteid kuningainstitutsiooni religioosse külje vastu, kuid ta kritiseeris teravalt lihtsustatud lähenemist.
1978 ilmus H. J. M. Claessenilt uus sakraalset kuningavalitsust puudutav käsitlus. Selles tuuakse väja neli peamist juhile iseloomulikku tunnust: ideoloogiline baas, õiguslikud aspektid, juht kui kaitsja ja juht kui "heatahtlik isand". Samuti tõi ta välja järgmised tunnused:
1. Juhi positsioon põhineb mingil müütilisel tegelasel.
2. Juht on püha. Selle kõige tähtsam manifestatsioon on vahendustegevus inimeste ja üleloomulike jõudude vahel.
3. Juht koordineerib riitusi ja on mõnikord ka ülempreester.
4. Ta lepitab üleloomulikke jõude ohverdamistel.
5. Juht on ka seadusandja ja ülim õiguslik organ. Kuna ta on ühtlasi armee ülemkomandör, on ta ka vastutav rahva kaitse eest. Ta väljendab oma heatahtlikkust kingitustega.
6. Juhi oluliseks funktsiooniks on rahva kaitsmine üleloomulike jõudude, vaenlaste, vaesuse ja anarhia eest. Usutakse, et seal, kus on juht, on turvalisus, kord ja heaolu.
7. Juhi ja rahva suhet võib vaadelda vastastikuselt: inimesed pakuvad toitu, kaupu ja teenuseid, juht kaitset, seega on see ümberjaotav süsteem.
Grottanelli keskendub süsteemi sotsiaal-majanduslikule kirjeldamisele. Tema järgi baseerub riik põlluharimisel, karjakasvatusel ja kaubandusel ning selline süsteem vajab "kesktelge", milleks on kuningas (nii sümboolses kui reaalses mõttes). Kuningas seob erinevad huvid, erinevad tegevused: "kuningas hoiab sotsiaalset kosmost koos". Grottanellile on omane, et ta seostab kõik ühendused - kultuurilised, sotsiaalsed ning religioossed - kuningaga. Grottanelli väidab, et kuningakultus baseerub "monarhia petlikult lihtsal sümboolsel struktuuril, mis vastandas või mõnikord ka identifitseeris kogu sotsiaalse keha vaid ühe kehaga - kuninga kehaga".
Väiksemaid uurimusi on ilmunud palju. Nimetada võiks Maurice Blochi, kes tõi välja rituaalide tugeva seose autoriteedi, ideoloogia ja võimuga, samuti Radcliff-Browni, kes on uurinud korrelatsiooni religioossete ideede ja sotsiaalsete struktuuride vahel ning väidab, et rituaalid tagavad sotsiaalse korra, stabiilsuse ja jätkuvuse. Väide, et rituaalid tugevdavad sotsiaalset struktuuri, on tänapäeval üldiselt tunnustatud.
Eve Picardi ning Rory McTurk toovad välja Skandinaavia sakraalse kuningavalitsuse järgmised olulisemad tunnused:
1. Kuningas nähti jumalikku olendit; tema olemuses oli oluline osa jumalikkusel.
2. Temal ja/või tema perel arvati olevat jumalik päritolu.
3. Individuaalse sissepühitsemise kaudu pühitseti valitseja nagu laps jumalale.
4. Üleminekurituaali käigus sai ta rituaalse õpetuse, mis keskendus numinoossetele teadmistele.
5. Kuningas oli seotud kas Odini või Freyriga.
6. Kuningas pühitses hieros gamost müütilise olendiga.
7. Kuningal ja tema perekonnal oli võime anda õnnistust (õnne) oma maale ja rahvale.
8. Kuningal oli keskne funktsioon avalike riituste läbiviimisel.
9. Teda käsitleti kui kultusobjekti.
10. Mõnikord oli ta ohvri funktsioonis ja tapeti rituaalselt, et tagada viljakust.
Folke Ström uuris Frazeri teooria taustal Ynglingite loendi ideoloogiat ning leidis sealt tõendeid sakraalse kuningavalitsuse kohta. Samuti leidis ta stroofe, mis viitasid pühale abielule viljakusjumalat kehastava kuninga ning viljakusjumalanna Freyja vahel. Tapmise kaudu ohverdati kuningas tema pruudile (Freyjale) (Sundqvist 2002: 30).
Walther Baetke ei seadnud kunagi kahtluse alla sakraalset kuningavalitsust kui sellist, küll aga selle allikaid Skandinaavia kohta. Oma allikakriitilise lähenemisega näitas ta, et Skandinaavias ei ole tuntud ei kuningaperet (Ynglingid) ega jumal Yngvit; Uppsala kuningaid ei jumalikustatud kunagi ning neid ei arvatud kuigivõrd suutvat mõjustada inimeste õnne. Tema arvates on kogu teooria konstrueeritud tuginedes kahtlastele allikatele ning romantilistele spekulatsioonidele. Tuginedes kindlamatele allikatele, nagu Rimbertuse ning Breemeni Aadama kirjeldused, nõustus ta küll sellega, et Uppsala oli kultuskeskus, kus kuningas võis juhatada avalikke ohverdamisriitusi, kuid üldiselt põhines kuningavõim Skandinaavias üksnes poliitilistel alustel (Sundqvist 2002: 32; Baetke 1964).
E. O. G. Turville-Petre on oma käsitlustes võtnud sakraalse kuningavalitsuse kontseptsiooni pikema vaidluseta omaks, nimetades seda aga jumalikuks ehk pühaks (divine) kuningavalitsuseks. Tema väitel usuti kuningas olevat pärit taevast, kuhu ta läheb pärast surma tagasi. Samuti võidi kuningat kujutada jumala inkarnatsioonina või füüsiliselt jumalast põlvneva jumalapojana. Kuna kuningas oli pärit jumalatest, siis oli tal ka võim võidu, hea ilma ning saagi üle.
Viimase aastakümne uurimused Skandinaavias esindavad mõlemat poolust: nii Baetke eeskujul sakraalse kuningavalitsuse eitamist, kui ka selle teooria toetamist. Negatiivsed suhtumised avalduvad peamiselt allikakriitilistes uurimustes. Samas on 1990. aastatel ilmunud ka mitmeid pooldavaid uurimusi. Näiteks asustusajaloolane S. Brink väidab, et kuningavõim Skandinaavias baseerus suuresti religioonil ning kuningas esines kultuspidustustel kui Freyri kehastus. Samuti väitis ta, et maad mööda rändav kuningas, kes kogus makse ning andis vastu rahu ja viljakust, kehastas jumalat (Sundqvist 2002: 35; Brink 1990).
Oluline on Gro Steinslandi uurimus. Tema põhiargumendiks on, et kuningavalitsus baseerus müütidel. Samuti toob ta tugevasti välja naiseliku aspekti. Rõhutab jumal/kuninga ja hiiglasnaise vahelist abielu, mis sümboliseerib sidet valitseja ja maa vahel. Samas eitab ta valitseja erilist rolli kultuses (Sundqvist 2002: 36; Steinsland 2000).
Skandinaaviast rääkides on kasutatud põhiallikana Ynglingite saagat ja Ynglinga loendit, millest leiti ka enamus tõendeid sakraalse kuningavalitsuse kohta Skandinaavias. Filoloog E. Wessén märkis, et Uppsala kuningate esiisaks peeti Freyri ning goote arvati põlvnevat Odinist (Sundqvist 2002: 29).
O. von Friesen interpreteeris sõna kuningaz kui "viljakusjumalanna abikaasa". Enamlevinud teooriad seovad aga sõna kuningaz sõnaga sugu. Sõna ise on vaadeldav kolmeosalisena, millest esimene osa kung tuleneb sõnadest 'sugu ja iseloom', samuti 'suguvõsa'. Suffiks -ing on seotud tähendusega 'kellelegi kuuluma' ning lõpusuffiks -az võib olla seotud tähendusega 'suur'. Seega võiks sõna kuningaz tõlkida kui "keegi, kes kuulub suguvõsasse" st valitsevasse suguvõsasse. Sõnatüvi on etümoloogiliselt seotud veel ka sõnaga naine (kwenungar, kwen, kvinna) ning selle kaudu viljakusjumalannaga (Nerthus, Frigg, Freyja). Lähtuvalt sellest tähendusest on sõna kuningaz samuti tihedalt seotud kultusega. Sõna etümoloogia puhul on üldiselt esile tõstetud selle seotust sõnaga 'põlvnema' ja ka 'sünnitama, tekitama'. Seega ei ole kuningas mitte ainult põlvnenud jumalikust suguvõsast, vaid on ka sünnitaja ja tekitaja, olles nii juba omamoodi jumal. Ta on mõlemad, looja ja valitseja.
Tõnno Jonuks