Ohvrikividega seotud kombed ja uskumused

Ohvrikividega seotud uskumused ja kombestik, kogutud rahvasuust viimase saja aasta jooksul, esindab hilist eesti rahvausundit, mis on ristiusuga segatud jäänus muinasusundist. Uurimismaterjalina omab see siiski suurt tähtsust, kuna on arheoloogiliste andmete kõrval ainuke põhjalikum allikas muistse usundi uurimiseks.

1. Haiguste ravi
   
   Teadaolevatest ohvrikividest on umbes 70 olnud kasutusel haiguste ravimisel. Suurem osa ravimiskividest paikneb Lääne- ja Saaremaal. Rohkesti on neid ka Pärnumaa läänepoolses osas ja Harjumaal, suhteliselt vähem Virumaal ja Järvamaal. Arstimiskivid on haruldaseks nähtuseks Võru-, Viljandi- ja Tartumaal (vt raviotstarbeliste kivide levikukaarti).
   
   

   Raviotstarbelised kivid

   
   Haiguste ravis kasutati enamasti maagilist ülekannet. Haiget kohta hõõruti mingi esemega (näiteks raha, sool, süsi vms), mis seejärel jäeti kivile. Usuti, et ka haigus nõndaviisi koos esemega kivile üle kandub. Uskumust, et haigus koos esemega kivile jääb, illustreerib ka see, et ülekandevahendeid ei tohtinud kivilt võtta, muidu tulevat see haigus võtja külge. Kui esemeid on siiski sealt võetud, siis on hoidutud nende puudutamisest, sest just ülekandeohvri puudutamine usuti põhjustavat haigust.
   
   Rohkesti kasutati kivi lohku kogunenud vihmavett. Vett kasutati välispidiselt, sellega pesti haiget kohta. Vee kasutamise eest anti kivile tasuks ohvrit, näiteks raha vms.
   
   Jaani kihelkonnas, Tagavere külas kooli aidas on keskmine ümmargune kivi. Selles kivis on ümmargune auk. Kellel nägu vinnisi täis oli või muidu haige, see pidanud ennast seal selle augu vihmavees pesema. Enne pidanud aga ühe raha sinna auku viskama. Kes see uut raha raatsis visata, ikka visatud vana raha. Peale pesemist saand nägu varsti terveks (RKM II 4, 22 (5) < Kuressaare l < Karja khk - V. Kivi < Vilhelmiine Lember, 42 a (1946)).
   
   Kui kivi lohus ei olnud vett, võis seda ka kaasa tuua ja lohku valada. Kivi muutis vee ravimiks. Veega võidi ka kodus haiget kohta eelnevalt hõõruda. Seejärel pandi kasutatud vesi pudelisse, viidi kivi juurde ja visati pudel vastu kivi puruks või jäeti niisama sinna maha. Siinkohal on tegemist omapärase maagilise ülekande liigiga. Kivile kogunenud vee joomisest on vaid kaks teadet (ERA II 219, 293 (18) < Kadrina khk, Undla v, Valgma k - A. Rumberg < Leenu Stern, 64 a (1939); ERA II 231, 161/2 (9) < Mustjala khk ja v, Abula k (1939)).
   
   Mõnedel juhtudel aidanud ka haige koha asetamine vastu kivi. Seda võib nimetada haiguse otseseks ülekandmiseks. Esineb ka muid ravimaagilisi võtteid. Jõhvi kihelkonnas Tarakuse küla lähedal viidud ohvrikivile emapiima, kui laps oli haige. Usuti, et laps paraneb selle tulemusena. Tuntud võte oli ka vihtlemine kivil, mille kohta on mitmeid teateid. Näiteks:
   
   Malla vallas Iila külas asub Iiemäe talu maal suur kivi Ellukivi. Sinna viidi noorekuu öösi lapsed, kes kängu olid jäänud ja kellel ei aidanud harjaste võtmine ega leilis aurutamine, seal pidi lapse kõhuli kivile panema ja kadakase vihaga vihtlema. Siis hakand laps kasvama. (ERA II 216, 200/1 (2) < Viru-Nigula khk, Malla v, Villavere k < Iila k - V. Talu < August Talu, 56 a (1939)).
   
   Esines ka erilaadset ravimaagilist käitumist. Saaremaal, Kihelkonna Läägi küla «Kalevi jälgedega kivil» käinud naised oma «kuuseid riideid» pesemas. See pidi parandama mitmest haigusest. (RKM II 73, 142/3 (12) < Kihelkonna khk, Läägi k - E. Veskisaar < Marie Tökman, 83 a (1958)).
   
   Kividel raviti peamiselt nahahaigusi: «maa-aluseid», sügelisi, paiseid, kärnu jms. Kividest, mille puhul on teada sellel ravitud haiguse liik, on 97% seotud just nahahaiguste raviga. Arstida võidi ka muid hädasid. Osa kivisid usuti kindlasti tervendavat kõikidest haigustest. Torkab silma, et Lääne-Eestis on eriti rohkesti kive, mida kasutati nahahaiguste raviks. Muu Eesti vähesed arstikivid on tavaliselt raviomaduste mõttes universaalsed.
   
   

   
   

2. Ohvrid haldjatele ja jumalatele
   
   Lõuna- ja Põhja-Eestis on suur osa kividest kohaks, kus ohverdatakse mingile olevusele. Tihti on selleks olevuseks mõni koduhaldjas. Sellised kivid asetsesid tavaliselt elamute juures ja nendel käidi ohverdamas kas mingi kindla ajavahemiku järel või ohverdati kõigest «uudsest». See komme põimub pärimusega tõnnivakka ohverdamisest. Ehkki ohvrikombed olid umbes samalaadsed, polnud tõnnivakk enamasti kivi.
   
   Ohvrianni saajatena nimetati näiteks «jumalaid» või «vaime». Kunagisele ohvri saajale viitab ka ohvrikivide seas levinud nimi «Ukukivi» ja «Toorakivi» («Toorakivi» Tarvastu vallas Mõnnaste külas Palu talude vahel: ERA II 237, 189/91 (3) < Tarvastu khk, Tarvastu v, Mustla k - E. Sulg < Ann Eller, 72 a (1939)), mis võib viidata Taarale ohverdamisele.
   
   

   
   

3. Vihmakivid
   
   Vähemalt kolme kivi on kasutatud ilmastiku muutmiseks. Kõik kolm teadet pärinevad Saaremaalt Kärla kihelkonnast.
   
   Paadla Kogula küla väljal olevat olnud vihmakivi, kus kohalik rahvas palunud põua ajal vihma ja ohverdanud rahasid (Vaas 1922).
   
   Teine kivi, mida olevat kasutatud vihma saamiseks, oli Kaarmise külas. Kivi olevat olnud 174 cm pikk, u 65 cm lai ja 22 cm paks. Kui sooviti vihma, tõsteti kivi püsti. Kui aga taheti kuiva, seati kivi pikali maha (E 53426 < Kärla - I. Manninen (1923)). Selline komme on ainulaadne Eestis. Muid teateid kivide liigutamisest maagilise toiminguna ei ole.
   
   Kolmas selline kivi oli olnud Ulje küla Pühajõe talu karjamaal. Seal olevat vanasti põua ajal vihma saamiseks veetud oinast ümber kivi. Vedama pidanud kindlas suunas, teistpidi vedamisel olnud tulemus vastupidine (Vello Lõugase poolt 26.06.1975 Ulje küla elanikult Linda Keskkülalt kuuldud informatsioon).
   
   

   
   

4. Ohvrikivid ja armastusmaagia
   
   Vähemalt kaks ohvrikivi on olnud seotud ka armastusmaagiaga. Üheks selliseks oli «Poola kuninga ristikivi» Lääne-Nigulas:
   
   Rootsihumba saunanaine jutustab, et neljapäeva õhtuti vihelnud tüdrukud, kel pole veel kosilasi käinud, kaksiti kivil istudes omi suguosi kadakast vihaga. Usutud, et sarnane vihtlemine neiu poisile armsaks võib teha. Viht, millega viheldud, jäetud kivi juure maha ühes hõberahaga. Paljud tüdrukud olla niviisi tanu alla saanud. Sarnaseid vihtlemisi toimetati veel umbes 30 a. tagasi (Veitmann 1932).
   
   Ka Meeksi Jaanikivi kohta leidub teade: «... noored neiukesed on agarasti kivil istumisega ametis, et siis varsti mehele saab» (Võru Teataja 1930).
   
   «Poola kuninga ristikivi» on ainuke kivi, mis oli vaid armastusmaagilise kasutamise poolest kuulus. Meeksi Jaanikivi oli tuntud universaalse ravikivina.
   
   Viiteid armastusmaagiale esineb ka seoses muude kividega. Sellisteks on näiteks teated kivil alasti vihtlemisest, kivil vihtlevatest nõiamooridest, kivi ümber tantsivatest naistest jms.
   
   R. Viidalepp seostab neid paari ülalmainitud näidet Kesk- ja Lääne-Euroopas levinud sigivusmaagia ja seksuaalkultusega seotud kividega. Näiteks Prantsusmaal olevat tüdrukud kividelt palja istmikuga alla liuelnud, et samal aastal mehele saada, ja noorikud teinud nõnda selleks, et lapsi saada. Ka Eestis on teada paar liukivi, mida oleks mõeldav siduda armastusmaagiliste kivide ja ülalmainitud kombega.
   
   

   
   

5. Reliktuskumused
   
   Mõnede kivide puhul on kivi algne ohvrikiviroll ununenud rahva mälust, kuid säilinud huvitavaid uskumusi ja kombeid, mis viitavad kunagisele ohverdamisele.
   
   Võru maakonnas Meeksi vallas on Nulga küla. Selle küla aia nurgas on üks suur kivi. Sinna panivad need, kes sealt mööda käisivad, kas leivast, kalast või lihast ja n. ed. midagi kivi kõrva või enamiste kivi peale. Kui midagi anda ei olnud, siis pandi hobune kammitsasse ja käidi kammitsas hobusega kivist mööda. Sai tükk maad mööda mindud, siis võeti hobune jälle kammitsast lahti. (EKmS, Veske, M. 28v 9, 46 (3) < Võ - Mihkel Veske).
   
   Ohvri kivi, Vana Vändras, Piista Vahelt talu heinamaa sees. Seal Pernu jõe kaldal on üks kaunis suur kivi, mida kuri kivi kutsutakse. See olla vana ohvri kivi, kuhu peale raha on pidanud viskama. Kui keegi sealt mööda minnes mitte sinna raha ohvriks ei ole visanud, siis tulnud kohe haigused kallale. (Jung 1898: 77).
   
   Samalaadseid teateid leidub veel mitmeid. Selliste kommete puhul oli ohver muutunud sümboolseks, mistõttu kõlbas igasugune praht. Tähtis oli eelkõige andmise fakt.
   
   

   
   

6. Kivi roll
   
   Ohvrikivid jagunevad otstarbelt kaheks. Osa ohvrikive on ise omanud imettegevaid omadusi, nagu haiguste raviks kasutatud kivid. Sellisel puhul on ohvri saajaks olnud kivi ise. Ohver anti näiteks tasuks tervendava mõju eest, kivile kogunenud vee kasutamise eest vms. Siia hulka kuuluvad ka kivid, millest mööda minnes tuli kivile midagi anda. Saajaks võisid olla haldjad või «jumalad».
   
   Teine osa kivisid oli vaid kohaks, kuhu ohvrid asetati, et keegi müstiline olend võiks neid sealt kätte saada. Lõuna-Eestis ja vähesemal määral Põhja-Eestis oli kive, kus ohverdaja oli kiviga «lepingulises suhtes». Tavaliselt ohverdas seal peremees või perenaine midagi «kõigest uudsest» või mingi kindla ajavahemiku jooksul. Tihti ohverdati mingile haldjale, «jumalale» või «vaimule», kes oli kuidagi kiviga seotud. Sageli on selgi puhul olnud ohvri saajaks kivi. See arusaam näib siiski olevat uuem, kuna mitmete selliste kivide puhul teati veel nimetada haldjas või mõni muu olend, kellele ohverdati. Näibki nii, et sageli oli algselt ohvrite asetamise kohaks olnud kivi omandanud ka ise üleloomuliku võimu.
   
   Seega komme, et kivi peale viiakse ohvreid mingi olendi jaoks, on vanem, kui kivi enda pühaks pidamine. Ajapikku on uskumus kiviga seotud olendist vajunud unustusehõlma ja kivi ise on tõusnud uskumustes ja rituaalis primaarseks.
   
   Tõenäoliselt esindavadki raidkivid hilist kihistust eesti rahvausundis. Vanad ohvrikiviga seotud uskumused ununesid rahva mälust, algselt vaid ohvrikoha funktsioone teeninud kivi tõusis ise kultuse objektiks. Arheoloog Toomas Tamla arvates olevat samalaadne areng toimunud ka ohvriallikate puhul, kus hilisemad, praktilise rahvameditsiiniga seotud kihistused on varjutanud vanemaid kujutelmi ja tavasid (Tamla 1985: 142).
   
   Ohvrikohana kasutatud kivid olid levinud peamiselt Lõuna- ja Põhja-Eestis. Kivid ise olid ohvri saajaks peamiselt Lääne-Eestis.
   
   

   
   

7. Ohverdamine
   
   Ohverdamise põhjused jagunevad mitmesse rühma.

   Laialdaselt on levinud komme asetada ohvrikivile esimene osa kõigest uuest. Sellise ohvriga taotleti õnne ja edu igapäevases elus. Esimese osa ohverdamine seostub tihedalt materiaalsete saaduste tootmisega ja liitub eelkõige vilja- ja karjaõnnega ning viljakusega. Tegemist oli omalaadse loodusjõududele suunatud maksu või kümnisega, mis pidi tagama igapäevase õnne.
   
   Ilmselt üheks vanimaks tavaks on ohverdamine surnutele. Sellest on ohvrikivide puhul küll väga vähe andmeid. Sellele viitab aga ka mitmete ohvrikivide paiknemine kalmel või selle läheduses, samuti ohvrikividele toidu viimine hingedeajal, millest on mõned teated.
   
   Vähem esineb mitmesuguseid muid ohverdamispõhjusi. Nendeks olid näiteks sõjaõnne kindlustamine või armastusmaagia.
   
   Nagu eespool viidatud, ei olnud haiguste ravimisel enamjaolt tegemist päris ohvriga, vaid kivile viidud esemed olid haiguse ülekandmise vahendid. Harvematel juhtudel on haiguste ravimisel viidud ohvreid kivile vastutasuks või maksuks tervendava jõu eest.
   
   Ohver jäeti tavaliselt kivi peale või kõrvale. Nagu ka ohvrikivide mõõtmetest ja kujust järeldub, valiti ohvrikivideks just kivi peale ohverdamiseks hästi sobivad kivid. Kui kivil oli lohk, kasutati enamasti seda ohvri paigutamiseks. Ohverdamisviis sõltus sellest, kellele ohverdati ja milleks.
   
   Eraldi käsitlemist väärib tule osa ohvrikivil sooritatud rituaalis. Mitmete kivide kohta on teateid, et seal on tuld tehtud või isegi ohvreid põletatud. Kõik sellised teated on aga liiga ebausaldatavad või puudulikud, et teha kaugemale ulatuvaid järeldusi. Võimalik on ka seos jaanitulega, millele viitab ka Viidalepp (Viidalepp 1940: 37). Vähemalt paari kivi puhul on kindlaid teateid kivil jaanitule tegemisest.
   
   
   

8. Ohvrite võtmine kivilt
   
   Ohvrite võtmine kivilt usuti toovat õnnetust või surma. Üldiselt näib, et juhtudel, kus ohvri saajaks oli olevus, kellele ohverdamisest sõltus inimkollektiivi heaolu, olid ka ohvrite võtmise tagajärjed tõsisemad.
   
   Jäära Pihlakase talu marjaaedas seisnud vanaste suure pihlapuu all suur lai ohvri kivi, kuhu peale tarvituse korral mitmesuguseid ohvri andisid viidud, millesse aga keegi inimene ei olla tohtinud puutuda. Umbes 60 aasta eest tagasi olla keegi noor, kena tüdruk salaja tüki liha sealt kivi pealt ära võtnud ja ära söönud. Varsti jäänud ta raskesti haigeks ja surnud kolmandamal päeval ära. (Jung 1898: 54).
   
   Eespool kirjeldasin, et haiguse ravimisel kasutatud ülekandeohvri võtmine usuti toovat võtjale selle haiguse, millest ohverdaja lahti saanud. Kui ohvrikivilt siiski midagi võeti, hoiduti seda puudutamast, kuna just puudutamine tõi haiguse külge:
   
   ...Raha olla kogunudki kärnakivile kaunis hea hulk, mis võlunud karjapoissa niivõrd, et viimased carastanudki raha kivilt ära. Käega põle juletud raha puudutada, vaid tõstetud see puupulkade abil kotti. Kotist olla kallatud raha poe letile ja ostetud selle eest suitsu. Käega pole juletud sellepärast puudutada, kardetud et haigus hakkab külge. (Reili 1932: 14).
   
   Ohvrikivilt pärit raha olevat ka tules põletatud enne kätte võtmist. Kuna kividel on ravitud peamiselt nakkavaid nahahaigusi, on selline käitumine olnud igati põhjendatud.
   
   Erandjuhul, nimelt Meeksi Jaanikivi puhul, anti ülekandeohvrid pärast kerjustele. Meeksi Jaanikivi ristiusuga seotud kombestik on aga Eestis erandlik.
   
   

   
   

9. Ohverdamata jätmine
   
   Lõuna-, Ida- ja Põhja-Eestis esineb rohkesti ohvrikive, kus ohverdaja oli «lepingulises suhtes» kivi endaga või selle kiviga seotud olevustega ja pidi sinna seetõttu pidevalt ohverdama (vt peatükk «Ohvrid haldjatele ja jumalatele»). Ohverdamata jätmine tõi kaasa õnnetuse või ebaloomuliku sündmuse. Talu ohvrikivile olevat tihti uued peremehed või perenaised jätnud ohverdamata. Selle tagajärgedest on rohkesti rahvatraditsiooni:
   
   Ohvrikivi olnud Palmse vallas Vatku külas Joosepi talu õues, kuhu peremees ja perenaene igast esimesest asjust ohvrid peale viinud. Kui pojanaene perenaeseks saanud, ei olla tema enam kivile ohvrid viinud, vaid seda tühjaks pidanud. Kui tema kolm tumma poega sündinud, siis arvanud külarahvas seda nuhtluseks, et ohvrid ei ole viidud. (Jung 1910: 154).
   
   Mõningates teadetes on ka kivis elanud kättemaksuhimulised «vaimud» ära mainitud:
   
   Tarvastus Kasaka talul on ka niisugune ahikotus olnud. Selle talu õues on üks suur kivi olnud, ning teisa veiksemaid kiva seal ümber. Olla need kivid sääl praegu endse koha pääl.
   
   Selle talu perenaene on tihti pidanud kõiksugu söögimaterjali kivi pääle panema, kui mitte ei ole tarvilist osa annud, siis on vaimud kiusama hakanud. Kui kiski loom sinna kivisse olla puutunud, siis saanud see loom kohe vigaseks kas murdnud jalaluust katki ehk tulnud mõni muu häpartus. [- - -] Sellel talul olla need vaimud mitu peremeest ära suretanud... (E 39808/9 < Tarvastu. - J. Laarmann (1899)).
   
   

   
   

10. Ohvrikivi nõupidamiskohana
    
    Mitmete ohvrikivide kohta on teateid, et neid on kasutatud ka nõupidamiskohana. Mõningaid teateid sellistest kividest on Lõuna- ja Kesk-Eestist. Ohvrikivide selline kasutamine lubab oletada nende kunagist tähtsust ka ühiskonna asjade otsustamises. Teisalt oli ka mingi kindla tähtpäevaga seotud ohverdamiskomme hea võimalus piisava kvoorumi kokku saamiseks.
    
    

    
    

11. Kristlikud uskumused
    
    Paljud ohvrikividega seotud uskumused on segunenud ristiusuga. Kõige tihedamini on ristiusuga seotud Meeksi Jaanikivi, mida kasutati juba kristlikus jumalateenistustseremoonias (Näiteks: Eisen 1918: 90; E 49367 (1) < Vastseliina khk - R. Tamm (1915); ERA II 252, 426/9 (11) < Setu, Satserina v, Säpina k - Enn Sõrmus < Stepanida Ind, snd 1914 (1938/9)). Mitmed kivid on usutud olevat seotud mõne kristliku tegelasega, näiteks Kristuse, Ristija Johannesega vms. Ka mõnikord kividega seotud Tõnni-kultus on olemuselt katoliiklik pühakukultus (Tõnn = Antonius).
    
    

    
    

12. Kivide kasutamise aeg
    
    Üldiselt näib, et ohvrikivide juures on käidud millal tahes. Eriti pädeb see raviotstarbeliste kivide puhul. Mõningates teadetes on siiski rõhutatud teatud kalendripäeva, nagu jaanipäev või -õhtu, hingedepäev, jõululaupäev vms. Paaril korral on mainitud mõni nädalapäev, nagu neljapäev, pühapäev või mõni muu aeg, näiteks noorekuu öö. Mainitud päevi on eesti rahvausundis sageli ka muus kontekstis kasutatud maagiliste toimingute sooritamiseks.
    
    Tihti mainitakse, et kivil käidi salaja. Hilisemal ajal on selle põhjuseks olnud kartus jääda teiste inimeste naeru alla.
    
    

    
    

13. Kivide kasutajad
    
    Näib, et ohvrikive on võinud kasutada kõik inimesed. Hilisemal ajal kogutud teadetes öeldakse küll vahel, et kivil käivad vanad naised, mõnikord ka karjased. Nemad kasutasid kive kõige enam Lääne-Eestis ravimise otstarbel. Mujal Eestis tuntakse olenditega seotud kive, kuhu olevat ohverdanud tavaliselt peremees või perenaine.
    
    

    
    

14. Pühade kivide lõhkumine
    
    Ohvrikivi hävitamine usuti kutsuvat esile õnnetust või mõnda eriskummalist ilmingut. Vastseliina Meeksi Jaanikivi kohta on kirja pandud variante hoiatusmuistendist, kus mõisnik laseb kivi lõhkuda, on aga sunnitud selle tagasi tooma:
    
    Kui Vastseliina mõisnikul oli karjalautade ehitamine, ei teadnud ta, kust kive võtta. Sääl nägi ta tema maa-alal asuvat Meeksi Jaanikivi, mille ta lasi lõhkuda ja müüriks teha. Kui loomad lauta aeti, surid nad. See kordus mitu korda. Mõisnik oli mures, sääl seletas talle üks vana setu unes, et, kui ta tahab, et tal karjakasvatamises õnne oleks, siis kiskugu kõigeväiksemgi Jaanikivi kild müürist välja ja toimetagu vanasse kohta tagasi. Mõisnik tegigi nii ja loomadel ei olnud enam mingit häda.
    
    Jaanikivi on selle loo tõestuseks veel praegugi purustatud kujul omas vanas kohas. (E 81732/3 < Petseri Ühisgümnaasium - Paul Holvandus (1932)).
    
    Kivi lõhkumisel või äravedamisel usuti juhtuvat muudki eriskummalist:
    
    Välla külas Polli vallas olnud Remsi-Matsil ohvrikivi. Ristiusu ajal veetud kivi Simmeli sohu, kus kivi mitu päeva karjunud. Kivivedaja härjad surnud paari päeva pärast. (ERA II 237, 471 (18) < Karksi khk, Polli v, vndk - Endel Kärner < Tiina Allik, 80 a (1939)).
    
    Ohvrikive hävitati palju eelmise sajandi teisel poolel ja käesoleva sajandi alguses, mil kive kasutati ehitusmaterjalina. Eriti Lõuna-Eestis, kus looduslik ehituspaas on haruldane, sobisid ka ohvrikivid ehitusmaterjaliks. See võib olla ka üks põhjus, miks Lääne-Eestis ohvrikivide kontsentratsioon on suurem kui mujal - Lääne-Eestis leidub rohkesti paekivi ja seetõttu pole olnud suurt vajadust kasutada ohvrikive ehitusmaterjaliks.
    
    Ohvrikive on purustatud ja kaevatud maa sisse ka põldude puhastamiseks. Laiemas ulatuses sai see alguse juba eelmisel sajandil, kuid kõige rohkem on endisi ohvrikive purustatud 1960. aastatel laialdaste maaparandustööde käigus.
    
    Osa ohvrikividest on purustatud või teotatud ka usulistel põhjustel, ristiusu vaimulike algatusel. Jõhvi kihelkonnas Kalina küla hiies asetsenud Ukukivi olevat omal ajal kolme mehe poolt maha maetud, et hernhuutlased ei saaks kivi teotada (E 54869 - M. J. Eisen). Helmes Patküla vallas Mihkli talu põllul paiknenud ohvrikivi olevat kohalik pastor ja mõisahärra maa sisse kaevanud (E 55342 < Helme khk, Patküla, Miku (1924)).
    
    

    
    

15. Kivide ohvrikividena kasutamise põhjused
    
    Eesti suurest rändkivide hulgast on ohvrikividena kasutatud vaid murdosa. Seepärast tekibki küsimus, miks just üht või teist kivi on hakatud pühaks pidama. Kindlasti ei ole sellele ühest vastust. Põhjus, kui seda üldse oli, on igal üksikjuhul erinev. Teatud üldistusi on siiski võimalik teha.
    
    On põhjust oletada, et osa kividest on paiknenud kunagi hiies. Sellele viitab mõnel juhul otsene rahvatraditsioon. Mitmetel juhtudel on ohvrikivi ennast nimetatudki «Hiiekiviks», sageli leidub ohvrikivide lähedal hiiele viitavaid kohanimesid (vt peatükk «Paiknemine maastikul»). Hiies paiknenud kivi on tõenäoliselt võidud kasutusele võtta ohvrite paigutamise kohana. Viimasele võimalusele viitab ka Viidalepp (Viidalepp 1940: 38).
    
    Ka kalmistute või muude pühade paikade peal või juures paiknenud kivid võidi algselt võtta kasutusele kui surnutele toodud ohvrite paigutamise kohad.
    
    Ka asjaolu, et kivi juures oli kunagi midagi iseäralikku juhtunud või sinna oli midagi peidetud, võis kutsuda esile üleloomulike võimete omistamist ka kivile.
    
    Mõningad ohvrikivid on saanud võib-olla ka juhuslikult ohvrikiviks. Usuti, et kes kivile kord midagi annab, see on seejärel kiviga lepinguvahekorras ja peab kivile korduvalt ohverdama:
    
    ... Vanad inimesed keelavad sellepärast praegugi veel ja nimelt heina-ajal, mil ikka rohu peal rooga võetakse, leiba ehk muud söögipoolist tõotades kivi peale panna ... (H II 23, 131/2 < Karksi (1889)).
    
    Kivid, mis omasid mingit looduslikku eripära, võisid samuti köita inimeste tähelepanu. Selleks võisid olla kivi kuju, suurus, erinevad moodustised kivis jne. Ka inimtegevuse jäljed kividel võisid põhjustada kiviga seotud uskumuste ja kommete tekkimist. Ohverdatud on ka väikeselohulistele kultusekividele (vt peatükk «Väikeselohulised kultusekivid ohvrikividena»). Ka piirikivid võisid olla kasutuses ohvrikividena. Sel juhul on ohverdajate tähelepanu köitnud mitmesugused kirjad, numbrid, ristid ja muud märgid kivil:
    
    Eesti- ja Liivimaa kubermangu piirikivil Kastnas käidi arstimas sellepärast, et sel kivil oli sisse raiutud rist. (ERA II 306, 213 (8) < Tõstamaa khk, Seliste v, Murruste k - Th. Saar < Karl Riidamets, 68 a (1943)).
    
    Suurem osa ohvrikividest on aga täiesti tavalised rändkivid. Seetõttu on tõenäoline, et kivi välimusel oli siiski teisejärguline osa mitmesuguste praktiliste ja ka juhuslike põhjuste järel.
    
    

    
    

16. Ohvrikivide rahvapärased nimed
    
    Kirjanduses kasutatakse peamiselt terminit ohvrikivi, sama nimetus esineb ka enamikus rahvasuust kogutud teadetes. See nimetus võis kunagi olla rahvapärane, aga seda on raske tõestada. R. Viidalepa arvates on tõenäoline, et see võis ka kirjandusest rahvakeelde levida (Viidalepp 1940: 6).
    
    Ohvrikivi kunagisele võimalikule asukohale pühas hiies viitab nimetus Hiiekivi. Teada on vähemalt kuus sellenimelist ohvrikivi.
    
    Suhteliselt levinud on ka nimetus Ukukivi. Seda esineb samuti vähemalt kuuel juhul. M. J. Eisen on olnud arvamisel, nagu oleks kõiki ohvrikive vanasti kutsutud ukukivideks (Eisen 1918: 76-77). Selle väite tõestamiseks puudub aga tõestusmaterjal. Oskar Loorits taas on avaldanud põhjendatud kahtlusi Uku kui eesti mütoloogilise olendi kohta ja on pidanud seda hoopis hiliseks soome laenuks (Loorits 1936: 256). Vaid ühel ohvrikivil esineb nimetus Toorakivi, mis võib viidata muistsele mütoloogilisele tegelasele Taarale.
    
    Ohvrikive on nimetatud ka austust või kartust väljendavate nimedega, nagu Pühakivi = püha kivi, Tondikivi, Kuradikivi ja Kurikivi.
    
    Ka nimetus Nõiakivi esineb mitmel juhul. Viidalepp seostab selle nimetuse raviotstarbeliste kividega (Viidalepp 1940: 7).
    
    Raviotstarbeliste kivide kohta kasutati tihti nende otstarbele viitavaid nimetusi. Nendest Tohtrikivi oli omandanud üldnime tähenduse. Maastikuliselt lokaliseeritavaid «Tohtrikivi» nimelisi kive esineb Harjumaal neli ning Saaremaal ja Läänemaal kummaski üks kivi. Mujal seda nimetust ei ole rahvasuus kasutatud. Samalaadse levikuga on ka nimetus Arstikivi. Lääne-Eestis kasutati ravimiskivide kohta ka selliseid mingi kivi konkreetsetele raviomadustele viitavaid nimetusi nagu maa-aluste kivi (variantidega), sügeliskivi ja kärnakivi.
    
    Mitmetel ravikividel oli ka oma nimi, mis võis viidata selle kasutamistavadele nagu: «Pesemise kivi», «Piimakivi». Täiesti üldiseks terminiks ka ravikivide kohta oli «ohvrikivi».
    
    Kahte Saaremaal Kärlas olnud Vihmakivi kasutatigi vihma esilekutsumiseks.
    
    Kividel võis olla ka nimi, tekkinud kivi enda välimusest või muudest lähedal asetsevatest loodusobjektidest. Sellised on näiteks Tõllakivi (kivi olevat kujult nagu tõld), Litrikivi, Hall kivi, Trepikivi, Kõvera kase kivi, Vahakivi, Pealuu kivi jms.
    
    Mitmete ohvrikivide individuaalseid nimetusi on rahvas põhjendanud muistendite ja uskumusjuttudega:
    
    Naiskivi - keegi pühapäeval tööle sunnitud naine olevat seal kiviks muudetud.
    Vaesekivi - nimi ühenduses vaeslapsega.
    Neitsikivi - kivi olevat oma asukohale kukkunud hiigelneitsi põllest.
    Orjakivi - ori istunud kivil ja nutnud, sellest tekkinud kivisse kaks lohku.
    Annõkivi - sel kivil olevat kord püha Ann istunud ja lõunat söönud.
    Eltse kivi - «Eltse kivi juures põledeti Kallega Elts ää, sellepärast et tä oli palja peega õue jooksnud ning sellega usku rikkunud.»
    Jaanikivi - Püha Jaan (< Ristija Johannes) olevat end Piusa jões pesnud ja sealsamas jõe kaldal asetseval kivil end kuivatanud ja rõivastunud.
    Poola kuninga ristikivi - kivi on varem asetsenud künkal, mida rahvas peab Poola kuninga hauaks.
    Kalevipoja kivi - Kalevipoeg olevat selle visanud.
    
    
    Samalaadseid seletusi võib rahvatraditsioonist leida hulgaliselt.
    
    Teatud üksikute nimede algupära ei ole rahvas osanud selgitada või ei ole traditsioonikogujad osanud seda küsida. Niisuguste nimede algupära on ka muudmoodi raske selgitada. Sellisteks nimedeks on näiteks: Rökandi e Rökatsi kivi, Uika kivi, Kadrinakivi, Kitokivi, Alakivi, Võnnukivi, Iivakivi ja Rebasekivi.
    
    Mitmel pool Viljandimaal on ohvrikivi nimetatud ka Tõnnivaka kiviks. Selline nimetus seostub lähedalt tõnnivakale ohverdamisega. Ka nimetus Tõnisekivi on olnud kasutusel.