Inimeste mälestused ja elukogemused (nii kirjutatud kui intervjuudel kogutud kujul) on viimaste aastakümnetega saavutanud allika ja meetodina sotsiaal- ja humanitaarteadustes enneolematu ulatuse. Ent erinevad distsipliinid kasutavad seda materjali erinevatel eesmärkidel ja erinevalt ning ka nimetavad erinevalt materjali, millega nad töötavad. Ja mitte ainult - ka ühe distsipliini raames tuleb tihti orienteeruda hulga erinevate terminite vahel, millega üsna sarnast materjali tähistatakse. Ka Latvala artikli tõlkeversioonis kasutatakse kogumisvõistlusele «Suguvõsa suur jutustus» laekunud materjali kohta nimetusi pärimuslik ajalugu, suuline pärimusajalugu, suguvõsapärimus, perepärimus. Eesti teadusterminoloogias on laiemalt levinud termin perepärimus (vt Jaago 1997).

Lugedes Latvala artiklit, meenub esimese sobiva terminina tema kirjeldatud materjali kohta - suuline ajalugu (Oral History). Suuline ajalugu tähistab (ideoloogilise terminina) nn «ajalugu altpoolt» (P. Thompson) ning meetodit, kuidas seda ajalugu «kätte saada» (intervjuud, kirjalikud küsitlused). Nii idee kui meetod on viimastel aastakümnetel sedavõrd populaarseks saanud, et suulist ajalugu peetakse juba iseseisvaks, erinevaid koolkondi hõlmavaks distsipliiniks. Teaduse Oral History uurimisobjektiks on «inimene ajaloos ja see, kuidas inimesed ajalugu tõlgendavad» (Steinbach 1995: 89). Latvala küsimuseasetust arvesse võttes peaks termin suuline ajalugu igati sobiv olema, kui ei tekiks probleemi, mis haakub ka T. Jaago kommentaariga. Mõiste suuline ajalugu sisaldab arusaama ajaloost kui objektiivsetest faktidest koosnevast reaalsest minevikust, mida on võimalik sellisena rekonstrueerida (ajalooteadus) ning «lihtsast inimesest», kes hulbib ajaloo lainetel neid omal subjektiivsel moel tõlgendades. Kui esimese uurimine põhineb kirjalikel, teaduslikel ajalooallikatel, siis teine on kättesaadav vaid «verbaalseid» (ajalooteaduse poolt alles hiljuti teaduslikeks tunnistatud) meetodeid kasutades. Sõnapaaris suuline ajalugu sisaldub ka hierarhilisus, milles vastanduvad nn suulise ja kirjaliku traditsiooniga ühiskonnad ja grupid ühiskonnas. Eestikeelseid termineid otsides peaksime vältima selliseid hinnanguid.

«Suguvõsa suured jutustused» on oma iseloomult pärimuslikud, kasutagu siis jutustajad sekka kirjalikke allikaid (genealoogiaid, kirjavahetust vms) või mitte. Samas on nad ka ajalood (ja ajalugude seisukohast pole tähtis, kas neid esitatakse suulises või kirjalikus vormis). Ehk tuleks loobuda teadusterminoloogia tasemel kultiveerimast dihhotoomiat kirjalik/teaduslik vs suuline/populaarne/rahvapärane ning nimetada asju nii, nagu neid tunnetatakse - suguvõsaajalugu, perekonnaajalugu jne.

Me elame biograafilisel ajastul. Meie eksistents on korrastatud nagu autobiograafiline presentatsioon. Me kujundame oma oleviku erinevate eluperspektiivide baasil, lähtudes oma minevikukogemustest ning tulevikuootustest.

Ajastu vaimust kantuna kirjutavad paljud inimesed oma elust jutustusi, mida muuseumid koguvad ja uurijad kasutavad. Eestis nimetatakse neid elulugudeks. Elulugu (life story) on narratiiv, milles indiviid väljendab oma personaalset identiteeti, sisemise kognitiivse protsessi tulemust. Me peame tegema vahet personaalse identiteedi ning sotsiaalse või kultuurilise identiteedi vahel, mis omistatakse indiviidile väljastpoolt - teiste inimeste poolt teatud kindlas sotsiaalses, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Väljaspool indiviidi enda elulugu eksisteerib terve rida kompleksseid sotsiaalseid fakte - seda võib nimetada ka elu ajalooks (life history). Eluloo ja elu ajaloo kombinatsioon on see, mida etnoloogias, aga ka nt sotsioloogias (vt nt Bertaux 1981) nimetakse biograafiaks (Svensson 1995).

Sellest vaatenurgast on ka «suguvõsa suured jutustused» biograafiad, kus me konstrueerime oma suguvõsa/perekonna ajaloo biograafiliselt, läbi suguvõsaliikmete elude ja suguvõsa seisukohast oluliste otsuste kindlas sotsiaalses, poliitilises ja ajaloolises kontekstis, loomaks suguvõsa identiteeti. Termin suguvõsabiograafia kätkeb endas ka mõisted pärimus ja ajalugu, mille kasutamise probleemist me üle ega ümber ei saa.

Humanitaar- ja sotsiaalteadustes on viimase kümne aasta jooksul kollektiivse mälu mõiste saanud võtmeterminiks, mille abil arvatakse oluliselt parandavat nende distsipliinide võimet seletada ajaloos, kultuuris ja ühiskonnas toimuvaid protsesse. Tõepoolest, räägitakse mitmesugustest kollektiivsetest mäludest - kultuurilisest (Assmann & Hölscher 1988), ajaloolisest (Niethammer 1978; Dienstag 1996), sotsiaalsest (Connerton 1989) jms.

Kollektiivse mälu olemust ja mehhanisme käsitles esmakordselt prantsuse sotsioloog Maurice Halbwachs (1925, 1950), kes sellega ühtlasi lõi täiesti uued raamid mälestuste uurimiseks. Halbwachsi jaoks on individuaalsed mälestused kujundatud pigem ühiskonna poolt kui tingitud indiviidi elukäigust. See, kuidas ja mida indiviid mäletab, kujuneb ühiskondlikes ja kollektiivsetes suhetes, ilma milleta mälestused ei saaks eksisteerida ega leiaks ka väljendust. Niisiis on iga individuaalne mälestus mingi grupi kollektiivse mälu üks perspektiive, mis muutub/»liigub» sedavõrd, kuidas muutub indiviidi sotsiaalne staatus. Seega ei ole grupi kollektiivne mälu sugugi mitte homogeenne, vaid grupisiseste kompromisside ja väärtuste ümberhindamise tulemus. Grupi kollektiivne mälu on protsess, milles olevikust lähtudes minevik «kokku pannakse». Mälu manifesteerub niisiis kahel tasandil: personaalsel (sõltub iga üksiku indiviidi isiksusest ja elukäigust) ning impersonaalsel (sisaldab eelkõige grupiga seotud mälestusi).

Halbwachsi kollektiivse mälu käsitlus on juhtlõngaks perekonna(suguvõsa?)mälu (family memory) võrdlevale ja analüütilisele interpreteerimisele. Perekonnamälu uurimise all peetakse silmas valdkonda, mis keskendub põlvkondadevahelisele transmissioonile, laiemas mõttes aga individuaalsete ja kollektiivsete «elu(aja)lugude» biograafilisele analüüsile (Muxel 1993: 191). Nt prantsuse perekonnamälu-uurijad mõistavad mälu eelkõige kui «sotsialisatsiooniinstrumenti» (eriti, mis puudutab sotsiaalset staatust, materiaalset ja sümboolset omandit) ning huvituvad sellest, kuidas erinevates sotsiaalsetes gruppides perekonnamälestusi kasutatakse, milline funktsioon neil grupiidentiteedi seiskohalt on jms (Muxel 1993).

Mõiste kollektiivne mälu kas siis kultuurilise, poliitilise, ajaloolise, perekonna-, suguvõsa- vms mäluna võib olla moeilming. Samas on kollektiivne mälu mitmepalgeline mõiste, mis sisaldab teisi, kultuuriuurimises ehk rohkem kasutatavaid mõisteid, nagu ajalugu, pärand, traditsioon, pärimus, identiteet. Ta on seotud (grupi)identiteediga (siit ka mõisted suguvõsamälu, perekonnamälu) ning sellest lähtudes omab kindlat väärtusperspektiivi (struktureerimaks seda sümbolipagasit, millega grupp opereerib). Mälu «töötab» seega (grupi suhtes) refleksiivselt, selektiivselt (ainus mälu funktsioon, millele ka Latvala oma artiklis tähelepanu pöörab) ja rekonstruktiivselt (st minevik rekonstrueeritakse olevikust lähtudes). Mälu on organiseeritud, st tal on teatud avaldumisvormid (vt ka Assmann 1988). Mälu saab uurida vaid tema objektivatsioonide kaudu, olgu nendeks siis monumendid või rituaalid, suulised või kirjalikud mälestused ja biograafiad.