Kes otsib, see leiab. Muidugi. Veel enam - otsija leiab ka seda, mida ta poleks teadnudki otsida. Vahel ehk ainult viimast. Aga kes ütleb, et see, mida meie oskame otsida, on üldse parim?
Kümmekond aastat tagasi sattusin üht Eiseni rahvaluulekogu lehitsedes ja ei mäleta enam mida otsides ühele oma suurimale leiule.
Tol ajal olin juba huvitatud vennastekoguduse vaimsest pärandist. Olin lugenud sellekohast kirjandust ja püüdnud ülevaadet saada Kirjandusmuuseumi arhiivides säilitatavaist käsikirjadest. Neid, kas siis lihtsaid, väheldase mahuga vihikuid või enam-vähem kogukaid, vahel koguni nahkköites käsikirjalisi raamatuid on nii Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) kui Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKLA) kümnete kaupa. Juhuslikult võib vanu vennaste käsikirju paikneda ka ERA suulist pärimust sisaldavates kogudes, nagu siin järgnevalt publitseeritav, M. J. Eiseni kogust pärinev tekst. Hoopis rohkem leidub rahvaluulekogudes ootuspäraselt suuliselt edasi kandunud jutustusi velistest ja nende laule.
Rudolf Põldmäe töö vennastekoguduse ajaloo uurimisel on seniajani olulisim. Peale üksikküsimustele pühendatud artiklite on ta kirjutanud ülevaate hernhuutlikust kirjasõnast, kus käsitletakse trükiste kõrval ka vennaste käsikirjalist pärandit (Põldmäe 1965). See on hea algteadmiste andja ja teejuht edaspidisteks uuringuteks ning põhineb autori asjatundlikkusel. Kõrvale võib jätta ilmumisajal valitsenud ideoloogiast ja võib-olla ka autori enese ratsionalistlikust, uurimisainega haakumatust meelelaadist tingitud hinnangud. Ainult peajooni andvas käsitluses on aga - ehk paratamatultki - puudutamata jäänud haruldasemad zhanrid, muuseas ka nägemuste üleskirjutused, mis koos elulugude ja prohvetikuulutustega moodutavad ometi sisuldasa veliste vanade käsikirjade algupärasema ja huvipakkuvama osa. Tähelepanuväärsete usuinimeste kohta käivaid isikuloolisi pärimusi, samuti nende nägemuste ja prohvetlike kuulutuste ümberjutustusi - enamasti omavahel mitmel moel põimunult - kohtame siiski palju suuremal määral suulises traditsioonis. Samal ajal pole sajandipikkuse suulise leviku läbi teinud ilmutus enam ainult selle väidetava nägija, vaid ka iga edasijutustaja usuliste kogemuste peegeldus, mistõttu väheste vahetute kirjapanekute tähendus on väga suur.
Vähemalt Mart Saali ilmutus, nagu ka Lüütsepa Jaani oma, on vaieldamatult protestantlik-pietistlik. Tähelepandav on selle Kristuse-kesksus. Peale Jeesuse märkab nägija veel paaril korral ingleid. Pole võimalik täie kindlusega öelda, kui vana selline seadumus oli. Varasematel sajanditel fikseeritud maagilistes tekstides võib küll korduvalt täheldada pöördumisi Maarja ja pühakute poole, samuti kaebavad mitmed autorid «ebausu» üle, mis väljendus muuseas katoliiklikust perioodist pärinevate pühapaikade ja pühakute mälestuspäevade austamises (vt näiteks Laugaste 1963: 30, 37, 55-56, 60, 69). Kui Saksamaal ja Skandinaavias on võimalik jälgida, kuidas kiiresti, lausa ühe inimpõlve jooksul pärast reformatsiooni asenduvad ilmutustes pühakud ja Maarja inglitega (vt J. Beyeri kirjutist samas kogumikus lk 62-82), siis Eesti kohta pole 16.-17. sajandist vastavat autentset materjali. Maagilised tekstid võivad oma vormellikus tardumuses edasi kanda religioosseid igandeid, samuti võib mõni kombestikuelement säilida pelgalt traditsiooni jõul. Ilmutus, kuigi samuti traditsiooniga seotud, on seda rohkem n-ö horisontaaltasandil, vastates põhijoontes oma aja elavale usule. Tõenäoliseks võib ikkagi pidada seisukohta, et alles vennastekogudus vastandus selgelt poolpaganlikule katoliiklikule sünkretismile, mis elas edasi pealispindseks jäänud evangeelse usu katte all.
Siinne tekstipublikatsioon koosneb kahest osast: J. Oidermanni saatesõnast ja Mart Saali nägemusest tema enese kirjapanekus. Palju huvitavat, sealjuures nii traditsioonilist kui erakordset leidub juba saatetekstiski. Võtkem näiteks nutva väikelapse muutumine vagusaks taevatähtede nägemisest või siis nekrutite püüdmine, mis on meie ajaloolises rahvatraditsioonis vägagi viljeldud teema. Õnnelik pääsmine sünnib kas juhuse tõttu, mis on nii uskumatu, et sunnib seetõttu eeldama kõrgemate jõudude sekkumist, või siis on üleloomulikud tegurid ka avalikuks tehtud (vt nt otsijate silmade sõgestamist nõidprohveti poolt Salve 1998: 75). Igatahes võib saatesõnast, mis ju on õigupoolest lühike elulooline ülevaade, aimu saada Mart Saali tavatult erksast psüühikast, see aga on kindlasti visionaarsuse üheks eelduseks.
Avaldatav nägemus on paralleeliks R. Põldmäe artiklis 63 aastat tagasi avaldatud Lüütsepa Jaani nägemusele, mille originaali (ja selle järgi ka artikli) pealkiri sisaldab määratlust ello käük, st elulugu (Põldmäe 1937).
Umbes samavõrra on biograafilisi teatmeid Mart Saali käsikirjas, mille saatja J. Oidermann on põhjendatult nimetanud ilmutuseks, sest valdava osa selle mahust moodustab ilmutuse või nägemuse üleskirjutus. Biograafilised märkmed paiknevad ju õigupoolest irdosana käsikirja lõpus.
Tegelikult on lõppe mitu: esimesega lõpeb jutustus nägemusest ja pärast kinnitussõnu «aamen» ja «halleluuja» järgneb eelnevaga kaunis vähe seotud manitsus, mis omakorda lõpeb Jeesuse ristil lausutud sõnadega «See on lõpetud». Seejärel tulevad eluloomärkmed, mis oma napisõnalisuses meenutavad sissekandeid perekonnapiiblisse. Manitsus ja eluloomärkmed on ühel, erinevast paberist, lehel. Ka tint, sulg ja käekiri on erinevad. Kui eluloomärkmetes viimasena nimetatud aastaarv on õigesti välja loetud, siis on see leht kirjutatud võib-olla juba mitu aastat enne ilmutuse nägemist. Hiljemalt köitmisel on Mart Saali käsikirja nägemuste osa lehed segamini läinud, deshifreerimisel on püütud taastada nende õige järjekord.
Nii Lüütsepa Jaani kui Mart Saali nägemused on nähtud raskelt haigena, elu ja surma piirimail, võib-olla koguni kliinilise surma seisundis, esimene ainult 15 aastat varem ja Võrumaal. Kui nende kirjapanekuid kõrvutada, siis võib täheldada, et Lüütsepa Jaani nägemus on dünaamilisem ja meeldesööbivate piltide poolest rikkam. Lisaks sisaldab ta huvipakkuva laulu, kus esineb nii regivärssidele kui vennaste lauluvarale omaseid elemente ja mis on püsinud enam-vähem tänini suulises traditsioonis nn värsikesena (vt Salve 1996).
Mart Saali nägemuse kirjapanekus on konkreetsete teise ilma piltidega võrreldes arutluste ja manitsuste osakaal mahult tunduvalt suurem. Niisugune asjaolu viitab võimalusele, et ilmutus on kirja pandud alles pärast paljusid suulisi esitusi kodus omastele ja külalistele, vennaste palvetundides ja mujal, sest vaatamata mitmekordsetele kurtmistele «liha keele» võimetuse üle, pole ilmutuse ümberjutustus sugugi kobav ega napisõnaline, vaid vägagi voolav. Selle laad pole kaugeltki kaine ja pelgalt protokolliv, hoopis vastupidi - jutustuse keelekasutus on hoogne ja osutab ühtlasi, et eesmärgiks pole tühi ajaviide, vaid inimeste meeleparandusele kutsumine.
Kogu kirjapaneku kestel tuleb esile lihaliku keele ja vaimus nähtud taevalike asjade vastandamine, konkreetselt esimese põhimõtteline piiratus ja selle ületamise ponnistused, tuntud juba Piibli prohvetiraamatuist. Piiblist on tuttavad ka paljud Mart Saali konkreetsed nägemuspildid - õigete ja hukkamõistetute käekäik teises ilmas, kuke laulmine, vagade valged riided, kitsas ja lai tee, uus Jeruusalemm, Jeesuse ja uskliku vahekorra kujutamine peigmehe ja pruudi vahekorrana jne. Piibli hea tundmine peaks olema tema kui vennastekoguduse liikme puhul eelduspärane, ja selle paikapidavust kinnitab ka perepärimus (vt allpool J. Oidermanni saatesõna), kuid teisalt on täiesti võimalik, et need ja sellesarnased pildid on meelde vermitud Bunyani «Palveränduri teekonna», vennastekoguduse ühe lemmikraamatu, samuti lauluraamatute ja muu vaimuliku kirjanduse vahendusel.
Teise ilma, taeva ja põrgu nägemine oli üldine ka 19. sajandi alguse taevakäijate liikumises. Kahjuks on teated taevakäijate nägemustest, mis on kokku võetud R. Põldmäe artiklis, jõudnud meieni kas läbi pikemaaegse suulise leviku või siis ajaliselt lähemate, kuid enamasti ebaobjektiivsete kirjalike allikate kaudu, milles on püütud ilmutusi ja nende nägijaid naeruvääristada või lausa karistusväärsetena kujutada (vt. ratsionalistidest kirjameeste ja pastorite tunnistusi Põldmäe 1935, samuti kohtuaktides leiduvaid andmeid Sild 1935). Muidugi võib tõenäoliseks pidada, et ajas ja ruumis tihedalt koondunud taevakäijate nägemused moodustasid omavahel konkreetsete detailide poolest rohkem seotud kogumi, kuna nii Lüütsepa Jaan kui Mart Saal on iseseisvamad.
Üks ilmutustele väga omane motiiv on veel rõhutamine, et kõike nähtut/kuuldut ei tohi avaldada (vrd 2 Kr 12: 2-4). Vahel on see konkretiseeritud: rääkida küll lubatakse, ainult kolme sõna keelatakse kõnelemast; keelu rikkumise puhul on sanktsiooniks surm (vt EStK XXXIV, 18/9 < Ksi; RKM II 83, 151 (8) < VMr; RKM Mgn II 3523 < Vas).
Nagu J. Oidermanngi märgib, oli Mart Saali kirjutamisoskus täiesti iseõppimise teel omandatud, mis oli tavaline ajal, kui rahvakoolide võrk ei katnud kogu maad või kui koolis kirjutamist ei õpetatud. Vennastekoguduse traditsioon on muide tundnud ka kirjaoskuse omandamist ime läbi, näiteks inglite sõna peale (Põldmäe 1935: 167). Mart Saalile olid küll perekonnapärimuse kohaselt eeskuju andnud (tol ajal loomulikult vanas kirjaviisis) raamatud ja küllap sealsete vennaste hulgas ringelnud varasemad käsikirjadki, kuid kui eeskujud isegi olid keele ja ortograafia poolest ebajärjekindlad, siis mida võib tahta veel nende järgijast! Allpool toodud faksiimilele pilku heites peaks mõistetav olema, et selle väljalugemine nõudis tublisti aega, ja eksitusi võib ikka sisse jäänud olla.
Tundus otstarbekas minna erinevat teed sellest, mida R. Põldmäe on kasutanud Lüütsepa Jaani nägemuse publitseerimisel. Arvan, et diplomaatiline äratrükk pole kõige parem lahendus juhul, kui ühelt poolt on usutav, et pikema vaevanägemise tulemusena olen mitme inimese kaasabil suutnud - ehk ebaoluliste eranditega - välja lugeda selle, mis oli Mart Saalil mõttes, ning kui teiselt poolt on karta, et nii mõnelegi lugejale oleks kõikuva, et mitte öelda puuduva ortograafiaga, sõna- ja lausepiire tunnistamata kirja pandud nägemuse kokkuveerimine liiga vaevaline töö. Nii huvitav tekst väärib ometi rohkem lugejaid, ning oleks tõsiselt kahju, kui tehnilised raskused nende arvu vähendaksid! Sellepärast ongi käesolevaga lugejale pakutud siin faksiimilena mõned leheküljed ligemale 200-aastasest käsikirjast (täieliku faksiimile-teksti võib leida e versioonist), teiseks aga selle väljaloetud ja redigeeritud kuju. Vana kirjaviis on sealjuures asendatud uuega, ortograafia ebajärjekindlusi õgvendatud, tänapäevastatud kokku- ja lahkukirjutamist ning interpunktsiooni. Säilitatud on mõningaid koloriiti andvaid murdepäraseid ja/või arhailisi jooni, näiteks o järgsilpides, lühikesed tud-kesksõna vormid, adverbisufiks -ste (pro -sti) jne. Juhul, kui on karta mõne sõna valestimõistmist või mõistmatajäämist, on kohe selle järel nurksulgudes seletus. Paari kohta, mille väljalugemine oli väga raske, on markeeritud nurksulgudes küsimärgiga.
J. Oidermanni rohkem kui sada aastat hiljem kirja pandud saatesõna tundus olevat otstarbekas avaldada originaalkujul, sest tema ortograafia on kindlasti üldmõistetav, kuigi järjekindlusetust ju esineb. Niisugune talitusviis on uuemate ja arusaadavamate käsikirjade puhul tavaline, kusjuures interpunktsiooni siiski korrigeeritakse. Paar problemaatilist kohta on seotud lõpetamata lausetega, mis näivad tulenevat kirjutaja mõttelünkadest. Nende täitmisest on loobutud.
Nagu selgub saatesõnast endast, oli J. Oidermann nägemuse nägija pojatütre mees, nii et seal toodu pärineb oma perekonna traditsioonist ja sellel on n-ö usaldusväärsuse garantii.
Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatakse kokku veel umbes 250 lk J. Oidermanni (kelle eesnimegi pole kahjuks seni õnnestunud avada) enda kirjapandud mitut liiki rahvapärimusi, mis ta on saatnud M. J. Eisenile 1923. ja 1924. aastal. Selle materjali seas leidub nii ehedat traditsiooni kui ka üleskirjutaja töötlusi või lausa omaloomingut. Mart Saali ilmutuse kirjapaneku jõudmise eest Eesti Rahvaluule Arhiivi ja sedakaudu nüüd ka rohkemate lugejate kätte väärib ta kindlasti enim tänu.
Tänan lõpuks omalt poolt Anne Türnpud, Silja Härmi ja Arvo Krikmanni kaashuvi ning abi eest.
E 53892/3 (6) < Tori khk, Lõusa - J. Oidermann (1924).
| |
Vaata ka originaali ... Iga pilt on umbes 240 kb |
Oh
mis rõõm tuleb mino südamesse iga kord, kui see suur
ja kallis arm mino meele tuleb, mis head see kallis ja püha,
püha, püha Jumal oma armsa ja ainosündinud poja läbi
meile on saatnud! Arvame seda südamest järele, mino
armad sõbrad: missugune oleks loomade [= loodute, loodud
olendite] seast taevas või maa peäl olnud, kes seda suurt
ja kallist lunastamise tööd oleks võinud korda saata,
mis meie esimesed vanemad olid juba paradiisi aedas eksinud, siit
saadik ja veel maailma otsani saavad eksima. Ja siis on leitud
üks suur ja kallis mees, kel oli üks võti. Kui tema
kinni pani, ükski ei teinud lahti, ja kui tema lahti tegi,
ükski ei pannud ei taevas, ei maa peäl, ei ka maa all seda
enam kinni. Ja kes see mees oli. See oli meie suur lunastaja Jeesus
Kristus, kes oma liha päevil madalas põlves
kolmkümmend ja kolm [?] aastad siin on elanud, siis on tema
jälle oma isamaale tagasi läinud taevasse. See on meie
ülempreester, kes meie pato süü ja võlad
omas ihos on kannud üles ristipuu pääle ja on
meid sest ristist ja needmisest ja surmast ära päästa
saand valoga.
See
on lõpetud. [- - - ?]
Mina
olen sündinud 1779. aastal. Mina olin lugemas 1797. aastal. Ja
kui mina abielo sisse astusin - 1798. Ja kui ma leseks sain - 1801.
Ja
kui ma jälle abielo sisse astusin - 1803. Ja mu naine Mari oli
vana 23 ja suri.
Ja
mo naine Els on vana 20 aastad.
Ja
see on lõpetud 1803. aastal ja jaanikuu 7memal päeval.
E 53896 - 53909.