Rahvausundi mõiste on avar. Kõige laiemas tähenduses sisaldab see kõike, millesse rahvas usub. Rahvausund on ühtmoodi õpitud ja lahutamatu osa inimmeelest nagu emakeelgi. See on pärimusena põlvest põlve vahendatav eluviisi alus (Hyry et al. 1995: 11). Rahvausundi kesksed valdkonnad on rahvapärane maailmapilt (arusaamad maailmakõiksuse sünnist ja struktuurist, samuti surmast ja surmajärgsest elust jne), rituaalne käitumine (kultuskohad, siirde- ja kalendririitused, taiad ja ravimine), usundilised spetsialistid (nõiad, teadjad, ravijad), rahvapärane mõtlemine (nt moraal, normid ja sanktsioonid, arusaamad õnnest) ja üleloomulikud olendid. Folkloristliku rahvausundi uurimise seisukohalt on huvitavad usundilised pärimused (müüdid, usundilised muistendid, memoraadid, loitsud jne), mille kaudu võidakse uurida ka muid valdkondi (vrd Siikala 1985).

Uurimisobjekti avarusest tingituna keskenduvad rahvausundi-uurimused peaaegu eranditult selle mingile osale, näiteks teatud uskumusolendit puudutavale pärimusele, mõnele rahvapärase maailmapildi mõistele või ka mõne tavandi uskumuslikule alusele. Avarad üldkäsitlused - näiteks kogu rahvausundit haaravad uurimused - on vältimatult valikulised ja üldistavad. Rahvausundi kõiki aspekte on võimatu paigutada ühtede kaante vahele.

Peale teadusalal parajasti valitsevate paradigmade mõjutavad rahvausundi uurimise viise ka uurija kasutuses oleva ainestiku iseloom ja folkloristliku kogumistöö konventsioonid. Vanad arhiivimaterjalid vastavad kõige paremini pärimuse motiivistikku ja levikut puudutavaile ja neist tuletatavaile küsimustele. Folkloristlikud välitööd on omalt poolt olnud tavaliselt lühiaegsed: ühekordset külaskäiku (võimalikult paljude) informantide juurde on peetud õigeks ja täiesti piisavaks materjali hankimise mooduseks (vt nt Goldstein 1964: 24-25).

Uurimused, milles on põhjalikult käsitletud uskumustraditsiooni teatud ajaliselt ja paikkondlikult piiratud kollektiivis toimiva süsteemina, on folkloristikas siiani haruldased. Sedalaadi töid tuleb otsida eeskätt kultuurantropoloogiast või antropoloogiliste sugemetega folkloristikast.

Küla asetseb Teno jõe ja tundruala vahelisel rannaribal. Pildil on Vuolabi maja. Foto Juha Pentikäinen. (TKU/P/67/52.)

Käesolevas artiklis jälgin ühe saami küla pärimust sellisena, nagu see paistab 1960-1970ndail aastail kogutud arhiiviainese valgusel. See küla on Soome kõige põhjapoolsemas Utsjõe (saami keeles Ohcejohka) vallas, Soome ja Norra piirijõe Teno (Deadnu) rannal asetsev Talvadas (Dálvadas).

Esimene reis Talvadasesse. Paadis on Helvi Nuogram- Poutasuo, Lauri Honko ja Olavi Korhonen. Foto Juha Pentikäinen. (TKU/P/67/65.)

Soome folkloristikas toimus 1960ndail aastail tähelepanuväärne metodoloogilise suuna muutus. Varasema, pärimustekstidele keskendunud uurimistöö kõrvale kerkis kultuur- ja sotsiaalantropoloogiast mõjutusi saanud suundumus, mis tähtsustas folkloori kui kultuurilise kommunikatsiooni vahendit. Huviobjektideks said pärimuse edasikandumise protsessid, kasutamine ja tähendus ühiskonnas. Sellistele küsimuseasetustele vastas olemasolev arhiivimaterjal halvasti - ja seetõttu tähtsustas antropoloogiline folkloristika välitöid, «elava» folkloori uurimist seda kasutavas kollektiivis (vt Lehtipuro 1980: 8-9). Seda hõlbustas tehnika areng: 1960ndate aastate saabudes olid uurijail kasutada kaasaskantavad magnetofonid, ja helilindid olid muutunud hinnalt sedavõrd soodsaks, et heliülesvõtete kaudu sai võimalikuks ulatuslikegi välitööde usaldatav ja täpne dokumenteerimine.

Pärimuse elu uurimine mikrotasandil eeldab piisavalt kitsapiirilist uurimisobjekti. 1960ndail aastail saigi paljude teadusalade tüüpiliseks objektiks väikekollektiiv, sageli üks küla (vrd Tommila 1980: 7-10). Nii oli ka Turu Ülikooli saami folkloori uurimisprojektiga. Vaatlusaluses Talvadase külas oli uurimisperioodil kokku kuus majapidamist, mis esindasid nelja suguvõsa. Elatusalade poolest esindas Talvadas Teno jõe äärsetele küladele tüüpilist mitmesuunalist majandust, kus majandusaasta oli rajatud selle igal üksikul perioodil kasutada olevatele ressurssidele. Elu põhines kalastusel (eriti lõhepüük jõest), (rabakana) küttimisel, karjakasvatusel, väikeseulatuslikul maaviljelusel, heinategemisel, marjade, põdrasambliku ja küttepuude korjamisel, palgatöödel (nagu ehitustöö ja kaubavedu) ning erinevatel käsitöödel. Küttimises, kalastuses ja koriluses järgiti territooriumide traditsioonilist suguvõsade vahelist jaotust: igal majapidamisel oli jões oma lõhetõkkepaik ja tundrutel oma heina-, põdrasambliku-, marja- ja rabakanamaad (täpsemini vt Saressalo 1982: 59-141). Põdrakasvatuse tähendus on jõesaami kultuuris olnud marginaalne (Nickul 1970: 172-173).

Aastatel 1967-70 ja 1975 tehti külasse erinevatel aastaaegadel ja erineva uurijate koosseisuga kokku kaheksa kogumismatka. Välitööd on jätkunud kuni viimaste aastateni - tõsi küll, vähem süstemaatiliselt. Küsitletavaiks olid kõik küla täiskasvanud elanikud, kokku 18 isikut, kuigi kõik polnud ühtviisi aktiivsed. Küla parimaid jutustajaid küsitleti ligi 20 korda. Küsitlemisel kasutati üha laienevat küsimusteringi; iga ilmsiks tulnud pärimusmotiivi tundmist püüti testida kõigi külaelanike juures. Keskne eesmärk oli kollektiivi pärimusalase kommunikatsioonivõrgu kaardistamine. (Projektist täpsemalt vt Honko 1971; Saressalo 1981; Nyberg et al. 2000.)

Kokku andsid Talvadases tehtud küsitlused umbes 480 magnetofonilinti hõlmava ainestiku, mis on hoiul Turu Ülikooli kultuuride uurimise õppetooli folkloristika ja usundiloo heliarhiivis. Tutvustades järgnevalt mõningaid küla uskumustraditsiooni keskseid teemasid, ei viita ma (materjali suure hulga tõttu) üksikutele arhiiviühikutele, vaid ainestikust tehtud kokkuvõtvatele tabelitele (TKU/kk 2.6.b.).

Üks viis liigitada talvadaslaste uskumuspärimust on jagada see jämedates joontes 1) pärimusena vahendatud teadmiseks sellest, milliseid üleloomulikke olendeid ja vägesid on olemas, kuidas need avalduvad ja mõjuvad ja milline on inimese asend nende suhtes, ja 2) üleloomuliku maailma tõepoolest kogetud, inimese elu konkreetselt mõjutavateks avaldumisvormideks. Esimest võiks nimetada rahvausundi «abstraktseks» pooleks või traditsioonilaoks: see sisaldab traditsioonilisi arusaamu näiteks mingi haldja nägemisest ja selle välimusest või muudest omadustest, teatud endelooma tõlgendamisest või ohverdamise mõjust, samuti muistenditraditsiooni. Teine omalt poolt tähendab neid aja ja kohaga seotud olukordi, kus inimene tõepoolest sattub kokkupuutesse üleloomulikuga kas rituaalse käitumise kaudu või juhuslikult, nagu talvadaslaste puhul on kõige tavalisem (üleloomuliku rituaalsest ja juhuslikust kohtamisest vt Honko 1980: 97-99).

Tundub triviaalne, et füüsiline keskkond esitab üleloomuliku kogemisele omad piirid. Olendite ja vägede paigutumine keskkonnas pole siiski juhuslik, vaid topograafiliselt organiseeritud. Looduses on teatud kohti ja piirkondi, millega ühel või teisel põhjusel liituvad üleloomulikud tähendused.

Parim vahend Teno jõel liikumiseks on pikk kitsas jõpaat. Sõuab Niiles Antti Pieski Foto Juha Pentikäinen. (TKU/P/67/21.)

Talvadase uskumustraditsioonis on võimalik eristada kolm habitaati, milles igaühes avaldavad mõju omad olendid ja väed: 1) Teno jõgi, 2) selle rannal asetsev tasane külaase ja 3) külast üleval pool kerkiv tundrukõrgendik, kus paiknevad külarahva traditsioonilised elatusalad.

Külaaseme põhjapoolses otsas kerkib suur tundru, Nuvvos-Áilegas, mis on üks kolmest Utsjõe valla Áilegas-tundrust. See nimi on skandinaavia laensõna ja tähendab 'püha'. Utsjõe või Norra poole (Kaarasjõe) tundrute alal liikuv inimene on ikka mingi Áilegas-tundru vaate- ja mõjupiiris (Pentikäinen 1995: 142). Nuvvos-Áilegas'iga on seotud ulatuslik jutupärimus. Selle jõepoolsel rinnakul on kaks kõrvuti asetsevat raviini, mis kas küla isikupärimuse keskse kuju Stuorra-Jouni või siis teise võimalusena hiidolendi (stállu) suusajäljed (vt Huuskonen 1995).

Saamide vana usundi tähtsaim avaldumisvorm oli sejd'ade austamine. Seidad olid kas looduslikud (erilise kujuga kivid, kaljud vms) või puust valmistatud kaasaskantavad iidolid. Elatusalade järgi austati kala-, jahi- ja põhjapõdra-seidasid (vt Pentikäinen 1995: 149-156). Talvadase pärimus tunneb ligemale kümmet seida, ja need on peaaegu eranditult kalaseidad. Küla lähistel on kaks tuntud seidakivi, nn Seitala seid ja Salkkurikivi; viimane on oma nime saanud soolaastjat meenutava kuju tõttu. Teatakse ka, et veel kogumisajajärgul oli mõnel isikul oma salajane seidakoht, millele ohverdati raha või kala hea kalasaagi saamiseks.

Ka küla ümbritseva tundruala väikejärvedel on kalastamas käidud. Viitteist järve teatakse kahepõhjalistena: järve põhjast on viinud augud või luuk selle all olevasse teise järve. Niisuguste järvede kohta kasutavad külaelanikud nimetust räpnajärv (reahpenjávri) või loktajärv, ja nende ehitusega on seletatud järve kalarikkuse vahelduvust.

Teatud elatusalad on vahel nõudnud pikemaajalist viibimist tundrutel. Ööbimise jaoks on tundrusse ehitatud varjualuseid ja onne. Paljusid nii rahvaluule kogumise ajal kasutusel olnuid kui ka juba hävinuid, kuid ikka veel tuntud ööbimispaiku, mainitakse üleloomulike elamuste kogemiskohtadena. Ka vanu eluasemeid ja tühjaks jäänud maju nimetatakse tihti «hirmuäratavateks kohtadeks».

Eespool tutvustatud ja teised nende sarnased füüsilise keskkonna kinnisobjektid moodustavad omalaadse kognitiivse kaardi, mille kaudu külaelanikud liigendavad supranormaalset maailma. On siiski vale oletada, et üleloomulikke olendeid on alati ja kõikjal. Kui uurida talvadaslaste geograafilist elupiirkonda tervikuna, siis võib tähele panna, et üleloomulikke kogemusi või jutuaineid liitub lõppude lõpuks suhteliselt harvade paikadega. Ajaperspektiivi paigutatuna väheneb see hulk veelgi; vanimad juhtumid paigutuvad 19. sajandi lõpukümnenditesse, uusimad kogumisajajärku. (Talvadase üleloomulikku käsitleva pärimuse topograafiast lähemalt vt Enges 1998).

Ola Samuel Rasmus oli Üleloomulike juttude ekspert. Foto Juha Pentikäinen. (TKU/P/67/3.)

Keskseimad üleloomulikud olendid, kellega külarahva kinnitusel on tõepoolest kokku puututud, on teatud surma ja surnuga seotud uskumus-olendid, samuti gufihtar (maa-alune) ja stállu (hiiglane).

Surmaga seotud olendeist on kõige sagedamini kogetud ja kõige hirmutavamaks peetud eahpárash'it, salaja sünnitatud ja surmatud last, kes ilmutab ennast tundrul liikujale kas nähtamatu nutva olendina, väikese alasti lapse või koguni jänese kujul. Eahpárash on ohtlik, sest ta võib inimese ära eksitada ja teda tundide kaupa tõkestada. Tuntud vahendid eahpárash'i minemapeletamiseks on talle nime panemine ja meieisapalve lugemine. Ainestikus on rohkesti jutustusi surmatud lapsega seotud kogemustest, mida küsitletavad olid ise kogenud; pärimus oli kogumisajajärgul ilmselt elav (Pentikäinen 1970: 113; Pentikäinen 1995: 221-224).

Talvadase gufihtar-pärimus on eriti rikkalik.¹ Külas teatakse paljusid maa-aluste olendite asupaiku. Gufihtar on olend, kelle kohtamisest jutustavate memoraatide hulk ainestikus on teiste uskumusolenditega võrreldes tähelepanuäratavalt suur. Tundrus on nähtud maa-aluste põhjapõtru, lehmi ja lambaid, kes on suuremad ja ilusamad kui inimeste omad; kaunid maa-aluste neiud on tulnud tundrus ööbivate meeste lõkke äärde; on kuuldud gufihtar'ide erakordselt kaunist joigumist; eksikombel on ehitatud laut maa-aluste elukoha peale, mille tagajärjel lehmad haigestuvad ja surevad - need on mõned levinud jutusüzheed. Kui nõrk või ebamäärane kuulmis- või nägemisaisting tõlgendatakse üleloomulikuks, siis peetakse selle tekitajaks tavaliselt gufihtar'i.

Ka stállu-pärimus on mitmekülgne. Stállu't kujutatakse suurekasvulise mehena, kellel on sageli seljas punane kuub hõbevööga, mille küljes ta kannab oma rahakotti. See on empiiriline olend, kes inimest kohates kutsub teda endaga maadlema. Küla pärimuses on nimepidi teatud inimesi, kes on stállu'ga maadelnud. Paljud on teda kaugemalt näinud. Pahatahtlik inimene või nõid võib valmistada stállu ja saata selle oma vihamehe kallale. Teiselt poolt on stállu muinasjuttude ja naljandite juhm tegelaskuju ja hilisemas pärimuses on temast saanud didaktiline fiktsioon juóvlastállu (jõulustallu), kelle abil saadi laste käitumist jõulu ajal kontrolli all hoida.

Nendest nime järgi tuntud olenditest ebamäärasem on gobmi (kummitus). Gobmi on avar termin: see võib tähendada nii täpsemalt määratlemata uskumusolendit kui mistahes hirmutavat või võõristust tekitavat kogemust.

Muudest uskumusolendeist erineb ovdasash (uskumusolend, kes käib inimese eel tema enda kujul), sest teda ei peeta hirmuäratavaks. Küla sellekohane pärimus koosneb põhiosas memoraatidest, millest paljud on seotud ühega küla vanematest meestest: temal teatakse olevat eriti tugev ovdasash. Üldine on uskumus, et ovdasash'iga liikuv isik kas sureb aasta jooksul või elab erandlikult vanaks.

Looduse keskel elavale ja sellest oma elatist saavale inimesele on ümbruse pidev tähelepanemine iseenesest mõistetav. Tal on ka pärimuse poolt juhitud arusaamine sellest, mis on tavapärane, mis ei. Paljud loodusnähtused, loomad ja vahel taimedki saavad mõnikord üleloomuliku tähenduse. Teatud tingimuste puhul tõlgendatakse muidu päris tavalisi loodusnähtusi tavalisest erineval viisil - üleloomulikkus on seega seotud kontekstiga. Näiteks esimeseks olemine («kui õngitsedes näkkab esimesena ojaforell, siis ei saa pärast enam midagi») on piisav üleloomulikkuse kriteerium, samuti «vale» esinemiskoht või -aeg. Tundrukaasikus kukkuv kägu ei köida eriti tähelepanu, kuid maja katusel kukkudes põhjustab ta hirmu ja ebakindlustunnet, sest seda peetakse surma või haiguse endeks. Kevadel tavalisest varem kukkuv kägu taas ennustab halba ja külma suve.

Looduse kohta käiv usundiline pärimus ongi peaaegu eranditult seotud õnne mõistega ja eriti ennetega. Elatusalade seisukohalt tähtsaid ilmaendeid tuntakse küla pärimuses rohkesti, niisamuti ka haiguse ja surma endeid. Ilmaendeid otsitakse muu hulgas päikesest, kuust, virmalistest ja vikerkaarest, kuid ka kodu- ja metsloomadest. Tähtsal kohal on põhjapõder: tema käitumise põhjal on ennustatud halbade ilmade tulekut (enne tuisku põhjapõdrad jooksevad nelja või lähevad nõgudesse; või jälle liiguvad ööpäev enne tuule tõusmist selle suunas). Ka paljud linnud on halva ilma ennustajad: järvekaur kiljub ja vares käratseb enne sadu, rabakana teeb enne sulailma kräunuvat häält.

Kägu on halva endena eriseisundis. Eespool mainisin juba tema elupaikade lähedusse tulemise ohtlikkust. Eriti ohtlik on, kui kägu näitab inimestele oma jalgu. Kui kevadel enne käo kukkumise kuulmist pole saanud süüa kala, «situb ta täis», rikub inimese tervise. Niisamuti juhtub, kui inimene hommikul pole midagi söönud ja välja minnes kuuleb käo kukkumist.

Muud halva õnne linnud on rähn ja rasvatihane. Viimatinimetatu on ka õnne rikkuja (kuorzzu); kui jahile minnes kohatakse esimesena rasvatihast, võib sama hästi koju tagasi pöörduda. Sama mõju on jäneselgi.

Jõekalastuse tähtsusest kõneleb muuhulgas lõhega seotud sõnavara küllus. Usundilises pärimuses on tuntud müütiline hiigellõhe, kelle tõusu jõge pidi ülemjooksu suunas on mõnedel olnud võimalik näha.

Eespool on toodud vaid mõned näited Talvadase küla usundilisest pärimusest. Täiesti käsitlemata jäid näiteks arusaamad haigustest ja rahvameditsiin, teadja- ja rahvaarstipärimus, nõidus ja ebausk, eluperioodide ja kalendririitused, samuti rahvausundi ja kristluse suhe.

Kõikehõlmav esitus olekski artikli vormis võimatu. Ehk suudavad näited siiski osutada, mis laadi pärimusest on Talvadase ainestiku puhul juttu. Järgnevalt vaatlen usundilise pärimuse varieerumist kollektiivis.

Rahvausundi üldkäsitlustes on uurimisobjektiks olevad inimesed esitatud sageli homogeense massina, keda oletatakse reservatsioonideta jagavat ühiseid uskumusi. Teine viga, mille uurija võib teha, on arvata, et üleloomulikest olenditest jutustamine tähendab ilma pikemata nendesse uskumist. «Saamid usuvad, et...»-tüüpi üldistused pole harvad isegi uuemates uurimustes. Selles suhtes on Talvadasest korjatud ainestikul oma eeliseid. Pikaaegne, samu teemasid üha uuesti korranud küsitlusprojekt andis tulemuseks tiheda ainestiku (vt Honko 2000: 15-17), mille põhjal paljastub paikkondliku kollektiivi usundilise pärimuse mitmelaadilisus. Varieerumist võib täheldada mitmetel erinevatel tasemetel.

Juba külaelanike põhimõtteline seisukohavõtt üleloomuliku suhtes vaheldub ratsionalismist/skeptitsismist kuni tingimusteta, isiklikel kogemustel põhineva usuni. Esimese katse liigitada talvadaslasi nende üleloomuliku kohta käivate teadmiste põhjal tegi Juha Pentikäinen oma artiklis «Traditsiooni- ja usundiantropoloogilise süvauurimise meetodist» (1970). Ta leidis külarahva seast kokku kaheksa kategooriat, kusjuures liigitamisaluseks oli iga inimese poolt tuntud eahparash-traditsioon. Need kategooriad olid:

1. aktiivne homo religiosus (usub pärimust ja kannab seda edasi),
2. passiivne homo religiosus (usub pärimusse, kuid ei kanna seda edasi),
3. võõra traditsiooni spetsialist (külla elama asunud isik, kes kohalikku pärimust ei tunne),
4. ratsionaliseeriv skeptik (tugineb loomulikele seletustele),
5. indiferentne isik (uskumustraditsioonist mittehooliv),
6. asjatundmatu,
7. liiga tugevasti sotsiaalse kontrolli all olev (ei saa oma teadmisi avaldada),
8. küsitlusest keeldunu (Pentikäinen 1970: 113-115).

Varieerumist on ka külaelanike seisukohavõttudes erinevate uskumusolendite ja üleloomulike jõudude suhtes; usundiline pärimus pole üks tervik, mille inimene kas võtab vastu või tõrjub. Erinevatel olenditel on erinev positsioon üksikisikute maailmapildis. Tähtis, kuid siiski mitte väga selge erinevus näib olevat surmaga seotud olendite ja muude olendite vahel. Viimaseid võidakse lugeda meelekujutuse viljadeks, kuid surmaga seotuid pidada tõelisteks. Kujutelm rahutuist surnuist sobib hästi kristlikku maailmapilti: ebatavalisel viisil surnud või pühitsemata mulda maetud surnu võib olla rahutu.

Varieerumise kolmandat tasandit võib näha tõlgendustes, mida külaelanikud annavad ühele või teisele üleloomulikule kogemusele. Kui sama kogemust on käsitletud mitmetes erinevate inimestega peetud vestlustes, siis varieeruvad tõlgendused ühelt poolt loomuliku (ratsionaalse) ja üleloomuliku vahel, teiselt poolt erinevate uskumusolendite vahel. Näiteks võidakse Teno jõel kalastades kuuldud tundmatut häält tõlgendada kas mingi identifitseerimata linnu või siis surmatud lapse omaks (vt Enges 1998: 16). Kogeja ise ei pea tingimata tuginema üleloomulikule seletusele.

Lauri Honko küsitleb Ola Samuel Rasmust ja ta poega Ilmari Rasmust. Foto Juha Pentikäinen. (TKU/P/67/7.)

Küsitlusest sõltuv varieerumine ongi minu meelest asjaolu, millele tuleb pöörata erilist tähelepanu. Folkloristliku välitöömetodoloogia seisukohalt on tegemist keskse küsimusega: millist informatsiooni me tegelikult saame oma küsitlusmeetoditega ja kuidas see informatsioon kajastab usundilise pärimuse «tõelist elu» kollektiivi argipäevas?

Talvadase välitöödel osales kokku 12 oma taustalt (teadusala, emakeel, etniline taust, sugu, vanus) vägagi erinevat küsitlejat; paljude küsitlejate kasutamine oligi üks projekti metodoloogilistest eksperimentidest. Erinevate küsitlejate tehtud intervjuude võrdlemine osutab, kuidas nii olukorra üldine õhustik kui etteantud jututraditsiooni motiivide käsitlemine jutustaja poolt on otseselt sõltuv küsitleja ja küsitletava vahel valitsevast vastastikusest suhtest. Samadele küsimustele anti eri olukordades erinevaid vastuseid (Nyberg et al. 2000: 498-503; Enges 1998: 18).

Et võida näidata lokaalse kollektiivi usundilise pärimuse komplekssust, selleks on tarvis Talvadas-kogu sarnast tihedat materjalikorpust. Kui külas oleks - folkloristide kinnistunud välitöötava kohaselt - käidud vaid ühe korra, või kui intervjuud oleks teinud üksainus uurija, oleks meie arusaamad talvadaslaste usundilisest traditsioonist väga kitsad ja ühekülgsed.

Nüüd purustab kogutud ulatuslik ainestik romantilise pildi homogeensest väikekollektiivist, mille liikmed jagavad ühist teadmist ja kogemust üleloomulikust maailmast. Nii usundiline pärimus kui ka folkloor üldiseltki on külas jagunenud erinevate rühmade ja - lausa hämmastaval määral - üksikisikute poolt edasikantud traditsioonideks. Suguvõsa näib olevat traditsiooni edasiandmiskanalina esmatähtis, kuid tähtsad on ka mitmesugused ealised, soolised jm rühmad (vt Pentikäinen 1970: 111-113).

Oma artikli alapealkirjas kasutasin sõnaühendit «usundilise pärimuse süsteem». Kuid kas tõepoolest on tegu süsteemiga? Vastus on eitav, kui otsida süsteemi, mille kõik elemendid asetuvad probleemitult oma kohale. Vastupidi, lokaalsel tasandil osutub uskumustraditsioon sisemiselt vastuoluliseks ja kontekstist sõltuvaks kompleksiks, kus uskumine ja jutustamine ning kollektiivne ja individuaalne on paljudel põhjustel läbi põimunud. Minu meelest on süsteemist kõnelemine siiski õigustatud, kuna inimeste suhtumine üleloomulikku on viimselt ikka traditsioonist juhitud. Uurimise probleemiks on selle mitmetahulise süsteemi eksplitseerimine.

Uskumustraditsiooni tervik saab arusaadavamaks, kui seda vaadeldakse avarama piirkondliku traditsiooni taustal. Oleme koos Marjut Huuskosega (Huuskonen & Enges 1998: 57-63) jälginud üleloomuliku-teemalist jutustamist Teno jõe oru (Tenojokilaakso) jutustamistraditsiooni aspektist ja täheldanud, et näiliselt tõsise jutustamise taga võivad peituda erinevad tähendused. Paljud talvadaslaste jutustustest vahendavad kahtlemata veendunud usku üleloomulike olendite ja vägede olemasolusse, kuid samahästi võib jutustamise funktsioon olla pedagoogiline või humoristlik. Üleloomulikuga seotud teemade kaudu võib jutustaja kas või kommenteerida sotsiaalseid suhteid kollektiivis, testida kuulaja taipamisvõimet ja näidata enda kui jutustaja andekust.