Pühendan oma kassi Intsu ja oma tütre Marie merisea mälestusele.

Ühel pühapäeval 1999. aasta aprillis läksin ma Tõrvandi metsa hulkuma. Kohtasin seal sisalikku, kes pärast pikemaajalist piiramist soostus mulle pildistamiseks poseerima. Meenus minu elu esimene kohtumine sisalikuga 4-aastasena - «Isa, vaata, väike krokodill!» Järgmisel päeval palus Mare Kõiva kirjutada mul artikli Kirjandusmuuseumi noorteadurite kevadkonverentsile. Kirjutasingi, aga mitte konverentsi, vaid selle sisaliku pärast. Et ma polnud enam noor, võisin konverentsil osaleda vaid virtuaalselt, see kirjutis riputati netti. Sealse arutelu vastukajad minuni ei jõudnud.

Elu kesksemad sündmused, sünd, abiellumine ja surm puudutavad meid kõiki. Kuid elu algus ja lõpp on muudetud tänapäevaks meditsiiniliseks nähtuseks, tabuks, millega otseselt puutuvad kokku vaid asjaosalised ise ja meditsiiniline personal, ja sedagi haiglaseinte vahel.¹ Hoopis sagedamini kogetakse elu alguse ja lõpu imet koduloomade puhul. Paljudel meist on jutustada lugu oma neljajalgse sõbra kaotusest ning sellega seotud tõelisest leinast, mis tänapäeval puudutab inimest vahel valusamaltki kui kusagil kaugel elavate ja üksteisest võõrdunud sugulaste surm. Lapsed puutuvad matustega sageli kokku eelkõige loomadega seoses, olen kuulnud paljudelt tuttavatelt lugusid lapsepõlves leitud surnud hiirekesele või linnukesele korraldatud matustest. Kui aga on tegu oma armastatud loomaga, on tseremoonia arvatavalt läbimõeldum ja pidulikum.

Kord helistati mulle «Maalehest» ja paluti minult kui matusekombestiku uurijalt Tallinnas avatava krematooriumi avamise puhul intervjuud põletusmatustest, nt selle eelistest. Tegelikult on matused mulle, nagu ilmselt paljudele teistelegi, ebameeldivaks jututeemaks. Vastasin küsijale, et ma ei oska selle poolt ega vastu midagi kosta, et näiteks poja mängukoerale korraldasime põletusmatused, hamstrite puhul tundus aga loomulikum laibamatus. Seletasin lapsele, et lagunenud mänguasjast saab ilus leek ja taevasse tõusev suits. Kindlasti oleks sobimatu olnud lapse lelu lihtsalt prügikasti visata. Hamstrid aga leidsid viimse puhkepaiga akna all kasvava kibuvitsapõõsa veeres, kusjuures nende muldasängitamine oli vägagi problemaatiline, kuna parasjagu olid kõvad külmakraadid ja maapind külmunud. Pakkusin lastele välja ka prügikonteineri, surnud hamster pidulikult pakitud, kuid seda ei pidanud lapsed sobilikuks. Nii pidi loomakese põrm sulailmu sügavkülmikus ootama. Seejuures tänitas eakam lapsehoidja - kuidas ometigi nii võib toimida, miks ei viska me laibajätist prügikonteinerisse.

Kui lõpuks matused kätte jõudsid, oli kirstuks kaunis papist teepakk, mis sai vooderdatud samblaga. Kadunu sai kaasa tükikese leiba, juustu, porgandit ja herkulaid. Ja mitte sellepärast, et vanasti varustati inimsurnuid toiduainetega hauataguse elu tarbeks,² vaid seepärast, et nii oli endal parem tunne. Et justnagu magaval loomakesel poleks millestki puudus. Teepakk sai veel kaunisse paberisse mähitud ja piduliku paelaga kinni seotud. Pakk oli lõppeks nii ilus, et lapsed unustasid matusemeeleolu ja läksid omavahel sellepärast tülli, kumb võib seda rohkem käes hoida.

Kahjuks on hiljem tulnud sama pidulikud matused korraldada veel ühele hamstrile ja meriseale. Merisiga tabas tundmatu tõbi. Veterinaar tegi talle igaks juhuks paar vitamiinisüsti, mis pidavat looma kindlapeale terveks tegema. Kui aga loodetud efekt jäi tulemata, soovitas ta süste jätkata paari kuu jooksul, kuna veterinaari abikaasa olevat ka pärast kopsupõletikku kaks kuud süstimas käinud. Loobusime seepeale looma piinamisest. Nii hääbus merisiga vaikselt oma koduses puuris abikaasa kõrval. Veterinaar käskis teise looma kohe eraldi panna, kuid ka seda me ei teinud. Terve loom nuuskis teist vaid hellalt ja soendas tema külge, ise haigestumata. Tänapäeva inimestele ei võimaldata enamasti luksust surra koduseinte vahel.

Samal ajal põdes ka naabritel merisiga. Lapsed palusid vanemaid: viige minema see haige siga, me ei taha teda enam näha! Vanemad läksid kliinikusse mürgisüsti tegema, kuid see osutus nende arvates liiga kalliks. Loo lõpp on mulle teadmata, kas nad viskasid ta elusalt prügikasti või lõid ta enne maha.

Tundub siiski, et sageli võib lein looma surma korral tõeliselt masendav olla.

Meie hamstrid olid mõlemad emased, kuigi palusin looduskaupluse müüjalt erisoolisi, et loomadel oleks vangipõlves lõbusam. Pärast nende surma jäi nagu kahetsus, et loomad ei saanudki emarõõme tunda, pidid surema viljatute vanatüdrukutena. Kuulsin ka ühelt naabrilt, et tal oli samasugune tunne oma merisigade puhul. Meie, inimesed, kujundame oma loomade saatust, olles kas paremad või halvemad vangivalvurid.

Merisigu ostes soovisin jällegi eri soost loomi, mis ka õnnestus. Nüüd tundus, et loomade põhivajadused said puuritingimustes rahuldatud. Emasloomale oli peatähtis võimalikult palju ja hästi süüa, isaslooma põhiline huvi oli suunatud aga oma puurikaaslasele. Seejuures selgus, et merisigade käitumises oli mõndagi ühist inimestega. Isase lähenemiskatsetele vastas emane kõige toorema küünte ja hammastega tõrjumisega. Sedamaid, kui lootuse kaotanud isane jättis ta rahule, asus aga teine vargsi ja samm-sammult teda provotseerima, näkitsedes lähemale hiilides just sama rohukõrt jne. Olin üllatunud, nähes, et naiselikult silmakirjalikuks peetud käitumine on bioloogiline. Või käituvad merisead hoopis sotsiaalselt? Leidsin kohe samasuguse käitumislaadiga naistele õigustuse: mis teha, kui loodus käsib. Mare Kõiva arvas aga vastupidi, et on kurb, kui mõned inimesed käituvad nagu merisead.

Niisiis kavandasin loomakestele monogaamse abielu. Kuid hiljem tuli ette ka mitmenaisepidamist.

Erinevatel eluetappidel pikutasid merisead külg külje kõrval või puuri vastasotstes, kusjuures otsustajaks selles küsimuses oli emasloom. Siis, kui tulevane ema oli juba nii suur, et kõhus mürgeldavaid poegi võisid inimesedki näha ja tunda, eelistas ta turvaliselt paarilisele eriti lähedal külitada.

Esimene sünniime juhtus 1996. aasta ülestõusmispühadel, kui koju jõudes leidsime, et puuri oli meie nägemata lisandunud imearmas karvakera, kelle lapsed nimetasid Kuldkellukeseks. Hiljem oleme paaril korral sattunud ka ise poegimist pealt nägema.

Õue peal olid meie lapsed pea ainsad, kes teadsid, «kust tulevad lapsed». Kuna naabrilapsed väitsid, et nemad ei sündinud oma ema kõhust, vaid neid toodi haiglast, siis andsin pojale ja tütrele nõu: öelge teistele, et merisiga tõi endale haiglast poja. Sest milleks õõnestada teiste kasvatuse alustugesid, on ju minuga korduvalt pahandatud, et mu lapsed rääkivat teistele, et päkapikke pole olemas.

Merisiga on selline loom, kellel sünnitus käib imelihtsalt ja esteetiliselt. Ta on nagu loodud emaks. Esimesena ilmaletulnud poeg imeb emapiima, teist puhastab ema hoolikalt lakkudes lootekotist ja kolmas parasjagu sünnib. Ka rohkema arvu poegade korral jooksevad juba pool tundi pärast ilmaletulekut puhtad ja kuivad vastsündinud ringi ning paari tunni möödumisel näkitsevad emapiimale lisaks heina.

Huvitav on see, et merisea platsentad (igal pojal oma) on samasuguse kujuga kui inimestel, nn ketasplatsentad. (Platsenta on loote toitumis-, hingamis-, sisenõristus- ja erituselund, mis sisaldab muuhulgas rohkesti aktivaatoreid, vitamiine, hormoone jm). Tänapäeval haiglas inimene ei teagi, mida tema platsentaga tehakse, nt 1980. aastatel räägiti, et neid müüdi välismaale ülikallite hormoone sisaldavate näokreemide tegemiseks (Mikkor 2000). Merisiga on aga oma platsentade peremees ja sööb neist ühe või mitu ära, mis oletatavasti mõjub väga soodsalt sünnitusest taastumisele. Tänapäeval haiglas sünnitanud naised ei tea vahel üldsegi mitte, mis lapse ilmaletulekuga kaasnes, tundmata sageli platsenta meditsiinilist ega rahvapäraseid nimetusigi. Seevastu paljud maanaised, kui küsida platsenta kohta, viivad jutu lehma poegimisele, millest teatakse rohkem. Seejuures on täheldatud, et ka lehm püüab platsenta ära süüa, mida aga inimesed takistavad. On juurdunud uskumus, et lehm jääb platsenta söömisest haigeks. Selles julgen küll kahelda, ega ometigi lehm ole rumalam kui perenaine. Oletatavasti rohkesti hormoone sisaldava platsenta söömine muudab lehma piima inimestele pikemaks ajaks sobimatuks, mis ei tähenda aga sugugi, et see ei võiks vasikale just ülikasulik olla. Ersamordvalased mäletasid veel 1980. aastatel, et platsenta söömisega võis ravida viljatust. Rahvameditsiinis on üle maailma pruugitud platsentat nii toorelt, küpsetatult kui kuivatatult mitmete hädade ravimisel. Seda on söönud ka inimesed tänapäeva Euroopas.³

Merisead on äärmiselt hoolitsevad emad, ka puuritingimustes ei jäta nad oma poegi unarusse, pestes ja kasides neid hommikust õhtuni. Merisigade puhul on huvitav ka imetamine. 1-6 poja peale on loomal kaks pikka ja peenikest nisa, mistõttu suurema arvukuse korral peavad pojad kannatlikult oma järge ootama. Seejuures kaklusi ei esine. Merisiga imetab oma poegi kuu aega, millele järgneb kiire ja karmivõitu võõrutamine. Võõrutamiseks kasutab loom küünte ja hammaste abi, kergelt näksates või küünistades aplalt lähenevaid poegi. Jällegi võib nentida, et ega inimesed ole paremad. Vanasti määriti rindasid võõrutamiseks küll sinepi, pipra ja söega, põue pandi karvaseid asju, et last hirmutada, või anti talle lihtsalt vitsa.⁴

Lõpetuseks võib õelda, et loomi pidades ja neid jälgides saame mõndagi teada iseenda kohta ja mõneski asjas võivad nad meile koguni eeskujuks olla. Loomade matusekombestikku kavandame me paraku ise. Ja ilmselt see, kuidas me seda teeme, määrab suuresti ka meie laste suhtumise tulevikus sellistesse nähtustesse. Nähes, millise hellusega suhtuvad mu poeg ja tütar poegade ootel paisunud meriseaemasse, tundub, et ka merisea emadus kujundab laste suhtumist. Tänapäeva lapsed pole sageli näinud järglaste toitmist emapiimaga, küll aga teavad esimese klassi lapsedki, et rindasid võib täita plastmassiga, ning koolipoisid arutavad omavahel, kas sukeldudes tõusevad täidetud rinnad vee peale või mitte.

Minu jaoks ei olnud oluline mitte loo kirjutamine, vaid sellele järgnenud reaktsioonid. Kirjutis rippus virtuaalselt paaril konverentsipäeval netis. Sealsed vastukajad pole minuni jõudnud. Kuid andsin seda mitmetele tuttavatele ja kolleegidele lugeda. Mida nad siis arvasid? Ise oletasin, et loomakeste loos solvab mõningaid see, et hamstrid surid «viljatute vanatüdrukutena». Aga vastupidi, just see, et muretsesin loomakeste abielulisuse pärast, tundus paljudele väga liigutav. Mulle sõbralikult kohvi välja tehes tõsteti esile just seda lõiku. Üks meeslugeja märkis siiski - ära arva, et su isamerisiga õnnelik on, looduses oleks tal terve kari emaseid!

Pahandas aga mitmeid päkapikuõpetuse naeruvääristamine. Tänapäeval arutletakse aeg-ajalt usuõpetuse vajalikkuse üle koolis. Tegelikult on usuõpetus algklassides päkapikuõpetuse näol üldine ja kohustuslik, sellest kõnelevad aabits, lugemikud ja töövihikud. Lapsed käivad klassiga päkapikumaal, kus jutustatakse nagu loodusõpetuse tunnis, kuidas päkapikud elavad. Ma võiksin tuttavate puhul uurida nende intiimelu, see poleks tabu ja mulle ei keeldutaks informatsiooni andmast. Päkapikuõpetus on seevastu pühimast pühim, puutumatu, ning mingil juhul ei võiks ma oma tuttavate ja naabrite lastelt uurida, mida nad täpselt usuvad. Üht-teist olen siiski kuulnud, ja nuta või naera! Ühele «uskmatule» lapsele tehti teises klassis kaasõpilaste ees häbi, öeldes, et ainult halbadel lastel ei käi päkapikud.

Osa inimesi pahandas jälle, et hoidsin surnud hamstrit sügavkülmikus. «Kindlasti olid sul seal veel kotletid!» tänitati. Ei, kotlette mul küll külmkapis polnud, aga vaata järele, sul endal on seal võib-olla terve verine seapea või -jalad, sõnaga, tükeldatud laip. Hamstrike oli puhta karvakasukaga ja ilusasti pakitud. Tõrvandi kaupluses on lihaletis seapead ja muu lihakraam, sealsamas lihaleti kohal küpsised ja pirukad. See ei riiva kedagi.

Lisaks uurisin veel seda, kuidas suhtutakse platsenta söömisesse inimeste puhul. Seda peetakse täielikuks perverssuseks. Samas on näiteks abort tänini tavalisem meditsiiniline rutiin kui hamba väljatõmbamine.

Kommentaaridest selgub, kuivõrd kultuur määrab ära, mida peetakse normaalseks, mida mitte. Hamstrikesed sügavkülmikus ja platsenta söömine on loomuvastane, seapea maiustusteletis ja abort aga tavalised nähtused.