14. aprillil 2004 kaitses Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Katre Õim eesti keele erialal doktoritöö "Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast". Doktoritööd juhendas erakorraline professor Arvo Krikmann, oponeeris üldkeeleteaduse õppetooli teadur, PhD Ilona Tragel.

Töö ilmus monograafiana uurimustesarjas Reetor. Viimane kujutab endast Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ning Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse ühisväljaannet.

Doktoritöö näol on tegemist interdistsiplinaarse uurimusega, milles vaadeldakse fraseoloogilis-folkloorset ainest (eesti kõnekäändude suurimat ning vormilt homogeenseimat ja selgepiirilisimat alaliiki - võrdlusi), rakendades kaasaegsest keele- ja kujundkõneteooriast pärinevaid uurimisviise. Vahetu uurimisainese maht on ligikaudu 50 000 üksust ja uurimuse eesmärgiks välja selgitada eesti võrdluste süntaktilis-semantilised komponendid ning väljendite troobitekkemehhanismid.

Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast koosneb neljast peatükist. Sissejuhatavas osas keskendub Katre Õim fraseologismide ja kõnekäändudega seonduvaile üldprobleemidele, põhiosas antakse ülevaade eesti rahvapäraste võrdluste süntaktilisest ja loogilisest struktuurist, leksikaalsest koostisest ja kujundisemantikast.

Sissejuhatavas peatükis "Lähtekohti kõnekäändude käsitlemiseks" keskendutatakse kõnekäändude ja fraseologismidega seonduvaile üldprobleemidele: kuidas eristada nn vabu sõnaühendeid püsiühenditest; milliste kriteeriumide alusel jagada kõnekäänutekstide massiiv eri tüpoloogilisteks üksusteks. Esitatakse üldisem ülevaade kõnekäändude, sh võrdluste mitmesugustest varasematest liigituskatsetest vormi, funktsiooni, struktuuri ja tähenduse seisukohalt.

Uurimuse põhiosas, peatükkides "Võrdluste süntaktilis-semantilised komponendid", "Võrdluste leksikaalsed komponendid ja kommunikatiivmodaalne tähendus" ning "Võrdluste troobitekkemehhanismidest", antakse ülevaade eesti rahvapäraste võrdluste süntaktilisest ja loogilisest struktuurist, leksikaalsest koostisest ja kujundisemantikast. Selgub, et fraseologismide süntaktilis-semantiliste komponentide kindlakstegemine on oluline nii (kõnekäänu)tüpoloogia täpsustamise kui ka väljendite tekkemehhanismide väljaselgitamise seisukohalt.

Võrdluste süntaktilises struktuuris eristab K. Õim kolme põhikomponenti: võrdlusobjekt, võrdlusalus ja võrdlusvahend. Nii näiteks võrdluses mokk kõver nagu mustlase tuleraud on mokk võrdlusobjekt, kõver võrdlusalus ja mustlase tuleraud võrdlusvahend. Arhiiviaines annab alust väiteks, et võrdluste komponentide esinemisjärjekord, samuti võrdlusobjekti ja aluse esinemus on suhteliselt vaba. Ilmneb, et kohustuslikult manifesteeritav on vaid võrdluste kõige kujundlikum element - võrdlusvahend. Võrdlusobjekt ei kuulugi tihti väljendi traditsioonilisse koosseisu ega nõua verbaalset eksplitseerimist. Võrdlusalus on sagedamini eksplitseeritud, kuid selle tähendus võib olla kaude väljaloetav ka võrdluse teistest elementidest ja/või kontekstist.

Eksplitseeritud struktuurikomponentide analüüsi tulemusena eristab K. Õim eesti võrdlustes 42 struktuuritüüpi. Eesti võrdluse normaalstruktuuriks võib pidada juhtu, kus võrdlus algab võrdlusobjektiga, järgnevad võrdlusalus ja -vahend. Samas selliste võrdluste koguhulk, mille traditsioonilisse koosseisu kuuluvad kõik võrdluse põhiliikmed (pea jagab kui koorelahutaja), on ülejäänutega võrreldes minimaalne; kõige rohkem on võrdlusi, mis koosnevad võrdlusalusest, konjunktsioonist ja võrdlusvahendist (kõht täis nagu isa-ema pulma ajal).

Kirjeldamaks võrdluse ja selle komponentide semantilisi funktsioone, on K. Õim käsitanud võrdlust (elliptilise) lausena. Võrdluste kui lausete analüüsil on kasutatud lingvistikas tavalist lähenemisviisi, kus lause konstituendid jagatakse semantiliseks predikaadiks, mille tüüpideks on tegevus, protsess ja seisund/omadus, ning aktantideks, mille semantilisteks funktsioonideks on situatsiooni osaliste rollide näitamine. Analüüsi tulemusena selgus, et enamik eesti traditsioonilistest võrdlustest väljendab staatilist situatsiooni, s.o teatavat omadust või seisundit.

Käsitledes eesti võrdluste osade mõistelist jagunemist, lähtub K. Õim seisukohast, et võrdluste leksikaalne struktuur peegeldab võrdluste nn poolte kuuluvust teatud mõistelisse valdkonda. Üldiselt puudutavad võrdlustes kõrvutatavad situatsioonid reeglina inimeste tavapärast elu ja neid ümbritsevat maailma sarnaselt teiste lühivormidega nagu vanasõnad ja mõistatused. Kui võrdlused sisaldavad võrdlusobjekti, siis domineerivad nende hulgas selgelt väljendid, kus võrdlusobjekt seostub inimesega, eriti sageli inimese somaatikaga - silmad, pea, nina, käed jm (nt silmad kui küpsed kartulid ~ vaese mehe võikarbid). Ülejäänud juhtudel figureerivad võrdlusobjektides võrdse sagedusega loodusobjektid või nähtused, elatusalad, majapidamise alale kuuluvad objektid. Võrdlusvahend pärineb sagedamini kolmest mõistevaldkonnast: elusloodus, elatusalad, majapidamine. Kui võrdlusvahendiks on inimene, siis on ta sageli esitatud tegevusala kaudu ning tegijanime vormis, kas siis mingi elukutse/ameti esindajana või normaalse tegevuse sooritajana. Sellise tihtipeale hinnangulise tegijanimelise noomeni esinemus võib sageli piirduda vaid võrdlusevormilisena (nt käib nagu hernekülija).

Võrdluste leksikaalsete komponentide peatükis käsitleb K. Õim lühidalt ka võrdluste koosseisus esinevaid sekundaarsema tähtsusega sõnavaraüksusi, täpsemalt rõhuadjektiive, mille funktsiooniks on suurendada öeldava intensiivsust, emotsionaalsust, pejoratiivsust (nt igavene, suur, vana, va jt).

Sama peatüki lõpus vaadeldakse lähemalt veel ka võrdluste kommunikatiivmodaalset tähendust. Nagu igasugused loomulikus kommunikatsioonis öeldavad lausungid, nii ka fraseoloogilis-folkloorsed ütlused, sh võrdlused, täidavad samaaegselt mitmeid kommunikatiivseid funktsioone. Valdav osa võrdlustest on esitatud väitlause vormis, samasugune kommunikatiiv-modaalne tähendus on omane aga ka mõnedele küsi- ja käsklausetele. Võrdluste vaatlemisel aksioloogilisest aspektist selgub, et väärtushinnangu väljendamine on omane enamikule analüüsitud väljenditest. Võrdlusse kätketud hinnang sõltub paljuski ka kontekstist, võrdlust ajendavast situatsioonist endast. Enamikul juhtudel juhitakse nn hinnanguliste võrdlustega tähelepanu millelegi halvale. K. Õim toonitab seejuures, et võrdluse kui praegu juba arhailise aine juures võib probleemiks osutuda ka positiivse hinnangu ja iroonia eristamine.

Doktoritöö tähelepanuväärivaim osa kannab pealkirja "Võrdluste troobitekkemehhanismidest". See kujutab endast esmakordset sissevaadet eesti fraseoloogiasse kognitiivse lingvistika vaatepunktist. Võrdluse troobitekkemehhanismide selgitamisel on K. Õim lähtunud kognitivistlikust metafoorikäsitlusest, kus opereeritakse selliste mõistetega, nagu kaardistus, projektsioon, mõistestamine, kategoriseerimine, allikala, sihtala, skeem, mentaalne ruum. Töös refereeritakse lühidalt S. Glucksbergi ja D. Gentneri uurimisrühmade vaateid küsimustes, mis senises kujundkõneteoorias on kestvalt olnud vaidlusaluseks probleemiks - nimelt metafoorse operatsiooni olemus, st kas on tegu analoogiatuvastuse või uut kategooriat manifesteeriva atributiivse predikatsiooniga, ning sellest sõltuvalt ka metafoori ja võrdluse kognitiivne suhe.

K. Õim sedastab, et jagades võrdlused võrdlussidesõnale eelnevaks ja sellele järgnevaks pooleks ning püüdes kummalgi poolel taastada traditsiooni kuuluvate elementide toel n-ö maksimaalne täisskeem, kõrvutataks võrdlustes justkui kedagi/midagi ühes situatsioonis kellegi/millegagi teises situatsioonis. Võttes aluseks võrdluste ülalkirjeldatud moodustajate põhitüübid, esitab K. Õim oma töös eesti võrdlustele iseloomulikud moodustusmallid. Need ei pea silmas mitte ainult võrdluste leksikaliseeritud osi, vaid kahe situatsiooni, s.o võrreldava ja võrdlusvahendis esitatu tervikstruktuure, st kasutavad ka suurt hulka üldisemat laadi teadmisi, mille abil toimub kõnekäändude mõtestus ka tegelikkuses.

Ilmneb, et võrdlustes domineerivad juhud, kus võrdlusobjekt ja -vahend ei opereeri mitte kahe erineva, vaid ühe ja sama mõistelise valdkonna piires, st on metonüümilist laadi. Töös on analüüsitud mitmeid ebamäärase denotatsiooniga sõnu (verukas, mursa jt), mis on headeks näideteks metafoorsete ja metonüümiliste operatsioonide koostoimest võrdlustes. Samale suundumusele osutab K. Õim oma töö lõpuosas, analüüsides sünonüümia- ning ühtlasi metafoorsus- ja metonüümilisusvahekordi võrdlustes, mis kätkevad mõistet `kiiresti'. Keskendumine just sellele mõistele on seletatav kuulumisega eesti võrdluste kümne sagedamini esineva tähenduskomponendi hulka. Ilmneb, et kui võrdluste mõistmisel domineerivad küll enamasti metafoorsed ülekanded, siis võrdlusvahend on sageli mõistetav ka metonüümiliste projektsioonide kaudu.

Kokkuvõtvalt sedastab K. Õim, et võrdluste analüüs osutab üldist tendentsi, et eesti võrdlused on metafoorselt/metonüümiliselt hübriidsed.

Anneli Baran