Selle raamatu näol on tegemist küllaltki eklektilise kogumikuga, mille läbilugemisel tekkis esimese hooga küsimus, kas on see nüüd teaduskirjandus või esseistlik populaarteadus. Teoses on nii teaduslikke artikleid (A. Lõugas) kui ka filosofeerivaid mõttemõlgutusi (A.-E. Naelapea).

Raamatu eesmärk on, lähtudes A. Jürgensoni eessõnast, lahata eestlase identiteedi olemust läbi aegade. Identiteedist on juttu palju: nii võrdleb K. Kikas semiootilisest vaatevinklist rahvuse mõistet kahes rehepapi-loos, räägitakse setudest kui ambivalentsest eestluse sümbolist (M. Piho), aga ka Siberi eestlastest (A. Jürgenson). Samas on käsitletud teemasid, mida taolistes teostes tihti ei kohta: stalinistlikku arhitektuuri Eestis (S. Sultson) ja ka erinevate sotsiaalsete koosluste enesedefinitsiooni (M. Antson).

Raamat on huvitav just oma kirevuses ja ka selle poolest, et saame ülevaate, millega siis eesti teadlased tegelevad ja millist teoreetilist baasi kasutatakse. Minu jaoks oli rõõmus avastus, et eesti humanitaarteadustes on täheldatav nii temaatiline kui ka teoreetiline laienemine, samuti suund interdistsiplinaarsusele. Kui A. Jürgensoni eessõna lugeda, siis tekkis tunne, et raamat on teatud mõttes püüe "üles ehitada" globaliseeruvas maailmas kaduma kippuvat eesti identiteeti, kuid edasi lugedes muutus lähenemine siiski pigem analüütiliseks. Aeg on nähtavasti käes liikuda uute teemade poole: V. Runneli ja P. Õunapuu katse leida "eesti asja" sisu ja vormi 1990ndate alguses on ühtlasi katse alustada eesti identiteedi jaoks oluliste sündmuste teadusliku dekonstruktsiooni ja analüüsiga. Selles mõttes ongi see raamat "ajast ja loost" ehk eestlastest mitme kandi pealt ja läbi mitme aja.

Fiona Hill & Clifford Gaddy. The Siberian Curse. How Communist Planners Left Russia Out in the Cold. Washington, D.C: Brookings Institution Press 2003. 304 lk.

Laineid löönud raamat Venemaa poliitilisest geograafiast. Hill ja Gaddy analüüsivad nii Tsaari-Venemaa kui ka NSVLi arengut ja näitavad veenvalt, miks tänapäeva Venemaa ei saa niipea võrdseks teiste suurriikidega. Peamised argumendid on, et Venemaa on liiga suur ja külm. Nõukogude aja majanduse ja infrastruktuuride ülesehitamine lähtus ennem ideoloogiast kui majanduslikkusest. Sestap paisati Siberisse liiga palju inimesi ja nad paigutati majanduslikus mõttes liiga suurtesse linnadesse. Tagajärg oli nähtav paari aasta taguses Primorje krai ärakülmumises: suur osa Siberi linnadest on liiga kallid ülal pidada. Infrastruktuur on logisev, transport kallis, linnad kui sotsiaalsed kooslused välja arendamata, ainukene viis asulaid ülal pidada oli ja on dotatsioonid.

Autorid näitavad, et tänapäeva maailma suurriik ei saa elada 19. sajandi kategooriatest lähtuvalt. Kui tol ajal tähendas suur territoorium riigi võimsust, siis tänapäeval on võimsa riigi eelduseks piisavalt väike territoorium, nii et tooraine, tööstus ja turud oleksid võimalikult lähestikku ja piirikaitsele kuluks võimalikult vähem vahendeid. Uurimus annab seletuse, miks Venemaa, maailma üks rikkamaid riike maavarade poolest, on samas elustandardilt vaata et Kolmanda Maailma tasemel. Hilli ja Gaddy raamatut peaksid lugema kõik Venemaa teema erinevate valdkondadega tegelevad uurijad, aga ka geograafid, majandus- ja sotsiaalteadlased üldse.

Alexia Bloch. Red Ties and Residential Schools. Indigenous Siberians in a Post-Soviet State. Philadelphia: University of Pennsylvania Press 2003. 264 lk.

Soo- ehk gender-temaatika on Siberi uurimustes alakäsitletud valdkond. Kui kaasaegseid antropoloogilisi teoseid kirjutavad Siberi põliselanikud, siis jääb mulje, et Siber on suur taiga ja tundra, kus elavad mehed (kütid, kalurid, põdrakasvatajad), kes üritavad hambad ristis säilitada oma traditsioonilist eluviisi.

Gender-temaatika tõi Siberi antropoloogiasse Petra Rethman (2001), vaadeldes naise osa nn traditsioonilises eluviisis. Alexia Bloch oma uurimuses läheb sammu kaugemale. Tema uurimuse aluseks on internaatkoolid ja nende roll tänapäeva evengi identiteedi kujundamisel.

Internaate kritiseerivad paljud põlisrahvaste aktivistid ja ka antropoloogid kui traditsioonilise kultuuri hävitajaid. Bloch näitab, et internaatkoolide roll Siberi põlisrahvaste elus on palju mitmekülgsem. Ta uurimus põhineb erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse kuuluvate naiste biograafiatel ja tõstatab küsimusi, mis on tuttavad, aga välditud paljude Siberi uurijate poolt: Miks on Siberi nn rahvuslik intelligents peamiselt naised? Miks annavad emad kõigest hoolimata oma lapsi internaatidesse, aga mitte vene päevakoolidesse? Miks igatsevad paljud inimesed taga "vana head" internaati kui kohta, kus valitses distsipliin ja kõrge moraal? Miks aga sotsiaalselt marginaalsed naised (näiteks uusrikkad) vihkavad internaate? Kust tulevad "autentse" kultuuri kategooriad? Bloch näitab, et nõukogude rahvuspoliitika tekitas internaatkooli näol institutsiooni, mis on aborigeense institutsiooni looja ja kandja. Internaat on koht, kus lapsed said olla varjul rassistliku välismaailma eelarvamuste eest, aga ka lävi kõrgharidusse, kui mainida vaid üksikuid olulisi aspekte selles uurimuses.

Tegemist on raamatuga, mis seletab lahti mitmed Siberi põliselanikega seotud müüdid. Samas on see uurimus sellest, kuidas riik kasutab oma haridussüsteemi endiste nomaadide sidumiseks riigiga ja konkreetse regiooniga. Alexia Blochi raamat peaks huvi pakkuma mitte ainult Siberi uurijatele vaid ka kõigile, kes on huvitatud "rahvuse loomise" protsessi analüüsist, aga muidugi ka gender-temaatika huvilistele.

Aimar Ventsel

Kirjandus

Rethman, P. 2001. Tundra Passages. History and Gender in the Russian Far East. University Park, Pennsylvania: The Pennsylvania State University Press.