Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis avati keset Eestimaa suve, ent Rohelise Mandri talve (8. juulist 4. septembrini 2004) Andres Kuperjanovi ja Mare Kõiva näitus "Talvemaastikud II: Võõraste tähtede all". Näitus - fotod ja intervjuudest litereeritu - tutvustab Austraalia eestlaste eluolu. Fotod (autor Andres Kuperjanov) on tehtud valdavalt koduses keskkonnas, sest tegemist on välitöödel silma jäänuga, kuid neisse mahtus ka muud kohalikku vaatamisväärset.

Fotode ja litereeringute valik oli tehtud ilmselt selliselt, et vaataja saaks pildi eestlaste elust Austraalias ja et litereeringute fragmentidesse mahuks värvikaid mälestusi. Loomulikult on eksponeeritavatel fotodel olevad inimesed laias laastus üle keskea. Mälestuste koguja pidas ilmselt silmas, et jutustajad mäletaksid Austraaliasse tulekut ja nende eesti keel oleks säilinud muutumatuna. Lood on kõnekeelsed, sest me ei kõnele ju üldjuhul nii, nagu kirjutame. Siinkohal väljavõte ühe keeleteadlasest Austraalia eestlanna jutust.

Ma mõtlesin, et ma olen igasuguseid õppekavasid koostanud, miks ma ei saa siis koostada ühte õiget õppekava, mis oleks efektiivne eesti keele õpetamiseks niisugustes tingimustes, nagu me seda õpetame - paar tundi nädalas, kus kodus ei saa võib-olla mingisugust abi. Vahel nad räägivad kodus ingliskeelt. Puhteestlased. See on väga sagedane. Iga aastaga rohkem ja rohkem. Nojaa, aga ei, ei saand. Ei saand koostada. Siis ma mõtlesin, et noh, et ma lähen ja...

Keeleküsimus on Austraalia eestlastel loomulikult väga olulisel kohal. Seda tõendavad ka näituse väljapanekud, nagu kohapeal väljaantavad ajalehed ja teatmikud, mis valgustavad eestlaste elu ja tegevust Austraalias, kuid keele elushoidmine ei piirdu ainult sellega. Eksponeeritakse ka Austraalias trükitud eestikeelset luulet. Mingil määral võib eestluse hoidmise märgina tõlgendada ka käsitööd ja maale, mida on fotodel jäädvustatud. Ka on sealsed eestlased näituse tarvis eraldanud omavahelise kokkuhoidmise märgiks üksteisele saadetud kirju ja fotosid, kus üheskoos poseeritakse. Väljapanekus leidub ka kodueestlastele saadetud kirju, fotosid ja jõulukaarte. Need kõik on eksponeeritud omaette vitriinides.

Olulisel kohal on loomulikult Eesti Maja kui rahvuslik sümbol. Fotodelt selgub, et see ei ole sugugi ainus eesti rahvuslik sümbol kängurumaal, vaid on olemas Thirlmere Eesti küla, kus on supermarket eestipärase nimega Kungla, eesti kirik ja muud ühishooned. Seega on rõõmustav tõdeda, et väikerahvas polegi nii väike, kui igapäevase masstoodangu taustal tunnetatakse, vaid on suutnud end aktsepteeritaval tasemel esindada ka maakera teises otsas.

Arvestades, et eestlased olid põgenikud, on näitusel esindatud ka põgenemislood. Vilma Kivivälja kodus on pildistatud tema päeviku lehekülgi, kus on lapsekäekirjaga päevade kaupa kirja pandud, kus millal viibiti ja kuhu edasi mindi. Ka iseloomustas päevikut märksõna `ärevus'. Arvestades, et enamasti saabuti Austraaliasse pärast 1944. aastat Saksamaa kaudu, ei ole see sugugi imekspandav. Kuigi põgenedes arvatavasti palju asju kaasa võtta ei saanud, oli samal naisel siiski fotosid, mis olid tehtud enne sõda.

Et fotodel nähtavad kodud, niipalju kui portreefotodelt näha, vastavad küllaltki eesti maitsele, siis on seeläbi tunnetatav, et põgenemine oli ikkagi pigem midagi sunnitut kui võimalus heaolu saavutada.

Leidus ka eestlasi, kellele Eesti Maja oli esimeseks peatuspaigaks uuel kodumaal. Oluline on märkida, et eestlasi oli Austraalias juba enne Teist maailmasõda, nagu selgub ühe mehe kirjeldusest, mille siinkohal välja toon.

Siis tulime Sydneysse. Oli väga ilus päiksepaisteline talvepäev, kahekümne viies juuni. No ja seal olid meil kaks inimest selleaegsest Eesti abistamise komiteest, nendest, keda me kutsusime vanaeestlased, noh, need varem siia tulnud, vastas. Eestlane tunneb ikka eestlase ära, nii et pandi meid siis autodesse ja viidi Eesti Majja. Seal oli üks suur tuba, mida sel ajal kutsuti piljardituba, sest seal oli piljardilaud. Seal olid juba mõned, kes olid ka samasuguses korras saabunud paar päeva varem, ja seal oli terve selle suure - võiks öelda, peaaegu kogu saali põrand oli kaetud õlgedega - ja seal olid siis kõik naised, lapsed ja mehed segamini, tähendab päeval ja öösel, ja seal ei olnud mingisuguseid vaheseinu või linasid ega midagi. Seal me siis niimoodi olime ja sel päeval - see oli laupäevane päev - seal oli jaanipäevapidu [---].

Möödapääsmatu on ka võõral maal tööleidmise teema. Tööd leida polnud sugugi kerge ja tihti tuli leppida tööga, mis ei vastanud tööotsija erialale. Siinkohal toon näiteks ühe naise värvikalt kirjeldatud käekäigu, mida sai näitusesaalis lugeda.

Meil oli Austraalias majanduskriis ja töökohti ei olnud saada, nii et kui meie Sydneysse jõudsime, siis ei olnd võimalik Sydneys üldse tööd saada. Mida teha? Siis oli niisugune võimalus, et sai maale suurtaludesse tööle, aga maataludesse vajati kokkasid ja lambatapjaid, ja niisugusi, aga me ei olnud ju midagi sellist teind. Aga me läksime sinna tööametisse ja küsiti, et - see on cook and groom, see on kohe niisugune paariskäiv amet. Cook and groom.

Kas te oskate keeta?

Jaa. - Olin uue kokaraamatu ostnud.

Siis öeldi minu mehele niimoodi, et kas te oskate lehma lüpsta. Ja tema oli skaut olnud palju aastaid ja teate, skaudipoisid lähevad maale, ja kui nad on laagris, lüpsavad niimoodi natukene naabrite lehmi või niimoodi. No seda ta oli teinud ja ta teadis, kuidas nisast piim välja tuleb igal juhul.

Aga huvitav oli see, et siis küsiti, et aa, et mitu lehma te tunnis lüpsate.

Ja ta ütles: kuus.

Selle peale ütles, et oi, siis te olete küll väga hea lüpsja.

Kui oleks öeldud kaksteist, siis oleks olnud rikutud!

Ka lisaksin ühe mehe käekäigu, mis näitab, et võõral maal elu alustamine ei kulgenud takistusteta.

Me saime siis korteri kahe vanapoisi juurde ja siis ma vahetasin töökohta sinna lähemale kuskile, aga siis ma olin ikka vabrikutööline veel. Nii palju võiks veel mainida, et see korterisaamise asjus, siis sealt abistamiskomiteest üks daam ütles mulle ka niiviisi: "Noh, teil kaks last ja mõlemad poisid? No kes teid tahab?"

No miks need poisid pidid siis hullemad olema kui tüdrukud? Aga noh, niiviisi oli. Ja sellised laused jäävad eluks ajaks miskipärast meelde.

Et aga fotodelt vaatavad vastu elurõõmsad näod, on selge, et takistused on vapralt ületatud. Samuti kumab juttudest läbi, et tänapäeval heaolumaana tuntud soe Austraalia polnud eestlasele alati kõige sõbralikum ega looduslikult kõige vastuvõetavam. Siin on näide sellest, mis tänapäeva Austraalias on ühele väliseesti mehele vastuvõetamatu.

Siinsamas, sellel tänaval me elasime ja paar nädalat tagasi tõmmati see maja maha. Oli samasugune maja, kui see, aga saivad neli krunti. See oli niivõrd suur krunt, et kui maja oli seal peal, tõmmati see maja maha, sest maa maksab siin praegu tänaval nelisada tuhat dollarit. See on kole lihtsalt.

Näitusel on mitmeid loodusfotosid, mis on kontrastiks Sydney pilvelõhkujapiltidele - need on ehitatud selgelt rahamentaliteedil põhinevalt. Näib, nagu oleks vähemalt kaks erinevat Austraaliat - üks koaalade ja kaljude, teine pilvelõhkujate ja kiirrongide oma. Näitusel nähtu põhjal võib lisada ka kolmanda - eestlaste ja Eesti Maja oma. Seda viimast võib iseloomustada järgmiselt. Tegemist on meile looduslikult kauge maaga, kus elavad tavadelt ja olemuselt lähedased inimesed. See on segu moodsast heaolumaast ja vanast heast eesti ajast koos oma traditsioonidega, millest vägagi kinni peetakse. Selline nähtus saab olemas olla tänu eestlaste ühistele ettevõtmistele, mida samuti fotodel jäädvustatud on.

Maarja Villandi