Ave Tupits. Soolatüügaste ravimisviisid eesti ja iiri rahvameditsiinis Jakob Hurda kogu ja Iiri Folkloori Arhiivi materjalide põhjal. Magistritöö. Tartu Ülikool. Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. 2004.

Vaatamata pikale ja lohisevale pealkirjale on Ave Tupitsa magistritöö sisukas, järgib eesti folkloristika traditsioone ning on esimene eesti ja iiri rahvameditsiini ühe alateema võrdlev käsitlus.

Ave Tupits alustab uurimust ülevaate andmisega rahvameditsiinist. Edasi käsitleb ta lähemalt soolatüügaste tekkimise põhjusi ja ravi eesti ning iiri rahvameditsiinis. Töö sisu moodustubki suures osas soolatüügaste ravi puudutavate iiri ja eesti käsikirjaliste tekstide võrdlusest. Autori enda sõnul on magistritöö eesmärgiks jälgida eesti ja iiri rahvameditsiini korreleerumist ühe konkreetse nahahaiguse näitel, vaadeldes mõlema maa rahvameditsiini laiemas pärimuslikus kontekstis. Püstitatud eesmärgi töö ka täidab.

Soolatüükad on olnud tülikas laialt levinud nakkushaigus, mida on püütud erineval viisil mitmete vahendite abil ravida. Haiguse suhteline ohutus on teinud võimalikuks ravivõtetega eksperimenteerimise. Näiteks eesti materjali põhjal ilmneb, et soolatüügaste vastu aitavad sool, vesi, liha, niit, loitsud jne. Iirlastel on olulisteks abivahenditeks tigu, kartul, peekon, vihmavesi, niit, loitsud jms. Töö näitab, et kahe maa rahvameditsiinilised ravivõtted on üsna sarnased. Paljus lähtutakse analoogiamaagiast - sarnane ravib sarnast.

Esmapilgul tekib küsimus, miks võrdlusobjektiks on valitud just iiri folkloor ja kas põhjendus, et mõlemal maal on sarnane ajalooline ja kultuuriline taust ning agressiivsete suurriikide valitsemise kiuste on säilitatud oma keel ja kultuur, on piisav. Pigem on eesti ja iiri materjal võrreldavad just tänu sarnasele folkloori kogumise ideoloogiale, mis on seotud taotlusega määratleda oma rahvuslik identiteet traditsioonilise folkloori kaudu, nagu tõi välja ka magistritöö kaitsmisel (15. juunil 2004) oponent magister Merili Metsvahi.

Tööd lugedes ei saa vastust küsimusele, kas teistes eesti kogudes peale Jakob Hurda oma leidub tekste soolatüügaste ravi kohta. Autor on teinud oma valiku, võttes uuritavateks materjalideks Hurda kogu vastavad tekstid ning Iirimaalt peamiselt Mayo ja Sligo maakondadest pärit teated soolatüügaste tekkimise, nendest hoidumise ja ravi kohta.

Tänapäevaga seob tööd viimane osa, mis on kirjutatud internetis leiduva soolatüükaid puudutava materjali põhjal. Vastused näitavad, et ka tänapäeval arutletakse soolatüügastest lahtisaamise üle ning teatakse vanu ravivõtteid, kuid reaalses elus domineerib siiski akadeemiline meditsiin, nagu ka muude haiguste puhul. Loodusravi kasutatakse pigem üldravi toetuseks.

Tiia Ristolainen