Auväärses Folklore Fellows' Communication sarjas ilmunud setu lauliku Anne Vabarna paariseepose (Näio koolulaul ja Suureq sajaq) teaduslik väljaanne kujunes ühelt poolt ootamatult ja teisalt sümboolselt Lauri Honko viimaseks kummarduseks läänemeresoome eepilisele Kalevala-meetrilisele laulutraditsioonile, mis vaieldamatult oli tema meelisteemaks iseäranis viimastel aegadel ning mille üheks organisatsiooniliseks tunnistuseks oli rahvusvahelise projekti Rahvapärased eeposed Läänemere idakaldal (Traditional Epics in the Eastern Baltic Sea Region) ellukutsumine 1999. aastal. Iseäranis suur tähtsus on sellel väljaandel kahtlemata setu folkloori tutvustajana rahvusvahelisele auditooriumile. Anne Vabarna loomingu kui "kõige traditsioonilisema" või olulisema setu leelo ilmnemisnäite võiks muidugi juba enne raamatu kättevõtmist natuke vaidlustada, kuid jäägu see siin nüüd tegemata. Eepos kõlab ikkagi uhkelt.

Väljaande proloogi (lk 16-18) moodustab Anne Vabarna ülesleidja, soome folkloristi Armas Otto Väisäse 1923. aasta novembris Päevalehes ilmunud artikli tõlge, milles ta lühidalt eeposte saamisloost ja selle lauljast toonasele Eesti avalikkusele teada annab. "Uue eesti eepose" teema toonases Eestis vihjas kahtlemata Kalevipojale, mis selleks ajaks oli juba jõudnud üle elada nii oma esmase inspireeriva rolli rahvuse loomisel, aga niisamuti ka sauna "suurema" autentsuse ja parema luulemeisterlikkuse ihalejate poolt. Kummatigi ilmneb juba Väisäse enda artiklist Anne Vabarna paradoks - kihutas teda "pikka formaati" laulma ju mitte sugugi setudele modernse identiteedi andmise iha, vaid pigem märksa isiklikum soov endast ilmale teada anda, nähtus, mis loomulikult on juba ammu Homerose-kutsega kaasas käinud. Võimalik, et sellelaadne isiklikkus - nii laulmispõhjuses kui ka naiselikus temaatikas - on üks Lauri Honko poolt rõhutatud "naiseliku eepose" põhitunnuseid, eristudes sellisena muudest, maailmale paremini tuntud, valdavalt kangelaseepilistest identiteeditekstidest.

Paariseepose - Anne Vabarna kahe sarnase süžee, kuid erinevate lahendustega loo - ingliskeelse paralleeltõlkega originaaltekstide teaduslikule esitusele eelneb põhjalik sissejuhatus. Rahvusvaheline lugeja saab lk 21-36 kokkusurutult, kuid esmateabeks vajalikul määral ülevaate setude maast, rahvast ja selle kujunemise loost ajaloolises plaanis, ning kultuurilisest enesemääratlusest eestlaste ja venelaste piirialal asudes kaugemas ja lähemas minevikus. Anne Vabarna setu identiteet avaneb siin ennekõike poeetilises võtmes reflekteerudes ja võimendudes just võõramaist rahvaluulekogujat kohates. Kirjaoskamatu kohaliku naisterahvana suutis Anne Vabarna hästi tajuda "ajastulist kutset" - aja jooksul Eesti Vabariigis üha enam laiale maailmale korda minema hakkavat setu eksootikat.

Edasi tutvustatakse lugejale lühidalt (lk 37-59) setu Kalevala-meetrilise laulu žanrilist jaotust peatudes ka seni esinduslikemal setu laulude kogul - Jakob Hurda 1904.-1907. aastail ilmunud kolmeosalisel Setukeste lauludel, ning tutvustatakse setu rahvaluule uurimislugu. Viimases ja veel ka eraldi peatükkides lk 60-77 leiab lähemat käsitlemist ka Anne Vabarna muu pikemaformaadilisem looming eesotsas Paulopriit Voolaine kaasabil sündinud setude "päris" eepose Pekoga, samuti Anne Vabarna isik ja koostöö kogujatega. Paariseepose loojaid ja setu toonast eepostega haakuvat olustikku aitavad tekstile lisaks illustreerida ka arhiivifotod raamatu tagaosas.

Sissejuhatuse eeposeteoreetilisemas pooles lk 78-162 avaldub ennekõike Lauri Honko viimaste aastate teoreetiline nägemus eepose komponeerimisprotsessist, mis täielikumalt leidub mitmetes ta varemilmunud artiklites ja eelkõige Lõuna-India Siri eepose käsitluse esimeses osas (FFC 265). Kuivõrd Anne Vabarna siinkäsiteldavate eeposte temaatiline selgroog põhineb etnograafilisel setu pulmakirjeldusel, milles itkemisel on traditsiooniliselt tähtis osa, tuleb vaatluse alla ka setu ja läänemeresoome itkutraditsioon - teema, millega on eriti tegelnud väljaande kaasautorid Anneli Honko ja Paul Hagu. Eepose kui katusžanri ja itku vahekorra uurimist põhjendab asjaolu, et Suureq sajaq sisaldab ka 16 pulmaitku, mis moodustavad 10,1% kogutekstist.

Vaieldamatult suurim töö antud teose väljaandmisel on seotud eeposte tõlgete tekstualiseerimisega. Tõlke ettevalmistamisel ja koostamisel avaldub Lauri ja Anneli Honko kogemus Siri eepose teksti sarnasel toimetamisel mõned aastad varem. Poeetilise teksti tõlke puhul on valida alati kahe põhitee vahel - algteksti suhtes tõetruum ja end sellele pigem allutav lähenemine, ning algteksti poeetiline edasiarendus-ümberloodus. Võib kindlasti väita, et antud juhul on rakendatud enam esimest teed, püüdes töö käigus välja selgitada laululise vormelkeele poeetiliste algüksuste olemus ja esinemiskord ning nende võimalikult täpne kajastumine tõlkes (vt ka lk 149-150). Niisiis on ka tõlkes püütud esikohale jätta Anne Vabarna loojaisik ja Kalevala-meetrilise laulu poeetiline spetsiifika. Kahe lehekülje kaupa jooksvat paralleelteksti (originaal ja tõlge) rikastavad-täpsustavad ka asjakohased marginaalid: vasakul pool Armas Otto Väisäse üleskirjutustest pärit kommenteerivad noodid, paremal Lauri Honko poolt kokkuvõtvad sisustruktuurilised märkmed, mis hõlbustavad kokku 6621 värsi pikkuse põhiteksti hoomamist.

Kuivõrd saame me Anne Vabarna ja Armas Otto Väisäse koostööviljana sündinud ja üldlevinud setu lüroeepilistest lauludest mitmeid kordi pikemaid siinseid lugulaule pidada traditsiooniehtsa "pika formaadi taasleidmiseks" (vt lk 156 jj) läänemeresoome laulukultuuris? Kuivõrd on ikkagi seotav Anne Vabarna isiklik ambitsioonikus Kalevala või Kalevipoja loojate rahvuslikult strateegiliste ideaalidega? Anne Vabarna lauldu on küll formaadilt pikk, kuid temaatiliselt natukene liiga uudne ka setu leelo kontekstis. Näib, et samavõrd, kui me saame kõnelda aastatuhandete pikkuse Kalevala-meetrilise traditsiooni kestmisest, nagu seda esitab Lauri Honko siin, võiksime Anne Vabarna eeposeid vaadelda ka kui kurioosumeid, 20. sajandi alguses setu külakultuuri tunginud modernistlikku vapustust. Sarnaste nüansside tagamaad jäävad siin rahvusvahelisele lugejale suhteliselt hoomamatuks. Lisaks Anne Vabarna esitatu suurepärasele tekstualiseeringule on see raamat ühtlasi ka mälestusmärgiks Lauri Honko eepiliselt monumentaalsest kirest lähedaste väikerahvaste folkloori vastu.

Madis Arukask