Krikmann, Arvo & Olesk, Sirje (koost). Võim ja kultuur: Käsitlusi totalitarismist. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2003. 543 lk.

Krikmann, Arvo (koost ja toim). Netinalju Stalinist = Èíòåðíåò -àíåêäîòû î Ñòàëèíå = Internet humour about Stalin. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2004. 397 [1] lk.

Eks ole, kujund on enamikule tuttav kas mõistatuse või võrdluse algusena, ja see käis karjäärikommunistide kohta. Aga praegu tuleb selle pealkirja all juttu raamatust, tegelikult juba kahest raamatust, mis samuti pealt punased, seestpoolt aga tegelevad enamasti punaste - kas ainult pealt või läbinisti - asjadega. Käsitletakse punavõimu, selle kandjaid ja ohvreid (kelleks võisid erinevatel aegadel olla ühed ja samad inimesed). Muidugi tuleb juttu ka nendest, kes (kas tegelikult või tagasivaatavas enesehinnangus) isegi väljastpoolt piisavalt punased ei olnud.

Ajaliselt esimesena ilmunu on mahukas artiklikogumik Võim ja kultuur: Käsitlusi totalitarismist, aga teine on ainult veidi tagasihoidlikumate mõõtmetega publikatsioon materjalist, mille Arvo Krikmann kogus esimesena nimetatusse mõeldud artikli tarvis, kuid mis jäi kavandatud otstarbel kasutamata.

Maailma asjad ei kulge alati lineaarselt ja seetõttu on õigustatud ehk ka minu vaatluste alustamine kusagilt esimese keskpaigast, A. Krikmanni artiklist, et siis korraga anda ülevaade ka raamatust. Eks seejärel ole võimalik kõiki õiges järjekorras vaadelda.

Arvo Krikmanni artikkel kannab asjakohaselt hirmutavat, pealekäratavas toonis venekeelset pealkirja, millele küll järgneb veidike lugeja julgust taastav alapealkiri "Luuseri pihtimus". Ennast luuserina kujutav autor kõneleb sellest, kuidas tal ei õnnestunudki ettenähtud ajaks kirjutada kogumiku jaoks artiklit nõukogudeaegsetest anekdootidest, nagu ta esialgne kava ette nägi. Põhjuseks oli eeskätt materjali tohutu ulatus, sest tulnuks paratamatult arvestada vene omaga. Ebaõnnestus ka järgmine plaan, nimelt piirata materjali Stalini-anekdootidega, ja ikka selsamal eespool toodud põhjusel. Lõpuks jõudis ta teemat kitsendades selleni, mis käsitles Stalini (ja Beria) surma. Mida enam A. Krikmann süvenes vastavasse kirjandusse, seda enam selgus ka selle hõlmamatus, aga samas ka teatud stereotüüpsus. Autor kirjeldab samuti, kohati oma väidete kinnituseks üsna pikki tsitaate esitades, kuivõrd vastuoluline on ainestik oma suhtumise poolest Stalinisse, suulisele ja/või kirjanduslikule traditsioonile tuginemise ulatuse jm parameetrite poolest. On selge, et möödunud 50 aastat ainult võimendavad järjest enam neis lugudes leiduvat stereotüüpset alget, nagu seegi, et puhta kullana võetava materjali päevavalgele tulek pole enam usutav - või õieti poleks seda seoses sellise riigi ja sellise persooniga kunagi võinud olla. Teine haru artiklis seostub L. Beriaga (kes oli üks püsivamaid tegelasi ka Stalini surmaga seotud pärimuses), milles klišeed avalduvad veel ilmekamalt.

Igatahes võib öelda, et A. Krikmanni läbikukkumine on lõpmatult rohkem pakkuv kui paljude teiste suured teaduslikud saavutused. Juba tema kommentaarid refereeritavatele huumoriteooriatele on väärtuslikud. Kindlasti on memuaarikirjutamise strateegiat varemgi kirjeldatud, aga kui lihtsalt ja samal ajal läbinägevalt teeb seda A. Krikmann!

Omaette raamatuna ilmus mõni kuu hiljem Netinalju Stalinist. See sisaldabki materjali, mis olnuks A. Krikmanni vahepealse plaani kohaselt artikli aluseks. Internetist on kogutud Stalini-naljad neljas keeles: eesti, vene, soome, saksa. Vilunud lühivormide väljaandjana on autor siingi toiminud kindlakäeliselt ja läbipaistvalt. Materjali valiku, järjestamise jne kohta on antud piisavalt selgitusi. Lugejale ette võib siinkohal öelda, et raamatus on kokku esindatud 320 tüpoloogilist üksust, mis lõviosas on naljandid, kuid esindatud on ka lühivorme ja isegi paar tšastuškat. Keeltest on kõvasti ülekaalukas vene keel. Seetõttu (aga mitte ainult) on põhjendatud ka vene- ja ingliskeelsed eessõnad. Kui tahes lootusetuna võibki paista püüd Eestist välja murda (oh seda muret, et ikka võimalikult palju inglise keelde tõlkida!), siis Netinalju Stalinist oleks võimeline ületama keelepiire iseenese jõul. Kõige eeldatavam oleks ta jõudmine vene lugeja - poliitilise anekdoodi huvilise - lauale. Lugemismaterjali kõrval pakub A. Krikmanni väljaanne nagu muu hulgas metodoloogilist eeskuju.

Läheme aga nüüd Võimu ja kultuuri teiste artiklite juurde. Et raamatus on kokku 15 kirjatööd, eelistan folklooriteemasid käsitlevaid, aga ka mind ennast rohkem puudutanuid.

Jaan Unduski artikkel on temale omases elegantses esseistlikus stiilis. Vilunud meistrile iseloomulikul viisil möönab ta oma võhiklikkust majandusajaloo vallas, meenutab isiklikke lugemuselamusi, vaatab mõndagi asja n-ö süütu lapsepilguga - ja saavutab sedakaudu mõju. Minule artikkel meeldis ja ma sain sellest kasu. Loodan, et see teritas mu pilku, avastamaks sõnade valikut suunavaid põhjusi ka mõnes hoopis muud laadi ja muul ajal kirjutatud tekstis. Kas või eesti folkloristika ajaloost kirjutades peaksime olema valvsad "alles siis"-tüüpi varjatud hinnangute sisselipsamise suhtes, kui tegelikult saaksime täie õigusega kõnelda ja kirjutada "juba tollal".

Muide, kui haakuda artikli ühe alateemaga (alaosa "Vaade maksuparadiisist"), tahaksin meenutada oma stalinlikust lapsepõlvest veel üht imeasja madalate maksumäärade kõrval - nimelt korduvaid toidukaupade hindade alandamisi. Kui magus see võib paista vanadest ajalehtedest lugedes nüüd, kui just äsja oleme kibedusega kogenud suhkruhindade tõusu Euroopa Liidu liikmeks saamisel! Häda oli aga selles, et aastal 1950 polnud ei suhkrut ega raha, hea veel, kui oli hing sees - ja seda siin, aga mitte Siberis.

Tõsi, mu meelest vähemalt seda nõksu pärast Stalini surma enam ei kasutatud.

Mall Hiiemäe artikkel käsitleb nõukogude aja jõulupühi. Tema artiklile lisab vaieldamatut väärtust asjaolu, et tegemist on spetsiaalselt koostatud küsimustiku abil kogutud materjaliga, mille kõrval on loomulikult kasutatud ka mujalt leitut.

Tulemused ei ületa ootuste künnist eriti kõrgelennuliselt, aga ometi... Sellised asjad, mis ehk seni näiteks eksisteerisid mälestustena enda kogetust, kuuldust ja loetust ning kõigel sellel baseeruva sõnastamata taipamisena, intuitiivse teadmisena, on nüüd talletatud arhiivi ja raamatusse ning saanud teaduslikuks tõeks. Lühidalt on see järgmine: rahvale, kes oli juba 20. sajandi algusest, eriti aga Eesti Vabariigi ajal jõudsalt sekulariseeruma hakanud, mõjus nõukogulik ärakeelamis- ja jälitamispoliitika oma ebaadekvaatsete jõumeetoditega esialgu šokeerivalt. Nii sai jõuludest mingiks ajaks lihtsalt vastupanuvorm, samal ajal kui tasapisi võeti omaks ka nõukogulaste propageeritud näärid - ja perioodi lõpuks polnud nendel enam suurt vahet. Taasiseseisvumisaja paiku (taas)teadvustasid küll mõned jõulude kristliku sisu, kuid omaks võtsid-jätsid selle lõpuks vähesed. Kõige rohkem taastus perekonnapühade ilme ning muidugi ka ammusest ajast olemas olnud söögi- ja joogipühade olemus, kuid teatud olemuslike erinevustega. Mall Hiiemäe artikkel on kompositsioonilt tasakaalus ega piina lugejat ka ülemäärase pikkusega.

Triinu Ojamaa artikkel seevastu põhineb suuresti kirjandusel, mis on omakorda põhiosas vene (nõukogude) etnomusikoloogide artiklid või monograafiad. Vähemal määral on kaasatud lääne etnomusikoloogia teooriat ja näiteks Ameerika põlisrahvaste muusika käsitlusi. Autor on näinud ilmselt suurt vaeva, et saavutada soome keeleteadlase, vene maadeuurija jt etnoloogiliste materjalide interpreteerimist enamasti tunduvalt hilisemast ajast pärit muusikalise materjaliga, aga ka testida lähema mineviku uurijate käsitlusi viimase aja vahetute muljete põhjal. Pole midagi öelda - minule olidki artikli parimad annid just autori enese tähelepanekud, arutlused ja eeskätt talletatud pärimusekandjate hinnangud. See oli elav hääl nende arvukate tsitaatide-referaatide keskel, mis seadis paljude tsiteeritud autorite asjatundlikkuse ja usaldusväärsuse küsimärgi alla. Olekski soovinud, et niisuguse materjali osa olnuks artiklis suurem, sest pole kahtlust, et Triinu Ojamaal seda tagavaraks on.

Ingrid Rüütel on esitanud kogumiku pikima artikli (lk 247-338), kuid siin olekski toimetajad pidanud mõned korradki mõõtma, enne kui selle kõik ära trükkisid. Kas oli ikka mõtet ära tuua pikki, 2-3-leheküljelisi väljavõtteid failidest, mis olid olnud trükis ilmunud Eesti rahva elulugude aluseks, ja kuhjata neid rühmitatuna kümnete lehekülgede kaupa järjest, lühike iseloomustus igal ees, sageli (anonüümse) tsitaadiga kinnitatud. Kokkuvõtvas osas on neist samadest väljavõtetest esitatud omakorda väljavõtteid, sedapuhku vähem ja tunduvalt lühemalt. Jah, muidugi on eestlased laulurahvas, aga sellele järeldusele võinuks tulla paberisäästlikumalt. Laulurahvas on ka lätlased, aga viimaste puhul on seda tõesti huvipakkuvalt uurinud Dace Bula. Laulurahvaid on jah siin Läänemere kaldal. Kas ka leedulased? Aga venelased ja sakslased? Lihtviisiliselt öeldes teadis ju juba iga elulookirjutaja töö juurde asudes, et eestlased on laulurahvas. Suures osas on tegemist n-ö tagasipeegeldusega. Ja siin on pealegi vaja arvestada elulookirjutamisel kehtivaid konventsioone: lauliku lapsepõlve, Kungla rahvast jne, aga ka iga kirjutaja isiklikke strateegiaid. Viimast on näiteks Tiina Kirss oma artiklis hoolsalt silmas pidanud.

Kahju küll, ja mitte ainult puudest. Ingrid Rüütel on ju nii paljude suurepäraste, sealhulgas mulle isiklikult palju andnud tööde autor. Pole muud kui arvata, et oma muude kohustuste tõttu sattus ta tõsisesse ajahätta, kuid ei tahtnud lubadusest taganeda.

Tiina Kirsi eespool juba mainitud artikkel kuulub eluloouurimuste hulka. Küllap see on tundlik valdkond seni, kuni vähemalt mõni autobiograafilise jutustuse autoritest on elus, ja antud juhul on. Võib küll kinnitada, et T. Kirss on oma delikaatse ülesandega hästi toime tulnud. Kaasates tsitaatidena suurel hulgal elulugude-uurimise autoriteete, suudab ta enda väiteid kindlustada, kaitsevalli ehitada, subjektiivsust vältida. Ta näitab kirjeldatavat aega ja inimesi elulugudes tasakaalustatult: nii, nagu nad ise seda mäletada tahavad/tahtsid, ja nii, kuidas see läbi kirjapandu välja paistab. Punktiirjoonega märgitakse ka piirkondi, millest on eelistatud vaikida.

Galina Ponomarjova artikkel oli taas üks kogumiku lühemaid, kuid see-eest n-ö lõplik: lõppenud on ju ka selles käsitletud Rein Kruusi (1957-1992) elu. Kasutades põhiliselt arhiivimaterjale, on autor meie ette mananud ühe inimsaatuse punavõimu sellest perioodist, kus vangi pandi vaid erandjuhtudel, aga kus niigi kitsaid võimalusi suurima mõnuga veelgi kitsendati, kui keegi ilmutas hoolimatust. Niisiis on Rein Kruusiga esindatud ka üks mitte just sage, aga ka mitte nii lõpmata erandlik saatusetüüp nn stagnaajast. Imelik küll, inimesel on ju keskeltläbi viis liitrit verd, aga ometi leidus ikka neid, kes väiklaselt keeldusid kolme tilka loovutamast. Sellest võibki G. Ponomarjova artiklit lugedes mõelda. G. Superfini habras kujugi ülikooli kohvikus kerkis elavalt mu silmade ette, kui lugesin ta kirjavahetust R. Kruusiga.

Asta Õim kirjutab teemal "Võim keeles", ja aineks on tal siltide keel, sisulisemalt võttes kommunikatiivsed klišeed, mille järgi toimub suhtlus. Põhiliselt A. Wierzbicka teooriale tuginev, on artikkel siiski lugeja tunnetusvälja avardav - vähemalt minu puhul. Asi on selles, et inimene on juba jõudnud harjuda teistsuguse keelega, teiste suhtlusmudelitega ja endise meeldetuletamine mõjub niisama rabavalt, nagu näiteks ootamatu sattumine hajameelselt Tartu kaubamaja uksest sisenedes 20 aasta tagusesse miljöösse. "Keelatud"-siltide rohkus nõukogude ajal ja vähesus praegu on tõsiasi, millele enam ei mõtle. Ja eks nende vahetus toimuski järk-järgult. Kõnekas on, et nüüd toimivad sellised käsin-keelan laadis sildid sageli eraisiku valdustes, olgu selleks maatükk või maja trepikojas asuv postkast. Eks see näitagi, et mõnel puhul on aastakümneid väldanud keelekasutus ka inimese ajusagaraisse jälje uuristanud nagu veetilk kivisse lohu - ja seda ei saa kergesti välja.

Positiivsena tahaksin sellegi artikli puhul esile tuua autori möödaminnes märgitud kogumistööd - ilmselt ainult iseenda tarbeks alanud siltide sedeldamist, kui nii sõnamänguliselt võib öelda, mis aga osutus artikli materjaliks. Jah, iseenda jaoks - seda ma mõistan. Asi on ju nii, et samal moel tekkisid ka anekdoodikogud. Veel tunnistan, et mõnel korral olen isegi nõukogude ajal eriti jaburaid loosungeid üles tähendanud Tartust, kuid mu suurim kogu pärineb Podporožje-Peterburi (tollal muidugi Leningradi) maantee äärest ühe Vepsa matka tagasiteel tehtud üleskirjutustest.

Saan aru küll, et kui ma peatun - ja seda teha ma tõepoolest kavatsen - nüüd ka Sirje Oleski kaastöödel, siis oleks justkui juba välistatud mõne artikli kõrvalejätmine, sest eks kuulu S. Oleski tööd kirjandusloo valdkonda ja seega kogumiku folkloorikaugemasse ossa. Ütleme, et see jääb erandiks, vastutulekuks retsensendi endisele ilukirjandushuvile.

Sirje Oleski artikkel "Laine põhi" on väga kokkuvõtlik ja hea kompositsiooniga, mis teeb lugemise meeldivaks, kuigi tegu on ju ülimalt sünge perioodiga - mitte ainult kirjanduses ja mitte ainult Eestis. Juttu tuleb 1940.-1950. aastate vahetusest. Mõjuv dokument on Eesti Kirjanike Liidu liikmete nimekiri 1950. aastast. Edasi vaatab autor selle perioodi kirjanduse valveteemasid (võitlus Ameerika imperialismiga, sõprus suure vene rahvaga) ja tabusid.

Jah, artikkel on ise sel moel kirjutatud, et lugedes õõva ei teki. Aga see tekib vastupandamatult, kui lugeda S. Oleski publikatsiooni "Võim kirjanduse kallal: dokument eesti kirjanduse juhtimisest 1950. aastal". See on lühikese eessõnaga varustatud väljavõte ENSV Kirjanike Liidu parteialgorganisatsiooni koosoleku protokollist 19. ja 20. aprillil 1950. Nimelt Mart Raua personaalküsimus.

Mina suutsin selle küll ainult mitme katkestusega lõpuni lugeda.

Tegelikult räägib see võimu vägivallast inimese kallal, inimesest inimese kallal, tegelikult räägib see terrori kõige kohutavamast tagajärjest: au ja häbi kadumisest. Et ise pääseda teisele kaevatud august, kasutati salakaebusi ja avalikku sõimu, endiste sõprade reetmist ja hetkel võimulolijate ees pugemist. Pärast selle publikatsiooni lugemist püüdsin mitu päeva selg ees peeglitest mööda saada.

Ja kui siis mõelda veel neile, kes praegu rinna kummi löövad ja ütlevad: "Jah, ma olin palgaline parteitöötaja, komsomolisekretär, küüditaja - ja ma ei häbene seda, ja ma ei kahetse seda." Ain Seppiku juhtum oli üks, mis mind tõsiselt hirmutas. Õieti ei jahmatanud mind A. Seppiku enda positsioon, selle arrogantse eneseõigustusega oskasin arvestada. Mind vapustas see, et nii paljud andsid valimistel oma hääle tema poolt. Kõik need polnud ju punavanakesed. Aga kes nad siis olid? Ohvrid, ohvrite lapsed vähemalt osalt. Ehk näiteks Siberisse lapsena küüditatu, kes siiski jõudis tagasi saabununa saada eesrindlikuks lüpsjaks, välja teenida autoostuloa (jah, parimad said selle loa - ja sellega oli pool autot käes), tuusiku Narva-Jõesuu sanatooriumi ja korteri kolhoosikeskuses mitmekorruselises majas. Ehk olid need lihtsalt kergemeelsed inimesed või võltshead, kes manitsevad: "Oli mis oli, tasub siis seda nii pika aja pärast nina alla hõõruda." Loetagu siis protokolli, kui muidu mõjuvad need mittekahetsevad seltsimehed ehk kuidagi kangelaslikena.

Eve Annuki, Rutt Hinrikuse, Thomas Salumetsa ja Rein Veidemanni artiklid jäävad siin puudutamata. Mina olen küll needki läbi lugenud, aga kui käesolev ülevaade liiga pikaks venib, siis sööb ta ära lugejate soovi raamatut (või raamatuid) ennast kätte võttagi. See väärib aga kahtlemata lugemist.

Mind hakkas lugemise lõpetanuna painama anekdoot, mis netinaljade väljaandes kannab folklooris tähtsat järjekorranumbrit 7 ("Aitäh sm. Stalinile õnneliku lapsepõlve eest!"), millest lõin endale sobiva modifikatsiooni: "Aitäh sm Stalinile (Brežnevile, Andropovile jne) õnnelike vanaduspäevade eest." Kui vaid mõelda, millised ajad olid mu lapsepõlves! Need on õnneks möödas, kahjuks koos mu lapsepõlve ja noorusega. Ja ikkagi: tänu Jumalale.

Kristi Salve