Kalervo Hovi. Kuld Lõwi ja Kultase ajal: Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918-1940. Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Varrak 2003. 324 [4] lk.

Tegemist on uudse teosega, Kalervo Hovi tänuväärse uurimistööga. Ta on kajastanud sõjaeelse Eesti Vabariigi kohvikute ja restoranide miljööd Tallinnas.

Väärib märkimist, et raamatu autor on soomlane. Eessõnas mainib ta, et külastas Tallinna 1967. aastal ja räämas Toome hotellis oli veel säilinud 1930. aastate vaimu. Ilmselt ongi ootuspärane, et seda märkas välismaalane. Sõjapurustustest ja okupatsioonist rusutud eestlaselt ei saanud oodata, et ta kunagist hiilgust ka siis märkaks, kui sellest vaid riismed järel on ja kui kas või seesama Toome hotell tema mälestusis hoopis teistsugune oli.

Võib tunduda üllatav, et sügaval nõukogude ajal oli veel mingeidki jäänuseid kapitalistlikust ja nõukogude võimu poolt taunitud kodanlikust ajast, aga kui võtta abiks kronoloogiline vaatepunkt, siis on ju 1967. aasta 1930. aastatele lähemal kui 2004. aasta. Ka oli tol ajal elus palju rohkem inimesi, kes olid oma kasvatuse ja hariduse saanud just eelmise Eesti Vabariigi ajal. Ka ei olnud vaatamata kõigile "püüdlustele" suutnud nõukogude võim hävitada kogu materiaalset kultuuri. Nii oli ka raamatu autoril võimalik otsida jälgi tänapäevast minevikku.

Kuna on üsna tavaline, et minevikku käsitlevates raamatutes võetakse materjali puudumisel appi tänapäeva fotod, siis antud raamatus on vaid originaalfotod. Teisiti ilmselt olnukski võimatu eelmise Eesti Vabariigi Tallinna kohvikute ja restoranide miljööd illustreerida, sest enamik neist on nüüdseks kas hävinud või likvideeritud ja mis ongi alles, pole enam ammu sama. Fotodele kohvikute ja restoranide fassaadidest ja interjööridest on autor lisanud näiteid toodete etikettidest, menüüdest, arvetest ja reklaamidest. Samuti sisaldab raamat kulinaariateemalisi joonistusi tollel perioodil ilmunud ajakirjadest (näiteks Maret).

Kujunduslikult on raamat stiilne ja isikupärane (kujundajad Ruth Huimerind ja Jüri Lõun). Lugejat ei väsitata katkematu tekstiga, vaid ta saab sellele vahelduseks vaadata fotosid ja illustratsioone. Nagu öeldud, ei pärine mitte ükski foto tänapäevast. Ka suurem osa illustratsioone mitte või vähemalt ei ole nad tänapäevased. Näiteks on välja toodud tolleaegne menüü. Seda iseloomustavad kalligraafiliselt kujundatud pealkirjad. Kuigi eelmise Eesti Vabariigi ajal tehtud fotod olid mustvalged, ei ole raamat siiski värvita. Värvi lisavad reproduktsioonid toonastes ajakirjades avaldatud joonistustest ja etikettidest. Nii võimaldab raamatu kujunduslik külg süüvida toonasesse kohviku- ja restoranimiljöösse.

Autor kirjeldab Tallinna kohviku- ja restoranikultuuri arengut kolme perioodi kaupa: Tallinna tähtsamaid restorane pärast Esimest maailmasõda (1918-1925), Tallinna restoranid raskustes (1926-1933) ja Tallinna restoranide õitseaeg (1934-1940).

Esimesel perioodil oli eestipärane kohviku- ja restoranikultuur alles kujunemisjärgus. Varem olid kohvikute, restoranide ja hotellide omanikud enamasti välismaalased, peaasjalikult baltisakslased, aga tol ajal hakkasid eestlased neid üle võtma ja nad polnud välismaalastest sugugi vähem edukad. Mingil määral meenutab see aeg 1990. aastaid, mil enamik inimesi olid suhteliselt vaesed ja neil polnud võimalust restoranis käia, aga samal ajal leidus restoranikülastajaid, kellel võis ühe õhtu jaoks taskus olla kaks tavalise tööinimese kuupalka, mille nad olid ilmselt teeninud sõja ajal spekuleerides ja hämarat äri ajades.

Teise perioodi langes ülemaailmne majanduskriis (1929-1933), milles said kannatada ka Tallinna kohvikud ja restoranid. Maksud osutusid kõrgeks, mitmed lokaalid lõpetasid tegevuse või vahetasid omanikku. Ka jäi sellesse aega 1928. aasta rahareform. Samal aastal hakati restorane klassidesse jagama, vastavalt siis esimesse, teise ja kolmandasse. Järjest rohkem lokaale sai alkoholi müügi loa. Ilmselt oli selle taga taotlus majanduslikku olukorda parandada.

Kolmas periood oli aga Tallinna restoranide õitseaeg. Majanduskriisist hakati üle saama. Nii leidus rahvast, kelle majanduslik olukord võimaldas restorane külastada. Sündisid öörestoranid. Peale lokaalide hakati parandama ka seni kehvas seisus olnud Tallinna hotellide olukorda. Asutati kultuurikohvikuid, kus olid püsiklientideks kultuuritegelased. Selle aja märksõnadeks olid tants, elav muusika ja külalisesinejad välismaalt. Kahjuks lõpetas õitseaja 1940. aasta okupatsioon ning suurema osa restoranide ja hotellide natsionaliseerimine.

Nagu autori iseloomustusest eelmise Eesti Vabariigi kohvikute ja restoranide ajaloo kohta võib lugeda, peegeldab nende ajalugu suuresti ka üldajaloolist tausta. Pigem võib öelda nii, et autor on osanud kohvikute ja restoranide ajaloo kirjeldamise kõrval välja tuua ka üldajaloolise tausta ega ole üht kindlat uurimisteemat kontekstist välja rebinud. Võimalik, et kontekstist välja rebides ei saakski edasi anda adekvaatset pilti ühe kitsa nähtuse või institutsiooni, antud juhul kohvikute ja restoranide ajaloost, sest kuidas muidu seletada majanduslikke ja kultuurilisi tõuse ja mõõnu.

Autor käsitleb ka kohvikute ja restoranide menüüsid ja hinnakirju, mis tunduvad tänapäevasele lugejale üsna muljetavaldavad. Seal leidub toite, mida tänapäeval kas enam õieti ei leia (nt tedrepraad, praetud kanapoeg) või mis on tavamõistes kallid ja harva saadaval (lõhe vähikastmes, lambaliha paprikakastmes jne).

Hindu on tänapäevastega väga raske võrrelda, aga kui aluseks võtta tinglik arvutus, et toonane 100 marka (1928. aastast 1 kroon) on võrdne 70 tänapäevase krooniga, võib arvata, et toiduhinnad on Tallinna restoranides tunduvalt tõusnud. Mis puutub alkoholi, siis oli tol ajal kasutusel mitmeid tänapäeva inimesele tundmatuid jooke, näiteks köömel. Teadaolevate jookide hulgas aga oli nüüdseks palju tänapäeval tundmatuid või vähestele kättesaadavaid marke (liköör Pomerants, liköör Chartreuse-kollane jne). Hindade järgi otsustades tundus (vähemalt ametlik) alkohol pigem rikaste lõbuna.

Muljetavaldavaid menüüsid ja hinnakirju illustreerivad fotod kohvikute ja restoranide interjööridest, millega võrreldes on tänased interjöörid sageli tagasihoidlikud. 1930. aastate funktsionalismi märksõnaks oli avarus ja avaruse taotlust on selgelt märgata ka raamatus avaldatud tolleaegsetel fotodel. Ei olnud midagi erakordset lühter söögisaali laes ja loomulikult ka valged linad laudadel. Samuti oli tollal tavasid, mis on tänapäeval haruldased või kadunud. Võib arvata, et jootraha andmine oli enesestmõistetav. Mõnes lokaalis võis muusika mängimise ajal küsida müüdava eest kõrgemat hinda kui muidu. Tänapäeval esineb seda kommet veel näiteks Lääne-Euroopas.

Peale positiivse seoses Tallinna kohvikute ja restoranide ajalooga on autor välja toonud ka negatiivse. Nii on raamatus mitmeid peatükke korrarikkumistest, nagu kaklused ja salaviinamüük. Ei olnud olemata ka prostitutsioon, hasartmängud ja kokaiin ehk toonases kõnepruugis "surmapulber". Raamatus on peatükk rahvuslikest vastuoludest, mis olid esmakordselt iseseisvunud eesti rahva olukorras üsna loomulikud. Kuigi võib tunduda, nagu oleks eelmise Eesti Vabariigi ajal olnud kultuur praegusest kõrgem, selgub raamatust, et kaklused ei olnud haruldased ka mitte esimese klassi restoranides. Tuli ette tapmisigi. Jääb mulje, et kuritegevus oli suurim üldise majanduslanguse ajal. Raamatu lõpus märgib autor, et 1930. aastate lõpuks oli kuritegevus vähenenud, aga eks siin saab seose luua üldise majandustõusuga. Raamatust Eesti rahva elulood meenub ühe 1922. aastal sündinud naise tähelepanek, et 1930. aastate lõpus tõusis heaolu tunduvalt.

Sellise omapärase keskeuroopaliku hõnguga miljöö kirjeldus, nagu on seda eelmise Eesti Vabariigi aegse Tallinna restoranide ja kohvikute kirjeldus, paneb fantaseerima: kui ei oleks olnud 1940. aasta okupatsiooni või kui ei oleks olnud Teist maailmasõda või vähemalt mitte sellele järgnevat Nõukogude okupatsiooni, millised oleksid tänapäeva Tallinna kohvikud ja restoranid? Kas vaatamata rohkem kui 60 aasta möödumisele Tallinna kohviku- ja restoranikultuuri õitseaja järsust lõpust ja vahepealsele Nõukogude okupatsioonile on siiski Tallinnas lokaale, mille miljöö õitseaja oma meenutab? Kalervo Hovi raamatut Kuld Lõwi ja Kultase ajal lugedes tekkisid need küsimused, kuid küsimus on pool vastust, nii et raamatus peitub kindlasti ka vastus, see aga jäägu lugeja leida.

Maarja Villandi