Kristiina Ehin. Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist.

15. juunil kell 10 koguneti Parroti auditooriumi Tartu Ülikooli peahoones, et osa saada rahvaluule magistrandi Kristiina Ehini väitekirja kaitsmisest. Oponendiks oli maailmakirjanduse teadur Leena Kurvet-Käosaar.

Kristiina Ehini magistritöö koosneb neljast artiklist, mis on kirjutatud aastatel 2001-2004:

• "Müüdud neiu". Regilaul kui aja lugu (ilmunud kogumikus "Regilaul - keel, muusika, poeetika" 2001).
• Mehed teevad naist: regilaulu "Kuldnaine" tähenduskontuure (ilmunud ajakirjas "Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri" nr 1/2, 2002).
• Naise identiteedi muutus pärast Esimest maailmasõda - rahvalaul kõneleb (ilmunud kogumikus "Pärimus ja tõlgendus" 2003).
• Karksi lauliku Kadri Kuke pärand feministliku uurimise valguses: oma sugupoole valu ja voli (ilmumas Studies in Folk Culture vol. 2, 2004).

Neile lisandub artikleid siduv ja teoreetilist üldistust loov mahukas sissejuhatus.

Kristiina Ehini väitekirja metoodiline telg on naisuurimus, allikas - eesti vanem ja uuem rahvalaul. Oma töö dünaamikat iseloomustab ta järgmiselt: "Esimeses artiklis on tugevaim ajaloo ja naisteema seos, teises on esil soo-uurimuslik aspekt, kolmandas naisuurimus pärimusliku ajaloo kontekstis ja neljandas artiklis feministlike meetodite katsetus rahvalaulude baasil."

Kristiina Ehini töö on omapärane tervik nähtuste eri pooluste sidususest. Ühelt poolt kasutab ta naisuurimuse võimalusi rahvalaulu tõlgendamiseks ja teiselt poolt süveneb naisuurimuse teooriasse eesti rahvalaulu kaudu. Teaduskeele tasandil otsib ta tasakaalu luulekeele ja teaduskeele vahel. Et iseloomustada ühiskonnas kehtivaid soorolle nende võimusuhetes, kasutab ta Karksi lauliku Kadri Kuke keelepruugist inspireerituna mõistet "naise voli". Samas kasutab ta feministlike teooriate termineid, nagu lähiteooria (low theory) ja kõrgteooria (high theory), mille kaudu ta iseloomustab uurija suhet allikasse ja teoreetilistesse konstruktsioonidesse. Kristiina Ehin väidab, et sattunud juhuslikult lugema regilaule "need laulud kõnetasid mind kui inimest". Samas tunneb ta varasemate regilaulu-uurijate seisukohti, kohati nende vaateid vaidlustadeski (eriti viimases, Kadri Kuke laule analüüsivas artiklis, kus ta toob esile rahvaluulekogumise omaaegse vajakajäämise mitte küsida lauliku enda tunnete ja mõtete kohta, kui ta oma laule kogujale laulis). Kristiina Ehin loob oma terviku laulikute ja laulu-uurijate, aga ka võõrkeelsete naisuurimuste kõnetustest: "Minu üldisem tõlgendusmeetod folklooriuurimises ongi olnud erinevate teooriate ja teatud vahetu lähenemise vahel balansseerimine" (sissejuhatus: lk 5).

Kristiina Ehini varasemates artiklites on naisuurimuslikkus ebateadlikum, tagaplaanilisem, võrreldes viimase artikliga, kus ta on asunud teadliku feministliku ideoloogia esindaja ja meetodite kasutaja rolli. Seevastu kasutab ta esimestes artiklites tõlgenduseks vajaliku konteksti loomisel rohkem muid võtteid, näiteks "Müüdud neiu" analüüsis õigusajalooalaseid uurimusi; "Enne ja nüüd" analüüsis pärimusliku ajaloo uurimisviise. Esimesel juhul aitab õigusajalooline kontekst mõista abiellumistavasid varasemates ühiskondades ja neid tavasid kaudselt dateerida. Teisel juhul aitab pärimusliku ajaloo alane kontekst näha konflikte lauliku kaasaegsete vaatepunktist. See kujutab endast sidet individuaalsete, isiklikel kogemustel rajanevate arusaamade ja ettekujutuste ning kollektiivsete stereotüüpide vahel. Nende artiklite puhul tõstis oponent esile põnevaid küsimusi, mida esitab kaitsja kui kirjandusteadlane ja naisuurija. Näiteks, mil määral on võimalik rahvalaulude tähendust mõista laulikute endi ja omaaegse pärimusrühma tundeid arvestavalt. Vanade lüroeepiliste laulude (siin "Müüdud neiu") kohta on seda laadi andmeid peaaegu võimatu saada. Nii intrigeeriv kui küsimus neiu sajatuse mõjust oma tegelikule saatusele või ka laulusajatuse tähendusest tema lauluvälises elus ka poleks, ei saa me midagi sellele küsimusele vastata, sest kõik vastused on ikkagi tänapäeva vaatepunktist lähtuvad kujutlused (ehk pigem ütleja arusaamad endast ja laulikust). Omamoodi võimalusi pakub aga sellistele tundeküsimustele vastamiseks lähiajaloost pärit uuem laul "Enne ja nüüd". Veel on inimesi ja mälestusi 20. sajandi esimesest poolest, on neid, kes tunnetasid konflikti maanaise (talu perenaise) ja linnanaise elustiili ja moraali vahel. Nende konteksti loovate lisaandmete abil on tõepärasem ka uurija arusaam ühest konkreetsest laulust ja seal esitatud naise stereotüübist või õigemini kahe erinevasse keskkonda kuuluva naise stereotüübi vastandamisest maanaise vaatepunktist. Kristiina seob need stereotüübid tänapäevaste eelarvamustega naise rollidest, vaidlustab neid, loob järjepidevusi ja katkestusi.

Siinkohal meenub, et Kristiina Ehini esimesi üliõpilastöid käsitles oma perepärimuse tähenduse otsimist: kuidas oma pärandit kanda. See omaaegne proseminaritöö on üks etapp tema teel, magistritöö juba üks järgmisi, küsimus aga ikka seesama: kuidas oma pärandit kanda. Selle küsimusega asetub Kristiina Ehini töö folkloristikasse kõige üldisemas mõttes: samale küsimusele on vastust otsinud ja oma vastused sõnasse seadnud folkloristid enne väitlejat ja nii jääb see ka edaspidi.

Tiiu Jaago