Michael Barkun. A Culture of Conspiracy: Apocalyptic Visions in Contemporary America. Berkeley and Los Angeles: University of California Press, 2003.

Lynn Schofield Clark. From Angels to Aliens. Teenagers, the Media, and the Supernatural. Oxford and New York: Oxford Universtity Press, 2003.

Teaduse ja tehnika võidukäigu ajastul köidavad jätkuvalt inimeste meeli mitmed kummalised fenomenid, millele siiani püütakse seletust leida, eriti aga need, mida tajutakse hirmutavate või ohustavatena. Käesolevas tutvustatavad raamatud käsitlevad põhjalikumalt kahte maailmaseletamise katsete alagruppi - vandenõuteooriaid ja Ameerika teismeliste uskumusi kaasaja meediakultuuris. Raamatu From Angels to Aliens. Teenagers, the Media, and the Supernatural autor Lynn Schofield Clark määratleb selgelt valimi, mille põhjal tema uurimus valmis - 256 Ameerika Ühendriikide elanikku, kellega viidi läbi süvaintervjuud ja kellest 100 olid ise teismelised. Ülejäänud küsitletavad olid enamasti teismeeas noorte lähikondlased - perekonnaliikmed ja sõbrad. Raamatu A Culture of Conspiracy: Apocalyptic Visions in Contemporary America autor Michael Barkun oma lähtegruppi nii selgelt ei piiritle. Tema uurimuse allikmaterjaliks on esmajoones arvukad meediatooted (teemaga seotud filmid, raadiosaated, veebilehed, trükised), vähemal määral personaalsed küsitlused. Selgitades oma meetodi valikut osutab autor asjaolule, et kuigi vandenõuteooriate ideed ringlevad suuresti suulisel teel, avab meediast ja tehnoloogiast läbiimbunud ühiskond neile uued levikuteed (Barkun 2003: 12). Meedia pakub piisavalt andmeid vandenõu-uskumuste ning nende väljendumise ja edasikandumise viiside kohta (nt science fictioni žanri kaudu on vandenõuteooriate elemendid jõudnud miljonite inimesteni, kellel muidu poleks nendega kokkupuudet olnud) (Barkun 2003: 181). Meedia kui vahendaja olulisust rõhutatab ka Clark: "Noorte valikud seoses religioossete uskumustega on piiratud sellega, mida on või ei ole meelelahutusmeedial neile pakkuda" (Clark 2003: 232).

Kumbki autoritest pole folklorist. Barkun on poliitikateadlane, Clark on hariduselt sotsioloog ja töötab meediateooria professorina. Folkloristi silmale on teemaesitus igatahes värskendav. Mõlemad autorid orienteeruvad üllatavalt hästi nii suulistes kui kirjanduslikes jm meedia-allikates, pakkudes sissevaateid kaasaja sotsiaalsete kogemuste sfääri ning analüüsides viise, kuidas meedia mõjustab tänapäeval prevaleerivaid mõtlemistrende. Mida aga kumbki tõsisemalt ei käsitle, on paralleelid vanemas folklooris, kuigi need pakuvad hulgaliselt sarnaseid strateegiaid ebatavaliste ja hirmutavate fenomenide käsitlemiseks. Samas möönavad autorid, et nende vaadeldavad ideed - ükskõik kui innovaatiliselt need ka ei kõlaks - ei ole tekkinud tühjalt kohalt, vaid baseeruvad juba varem olemas olevatel uskumustel. Automaatne sisemine kontroll määrab ära, millised ideed ja millises vormis üldse elujõuliseks saavad - need peavad kõlama piisavalt tõsiseltvõetavalt ja samal ajal millegi poolest inimestele isiklikult korda minema (nt tekitama hirmu).

Barkun viitab kaasaegsetele uskumustele kui moodsale hirmuajaloole. Hirm on keskne aspekt mõlemas raamatus. Teismeliste tõekspidamised seoses üleloomulike nähtustega peegeldavad paljusid noorte elulisi probleeme: üksinduse ja kõrvaletõrjutuse hirm, seksuaalsusega seotud hirmud, hirm tuleviku ees (Clark 2003: 52). Eksperimendid üleloomuliku sfääriga annavad noortele võimaluse oma hirmudega vastandumiseks (Clark 2003: 63). Enamikes vandenõu-uskumustes kajastub hirm võõraste ees, olgu siis tegemist antisemitistlike, vabamüürlasi ründavate või tulnukaskeptiliste vaadetega (Barkun 2003: 157). Kartus, et tundmatu võõras jõud paigutab meie kehasse mingi kontrollisüsteemi (nt mikrokiibi mõtete jälgimiseks) - teema, mida vandenõuteooriates sageli käsitletakse - on seotud hirmuga, et keegi ületab meie intiimsed piirid ning me kaotame oma mina. Kui vanasti identifitseeris inimene end rohkem kollektiivi kaudu, siis nüüd on märgata järjest enam minakaotuse hirmu indiviidi tasandil. Ajatu ja juba vanemast folkloorist teada on püüd anda mingile ohule kindel kuju ja suund, leida patuoinas, keda panna vastutama kogu maailma kurja eest. Nii on vandenõuteooriad kummalisel kombel ühtaegu hirmutavad ja kergendusttoovad: "Lisaks äratundmisele, et miski ei sünni siin ilmas juhuslikult, annab kurjuse selge identifitseerimine vandenõuteoreetikule kindlapiirilise vaenlase, kelle vastu võidelda, luues seega elule sisu" (Barkun 2003: 3). Paljud võtted hirmudega toimetulekuks on universaalsed. Nende vorm võib muutuda - tehnilise arengu kajastusena sugeneb neile uus väline kuju, kuid strateegiad ise jäävad püsima. "Need lood annavad sümboolse vahendi, mille abil noored inimesed - ja üldse kõikidesse eagruppidesse kuuluvad inimesed - tulevad toime oma abitustundega nii ühiskonnas kui sellest väljaspool" (Clark 2003: 223).

Lisaks hirmutemaatikale leidub veel mitmeid teemasid, mis on mõlemas raamatus ühised, näiteks küsimus, kuivõrd pakuvad kaasaegsed üleloomulike nähtustega seotud uskumused alternatiivi kanoonilistele religioonidele, uskumuste roll moraalsete väärtuste allikana jms. Barkuni sõnutsi on "vandenõu-uskumuste tuumaks püüe määratleda ja lahti seletada kurjust" (Barkun 2003: 3), nimelt näitavad need maailma massiivsete, kuid identifitseeritavate deemonlike jõudude poolt kontrollituna. Teismeliste uskumused erinevad reservatsiooni poolest, et üleloomulik maailm võib olla küll kurjahauduv, kuid samuti ka heatahtlik. Vandenõuteooriate järgi paikneb kurja pesa kusagil tegelikust ühiskonnast väljaspool, "milleski, mida kogetakse võõra ja barbaarsena, kuigi see on sageli maskeerunud millekski süütuks ja siivsaks". Nende vaadete tulemiks on dualistlik maailmavaade, mida iseloomustab selge eristus hea ja kurja vahel. "Pahad" kalduvad lisaks kõigele omavahel koopereeruma (nt vabamüürlased+tulnukad, natsid+tulnukad), luues ülivandenõusid, mis on isegi veel hirmuäratavamad, kuna need kätkevad endas tunduvalt rohkem võimu. Autor näitab, kuidas vandenõuteooriatest kantud maailmavaade on haakunud muude "alternatiivsete" mõttesuundadega, nt UFO-d, salasektid, meelekontrollijad jms, ning saavutanud sel teel laiema auditooriumi. Väidet, et kombineeritud uskumustesüsteemid on üldiselt vastuvõetavad laiematele massidele, kinnitab oma materjali põhjal ka Clark. Kasutades näitena uue maailmakorraga seotud spekulatsioone, osutab Barkun, et neil on mitmeid eeliseid teiste ees, kuna need lähevad ühtviisi korda nii religioosselt kui ilmalikult meelestatud inimestele. Nendes sisalduvad nii religioonifundamentalistide maailmalõpumeeleolud kui ka ilmalike hirm türannia ja võõrinvasiooni ees. Autor selgitab psühholoogilisi põhjuseid, miks niisugused mehhanismid toimivad ja miks inimesed neid vajavad, vaatamata sellele, et need näivad pigem üldist hirmu suurendavat. Küsitav tundub aga autori meetod mõõta ideevoolude populaarsust selle järgi, mitu eksemplari on ostetud mingit vastavasisulist raamatut - selle näitaja põhjal jääb siiski ebaselgeks tegelik uskumise määr, raamatut võidi osta ka põnevuse pärast, kui lihtsalt head juturaamatut.

Mõlemad autorid püüavad oma materjali klassifitseerida ja süstematiseerida. Clark alustab põhjaliku sissejuhatusega, tõstatades esmalt küsimuse, miks üldse tänapäeval on üles kerkinud sedavõrd elav huvi kõige üleloomuliku vastu. Järgnevates peatükkides jagab autor intervjueeritud teismelised viide alagruppi: mässajad, müstikud, eksperimenteerijad, traditsionalistid ja intrigeerijad. Kokkuvõtvas osas tutvustab ta teismeliste uskumuste laiemat konteksti, nende rolli perekonnas ja ühiskonnas, nende kasvatuslikku väärtust jms. Ta osutab paradoksile, et ametliku statistika järgi on viimastel aastakümnetel traditsioonilistesse kogudustesse kuuluvate noorte hulk järjest vähenenud, kuid religioonil on paljude noorte elus endiselt oluline osa. Kuigi rohkem teismelisi kui kunagi varem väidavad, et nad ei tunnista mingit religiooni, näib nende hulgas aina kasvavat huvi "spirituaalsuse" vastu (Clark 2003: 9). Vähe sellest - valdav enamik Ameerika noori väidab end ka uskuvat jumalasse (Clark 2003: 96), praktiseerides seda tõenäoliselt mingil omal, mitteklassikalisel viisil. Selles seoses annab autor ka ühe kasuliku metodoloogilise näpunäite (Clark 2003: 229) - paljud informandid satuvad segadusse, kui neilt küsida, kas nad usuvad mingisse üleloomulikku nähtusse või kõrgemasse olendisse (tulnukad, vaimud vms), kuna nende jaoks on usklikuks olemisel negatiivne varjund. Seega võib olla otstarbekam küsida: "Kas te usute, et nähtus X on põhimõtteliselt võimalik?", kuna see kõlab neutraalsemalt.

Kokkuvõttes võib seega öelda, et väidete asemel, nagu oleks noorte hulgas täheldatav religioosne allakäik, peaks keskenduma järjest enam hoopis küsimusele, millisel kujul jätkavad religioon ja spirituaalsus oma eksistentsi religioosses mõttes järjest pluralistlikumas maailmas ning kuidas need muutuvad just praeguse hetke levikukontekstis koostoimes sügavalt meediamõjulise kultuuriga (Clark 2003: 5). Mõned eeldused niisuguste "uute" uskumuste esilekerkimiseks, olgu need siis vandenõu-uskumused või noorte hulgas levivad üleloomulikud ideed laiemas mõttes, on välja toodud mõlemal autoril: 1) potentsiaalne materjal (st motiivid, mida on võimalik inkorporeerida mingisse usundilisse süsteemi) peab olema kergesti kättesaadav; 2) varasemad autoriteedid peavad olema piisavalt nõrgenenud, et uued kombinatsioonid pääseksid mõjule. Neid asjaolusid silmas pidades defineerib Clark oma uurimiseesmärgi: "Et paremini mõista religiooni seost kultuuriga, võtan ma luubi alla väga spetsiifilise juhtumi: teismeliste religioosse identiteedi ja üleloomuliku pärimuse omavahelised seosed pop-kultuuris" (Clark 2003: VII). Autor loodab, et tema uurimus avab laiemad võimalused konstruktiivseks mõttevahetuseks religiooni ja kultuuri teemadel.

Selgitades A Culture of Conspiracy ülesehitust, osutab Barkun asjaolule, et katsed kaardistada kaasaegset millenniumimõjulist usundilist sulamit on järjest komplitseeritumad ühelt poolt nende eksitava mitmekesisuse tõttu ning teiselt poolt asjaolu tõttu, et vanad kategooriad on nende liigitamisel osutunud sobimatuks (Barkun 2003: 15). Sellegipoolest on tal õnnestunud pakkuda välja otstarbekas ja loogiline klassifikatsioon. Raamat on jagatud 11 peatükiks, millest igaüks keskendub mingi vandenõusüsteemi ümber koondunud uskumustekogumile, nt uue maailmakorraga seotud vandenõud (seoses salaühinguga Illuminati ja mustade helikopteritega), UFO-vandenõudele keskenduvad teooriad, mõlema kombinatsioonid, Armaggedon, anti-katolitsism, antisemitism ja anti-vabamüürlus, 11. september ja selle järelkajad ning kosmosemillennialistid. Autor juhib tähelepanu kolmele põhiprintsiibile, mis avalduvad pea kõigis vandenõuteooriais: 1) miski ei juhtu juhuslikult; 2) miski pole see, millena ta näib; 3) kõik siin maailmas on omavahel seotud. Üks olulisemaid tegevusi, millele on pühendunud arvutud anonüümsed ja tuntud vandenõuteoreetikud, on kontra-vandenõude loomine, st "pahade" salasepitsustele jälilejõudmine. Barkun rõhutab, et kuigi vandenõuteooriate loojad väidavad, nagu oleks neid kõiki võimalik tõestada, on nad sunnitud nentima, et mida võimsam on vaenlane, seda raskem on teda paljastada. See loogiliselt kõlav seletusmudel võimaldab vandenõuteoreetikul vabaneda vastutusest lihtsa üldistuse abil: see, mida maailm peab üldiselt faktiks, on tegelikult fiktsioon ja vastupidi. Huvitav on ka paradoks, et kuigi vandenõuteoreetikud kinnitavad end massimeediat mitte usaldavat, kasutavad nad samas siiski just teatud meediavorme oma hääletoruna. Niisugune selektiivsus ongi üks vandenõuteooriate nõrku punkte - seletussüsteemidesse kaasatakse ainult need komponendid, mis sinna parasjagu sobivad. Kogu maailma kurjus kogu selle avaldumisvormide paljususes seostatakse tihti üheainsa vandenõuga ühes kindlas ajaloolises hetkes.

Mõlemad autorid möönavad, et millenniumivahetus on uskumustele andnud spetsiaalse varjundi: "Pole tõenäoliselt kuigi üllatav, et niisugused käsitlused kerkivad esile millenniumi lõpu lähenedes, mil kultuur on täis apokalüptilist ärevust" (Barkun). Muuhulgas defineerib Barkun mõiste millennialism ja kirjeldab selle vorme. Raamatu lõpus kõlavad ka hoiatavad noodid: autori arvates ei tarvitse fakt, et raamatus kirjeldatud uskumused tunduvad veidrad ja kohati naljakadki, viidata sellele, et need oleksid tingimata süütud või ei vääriks lähemat uurimist. Ajaloost on piisavalt näiteid, kuidas kummalised marginaalsed uskumused on köitnud masside tähelepanu. Tema prohvetlik sõnum on järgmine: "Uued ortodokssed vaated võivad kasvujõu saada just niisugusest ideoloogilisest pinnasest, tuues endaga mõnikord kaasa hävitavad mõjud" (Barkun 2003: 189). Kuigi väljendatud pehmemal kujul, on Clarki toon samuti hoiatav; pakkudes intrigeerivaid näiteid sellest, kuidas meelelahutusmeedia kujundab kaasaja religioosset teooriat ja praktikat, paljastab raamat üllatava - et mitte öelda alarmeeriva - portree Ameerika noorte spirituaalsest seisundist.

Kui küsida, millisele lugejaskonnale võiks olla need kaks raamatut mõeldud, siis sobib vastusena parafraseerida ühe A Culture of Conspiracy arvustaja märkust - neid raamatuid "peaks lugema igaüks, kes usub, et maailmas on võimalik selgemat vahet teha tõe ja väljamõeldise vahel, - ning samuti igaüks, kes seda ei usu".

Reet Hiiemäe