Käesolev artikkel põhineb kahel andmekogumil, millest üks on olnud juba teada-tuntud viimase paari kümnendi jooksul, teine aga leiti Rootsi Riigiarhiivis vaid mõned kuud tagasi. Esimese andmerühma moodustavad nn piiriaktid (porubeºnõje aktõ), mis on osa Vene Ajaloo Instituudi Peterburi filiaali arhiivides talletatavast 17. sajandi Novgorodi saatkonna arhiivist. Suur osa neist regulatsioonidest avaldati 1960. aastal aruandekogumikus Russko-Švedskije ekonomitšeskije otnošenija (Vene-Rootsi majandussuhted). Piiriaktide aluseks on ligikaudu 1000 dokumenti, mis puudutavad ülejooksikute otsingut ja vahetust, piirikonfliktide reguleerimist, inimeste ja kaupade piiriületusi, kuid sisaldavad ka Vene ametnike ja Rootsi kuberneride kirjavahetust.

Teine mainitud andmekogum on aga nime all Baltiska Fogderäkenskaper (Balti alade maksukatastrid) osa Rootsi Riigiarhiivis asuvast Kammararkiveti (saadikutekoja arhiivi) fondist ja sisaldab ajavahemikel 1580-1589 ja 1612-1618 Ivangorodis, Jamis, Koporjes, Orešekis (Nöteborg), Nevanlinnas (Nyen), Gdovis ja mujal kindluste juurde kuuluvatel maa-aladel koostatud majandusakte ja -lepinguid.

Artiklis kasutatakse andmeid alates esimesest teatest Novgorodi loodeosas Vene-Rootsi piirialal asunud külakirikute hoonest ja koguduse struktuurist 1617. aasta Stolbovo rahulepingust kuni Põhjasõjani (1700-1721). Nendele dokumentidele või vähemalt sellele osale neist, mis käsitlevad 16.-17. sajandi Vene maapiirkondi, on iseloomulik, et enamiku neist on koostanud keiserlikest kantseleidest kaugel asunud maakirikute köstrid ja kinnitanud vaimulikud. Selline praktika kestis kuni 18. sajandi lõpuni ja oli ainuvõimalik moodus sellistes semstvotes dokumente koostada. Viimase suure allikate rühma moodustavad 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses Venemaal läbiviidud (üld-)maarevisjoni plaanid ja aktid, mille olid (enamasti) koostanud kirikute köstrid ja vaimulikud.

Kirikutegelaste panust semstvoteenistuses ei tohi alahinnata. Vahel tuli maaköstritel koostada 5-6 või enamgi akti ja maakiriku vaimulikel kulus kogukonna dokumentide kinnitamiseks mitu päeva, vahel isegi nädal.

Enamik piiriaktide dokumente koostati Novgorodimaa loodepiirkonnas, nendest märkimisväärne osa Laadoga maakonna territooriumil. Olen sellest fondist leidnud umbes 100 loodepiirkonna kirikukogukonna ajalugu puudutavat dokumenti. Põhiosa neist on pärit 1623. aastast, kui rootslased esitasid arvukalt kaebusi Ingerimaalt tulnud ülejooksikute kohta. Teine osa dokumente koostati aga 1630. aasta põgenikeotsingu käigus, mis korraldati Novgorodimaa loodeosas seoses teadetega Rootsis ja Ingerimaal levivast katkust. Kõik need lepingud sisaldavad teavet vaimulike ja köstrite semstvoteenistuse kohta.

Kõrvutades neid andmeid 1620.-1640. aastate maksualuste katastrite ja hingeloendite materjaliga, saab mõnel juhul väga täpselt määratleda, millal maakirikud maha jäeti ja (taas)avati. Heaks näiteks on siinkohal Krivino valla keskuses Krivino külas asuv Püha Pjatnitsa kirik. Valla esimene pühakoda - Püha Pjatnitsa mungakloostri kirik - rajati 16. sajandi teisel poolel keset sood Luuga, Volhovi ja Tosna jõe lahknemiskohale. 1612. aastast säilinud volikirja põhjal pidi mungaklooster asutatama hiljemalt Fjodor Ivanovitši (1584-1598) valitsuse ajal (DK 1612) ja 1615. aastal elas seal üsna mugavalt kloostriülem munk Antoni (Rozõsk 1615: 14-15). 8. märtsil 1623 on ühele Krivino valla talupoegadele antud korraldusele

[---] alla kirjutanud hoopis [Mak]sim Stepani poeg Kuzminski, Vadja viiendiku bojaaripoeg, sest selles maakonnas polnud pappi ega köstrit (Porutšnaja zapiss 1623).

1620. aastate alguses oli Novgorodi maapiirkondades vaimulikest puudus ning vahel koostasid lepinguid ja kirjutasid neile alla ka teised kirjaoskajad - aadlikud ja bojaaride lapsed. On oluline märkida, et aastate 1604-1618 raskuste järel moodustasid nemad olulise osa Novgorodi kubermangu loodeala elanikkonnast, olles pärast 1613.-1614. aastat mõnes pogostis aastaid peaaegu ainsateks elanikeks (DK 1615). Kui 1623. aastal ei peetud Krivinos kiriklikku teenistust, siis piiriaktide teisest ürikust nähtub, et 1636. aastal tegutsesid Püha Pjatnitsa kiriku juures köster Mitka Bogdanov ja preester Andrei Titov (Obõsknõje retši 1636). Seega saame Krivino Püha Pjatnitsa pühakoja taastamise konkreetsemaks ajavahemikuks pidada aastaid 1623-1636. Huvitav on asjaolu, et taaselustatud kirik ei asunud kloostris, vaid umbes 6 km kaugusel kroonumõisa keskuses, endises Krivino külas (joonis 1: 18 ja 18A).

Piiriaktide andmetel võib veel väita, et 1620. aastate alguses lasus semstvoteenistuse põhikoorem köstrite õlul. Ürikutes esinevad kõige sagedamini Olomna preestri Jevpl Nikiforovi ja Melehhovo preestri Vonifati Vassiljevi ning nende köstrite Ivan Gerassimovi ja Kazarin Vassiljevi (viimast mainitakse esimest korda juba 1615. aastal) nimed (DK 1615a: 45). Just nemad olid kõige sagedamini tunnistajateks ja kirjutajateks sissekannete käendamisel ja kutsete saatmisel. 1620. aastatest on teada kirikute taastamisest veel Tigodski, Terebuºski, Gruzinski ja Tjossovo pogostis, samuti Gavsari külas ja Korolevo kroonutalupoegade külas (dvortsovoje selo), Polistski ja Klinski kloostris, mitme kiriku taastamisest Olonetski pogostis, Sermaksis ja Lopski pogostites. Praeguseks on läbi vaadatud peaaegu kõik piiriaktide kogusse kuuluvad dokumendid, mis sisaldavad informatsiooni kiriku ja vallahoonete, eriti köstrite semstvoteenistuse kohta, ja võib kindlalt väita, et eelnimetatutega piirduvadki Loode-Novgorodi kirikud, mis taasrajati ajavahemikus 1620-1623 või ei hävinud aastatel 1617-1618 rootslaste evakuatsiooni käigus Novgorodi ja Laadoga piirkonnast (joonis 1).

Vaatleme eraldi Laadoga piirkonna kirikuid ajavahemikus 1620-1623. Sel perioodil oli Laadoga ümbrus kohaks, kust peeti kirjavahetust naabruses asuvate Ingerimaa linnade komandantidega. 1620. aastate alguses asusid viis Ingerimaalt tulnud kirikuõpetajat elama just Laadoga piirkonda. See andis Rootsi kuninga administratsioonile põhjuse alustada vaidlust Moskva valitsusega (Tsarskaja Gramota 1624). Eriliselt huvipakkuvad on veel kaks 1621. aasta jaanuari alguses Malõševaja Gora Ristija Johannese kloostri iguumeni Varsonofi koostatud ürikut. Need kaks dokumenti sisaldavad informatsiooni 127. aastal (s.o 1618-1619, arvatavasti 1618. aasta lõpul) asetleidnud "Litva (Leedu - A. S.) vägede" seniteadmata rünnaku kohta Laadogale, kallaletungijad said lüüa ja vangistati just Ristija Johannese kloostrisse (viimane asjaolu seletab, miks dokumendid koostas kloostriülem - munkadel polnud ilma riikliku toetuseta kerge vangistatuid ülal pidada (Spissok s tšelobitnoi 1621; Otpiska 1621)).

Esimestel Stolbovo rahulepingu järgseil aastail oli piiriäärsete alade kirikutegelaste olukord üsna ebakindel, sest nad olid alles hiljuti lahutatud oma Ingerimaa kolleegidest, ning aktiivsus, millega Rootsi valitsus surus läbi külavaimulike kasutamist traditsioonilises semstvoteenistuses, oli tähelepanuväärne. Nii pöördus feldmarssal Carl Gyllenhelm, Rootsi valitseja Ingerimaal, juba 1620. aasta märtsikuus kõigi vallapreestrite ja teenistujate ja pogosti vanema Fenka ja kõigi talupoegade ja pobulite poole käsuga:

Nagu see kutse teile teada annab, peate olema kõik homme hommikul, nimelt laupäeval, märtsikuu 18. päeval Koporjes ja koos oma palvekirjade ja pogosti arveraamatute ja nimekirjade ja leiva ja rahaga, mis teile on välja antud Koporjes - millist raha ja leiba - ja mis kelleltki trahviks on võetud (Pismo Karla Gyllenhelma 1620).

Seega hakkas uus Rootsi valitsus üsna drastilisi vahendeid kasutades korda looma. Tundub, et uue Rootsi administratsiooni poolt maavaimulikele määratud semstvoteenistus tekitas Moskvas ja Novgorodis väga ägedaid reaktsioone. Juba 1618. aastal esitasid rootslased Moskvas avaliku kaebuse Ingerimaale jäänud õigeusu vaimulike diskrimineerimise kohta:

Lisaks sellele on rahulolematud mõned Ivangorodi, Jami ja Koporje lähistel elavad preestrid: kui nemad tulevad Novgorodi metropoliidi juurde, et saada temalt usu, seisuse ja kombe kohaselt õnnistust, siis metropoliit neab neid ja nimetab ülejooksikuteks ning ütleb, et kui nad tuleksid üle Tema Majesteet Vürsti poolele ja maale, järgiksid nende eeskuju ka talupojad (Jakubov 1897: 82).

Piiriaktides esitatakse ka konkreetseid näiteid Ingerimaa külavaimulike semstvoteenistusest. 1920. aastal välismaalt naasnud novgorodlane Kazarinko (kahjuks ei selgu ürikutest tema perekonnanimi) süüdistas Ingerimaa Lopski pogosti köstrit Ivan Borissovit selles, et viimane oli sundinud Kazarinko poega Ivani vanduma truudust Rootsi kuningale:

Aga kuidagi sai Kazarinko teada, et Lopski köster Ivaško Borissov sundis tema poega Ivaškot vastu selle tahtmist kuninga nimel risti suudlema (Pokazanija 1620).

Kaks aastat hiljem röövisid Korela maakonnas, s.t Rootsi haldusalal Solomenski pogostis Korelast (Kexholmist, Käkisalmist) ja Orešekist (Nöteborgist) Novgorodi teel olnud väikest Novgorodi kasakate salka pogosti vanema Samulka Paveli poeg Pakkujev ja köster Borisko Kuzmini poeg Krivoi (Tšelobitnaja 1622).

Samalaadset informatsiooni on talletatud ka Rootsi arhiivides. Nagu juba ülalpool mainitud, läksid Ivangorodi, Jami, Koporje, Orešekit (Nöteborgi), Nevanlinna (Nyeni) ja Gdovi ümbritsevad alad Novgorodi käest Rootsi võimu alla. 1612. aastast alates hakati pidama nn maksualuste kodanike registrit (rootsi k mantalregister), mis määratles elanikkonna maksujõulisuse. Orešeki maksualuste kodanike registris on säilinud õigeusu preestrite (kirillitsas) allkirjad. Nad on kinnitanud sellega (Moskva registrihalduse tavade kohaselt) kirjapandud andmete õigsust. 1616. aastal kirjutasid Orešeki piirkonna registritele alla Kuivoški pogosti vaimulik Ignati, Lopski pogosti vaimulik Silvester, Jarvosolski pogosti vaimulik Juri ja Dudorovski pogosti vaimulik Ivan (Knut Ericksons Rächenskap 1615: 11, 12, 13, 16). Mõned siinmainitutest on kirjutanud sellelaadsetele registritele alla nii 1615. kui ka 1617.-1618. aastal (Knut Ericksons Rächenskap 1615; Mantalregister över Nöteborgs län 1617/1618). Aastatel 1617-1618 on Jarvosolski ja Lopski pogosti registritele kirjutanud alla Lopski pogosti köster Ivan Borissov (seesama, kes sundinud Kazarinko poega Rootsi kuningale vannet andma) (Mantalregister över Nöteborgs län 1617-1618: 7, 14).

Erilist tähelepanu väärib ka Moskva suurvürstiriigist Rootsi poolele (s.t Ingerimaale) ülejooksnute küsimus. Nende hulgas oli ootamatult palju köstreid. Moskva valitsuse korraldatud üllatavalt intensiivse ülejooksikute otsingu käigus tuli ilmsiks Seletski pogosti (üks Lopski pogostitest) köstri põgenemine Rootsi alale. Köster oli põgenenud Ilomanski pogostisse (tõsi, mitte otse pogostisse, vaid selle perifeeriasse Sõloštšitskisse). See sündmus tekitas rahulolematust Seletski pogosti inimeste seas. Kohalikud kõnelesid:

Meie enda Seletski pogostist on joostud üle Korela maakonda Ilomanski pogostisse. Eelmisel, 128. aastal [1620 - A. S.], nädal enne nelipühi, seitsmendal päeval, oli põgenenud köster Ivanko Gavrilov, ja seesama köster sai Sõloštšitski pogostis papiks; ja tema vara oli selline: hobune ja mõned rüüd ja kuub ja kott ja ikoon ja kaarik ja ristid. Aga see köster Ivaško Gavrilov jooksis ära meie Seletski pogostist, meie vallas ei teatud sellest põgenemisest midagi (Sprosnõje retši 1623).

Kaks aastat varem oli Ilomanski pogosti preester seoses pogostis mahapõlenud Prohvet Eelija kiriku taastamisega esitanud Novgorodi metropoliit Makari II-le antimensiumi taotluse (Tsarskaja gramota 1619; Tsarskaja gramota 1622). Selle pretsedendi järel andis tsaar Novgorodi metropoliidile käsu juhendada välismaiseid õigeusu vaimulikke (neid õnnistada, anda välja antimensiume jne). Samas on teada, et Rootsi poolt Moskva poolele oli ülejooksmine palju intensiivsem.

17. sajandi teisel poolel moodustati Novgorodimaa piirialadel uus haldusüksus, mida nimetati Tjossovo kroonu- ehk riigimõisaks. Dokumentides leiab see esimest korda mainimist aastatel 1674-1676 (Spissok 1674-1676). Haldusüksuse kirjeldustest selgub, et rahutuste ajal tühjaks jäänud Püha Klimenti, Spasski ja Budkovski pogosti külad täitusid nüüd peamiselt Koporjest tulnud ülejooksikute-sisserännanutega ja taasasustatud küladest moodustatigi Tjossovo kroonumõis. 17. sajandil sisserännanud olid arvatavasti peamiselt isurid ja see määras mõneks ajaks ka piirkonna etnilise struktuuri. Just Tjossovo kroonumõisast ja naabruses asuva Zverinski Püha Kolmainu kloostri aladelt on isuri keele ja kultuuri uurijad eristanud isuri ülem-oredeºi murde. Peter von Koeppeni andmetel asustasid isurid 19. sajandil Luuga maakonna järgmisi külasid: Nesterkovo, Tarassino, Kremeno, Votsko (ehk Novoselje), Olhovetsi, Ozerešno, Novinka, Tšaštša, Nizovka (mille 1840. aastal taasasustasid Tšaštša elanikud), Lugi, Tšernitsõ (mille 1842. aastal taasasustasid Lugi elanikud) ja Pelkova (Koeppen 1853). 17. sajandil kuulusid need külad kas Tjossovo valda või Zverinski Püha Kolmainu kloostrile. Teadlased piiritlevad ka ülem-oredeºi murret just nende küladega (Fjodorov 1983; Konkova 1992) (joonis 2).

Tjossovo valla tekkimisele Rootsi-Vene piiri lähistel järgnes teine sündmus. 1617. aasta Stolbovo rahuga olid Jami, Korela, Orešeki, Ivangorodi ja Koporje alad läinud üle Rootsile. 16. sajandil said Koporje maakonna osaks kõigepealt Gresseno ja Orlino pogost. Tjossovo vallas, mis loodi 1670. aastatel hiiglaslikule piirialale, asusid Sorotškino Boloto, Lugi ja Tšernetsovo küla. 1500. aastal olid kõik need külad kuulunud Gresseno ja Orlino pogosti alla. Rootsi-Vene piiri määranud Vene ametnikud olid teadlikult või juhuslikult jätnud osa Koporje maakonnast Moskva jurisdiktsiooni alla, rikkudes nii Stolbovo rahulepingu tingimusi (Selin 1995a, 1995b).

Tjossovo valla elanikud - hiljutised Rootsi alamad - pidid asuma rahutuste ajal mahajäetud piiriäärsetele aladele, kus külad olid ohus. 1655. aastal ja 1700. aastatel alanud sõdades hävitasid rootslased nii need külad kui ka Ivangorodi teel asuva Zverinski Püha Kolmainu kloostri. Lõplikult hävis see 1657. aastal ja seisis kuni 1662. aastani tühjana. Aastatel 1662-1663 langetas munk Feodossi, kloostri uus ülem, 1200 palki ja vedas need kloostrisse uute elupaikade ülesehituseks (Pamjat 1663).

Ka Põhjasõja (1700-1721) alguses, pärast esimest Narva rünnakut käisid rootslased ja venelased vastastikku pidevalt sõjakäikudel, mis olid oma olemuselt tihti röövretked (Perepisnaja kniga 1709: 67; ¹urnal 1770: 25). Kõik see jättis oma jälje selliste asulate argiellu, elanikest said pigem pagulased. Tuleb mainida, et tänapäeva rahvatraditsioonis määratleb neid piirkondi asustav venelastest elanikkond end tihti rootslastena. Siin on mõistagi tegu pigem elanike poliitiliste kui rahvuslike juurte määratlemisega - tulid ju nende esivanemad pärast rahutusi Rootsi piirilt ja asustasid mõõtmatud maa-alad (autori intervjuud Luga rajoonis Šupogolovos 2. mail 1991 ja Tosno rajoonis Kostujas 2. mail 1999).

Sellest seisukohast väärib tähelepanu veel etnonüüm lett ehk latõši, mis tänapäeva vene keeles tähendab lätlast. See sõna esineb sageli ka 17. sajandi ja 18. sajandi alguse aktides ja regulatsioonides, tähistades oma aja kontekstis aga luterlasi ja seda kasutati eeskätt Ingerimaa talupoegade kohta.

Moskva suurvürstiriik üritas igal moel varjata luterliku asustuse tekkimist piiri äärde. Tsaar ja moskoviitide valitsejad käitusid Rootsi suhtes kahepalgeliselt. Esimesel korral saatis Moskva riik ametnikud ülejooksikuid otsima ja tagasi tooma vastavalt äsja allakirjutatud rahulepingu tingimustele, otsekui soovides vältida sõja taaspuhkemist. Rootsi ja Moskva esindajate kohtumised põgenike vahetuseks leidsid aset regulaarselt. Samal ajal anti piirivalvekomandöridele salajane käsk leida ülejooksikud, kuid neid varjata ja piirist kaugemale toimetada (Tsarskaja gramota 1625). Olukord muutus pärast 1656-1657. aasta sõda, kui riik alustas püsivate asulate rajamist piiri äärde. Samuti oli keelatud piiriäärseid alasid müüa ja maaomanikele kinkida (Spornoje delo 1700).

Üks olulisimaid teemasid Rootsi ja Vene võimude suhetes oli usuküsimus. 17. sajandi kultuurisituatsioonis oli see omandanud väga konkreetsed jooned. Novgorodi Rootsi valitsuse ajal (1611-1617) olid võimudevahelised suhted üsna leebed (kohati räägiti isegi kahe kiriku võimalikust koostööst (Kovalenko 1995)), kuid pärast Stolbovo rahulepingut 1617. aastal hakkasid kirikutevahelised suhted järsult halvenema. Rootsi valitsus üritas saada oma mõjuvõimu alla anastatud piirkondade õigeusu vaimulikkonda, samas püüdis Moskva säilitada nende üle Novgorodi metropoliidi jurisdiktsiooni (Tsarskaja gramota 1619; Gramota Makarija 1619). Moskva valitsus õhutas tagaselja ka vaimulike ületulekut Rootsist tagasi "Moskva poolele" (Tsarskaja gramota 1624).

Olukord Vene-Rootsi piirialade igapäevaelus muutus 17. sajandi keskel. Ühelt poolt algas uus Rootsi Ingerimaa ja Käkisalmi lääni õigeusklike sisseränne Moskva riiki, samal ajal toimus ka patriarh Nikoni kirikureform. See asjaolu kujundas osaliselt suhtumist sisserännanutesse, keda peeti enamasti raskolnikuteks. Teisalt oli sisserännanud isurite ja karjalaste ning piirialade ja ka sisemaa piirkondade (nn Tveri Karjala) vene kogukonna vahel keelebarjäär. Rootsi - õigeusu kogudustega riik - moodustas piirkonna, mis ei allunud Novgorodi metropoliitidele ega enamasti ka Moskva reformidele, mistõttu reformivastased leidsid selles piirkonnas kergesti pelgupaiga. 1926. aastal avaldas A. Andrejev katkendeid ühe õigeusu vaimuliku aruandest, kellele oli 17. sajandi lõpul antud salajane ülesanne sõita Ingerimaale ja teha kindlaks sealsete koguduste usuline meelestatus (Andrejev 1926: 355-360). Vaimulik nimetab kõiki Ingerimaa õigeusu preestreid raskolnikuteks ja kirjeldab, kuidas mõnedes kirikutes peavad teenistusi Moskvast põgenenud ülejooksikutest vanausulised. Säilinud on ka ürik - Novgorodi metropoliidi tsarskaja gramota - koos käsuga sellise missiooni läbiviimiseks (Patriaršaja gramota 1689).

Novgorodi maakonna õigeusklike alade üleminek luterliku riigi võimu alla lõi põhimõtteliselt uue pretsedendi. On teada, et 16.-17. sajandi inimeste ettekujutuses olid usutunnistus ja kodakondsus identsed mõisted. Õigeusu tunnistamine tähendas automaatselt Moskva alamaks olemist. Mitmete õigeusu koguduste sattumine võõrvõimu alamateks tegi muret nii Moskva valitsusele kui ka vaimulikkonnale, luues ebakindla õhkkonna, sest keegi ei teadnud, kellel oli tegelikult õigus nimetada ametisse preestreid, anda välismaal välja antimensiume jne. Üheks võimalikuks lahenduseks oli määrata Ingerimaa õigeusu koguduste tarvis ametisse kohalik piiskop, kuid sellega ei olnud jällegi nõus Moskva valitsus. Tulemuseks oli paradoksaalne olukord, kus õigeusu vaimulike kiriklik juhtimine oli läinud üle luterliku Rootsi valitsuse määratud ametnikele.

Tõlkinud Kait Realo-Tamm

Kirjandus

Andrejev 1926 = Àíäðååâ, À. È. Ãðàìîòà 1685 ãîäà öàðåé Èîàííà è Ïåòðà Àëåêñååâè÷åé Øâåäñêîìó êîðîëþ Êàðëó XI. Ëåòîïèñü çàíÿòèè Ðîññèéñêîé àðõåîëîãè÷åñêîé êîìèññèè çà 1923-1925 ãã. 33. Ëåíèíãðàä.
DK 1612 = Äîçîðíàÿ êíèãà Âîäñêîé ïÿòèíû Êîðåëüñêîé ïîëîâèíûþ . Stockholm: Riksarkivet, Ockupationsarkivet från Novgorod (koopia Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, mikrofilm 349).
DK 1615 = Äîçîðíûå êíèãè Ïîëóññêîé ïîëîâèíû Âîäñêîé ïÿòèíû äîçîðó Èâàíà Áîðàíîâà äà ïîäúÿ÷åãî Ñåìåéêè Øóñòîâà, 8.08. Stockholm: Riksarkivet, Ockupationsarkivet från Novgorod, seeria I: 6.
DK 1615a = Äîçîðíûå êíèãè Âîäñêîé ïÿòèíû Êîðåëüñêîé ïîëîâèíû êí. Èâàíà Ñåìåíîâè÷à Ïóòÿòèíà äà ïîäúÿ÷åãî Ôåäîðà Ïðîêîôüåâà, àâã. Stockholm: Riksarkivet, Ockupationsarkivet från Novgorod, seeria I: 8, l 45.
Fjodorov 1983 = Ôåäîðîâ, È. Ò. Ðàññåëåíèå èæîðû â XIX-XX ââ. Ñîâåòñêàÿ Ýòíîãðàôèÿ 5, lk 97-104.
Gramota Makarija 1619 = Ãðàìîòà Íîâãîðîäñêîãî ìèòðîïîëèòà Ìàêàðèÿ â Êîðíèëèþ ê òàìîøíåìó äóõîâåíñòâó î òîì, ÷òîáû îíî õðàíèëî ïðàâîñëàâèå, à â äóõîâíûõ íóæäàõ îòíîñèëîñü ê íåìó â Íîâãîðîä 1916, àâãóñò. Àêòû, ñîáðàííûå Àðõåîëîãè÷åñêîé ýêñïåäèöèåé 4 (1836). Ñàíêò-Ïåòåðáóðã, lk 147-149 (nr 108).
Jakubov 1897 = ßêóáîâ, Êîíñòàíòèí. Ðîññèÿ è Øâåöèÿ â XVII â. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã.
Koeppen 1853 = Êåïïåí, Ïåòð. Ñåëåíèÿ, îáèòàåìûå èæîðàìè â Ñàíêò-Ïåòåðáóðãñêîé ãóáåðíèè . Ó÷íûå çàïèñêè Èìïåðàòîðñêîé àêàäåìèè íàóê I è III îòäåëåíèÿì 2: 3. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã , lk 412-422.
Knut Ericksons Rächenskap 1615 = Knut Ericksons Rächenskap för ovbörd och utgift midh Nötheborgs Befestnings för Katersaksurg anno 1615. Stockholm: Riksarkivet, Kammararkivet, f 424 (Baltiska fogderäkenskaper).
Knut Ericksons Rächenskap 1616 = Knut Ericksons Rächenskap för ovbörd och utgift midh Nötheborgs Befestnings för anno 1616. Stockholm: Riksarkivet, Kammararkivet, f 424 (Baltiska fogderäkenskaper).
Konkova 1992 = Êîíüêîâà, Îëüãà. Èæîðà. ×èñòîâ, Êèðèë (toim). Ìû æèâåì íà îäíîé çåìëå: Íàñåëåíèå Ïåòåðáóðãà è Ëåíèíãðàäñêîé îáëàñòè. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã: Ëåíèçäàò , lk 89-109.
Kovalenko 1995 = Êîâàëåíêî, Ãåííàäèé. Øâåöèÿ è Ðîññèÿ â XVII âåêå: Èç èñòîðèè ïîëèòè÷åñêèõ è êóëüòóðíûõ ñâÿçåé. Scriptum: Rapportserie utg. Av Forskningarkivet vid Umeå Universitet 40. Umeå: Forskningarkivet & Umeå Universitet.
Mantalregister över Nöteborgs län 1617-1618 = Mantalregister över Nöteborgs län. 1.03.1617-28.02.1618. Stockholm: Riksarkivet, Kammararkivet, f 424 (Baltiska fogderäkenskaper).
Obõsknõje retši 1636 = Îáûñêíûå ðå÷è êðåñòüÿí ßêîâà Ìóðàâüåâà Êðèâèíñêîé âîëîñòè î äåòÿõ ïåðåáåæ÷èêà Ãàâðèëû Ãðèãîðüåâà, îòäàííûõ çà ðóáåæ, 1.05. Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, f 109, s 635.
Otpiska 1621 = Îòïèñêà èç Íîâãîðîäà â Ëàäîãó î ïëåííûõ ëèòîâöàõ , 19.01. Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, f 109, s 564.
Pamjat 1663 = Ïàìÿòü èç Íîâãîðîäñêîãî Äâîðöîâîãî ïðèêàçà ñîòíèêó ñòðåëåòñêîìó Ë. Àðèñòîâó îá îòäà÷å íà îáðîê ñòðîèòåëþ Òðîéöêîãî Çâåðèíñêîãî ìîíàñòûðÿ ñòàðòñó Ôåîäîñèþ ñ áðàòüåé ñðîêîì íà 10 ëåò áåç ïåðåêóïêè ïóñòîøåé ×àùèòñû, Îçåðåøíî, ×àñêîâåíêà è Îëõîâòñà, 18.11. Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, f 172, n 3, s 240.
Patriaršaja gramota 1689 = Ïàòðèàðøàÿ ãðàìîòà Íîâãîðîäñêîìó ìèòðîïîëèòó Êîðíèëèþ î ïîñûëêå â ðóññêèå ãîðîäà, óñòóïëåííûå ïî ìèðíîìó äîãîâîðó Ïîëüøå è Øâåöèè ñâÿùåííèêà äëÿ îñìîòðà òàìîøíèõ ïðàâîñëàâíûõ ïðè÷òîâ è íàáëþäåíèÿ çà öåðêîâíûì áëàãî÷åñòèåì 30.08. Àêòû èñòîðè÷åñêèå, ñîáðàííûå è èçäàííûå Àðõåîãðàôè÷åñêîþ êîìèññèåþ 5 (1842). Ñàíêò-Ïåòåðáóðã , lk 325-326 (nr 188).
Perepisnaja kniga 1709 = Ïåðåïèñíàÿ êíèãà ïîìåùè÷èõ, âî÷èííûõ, ìîíàñòûðñêèõ è äâîðöîâûõ êðåñòüÿí è ÷åðêîâíîñëóæèòåëåé Âîäñêîé ïÿòèíû Íîâãîðîäñêîãî óåçäà ïåðåïèñè À. Í. Ñåëèâàíîâà . Vanade vene ürikute riiklik arhiiv (Rossiskii Gosudarstvennõi arhiv drevnihh aktov), f 1209, n 1, s 8576.
Pismo Karla Gyllenhelma 1620 = Ïèñüìî ôåëüäìàðøàëà Êàðëà Ãþëëåíåëüìà â Êîïîðñêèé óåçä ñ íàêàçîì îá îáÿçàòåëüíîì ïðèáûòèè â Êîïîðüå 18 ìàðòà ñî ñâîèìè æàëîáàìè è ïðèõîäíî-ðàñõîäíûìè êíèãàìè ñ ïîãîñòîâ ïîä óãðîçîé øòðàôà çà íåÿâêó, 17.03. Stockholm: Riksarkivet, Militaria: 1287: 18.
Pokazanija 1620 = Ïîêàçàíèÿ Êàçàðèíêà î ñåáå è ñâîåì ñûíå Èâàíêå, ôåâð. 17-20. Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, f 109, s 58.
Porutšnaja zapiss 1623 = Ïîðó÷íàÿ çàïèñü êðåñòüÿí Ì. Ìóðàâüåâà î ñûñêàííûõ â Êðèâèíñêîé âîëîñòè ïåðåáåæ÷èêàõ, 8.03. Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, f 109, s 18.
Rozõsk 1615 = Ðîçûñê î æèâîòå È. Á. Ñåêèðèíà â Òèãîâñêîì ïîãîñòå, àâãóñò . Stockholm: Riksarkivet, Ockupationsarkivet från Novgorod, seeria 2: 141.
Selin 1995a = Ñåëèí, Àäðèàí. Äâà íàáëþäåíèÿ íàä èçäàíèÿìè ïèñöîâûõ êíèã ðóáåæà XV-XVI ââ. Ïðîøëîå Íîâãîðîäà è Íîâãîðîäñêîé çåìëè: Òåç. äîêë. Íîâãîðîä, lk 66-68.
Selin 1995b = Ñåëèí, Àäðèàí. Ê èñòîðè÷åñêîé ãåîãðàôèè Âîäñêîé ïÿòèíû: Ãðåçåíñêèé è Îðëèíñêèé ïîãîñòû 1500 ã. è ðóññêî-øâåäñêàÿ ãðàíèöà 1617-1618 ãã. Ëàäîãà è Ñåâåðíàÿ Ðóñü: ×òåíèÿ, ïîñâ. ïàìÿòè Àííû Ìà÷èíñêîé . Ñòàðàÿ Ëàäîãà, 21-22 äåêàáðÿ 1995 ã. Ìàòåðèàëû ê ÷òåíèÿì. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã , lk 53-56.
Spissok 1674-1676 = Ñïèñîê ñ ïîäëèííûõ ïèñöîâûõ êíèã ïèñüìà, ìåðû è ìåæåâàíèÿ ïèñöà Ô. Â. Íàñ÷îêèíà è ïîäúÿ÷èõ Â. Áàðèñòîâà è Ì. Ïîëóæåíèíîâà íîâãîðîäñêèì äâîðöîâûì ñåëàì, ïîãîñòàì è ðÿäêàì. Vanade vene ürikute riiklik arhiiv (Rossiskii Gosudarstvennõi arhiv drevnihh aktov), f 1209, n 1, s 763.
Spissok s tšelobitnoi 1621 = Ñïèñîê ñ ÷åëîáèòíîé ìîíàñòûðåé, äâîðÿí è äåòåé áîÿðñêèõ Ëàäîæñêîãî ïðèñóäà î ïåðåâîäå ïëåííûõ ëèòîâöåâ èç Ëàäîãè â Íîâãîðîä. Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, f 109, s 563.
Spornoje delo 1700 = Ñïðîñíoå äåëî â âëàäåíèè çåìëåé ìåæäó äâîðöîâûìè êðåñòüÿíàìè è ïîìåùèêîì Ïóøêèíûì, 27 ìàÿ. Ãíåâóøåâ, À. Ì. Íîâãîðîäñêèé Äâîðöîâûé Ïðèêàç. Ìîñêâà 1911, lk 30-34 (nr 46).
Sprosnõje retši 1623 = Ñïðîñíûå ðå÷è î ïåðåáåæ÷èêàõ â Ñåëåöêîì ïîãîñòå , 30.03. Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, f 109, s 42.
¹urnal 1770 = Æóðíàë èëè çàïèñêà èìïåðàòîðà Ïåòðà Âåëèêîãî ñ 1698 ãîäà äî çàêëþ÷åíèÿ Íèøòàäòñêîãî ìèðà 1. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã.
Tsarskaja gramota 1619 = Öàðñêàÿ ãðàìîòà íîâãîðîäñêîìó ìèòðîïîëèòó Ìàêàðèþ î ïàñòûðñêîì íàñòàâëåíèè ïðàâîñëàâíîìó äóõîâåíñòâó, îñòàâøåìóñÿ â óñòóïëåííûõ Øâåöèè çåìëÿõ, 17 àâãóñòà. Àêòû, ñîáðàííûå Àðõåîëîãè÷åñêîé ýêñïåäèöèåé 3. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã 1836, lk 146-147 (nr 107).
Tsarskaja gramota 1622 = Öàðñêàÿ ãðàìîòà íîâãîðîäñêîìó âîåâîäå êí. Ìåçåöêîìó î äîçâîëåíèè æèòåëÿì ïðàâîñëàâíîãî çàêîíà â óñòóïëåííûõ Øâåöèè çåìëÿõ îáðàùàòüñÿ ê Íîâãîðîäñêîìó ìèòðîïîëèòó çà ðàçðåøåíèåì ñòðîèòü öåðêâè è ïðî÷. è î âîñïðåùåíèè äàâàòü ïðèñòàíèùå ïðèõîäÿùèì îòòóäà áåçúÿâî÷íûì ëþäÿì, 14 íîÿáðÿ. Àêòû, ñîáðàííûå Àðõåîëîãè÷åñêîé ýêñïåäèöèåé 3. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã 1836, lk 179-182 (nr 127).
Tsarskaja gramota 1624 = Öàðñêàÿ ãðàìîòà íîâãîðîäñêîìó âîåâîäå êí. Ðîìîäàíîâñêîìó î ëþäÿõ äóõîâíîãî çâàíèÿ, âûøåäøèõ èç óñòóïëåííûõ Øâåöèè çåìåëü, 15 àâãóñòà. Àêòû, ñîáðàííûå Àðõåîëîãè÷åñêîé ýêñïåäèöèåé 3. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã 1836, lk 200 (nr 155).
Tsarskaja gramota 1625 = Öàðñêàÿ ãðàìîòà íîâãîðîäñêîìó âîåâîäå êíÿçó Ðîìîäàíîâñêîìó î âçàèìíîì ñî Øâåäàìè ðàçìåíèâàíèè ïåðåáåæ÷èêîâ, 10 ñåíòÿáðÿ. Àêòû, ñîáðàííûå Àðõåîëîãè÷åñêîé ýêñïåäèöèåé 3. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã 1836, lk 233-240 (nr 165).
Tšelobitnaja 1622 = ×åëîáèòíàÿ êàçàêîâ ñòàíèöû Êèðèëà Òîêàðåâà È. Ëóêèíà Æàðêîãî è Ì. Åðîôååâà Ìàðìèåâà î ãðàáåæå è íàñèëèè íàä íèìè, ïîñëå àâãóñòà . Vene Ajaloo Instituudi Sankt-Peterburgi filiaal, f 109, s 327.