Sektsioon: Kultuuridesisesed ja kultuuridevahelised vägivallamudelid

Juba konverentsi avapäeval sai selgeks, et Marseille'sse oli kogunenud märkimisväärses kontsentratsioonis kultuuride vägivallaaspektist huvituvaid antropolooge-folkloriste. Ka geograafiliselt kujutas erinevatest rassidest ja nahavärvidest pulbitsev Marseille diskussiooniks sobivat tausta, paiknedes nii-öelda tuum-Euroopa ja "muu Euroopa" piirimail. Seostuvad ju nii mõnegi Vahemeremaaga (nt Türgi, Albaania, Balkani poolsaar tervikuna) rahvusspetsiifilised stereotüüpsed kujutelmad, nagu "teistsugune", "vägivaldne", "seadustele allumatu", "metsik", vastandudes tuum-Euroopa n-ö kombekatele ja seadusekuulekatele riikidele. Sellise vastandumise tagamaid lahkas sektsioonijuhataja Paul Sant-Cassia. Grupi- ja rahvusstereotüüpidega seostus veel mitu huvitavat ettekannet folkloriseerunud tõsieluteadete kohta hirmutavatest, kuid väljamõeldud /ülespuhutud kuritegudest, mida on omistatud Vahemeremaade immigrantidele. Hollandi teadlane Theo Meder käsitles tõsist meediakära tekitanud kahe teismelise tunnistusi grupivägistamistest, mille olid väidetavalt toime pannud ühel juhul Türgi, teisel juhul Maroko noored immigrandid. Uurimise käigus selgus, et mõlemad tüdrukud olid loo ise välja mõelnud. Kuidas sai võimalikuks, et sellised ohjeldamatud fantaseeringud rahva hulgas sedavõrd tõsist kõlapinda leidsid ja leiavad? Mederi arvates oli antud juhul põhjuseks asjaolu, et uudised immigrandikampade kuritegudest ainult kinnitasid juba vaikimisi olemasolevat üldlevinud stereotüüpi - neid Vahemere-äärseid moslemi immigrante lihtsalt ei saa usaldada. Nenditi, et oleks aeg meilgi küsida, millised stereotüüpsed ettekujutused on nendel "ohtlikel" rahvastel omakorda meist.

Et diskussioon jätkuks ühtselt aluselt, püüti defineerida, mis on üldse vägivald. Märgiti, et lisaks füüsilisele vägivallale on väga jõuliseks vägivalla representatsiooniks ka näiteks ühiskonna võtmeisikute laipade, piltide või sümbolesemete rüvetamine, seega sümboolne vägivald. Osutati vägivallalugude rollile identiteediloojana ning märgiti, et just eriti kohutavad lood on paraku ideaalsed antropoloogi jaoks, kuna nende puhul on identiteedimudelid selgemini jälgitavad. Terve üks ettekannete paneel (paraku üsna õõvastav) oli pühendatud massihaudade ja ümbermatmiste sümboolsele tähendusele. Näidati, kuidas selektiivse informatsiooniesitusega püütakse luua stereotüüpset "vaenlase" kuju ning selle varjus juhtida tähelepanu kõrvale nendelt hukkunutelt, kelle surma põhjustasid "omade" poliitilised möödalaskmised.

Sektsiooni teemad hõlmasid äärmiselt erinevaid valdkondi: suurejoonelised vandenõuteooriad laste väärkohtlejate kohta, mis ühendavad pedofiilide sektid, satanistid ja isegi maavälised jõud; kuritegelikud noortekambad; vägivallaarhitektuur; terrorismi ja märterluse sümboolsed vahekorrad; poliitilised konfliktid jt. Polnud üllatav, et enamik ettekandeid puudutas ka massimeedias kultiveeritavaid vägivallastereotüüpe.

Veronique Campion-Vincent formuleeris ühtlasi stereotüüpsete vägivallateadete funktsiooni - need kujutavad endast eksemplilaadseid orientiire kaasaja infotulvas ekslevale inimesele. Nagu vanema pärimuse muinasjutud, rõhutab tänapäeval meedia dualistlikku eristust oma ja võõra, hea ja kurja vahel. Lisandunud on puändiga süžeed, milles kahtlustatakse vaenlasi väljaspool ja leitakse nad omaenda grupi liikmete hulgast - kuna motiiv on mõjuv, on see ka väga folkloriseerumisaldis.

Muu hulgas arutleti antropoloogi rolli üle kaasaja ühiskonnas. Inglise antropoloog Glenn Bowmann märkis, et on asju, mida keegi ei kuule ega olegi võimeline kuulma (nt Palestiina konflikti üksikasjad). Kui antropoloog need siiski kuuldavaks teeb, siis milline on tema funktsioon, kui tal iseenesest puudub poliitiline mõjuvõim, et olukorda muuta? Leiti, et dokumenteerimine, analüüsimine ja kuuldavaks tegemine ise ongi üks antropoloogi peamisi missioone.

Reet Hiiemäe