Foto on ühtaegu nii reaalsuse otsene representatsioon kui ka äärmiselt subjektiivse valiku tulem (Sapir 1994).

Ei vaja vast tõestamist, et visuaalne antropoloogia seostub eesti kultuurikontekstis esmajoones filmi, täpsemalt etnograafilise filmiga.

Siiski võib visuaalse antropoloogia definitsiooni pidada tunduvalt laialdasemaks, vaat et piirini, mis määratlemise mõttetuks muudab. Teadusliku distsipliinina on visuaalne antropoloogia [kultuur- (resp. sotsiaal) antropoloogia eriharu, mis kasutab visuaalseid meetodeid nii uurimistöös kui ka andmete presentatsioonil (Banks 2001). Need meetodid võivad olla üsna mitmekesised - vaevalt, et uurijad oma kirjatöödesse diagramme koostades või powerpoint'i esitlusi tehes teadvustavad, et tegemist on visuaalse antropoloogiaga.

Samuti paistab suhteliselt tundmatu olevat ka fotoetnograafia kui visuaalse antropoloogia üks alaliike. Kuigi kuni viimase ajani on fotoaparaat olnud etnograafile küll pea et kohustuslik välitööde kaaslane, siiski võib kahtlustada, et enamik fotosid on tehtud illustratiivsetel kaalutlustel, kaasnema üleskirjutatud materjaliga. Visuaalse antropoloogia suurmehe Asen Balikci sõnutsi¹ kiputakse fotot ja videot pahatihti kasutama tõendusena, et on eksootilises kohas käidud, pilt peaks andma kaalu kirjalikule tekstile.

Alljärgnevalt püüan arutleda, millised on hea etnograafilise foto tunnused ja mida võis näha Eesti Rahva Muuseumi fotonäitusel "Välitöödelt põhjarahvaste juurde".

Etnograafilist fotot hinnates peaks esmajoones jälgima, kas, kuidas ja missugune (etnograafiline) informatsioon on kaadrisse saadud ja missugusel tasemel talletatud info on "loetav", s.t milline on kommenteeriva teksti vajadus ja maht. On paratamatu, et foto tabab kultuuri mitteverbaalseid elemente, aga mis väärtus oleks tal kontekstita, laiema informatsioonilise taustata? Äärmuslik väide on, et hea foto räägib ise enda eest ning kommentaar võib pigem moonutada. Teatud tingimustes võib see isegi tõepärane olla, eriti etnograafilise filmi juures, mil sündmuste dünaamika vaatajale lisainfot annab. Kuid foto iseenesest on siiski ajavoolust väljarebitud hetk ja vajab tausta, konteksti. Pilt ja saatetekst peaksid olema tasakaalus ja mitte varjutama teineteist, olema ühe terviku kaks poolt.

Kui tahta eristada etnograafilist fotot kunstfotost, peaksime küsima, milliseid hetki otsib etnograaf ja mida fotokunstnik, ning kas ja milline on erinevus nende piltides või etnograafilise informatsiooni mahus - nii pildil kui ka kaastekstina. Samas, miks ei võiks etnograaf kunstfotograafiasse kalduda? Minugi kogemus on, et vahel ajavad kaunid vaated välitöötaja pea segi ja vajadus antropoloogilist informatsiooni jäädvustada taandub hetkeseisundist tingitud kunstiliste ambitsioonide ees. Liigagi sageli olen leidnud, et palju filmiminuteid ja fotokaadreid on kulunud päikeseloojangute ja pilvevärvide püüdmisele.

Eesti Rahva Muuseumis 10. maist 13. juunini toimunud näitusel võis näha fotosid seinast seina. Kõigilt seintelt võis saada ülevaate erinevatest lähenemisviisidest, mida üheksa² eri aegadel põhjarahvaste juures töötanud etnoloogi on kasutanud. Ses mõttes tuleb näituse kuraatoritele Laur Vallikivile ja Kaur Mägile au anda, et nad julgesid vaataja ette tuua ka fotosid, mis esmapilgul ebaõnnestununa tundusid ("Pildistamiskatse kõikuvas helikopteris"), julgesti nigelaks kunstilise taotlusega amatöörfotoks liigitusid (mida etnograafilist võib leida päikeseloojangus järvejääl, mille peale on tagatipuks joonistunud pildistaja vari?), poseeritud perepilte ("Kristina, Raja ja Veera said uued kleidid"), etnograafilise filmi ajalooga seonduvaid (Lennart Meri võtterühm võtetel), juhuslikena näivaid klõpse jõerannalt ("Kooliinspektor A. V. Demidov kaasaegses linnarõivastuses"). Ülekaalukas enamuses muidugi sügavamast kultuuriteadmisest kantud tegevus(t)e jäädvustusi, tõelist fotoetnograafiat. Esimest korda näitusele sattudes püüdsin poolenisti teadvustamatult fotosid kategoriseerida, kuid õige pea sain aru oma tegevuse lootusetusest. Liiga erinevad fotod. Liiga erinevatest ajastutest (varaseimad fotod 1970ndate teisest poolest, hiliseimad käesoleva aasta algusest) ja erinevatelt autoritelt.

Laias laastus tundub, et kui varasematelt fotodelt paistab silma tendents portreteerimisele, staatilistele kaadritele (mis kannab toonase asjapõhise lähenemise märki), lausa lavastuslikkust (talveriietuses tegelane suvisel maastikul ei mõju just kõige veenvamalt), siis hilisemad pildistajad on enam tähelepanu pööranud dünaamikale, tegevusele, sotsiaalsele suhtlemisele ning etnograafi ja aborigeeni vahelisele kontaktile.

Ka on hilisema põlvkonna etnograafide pildiallkirjades rohkem infot pildil kujutatu kohta. Võiks spekuleerida, et kui varem peeti pilti illustratsiooniks põhjalikumale etnograafilisele tekstile, siis uuemal ajal on pilt "asjaks iseeneses", omandanud suurema tähtsuse informatsiooni kandjana ning tekst on saanud täienduseks pildile, mitte vastupidi. Põhjaliku - vahest liigagi? - kaastekstiga paistavad positiivselt silma Eva Toulouze'i fotod.

Nii mõnegi vanema foto kaastekst on pealiskaudsem, nt "Neenetsid kaluritepäeval külaklubi ees", jättes vaatajale mõistatada, kes ja miks on klubi ette kogunenud. Säärased fotod tunduvad kandvat rohkem seisundilist kui etnograafilist infot. Seda ei saa neile pahaks panna - eks seisundifotosid ole näitusel teisigi. Art Leete "Vaade, mis avaneb Klimovite püstkojas lebajale" - mäletan, kuidas toona Võl-Posli külas Artiga arutasime, et selline vaade peaks traditsiooniliste kultuuride maailmapildile omane olema… Ja miks ei peaks selliselt pildilt hoomatav atmosfäär aitama teist kultuuri paremini mõista. Seisundifoto võib kas õnnestuda või mitte - Juri Vella läbi palkonni akna põhjapõdraga tõtt vahtimas ("Juri Vella laager. Juri vaatab aknast välja") on kaheldamatult imehea tabamus. Sama autori pildil, millel väidetavalt autos kaht põhjapõtra Hantõ-Mansiiskisse viiakse, on näha peaasjalikult auto tagaiste ja alles põhjalikumal otsimisel paistab kusagilt ka põdra kõrv ja natuke selga. Sihuke peitepilt.

Ei suutnud muud põhjendust sellistele piltidele leida, kui et küllap on näituse kuraatorid tahtnud mahendada rohkem või vähem intensiivset inimtegevust kujutavate piltide domineerimist looduse vaikse esteetikaga.

Omaette ja olulise kategooria moodustavad fotod välitööde protsessist. Ka need, millel etnograaf ise kaadrisse sattunud on. Omaenda kogemusest tean, kui tähtis võib kohalikele olla etnograafiga jagatud tegevuse jäädvustamine - ühine söömaaeg värskelt tapetud põhjapõdra juures või mõni käeline tegevus, näiteks kalapüük triivvõrguga. Nii sageli paluti mul fotoaparaat või videokaamera käest ära anda ja kaadrisse astuda. (Siit edasi hargnev audiovisuaalteose jagatud autorluse teema väärib vast lähemat lahtikirjutamist mõnes teises tekstis).

Eriti tugevad on pildid, mis näitavad etnograafi ja jäädvustatavate suhet - "7. brigaad vaatab päeva jooksul filmitud materjali" Liivo Niglaselt, ennekõike.

Oli näitusel ka selliseid pilte, mille puhul ajastuhõng fotodele väärtuse annab - näiteks Aado Lintropi pildid šamaan Kosterkinist ja Lennart Meri võttegrupist. Lintropi fotod tunduvad üldse natuke erinevad teistest - ajaarvamise poolest vanema generatsiooni hulgas, kuid vormilt nooruslikud. Nagu ka enamik Kaur Mägi ja Laur Vallikivi fotodest, mis paistavad silma protsessi, tegevuse kujutamise poolest ja on sellistena noorema põlvkonna häädeks esindajateks.

Peab tunnistama, mulle meeldivad sundimatud fotod, võimalikult häirimata tegevust jäädvustavad. Et ei jääks meeltesse mõru maiku - et foto ei jääks vaid ajavoolust väljarebitud katkeks, et vaataja mõistaks: elu läheb ka pärast klõpsu tegemist omasoodu edasi. Et kehtiks ameerika varasema koolkonna fotoetnograafi Dorothea Lange väljaöeldud mõte: Mida ma ka ei pildistaks, ma ei tülita ega võltsi ega lavasta... Püüan pildi teha osana ümbritsevast, nagu oleks tal juured. Püüan asja näidata, nagu oleks tema koht minevikus või kaasajas (Nakamura 2002/03).

Poseeritud piltidega sellist tunnet ei teki. Kuskil peab olema kompromiss sundimatu jäädvustamise ja fototehniliselt küündiva teostuse vahel.

Kuuldavasti ei ole eelkirjeldatud näitus mitte pöördumatult kaduva teele läinud, vaid jätkab pärast eksponeerimist Eesti Rahva Muuseumis oma elu rändnäitusena. Loodan, et nende ridade lugejal on võimalus neile piltidele lähedale astuda - ja kujundada oma arvamus etnograafilisest fotost. Ehk oli siinne tekst sel puhul väikeseks abimeheks.

Janno Simm

Kommentaarid

¹ Seminaril "Traditsiooniline kultuur ja audiovisuaalsed fiksatsioonid - välitööde märkmeist kunstilise filmini" III Vene antropoloogiafilmide festivali käigus Salehardis 30. aug- 5. sept 2002.

² Autorid: Edgar Saar, Kalju Konsin, Aado Lintrop, Art Leete, Liivo Niglas, Eva Toulouze, Kaur Mägi, Laur Vallikivi, Janno Simm.

Kirjandus

Banks, Marcus 2001. Visual methods in social research. London: Sage.

Sapir, J. David 1994. On Fixing Ethnographic Shadows. American Ethnologist, Vol. 21, no. 4.

Nakamura, Karen: http://www.photoethnography.com/photoethnographers.html (külastatud 17.08.2004)