Elulugusid on Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisesse arhiivi süstemaatiliselt kogutud juba rohkem kui kümne aasta vältel ning väljakuulutatud eluloovõistlused on jätkuvalt menukad. Nüüdseks on trükivalgust näinud esinduslik kolmeköiteline "Eesti rahva elulood" ning rida temaatilisi kogumikke.

Eesti Vabariigi taaskehtestamise järgselt on Eesti Rahvaluule Arhiivi üks kogumis- ja uurimissuundi olnud Venemaa eestlaste pärimus. Iga-aastaste Venemaa välitööde kõrval olen 2003. aasta sügisest alates aktiivsemalt ka Eestimaale tagasipöördunud rahvuskaaslasi küsitlenud. Mõneski peres leidus vanu fotosid, tehtud asunduste hiilgeaegadel või ühismajandi päevil, külaelu kirjeldusi, asunduses elanute nimekirju jms. Minu kätte sattus ka Artur Kergandi sünniküla-uurimus Estono-Semenovka küla sünd ja häving. Aga käia jõudsin ma vaid väikese osa Venemaal sündinud eestlaste juures. Asundusloolist materjali võib inimeste kodudes leiduda veel küll ja küll.

2003. aasta sügisel korraldatud Venemaa eestlaste päeval kutsusin Venemaal sündinud eestlasi üles ise oma ajalugu ja pärimust jäädvustama. 2004. aasta kevadel kuulutasime koostöös ühendusega Eesti Elulood ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiiviga välja kogumisvõistluse "Väljarändamine ja elu uuel kodumaal". Suhteliselt kitsale ringile suunatud kogumisvõistlusest osa võtma oodati Venemaale väljarännanute järglasi, kes nüüdseks on Eestimaale tagasi jõudnud. Kirja panna võis nii iseenda kui mõne oma sugulase-tuttava eluloo. Lootsime elulookirjelduste abil saada ka lisateavet nii olemasolevate kui nüüdseks hääbunud asunduste kohta.

Ajakirjanduses ilmunud üleskutsete peale sain selle kogumise eestvedajana esmalt hulgaliselt telefonikõnesid. Enamasti küsiti nõu nii töö vormistamise kui sisu asjus. Soovijaile saatsin enda koostatud üksikasjaliku küsitluskava. Ühtlasi avaldati tunnustust Venemaa eestlaste teema esiletõstmise eest, samas leidus ka skeptikuid, sest: seekord tuleb surnud ja kaugsugulased, eelnevad põlvkonnad kirjutama panna. Osa inimesi kutsus mind endale külla, sest ma võin rääkida küll, ma tean palju, aga kirjapanijat minust ei ole. Oli ka neid, kes ise minu juurde muuseumisse oma lugu rääkima tulid. Selge see, et kõik inimesed pole kirjatööle ühtviisi osavad. Venemaa eestlaste vanema põlvkonna seas on ka hulgaliselt inimesi, kelle kooliharidus mitmesugustel põhjustel lünklikuks jäi: rasketel aegadel vajati kodus töökäsi, tüdrukutele ei peetud alati koolihariduse andmist vajalikukski, kool asus kodunt liialt kaugel, koolitee katkes vene keele oskamatuse tõttu jne. Venekeelse koolihariduse saanud inimestel on end sageli eesti kirjakeeles ka raske väljendada. Seega pandi mõned tööd kirja ka vene keeles.

Esimesed materjalid laekusid varsti pärast kogumisvõistluse väljakuulutamist. Need olid enamjaolt varem kirjapandud küla- ja isikulood, nt Aleksander Timbergi töö Samaara eestlastest, kus sees ka Koški piirkonna eesti külade skeem ning külade kaupa seal elanud taluperemeeste nimed. Sügisel saabus kaastöid juba rohkem, mõned, nagu Loreida Heinma, olid oma lugu rohkem kui poole aasta jooksul korduvalt ümber kirjutanud ning viimistlenud. Käsikirjaliste tekstide kõrval oli ka eeskujulikult arvutil vormistatud rohkete vanade fotodega illustreeritud töid, näiteks Liina Treimanni Krimmi Dºurtši küla lugu. Tööde mahtki ulatus üheleheküljelisest lühikirjeldusest rohkem kui 130 leheküljeni. Võistlustööde koostajate hulgas olid enamik küll vanema põlvkonna esindajad, kuid saabus ka nooremate töid ning isegi õpilasuurimusi, nagu Vastseliina Gümnaasiumi õpilase Tagne Tähe "Eestlaste asundused Musta mere ääres" (aastast 2002, juhendaja õpetaja Tiiu Ojala) ja Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi õpilase töö "Minu vanavanemate käekäik kooselu algusest pensionipõlve alguseni" (aastast 2004, juhendaja Merle Sulg).

Leidus ka neid, kes kogumisüleskutse alles viimasel hetkel avastasid ning palusid luba pärast võistlustähtaja lõppu oma elu- ja külalugu kirja panna.

Paar tööd saabus juba trükitud raamatuna: Ell Maanso perekeskne "Liisa Karoliina raamat" ning Lembit Sirge ühe küla saatusele keskendunud "Eesti rahvakild Siberimaal. Estonia küla arenguaastad" (2004). Mitmel puhul saadeti oma kirjapanekutele lisaks ka asundusloolisi ajaleheartikleid ning muidugi unikaalseid fotosid. Väärtuslikumad perepildid tahetakse enamasti siiski tagasi ning need loovutati skaneerimise tarvis ajutiselt.

Saabunud Venemaa eestlaste tööde hulgas oli traditsioonilise eluloojutustuse kõrval tähtsal kohal konkreetse asunduse või piirkonna eestlaste lugu. Inimesed, kes oma sünnipaiga ajaloo talletamist tähtsaks pidasid, tulid mulle appi sellega, et hakkasid ise aktiivselt omaküla inimesi kogumistööle ärgitama. Nii kirjutas Aleksander Timberg, et Richard Rästas vormistab Samaara eestlaste kokkutulekute materjale, Robert Rospu andis teada, kellel veel Põhja-Kaukaasia asunduste kohta teavet on jne. Tunti siirast huvi omakandi rahva tööde vastu. Pidin üsna sageli vastama küsimusele, kas meie külast/piirkonnast on juba keegi kirjutanud, ning kirjutajaid julgustama, et iga inimese lugu on jäädvustamist väärt.

Igatahes aktiivsemad pere- ja külaloo jäädvustajad olid sündinud Eestimaa lähiümbruses Peterburi ja Pihkva oblastites, paremini esindatud on ka Vjatka-piirkonna Oparino rajoon ning Samaara oblast. Kogumisvõistlus on sedakorda küll lõppenud, kokkuvõtted tehakse Eesti Kirjandusmuuseumi saalis 2005. aasta esimesel veerandil järjekordsel Venemaa eestlaste päeval. Ehk valmib kogutud materjali põhjal kunagi ka Venemaa eestlaste elulugude raamat.

Anu Korb