"Kullapalavik. Sajad tuhanded inimesed lasksid end 19. sajandi keskel selle sõna maagiast kaasa kiskuda ja rändasid Alaskale. Nad loobusid oma senisest eluviisist, et leida seiklusi, rikkust ja õnne. Enamik neist ei jõudnud eduni ja märkimisväärne hulk neist hukkus külma, haiguse ja kuritegevuse läbi." Nii võtab Saksa folkloristikaprofessor Dieter Harmening kokku väljarändajate ootused ja tegelikkuse. Oma rikkalikult ajalooliste fotodega illustreeritud raamatus loob Harmening usutava pildi Alaska kullaotsijate elust. Tema teosele annab kaalukust põhjalik tutvumine arhiivimaterjalidega, sh berliinlase Alexander Baethke reisikirjeldusega. Baethke oli üks pioneere, kes sõitis 1898. aastal esimeste kullapalavikuliste hulgas Klondikele, läbis ilma oodatud õnne leidmata hulga vintsutusi ja kaotas tagasiteel kodumaale äärepealt tormis elu. Harmening pakub lugejale lühendatud versiooni Baethke reisikirjeldusest ja seejärel ka paeluva kirjelduse autori enda kanuumatkast Alaskal kullaotsijate jälgedes 100 aastat hiljem.

Juba rännak kullaleiupaikadesse võttis enamasti kuid. Ohtlik ja tor-mine aurikusõit üle ookeani, seejärel rongireis, mida katkestasid laviinid, rongiröövid ja maalihked, jalgsirännak üle talviste mäekurude, suveperioodil metsatulekahjud ja sääseparved, paadisõit kärestikulistel jõgedel - paljude jaoks lõppes seiklus juba enne kohalejõudmist. Harmeningi enda retk, mille käigus tal oli võimalus tutvuda koos rohmaka inventariga mahajäetud hüttide ja tervete küladega, aga ka piirkonna elanike mälestustega, annab kogu kirjeldusele äärmise eheduse. Etnoloogilises mõttes on tagasivaatena huvitav jälgida väga erinevatest kildudest kokku koonduva sootsiumi kujunemist ja selle vajadustest lähtuva infrastruktuuri teket. Paremini kui enamik kullaotsijaid suutsid uues keskkonnas tihti läbi lüüa pesupesijad, töörõivaste õmblejad jm käsitöölised, prostituudid, kõrtsipidajad jt, kes katsid järjest uute õnneotsijate igapäevaseid vajadusi. Nende sissetulek oli pidev, kullaotsijatel aga enamasti juhuslik, samuti oli viimastel suurem risk leitust röövlite käe läbi jälle ilma jääda. Kuritegevus oli igapäevane nähe - olid ju ka mitmed kullaotsijatena väljarännanud ühtlasi seadusesilma eest pagejad. Näiteks sai just Nome linn tuntuks oma metsiku reputatsiooni poolest, mille najalt kujunes ütlus: "Igaks hommikusöögiks üks laip." Siin arenesid välja Metsiku Lääne stereotüübid, mida on hiljem sageli ekspluateeritud mängufilmides. Samas kohtab tolleaegsetel fotodel vaid harva kaadreid Alaska pärismaalastest, kuna ka fotograafide põhitähelepanu köitis kullaotsimisega seonduv, kohalikud aga - pärast mõningaid hoiatavaid kogemusi - pigem vältisid kokkupuudet sisserännanutega; kirjalikes allikates mainitakse neid samuti vaid vilksamisi kui kullaotsijate liha või kalaga varustajaid ja vahel ka elupäästjaid.

Infoliikumine oli piiratud, ajalehed ja kirjad jõudsid kohale mitmenädalase hilinemisega ja olid ihaldatud kaup. Olulise infoallikana toimisid kirjaliku meedia puudumisel kuulujutud. Nii puhkes ikka ja jälle palavikuline sagimine, kui levisid "uudised" kohtadest, kus on leitud nii palju kulda, et see lebab lausa kamakatena maas. Lünklikud olid ka teated kaugelt kodumaalt, nt sõja, tööolude ja muude sündmuste kohta. Tuleb imeks panna, et sellises stiihiliselt kujunenud ühiskonnas säilisid kõigele vaatamata teatud üldaktsepteeritud reeglid ja moraal. Toimis primitiivne kohtupidamine, kuigi pahatihti omakohtu vormis ja olulisemaks motiiviks kui õigluse jaluleseadmine võis mõnikord olla kättemaks või võimuhuvid.

Vaid mõnikümmend aastat kestnud kullapalaviku ajastu lõppu märkis suurte koppade kasutuselevõtt ja kaevamistegevuse koondumine suurte ühingute kätte. Siiski Harmening märgib, et eurooplaste saja aasta tagune Ameerika-lummus, mida õhutasid takka fiktsionaalsest reisikirjandusest pärit fantaasiapildid, pole õigupoolest tänini kadunud. Romantilistest indiaanilugudest ajendatuna käiakse siiani otsimas tõelist Metsikut Läänt ja õilsat ning oma esivanemate tarkusega harmoonias elavat pärismaalast või siis põgenetakse unistustes või reaalselt Ameerikasse kui loodetavale lõputute võimaluste maale.

Reet Hiiemäe