Pärimuse ja tõlgenduse mitmekihilisusest kogumikus Pärimus ja tõlgendus

Tiiu Jaago (koostaja). Pärimus ja tõlgendus: Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2003. 258 lk.

Tiiu Jaago koostatud ning kahasse Ene Kõresaarega toimetatud Pärimus ja tõlgendus on kogumik, mis viib lugeja kokku folkloristika ja etnoloogiaga täna, 21. sajandi alguses. Sisaldades ühtekokku kaheksateist artiklit Eesti (Kristiina Ehin, Mall Hiiemäe, Tiiu Jaago, Risto Järv, Ene Kõresaar, Liina Saarlo, Ell Vahtramäe), aga ka Vene (Sergei Nekljudov), Karjala (Eino Kiuru), Läti (Guntis Pakalns, Aldis Pûtelis), Soome (Satu Apo, Lauri Harvilahti, Katja Laitinen, Ulla-Maija Peltonen), Rootsi (Bo G. Nilsson) ja Saksa (Jürgen Beyer) uurijailt, asetab see siinmail tehtava teaduse laiemasse konteksti ning pakub korraga nii avastamis- ja äratundmisrõõmu kui ka võimalust süüvida pärimuse ja selle uurimise komplekssusesse. Käsitluste lai ajaline ja temaatiline haare on allutatud meetodikesksele lähenemisele, mis võimaldabki esitada kõrvuti uurimusi tänapäeva fännikultuurist, vanadest kroonikatest, trükkalite sünnilugudest ja teadusest enesest. Pärimuse uurija identiteeti ei määratle mitte niivõrd uuritav aines, kuivõrd viis sellele läheneda.

Teose alapealkirjas viidatud märksõnad teooria, meetod ja uurimispraktika seostuvadki just uurija tegevusega ning kõnelevad soovist seda mõtestada, et omakorda mõtestada pärimust. Kogumiku Pärimus ja tõlgendus koostaja sõnul kandub tähelepanu raamatu kolmes osas vastavalt teaduse üldiselt arengult folkloristliku ja etnoloogilise uurimise sõlmküsimustele (suuline ja kirjalik) ning edasi konkreetsetele näidetele uurimispraktikast. Selline ülesehitus, suund teadusprotsessilt üksikutele uurimustele, muudab nähtavaks uurija tööd raamistavad ja mõjutavad tegurid. Teisalt annab see aimu ka erinevate ajastute, vaatepunktide ja allikate mitmekihilisest põimumisest nii pärimuses kui selle uurimiseski. Huvitavaid seoseid kogumiku artiklite vahel tekib aga ka nimelt selle kaudu, et need eriteemalistesse peatükkidesse paigutatuna avavad sama nähtuse või probleemi erinevaid tahke. Näiteks on raamatus läbivalt tugevasti esil pärimuslik ajalugu nii meetodi kui uurimisallikana.

Oluline roll dialoogiliste suhete loomisel erinevate uurijate lähenemisviiside nagu ka kogumiku peatükkide vahele, nende tervikuks sidumisel, on koostaja sissejuhatusel igasse peatükki. Artiklite põhiseisukohti tutvustades ja omavahel sidudes avab Tiiu Jaago ühtlasi käsitletava teema erinevaid aspekte ning esitab oma nägemuse sellest.

Tõlgendusena tunnen koostaja käsitluse olevat avatud edasistele tõlgendustele, seda enam, et mitmed kogumikus erinevate uurijate poolt käsitletavatest küsimustest on vaevanud ja paelunud ka mind ennast. Sellest tulenevalt ei seakski ma järgnevalt eesmärgiks anda ülevaadet kõigist kogumikus Pärimus ja tõlgendus sisalduvatest artiklitest, vaid pigem tutvustada ja siduda omavahel neid kirjutisi, mille põhjalt moodustub antud teose tähendus minu jaoks.

Aja mitmekihilisus

Kogumiku esimene osa "Pärimuse uurimise ajastukontekstid" keskendub uurija tegevuse seotusele oma ajastuga, ajalooga nii üldisemas kui kitsamas teadusharu ajaloo plaanis. Juba pärimuse mitmekihilisusest tingituna tegutseb uurija korraga mitme erineva ajalise konteksti mõjuväljas, kusjuures tema suhe neisse on erinev ja muutuv. Uurijal puudub võimalus oma ajastust välja astuda, kuid ta võib püüda seda kõrvuti teiste ajaliste kontekstidega analüüsida ning ka selgitada nähtuste ajaloolist kujunemist. Paradoksaalseltki võib teatud vabanemise tunne või selguse hetk, äratundmine oma eripäras saabuda just oma raamide tajumise kaudu. Üksikutki uurijat võib pidada igale teadusharule omase sisemise järjepidevuse kandjaks, kelles senine uurimistraditsioon kohtub konkreetse ajastu ja individuaalsusega. Mõistmaks hetkeseisu, ka naaberdistsipliinide omavahelisi suhteid - kokkupuutepunkte ja erinevusi -, tuleb seega minna tagasi minevikku, varasemate uurijate tööde juurde, kuid samas ka mõtiskleda just nimelt enda koha üle. Koos (teadus)poliitikutega ning erinevate institutsioonide liikmena mõjutab uurija ise teaduse arengut ning vastutab teadusprotsessi eest. Uurija on nii ajastule ja järjepidevusele allutatud kui ka kujundab neid: just tema tööde nagu ka erialaste institutsioonide tegevuse kaudu muutuvad teaduse trendid nähtavaks ja käsitletavaks. Samas polegi teadus kunagi midagi suurt, abstraktset ja müstilist, vaid see, mida näiteks folkloristid ja etnoloogid oma igapäevatööna teevad.

Just sellise tavalise tööna avaneb teaduse tegemine Mall Hiiemäe artiklis Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rajaleidmistest arhiivi avamisest 1927. aastal kuni 1940. aastani. Kirjeldades ERA esimese juhataja Oskar Looritsa seisukohti ning arhiivitekstide kopeerimise ja süstematiseerimise põhimõtete kujunemist Eestis, selgitab Hiiemäe ühtlasi üht olulist tahku siinse folkloristika arenguloost. Omakorda aitab see mõista arhiivitööl põhineva uurimuse spetsiifikat ning loob tausta näiteks Risto Järve ja Ell Vahtramäe artiklitele käesolevas kogumikus. Meetodite ja uurimisteemade "institutsionaalsust" illustreerivad ka ERA ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli erinevad rõhuasetused. See juhib tähelepanu teadusharu seesmisele mitmehäälsusele, ühes distsipliinis samal ajal hargnevatele erinevatele protsessidele. Põgusalt peatub Hiiemäe ka ERA ja Eesti Rahva Muuseumi kontaktidel ning selle kaudu etnoloogia ja folkloristika suhetel vaadeldaval perioodil.

Põhjalikumalt ning Tartu Ülikooli vaatepunktist, täpsemalt rahvaluule ja etnoloogia õppetoolide rajamise kaudu käsitleb fokloristika ja etnoloogia identiteeti iseseisvate teadusharudena Tiiu Jaago artiklis "Kas folkloristika ja etnoloogia eraldumine sai alguse emakeelse ülikooli õppetoolide loomisest?". Kahe uurija käsitlustest kokku moodustub maailmasõdade vahelise perioodi folkloristikast ja etnoloogiast, humanitaarteaduste kontekstist laiemaltki avar ja elav ettekujutus. Nii Hiiemäe kui Jaago on seisukohal, et folkloristika ja etnoloogia kujunemine iseseisvateks distsipliinideks sai Eestis alguse juba 19. sajandil. Hiiemäe järgi oli oma osa selles Jakob Hurda laiahaardelisel nägemusel "vanavarast", sest just see määras, mida rahvaluule nime all koguma hakati ja siiamaani kogutakse.

Sellest seisukohast võib eraldi rahvaluule ja etnoloogia õppetooli planeerimist ja rajamist rahvusülikoolis pidada vaid n-ö loomuliku arengu loomulikuks jätkuks. Samas näitab Jaago Ajalooarhiivi allikatele tuginedes õppetoolide avamise protsessi keerukust, mh selle seotust kaasaegsete arusaamadega rahvusest ja rahvuslikkusest. Ülikooli juhtkonna sõnavõttudest peegeldub nii tollane viis defineerida teadusi uurimisobjektide loetlemise kaudu kui ka spetsiifilisem arusaam vana rahvakultuuri uurivate teaduste funktsioonidest vastandatuna distsipliinidele, mis keskenduvad modernsele kultuurile. Teaduspoliitiliste põhjenduste ja otsuste asetamine teaduse sisemise arengudünaamika konteksti aitab tajuda sündmuste suhtelisust ja protsessuaalsust. Konkreetse ajaloolise perioodi arengud muutuvad mõistetavaks veelgi kaugema mineviku taustal, aidates samas kaasa oleviku mõtestamisele. Aeg avaneb sellest vaatenurgast mitmekihilisena: praegune hetk poleks mõeldav minevikuta ning samas sisaldab see eos erinevaid võimalikke tulevikke. Nende realiseerumine aga sõltub nii teadlastest endist kui ühiskondlikest ja ajaloolistest sündmustest.

Ene Kõresaare põhjalik ülevaade eluloouurimise suundadest Eesti kultuuriteadustes sobib nende mõttekäikude taustal Mall Hiiemäe ja Tiiu Jaago käsitlusi täiendama mitmelgi põhjusel. Just eluloouurimisest on saanud üks folkloristikat ja etnoloogiat ühendavaid lülisid tänapäeval. Samas saab elav huvi elulugude vastu Eestis ise mõistetavaks just Eesti lähiajaloo ja viimaste kümnendite murranguliste ühiskondlike protsesside taustal, olles sellisena omamoodi ajastu märk. Esmapilgul ehk paradoksaalseltki võimaldab just koostöö folkloristika ja etnoloogia vahel tugevdada kummagi teadusharu iseolemist: "omana" kogetavad meetodid saavad kuju kõrvutuse kaudu naaberteadus(t)e omadega; enda määratlemine teatud distsipliini esindajana toimub paigutumise kaudu teatud meetoditesse. Äratundmist folkloristika eripäradest võib välja lugeda kogumiku teistestki artiklitest, näiteks Kristiina Ehini, Tiiu Jaago, Satu Apo ja Ulla-Maija Peltose käsitlustest. Mitmedki neist käsitlevad vähemalt ühe allikana elulugusid. Nii seisnebki teaduse spetsiifika just allika nägemise oskuses ja võtetes, meetodis, nagu kogumiku koostaja selle saatesõnas kokku võtab.

Pärimuse mitmekihilisus

Pärimuse ja tõlgenduse teise osa pealkiri "Kultuuritüübid - "suuline" ja "kirjalik" pärimuse uurimises" viitab erinevatele tehnoloogiatele, mida pärimuse loomiseks, säilitamiseks ja levitamiseks kasutatakse, aga ka kultuuri mõtestamisele just nende tehnoloogiate kaudu. Põgusalt käsitleb seda oma artiklis "Vene rahvaluuleteadus ja strukturaalsemiootilised uurimused" Sergei Nekljudov. Eristades pärimuse esinemist suulisel, kirjalikul ja elektroonilisel kujul, aga ka nende vahevormidena, muutub vahetu suuline kommunikatsioon vaid üheks võimalikuks suhtlusviisiks erinevate tehnoloogiate hulgas. Suulise ja kirjaliku dihhotoomia laguneb, tuues nähtavale nii vastandpaari konstrueerituse kui ka selle varjus kogu aeg kihanud kultuuri mitmekihilisuse. Suuline ja kirjalik ei kujuta endast monoliitseid, üksteist välistavaid nähtusi, vaid nendevahelised üleminekud on nii samas kultuuris kui isegi samas inimeses sujuvad. Suulisus seejuures oma tähendust ei mineta. Küll aga muutuvad küsimused, mida uurijad suulise ja kirjaliku kohta esitavad. Seejuures näib, et suulise ja kirjaliku käsitlemine põimununa ning seesmiselt mitmevormilisena vaid lisab (või lisaks) võimalusi pärimuse tõlgendamiseks.

Antud kogumikus illustreerivad seda näiteks Jürgen Beyeri, Aldis Pûtelise ja Eino Kiuru artiklid, aga ka Kristiina Ehini käsitlus naise identiteedi muutumisest murrangulisel Esimese maailmasõja järgsel perioodil. Ehin tõlgendab talle lapsepõlvest tuttavat uuemat rahvalaulu „Enne ja nüüd" oma perepärimuse taustal, väljendades selle kaudu isiklikku arvamust kaasaja aktuaalsetes küsimustes. Uurija ja uuritava, anonüümse rahvaloomingu ja isikliku eneseväljenduse, mineviku, oleviku ja tuleviku, ka tegelikkuse ja kujuteldava piiride ähmastumisel muutub olulisemaks uurija isik, sest just tema vaatepunktist need piirid konkreetses tõlgenduses kas või hetkeks siiski tõmmatakse. Mineviku tähendused sünnivad kaasajas, seoste kaudu, mida uurija loob läbi oma isiku mineviku ja kaasaja vahele, et selle kaudu mõtestada olevikku.

Juba olnu ja oleva tähenduslik sidumine iseenesest eeldab uurijalt teadlikkust oma positsioonist. Veenmaks lugejat oma tõlgenduse asjakohasuses, tuleb uurijal aga ka tutvustada talle oma uurimistöö erinevaid etappe. Lausa hädavajalik näib eneserefleksiivsus kaasaja nähtuste uurimisel, mil esile kerkivad mitmesugused võimuga seotud küsimused.

Uurimise mitmekihilisus

Kogumiku kolmandas peatükis "Uurija, meetod, allikas" keskendubki tähelepanu uurija enda keskkonnas toimuvate nähtuste analüüsimisele. Sageli on uurijad neil puhkudel ka pärimuse koguja - allika looja - rollis, mistõttu kogumisest saab osa uurimisprotsessist. Välitöödel oma uurimuse tarbeks loodud allikad erinevad arhiiviallikatest, kuid pärimuses väljenduva kogemuse mitmehäälsuse käsitlemine näib võimalikuks saavat just erinevate allikate kombineerimise, nende kontekstide paljususega arvestamise kaudu. Uurija jaoks tähendab see ühe ja ainsa tõe saavutamatuse või puudumise tunnistamist, kuid just selle subjektiivsuse kaudu võib ta püüelda objektiivsuse poole. Uurija võib, Tiiu Jaago sõnul (lk 192-193), tajuda küll sündmuste mitmetahulisust, mitte aga nende kõiksust. Ometi ei tähenda selline lähenemisviis üldistustest loobumist, vaid tegemist on nimelt püüuga paremini mõista neid üksiku ja üldise, kollektiivse ja isikliku pingelisi suhteid ja vahemaastikke, milles me oma sotsiaalsetes ja ajaloolistes tingimustes opereerime ning pidevalt uusi tõlgendusi loome.

Pärimuse tõlgendamist traditsiooniliselt struktureerinud opositsioonipaaride küsitavaks muutmise ning pärimuse selle läbi avaneva mitmekihilisuse käsitlemise kaudu suhestub kogumik Pärimus ja tõlgendus kaasaegsete, mh dekonstruktsionistlike kultuuriteooriatega. Tegemist on aktuaalse, Eesti kontekstis ehk murrangulisegi lähenemisviisiga. Seejuures toimub nii pärimuse kui tõlgenduste mitmehäälsuse ja -vormilisuseni jõudmine läbi enese- ja oma distsipliini analüüsi. Uurija ei avasta ega tee teatavaks kogu tõde oma uurimisobjektist, vaid tugineb allikaile: kasutab, loob ja tõlgendab allikaid, mis samas muutuvad, sest uurimisprotsess jätkub ja uurijagi muutub.

Elo-Hanna Seljamaa