Piret Õunapuu Pühad ja kombed. Tallinn: Tänapäev 2001. 189 lk
Eesti pulm. Tallinn: Tänapäev 2003. 222 lk

Kahe omavahel tihedasti seotud ala - etnograafia kui materiaalse kultuuri ning folkloori kui poeetilise loomingu - käsitlemine nõukogude ajal vastavalt ajaloo või keele ja kirjanduse osana jättis kahe vahele tüki söötis maad: rahvausundi ja -kombestiku. Eesti rahvausundit olid seni kõige põhjalikumalt uurinud pagulusse lahkunud folkloristid Oskar Loorits (1900-1961) ja Ivar Paulson (1922-1966). Nende töödest poleks kuidagi saanud mööda minna, avalikult aga neid kasutada ei tohtinud. Kombestiku vaimset või poeetilist poolt uuriti, tulemuseks traditsioonilised käsitlused "Eesti rahvakalender" I-VIII (1970-1999, koostajad Selma Lätt, Mall Hiiemäe) ning "Eesti pulmad" (1973, koostaja Ülo Tedre); ilmus ka lühemaid käsitlusi. Nõukogulikest tavadest annab pildi Vilve Kalitsa "Eesti pulmad" (1988).

Etnograaf Piret Õunapuu pakub kaks vajalikku igameheraamatut. "Pühad ja kombed" käsitleb üheksat praegu aktuaalset püha ja tähtpäeva, tutvustab nende tänapäevast seisu ja varasemat tausta. "Eesti pulm" jaguneb peatükkideks ennemuistsest ajast kaasaegsete hõbe- ja kuldpulmadeni. Mõlemad raamatud on hästi liigendatud. See teeb teksti arusaadavaks, kasutatavaks ka väiksemate teadmiste ja lugemiskogemustega inimesele. Adressaadiks arvan asjasthuvitatuid alates põhikooli õpilastest. Vajaliku leiab kergesti üles isegi ilma aineindeksita - ikka raamatu hea liigendatuse pärast, kuigi sisujuhataja oleks võinud nii suures raamatus olla. Ei ole pikki teoreetilisi ega ajaloosse süvenevaid teksti mõistmist õpetavaid sisse-väljajuhatusi, mis vahel koormavana tunduvad ja lugemata jäetakse. Siin on kogu tarkus peatüki sees ja sellele toetutagugi. Mõlemad raamatud võiksid olla heaks abiliseks viktoriinide ja temaatiliste piduõhtute korraldamisel ning peaksid leiduma igas koolis ja raamatukogus. Kui vajatakse materjali rohkem või täpsemalt, on olemas hulk muid asjalikke ja teaduslikumaid väljaandeid, millele ka kirjanduse nimestik tähelepanu juhib.

Vanadest eestlaste tähtpäevadest käsitletakse veel tänaseni elavaid vastlapäeva, jaanipäeva, mardi- ja kadripäeva ning jõuluid/näärisid ning nendega seonduvaid kombeid. Mõnevõrra vähem teatakse lihavõttest ning emadepäevast, kuigi mõlemad olid 20. sajandi algupoolel küllaltki juurdunud. Hoopis uutena tulid meile viimasel kümnendil sõbrapäev ja halloween, samuti advendi/eeljõulute aktiivne tähistamine; nende tähtpäevade juurte, seoste ja levimise lugu on siin eriti vajalik. Pean raamatu vooruseks, et mitmes peatükis selgitatakse ka lähedasi või paralleelseid tähtpäevi, nagu on tehtud emadepäeva ja naistepäeva, vastlapäeva ja lihavõtete, advendi, jõulude ja nääridega. Rohkem võinuks avada mõnede pühade kristlikku tausta, mida enamik praegustest kodudest ei valda. Üksikasjadest libisetakse ruttu üle, aga materjal on küllaltki heas tasakaalus ja alati polegi ehk liigset süvenemist vaja. See on mõnele lugejale esimene viide, teisele olemasolevate teadmiste ja varasemate seoste ärataja, kolmas saab suuna edasi uurida. Sõbralik tekst räägib ka kirjutaja enese 60ndate aastate kogemustest. Etnograaf teatab lihtsalt, kuidas praegu pühi peetakse ja on. Vahetevahel tekib kahjutunne hea folklooriainese kõrvalejätmisest; et võinuks pisut rohkem süveneda või soovitada... Aga võib-olla peletaks folkloristi liigne täpsus ja õpetlikkus just lugeja eemale?

"Eesti pulm" haarab ja süveneb laiemalt ja sügavamalt, annab ülevaate pulmakorraldusest ja -etappidest Eestimaal ning aegade jooksul toimunud muutustest. Olgugi pulmad kõige konservatiivsemaks rahva tavandite hulgas, on poliitilistel oludel ning majanduslikel ja ühiskondlikel tingimustel olnud ka pulmadele väga suur mõju. Paari-kolme põlvkonna jooksul võib juhtuda palju. Täiesti loomulikult leidub rohkem otseseid teateid 19.-20. sajandist, varasemast kaudseid ja vähem. Viidatakse piirkondlikele erinevustele, süüvimata ometi üksikasjadesse. Siit võib lugeja saada idee oma piirkonna või perekonna tavasid lähemalt uurida ja miks mitte veel kord kasutada.

Pulmaraamat on nagu valdkondadevaheline materjalikogu: annab dateeritud ainest mitmete erialade uurijatele. Sadakond fotot ja muud illustratsiooni omaaegsetest pulmadest näitavad ümbrust ja miljööd: taluhooned ja -õued, aiad ja väravad, toa sisustus, mööbel, mitmesugused pildistamise aega iseloomustavad detailid - esemed ja kaunistused. Ajastu märgiks liiklusvahenditena on hoburakendid, pulmakaunistustega veoautod, lihtsad sõjajärgsed sõiduautod ja tänapäevased limusiinid, mida kõike meelsasti pulmapildile jäädvustatakse. Omaette läbilõike saab pidulaudadest ja -roogadest, lauanõudest ja lauakatmistavadest. See teave on asjasthuvitatutele. Ja muidugi riietus! Siin on suurepäraseid eeskujusid tänapäevaste stiilipidude ettevalmistamiseks, kenasti dateeritud ja seisus juurde märgitud. See on raamatu lisaväärtuseks ja seda on palju! Ei maksa unustada, et Piret Õunapuu pole kasutanud kogu Eesti Rahva Muuseumis leiduvat fotovara, vaid ainult väikest osa sellest, mis tema teemaga kõige paremini sobis. Siit saab vaid eeskuju ja näidise, millist ainest muuseumist otsima tasuks minna. Ehk tuleb ka meelde, et sinu oma vaarema albumis leidub samaväärseid häid minevikumärke, mida tasuks tundma õppida.

Mitmete viimastel aastatel avaldatud õnnestunud fotoraamatute ritta astub "Eesti pulma" näol unikaalne kümnendite ja sajandite taha ulatuv väljaanne. Pruutpaar ja pulmalised, pulmalised ja pruutpaar - ikka seesama, aga iga kord uus, kuidagi teisiti. Hästi valitud pildimaterjal on raamatus primaarne, aegadest aegadeni jutustava teksti kohta on folklorist Ülo Tedrel mõnigi pretensioon. "Kas populariseerimine eeldab lihtsustamist?" - Keel ja Kirjandus 2004: 3, 217-220) Kindlasti annaksid nad parima tulemuse koos. Raamat on ilusaks tänuks nooremalt põlvkonnalt - tütrelt - vanematele nende tähtpäeval. On hea mälestusraamat ja kinkeraamat ja õpetlik veel ülejärgmistele põlvkondadele. Aitäh selle eest!

Mõlemat raamatut ilmestavad pikemad mälestused ja tsitaadid muuseumi kogudest ja arhiivist. Oleme jõudnud äratundmisele, et oma inimeste, oma rahva mälestuste kirjapanekud võivad olla heaks emotsionaalseks ajalooallikaks või vähemalt ajaloole tubliks täienduseks. Isiklikud lood, mälestused, sobivad suurepäraselt suulisse esitusse, on aga head ka lahedas trükitekstis; nad täpsustavad ja täiendavad, loovad seoseid, aga ei koorma liigsete faktidega. Seegi peaks inspireerima, juhtima oma pere mineviku meenutamisele ja kirjapanemisele.

Juhiksin siiski tähelepanu mõnedele kohtadele, kus oleks väikese vaevaga võinud teavet juurde pakkuda. Vastlapäeva nime selgitamisel viidatakse küll saksa ja rootsi paralleelile, puudub aga paastu sõnale lähedane vene vaste /post/. Lk 40 öeldakse, et setud käisid võinädalal mäel kuljatamas. Ka siit ei suuda noorem sugu vist oma jõududega vene laenu (gulxt{ `lõbutsema', ka `jalutama') ära tunda. Või kui just oleks pakutud foneetilisemat vormi kul´atama. Samas lõigus lauldi, mängiti ning tüdrukud jooksid pööra ja kargasid handa. Aga need polnud ju mingid erilised jooksmised ja kargamised, vaid olidki just sellenimelised rahvamängud. Üleüldse võinuks rahvakalendri tähtpäevade juures mängudele rohkem tähelepanu pöörata. Jõuludegi puhul räägitakse küll tantsimisest ja kõrtsi külastamisest tabanipäeval, teisel jõulupühal, aga mulle ei hakanud silma teavet, et koos kolinaga tööde keeluga oli varasemal ajal keeld ka tantsimisele. Jõulud olid just suuremaid mängimise aegu - see teave jäi puudu. Muide - hiljem ilmunud pulmaraamatus kirjeldatakse lähemalt mitmeid pulmanalju ja -mänge, ja see on hea. On midagi ka tänapäeval eeskujuks võtta.

"Pühade ja kommete" -raamatu kasutaja seisukohalt olen tänulik peatükke lõpetava osa "midagi praktilist" eest. Eriti vajavad noored raamatukasutajad nõu ja eeskuju, kuna omi kogemusi napib. Halloweeni tähistamisel õpetatakse paela otsast õuna sööma. Aga kuidas saab tänapäevane laps "iga mängija jaoks ühe nöörijupi lakke riputada..."? Asi jääb ju kohe katki. Praktilises peatükis võinuks pakkuda lihtsamat võimalust - kas või nööri üle toa tõmbamist ja selle külge ahvatluste sidumist.

Mardi-isa tunnuseks olnud õlgedest keeratud piits! Õlgedest piitsa ei saa, need on liiga haprad. Õlgedest keeratakse nuut. Löömariistad on mõlemad. Siin on vist autor läinud ebapädeva materjalikoguja või kirjapanija õnge. Nuut oli tähtis ka jõulumängudes ja pühade lõpul tarest pühi välja ajades. Selle asemel, et raamatu lehe servadele (lk 132/33) viiel korral eri suuruses sama kuju/figuuri trükkida (iseenesest ilus kujunduslik võte), võinuks nii õlgi kui nuuti näidata. Enamik tänapäeva noortest ei tea, kindla peale üldse, mis olid õled, mis põhud. Ka vastlavurri soovitades võinuks pilt juures olla, et milline see vurr ikka tegelikult välja näeb, kuidas seda teha ja kuidas keerutamine käib. Alkohoolse piiskopijoogi kõrvale pakuksin jõuluks ka mõdu või sima. Jaaniõhtul saabastega läbi vee minemist ma ka väga praktiliseks ei pea. Siia oleks sobinud mõni sadadest suvistest mängudest koos seletuse ja pildiga. Pildid rikastavad seda raamatut. Aga kõiki pilte ei saa usaldada: näiteks mitmele inimesele määratud kahe poolega kiige (lk 59) ei seisa kuigi kaua koos, kui aluslauad omavahel ühendamata. Ärgu selle joonise järgi keegi kiike ehitama hakaku!

Autoril võinuks olla raamatu soovitavasse ossa rohkemgi paigutada, kuigi sellel ka omad karid, nagu nägime. Niisugustest ideedest, mida tänapäeval kasutada saaks, tuntakse kõige rohkem puudust. Siin saanuks parema tulemuse folkloristidega koostööd tehes. Peatükke üksipulgi lahti harutades leiaks materjali hea tundja muidugi rohkesti kasutamata ja soovitamata võimalusi. Ent sellise avara ainesega väljaande ülesanne pole ju kõikide üksikasjade väljatoomine, vaid tähelepanu juhtimine, et võimalusi on palju ja iga pere käsutuses/kasutuses on olnud neist mõnedki. Otsigem nad üles, meenutagem, tutvustagem teistele. Oma rahva rikas rahvakombestik vajab aeg-ajalt meenutamist ja ergutamist, kaasaegsed ja minevikulised nähtused värskendamist võõramaise tulva ees. Oma saba kergitamine on sel puhul hädavajalik ja ainuõige.

Pille Kippar