Kui soome vana laul on lähedane eesti laulule ja selle mõistmine ning ühisosa laieneb ka uurijate tööle (meetodid, sõnavara, otsingud ja leiud), siis läänemeresoome lauluregioonist väljudes - rahvusvahelises teadusruumis on küllalt keeruline selgitada, milline see laul, mida me uurime, ikkagi on. Nii kujutavad rahvusvahelised rahvalaulu-uurijate konverentsid endast tõsist väljakutset: kuidas tutvustada oma tööd mõistetaval viisil, kuidas kõnelda regilaulust võõras keeles ja mõtteruumis. Riias toimunud 34. rahvusvahelisel laulu-uurijate konverentsil oli üle seitsmekümne kuulaja, üle viiekümne ettekande (neist viis Tartu regilaulu-uurijatelt). Kahekümne riigi esindajad pärinesid Euroopast, Põhja-Ameerikast, Aafrikast ja Austraaliast. Ettekanded jaotusid temaatilistesse rühmadesse: rahvaluule, rahvuslikkus ja laulu-uurimine; ajalugu. kogujad ja laulikud; muusika; poeetika ja tähendused; suuline traditsioon ja kirjalik tekst; pere ja sugupool; laul ja teised ºanrid; intertekstuaalsus. Ettekandeid oli nii ajaloolisema kui ka filoloogilisema kallakuga, nii kogumis- ja arhiivide kontekstist kõnelevaid kui ka sõnatasandi-uurimusi. Alljärgnevalt muljeid ettekannetest, mis olid seotud rahvalaulu ajaloolise ja kultuurilise, argielulise ja poeetilise keskkonnaga.

Konverents oli pühendatud J. G. Herderi 260. sünniaastapäevale ja tema Riias veedetud viiele aastale (1764-1769). Just Herderi Riia-perioodi väärtustatakse kui Herderi rahvalaulu-huvi kujunemise algust, millele omakorda toetub Euroopa rahvalaulu-uurimise traditsioon. Ehk just selle pühenduse tõttu jäi tugevalt kõlama rahvalaulu uurimise ideoloogia: kuidas mõjutab uurijate kaasaeg rahvalaulude mõistmist ja seda, millise koha rahvalaulule ühiskond hetkel annab. Herderi vaadetele tugineb Napoleoni vallutusjärgse Euroopa rahvalauluideoloogia - laul kui rahvuspiiride märk ja rahvusliku eneseteadvuse kujundaja. See on romantiline rahvalaulukäsitus: selle perioodini oli vanem rahvalaul oma loomult pigem lokaalne kui rahvust ühendav. Samas on laulul võime näidata olukordade piire, konfliktiolukorras koondada domineerivad meeleolud (mõeldagu või meie laulvale revolutsioonile). Nii on ootuspärane, et rahvalauludel on eriline koht rahvusliku identiteedi kujundamise perioodil. Rahvalaul võis jääda teatud aegruumis tagaplaanile. Näiteks Welle Espeland Norrast tõi oma ettekandes esile teise arenguskeemi: Norra rahvusliku iseseisvumise perioodil 19. sajandil oli küll norra laulude kogu olemas, kuid rahvusidentiteedi seisukohalt neil tähendust ei olnud. Miks? Norras oli Taani võim, laulude ja ka keele sarnasus ei võimaldanud esitada rahvuspiire taani ja norra vahel. Samas oli Norras rahvalaul rahvuslikus võtmes tähenduslik 20. sajandil: Teise maailmasõja ajal ja Euroopa Liitu astumise arutelu ajal.

Rahvalaul hakkas taanduma ajajärgul, kus rahvuslik ühtsus (selle saavutamine või hoidmine) ei olnud enam ideaal. Kuna rahvalaul rõhutas rahvuslikke piire, pärast Teist maailmasõda oli see aga aegunud ideoloogia, siis rahvalaulutõlgendus - ideoloogia - vajas uut mõõdet, uut tähendust ühiskonna jaoks. Sellesse ajaloolis-poliitilisse konteksti sobitub linnastuv - rahvaid ühendav, erisusi tasandav kultuur ja sealt omakorda tuleb folkloristikas esile linnafolkloor. Kuid siingi on aegruumis erinevaid näiteid: vallutatud riikides, kaasa arvatud Nõukogude Eestis, oli rahvast ühendaval laulmisel endiselt oma roll. Teistpidi rahvalauluprobleemile lähenedes võib uurida siis ka sellele ühiskonnas antava tähenduse järgi ühiskonna tegelikku vabaduspüüdlust või vastupidi, selle puudumist.

Tiiu Jaago